Kaisu jõudis ka lõpuks Inglismaalt tagasi ja kuna polnud pikalt muljetanud, siis leppisime kokku, et tuleb minu poole, et vahepealset aega tagasi teha. Kui olime rääkinud juba mitu tundi, siis lahke võõrustajana, tuli mul isegi meelde ka kohvi oma armsale sõbrale pakkuda. Läksin siis kööki ja pean uhkusega tõdema, et seekord sain ma kohvi valmistamisega perfektselt hakkama- ei valanud seekord joogijogurtit piima pähe kohvi sisse ja kohvipuru oli seekord ka kohvipuru, mitte aga suhkur. Ma eelmisel korral lihtsalt tegin kogemata Kaisule topeltsuhkruga suhkruvee. See on selline spetsjomteenindus ja maitseelamus, mida ainult mina pakun. Kui mina köögis askeldan, siis kõike teen käsikaudu ja nina kasutades. Kui klaaspurgi kaane avasin ja vastu tuli kohvilõhn, siis eeldasin, et ju see peab kohvi olema (tegelikult oli suhkur). Põhjus miks purgiga eksisin on imelihtne. Lihtsalt varasemalt hoitigi selles klaaspurgis kohvi ja seega oli kohvilõhn ikka veel purgis.
Tegin siis Kaisule kohvi valmis, just sellise nagu talle meeldib ja ulatasin talle suure aurava tassi. Kaisu siis sõnas, et püüab nüüd elusalt selle tassiga elutuppa jõuda, mille peale mina ütlesin, et eks Sa püüa ja koperdasin täie auruga talle seljatagant sisse. "Anna andeks, ma ei näinud Sind!" vastasin ma kerge irooniaga, ise naeru lagistades.

Olen nüüd natuke oma postitustega maha jäänud, sest tegelikult pidin ju esmaspäeval kirjutama oma nädala kokkuvõtte toitumisest, trennist ja kaalunumbrist. Kokkuvõte on mul olemas, aga kaalunumbrit ei ole. Minu teada peab end hommikuti kaaluma ja siis teengi seda homme ning minu õnneks, on mul isegi nägijat mugavalt käepärast võtta. Muidu mul rääkiv kaal ka olemas, aga sellel patareid praegu tühjad, või no mis praegu, juba viimased paar aastat pole mul meeles olnud patareisid osta. Pealegi mul pole hetkel halli aimugi, et kus see rääkiv kaal pesitseb...noo, ikka selline pisike asi, mida suudab isegi pime ära kaotada :D
Eile, enne keskpäeva, sain teada, et pean sõitma Tartusse, sest Postimehe ajakirjanik soovib intervjuud. Ma andsin talle küll veel ühe juhtkoerakasutaja kontaktid, aga kuna mina olen jäänud pimedaks ja Gerli on sünnistsaati pime, siis soovis mõlemaid küsitleda. Artikkel tehti sellepärast, et täna on rahvusvaheline abiloomade päev. Maailmas on järjest enam muutumas populaarseks abiloomad- eriti koerad. Inimesed jagunevad selles teemas üldiselt kahte leeri- me kas oleme oma abilistega koos nii tragid ja tublid või oleme lurjustest loomapiinajad. Need, kes mõistavad, et näiteks juhtkoer ei piinle, kui me koos liigume mööda linna ja käime shoppamas, siis good for you. Eriline rõõm on veel see, kui vanemad jäävad seisma ja võtavad aega, et lapsele selgitada, mis koeraga on tegu. Kuid need, kes leiavad meid olevat piinajad, siis küsiks vastu, et kui jätad oma koera 8h üksi koju, ei viitsi alati pikemat jalutusringi teha või peale väsitavat tööpäeva koeraga mängida. Teadupärast on koer ikka liikuva eluviisiga loom, aga mitte esikukaunistus või külaliste ees eputamiseks. Siis küsiksingi mina vastu, kas see polegi siis looma piinamine? Enne võiks mõelda, mida sülg suhu toob ja enne kui sellise idiootsusega lagedale tullakse. Take look to the mirror.
Üks asi häirib mind veel...sellest on küll ka artiklis juttu, aga eraaedade omanikud, ma usun, et see ei ole palju palutud, kui ostaksite hekikäärid ja pügaksite oma heki kõnniteele väljaulatuvaid oksi ka pisut. See ei ole argument, kui ütlete: "Aga siin pole mitte kunagi ükski pime kõndinud". Võib-olla see pime liigubki suurema ringiga, et mitte teie võssa sattuda, või põõsastik on juba nii tihe, kõrge ja lai, et polegi enam näha, kes möödub. Veel palun ma, et tehke endale selline aed, et teie kõige sõbralikum ja nunnum koer poole kerega aia alt, hambad irevil, lõrinal välja ei roni, kui mina rahulikult oma juhtkoeraga mööda kõnnin. Ma saan iga kord südari...rääkimata juhtkoertest, kelle närvikava saab kannatada.
Kuid üldiselt on enamus inimesi ikka toredad ja sõbralikud ning tore on kuulata, mida inimesed Sinu ümber kõnelevad. Muide, kui tahate tulla midagi küsima, siis lihtsalt tulge ja küsige. Ärge kartke ka kasutada sõna "pime". See ei ole mingisugune tabu ja üldiselt see ei riiva meid, sest oleme ise ka teadlikud, et oleme pimedad :D

PS. Need, kes ikka arvavad, et piiname ja kiusame koeri, siis vaadake neid pilte, eriti soovitan ülesotsida pildi, kus mina ja Janet kõnnime kuskil majade vahel ning Janetil silmad säravad. Teised võivad ka pilte tsekkida ;)