Mul on arvutis eraldi fail, kuhu lisan järjest teemasid, millest tahaksin blogida, no et ma ära ei unustaks. Üheks selleks oli ka see aegumatu ahistamisteema. Kuigi vahepeal tundus, et asi hakkab tuure vaikselt maha võtma ja neid *mind on ka ahistatud* lugusid ilmus aina vähem, siis nüüd Manona Parise artikli valguses visati uuesti õli tulle ja siis omakorda võttis sõna ka Marimell ja täna lugesin Aili blogist ka veel ühte arvamuspostitust ja no ma tahaks ka nüüd oma tagasihoidliku arvamuse sekka öelda.

Kui ma esmakordselt FBs toda kampaaniat silmasin, kus kõiki INIMESI, kes on mingilgi moel kunagi kogenud ahistamist, kutsuti üles lisama oma FB seinale #metoo, siis minu arvates selline  kampaania on sellisel kujul suht mõttetu, sest sellises valguses peaks kogu meie planeet olema üks õnnetu ahistatud paigake. Me ei leiaks mitte ainsamatki inimhinge, kes poleks never tundnud end solvatuna, ahistatuna, alandatuna, survestatuna, diskrimineerituna jne. Keegi on ühte nendest tunnetest igal juhul kunagi kogenud ja mitte ainult vastassugupoole poolt, vaid kelle iganes poolt: bossi, kolleegide, vanemate, sõprade, tuttavate, mingi suvalise tondi pärast trollipeatuses, kes omast arust ütles mingi eriti ägeda fraasi või tegi totaka lähenemiskatse, mis iganes, eksole.

Minu meelest tuleks enne selliste kampaaniate algatust defineerida ära selline sõnapaar nagu seda on "seksuaalne ahistamine", sest lugedes ja jälgides meedias toimuvat, siis tänapäeval on oht saada hoobilt iga sõna või teo eest endale ahistaja reputatsioon. Inimesed ei tee enam absoluutselt vahet sellel, mis on seksuaalne ahistamine, tüütu või lugupidamatu käitumine.

Olen üsna kindel, et kõik me oleme mingil eluperioodil ekstra totralt käitunud, kui meile on keegi üliväga meeldinud ja no selline tunne on olnud, et poeks või nahast välja, et võita selle inimese tähelepanu. Saadad SMSe, helistad, kirjutad messengeri mingit suvalist läbu, flirdid,teed omast arust süütut kahemõttelist nalja, jagad komplimente, kuid tegelikkuses teed end lolliks ja oled lihtsalt eneseteadmata mega tüütu... või mõjud ahistavalt. I have few moments of my own.

Tegelikult pole Asi ju üldse selles, kas keegi on kedagi ahistanud, vaid küsimus on selles, et kes mis hetkest mida ahistamiseks peab. See tunnetus on inimestel väga erinev. Kui keegi viskaks mulle poes vorstiriiuli vahel meela pilgu peale, siis minu jaoks poleks see ahistamine. Vähemalt mitte seni kuni ei hakka end näperdama, jälitama või mingil muul viisil veidralt käituma. Minu jaoks pole ahistamine ka see, kui järgi vilistatakse. Ma ei tunne end mitte mingilgi moel solvatuna, alandatuna või veel vähem koerana. Pigem meelitatuna.

Kui ma kunagi aastaid tagasi sõpradega nädalavahetuseti väljas pidutsemas käisin ja olin tihtipeale seltskonnas ainuke vastassugupool, siis ma ei tundnud end kehvasti, kui mulle tehti praegu tagasi mõeldes üpris siivutuid ja kahemõttelisi komplimente. Kõik said aru, et need on lihtsalt sõnad ja et need ei vii ega jõua kuskile next levelile. Ja sellele tagasi mõeldes ei tunne ma end kuidagi riivatuna, solvatuna, ahistatuna või odavana. Ma ei tundnud end halvasti või kuidagi võlglasena ka siis, kui mulle saadeti lauda tasuta jook või maiustus või tantsides ootamatult sülle haarati. See oli lihtsalt melu.

Kui üks mu kunagine meestuttav kutsus mind klubis tantsima, siis ma jalutasin küll poole tantsu pealt minema, sest mulle ei meeldinud see tantsustiil, mida agarasti minu otsas vileles. Minu jaoks oli see liiga sensuaalne ja ma ei soovinud, et muudkui nühiks end vastu mind. Ma ei pidanud seda ahistamiseks, siiani ei pea, sest mul oli vaba voli lahkuda ja kutt ei jäänud mu otsa aelema. Minu jaoks oli tegu lihtsalt ühe inimese akward tantsustiiliga, mis mulle isiklikult ei istunud.
Loomulikult ma eelistaksin, et seda ebameeldivat nühkimist poleks olnud, aga seda see minu jaoks lihtsalt oligi - üks ebameeldiv seik ööklubis ja nothing more!

Ma absoluutselt ei soovi anda hinnangut või avaldada arvamust, et kes on ahistatud või kes on oma käitumisega "üle pingutanud" ja muud säärast, sest keegi meist ei saa end teise inimese olukorda panna, sest igaüks meist reageerib erinevatele olukordadele omamoodi - vastavalt oma iseloomule, elukogemusele, minevikule ja muule sellisele. Kuid aina enam hakkab mulle tunduma, et inimesed ei suuda enam vahet teha seksuaalsel ahistamisel ja inetul, ebaviisakal, lugupidamatul või jobul käitumisel. Kõik pannakse ühte patta.

Ma kardan, et kui see ahistamisteema leierdatakse to the max ära, siis see viib selleni, et tänu tarbetule emotsionaalsusele ja tilu-lilule jäävad päris-päris ahistajate ohvrid varju.

Ja kui kunagi hallipäise vanamemmena kiiktoolis tukute ja lapselaps tuleb uurima, et vanaema-vanaema, kuidas Sinu ajal poistega lood olid ja kurdab, et mitte kuskil pole julgeid mehi, kes teeksid esimese sammu ja kutsuks kohtingule, avaks uksi, kingiks lilli, tasuks õhtusöögi eest, võtaks jalutusel käest kinni, kannaks vihmavarju jne, siis saate öelda, et no vaata armas lapsekene, kunagi algatas keegi USAs sellise kampaania nagu #me too, kus siis kõik inimesed pidid endast märku andma, kui nad tundsid, et neid on mingilgi moel ahistatud ja lõpuks võeti mehed iga sellise lähenemiskatse eest tugevasti tangide vahele ja lõpuks viis see selleni, et keegi enam ei julenud läheneda, komplimente teha ja nii on see tänase päevani...

Viimane kord, kui Maximas käisime, siis enne lahkumist hüppas Joosep vetsust ka läbi. Mina jäin toidutavaariga pingi peale ootama. Tagasi naastes pobises Joosep miskit enda nina alla ja kui uurisin, et mis lahti, siis ütles, et see on lihtsalt kohutav, milline peldikukultuur meil on. Et 10st kaks pesid heal juhul oma käed pärast kusel käimist puhtaks, ülejäänud ajasid probleemi korda, raputasid kuivaks, pistsid oma fallose tagasi püksi ja astusid nagu õiged mehed muistsel aal uksest välja.

Ega ausalt öeldes siin pole enam millegi üle imestada. Inimestel puudub igasugunegi elementaarne hügieen, vahet pole, kas oled uhke ja tähtis ärimees, üles vuntsitud linnapreili, suvaline koristajamutt või peen proua. Väljast vaadates ilus ja sätitud ning lõhnab nagu värske vahemere briis, aga reaalsus... astuvad vetsu sisse, kobivad kabiini, lahendavad oma mure ära, sikutavad trusbarid tagasi üles, kui meeles on, siis lasevad hädale vee ka peale, löövad ukse jalaga enda tagant kinni ja marsivad nagu õiged inimesed vetsust minema. Kordagi tulles mõttele, et maybe, just maybe oleks mõistlik käed ka enne minekut puhtaks pesta.

Mul on iga kord selline tunne, et ma tahaks natuke endale suhu oksendada, kui ma hakkan mõtlema, et mismoodi kõik need inimesed saavad mingi aeg teistega kokku ja siis on kõigil jouu, lööme patsu ka... mis sest, et ma käisin hetk tagasi sital ja ei pestnud käsi puhtaks, yolo.

See on ju elementaarne hügieen. Elementaarne on ka see, kui kogemata prill-lauale tilgutad või potist mööda lased, et siis koristad enda järelt ära, olenemata sellest, kas oled avalikus vetsus, külas või oma kodus. Kodus ju koristate ära või mitte?

Külastasin mõni aeg tagasi kohustuslikus korras naistearsti. Niisama kontrolli mõttes, no et kas kõik on ikka alles ja omal kohal ja et ega vahepeal pole mingi hullem haigus mulle kallale hakanud.

Astusin siis kabinetti, kus pidin pikema jututa püksid maha ajama ja ennast pukki vinnama. Arst pigistas siit ja sealt, urgitses ja piilus jalge vahele ja tegi muid imevigureid, no kõike seda mida naistearstid ikka kipuvad tegema. Vahepeal uuris ja pajatas niisama familiaarselt oma viimast eluseika sellest, mismoodi nende koer sõi üüber kalli juustu ära, mille nad Juustukuningatest olid endale spetsiaalselt pidupäevaks soetanud. Ise mõtlesin, et imelik teemavalik. Ma ausalt öeldes ei osanud seal pukis pikutades nagu suurt miskit kosta, familiaarseks kaastunde avaldamiseks tundsin end olevat liialt paljas. Nii üritasin lihtsalt teeselda mingisugust eriti kohmetut itsitust, no et on lõbus lugu küll jah.

Pärast läbivaatust tõmbasin ristirahva kohaselt püksid jalga tagasi ja arst teatas rahulolevalt, et kõik vastab normaalsustele. Mida iganes see ka ei tähendaks, aga kuna mul bioloogilisel teel laste saamise lootust eriti nagu vist pole, arvestades mu neerude üldist olukorda, siis võttis uuesti teemaks selle vana hea steriliseerimisküsimuse, millele mina ajan tugevasti oma sõrgu vastu, sest ega mul munajuhasid ja emakat ja ma ei tea mida iganes veel... ühesõnaga kogu seda aparatuurindust ei lähe ainult laste saamiseks vaja ju. Minu teada on see vajalik ka normaalseks hormonaalseks talituseks.

Samas endokrinoloog, enne kui ootamatult pikaajalisele haiguslehele läks, mainis samuti mulle moka otsast seda nõmedat steriliseerimist, kuid õnneks oli see visiidi lõpus ja nii ei jõudnudki see jutt pikema ja põhjalikuma vestluseni. Ütles ainult, et eks me jõua seda järgmisel kohtumisel ka arutada. Kuid õnneks ei ole veel see ebameeldiv jutuajamine haiguse tõttu aset leidnud. 

Jumala eest, ärge palun saage minust valesti aru, ma sugugi ei rõõmusta selle üle, et mu arst on haiguslehel. Mulle on kodusest kasvatusest ikka miskit külge ka jäänud. Nagu näiteks see, et  teise õnnetuse üle ei ole ilus ega viisakas naerda/parastada/rõõmustada, aga  no praegust seisu arvestades olen ma salamahti hästi natukene ikka rõõmus ka… või no rõõmus pole ka päris õige sõna kirjeldamaks seda olukorda. Vbla siis lihtsalt rahulik. Ma mõtlen, et ega keegi ju vägisi vastu minu tahtmist ei saa mind ära steriliseerida? No et lähen näiteks oma teada mandliopile ja siis ühtlasi samaaegselt lõigatakse munajuhad ka kõrikaudu läbi... see on täiesti ratsionaalne ja põhjendatud hirm, sest ma lähen päriselt ka see aasta mandliopile.

Ühesõnaga... jagage ka oma humoorikaid günekoloogilisi juhtumisi ja avaldage arvamust, et mida Teie sellest steriliseerimisest arvate? Kas see on ikka päris õige ja hea mõte? Minu jaoks tundub kuidagi jõhker ja brutaalne. Umbes et, kui emakat nagunii otstarbekalt ei kasuta, et siis milleks Sulle üldse emakas või toimivaid munajuhasid. Kui üldse steriliseerida, siis pigem peale menopausi.. kuigi ka see ei tundu minu jaoks õige, sest no hormoonid ja milleks üldse sekkuda, kui tegu pole just eluohtliku olukorraga. Pealegi võtku hoopis elujõulisemad munarakud ja pistku kotiga külmikusse... mine tea, vbla kunagi on meditsiin seal maal, et miski pole võimatu, no kui pole just kunagi midagi suure entusiasmiga välja lõigatud.

Nii kaua, kui ma end mäletan, olen mina olnud SEB klient ja seda alates sellest ajast, kui SEB oli veel Ühispank ja siis veel mingi pank. Siiani olen nende poolt pakutavate teenustega rahule jäänud. Eks nurisemiseks leiaks alati põhjuse, aga no ma mõtlen laias laastus.

Mingi aeg oli isegi korraks laual mõte, et äkki koliks kogu oma miljonitega Swedi, aga see mõttevilksatus kadus sama kiiresti kui oli tekkinud, sest neil pole sellist suurepärast asja nagu Digikassa. Ma sellest ei hakka praegu lähemalt kirjutama, et mis imevigur see Digikassa on, sest kes tahab, see uurib ise.

Mina tahan hoopis teise kandi pealt natuke auru välja lasta...

Nimelt kasutan ma netipanka sisenemisel ID-kaarti, sest mis seal salata - see on kõige pimedasõbralikum variant. Vähemalt minu laual olevatest variantidest. Mobiil-ID ja Smart-ID võimalus on ka täitsa olemas, aga mul neid kahte pole. Õigemini  Mobiili-ID tegin ka kunagi endale ära, aga umbes nädala pärast olid mul paroolid ununenud. Aasta pärast läksin sõbranna utsitusel uuesti paroole nõutama ja ükskord, siis kui oli aeg seda kasutada, olin ma uuesti suutnud paroolid ära unustada. Kolmandat korda ei hakanud enam panka minema.

Ups, ma just avastasin, et ma ajasin Mobiil-ID ja Mobiilipanga segamini. Silly me! Ühesõnaga unustage ära, mul pole never Mobiil-ID olnud.  

Nagu kõik teavad, siis oli siin see suur ID-kaardi turvariski probleem ja kõik pidid oma PINid ja värgid ära vahetama, nii ka mina. Minu palvel tegeles selle vastutusrikka ülesandega Joosep, sest ma ei hakanud riskima, et ma miskit untsu keeraks. Ma ainult hoiatasin, et kui kuvatakse uued PINid ja PUK, siis kirjutagu targu need kuhugile paberile üles, kuna neid kuvatakse ainult ühe korra. Olin maru õnnelik, et uute PINide saamiseks ei pidanud varvastki uksest välja pistma, kõik sai paari klikiga mugavasti kodus ära teha ja mu värskelt soetatud nõmeda pildiga ID-kaart ei läinudki manalateed.

Jõudsin isegi paar ülekannet oma tutikate PINidega teha. Kõik tundus sujuvat, kuid siin oleks paslik kasutada vanasõna - ära hõiska enne õhtut!

Eile oli mul tarvis siis üks arve tasuda ja hakkan siis mina panka sisenema. Sisestan kasutajanime ja siis PIN1 ja siis viskab mulle selle kohta teate, et minu sisestatud PIN1 on vale, kaks korduskatset veel. Mõtlesin, et no blin, ma tean raudpoltkindlalt, et sisestasin õige PINi (mul oma meetod, mismoodi jätan paroolid meelde), aga no ei toiminud ka teisel katsel. Kolmandat ei hakanud ma proovimagi, sest ma viitsin ju sada korda kuskile ametiasutusse pimedana kohale koperdada.

Kookisin välja vana hea paroolikaardi ja alustasin kõike otsast uuesti. Sisestasin kasutajatunnuse, salasõna ja nõutava koodi koodikaardilt. Joosep oli muidugist abiks, sest kuigi mul on koodid mugavasti arvutisse kirjutatud, et saaksin neid "iseseisvalt" kasutada, siis netipanga leht on vist turvalisuse mõttes tehtud nii, et seal, kus peaks ekraanilugemisproge mulle rõõmsalt koodi järjekorranumbri ette vuristama, on haudvaikus.

Kõik sujus taas kenasti. Jõudsin seekord esimesest korrast isegi kaugemale. Woo-hoo! Kuid koodikaardi kasutamise üks nuhtlusi on see, et peaaegu iga kord nõuab salasõna vahetust. Nii ka seekord. Sellest tulenevalt eeldan, et sisse logimine õnnestus, sest ega muidu ei saa ju lampi hakata salasõna vahetama...
Muutsin siis kõrgemalt poolt tulnud käsu peale oma salasõna ära ja siis järgmiseks tahtis, et ma oma uhiuue salakaga sisse logiksin. Täpselt nii tegingi, aga selle peale teatab SEB, et minu salasõna on vale. Nagu misasjaa!? Kuidas on see võimalik? Kirsiks tordil on see, et Joosep ei mäleta, et kus või milline on see paroolidega paber või et üldse kuskile minu paroolid oleks kirjutanud. Great success!

Palju õnne mulle! Mul polnud ju üldse närvid krussis, ainult sama pingul nagu nunna püksikumm.

Joosep käis mõni aeg tagasi sõprade pool maal metsa tegemas ja mina noh, mina jäin südamerahus koju tšillima. Mõtlesin, et maru hea rahulik oleks sel ajal kogu elamine puhtaks kraamida, kui pole mul jalus kommenteerivat meest. Ma pole teile vist rääkinud, kuidas pime oma kodu koristab, aga lihtsustatult öeldes käib see nii: ma käin ja koban kõik pinnapealsed üle, otsin ja sorteerin, et mis viskamisele, mis tagasi oma kohale.

Näiteks, meil on elutoas selline suur avatava kaanega puidust kirst, mis leiab kasutust digiboksi, ruuteri ja teleka alusena. Ja aeg-ajalt armastab Joosep sinna peale koguda ka mingisu    gust mõttetut olmerämpsu, mis mind kui suurt.korraarmastajat.kohutavalt.häirib! Ma kardan, et ta ei mõista kui väga see mind häirib ja mõjutab mu sisemist rahulolu. Ma muutun tõsiselt pahuraks ja tujukaks kui kodu on sassis, ja mul tekib kohe vastupandamatu vajadus end mopi, kummikinnaste ja mister propertiga varustada.

Igatahes... kuna selle kirstu peal on tihtipeale ka kergesti purunevaid esemeid (nagu Joosepi hinnalised Coca klaasid), siis ma püüan sealset pinnapealset erilise hoole ja ettevaatlikusega kobada. Ei lenda kohe kätega vehkides peale, ikka tasa ja targu. Seega võtab see tegevus mul nõks kauem aega. Ja seoses sellega ei saa ma never ühest asjast aru. Joosepil justkui tiksuks kuskil kuklas mingisugune ajalimiidist final countdown, et umbes mitme sekundiga peaksin ma selle kirstupealsega valmis jõudma ja kui ei mahutu sinna mingisugusesse müstilisse ajavahemikku, siis kukub uurima, et kaua ma veel sätin ja Mida ma üleüldse otsin sealt? Nagu mis mõttes? Tead, elu mõtet otsin, kaotasin selle tolmu sisse ära. 

Eem, ma jõudsin nüüd omadega kuidagi koristamiseni. Ühesõnaga, koristamise teema kokkuvõtteks võiks öelda seda, et mulle ei meeldi eriti ringi trippida, parema meelega istun kodus ja koristan ning kui kõik on puhas nagu prillikivi, ahjus praksub tuli ja mul on pihude vahel tassitäis mõnusat kuuma teed meega ja mõni hea raamat lugemiseks (loe: kuulamiseks), siis ülejäänud aja ma lihtsalt naudin seda õndsust. Seni, kuni meespere tagasi koju naaseb ja kõik algab otsast peale. Võeh.

Aga kui Joosep lõpuks maalt kaks päeva hiljem tagasi koju jõudis, siis magama minnes, või no tegelikult me juba olimegi otsapidi voodis ja teki all, minust isegi uneliivapuistur üle käinud, teatas ta nii muuseas: "Tead Kai, ma leidsin maal käies kõik su kunagised pildid, kirjad ja luuletused üles..."
"Misasjaaa!? Need pildid ka, kus ma olin veel nägija või? Reidiaegsed pildid ka!? See üleni roosa pilt ka või? Nagu kõik-kõik-kõik pildid või?" vuristasin ma ühe hingetõmbega oma küsimused ette ja Joosep muudkui noogutas ja jaatas. Ma kargasin voodist püsti nagu poolearuline, sest arvasin, et olin need igaveseks kaotanud.
Kui ta hakkas mulle neid pilte ükshaaval kirjeldama, siis vuhises minust niii tohutu hulk unustuste hõlma vajunud mälestusi läbi. Joosepi sõnul teen ma ühel pildil isegi kerget duckface, hehe. Noh, mis ma oskan kosta, peale selle, et mul on mega piinlik ja tunnen end veits kohmetult. Ilmselgelt on minu puhul tegemist selgeltnägijaga. Ma lihtsalt nägin juba aastaid ette, mis muutub aja jooksul popiks. Kuid aitab sellest heietamisest ja püksikummi venitamisest. Olge lahked, siin on minu nägijaaja reidikad! PS. Te ainult vaadake kui ilusad sügavsinised silmad mul enne oppe ja pimedaks jäämist olid... much sweet!:)

Minu poolt aga suure ringi küsimus: kas ma olen märkimisväärselt muutunud võrreldes kunagise välimusega? (ah, ärge parem vastake, ma ei tea, kas suudan vastuseid ära händlida. Või noh, vastake ainult siis kui ma olen ainult ilusamaks muutunud, hihi).

Palun öelge mulle, kas ma olen tõesti ainus inimhing siin planeedil, kes ei saa ja ei suuda möödunud aastale heldimuspisaraid valades tagasi vaadata ja öelda, et oli üks uskumatult kift ja vägev aasta ja et pole juba ammu niii sigahead aastat siin mail nähtud. Olen siit-sealt kuulnud inimeste ülimat rahulolu, kes loodavad veel viimastki sellest Kuke aastast välja väänata, samal ajal kui mina palun taevaisalt halastust ja armu, et see nõme Kukk teeks ükskordki juba sääred ja laseks selle Koera aasta sisse. Ma miskipärast eeldan, et see peaks loomult tulema selline sõbralik, eriti veel kui lubatakse kollast koera. Sellisel juhul peaks see ju olema täpselt nagu minu poobik - armas, pehme, soe, usaldusväärne ja parajalt vallatu. 



Kui aus olla, siis tegelikult ega ma mingit kokkuvõtet möödunud aastast teha ei soovi, sest esiteks olen ma sellega nagunii veits hiljaks jäänud ja olgem ausad - keda see ikka huvitaks. Pealegi oli mul emotsionaalselt väga-väga raske ja keeruline aasta. Mu usaldust reedeti, mu pimedust kasutati alatult ja nahaalselt ära ja kuigi ma oma teiste meeltega aimasin, et miskit on mäda, siis ma ei võtnud kunagi ise teemat üles, sest kartsin end idioodiks teha, aga no selle pärast poleks mul endal küll olnud tarvis muretseda. Eks ma ole tänulik ka, et kõik lõpuks välja tuli ja klaariks sai, aga kas teate, kui laastav on samaaegselt kaotada oluliseks ja armsaks saanud inimene, tunda ja mõelda, et kogu suhtlus oli võlts ja siis veel elada igapäevaselt pideva pinge ja usaldamatusega!?

Mul on alati olnud sõpruse kohta üks moto - ükskõik, mis jampsi teised pole mulle varem keeranud, siis uued inimesed, kes ühel või teisel moel mu ellu tulevad, siis neid inimesi võtan alati puhta lehena, sest keegi pole ju süüdi teiste tehtud vigades. Iga inimene vastutab ikka ise oma tegude ja sõnade eest. Vähemalt seni kuni pole antud põhjust usaldamatuseks, usaldan ma inimest selle sõna otseses mõttes pimesi. ma kord juba olen selline roosamannalikult rõõmsameelne ja usalduslik tüüp, kes lihtsalt ei oska ega taha teistes inimestes halba näha. Ma ei tea kas see teeb minust sinisilmse naiivitari, lillelapse või lihtsalt lolli, aga ma lihtsalt eiii saa lasta enda sisse mõtet, et keegi armas inimene võiks olla nii isekas ja kuri, et teeks mulle teadlikult haiget või reedaks mind. Sõbrad ju nii ei teeks. Inimesed pole ju ometigi nii õelad. Nii kükitangi jäärapäiselt oma roosas mullis edasi, korrutan roosamannalist mantrat sellest, kuidas kõik inimesed on ilusad ja head ja samal ajal saan ma tegelikult räigelt peksa nagu koer.  

Kogu see kammajaa tuli suure pauguna päevavalgele möödunud aasta esimeses pooles ja eks alguses oli see minu jaoks ikka räige šokk. Ma mitmeid kuid lihtsalt nutsin end sõna otseses mõttes magama, sest ma ei suutnud oma aju välja lülitada, muudkui ketrasin ja ketrasin. Ma uinusin ja ärkasin ühtede ja samade mõtetega. Kuid õnneks aastalõpu poole hakkas aina enam esinema päevi, mil ma sellele reetmisele enam ei mõelnud ja igat minu teist tegevust ja mõtet ei saatnud mingid nõmedad flashbackid minevikust. Kuid aasta viimasel kuul sain midagi kohutavat teada. Inimene, kes on mulle sõnuseletamatult armas, oluline ja kallis ja kes on aastaid maadelnud vähiga, on taas raskes seisus, sest vähirakud on jälle hakanud agressiivselt levima. Oeh, mul praegugi tuleb klomp kurku ja kisub pisara silmast välja. Ma ei taha isegi sellele kõige mustemale tsenaariumile mõelda, sest mis siis saab, kui...

Kõik need viimase aja sündmused ongi mulle niii laastavalt mõjunud ja peale seda viimast uudist tõmbusin lõplikult blogist eemale. Ei tahtnud kellegagi suhelda ega miskit kirjutada. See polnud teadlik otsus, vaid loomulik kulg. Esiti jäin teisi kaasblogisid ja sotsiaalmeediat poole silmaga ikka jälgima, kuid mingist hetkest tekkis mul ka nende suhtes ükskõiksus. Ma ei viitsinud inimeste ilkumist, hüsteeritsemist ja pseudoprobleeme lugeda. Näiteks viimases valguses kasvõi see hümniskandaal, kus järsku kargas terve kamp marurahvuslasi välja ja kukkusid silmad punnis üksteise võidu vahutama, et miks aastavahetusel hümni ei lastud, AH!? Johhaidii, lasknud siis ise häälepaelad valla.

Ma loodan, et ma pole ainuke, kes läbi selle skandaali üldse saigi esimest korda teada, et aastavahetusel lastakse hümni. Ma loll arvasin, et see on must have thing vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvuspäeval, mitte aga ülemaailmsel aastavahetusel.

Ühesõnaga kogu see sapp ja õelus ja kurjus ja inimeste hüsteeritsemine oli minu niigi nukrameelsele olemusele liig mis liig. Inimesed ahastasid ja lalisesid, mismoodi nende fakking aastavahetus on mingi hümni mitte laskmise pärast persses ja kuidas ikka üks aferistist ema kasutab oma poega rahalüpsimasinana ja kuidas teine on paks ja kolmas debiilik ja kõik poliitikud on ennasttäis sead jne. Lihtsalt igast august välja ajavat vihast hülgemöla ja ilkumist oli kuidagi kriipiv lugeda, eriti sel ajal, kui minul tahtis süda suurest murest ja valust armsa inimese pärast katki minna.

Tegelikult ei tahaks üldse siin halada ja nukrutseda. Kuidagi paha tunne oma armsate lugejate ees, et tulen siia ja kukun ennastunustavalt mingist oma raskest elust soiguma, kui tegelikkuses on ju nii palju teisi inimesi, kes vajaksid palju enam märkamist ja abi ja kellel on siin elukeses palju rängemad katsumused, millega igapäevaselt silmitsi seista. Mul on vähemalt soe kodu ja katus pea kohal, pere ja sõbrad, igakuine kindel sissetulek, soe söök laual, riided seljas jne. Lihtsalt kogu see meeletu raske emotsionaalsus lõi mu ajutiselt nätaki maoli maha. Pardon - ma olen ka kõigest inimene!

Et mitte lõpetada üdini mustades nootides, siis eks möödunud aasta pakkus, kas vahelduse või hingepausi mõttes, mulle natuke ka helgemaid hetki. Näiteks omandasin massööriameti, aastane koostöö Lensesega oli armas ja kuigi üleliigsete pingete tõttu loobusin ma omaalgatuslikult Delfi kolumnisti kohast, siis aasta lõpus alustasin ma uut koostööd sellise lehega nagu koeratoit.ee, kuhu ma kirjutan järjelugu enda ja Janeti teekonnast. Kellel huvi, siis esimese looga saate tutvuda SIIT!  Lisaks, paar päeva tagasi postitasin oma FB lehele ühe videolingi sellest, mismoodi ma rentisin endale õe roosinupukese, et väisata kohaliku koguduse laste jõululõpupidu. Saate järele vaadata SIIT! :)

Ma arvan, et paslik oleks see postitus lõpetada blogija Lotta sõnadega, kes tegelikult pole juba ammu enam minu jaoks lihtsalt mingi suvaline blogija, vaid armas sõbranna. Mind need öeldud sõnad aitasid ja vbla on veel kellegile abiks, lohutuseks või kosutuseks: "Ma ujun tavapäraste lausete meres vastuvoolu ja selle asemel, et Sind hetkel lohutada, ütlen pigem, et usalda oma emotsioone. Kogu äng, kurbus ja viha tahavad alla neelamise asemel läbi elamist, et tulevikus kergemini edasi minna". Aamen!

See on tõesti "hea" küsimus, mille ma pooljuhuslikult leidsin, kui Googeldasin juhtkoera teemalist infi ja mulle viskas ette Delfi teemalehe, kus toimetaja Lauri Jürisoo oli sellise vahva küsimuse õhku paisanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et ah, raudselt mingi igivana teema, mida on juba miljon korda läbi nämmutatud, aga näe kae imet - lausa jooksva aasta oktoobrikuu teemalehes oli see põletav küsimus päevakorras.

Vahelduseks oli rõõm ka lugeda Delfi kommentaatorite toetavaid ja kaitsvaid sõnavõtte pimedate ja juhtkoerte kohta, mis olid kohati nii humoorikalt kirja pandud, et ma lihtsalt naersin nagu lämbuv kajakas. Kuid leidus ka paar kodakondset, kes jagasid toimetaja eluliselt olulilist muret ja kuna neil puudub vastus otse allikalt, siis lahke inimesena mõtlesingi tulla Eesti esimese juhtkoerakasutajana avalikuse ette, tõsta käed üles ja tunnistada puhtsüdamlikult, et enamasti mitte keegi ei korista meie koerte tagant junne ära ja teate miks?

• Juhtkoer on pimedal inimesel üldjuhul ikka selleks, et oleks rohkem iseseisvust ja sõltumatust teistest inimestest, mis omakorda tähendab seda, et meil ei tolkne igal sammul nägijast sõpra, tuttavat või tugiisikut kaasas, sest sellisel juhul poleks juhtkoeral enam üldse mingit mõtet. Seda esiteks.
• Teiseks ei ole tegelikult üldse minu sõprade asi minu koera sitta kilekotikesega kokku rookida, vaid minu kui juhtkoerakasutaja asi on võimalusel lasta koeral häda teha kuskile sinna, kus inimesed ei liigu, lapsed ei mängi ja inimesed ei ela.
• Pealegi ei käi asi nii, et pime hoiab kilekotikest lahtiselt koera tagumiku all, koer istub taguotsaga sinna sisse, laseb eeskujulikult junnid kotikesse ja siis pime seob rõõmsalt kotile sõlme peale ja viskab sopsti prügikasti. Kus see kuradima prügikast veel paikneb? Või ma pean terve päeva, ükskõik kuhu ma ka ei läheks - poodi, kohvikusse, ilusalongi, bussi peale jne, seda kakakotikest truult endaga kaasas vedama kuni ma ükskord koju jõuan ja senikaua selle eest hoolitsema nagu oma kõige väärtuslikuma eseme eest?

Lisaks, ma ei leia, et Delfi artiklis toodud teemapüstitus oleks olnud kuidagi tervemõistuslik või adekvaatne, sest juhtkoerte ja tavaliste koerte arv ei ole proportsionaalselt võrreldavad. Las ma valgustan Sind, hea Lauri ja kõik teised huvilised, meil Eestis elab umbmääraste arvutuste kohaselt ligikaudu 100 000 koera, neist kõigest 35 on juhtkoerad. Paljud neist ei ela isegi tiheasulas. Kas selle teadmise juures endale ei tundu natuke imelik ja naeruväärne hakata teritama hambaid nende inimeste kallal, kellel puudub praktiline võimalus oma koera järelt koristada?

Ma saan aru, et probleem kui selline on täiesti olemas ja ma ei proovigi mitte mingilgi moel olukorra tõsidust vähendada või kahtluse alla seada, aga kui liistule võetakse konkreetselt juhtkoerakasutajad, kellel ei jää asi suhtumise või hoolimatuse taha kinni, vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumiste taha, siis see on see, mis ajab okkad turri. Umbes, et kui tavaliste koeraomanike poolt põhjustatud pasalaviiniga mõistuse ja jõuga enam toime ei tulda, siis pöörame pilgud pimedate poole, sest Keegi. Peab. Ju. Süüdi. Olema. Ja ega nemad ometigi saa vastu vaielda, et korjavad piinliku täpsusega viimse kui hunniku üles.Ega ometigi, eks ole!? Kuid võta näpust... ma tooks just ühe loo eeskujuks.

Ükskord juhtus ühel pimeda juhtkoeral tõesti keset kesklinna bussipeatust üks pisikene oops ja teate mis? Ei, see pime ei teinud sellist nägu nagu ei oleks mitte kui midagi näinud. Kuid hoolimata sellest, et pime hakkas taskust kilekotikest välja kookima, ei saanud kaaskodanikud jätta võimalust nähvamata ja torkasid teravalt, et koristagu oma koera sitt ära. Ise samal ajal nähes, et pime juba tegeleb antud olukorraga. Oleks siis kasvõi abi pakkunud või sõnaliselt juhendanud, aga EI, nad seisid seal nagu tummahambad ja jälgisid põnevusega, kas ja mismoodi pime hunniku üles leiab. Isegi nii paljutki ei suudetud suud lahti teha, et pimedat informeerida sellest, et sai platsi puhtaks ja et enam pole tarvis upitada ja olematut junni otsida.

Ühesõnaga natuke jättis sellise pastakast välja imetud teema mulje, millest järjekordne clickbait uudis treida, mõtlemata sellele, et sitalaviini põhjustajateks ei ole juhtkoerad ja nende kasutajad, vaid probleemkoerte laisad omanikud. Ning tõenäoliselt on põõsastes inimeste roojat rohkem kui pimedate inimeste juhtkoerte oma. Kui ei ole ilmselgelt lihtsaid lahendusi, siis võiks ju proovida asja ka teise poole pealt näha, sest nagu eespool juba kirjutasin - asi ei ole suhtumises ega hoolimatuses vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumises.

Praegu just tegeletakse uue juhtkoerte süsteemi loomisega ja järgmisest aastast alustatakse pilootprojektiga... äkki peaks tõesti saatma ettepaneku, et lisagu eelarve reale Starshipi pakiroboti teenus ka sisse, kes pidevalt jälitaks pimedat ja juhtkoera ja kui koer hakkab roojama, siis läheb robot ja tõstab oma robotkäega junnid kasti ja kärutab edasi. Selle ööpäevane teenus pidavat maksma kõigest natuke üle 400 euri + käibemaks, aga kuna juhtkoeri on 35, siis äkki on meil lootust saada hulgihinnaga.