Kai pimeduses kobamas: koolitus

Kuvatud on postitused sildiga koolitus. Kuva kõik postitused

No näete, ei tasu katteta lubadusi vasakule ja paremale, üles ja alla vehkida. Ma pean silmas neid oma TOP 5 postitusi, mida lubasin suure suuga iganädalaselt postitada. Aga nagu näha, siis ei miskit. Siinkohal võin vast etteruttavalt ära öelda, et suure tõenäosusega ei tule ka selle nädalast postitust ja seda sel lihtsal põhjusel, et mul hakkas tervis streikima. Üpris korralikult.

Ma siiralt loodan, et ma ei hakka sussi püsti viskama, aga öelge palun mulle, kui mu vererõhk on hommikul ärgates 71 / 48 ja pulss peksab nagu segasel, ilma, et ma üldse oleks midagi erilist teinud (ainult pissil käinud) – kas see on normaalne? Ah, pole tarvis vastata. Ma tean isegi vastust. Muidugi mitte. Eriti kahtlaseks teeb asja see, et kui ma joon tassikese kohvi, ootan ja uuesti mõõdan, siis rõhk normaliseerub. Aga seda ainult seniks, kuni ma hakkan toimetama ja askeldama. Nii kui miskit füüsilist tegema hakkan (näiteks tolmukaga elamist üle tõmbama) kukub mu rõhk kolinal uuesti tagasi alla saja ja jälle on peapööritus platsis.

Selline tamburaitamine selle rõhuga on kestnud juba pea aasta ja ma olen seda maininud ka oma nefroloogile ja kui mul kunagi diagnoositi hüpertoonia, siis määrati mulle ka tablettravi, aga no ma pole enam ravimi poole isegi mitte vaadanud. Mul läheb ainuüksi sellele mõeldes juba madalaks. Ja kui see kõik pole veel piisavalt veider, siis aeg-ajalt otsustab mu üüber madal rõhk ka kõrgustesse visata. Selle viimase aasta jooksul olen välja mõõtnud ka 160 / 115 ja siis ma olen loomulikult ühe 5mg Gardace võtnud, aga tulemuseks on taaskord nädalateks ülimadal vererõhk.

Kardioloogi vastuvõtul käisin ma 2017 aasta kevadel ja seal kinnitati, et kõik on jokk ning südameultraheli ja EKG näitas, et probleeme pole. Kuigi ma ise oleks soovinud, et mulle oleks ka koormustest tehtud, sest see on see koht, kus mul algavad probleemid. Aga no seda ei peetud vajalikuks.

Tänane hommik on olnud selline ee, kuidas nüüd öeldagi… kahtlane. Mul rinnus on naljakas tunne. Ei ole nagu valu, aga selline hõre tunne. Ma ei oskagi päris täpselt seda tunnet kirjeldada. Natuke nagu pitsitaks ka. Sellist tunnet on varasemalt ka esinenud, aga harva ja tavaliselt on see üpris kiirelt üle läinud, aga täna on see suhteliselt pikalt juba kestnud.

Selline vaheraport siis. Et põhimõtteliselt olen ma elus, hingitsen siin vaikselt. Puhata ärge mul soovitage, sest see on kuni märtsi lõpuni välistatud, kuna mul algavad homsest Tallinna Ülikoolis koolitused ja täna vurangi juba Tallinnasse. Nii et, homme võib mind kohata kuskil TLÜ peal, Kadrioru kunstimuuseumis ja vbla kuskil veel. Aga ärge mulle tere tulge ütlema, sest ma näen suht pläss praegu välja. Ainult kaugelt kannatab vaadata. Või kui tahate lähedalt üle kaeda, siis tehke seda lihtsalt nii, et mulle ärge midagi öelge, siis ma saan õndsas südamerahus oma kärnas ninaalusega "üksi" hängida.

Püha ristivägi! Mul on selline rammestus kallal ja pole vist hetkel ühtegi kohta mu kehas, mis ei tunneks väsimust. Ma ei hakka pikalt lobisema, sest ema tõi meile just äsja suitsuahjust võetud latika, mille kallal ma hakkan nüüd nokitsema ja kui kõhus ruumi üle jääb, siis söön veel maasika-vahukooretorti ka peale. Mul oli nimelt täna see tähtis päev, kus sain oma kogemusnõustaja koolituse tunnistuse kätte ja ühtlasi ka praktika ajal oma kätega valmistatud keraamika. Tegin siin kunagi nendest meistriteostest pilti ka, mida saate meeldetuletuseks vaadata siit. Olin nii rõõmus ja elevil ning päeva lõpus lippasin kogu oma nodiga trammi peale. Minu õnnetuseks sattus mulle mingisugune pärdikust rullnokk trammijuhiks, kes kohe kohalt minema tõmbas, ilma, et oleks oodanud, et rahvas leiaks endale istekohad või toru, kust kinni hoida. No ja mis te arvate, mis juhtus? Juhtus see, et ma lendasin kraatsiliselt peaaegu trammipõrandale maoli maha ja selle tulemusel läks loomulikult minu armas lusikas katki. Nagu just see asi läheb katki, millega ma olin ise kõige rohkem rahul. Oleks kauss läinud, siis oleks enam-vähem suva olnud, aga lusikas... Aga noh, see selleks.

Kui ma Pärnu bussipeale sain ja Janet mulle istekoha leidis, siis tahtsin enne käega katsudes ettevaatlikult veenduda, kas iste on tõepoolest ikka vaba, aga kuna vasakus käes oli mul Janet ja paremas trükivärske tunnistus, siis mida tegin mina? Ikka seda, mida iga normaalne ajudebiilik teeks. Ma ei tea, kas väsimusest või ajameelsusest, aga ma lasin automaatselt tunnistuse käest lahti ja veendusin, et oii näe, iste ongi vaba ja sättisin end istuma. Korrastasin veel oma õlakotti, et oleks mugavam ja üldse ei koitnud mulle hetkekski, et aga kus tunnistus on. Hetk hiljem tuli üks meesterahvas koos oma kaaslasega, kes teatas, et need on nende istekohad. Ma vaene väsinud hing olin sunnitud kolima üle vahekäigu teisele poole ja siis alles keegi hüüatas, et oii, teil on vist tunnistus maha kukkunud. Mul oli selline wtf nägu, et mis tunnistus? Ja sekund hiljem mulle koitis, et halloo Kai, Sinu enda higi, vaeva ja magamata öödega välja teenitud tunnistus, mille peal ma rõõmsalt tatsusin. Einoh, pole midagi kommenteerida. Parem lähen magan end kaineks. Kusjuures, kui korra tagasi tulla selle meeletu väsimuse peale, siis mu organism on vist hakanud streikima, sest mul konkreetselt pudeneb juukseid nii palju, nagu tegu oleks mingit sorti karvavahetusega. Ma ei tea, mis ma nüüd tegema pean, tooreid mune pähe laiaks lööma või nõgeseleotist keetma, aga no good luck with that... Pime ja nõgesed, sound like much fun :D

Viimasel ajal, peale EBA üritust, kus ma sõbrunesin Mesiliisiga, ma muud eriti ei teegi, kui istun Facebooki Messengeris ja lobisen Liisiga. Okei, tegelikult asi nüüd nii hull ka pole. Eks ma vahepeal kirjutasin sunniviisiliselt paar rida ka oma koolituse lõputöösse juurde, mis tänase päeva seisuga on lõpuks nüüd valmiiis, jipikajei. Uhh, see on tõeline kergendus, sest ma mõtlesin, et kui keegi peaks mulle veel mainima, kasvõi poole sõnagagi, et ma pean midagi või kedagi veel analüüsima, siis mu aju plahvatab ja ma lihtsalt viskun vabatahtlikult aknast alla. Iseenesest oli lõputöö kirjutamine ja analüüsimine äärmiselt huvitav, õigemini lõpptulemust oli endal huvitav lugeda, aga sel hetkel, kui ma seda koostama pidin... No tänan ei, lähiajal rohkem ei tahaks. Näiteks praktikapäeviku täitmisel oli vaja koostada eneseanalüüs, milleks oli ette antud abistavad küsimused, mille põhjal tuli kokku klopsida siduv jutt. Keeruliseks tegi aga asja see, et kui ma omast arust vastasin step by step küsimustele ära ja kui jõudsin a la seitsmenda küsimuseni, siis hakkas mulle tunduma, et ma just kaks küsimust tagasi juba kirjutasin sellest ju. No katsu Sa siis sellest siduv ja loogiline jutt kirjutada, kui hakkad vaikselt endale tunduma seniilsena ja mingist punktist hakkad end ka kordama. Aga nüüd on põhiline osa koolitusest läbi ja jäänud on vaid koerasaba ületada ehk valmistada lõppseminariks ette lühike ettekanne, kus ma pean tutvustama praktika raames tehtut ja analüüsima kogemusi.

Hah, tegelikult oli mul siia tulles üldse teine eesmärk, et millest ja mida kirjutada. See oli ka kindla põhjusega, miks ma taas tegin postituse alguses Liisist juttu. Kuna Liis on uus inimene, siis me suhtleme viimasel ajal üpris tihedalt ja siis ühtlasi on hakanud mulle vestluste põhjal joonistuma temast mingisugune kindel kujutluspilt, et milline tema välimus võiks olla. Mainisin seda siis Liisile ka ja tal oli kohe suur uudishimu, et ohoo, et millisena ma teda siis õigupoolest ette kujutan. Ega ma kade tüdruk pole, ma siis kirjeldasin oma kujutluspilti temast, mis mu peas juba mõnda aega oli keerelnud. .

No ja siis Liis mainis Britile, et ta on minu silmis väike blond tüdruk ja siis too omakorda arvas, et hullult põnev oleks, kui ma teeksingi eraldi postituse sellest, et millised need blogijad, keda ma tean, läbi minu silmade välja näevad. Hullumeelne nagu ma olen, siis võtsin muidugi kohe sellest challengerist kinni ja nüüd ma koostangi siin väikestviisi blogijatest kirjeldusi. Kui valma saan, siis loomulikult jagan seda ka teiega. Ehh, selle eesmärgiga ma ju tegelikult selle kallal pusingi, sest usun, et teil oleks samuti marupõnev lugeda, millistena mitmed blogijad minu peas välja näevad. Etteruttavalt võin öelda, et esimeses taolises kirjelduses proovin pilti blogi ja hääle järgi kokku panna: Britt, Merje, Lipsuke aka Janeli (oli vist see tema päris nimi), Jane Almers, Mallukas ja no Liisi kirjeldusega saite n-ö soojenduseks tutvuda :D Sellega panin ikka suht puusse (v.a. sellega, et tüüp armastab ketse kanda).
Ma ei tea, kui keegi eelpool nimetatud blogijatest viitsib või tahab, siis võiks oma viimase aja, kõige värskema pildi mulle endast saata, siis oleks lugejatel kohe võrdlus moment kõrval ja ei pea kuskilt blogisügavustest pilte hakkama otsima. Ja loomulikult, kui keegi blogija, keda ma ei nimetanud, tahaks samuti pimeda poolset kirjeldust enda kohta, siis andke endast julgelt märku... Või tegelikult... Oodake enne esimene kirjelduspostitus ära :D

Jaah, ma tean, et ootate pingsalt mu uusi postitusi minu tegemistest ja juhtumistest ja mul on maru kehv tunne, kui vaatan oma blogi vaatamise klikke ja tean, et olete kõik tühja siin käinud. Aga teate mul on hetkel tõesti nii kiired ajad, et mine või hulluks. Minu praegune elutempo näeb umbes samasugune välja nagu suvine kihisev ja sagisev sipelgapesa. Eile käisin Pärnus, siis Tallinnas ja täna uuesti Pärnus ja homme Tallinnasse, kus mul on kauaoodatud kogemisnõustajate individuaalne supervisioon. Kordasin materjali üle ja no tunne on, et mitte kui midagi ei oska. Materjali sirvides tuli loomulikult kõik meelde, et jajah, sellest rääkisime ja sellest ka, aga väike hirm on ikka sees, et mis siis saab, kui ma unustan mingisuguse eriti olulise teadmise ära. Grupis oli selle võrra tõesti lihtsam, et kui üks ei teadnud, siis keegi ikka teadis või ütles vähemalt midagigi, mis andis õige mõttesuuna kätte, aga homme on kogu vastutus ainult iseendal.

Ehh, ema helistas õhtul ja hakkas jälle uurima, et kas ma olen ikka päris kindel, et ma ei soovi peretuttavat Tallinna bussijaama vastu jne. Jäin endale ikka kindlaks ja mõtlen, et kui Janet näeb, et teisel korral pole ka nägijat vastas, et siis peaks seekord sihtkohta jõudmine sujuma suuremate komplikatsioonideta ehk nuhkimiste ja veiderdamisteta. Noh, eks paistab, mis ja kuidas saama hakkab. Kui ma homme ei ole laibastunud, siis saan ehk pikemalt ja täpsemalt blogida. Mul on tegelikult nende paari päevaga tohutult palju asju juhtunud ja nii palju mõtteid, mille kohta tahan oma arvamust ja kriitikat šeerida.

Täna käisime Joosepiga sünnipäeval ja ega ma ei hakka siin kogu prallet kirjeldama, et mis söödi ja joodi, kes mida rääkis ja tegi, kuid tahan lühidalt anda ülevaate ühest hästi vahvast seltskonnamängust. Põhimõtteliselt oli vaja igal külalisel võtta endale korvikesest üks paberilipik ja mitte keegi ei teadnud, et mis edasi saab või mis on mängu eesmärk või tulem jms. Lõpuks selgus, et need paberilipikud olid sedasi märgistatud, et külalistest moodustusid n-ö loosi tahtel paarid. Mina sain õnneks endale nägijast paarilise (kuna sünnipäeval oli ka Maaru, kelle silmanägemine pole ka tea mis terav, siis sellepärast kirjutangi, et õnneks sain nägija). Iga paar sai ka ülesande ja siin tulebki see väike huumorinurgake. Kui nägijatel ja muidu tervetel inimestel olid a la sellised ülesanded, et nimeta sünnipäevaliste seas inimesi, kes paistavad silma mingisuguse erilise andega või otsi peidetud küünal, süüta see ja nimeta sünnipäevalapse omadusi, mida võiks rohkem valgustada ehk märgatavaks teha vms, siis minul, minul kui pimedal oli ülesanne maja pealt üles leida vähemalt kaks muusikainstrumenti ja panna rahvas laulma. Mina, kes viibis antud majas esmakordselt ja see oli lihtsalt naljakas, et pime otsigu võõrast paigast nüüd mingisuguseid pille,aga me saime kahepeale hakkama. Seltskonnamängu naelaks oli aga külaline, kes oli ratastoolis ja tema tõmbas endale ülesandeks joosta ümber maja üks tiir :D Kusjuures enne, kui hakati oma tiimi ülesandeid teistele ette lugema, siis sünnipäevalaps küsis üle, et kas kõik tunnevad, et neile loosiga sattunud ülesanne on ikka jõukohane või sooviks keegi selle ümber vahetada, aga too ratastoolis olnud sünnipäevaline oli nii muhe, et võttis seda sellise mõnusa huumoriga. See nägigi siis nii välja, et külalised istusid toas, jälgisid mismoodi toimus ümber maja jooks koos ratastooli lükkamisega ja mängisid spordikommentaatoreid. Jooksuvõitja oli loomulikult ratastoolis olnud külaline, aga vägeva võistluse andis ka tiimikaaslane, kes kogu aja tuliselt ratastoolikale kuklasse hingas (loe: tooli tagant lükkas :D).

Vot sellised lood ja tegemised siis siinpool. Koju jõudes vahetasin riided ja läksime Riinaga õhtusele kiirkõnnile ja saingi sünnipäeval söödud kaloritest nagu lupsti lahti. Aga olgu, ma tänaseks lõpetan ja hakkan endale homseks riietust välja valima, et esinduslik, viks ja viisakas välja näha. Mitte, et ma muidu ei näeks, aga homme peaks kohe eriti viks olema. Äkki suudan ära petta ja jätta endast asjalikuma mulje :D

Vot sedasi pean mina praegu blogima- vannitoas, pesuresti peal, sest vannituba on hetkel kõige jahedam ruum meie elamises ja niimoodi ei jookse mu Lenovo sülearvutist rämps kokku...vist. Ma ei tohi lihtsalt teist internetibrowserit lahti teha, ma ei tohi faile avada, pilte laadida jms. Olen lihtsalt nii kuri, sest ma olen juba miljon korda rääkinud, et mul on tarvis läpakale termopastat ja puhastust ja kui see ei aita, siis pean järelmaksuga uue läppari võtma. Mul on tuleval esmaspäeval kogemusnõustajate supervisioon ja ma tahaks enne seda veidi materjali üle korrata, aga ma ei saa, sest see saast jookseb kokku. Mul on vaja kogemusnõustaja koolituse lõputöö koos analüüsiga koostada, aga jällegi...vot ei saa. Ja lisaks oleks mul vaja kohalikule sotsiaaltöötajale ametlik kiri koostada ja saata, aga vot ei saa, sest see risu ei suuda minu poolt pressitud tähti kuvada ekraanile ja seega ei ole ekraanilugemisprogel ka mulle midagi ette vuristada. Ühesõnaga ma olen kuri, väga kuri ja veelkord kuri.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas meestel nende endi asjad nii suurepäraselt meeles püsivad, aga mina võin mustmiljon korda rääkida ja rääkida ja ikka nagu seinale. Ma kohe ei teagi, kas suurest pahameelest peatäie nutta või naerda või edasi turtsuda nagu siil. Lisaks sellele fantastilisele olukorrale, suutsin ma end keset kuuma suvealgust totaalselt ära külmetada. Eks ma arvatavasti ise olen selles süüdi, sest on kolm ainuvõimaliku võimalust, kuidas ma 27C kraadises kuumuses ära külmetada end suutsin. Jättes siinkohal muidugi kõrvale minu suurepärase andekuse...

a. Paar hommikut tagasi käisin jaheda duši all.

b. Tekitasin elamises väiksemat sorti tuuletõmbuse.

c. Katsetasime õhksoojuspumba jahutusprogrammi, aga see kuramus hakkas sellist jäiset õhku tuiskama nagu meil oleks otseühendus Antartikaga.

Ja tegelikult on mul veel üks asi hinge peal... Ma nimelt üleeile öösel kell kaks sanktsioneerisin Joosepit sellega, et hakkasin rasket ja katkist kontoritooli keldrisse tassima, sest ma tahtsin tema tähelepanu :D Ma olin lihtsalt tema peale maruvihane ja ärritunud, sest viimasel ajal on tal meeletult palju tööd ja tema tööpäevad ei kesta kaheksast viieni või kümnest kuueni ehk et mitte kellast kellani ja siis vaba aega on nii vähe ja kui tekib vaba aega, siis tegeleb oma hobiga või teevad miskit koos sõpradega, aga mina? Mina ei mahu kuskile. Tahaks ka teatrisse, kinno, jalutama, randa, piknikule...lihtsalt meie oma kvaliteetaega, aga ei. Mina teen süüa, koristan, masseerin seljahaige kaela ja selga ja kui ma kannatlikult ootan kuid ja kuid ja tuletan end vahepeal meelde, siis lõpuks viskab mul rihma maha ja siis olen kuri, aga kuri naine on halb naine ju. Igatahes ma 36h ei rääkinud Joosepiga praktselt mitte ainsatki sõna. Ainult hädavajalikud laused sai vahetatud. Hommikuks tegin talle ikka armastava ja hoolitseva naisena kohvi ja lõunaks sooja sööki, aga ühtlasi vot mängisin siin ka pilti ilma helita. Nonii, nüüd sain end tühjaks kirjutatud ja hakkas palju kergem.

Väljas on nii ilusad päikesepaistelised ilmad ja kuna meil Eestimaal neid jagub vähe või siis õigemini iial ei tea ette, millal see kõik võib muutuda lõputuks näivaks vihmapühaks, siis seetõttu kisub mind rohkem ka õue kui arvuti taha. Kuigi ma siin need paar päeva pole tegelikult üldse kodus olnudki, seega ei saa antud hetkel ilusa ilma taha peita postituste puudumist (aga no see on lihtsalt edaspidiseks infoks).

Ma käisin nimelt seoses oma kogemusnõustaja praktikaga Tallinnas, kus üheks koolituse osaks on, et me prooviksime erinevaid teenuseid, mida nägemispuudega inimestele pakutakse. Kuigi siin need paar inimest, kes tituleerisid mu kirjaoskamatuks ja lapseks, väljendasid nüüd suurt hirmu sattuda minusuguse kogemusnõustaja juurde, kes on elus õrnal viisil haiget saanud, et nemad ei julgeks küll ühtegi inimest minu nõustamisele saata. Mul ei ole selle kohta mitte ainsamatki kommentaari, kui siis ainult üks tibatillukene mõtisklus või küsimus. Kas siis kogemused ei tulegi mitte läbi raskuste ja kasmitte ühelgi teisel nõustajal pole minevikust mõnd eriti rasket perioodi...?

Nii...tagasi põhiteema juurde. Kui nõustaja pole ise kunagi proovinud näiteks joogat, aga hakkab soovitama seda oma nõustatavale, et mine-mine, see on üliäge ja väga lihtne, omamata ise joogakogemust, siis poleks nõustaja päris adekvaatne selles osas. Võib-olla tekib küsimus, et milliseid tegevusi nägemispuudega inimesed siis saavad teha...? No seal, kus mina käisin, oli võimalus proovida kokkamist, pimedate malet ja kabet, joogat, pimedate lauatennist ehk showdowni, keraamikat jms. Mina tegelikult olen kõiki neid tegevusi (v.a. pimedate malet ja kabet) proovinud. Mitte küll spetsiaalselt mõeldud pimedate grupis, aga no Tartus elades käisin näiteks acrojoogas ja kokkan ma praktselt igapäevaselt ning julgen väita, et olen selles päris kibe käsi. Samuti olen natuke tegelenud ka pimedate lauatennisega ja möödunud suvel meisterdasin suvepäevadel keraamikatoas sekseri ja väikese kalakujulise vaagna. Kuna enamus asju olen nägijate gruppides ja koos nägijatega teinud, siis otsustasin ära proovida, et mismoodi siis spetsiaalselt pimedate jaoks need tegevused on ka kohandatud. Seega käisin ma keraamikas, pimedate males ja kabes ja kokkamistunnis.

Keraamikas meisterdasin kaks savikaussi ja lusika. Tegin sellise väikese 3-osalise serviisikese (kui seda üldse võib serviisiks nimetada, sest teadupärast serviis koosneb ikka vähemalt 12-osast, aga noh tühja sellega). Mõlemile kausile ja lusikale tegin pitsiga ühesuguse lehemustri ja kuskil paari nädala pärast lähen ma oma väikeste käekestega meisterdatud kausikesi ja lusikat glasuurima. Kui see saviga mässamine oli mulle tuttav teema, siis vot see glasuurimine on minu jaoks midagi täiesti uut, sest sellega ma pole varasemalt üldse kokku puutunud, ei nägijana ega pimedana. Aga etteruttavalt võin öelda, et kogu minu komplekt tuleb rohelise glasuuriga, sest noh...lehemuster või nii, eksole.

Tegin oma savivoolimisest, valmimisjärgus olevast kausist ja päris ahjuvalmis kausist ka pilte, tõestuseks või nii, et ma ikka tõesti-tõesti käisin keraamikas. See pilt, kus on näha savipannkooki, mis asetseb mingisuguste puuliistude vahel, siis vot need liistud on ühed väga praktilised abivahendid pimedale keraamikule. Nimelt, kui ma puurulliga oma savi rullisin, siis puurull toetus just nendele samadele puuliistudele ja see oli selleks, et ma ei rulliks poolt pannkooki üliõhukeseks ja teise osa jätaks paksemaks või loperguliseks ehk et liistud andsid mulle garantii, et mu savikook oleks kõikjalt ilus ja ühtlane. Liistusid oli erineva kõrgusega. Alguses anti veidi kõrgemad ja pärast vahetati need veidi madalamate vastu, et saaksin rahulikult oma pannkooki järjest õhemaks rullida, et siis sellest hiljem kauss kokku mudida. Ühesõnaga sellised asjakesed ma sellest savist välja nikerdasin :D

Kui keraamika läbi sai, siis suundusime pimedate male ja kabe õpperuumi. No kabet olen ma lapsena mänginud ja mulle täitsa meeldis, aga vot malega olid asjalood veidi nukramad. Kuni eilseni teadsin ma ainult mõningasi malendeid ja, et kus need etturid peavad laual asetsema, aga sellega ka minu suurejoonelised teadmised ka piirdusid. Aga nüüd, aga nüüd, nüüd ma tean, mis roll on etturitel, vankritel, ratsudel, odadel, lipul ja kuningal. Tean, mismoodi nad võivad malelaual liikuda, kellel, mis roll on selles sõjamängus etendada ja, mida kutsutakse väikeseks kuninga vangerduseks ja mida suureks kuninga vangerduseks, mis on meetmed, mis on avang, keskmäng ja lõppmäng jpm. Pimedate malelauda polnud ma samuti varem katsuda saanud ja see oli ainult õigepisut nägijate omast erinev. Näiteks mustad ruudud olid kõrgemad kui valged ja valgetel malentitel oli all ääres pisikene lisarant, mis tähistas selle malendi värvust. Noh ja rohkem nagu erinevusi ei olnudki... Ahjaa, õige küll. Iga malendi all on väikene poole tiku pikkune ja suurune pulk, mis on seal selleks, et see malend susata malelaua sisse. Te vist ehk juba aimate, et milleks see vajalik on... Kuna me teadupärast ei näe silmadega, siis pimedad katsuvad malelauda ja sealset valitsevat seisu kogu aeg kätega. No, et kus on vastase malendid ja kus enda omad, milline võiks olla järgmine ja ülejärgmine strateegiline käik ja kui pidevalt sedasi malelauda katsuda, siis need pulgakesed hoiavad malendit kindlalt oma kohal. Ma pean ütlema, et mulle hakkas see male täitsa meeldima ja seda just oma strateegia pärast. Nüüd peaks otsima netist mõne male, mis toimiks minu ekraanilugemisprogega, siis saaks arvutiga vastamisi mängida. Arvutiga on sellepärast ka hea mängida, et seal ei saa omast rumalusest ja algaja lollusest valet käiku teha ja nii kinnistuks kõik veelgi enam ja paremini.

Päeva lõpetuseks kokkasid kari pimedaid endale maitsva neljakäigulise õhtusöögi, mille teemaks oli juust. Nagu nimigi juba reedab, siis kõik toidud sisaldasid juustu :D Kokku oli meid kaheksa ja seega jagati meid paaridesse. Valikus oli juustušnitsel, suitsujuustusupp, kana-juustu ahjuvorm ja toorjuustukook iirisega. Kuna kahte viimast olen ma juba ise kodus teinud ja oskan neid jällegi väga hästi teha, siis mõtlesin proovida midagi sellist, mida ma aiman, kuidas võiks ja peaks tegema, aga pole veel proovida saanud teha. Juustušnitsel näpati meie eest valikust ära ja seega jäi suitsujuustusupp. Selle tegemine oli hullult lihtne. Ja ma oleksin isegi tahtnud rohkem vaeva näha. Näiteks sinna supisisse käisid ka purustatud tomatid, aga need olid meile juba ostetud konserveeritud kujul. Ma eelistaksin värskeid tomateid, eriti nüüd, kus varsti saab oma kasvuhoonest maitsvaid ja mahlakaid tomateid noppida ja kindlasti oleksin lisaks suitsujuustule lisanud ka merevaiku. Hetkel ma seda retsepti siia ei viska, sest mul on plaanis toda suppi veel kodus ka teha ja siis ma šeerin teiega juba omaltpoolt täiendatud retsepti koos piltidega.

Lubasin siin mõni aeg tagasi, et kirjutan peagi lähemalt tollest koolitusest, kus ma käin ja mis praegu praktika näol kestab. Ühel ilusal aprillipäeval potsatas minu postkasti kutse, kus seisis kirjas, et Eesti Pimemassööride Ühing on võitnud EL struktuurfondide programmi hanke, mille tulemusel on neil õigus koolitada nägemispuudega inimesi kogemusnõustajateks. Alguses kirja pealkirja lugedes olin ülimalt elevil, sest olin juba ammu oodanud taolist koolitust, kuid kirja täpsemal lugemisel selgus, et see koolitus hakkab põhimõtteliselt vähem kui nädala pärast ja no mina tegusa ja aktiivse inimesena ei saa nii kiiresti kuupäevi ümber mängida. Tükk aega kaalusin ja vaagisin ja põrnitsesin kulm kipras oma kalendrit ning tegin raske südamega otsuse, et minu jaoks jääb antud koolitus paraku ära. Aga...

Pool päeva enne koolitust tuli mulle kõne ja helistajaks ei olnud ei keegi muu, kui üks koolituse läbiviijatest, kes ütles veidi nukralt: "Kai, kui aus olla, siis me väga lootsime Sinu motivatsioonikirja koolituse osalejate seast leida..." Ei noh, mis ma salgan, eks olin natuke meelitatud küll, et mulle kohe ekstra helistati ja prooviti mulle auku pähe rääkida (kuigi tegelikult polnud mulle auku pähe üldse vaja rääkidagi, sest ma ju ise ülimalt soovisin koolitust läbida, aga lihtsalt need kuupäevad...). Kuid lõpuks telefonikõne, mis kestis kuskil veerand tundi, ütlesin, et olgu, andke mulle paar tundi veel mõtlemisaega ja siis helistan tagasi. Hakkasin siis uuesti oma kalendrit lappama ja arutasin asja Joosepiga ning langetasin väikese murega aegade klapitamise osas otsuse- minust saab kogemusnõustaja! :)

Hah, humoorikas oli see, et kui ma algselt ohkisin, et appike, kuidas ma küll oma kuupäevad sätitud saan, siis lõppkokkuvõttes kukkus asi nii välja, et järgmisel päeva varahommikul istusin ma juba Tallinna bussil ja vurasin pealinna poole ja nii ma sinna tamburaile sattusingi ja ma pean nentima, et ma ei saaks rohkem rahul ollagi, et ma selle otsuse tegin ja aitäh Kristiinale, kes mulle helistas ja andis vajaka jäänud jalahoobi tagumikku! :)

Kes on kogemusnõustaja?

Ma proovin definitsiooni oma sõnadega ja võimalikult lihtsasti lahti kirjutada. Antud juhul räägin mina siis nägemispuudega inimeste kogemusnõustajast, kuigi neid võib olla mistahes valdkondades- liikumispuudega inimeste kogemusnõustaja, krooniliste haiguste põdejate kogemusnõustaja, vähihaigete laste vanemate kogemusnõustaja jt. Antud nõustamisele, mida mina hetkel õpin on oodatud inimesed, kes hakkavad nägemist kaotama või on juba olulisel määral nägemise juba kaotanud (siinkohal ei ole oluline, kas oled alles n-ö värske tulija või juba vana olija pimedate seas- kõik on oodatud) ning neil oleks tarvis kellegiga suhelda, rääkida, infot saada (näiteks, et millised on võimalused vana töö jätkamiseks, ümberõppeks, milliseid abivahendeid on olemas ja kuidas neid endale hankida jms). Samamoodi on minu kui kogemusnõustaja ülesanne lihtsalt olemas olla ja kuulata, toeks olla ja vajadusel üheskoos lahenduseni jõuda. Kogemusnõustamine on samamoodi ka lähedastele, sest sageli on ka nii, et inimene, kelle nägemine halveneb olulisel määral või puudub sootuks, siis lähedastel on nii suur hirm nägemispuudega inimese iseseisva hakkama saamise ees ja püüavad neid iga hinna eest vatitupsu sees hoida ja ei luba isegi endale kodustes tingimustes proovida näiteks teed keeta, sest on ju oht end ära kõrvetada. Nii võibki juhtuda, et kui juba kodus tehtakse kõik ette ja taha ära, siis ei pruugi nägemispuudega inimene iseseisvuda ja ka näiteks liikumisest väljaspool kodu võib nägemispuudega inimene ainult unistada. Loomulikult, kui mõlemad pooled on sellise elukorraldusega rahul, siis no Jumal hoidku, kes olen mina, et neid keelata ja hakata neid oma harjumustest lahti kangutama. Peaasi, et rahu oleks maa peal ja kõik oleksid rõõsad ja õnnelikud.

Koolituse teooria osad on nüüdseks läbi ja seal õpetati meile järgmisi asju: taastumiskogemuse analüüs, esmased nõustamisoskused, kriisinõustamise alused, grupitöö alused ning iseseisev töö õppematerjalidega, lugemine ja kodutööde ettevalmistamine. Hetkel on siis praktika käimas ja kirjutada on vaja veel lõputöö ning enne tunnistuste välja jagamist viiakse läbi kõigile koolitusel osalenutele individuaalne supervision psühholoogiga, mille läbi hinnatakse koolitusel omandatud teadmisi ja arengut.

Nagu tööle kandideerimisel, siis oli ka antud koolitusele mõningased kriteeriumid koolituse osalejale:

- sarnasest terviseolukorrast positiivne taastumise kogemus;

- soovitavalt keskhariduse olemasolu;

- motivatsioonikiri, kus osaleja väljendab oma soovi ja sobivust koolitusel osaleda ning koolituse lõppedes jätkata kogemusnõustamiseteenuse pakkujana edaspidiste rehabilitatsiooni- ja tööturuteenuste raames;

- omab häid suhtlemisoskuseid;

- kasuks tuleb varasem töökogemus (nt klienditöö valdkonnas);

Selline pikk postitus sai nüüd, aga mul on veel üht koma teist öelda. Kui neid kriteeriume vaadata, siis ütlen kohe ära, et kõigile neile kriteeriumitele ma ei vasta ega hakkagi suure tõenäosusega vastamagi. No ilmselgelt on mul positiivne taastumiskogemus ja ma ei sisusta oma päevi mõtetega a la "miks see minuga pidi juhtuma?". Kõik, kes teavad mind, teavad ka seda, et olen aktiivne, rõõmsameelne, hakkaja, abivalmis ja muidu selline hea suhtleja. Kusjuures huvitav on see, et seltskonnas võin ja mis võin, ma olengi ekstravert, aga kodus või kui vajan akudelaadimist, siis võin täielik introvert olla. Mul on sellega täpselt nii, et kust parasjagu tuuled puhuvad.

Koolitusel olin mina ainuke esindaja Pärnumaalt, mis tähendab, et mul oleks õigus ja võimalus kuuluda kogemusnõustajana Pärnumaa reha-komisjonidesse ja nõustada just eeskätt Pärnumaa nägemispuudega inimesi, nende lähedasi jne. Kuid, kuna ma pole täiuslik (kes meist oleks, eksole), siis üks Pärnus tegutsev inimene on algatanud minu suhtes nõiajahi ja eesmärk on mind tuleriidal põletada. Kuna antud postitus on enam kui kilomeetrine, siis põhjusest, miks ma olen tema arvates täiesti sobimatu ja halb inimene, kirjutan lähiajal. Pean lihtsalt veidi sõnastust läbi mõtlema, et kuidas kõike seda kirja panna ja siis on teil võimalus ise otsustada, mida antud olukorrast arvate. Kindlasti ei ole minu eesmärk kirjutada a la stiilis, et üks paha-paha inimene teeb mulle liiga ja küll see inimene on ikka vastik... Ei, mitte midagi sellist, ma tahaks just faktid letti laduda ja oma arvamused ja seisukohad juurde lisada.

Praegu on kõik juba tšill, aga see ei olnud teps mitte eile nii. Ühesõnaga mäletate vist küll toda postitust, kus ma kirjutasin oma suuremat sorti suurpuhastusest ja sellest mismoodi ma ülemiste köögikappide pealt tolmu võtsin ja mida kõike toredat ma sealt leidsin (plastikpudel, ketšup, taskulamp jm). Mina muidugi tubli naisena koristasin kogu üleliigse pahna sealt ära, sest minu arvates on maru inetu ja nõme, kui meil on avatud planeeringuga korter ja kui korterisse astuda, juba siis avaneb esikust vaade köögile. Taskulambi panin Joosepi tööriistasahtlisse, ketšupi loomulikult viskasin minema ja plastikpudel leidis endale sobivama koha taarakogumisnurgas.

No ja eile... Esiteks tahan öelda, et ma ärkasin eriti vara (hommikul enne viit). Põhjus imelihtne. Olin minemas päälinna koolitusele, aga sellest mis koolitus see selline on ja mis võimalused see mulle tulevikuks loodetavasti avab, räägin veidi hiljem. Igatahes jõudsin ma koju peale kaheksat ja ma olin mega väss, aga siis hakkas Joosep undama, et kus tema taskulamp on. Ma siis uurisin, et millist taskulampi ta õigupoolest mõtleb, sest küll ta rääkis pealambist ja taskulambist ja no mine hullu tea, mida inimene õige mõtleb. Nii ma siis küsisin igaks juhuks üle. No tuligi siis välja, et too sama taskulamp, mis oli köögikapi peal, et see ongi nüüd kadunud, et tema täpselt mäletab, et pani selle sinna. Nojah, ma siis nii muuseas mainisin, et ahaa, või et see lamp... No ma panin selle tööriistasahtlisse. Noh minu jaoks nagu oleks mure lahendatud, eksole. Lamp oli korra tema meelest kadunud, aga mina hea naisena andsin teada, kus see pandud on ja voilaa- lambi asukoht taas teada. Aga eiii! Selle peale hakkas Joosep närviliselt seletama, et miks mina tõstan tema asju ära ja et üleüldse mul pole õigust tema asju temalt küsimata kuskile ära panna jne. Okei, jah. Selles suhtes on õigus, et kui ma kavatsen järgmine kord mõnda tema olulist asja puudutada, liigutada, ümber tõsta or what ever, siis küsin või ütlen, aga no paganama päralt...see oli köögis ja mulle ei meeldi, kui mingi träna, mis ei käi sinna on lihtsalt seal. Ma ei tea, ma tõstan ka äkki supipoti vannituppa pesumasina peale, sest minu arvates on see palju parem koht sellele...

Igatahes proovisin siis mingisugustki kompromissi leida ja pakkusin siis, et kas koridoris olev riiul oleks sobiv koht või kas tõesti mõnda muud kohta sellele taskulambile pole. Tema sõnul ei ole, kuigi ma arvan, et see oli trotsist minu vastu öeldud vastus. Aga kokkuvõttes oli see nii mõttetu vaidlus, mille üle taielda ja probleemi teha, eriti veel, kui ma olin sellest Tallinna tripist super väss ja siis selle asemel, et teha endale mõnus tassike teed ja pugeda teki sisse, pidin ma klaarima mingisugust taskulambi saagat. Nagu see karupere muinasjutt, kes see magas minu voodis, kes see sõi minu kausist, kes see jõi minu tassist jne. Praeguseks on see lamp siis jälle tagasi seal köögikapi otsas ja noh, mis ma ikka peale hakkan. Pean leppima, et see tahab seal olla. Kuigi ega mina võlgu ei jäänud. Õhtul, kui ära leppisime, siis ronisin talle sülle ja ütlesin: "Kuule mul oleks vaja Sinu töölauale üks asi panna... See peab seal koguaeg olemas olema..."

Ta sai aru küll, mida ma mõtlen ja uuris, et mida ma siis tahan tema lauale panna (olgu siinkohal öeldud, et tegelikult on tema töölaud nii püha koht, et minu asju pole seal kunagi varem olnud), aga selle peale vaatasin Joosepile kavalalt otsa ja vastasin laialt muiates: "No ma veel ei tea, mis see olla võiks, aga ma kindlasti leian midagi toredat, mida siia panna ja Sa ei tohi seda sealt kuskile mujale ära tõsta."

No ja nüüd ma olengi siin mõelnud, et mis see olla võiks. Küll ma mõtlesin, et ah viskan tampoonikarbi talle sinna nähtavale kohale, aga see teda ei häiriks. Siis mõtlesin, et paneks küünekäärid sinna, aga sellisel juhul hakkaks ta neid ise kasutama ja võib-olla isegi tänaks mind, et ma ta elu veel mugavamaks muutsin. Või panen triikraua sinna ja katsugu ta seda sealt ära tõsta... Vot just! Ma vist jäängi triikraua juurde :D

Kas mäletate minu suurepärast lugu acrojooga päevilt? Mina kahjuks veel mäletan, sest ma sain sellest endale eluaegse trauma. Ei ole ju lihtne unustada, kui juhtub veel tänagi sarnase süžeega asju, mis vana armi lahti käristavad.

Ma ausõna ei pretenteeri Saagimi kohale, aga kui ma ühe aasta jooksul suudan pidevalt oma trussareid linna peal välgutada ja spordisaalis tisse paljastada, siis hakkab kergelt tunduma, et ma olen mingisugune hale Saagimi minikoopia. Mitte, et mul oleks midagi Saagimi vastu, aga ma ei pea ennast nii vabameelseks ning olgem ausad- aitab meile ka ühest Saagimist. Ja kui keegi peaks pretendeerima Saagimi kohale, siis võiks seda teha juba ikka suurejooneliselt ja võimsalt, mitte nii nagu mul Ups-I-did-it-again moodi juhtub.

Jutt käib siis sellest, et möödunud neljapäeval külastasime Mariaga Jõgeva Avatud Noortekeskust. Uhke värk oli ikka ja meid oli uudistamas palju noori, isegi kohalik ajaleht oli kohal, intervjueeriti, tehti sadu pilte jne. Nagu ikka, siis rääkisime juht- ja teraapiakoertest, et kes nad sellised on, mida endast kujutavad ja selgitasime üleüldse noortele, et mismoodi on õigele koerale läheneda ja tutvust teha jmt.

Mul oli seljas Desiguali kleit ja mustad sukad. Kleit nägi siis välja selline, et rinna alt jooksis must sametpael, mis käis vasaku külje peale lipsuks kokku ja ees, kuni musta paelani ehk rindade alla, olid pisikesed nööbid. Kleit ise oli hästi värviline ja särtsakas. Kodus kleiti selga pannes vaatasin küll kahtlustades, et natuke on kleidi dekoltee avar, kuid mitte nii avar, et ei sobiks minna noortekeskusesse.

Kuna pimedana ei näe kontrollida enda välimust ja teiste ees ei hakka ma ju ometigi kätega oma partiid näppima, et teada saada, ega pole vaja veidi kleiti kohendada, siis ma tegin seda vaikselt ja võimalikult märkamatult ning ilma kontrollimata... Muudkui tõstsin dekoltee äärt üles poole ja oletasin, et kõik on korras.

Kui noortekeskusest hakkasime ära minema, siis ajasime veel noortekeskuse töötajaga ukse peal juttu ja jutu sees tuli välja fakt, et mina lähen veel edasi Tartusse sõpradega pubisse istuma, mille peale keskuse töötaja ütles: "Ahaa, sellepärast Sul selline riietus ongi! Noored poisid ei saanud pilkugi pealt ära..."

Ma nagu ei osanud alguses aru saadagi, et mis mõttes mul selline riietus ongi...tavaline riietus ju...kleit, sukad, kingad ja mantel. Kuid istudes autos ja sõites Mariaga Tartu poole, tundsin, et pean end veidi jälle kohendama, kuna miski nagu ei istunud päris nii nagu peab. Järgnes järgmine dialoog...

"Issand küll, mul on kleidil kõik nööbid lahti!!!" hüüatasin ärevalt üle auto.

"Jah, ma tean," vastas Maria rahulikul häälel.

"Mis mõttes Sa tead?" küsisin ma hämmeldunult.

"No Sul oli juba seal noortekeskuses need nööbid sedasi lahti," vastas Maria.

"Misasja?!? Päriselt räägid või??! Miks Sa midagi ei öelnud?" hüüatasin häälel täis paanikat.

"Ma arvasin, et Sa tead ja Desigualil ongi sellised avaramad dekolteed," selgitas Maria.

"Issand küll! Kas väga hullusti oli näha?" jätkasin ma pärimist.

"No mingi nurga alt oli rohkem ja mingi nurga alt vähem...oleneb, mis nurga pealt vaadata," ütles Maria.

Sel hetkel jooksid mul flash backid silme eest läbi, kuidas ma vahepeal Džännu juurde kummardusin (pääris mitu korda) ja kuidas ma näitasin lastele pimedate valget keppi ja selgitasin tähtsalt, et kuhu maani peab see ulatuma (loe: näitasin, et rinna kõrguseni on õige pikkus) ja kuidas ma noorte vahel Džännuga kõndisin ja demonstreerisin omast arust juhtkoera oskusi...aga seda ainult omast arust.

Käisime siin mõni aeg tagasi Joosepiga suhtenõustamisel ja pean mainima, et see oli väga huvitav kogemus. Kuna suhetes on palju erinevaid probleeme, siis igaks juhtumiks on vist mingisugune oma lähenemine. Meile soovitati sellist asja nagu "aktiivne kuulamine". See on selleks, et ei oleks koguaeg minaminamina efekti ning rääkijale tundub nagu Teda ei kuulda või räägitakse üksteisest mööda. Sest olgem ausad, väga tihti öeldakse oma kaaslasele vastuseks "mhmh". Kuid kas olete mõelnud, et mis tagasisidet see siis ikkagi annab. Kas Sa said ikka õigesti aru, et homme kell 19 on meil teater? See näeb umbes nii välja, et kui üks ütleb "Kallis, mul on mure", siis teine kordab "ma kuulsin, et Sul on mure". Noja, siis hakkad rääkima, et mis Sind häirib või mida mingi olukord Sind tundma paneb ja teine lihtsalt kordab. See annab siis rääkijale kinnituse, et kaaslane tõepoolest kuulab ja mõtleb kaasa. Kui üks pool räägib ära, siis on teise kord ja oluline on, et ei tohi kaaslast hakata hindama või mingisuguseid ootusi püstitama...a la ma tahan, et Sa koristaksid rohkem, ma hindaks väga, kui teeksid iga päev sooja toitu vms. Igatahes selles aktiivses kuulamises saingi mina teada, et Joosepit rõõmustaks väga, kui vahest teeksin mina mõned poeskäimised ise, kuna tahab lihtsalt mõnikord peale tööd niisama ringi sõita ja end vabalt tunda. Täna siis oligi see päev, kus ma pidin minema Selverisse. Kuigi ma polnud veel jõudnud korralikult selgeks õppida poe infoleti asupaika, siis oli see natuke nagu tundmatus kohas vette viskamine, kui Joosep teatas, et ma käiksin siis täna ise poes ära.

Mis siis ikka, võtsin end kokku ja vedasin end palavikuliselt ja närveldades poe poole. Vahepeal mõtlesin, et äkki luiskaks Joosepile, et poes oli inventuur, aga siis mõtlesin, et see poleks usutav, sest millal varem on Selverites inventuur olnud...kuigi samas, kunagi on ikka ju esimene kord :D

Kuna pean Veeriku Selverisse jõudmiseks ületama mingi miljon raudteerööbast, siis mõtlesin, et äkki mul veab ja ma jään rongi alla ning homme leitaks asfaltil minu tükid vedelemas. Paraku-paraku inventuuri ei olnud ja rongi alla ma ka ei jäänud. Just wasn't my lucky day!

Vahepeal aga tundus, et olen juba poest mööda kõndinud ja otsustasin tagasi liikuda. Džännu muidugist putkis vastu ja vaatas mind sellise ilmega, nagu kuule, mutt, Sa oled puhta segi läinud vä? Mina oma seisukohast ei taganenud ja käskisin otsida mulle uks, mille peale Džännu uuesti otsa ümber keeras ja hakkas jälle juba tuldud suunas liikuma. Kuna liiklust kuulsin, siis mõtlesin, et ah olgu pealegi...kuni liiklust kuulen, siis ma ära ei eksi ja lähen koeraga kaasa ja eks paistab kuhu mind oma targa peaga viib. Mingil imelikul kombel oli mu juhtkoeral õigus ja jõudsimegi poodi kohale. Ta on vist ikka parema silmanägemisega kui mina, aga noh vaielda oli ikka tore :D

Läksin siis poodi sisse ja üritasin infoletti leida, mis väga hästi ei õnnestunud. Tean, et kuskil seal lähedal ma olin, aga noo mitte keegi ei reageerinud mu "vabandamise" peale ja kaua ma ikka keset poodi "vabandage!" sonin. Leidsin endale sobiva vaba põrandapinna ja otsustasin lihtsalt oodata. Ma ei pidanudki pool aastat passima, vaid juba minutiga pöördus üks nooremapoolsem meesterahvas minu poole ja uuris, et kas saab mind kuidagi aidata. Ladusin siis oma mure letti, et mul oleks vaja saalitöötajat, kes aitaks ostelda ja tüüp kohe organiseeris mulle inimese ning lõppu lisas veel, et mul on väga armas koer. Ostud tehtud, kauba eest tasutud ja kui kaup oli pakitud abivalmilt kotti, siis seadsin end koduteele. Särasin õnnest, et suhteliselt tundmatus poes sain täitsa ise hakkama, kui äkki meenus, et krt heeringafilee jäi ostmata. Ma ei hakanud Selveri meeskonda enda uuesti ilmumisega šokeerima, et halloo, mina pime jälle siin, tahan uuesti riiulite vahele kondama minna, sest peale silmanägemise, puudub mul ka normaalne mälu. Nii ma otsustasin, et heeringas jääb siis järgmiseks korraks. Ma olen enda üle ikka maru uhke! :)

Koju jõudes koristasin ja tegin süüa ning mingi aeg jõudis ka Joosep koju. Me räägime tavaliselt nagu täiesti suvalistest teemadest ja need vahetuvad nagu paugu pealt. Äkki tuli Joosep minu juurde ja ütles, et kui kolime oma korterisse, et siis Tema valib ise millisesse nurka arvutilaud tuleb. Aga see ei sobi ju võib-olla üldse minu sisekujundusega, mille olen juba enda peas kokku paigutanud. Noo, et vaas läheb vasakusse riiulisse, nurgadiivan läheb akna alla, lauake läheb keset tuba, lillepott koos lillega laua peale, vaibad sinna ja tänna, pildiraamid kummuti peale, kapid sinna ja telku teise seina, koerte mänguasjakorv esikusse, kott-tool ka kuskile jne. Ja kõik on ikka nii paigutatud, et kui külalised korterisse astuvad, siis oleks kohe ilus vaade, aga mitte monitorid ja nõme ratastega kontoritool. Jaah, ma saan aru, et Joosep teenib raha ja hakkab suurema osa ajast kodus töötama ja siis peab olema Tal hea ja mugav, et saaks progemisele keskenduda, aga pmt mulle ei antud mitte mingit õigust kaasa rääkida ja nüüd olen ma õnnetu. Ma ei oska kuidagi avatud planeeringuga kööki ja elutuba sedasi kujundada, et kõik oleks ühtse stiili ja voolava kujundusega. Tahaks nii, et mitte ükski element ei riivaks silma ja sobituks hästi. Tegelikult on ju mega palju ägedaid ja kifte lahendusi tehtud. Näiteks, kui elamispind on äärmiselt väike, siis on igasugu üli ägedaid ja kifte lahendusi välja mõeldud ja kõik on väga stiilne. Krt, kas keegi saaks mulle laenata silmanägemist mingiks paariks kuuks? Või kui seda ei saa, siis äkki oskab keegi nõu anda, et mismoodi elutuppa üks mugav kontorinurk sobitada. Sain nüüd selle hingelt ära ja isegi hakkas natuke kergem.

Tellimine: Postitused ( Atom )

featured Slider

Pimefilmiõhtu - mis arvate?

Kas ma hakkan sussi püsti viskama?

Mõistus tule koju

Mis mul teoksil on Noh, hakkan blogijaid kirjeldama :D

Kiiiireeee!

Ma olen tulivihane

Pime käsitööline

Kogemusnõustaja

Ajasin kogemata Joosepi kurjaks

Koperdasin juhuslikult artikli otsa, kus minust ja Janetist juttu

Kuidas ma järjekordselt tisse välgutasin

Alguses olin õnnelik, siis vihane, aga nüüd lihtsalt kurb

Tegus nädalavahetus ehk kilomeetrine postitus :)

Lehevaatamisi kokku

Jälgijad

SOOVITAN

Mina jälgin

featured Slider

Kes siin kirjutab?

Kutsu mind kõnelema

Kirjeldustõlge

Koostöö

Facebook Like Box

Otsi blogist

Vanad postitused

Lehevaatamisi kokku

Jälgijad

SOOVITAN

Mina jälgin