Umbes kolm nädalat tagasi tekkis mul mõte lasta sõpradel kirjutada minu kohta iseloomustus, no et millisena nemad mind näevad. Mõte ise sündis sellest, et kuigi ma olen kindlasti ise juba läbi blogi suutnud jätta endast mingisuguse esmase mulje, mis kahtlemata ongi osake minust, aga kuna me keegi ei ole enda suhtes kunagi objektiivsed kõrvalvaatlejad, siis soovisingi teada saada, millisena ma oma sõpradele paistan. Nii ma siis koostasingi järgmise sisuga e-maili:

Armas sõber,
mul on selline ääretult lihtne palve, kui Sa oled mu sõber või tuttav, siis kas oleksid nõnda lahke ja kirjutaksid paar rida sellest, millisena Sina mind näed. Kui küsid, et mis ma selle infoga peale
hakkan, siis plaan on lihtne - ma monteerin kõik iseloomustused kokku
ühtseks postituseks ja avaldan oma blogis: http://www.puhtapime.ee/
Usun, et see oleks üks ääretult vahva ja värskendav lugemine nii mulle kui ka teistele, et millisena teised mind näevad. Laskem tõe päevavalgele :D
Marika küll alguses näiteks putkis vastu (ei kuulanud isegi mu mõtet lõpunigi, vaid kohe igaks sajaks juhuks keeldus, säh siis, selline sõber mul :D), kuna ei tahtvat tervele maailmale kuulutada, milline vingats ma olen, aga ma ütlesin, et negatiivsetest külgedest on samuti lubatud kirjutada, ma hiljem lihtsalt panen piiksud (loe: tärnid) peale :D Okei-okei, ühesõnaga palun saatke siis mulle kiiremas korras ehk KOHE PRAEGU lademetes iseloomustusi ja EI viska kirja draftidesse! Ja kuna ma ei viitsinud hakata otsima oma sõprade ja tuttavate e-maile, siis saatke see kiri neile edasi, kes mind teavad ja tunnevad.
Ette tänades!
Kai :)


*

Peale kirja saatmist jäin ma kannatamatult ootama vastuseid. Kõige kiiremini, võiks öelda lausa minutiga reageeris Kasper, aga teiste iseloomustusi muudkui ootasin ja ootasin. Alguses olin kohe päris nõutu, et miks keegi teine ei kirjuta. Isegi teada ei antud, et mis on see põhjus, miks ei kirjutata. Okei, Kiku ütles, et kuna Joosep kirjutas kunagi minu FB blogilehe kommentaariumis üliägeda kommentaari, millega iseloomustas mind niivõrd originaalselt, siis pole tal enam originaalset iseloomustust varrukast võtta ja vähesemaga ta lihtsalt ei lepi. Tjah, osalt saan aru, aga see pole ju võistlus, kellel originaalsem kirjeldus minu kohta, vaid antud juhul luges mõte ja soov, mis olid mulle olulised. No see selleks. Nii ma siis helistasin ja kirjutasin ja uurisin ise maad. Selle tulemusel kirjutasid paar sõpra mulle iseloomustused ning Joosep ütles, et ta kindlasti kirjutab, aga kuna ma pole mingi suvaline ahti tänavalt, siis ei taha mingit pläusti ajada, vaid soovib selleks eraldi rahuliku aja võtta. Kuna Joosepi iseloomustust ootasin mitu nädalat, siis selle vahele mahtus palju kurvastamist, pettumust ja pisaraid, sest ma ei mõistnud ega mõista tänaseni, miks mulle olulised inimesed mu üle lasid, aga see pettumus kadus, kui ma Joosepi iseloomustust lugesin - see oli niivõrd soe ja südamlik, et tõi mulle pisara silma. Appi, ma kõlan nagu piripiiga, kes iga asja peale vesistab :D
Aga aitab minu lobast ja asume kõige oluliseima osa juurde ehk iseloomustused minu sõpradelt. Aitäh teile, kes ei pidanud paljuks võtta aega ja panna kirja mõned mõtted - see oli mulle väga oluline! :)


Marika:
Nii, Kai saatis mulle kirja, et kui ma oleks nii lahke ja kirjutaks tema kohta iseloomustuse. Esiteks, alustame sellest, et mina ei ole lahke. Ja nüüd siis Kai iseloomustus: Kai on äärmiselt jäärapäine ja kangekaelne ja pealetükkiv. Ta muudkui käib peale, et kirjuta ja kirjuta. Uhh, kui ta mu parim sõbrants ei oleks, siis ma sellise pealekäimise peale oleks juba ammu ta pikalt saatnud, aga jah… Paraku on Kai, selle eeee, Ma ei teagi, mitme aasta või mitmeteistkümne aasta jooksul tõestanud, et on üks äärmiselt armas ja ustav ja truu sõber, nii et ma ei saa teda pikalt saata. Kai on tegelikult üsna keeruline inimene. Kui talle haiget teha või teda solvata, siis ei taha ta üldsegi sellest rääkida, et asjad selgeks saaks vaid üritab asjadest ise üle saada, aga paraku see ei toimi. Me oleme tülitsenud ja
oleme leppinud, oleme üksteist solvanud ja haiget teinud ja oleme andeks andnud ja sõpradeks jäänud. Nüüd oleme mõlemad nii palju õppinud, et probleemidest tuleb rääkida, nii et Kai on arenenud, muig. Ta räägib, kui umbes sada korda küsida, et mis viga on. Mul on sõpru, kes on head sõbrad, aga kes ei ole olnud valikute ees, kas jääda ustavaks ja truuks sõbraks. Aga ainus sõber, kes on oma ustavust ja truudust tõestanud, on Kai.Tean, et see ei olnud tema jaoks lihtne.Olen väga tänulik, et mul on selline sõber! Pöähh! See ei ole vist see, mida ootasid, aga eks nopi ise välja, mis Sulle sobib.


Leo:
Kai on kaval ja salakavalalt tark. Pealtnäha rõõmsameelne, aga sügav. Kuid naisena peab ta olema ka emotsionaalne olend ja mõtlema ka emotsioonidega. See ei takista tal olla omale vajalikul ajal väga loogiline ja kiire taibuga.


Kasper:
Kui ma Kaiga 2016 juuli alguses (vist) tuttavaks sain, siis kohe kui ma temaga vestlust arendama hakkasin, oli temas midagi teistsugust, kui enamus inimestes. Kui ta lastele laagris oma lugu jutustas, siis mina lihtsalt vaatasin suu lahti ja ilmselt nägin välja nagu idioot, aga see pole oluline slightsmile-emotikonMa leian, et ta on tohutult eluterve mõtlemisviisiga inimene, kes ei hooli sellest, et saatus on talle mingit vingerpussi mänginud. Ta on hea huumoritajuga ja vastab huumorile huumoriga. Üks tugev isiksus, keda mul on au tunda ja ma siiralt loodan, et meie suhtlus/sõprus kestab veel kaua.


Kõige viimaseks jätsin ma loomulikult Joosepi iseloomustuse - inimese, kes on minuga kõige enam ninapidi koos ja tunneb ja teab mind kõige rohkem. Kui täpne olla, siis 7. aprillil täitub meil suisa üheksas koosoldud aasta.

Kohe esimest korda kui Kaid nägin jättis ta mulle sellise armsa sõbraliku mulje, et selline rõõmsameelne neiu ja värki. Ahh fuck that, ei tule siit mingit standardteksti.
Kai on awesome ja Kai miinused on ka veits awesome... Kai ei ole tüdruk, kes lihtsalt juhtus minu eluteele ja vaatasin, et suht norm, et võiks käima hakata, eriti palju ei vingu ka... Tegelikult on Kai väga hoolega välja valitud. Kai on kõige erilisem inimene, keda ma tean ja Kai on kõige paindlikuma mõtlemisega. Ainult Kai suudab mind nii armastada nagu ma seda päriselt vajan. Kai on parim, mis on minuga elus juhtunud.

Kai on intellektuaalselt kõige rohkem arenenud naine, kõikide hulgast, keda ma tean ja see ON vajalik. Kaiga saab arutada väga provokatiivsetel teemadel ja ta suudab kaalutleda loogilisi argumente isegi siis kui see on tema jaoks ebamugav. Kaiga saab filosofeerida, mis on minu jaoks vältimatult vajalik, muidu oleks Kaiga vestlemine nagu skripti käimalaskmine – mingi sisend, loogiliste protsesside jada ja siis on mingi väljaarvutatud tulemus, aja jooksul tekib ennustatavus ja igasugune põnevus kaoks ära. Aga Kai suudab panna mind huvi tundma tema arvamuse kohta mingites teemades, Kais on see salapära, mis mind aeg-ajalt natukene üllatab. Kai suudab kergesti omaks võtta üpriski uued mõtteviisid ja on seda korduvalt teinud ja teeb ka edaspidi. See on ka põhjus, miks Kaile ei ole mõtet ette heita, mida keegi mingi asja kohta kunagi aastaid tagasi arvas, sest Kai areneb ja tahab seda ka teistest uskuda ning pool aastat hiljem võib ka Kail olla mingist asjast hoopis uus arusaam. Seda võiks nimetada evolutsiooniks mõttetöös.

Mis veel, aaa, meelde tuli... selle kõige juures on Kai veel heasüdamlik, näeb tõeliselt hea välja, on naiselik ja parajalt kirglik...

Kaid iseloomustab veel siiras rõõm kõikide püsilugejate üle, just nende, kellele on Kai mõtteviis ja arvamused huvitavad, mitte lihtsalt see, kuidas pime inimene teeb seda või toda ja kuidas pimedad ühes või teises olukorras mingit probleemi lahendavad.
Kindlasti ei saa lisamata jätta, et Kai on ainus inimene, kes suudab mulle selle iseloomustuse nõudmisega nii palju peale käia. Praegu ta magab, saan rahulikult kirjutada. Ta on nii armas :)

PS. Joosep soovis, et ma lisaksin siia lõppu "Ärapanija" klipi sellest, mismoodi ta võiks mind veel kirjeldada :D

Lugu järgmine. Mõni aeg tagasi tellis Joosep mult pannakaid. Ja kui nüüd päris aus olla, siis oli see kaks nädalat tagasi kui ta oma tellimuse sisse andis. Aga alles täna hommikul jõudsin ma reaalselt ka nende tegemiseni.
Ma tegelt oleks arvatavasti veel edasi nihverdanud, aga kuna eile tegi Joosep ARKi sõidueksami ära, siis mõtlesin, et ah, heakene küll, aitab viilimisest, peab ju kuidagi oma kallist meest premeerima.

Neid pannaka retsepte on ju mingi mustmiljon, aga mina kasutan tavaliselt seda vanaema aegumatut retsepti, kuhu sisse läheb muna, jahu, piim ja suhkur. Miksi kokku ja ongi olemas. No umbes midagi sellist.
Kuid mul oli mõni aeg tagasi au proovida pannakaid, mille taignasse oli lisatud keefirit, ning teate mis? Need olid mega head! See keefir andis pannkoogile sellise mõnusa meki, ning mis põhiline – servad tulid super krõbedad. Ja nii otsustasin minagi oma aegumatut vanaema retsepti uuendada.

Nüüd küsite, et miks ma sellest taignast nii palju ja pikalt jahun.. aga vot sellepärast, et see taigna uuendus keeras kõik asjad pekki!

Kui tainas sai mikserdatud, panin panni pliidile kuumenema ja küpsetamine võiski alata, või õigemini mu sõrmede kärsatamine võis alata.

Ma ei pea vist mainimagi, et pannkookide küpsetamine on üks kõige vähem meeldivamaid tegevusi, sest iga jumala kord kõrvetan ma vähemalt ühe oma sõrme ära. Alati. Sest pimedana ei käi see lihtsasti, umbes et sips ja sups ja ongi valmis. Te ei kuule mind never ütlemas „höhö, näe, küpsetasin siin möödaminnes mõned pannakad valmis“.
Ütleme nii, et tavaliselt arvestan ma juba eos ette paar põletushaavadega sõrme, mõned naaatuke liiga pruuniks küpsenud pannakad ja väga, väga PALJU kulunud närvirakke. Kuid hoolimata sellest ennastohverdavast piinast ja arvestades fakti, et neid hästi väljatulnud pannkooke on tavaliselt rohkem, siis need mõned üksikud põlenud sõrmeotsad ja pannakad mind nii väga ei morjendagi.
Kuid tänane pannkoogitegu oli täielik katastroof...
Ma küpsetasin ainult viis pannkooki, sest rohkemaks ei pidanud mu närvid vastu. Ja nendest viiest läks üks koerale, sest ümber keeramine läks totaalselt untsu.

Noh, mis seal ikka. Esimese pannaka sai koer.  Kohe järgmiseks ja „ilusa“ alguse jätkuks kõrvetasin teise pannaka ümber pööramisel oma põhi sõrme korralikult ära. No eks ikka selle, millega ma abistan pannkookide ümber pööramist. Kuid hoolimata esimesest vigastusest, ei vandunud ma alla. Hambad ristis ja suure armastusega muudkui jätkasin kuuma pliidi ees küpsetamist.

Vahepeal, eksikombel vist, õnnestus mul isegi üks pannakas enam-vähem normaalsena valmis küpsetada. Kuid mu õnn kestis vaid üürikest aega, sest juba järgmise pannakaga läks nii kohutavalt, et mulle vahtis pannilt vastu mingisugune õnnetu kokku nässerdatud käkerdis. Instinktiivselt alustasin operatsiooni "pannkoogi päästmine", aga see raibe oli sigakuum ja ma kõrvetasin veel oma teisegi sõrmeotsa villini ära. Lõpuks ärritusin, tõstsin selle "kunstiteose" pannilabidale ja viskasin vihasena kraanikaussi, mille hiljem sai siis Joosepi koer endale.

Kui olin need viis pannikat läbi suure häda valmis nikerdanud ja tainast oli veel pool potti järel, otsustasin mina, et aitab. Ma ei küpseta enam mitte ühtegi pannkooki mitte kunagi enam. Never again. Vähemalt mitte enne kui mul on pannkoogi pann!

Ja kogu see triangel lõppes lõpuks sellega, et ma tihkusin magamistoas üksi teki all nutta. Lihtsalt, ühel hetkel kui ma tegin Joosepile tramaatiliselt teatavaks, et ma sain oma maailma kõige nõmedamad ja vastikumad pannkoogid valmis, neid on ainult viis ja et ma ei soovi kunagi mitte ühtegi pannkooki oma elus enam küpsetada, siis Joosep ei reageerinud mitte kuidagi. Ei mingit kaastunnet, ei mingit „oi kallike, pole hullu“ lohutust. Mitte.Kui.Midagi. Mõtlesin esiti, et ehk on inimene niivõrd süvenenud oma programmeerimisse ning ei kuulnud mu häda ja vingu ning otsustasin, et kordan end.
Nii et jaa,  ma kohe plaksust ei pagenud teise tuppa teki alla tihkuma. Andsin inimesele ikka aega reageerida kah.

Kuid endiselt mitte midagi. Ikka oli vaikus...

Ma olin täiesti nõutu. Hakkasin juba mõtlema, et mida kurja olen ma talle teinud, et minuga ei sobi enam rääkida või kas tõesti on asi minu haletsusväärsetes pannakates,või mis?

Igatahes läksin üli tramaatiliselt ära magamistuppa, pugesin teki alla ja kukkusin löristama ja mõtlesin kõige mustemat stsenaariumi. Vahepeal haudusin isegi plaani kirjutada talle messengeri sõimukiri, et kuidas ta julgeb mind peale sellist traumat nagu sõrmede ära põletamine niimoodi tuimalt ignoreerida… Aga ma ei viitsinud. Lõpuks otsustasin, et okei, ma ka siis enam ei suhtle. Kuid umbes veerand tundi hiljem, kui olin enam-vähem maha rahunenud ja lappasin Facebooki, astus tuppa Joosep, pannkook näpus ja teatab nagu mees muiste: "Kallis, miks sa ei öelnud, et pannkoogid on valmis? Need on  imelised!"

Ma üritasin manada näole eriti ükskõikse ilme, isegi pilku ei tõstnud telefonilt. Joosep astus ligemale ja kordas küsimust, et miks ma ei öelnud, et pannkoogid on valmis ja miks ma mitte midagi ei räägi.
Mina põrnitsesin endiselt jonnakalt kulm kortsus ekraani ja tegin näo nagu ma loeksin hetkel mingit väga olulist uudisnupukest. Kuid lõpuks viskas Joosep end mu kõrvale pikali, silmitses umbes kahe sentimeetri kauguselt mu kortsus kulmu ja küsis uuesti, et mis mul viga on.. ning siis ma prantsatasin kõik endast välja. No et miks ma üldse peaksin temaga suhtlema kui ta ise ei vaevu mulle isegi vastama, lihtsalt ignoreerib ja blablablaa. Joosep sai kohe aru, milles asi on ja tuli kallistas mind ja ütles: "Oh sa mu ullikene, ma progesin ja kuulasin samal ajal klappidest muusikat. Ma ei kuulnud, et sa minuga rääkisid!“

"Sa siis ei ignoreerinudki mind!? Sa kuulasid lihtsalt klappidest muusikat! Ma mõtlesin juba kõige hullemat ja tulin siia tuppa ja nutsin ja mõtlesin, et nüüd on kõik läbi!" piiksusin mina.

PS. Jaa, mul hakkasid eile päevad, ma olen veits emotsionaalne.
Aga see ei tähenda, et pannakate tegu poleks nõme, vastik, halb, paha ja kõik need teised sõnad.

Ma tean, et olen varemgi siin hiljaaegu imestanud, et kuhu see aeg küll kogu aeg kaob. Nagu päriselt! Kui ma siin mitu aastat järjest pühendusin juhtkoerandusele, siis möödunud aasta sügisest, kui ma lõpuks kõigi teiste juhtkoerte tolmu oma jalgelt pühkisin, siis arvasin, et nüüd hakkab mul olema palju rohkem aega endale, blogile, oma lugejatele, kodule ja Joosepile. Aga reaalsus on see, et mu selle poolaasta kalender on halastamatult tegemisi täis tikitud.

Kõik sai alguse sellest, kui ma võtsin Delfi Naisteka igakuise kolumni kirjutamise vastu. Ei läinud palju aega mööda, kui sain järgmise koostööpakkumise, mille ma ka kohe pikemalt mõtlemata rõõmsalt vastu krabasin. Ma võin äkki natuke selle projekti saladuseloori kergitada ja anda vihje... Mul seisab nimelt ees väga-väga huvitavate inimestega palju põnevaid intekaid, millest ka minu blogilugejad hakkavad osa saama, nii et on mida oodata. Lisaks tuli veel kirjutamisalaseid koostööpakkumisi. Ajakiri "Sinuga", mis ilmub 3-4 korda aastas, tegi samuti ettepaneku hakata nende kolumnistiks. Ning värskeim, võiks lausa öelda, et ahjusoe uudis on see, et järgmisest nädalast hakkan ma õppima klassikalist massaaži. Selleks pean ma poole kohaga Tallinnasse kolima, kuna koolituspäevi hakkab nädalas olema kolm kuni neli ja nii kuni juunikuu lõpuni välja. Koolitus hõlmab anatoomiat, füsioloogiat, sagedamini esinevad haigused, kinesioloogia, eriala puudutav seadusandlus, FIE-na toimimise põhialused, kliendi seisundi hindamine, anamneesi kogumine, ravimiõpetus, lihaste- ja liigesliikuvuse testimine. Kõigi valdkondade peale tulevad ka eraldi eksamid ja arvestused, praktika ning kirjutada tuleb ka lõputöö. Antud õppekava annab vajalikud teadmised, oskused ja vilumuse töötamaks massöörina, mis on kooskõlas kutsestandardiga.

Praktikast rääkides, siis kohustuslikke praktikatunde oli vist 160. Seega, kui ma olen kõik massaaži algteadmised omandanud, siis ma loodan, et ka mõni mu lugeja tahaks saada minu poolt muditud. Eriti hästi sobib see nendele, kes võib-olla veidi häbenevad end teise inimese ees paljaks võtta, sest no mina luban ausõna, et ma ei piilu :D Ma tegelikult selle häbenemise asja võtsin täiesti enda pealt, kuna mina küll häbenen. Kuidagi imelik on teise ees oma partii letti lüüa ja seda mitte ainult massööri ees, vaid ka arsti juures ja ema nähes. Ehh, no see teadmine oleks sobinud nüüd hästi sellesse faktipostitusse, mida ma samuti hetkel koostan. Igatahes, eks see aktiivsem mudimine ja massaažile regamine algab vist alles kuskil mai-juuni kandis.  

Kõik see, mis kirja sai pandud, on tegelikult ainult tibatillukene osa sellest, mis mul hetkel elus teoksil. Õnneks koos massaažikoolitusega saan ühildada ka skulptori külastused, kus ma käin siis ühe tulevase näituse raames, mida kohe päris kindlasti soovitan kõigil vaatama tulla. Kui õige aeg käes, siis kindlasti jagan selle kohta ka lisainfi.
Mis siis veel...
Eelmisel nädalal võõrustasime sõpru ja minu hooleks jäi toidulaud. Tegelikult algne plaan oli niisama ühiselt kvaliteet aega veeta ja natuke niksi-näksi pakkuda, aga lõpuks kujunes sellest välja totaalne söömaorgia, kuna ma läksin veits hulluks :D No ma ei saa sinna miskit parata, kui mulle meeldib, et kõik oleks viimase peal - ei mingit allahindlust. Lõpuks oli laual isetehtud kartulisalat, küüslaugu-juustu ja kinea-porru-õuna täidisega korvikesed, pärmi-lehttaignga viineripirukad, kodutehtud tort ja külalised tõid veel tatrajahust tehtud ja šokolaadiga glasuuritud vahvleid ja moorapalle.

Mul oli plaan sellest külluslikult kaetud peolauast pilti ka teha ja jagada oma meistriteost, aga kuna lõpp läks kiireks, nagu alati, siis pildi tegemine meenus mulle alles siis, kui viimane külaline sulges enda järel ukse. Seisin hetkeks täiesti nõutult ja lalisesin oma pooleli ära koristatud lauakese ees. Oeh, ma olin enda üle nii uhke, sest kartulisalati hakkimine on üks maru tüütu ja piinarikas tegemine. Tean, et on kuskil olemas need hakkijad, aga ma pole leidnud. Nii ma hakkisin oma salatikest tükk-tükikese haaval poole kaheni öösel. See oli ühtlasi ka põhjus, miks tahtsin väga-väga jäädvustada oma made by blind meistriteost.Ma ostsin veel sama päeva hommikul endale poest potitulbi ja sädistasin rõõmust, et nii armas ja ilus on, kui laual lill, sest see annab palju juurde. Aga no mis seal ikka. Joosepil on aprilli lõpus sünnipäev tulemas ja küll ma siis uue peolauakese katan ja ehk siis ma ei unusta klõpsu teha.

Mul oleks nii palju kirjutada, aga kõik see peab praegu ootama, kuna sain eile jalutades külma ja täna olen voodis siruli. Tundsin küll, et alaseljal on jahe, aga arvasin, et pole hullu miskit. Hommikul oli ka kõik veel hästi, aga pärastlõunasel ajal hakkas alaselg õrnalt valutama.
Kõige hullem on see, et valu ei ole lihastes, vaid rohkem nagu neerudes ja seega kardan, et mul võib neeruvaagnapõletik olla, aga kas see võib tõesti nii üleöö tekkida? Praegu igatahes kleepisin Olfen raviplaastrid peale ja nüüd palvetan, et hommikuks on parem. Mul ei ole varem sellist asja olnud, et isegi siis alaselg valutab, kui rahulikult ja liikumatult laman selili...

Kui kellegil on soovitusi või nõuandeid, siis olen üks suur kõrv, sest mul on tarvis homseks olla triksis-traksis, kuna hommikul olen Töötukassasse minemas, teisipäeval Tallinnasse skulptori juurde, kolmapäevaks teatripiletid ja ülejäänud vabal ajal pean sõrmedele valu andma, kuna nii mitu koostööd ja projekti on ootel, aga kui see valu niimoodi närib, siis ei tule sellest kirjutamisest kah miskit välja.
Omad vitsad peksavad, võtke minust õppust ja hoidke end ja pange soojalt riidesse! :)

Väisasime pühapäeval Kikuga Termika juubelikontsertit, mis toimus Tartu Vanemuise kontsertmajas - Janet oli ka muidugi kaasas. Nagu ma juba oma Facebooki blogilehel hõiskasin, siis kontsert oli hüperSUPER! Hit hiti järel: Armun Üksindusse, Juulikuulumi, Muinasjutumets, Torm ja ühel hetkel astus lavale ka Harmo Kallaste, kes sättis end klaveri taha ja esitusele tuli lugu Ainult Sina Võid Mu Maailma Muuta - see oli nii hingestatud, õrn ja ilus, et klomp tuli kurku ja meele kiskus härdaks. Ainuüksi selle loo pärast tasus kogu vaev end ära.



Vaev selles suhtes, et tänaseks on umbes poolteist aastat sellest, kui Joosepiga Tartust ära kolisime ja vahetasime üles-alla lookleva linna ruumi tasapinnalisema maakonna vastu. Absoluutselt masendav oli tajuda, kui sitaks on mu füüsiline vorm siin Pärnumaa metsade vahel läinud. Tartus elades polnud mul vähimatki probleemi mööda Lossi või Vallikraavi tänavatpidi turbokiirusel üles Toomemäeni rassida jättes kõik (isegi nägijad) pikalt selja taha maha. Tundsin end alati võidukalt, kui jälle mõnest nägijast turboboostiga mööda tuhisesin - see tunne oli mõnus! Kuid nüüd, ma tundsin end nagu läbi klopitud hakkliha, mis ei suuda oma vormi hoida. Jalad ei tahtnud hästi kuuletuda, lihastesse lõi vastik ja torkiv pinge sisse ja no kõik sada muud häda sinna otsa. Ma tõsimeeli mõtlesin, et ma saan infarkti. Okei, kontsertmajja minnes polnud asi veel nii hull, aga kui hakkasid trepid, siis aste astme järel tõmbus mu selg niiskeks ja süda hakkas puperdama. Meil olid kohad rõdul ja see tähendas omakorda veel lisatreppe. Kui lifti kohta pärisin, siis Kiku oli selline, et ah, mina ei tea, võib-olla kuskil on ja rühkisime vapralt aina ülespoole.Ma reaalselt mõtlesin, et kui ma olen kõik astmed vallutanud ja oma taguotsa mugavasse klapptooli istutanud, siis võin lõpuks rahulikult sussid püsti visata - I'm done.

Kuna ma tormasin Tartusse tühja kõhuga, siis minu ettepanekul tellisime telli.ee-st Asian Chefist süüa, no et peale kontserti, Kiku poole jalutades, on mugav tee pealt õhtusöök kaasa haarata. Ma tegelikult algselt tahtsin Chopstickist seda vürtsist bambuse ja pähkliga kana, aga kuna see ei jäänud meile tee peale, siis leppisin Asian Chefiga. Leppimise tegi minu jaoks kergemaks fakt, et nende menüüvalikus oli samuti pähklitega rooge, ajee! Mina, maailma suurima pähklimanjakina, võtsin nii riisi kui ka kastme indiapähklitega, aga oma pettumuseks avastasin, et kastmesse polnud pähkleid lisatud. Ei tea ,kas nad arvasid, et kui ma juba riisi roheliste aedviljade ja pähklitega võtsin, et siis pole enam kastmesse tarvis lisada. Igatahes suht nõme, ma olin arvestanud, et saan topeltpähklitega roa, aga no see selleks.

Kui ma kastmest esimese mehise ampsu võtsin, siis mul lõi pisarad silma, ihu tõmbus niiskeks ja ninast tati välja. Uurisin Kikult pool naljatades, et ega tal pole juhuslikult kuskil nurgas vedelemas üht üleliigset tulekustutit, sest mul oleks hädasti tarvis tulekahjut oma suus kustutada. See oli ikka totaalne häving, mis mu suus toimus. Kuigi ma olen harjunud vürtse sööma ja see oli kõigest kahe tšillikauna märgistusega roog. See peaks selline keskmine olema, sest väidetavalt kõige kangem on nelja tšillikauna märgistusega toit. Ma tean, et riis peaks teoreetiliselt suts leevendama seda tšilli põletavat tunnet, aga teate mul sai riis enne otsa ja siis ma kühveldasin seda kastet paljalt edasi sisse. Pärast hakkasin mõtlema, et ega liigne vürts ometigi põhja alt ära ei löö. Oleks see vast much fun, kui ma öösel une pealt Kiku voodi täis roojaksin. Ma ei tea, sellega oleks siis Kikul minuga seoses vist kõik tehtud ja nähtud. Kui tahate elamust, siis tellige 71 ja 203 - soovitan! :D

Hommikul sättisin end nii valmis, et jõuaksin 10.30 Pärnu bussile. Mõtlesin, et sõidan linnaliiniga kesklinna, sealt sups bussikasse ja istungi Pärnu bussile, aga kõik sai alguse sellest, kui ma jäin linnaliinibussist maha. Mu reaktsioon oli selline, et lihtsalt keset bussipeatust korrutasin valjuhäälselt "Ei-ei-ei-ei!". Mõtlesin, et mis ma edasi teen ja mina, kes ma olen maailma aeglaseim otsustaja, tegin otsuse, et fine, liigun edasi jalgsi ja minule omaselt loomulikult seda marsruutipidi, mida ma pole ealeski varem janetiga kahekesi läbinud. Panin lihtsalt kogu oma usalduse Janeti peale, no et küll me hakkama saame.

Enne, kui teele asusime, siis kõige tõsisemalt vaagisin ja analüüsisin olukorda, mis nõudis Riia tänava üht keerulist ja mitmete valgusfooridega eraldava ristmikku ületamist. Mõtlesin, et kas me oleme Janetiga võimelised tiheda liiklusega ristmikku õigeaegselt ületama, kas ma adun ära, millal oleks õige aeg teed ületada ja kui ei adu, kas Janet päästab mu ja astub mulle taaskord ristipõiki ette, nii nagu on seda paaril varasemal korral teinud. Lõpuks otsustasin, et tühja kah - Janet teab, et ma olen veits suitsiidne ja et mul tuleb hoolega silma peal hoida, et ma ummisjalu liiklusesse ei tormaks ja nii asusimegi teele.
Ma polnud absoluutselt milleski kindel, et kas minu peas olevad fragmendid, mis mulle eelnevast õhtust ähmaselt meenusid, kui Kikuga koju jalutasime, kas need asetsevad minu "puzzles" ikka õigetes kohtades ja kas ma jõuan soovitud sihtkohta.

Aga nagu vihjest võite välja lugeda, siis saime hakkama - muidu ma ei kirjutaks praegu siin. Minu kartus ristmiku ees osutus asjatuks, kuna saime selle suurepäraselt ületatud, kuid üks probleem meil siiski tekkis. Esimene ja ainukene.Konflikt minu ja Janeti arusaamade üle tekkis Kaubamaja kõrval oleva ristmiku ületamise osas. Et jõuda bussijaama oli mul tarvis ületada sebra, et jõuda Kvartali kõrvale ja sealt omakorda ületada järgmine sebra, et jõuda Tasku kõrvale.Andsin poobikule korralduse otsida sebra, aga Janet muutus seda käsku kuuldes täiesti apaatseks ja vahtis ainuüksi unistavalt Raekoja platsi poole, nagu mind poleks olemaski. Ma korrutasin mitu korda, et otsigu sebra. Toetudes ümbritsevatele helidele, teadsin ma tegelikult juba ise ka, et kus see sebra paikneb, aga ma ei saa ju sõiduteed ületada, kui koer on oma kehaga täiesti teises suunas. Mul oli tarvis, et keeraks end sebra poole, et saaksime sõidutee ületatud. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui keerasin ise selle susliku manuaalselt sebra poole.

Kui oli aeg sõiduteed ületada, siis mis te arvate, et Janet võttis saba selga ja tuiskas rõõmsalt üle, mkm. Ma konkreetselt lükkasin takka, et me ikka rohelisega üle jõuaksime. See tüüp oli lihtsalt elupettunud, et me peame Tartust lahkuma. Ta vist arvas ja lootis, et me lähme meie vanasse korterisse ja niisama seiklema ja sõpradega kohtuma, sest kuni Kaupsini oli ta nii elevil ja reibas, uudistas keskonda ja oli tunda, et koer naudib melu ja liiklust ja rahvamasse. Aga tjah, siis mina paha perenaine käskisin bussijaama poole minna :D

Ma täiega tajusin, kuidas ümbritsevad inimesed meid piidlevad ja mõtlevad

• Vaene koerake, ei saa rahulikku koeraelukest elada.
• See juhtkoer on nii rumal.
• Issand, milline sadist, lükkab oma koera üle tee ja muudkui kamandab, et mingu edasi ja edasi.

Sest neid, kes mõtleksid laiemalt, et oii, näe kuidas koer iseloomu näitab ja jonnib, selle peale paljud ei mõtle. Tegelikult kõiksugu erinevate situatsioonide taga võib olla nii palju erinevaid eellugusid. Aga no lõpp hea, kõik hea ja lõpuks saime kenasti bussile. Seal oli ka korraks väike intsident. Ma nimelt astusin bussi neli minutit enne bussi väljumist, sain oma 0-pileti ja läksime janetiga kohta otsima. Janet leidiski meile kaks kõrvuti vaba kohta, oli end keeranud vahekoridorist istmete vahele, kui äkitselt selja tagant tuli mingi vene babulja, kes ütles.: "Nuu-nuu, eta majaa mjesta!" ja ma tahtsin juba vene keeles vabandama hakata (ikkagi viisakas inimene või nii, eksole :D), kuid see babulja haaras Janeti poolpoovast jalutusrihmast kinni ja tõmbas mu poobiku ühe järsu liigutusega rauhti istme vahelt välja. Mul jäi sõnaotseses mõttes see "isvinjete" kurku kinni. Nagu mis asja? Milles vaene koer süüdi on? Äkki lõpetaks selle kätega selgeks tegemise ära ja prooviks inimese kombel suhelda? Kas meie käitumiskultuur ongi selline, et anname paugu vastu molli ja ärme üldse vaevugi suhtlema. Janetil oli seekord üldse väga-väga kehvad reisikogemused, sest minnes astuti poobikule käpa peale ja seda suisa nii õnnetult, et Janet lasi üle bussi kuuldavale valjuhäälse niuksatuse, mille peale pistis üks laps üle bussi pröökama, et koerad ei tohi bussis olla, ainult puuris. Ema proovis last vaigistada, öeldes lihtsalt, et see teine koer ja et ole umbes praegu tasa. Kuigi selle asemel oleks võinud lihtsalt sõbralikult selgitada, et mis koeraga on tegu.

Möödunud nädalal, kui TV3s alustas tõsieluline saade "Prooviabielu", siis hiljem esimest osa järele vaadates itsitasin minagi pihku ja kukutasin lõua peaaegu et põrandani, et misasja, mis mõttes nagu ei oska naine kartuliga miskit peale hakata? Kuid kaks mintsa hiljem hakkasin mõtlema, et tegelikkuses ei pruukinud antud olukord sugugi selline olla nagu meile läbi kaamerasilma üritati näidata.
Ma tõstan käe südamele ja tunnistan puhtsüdamlikult, et olen minagi paar korda elus läinud mingi suvalise teemaga mehelt nõu või abi küsima, mananud endale sellise hästi ilmsüütu lambakese näo ette ja öelnud, et ma ei saanud päris hästi aru, kuidas see asi käib, kas oleks palun nii armas ja näitaks.Lihtsalt. Et oleks põhjust tähelepanu saada, olgu selleks kasvõi harilik kartul. Ma olen enam kui kindel, et Helenil oli umbes sama keiss. Haaras kotist kartuli,silkas trussikute väel Kalvi juurde ja küsis ilmsüütul häälel: "Mis ma selle kartuliga tegema peaksin?"
Minu jaoks on see ilmselge tähelepanu ja läheduse otsimine. Ja lisaks toidu valmistamisega üritas naine Kalvile muljet avaldada ja näidata, et on temast sisse võetud. Eriti kui veel arvestada asjaolusid, et suht alguses tegi Helen sotid selgeks ja ütles , et tema süüa ei tee, aga näe, hiljem viskas põlle ette ja kokkas nagu miilenška.

Eile vaatasime teise osa ka siis järele ja ega me väga muud ei kommenteerinudki kui vaid olime tsuti imestunud, et mida Helen küll selles maakootud sinise mütsiga maapoisikesest leiab... 

Kuna Helen rääkis, et tal on varasemalt olnud suhe salakavala manipulaatori ja psühhopaadiga, kes viis tema enesehinnangu täiesti nulli, siis Kalle-Kalvi juures talle just meeldibki mehe kerge arrogantsus ja otsekohesus, et siis teab, mida mees mõtleb ja et hiljem ei tule mingeid ebameeldivaid üllatusi. Minu meelest küllaltki hea point.
Õhtul aga sattusin lugema Manjana postitust
, kus kirjutab sellest Heleni ja Kalvi- omavahelisest suhtest nagu tegu oleks vägivaldse suhtega. No, et mees on  külm nagu haud ja tundetu mölakas - need olevat siis vägivaldse mehe tunnused.

Jaa, Kalvi-Kalle ütles Heleni mukitud näo kohta kole kui öö ja et näeb välja nagu nõid *itsitasin* ning hakkliha kastme kohta julges mokaotsast pobiseda, et arenemisruumi veel on. Selles viimases ma ei leia grammigi negatiivset. Mis see Kalvi oleks pidanud siis taevani ülistama seda Heleni tehtud hakklihasousti, ise samal ajal endale vaikselt suhu oksendades või mida? Minu arvates väga okei otsekohesus. Mulle on ka Joosep öelnud, et mu pitsapõhi on s*tt, et proovi järgmine kord seda või toda veits teistmoodi teha. Jumal küll, ega see siis ei tähenda kohe seda, et meil käib siin ööd-päevad läbi koduvägivald ja et Jossu annab mulle iga valesti küpsetatud pitsapõhja eest nüplit.Lihtsalt ütleb otse, et saastasti kukkus seekord välja ja ongi kõik, that's it.

Mis puutub meigi kommenteerimisse, siis noh, ma ei teeks sellest ka ülemäära suurt draamat., Okei, alati saab öelda ka viisakamalt, aga see pole küll koht, kus solvuda või taaskord otsida mikroskoobiga mingeid olematuid vägivallatunnuseid. Issand halasta, meestel on ka oma arvamus, meeldimised ja soovid.  Äkki peaks hakkama teise prooviabielu paari Liisat ka analüüsima ja kahtlustama vägivallatsemises, kuna üritas Žigale mehele mitteomaseid ja ainult endale meelepäraseid riideid pähe määrida.Miks me sellistes olukordades ei ütle, et see ei ole okei ja et see on vägivallatsemine meeste kallal? Aga nii kui olukord on vastupidine, mees ütleb, et talle ei meeldi kui naine end meigib, siis on küll mehel kohe "linnuke" vägivallatsemise kahtlustusega kirjas.

See, kas ja kui palju on keegi valmis end kaaslase meeleheaks muutma, on juba sügavalt igaühe enda otsus ja tunnetus. Mina küll ei lugenud kuskilt välja, et Kalvi oleks Helenit hullult sundinud, või üldse sundinud, lihtsalt avaldas oma arvamust ja soove. Tavaline lihtne maamees, kes ei oska hinnata meiki. So what!? Minu arvates pole see mingi maailma saladus, et enamus meestele tegelikult meeldivadki rohkem kodukootud ja naturaalse näolapiga naised, mitte aga 24/7 krohvikihi alla mattunud portselannukukesed. Kui ma olen lasknud endale mõne ürituse jaoks meikari juures õhtumeigi teha, siis Joosep on ka leidnud, et meik on küll ilus, aga ilma olen ma palju armsam ja kuidagi omasem.

Me võiksime hoopis sellele mõelda, et Kalvi ei ole mingi tüüpiline viks ja viisakas džentelmen, kes on alati galantne ja iga naise märgade unenägude unistus, vaid et tegu on kohati sellise tuima, toriseva, ropu ja robustse traktoristiga, kes on üles kasvanud nagu herneslill ehtsas maasõnnikus. See, kui mees on pesuehtne mats ja tahumatu nooruk, ei tee see temast veel vägivaldurit. Seega ma leian, et selline sildistamine tegi Kalvi-Kallele natuke liiga, võib-olla isegi ka karuteene. Ma saaksin aru, kui postitus oleks olnud kahtlustavas kõnevormis, aga see järgnev lõik...

/No ja kui Helen meigi teeb, teeb Kalvi-Kalle, mida normaalne vägivaldne mees tegema peab – nimetab oma neiut nõiaks ja arvab et too ei tohiks üldse meikida./

Minul hakkaksid häirekellad hoopis siis lööma, kui mees oleks veatu. Selline musimops,  ilge hurmur, toob lilli, viib restorani einestama, valab naise komplimentidega üle, koristab, on tähelepanelik, üliromantiline, ei vannu ega ütle mitte ainsamatki halba või negatiivset sõna naise suunas ning läbi selle võidab naise südame ja usalduse, sest milline naine ei sulaks nagu vaha selliste asjade peale, ja alles siis, kui oled tal korralikult võrgus, alles siis näitab oma tõelist palet. Vot selliste meeste puhul on šanss palju suurem, et nad muutuvad ühel hetkel täielikeks psühhopaatideks, kes on super manipulaatorid. Nii et ma arvan, et ei tasu matslikku talumeest vägivaldsete meestega segamini ajada.
See, mida üks või teine oma kaaslasest leiab või mis neid koos hoiab, pole absull meie asi kritiseerida. Kui Helen ja Kalvi on ise rahul ja õnnelikud, ei jää meil muud üle, kui aktsepteerida ja soovida neile palju edu, armastust ja hästi palju väikseid Kalvi-Kalle kantpükse.    

Kui mul oleks praegu tagataskust võtta vaba cashi, siis ma liduksin nagu sajandi tuulispask spaasse puhkama ja lõõgastuma. Tean-tean, see spaajutt kõlab veits nagu mingisugune odav klišee, sest kujutan ette, et enamus inimesi unistavad spaaprotseduuridest ja puhkusest palmide all, aga for real, ma vajan puhkuuust. Või siis täpsemalt öeldes vajaksin ma palju kosutavat und ja midagi turgutavat oma vaimule.

Esmaspäeval käisin Tallinnas ja öö vastu seda sain ma reaalselt magada ainult vähem kui kolm tundi. Mul oli lihtsalt nädalavahetusest tekkinud niivõrd suur üleväsimus, et ei suutnud enam sügavasse unne vajuda, kogu aeg oli selline pinnapealne tiksumine. Üleväsimus tekkis külaliste võõrustamisest, kes meil terve nädalavahetuse edasi-tagasi voorisid. Ühed ei jõudnud veel lahkudagi, kui juba järgmised tulid. Kogu tamburai algas reede varahommikul ja kestis pühapäeva hommikuni. Esimese päeva õhtuks naases Joosep koju koos sõpradega, kellega istuti poole ööni üleval, varahommikul mindi minema ja õhtul tuli Joosepi kasuisa meile ja kuskil keskköö paiku tuli teine sõber meile külla. Sõitis mööda ja mõtles, et astub korraks sisse, aga kuna meestel jätkus juttu kauemaks, siis lõpuks tõmbas sõber ka end ahju ette põrandale kerra. Kuid eks need korterelamud on juba sellise planeeringuga, et seinad kostuvad jube hästi läbi, seda eriti öisel ajal, kui kõik on haudvaikne ja nii see jutusumin ei lasknudki mul uinuda.

Kui pühapäev vastu esmaspäeva sain vähem kui kolm tundi magada, siis esiti mõtlesin, et ah pole hullu miskit, kuna bussis saan ka silma looja lasta ja kolm tunnikest rahulikult põõnata, aga kus sa sellega. Just konkreetselt sellel päeval oli sõidus see buss, millel EI käinud istmed alla. Võisin seda kangi seal kangutada higimull otsa ees, aga tulemus null. Nii ma siis olin jälle sellises vahepealses olekus. Kui hakkasin sügavasse unne jääma, siis kolksti pea kukkus kuskile põlvede vahele.

Tallinnat väisasin seoses ühe projekti raames, kus esialgu kohtusin ühe fotograafi ja skulptoriga, kes siis minust miljon pilti tegi, mille põhjal skulptor teeb minust, ülla-ülla, skulptuuri. Igatahes... Ma ise kergitaksin suurima rõõmuga saladuseloori väheke rohkem, aga praegu on selleks veel liiga vara ja las jääda miskit ka üllatuseks.

Samal ajal, kui mina skulptorile poseerisin,  või õigemini kivikujuna mitu tundi ühe koha peal istusin ja vaikselt lihasvaludesse surin, siis uurisin fotograafilt, kas pausi ajal oleks nõus Janetist stuudiopilte tegema ja oligii. Ma tegelikult salamisi lootsin, et saadab mulle homme / täna pildid ära, aga nendega läheb vist veel suti aega ja kuna tegi ikkagist tasuta ja omast vabast ajast, siis ei taha hakata pinda ka käima, et ou, millal pildid saadad, vaid olen viks ja viisakas ning kannatlik. Kui ükskord pildid kätte saan, siis näitan teile ka ja kirjutan täpsemalt, mismoodi Janet suhtus professionaalsesse fotosessiooni. Kuigi ma olen enam kui kindel, et tema reaktsioon ja suhtumine on kohe esimeselt fotolt näha, sest fotograaf veel naeris ja küsis, kas Janet on alati nii ilmeka näoga :D

Põhimõtteliselt poole üheteistkümnest kuni poole viieni kükitasime siis stuudios, nii et sellised tagasihoidlikud kuus tunnikest sai asjalik oldud. Vahepeal tõi fotograaf meie seltskonnale Chopsticksist süüa ja teate, ma olen vist üks viimaseid eestlasi siin planeedil, kes polnud varem Chopsticksi toitu proovinud, veel vähem seal käinud.Kahtlustasin, et see vist üks hiinakas ja et paljud kiidavad seda kohta, aga ma sain ka nüüd ära proovitud ja see oli nii imeliselt maitsev. Minu vaimustus muidugi põhineb ainult ühe roa osas, aga ma ei peagi teisi rooge mekkima, et olla veendunud, kui imemaitsvad on Chopsticksi toidud. Vähemalt riis aedviljade ja vürtsise kanakastme ja pähklitega oli lihtsalt taevalik. No mulle on tegelikult kõiksugu toitu lihtne maha müüa, kui keegi mainib kasvõi poole sõnaga, et see roog sisaldab pähkleid. Järgmiseks tahaks Chopsticki kevadrulle proovida, kuigi ma julgen sügavalt kahelda, et need on samasugused ja sama maitsvad nagu Tartu Kung Fu kevadrullid. Hehe, ma olen eelarvamusteori.

No see selleks. Lõpuks, kui oli aeg tagasi koju hakata liikuma, siis bussi ronides pakkus bussijuht mulle lahkelt, et võin siiasamma ette istuda. Ma olin nii väss ja ega suutnud miskit mõelda, vaid maandusingi kogu oma tavaariga ette istmele, aga vähem kui poole sõidu ajal sain aru, et see oli suur-suur viga. Kuna Janetil polnud seda eesistmete alust vaba ruumi, kuhu end sirutada, siis nii ta hõivas kogu minu jalaruumi ära ja mina pidin kössitama nagu vaene sugulane põlved lõua all. Kolm tundi ühte jutti. Ja kuna ma tagasiteel ka magada ei saanud, siis koju jõudes olin nii zombi, et ma lihtsalt hakkasin iga väiksemagi asja peale ohkima ja ärrituma.

Joosep tuli uksele vastu, tahtis mind kallistada, kuid loobus oma mõttest, kuna õues sadas vihma ja mu jope oli läbimärg. Kuid sellegipoolest oli armas ja aitas mul jope seljast võtta ja asetas kuivama. Pärast seda läks istus arvuti taha tagasi ja mina hakkasin vaikselt omi asju tohkendama, kuid see lõppes minu ärritumisega. Ma saan mõistusega aru, et see mingi isaste koerte värk, aga mind ajab raevu see Pythoni käitumine, kui me oleme terve päeva kodust ära ja kui lõpuks tagasi jõuame, siis Python hakkab teda nillima. Mingi elu eest peab ronima Janetile uruauku, et teda sealt lakkuda, uh. See on lihtsalt rõve, mingi koeraporr. Nagu uh, nii närvi ajab, mulle üldse ei meeldi.

No ja ma muidugi ärritusin, kuna väsimuse tõttu oli minu jaoks liig mis liig veel ümbritsevat jälgida, kedagi keelata või kamandada.Lõpuks plahvatasin, et olen niigi väsinud ja nüüd mina pean veel lisaks jälgima Pythonit. Igatahes sain kurjaks ja sealt sai kogu asi alles alguse. Võtsin endale pähe, et Joosep ei hooli minust, sest muidu poleks ma üldse pidanud alguses Pythoniga jahmerdama.  Lõpuks jäi mulle iga teine asi ette ja kõik, mis varasemalt ka hinge peal, kõik ladusin toorelt letti, ise samal ajal nuttes. Joosep küll ütles, et ma mingu magama, aga no ma ei suutnud, sest üleväsimus. Sattusin nagu mingisugusesse tsüklisse ja ketrasin järjepanu ainult tumedaid mõtteid, no kõike seda, mis mind veel enam närvi ajas.Joosep ajas mingit oma joru, püüdes minust sotti saada ja lõpuks ma püüdsin end väljendada, mu väljendamisoskus on muidugi miinus tuhat, aga mulle endale tundus, et nüüd saan oma mõtte välja öelda, mida tahtsin, aga Joosep ütles miskit vahele ja viimane lause läks kaotsi. Ma kohe ei läinud hüsteeriasse, vaid proovisin uuesti ja uuesti ja kolmas kord, kui mu lause jäi taas poolikuks, siis ma haarasin voodilt Joosepi poolt kingitud kaisuka ja kukkusin seda vastu teda taguma, ise samal ajal nuttes ja jõuetust vihast kisendades nagu füürer: "Sa EI kuula mind lõpuni! Sa EI  kuula mind üldse lõpuni, üldse ei  kuula!!!"

Joosep oli täiesti nõutu ja küsis, et mis mul ometigi viga on ja et katsugu ma ometigi rahuneda. Ta oli nagu väike pahandust teinud poiss, kes on oma vanaema lugemisprillid pooleks istunud. Minule muidugi tema lohutus paistis sellisena nagu ta oleks üritanud paberteibiga vanaema lugemisprillid kokku teipida ja siis ulatanud need häbelikult naeratades vanaemale. Ma kujutan ette, et vanaema oleks öelnud, et pole hullu lapseke, ole järgmine kord ettevaatlikum, aga no mina polnud ligilähedalegi soojale ja leplikule hallipäisele sokki kuduvale vanaemale, kes annab kõik suuremad ja väiksemad pahandused andeks. Ma olin püstihull. Nagu üleväsinud laps, kes ei saa ega oska oma tunnetega toime tulla ja siis lihtsalt röögib lõputult nutta ja kisendada. Ainus vahe on siin see, et ma pole ju laps, ma olen 31-aastane täiskasvanud naine, kes võiks ja peaks oma tunnetega hakkama saama, isegi üüber väsinuna.

Eile siis mõtlesin, et äkki peaks perearstil laskma endale välja kirjutada rahustid või unerohtu, no just in case, kui peaks tulema taas selline olukord, kus ma olen mitu ööd magamata, keha ja vaim on rampväsinud, aga uinuda ei suuda, et siis lihtsalt võtan ühe tabla hinge alla ja magan end kaineks. Mulle endale tundus see ilgelt hea ja ainuõige lahendusena, aga mis te arvate, et Joosep hüppas ka rõõmust ja vaimustusest lakke, et ma nii "suurepärasele" ideele tulin, mkm. Tema hakkas mulle hoopis epistlit lugema ja seletama rahustite ja unerohu ohtlikusest,et mul pole aimugi, kui kergesti võib nendest sõltuvusse jääda. Seisin seal nagu väike süütu linnupojakene, kes hetk tagasi tegi oma vanematele teatavaks, et tema sooviks on hakata elukutseliseks narkariks. Põhimõtteliselt jäime eriarvamusele, sest ma ei suuda ega oska Joosepile selgeks teha, et ega ma neid rahusteid või unetablasid regulaarselt tarvitama hakka, vaid ainult vajadusel võtan ühe, et saaksin end välja puhata. Järgmisel ööl pole enam vaja ju. Lihtsalt nii ka ei saa ju, kui mu närvid on nii pingul, et kui miski või keegi neid õrnalt riivab, kasvõi pisikene tuuleiilekenegi, siis toimub mingisugune tuumapommilaadne plahvatus.