Suure tüdruku püksid
Ma tulin ütlema,
et homme (või kui loete neljapäeval, siis täna) lähen ma haiglasse biopsiale.
Ei midagi tõsist, lihtsalt tavapärane protseduur, mida tehakse kõikidele
siirdatutele peale aasta möödumist opist. Ent seoses sellega tahan ma rääkida
teile ühe ebameeldiva loo, mis juhtus minuga möödunud aasta suve hakul, kus
haigla registratuuritädi keeldus mulle osakonnast hooldajat kutsumast, sest
neil on töötajate puudus ja et see on mu isiklik asi endale saatja korraldada.
Mis esialgu lugedes tundubki nagu täitsa arvestatav põhjus, aga ei ole teps
mitte. Ja kui ma muidu olen selline leebeke ja konflikte väldin, siis see oli See
hetk, kus ma võtsin roosad prillid eest, lilled viskasin nurka ja tõmbasin
suure tüdruku püksid jalga, sest ükskõik kui palju mu süda proovib antud
olukorda ilustada, siis mõistus ütleb, et selline käitumine pole mitte ühestki
otsast okei. Ehk et see on lugu sellest, kuidas natuke inimlikku
hoolivust ja endasse vaatamist võiks rohkem olla.
Kui ma peale siirdamist koju sain, siis enne haiglast lahkumist pandi mind juba
aegsasti biopsiale kirja. Ma seda ei hakka praegu teile kirjeldama, et kuidas
neerust biopsia võtmine välja näeb, aga fakt on see, et seda tehakse eranditult
kõigile siirdatutele peale kolme kuu möödumist operatsioonist, teine siis kui
aasta on möödas. Seda selleks, et siis kirurg viskab viimase pilgu siirdatud
organile peale, et näha kuidas on toimunud doonororganite kohanemine, kui
inimene on naasnud oma tavapärasesse elurütmi.
Kuna ilm oli suviselt soe, siis tõmbasin selga kapuutsi ja satsiga dresskleidi,
jalga pistsin nahast lahtised rihmikud ja asjad pakkisin väiksesse seljakotti.
Mäletan, et tundsin end väga kaunina, kuna olin just äsja ostnud endale kuldse
jalaketi, mille küljes rippus sädelev kivike, olin end kenasti välja puhanud,
olin kodus värskelt pesus käinud, lõhnasin nagu roosilõhnaline udupilveke.
Ühesõnaga ma tundsin end super hästi ning mõnes mõttes juba isegi natuke ootasin
nefroloogia osakonna armsa kollektiiviga taas kohtumist, kuna nende kahe kuu
jooksul, mil ma seal voodit soojendasin, said nad kõik nii kalliteks.
Kui jõudsin registratuuri, siis sain teada, et haiglasse sisse regamine käib
hoopis vanast majast. Kuna olin tulnud sotsiaaltranspordiga, siis olin pisut
mures, et ups, kuidas ma sinna saan, sest autojuht pole ju kohustatud mind
majas sees saatma. Nende ülesanne on mind uksest ukseni sõidutada ning sees
pean ma juba ise oma asjad sedasi korraldama, et kuhu ja kellega ma edasi liigun.
Kuid õnneks oli juht väga armas ja vastutulelik ja ütles, et ta saadab mu vana
maja registratuuri ära ja alles siis läheb järgmisele sõidule. Ma veel
kinnitasin talle, et sellest täiesti piisab, kuna viimane kord kui ma haiglast
koju sain, siis mulle öeldi, et kui ma biopsiale tulen, et siis osakonnast
tuleb keegi hooldajatest mulle alla registratuuri vastu. Sellega oli minu süda
rahulik ja teadsin, et mul pole vaja otsida kedagi, kes tuleks mulle haiglasse
saatjaks.
Vana maja registratuuri jõudes olime me autojuhiga ainsad hingelised peale
registratuuritädi. Seda ma ei mäleta, kas võtsin numbri ka või kutsuti mind
niisama, kuid üks hetk ma igatahes seal leti ääres rõõmsalt seisin ning
ulatasin oma paberid ja dokumendi klaasi taga istuva proua kätte. Kui hakkas
mulle dokumenti tagasi ulatama, siis ma ei saanud kohe esimese hooga dokumendile
pihta, mispeale registratuuritädi uuris, kas mul on nägemisega probleeme. Ma
ennist polnud talle seda öelnud jah, et ma veits pime olen, silmadest pole ka
kohe aru saada. Ainult vahel harva, siis kui ruumis kajab või on liiga palju
müra ja ma vaatan mööda. Või siis see sama registratuuri intsident, kus ma
virutasin käega vastu klaasi.
Kui paberid said korda aetud, siis küsisin, kas ta palun helistaks
osakonda ja kutsuks mulle hooldaja alla vastu, kuid siis juhtus midagi, milleks
ma polnud sugugi valmis. Klaasi taga olnud registratuuritädi emotsioon muutus
sekundiga tõrksaks ning kukkus õiendama, et ei tule mulle keegi alla vastu, et
see on mu isiklik asi korraldada endale saatja, kui vajan pimedana saatmist ja
et neil ei ole selleks töötajaid jne jne. Kuna ma ei osanud sellist asja üldse oodata, siis seisin seal mõmm-mõmm, suu
porgandit täis ja ei osanud esiti suurt midagi öelda. Korra veel palusin, et ta
helistaks osakonda, et nad sealt saadavad hooldaja, et nii mulle viimane kord
enne haiglast lahkumist öeldi, arst isiklikult ütles. Ja et ma olen nõus
ootama. Aga ta ei helistanud, vaid ütles mu juhile sõna sõnalt sedasi: „Pange
ta kuhugi sinna istuma, eks ma mingi aeg tegelen temaga edasi, mul on siin teisi
kliente ka vaja teenindada!“
See kuhugi oli siis diivanile või mingile pehmele alusele istuma saatmine, mida
igast ooteruumist võime tavaliselt leida. Ja need meeletud klientide hordid,
keda ta pidi viivitamatult teenindama hakkama, oli kõigest üks härrasmees, kes
oli peale mind tulnud. Ja tehke või tina, aga selle „kliendi jutu“ peale tekkis
mul vägisi küsimus, et Kes mina siis tema jaoks olin?Mitte klient? Liiga suure murega
klient? Puudega inimene, kelle tõttu on vaja tavapärasest mõni liigutus rohkem
teha või? Et nagu tõesti – palun väga vabandust, et ma julgen siin leti ääres
üldse seista ja midagi küsida. Ja sellest ei hakka ma parem üldse rääkima, kui
pöördutakse minu saatja poole ja
kasutatakse lauset „pange ta kuhugi sinna“. Nagu halloo, kas ma muutusin
vahepeal enese teadmata nähtamatuks või elutuks mööblitükiks, keda tuleb kuhugi
panna, tõsta, viia?
Kui juht oli mu istuma saatnud, siis uuris veel murelikult, kas ma saan ikka
hakkama. Naeratasin talle ning kinnitasin, et küll ma saan, ärgu ta muretsegu
minu pärast, mispeale tema avaldas lootust, et ehk ei pea ma kaua siin ootama.
Kaua ma tõesti ei pidanud ootama. Umbes täpselt 10 minutit hiljem kärutas
registratuuritädi ratastooliga kohale. Või tähendab, proua ise tuli ikka omal
jalal, aga minul palus ratastooli istuda. Ma ei tea, kust ta välja luges, et
pimedus muudab inimesed jalutuks või kas ta nägi mind mingil hetkel vaevatuna,
surnulina ümber, leti ääres poolsurevas olekus või kas ma üldse tulin
registratuuri kellegi toel… minu teada mitte. Või kui isegi kohe ei ole üheselt
mõistetav, kas inimene on suuteline omal jalal liikuma, siis palun ole lihtsalt
inimene ja küsi.
Kuna eelnev olukord seal registratuuris polnud just mee lakkumine, siis hoidsin
targu oma moka maas ning istusin sõnakuulelikult, ilma protestimata ratastooli.
Endal selleks ajaks juba kulm kipras ja naeratus näolt kadunud. Arvestades kui
tõrksalt ta ennist oli minuga suhelnud, siis kartsin, et kui ma kasvõi poole
sõnagagi iitsatan, et tegelikult ma suudan omal jalal liikuda, siis tädi keerab
otsa ringi ja kärutab tuldud teedpidi tagasi ja ma võin ainult valge
taskurätikuga talle järele lehvitada.
Ent kogu selle ebameeldiva olukorra valguses ei saa ma mainimata jätta, et sõit
ratastooliga osakonda osutus vägagi lõbusaks vahejuhtumiks. Sest me läksime
täpselt sellise rütmiga nagu me oleksime kahekesi catwalkil kõndinud, kips ja kõps,
kips ja kõps, ratastool jõnksumas rütmiliselt vasakule ja paremale, ainult et
supermodellide asemel oli registratuuritädi ja mina oma kodinatega ratastel. Teekond
ise oli osakonda lühike. Mööda koridori, siis lifti, siis kolmandale ja liftist
väljudes ümber nurga vasakule 10 meetrit ja kohal me olimegi
Kuna ma olin kogu sellest olukorrast segaduses, hämmingus, pettunud ja hiljem
juba võtsin seda kui üht „ Issanda loomaaed on kirju“ seiklust, siis läksin
Iksi /endise nimega Twitterisse.. lihtsalt ütlen, et eelmine nimi oli ikka
palju parem) ning säutsusin oma ootamatust teenindusest. Ja see läks huugama.
Inimesed ei suutnud ära imestada, et kuidas keegi üldse haigla töötajatest saab
niimoodi käituda ja pimedat inimest sedasi kohelda. Oma säutsus ma ei maininud
haiglat, aga kui üks inimene tõi kommentaariumis välja oma ebameeldiva kogemuse
ühe teise haiglaga, siis tahtmata valele haiglale varju heita, olin sunnitud
avaldama õige nime.
Kogu sellest olukorrast oli umbes tunnike möödas, kui mu palati uksel kõlas
koputus ja sisse astus too sama registratuuritädi, kes ütles, et temani jõudis
info nagu ta oleks minuga halvasti käitunud, et ilmselt minu autojuht tegi
kuhugi sotsiaalmeediasse postituse, mille ta võttis oma sõnadega lühidalt kokku
ning küsis, kas ma tean sellest midagi. Istusin pidžaamas voodi peal, vaatasin
tädile otsa ning ütlesin, et olen kursis antud postitusega ning lugesin talle
selle peast ette. Selle peale tädi hakkas rääkima, et see on vale, ta pole
mitte kunagi mitte kellelegi nii öelnud, ta on 30 aastat teenindajana töötanud
ja keegi pole tema kohta kaebust esitanud jne. Ma vabandasin ja ütlesin, et ma
ei saa kahjuks temaga nõustuda ja et ju me siis mäletame erinevalt. Kuid kõige
lõpetuseks viskas ta nn lauale kaardi, millega ei osanud ma suurt midagi peale
hakata, kuna selleks oleks olnud mul nägemist vaja. Ta nimelt väitis, et samal
ajal oli registratuuris veel teinegi töötaja, kes kinnitab tema juttu, et mitte
midagi sellist pole olnud. Ma vaatasin talle otsa ning vastasin enesekindlalt,
kuigi endal süda sees värises, et ma ei oska selle peale midagi kosta. „Ma lihtsalt
tean seda, kuidas te minuga suhtlesite ja käitusite,“ sõnasin mina.
Kuid hiljem selgus, et ta oli vist ikka
üksi sel hetkel registratuuris olnud, sest kui ma haiglast koju sain,
siis autosse istudes rääkisin sotsiaaltranspordi juhile oma palati intsidendist
ja ta ütles, et ta oli ju üksi seal. Ma olin päriselt sõnatu, sest vot nii
alatult polnud veel keegi minu pimedust ära kasutanud. Ja ma ei tahaks väga
tuld siia loosse lisada, aga mu sotsiaaltranspordi juht ütles, et tolle registratuuritädiga
on varasemaltki ebameeldivusi olnud ning lisas, et ükskord kui ta tõi
ratastoolis vanahärra haiglasse, siis too sama, tema enda sõnul puhta resümeega
klienditeenindaja, oli juhile öelnud „lükake ta kuhugi sinna nurka“. Kui küsisin,
et kas ta on ikka päris kindel, et sõna-sõnalt nii ütles, siis autojuht ütles,
et jaa, sõna-sõnalt nii ütleski.
Mul on lihtsalt küsimus, kas pimedad, ratastoolis inimesed või mõne muu
erivajaduse ja puudega inimesed on selle klaasi taga istuva proua jaoks
tundetud mööblitükid? Ja see, et sul on laitmatu resümee, keegi pole mitte
kunagi ühtegi kaebust esitanud, siis see ei tähenda automaatselt seda, et oled
kõik need aastad käitunud kõikide klientidega hästi. Või mis hästi.. natuke
inimlikku soojust ja empaatiat ei teeks paha. Kui eksid, siis julge tunnistada
ja vabanda. Ning mis puutub sellesse, et mitte keegi pole mitte kunagi
nurisenud või kaebust esitanud, siis võib-olla keegi pole lihtsalt varem
julenud oma suud lahti teha, sest inimesed ei taha probleeme ja tülisid. Neil
pole jaksugi kellegagi puid ja maid jagada. Inimesed tulevad haiglasse enamasti
ikka põhjusega, mitte ajaviiteks või oma lõbuks kellegagi soovist kakelda või
mingisugust vägikaigast vedada. Ning ma siiralt südamest loodan, et selliste
klienditeenindajate pärast ei ole need inimesed, eeskätt eakad, puudega -ja
madala enesehinnanguga inimesed harjunud sellise südametu hkohtlemisega, nagu
nad oleksid tühjad kohad siin maamunal .
Iksis läks asi ikka korralikult huugama ja kui ma oleksin meie vestlusest veel tviitinud
ka, no siis oleks see lappama läinud ja väga palju paksu pahandust prouale toonud.
Kuid mul polnud enam tahtmist seda
vägikaigast vedada, kuna valmistusin biopsiaks ning sestap gütlesin
sotsiaalmeedias, et proua käis palatis ja vabandas, kuigi ta ei teinud seda. Ta
lihtsalt väljendas oma sügavat nördimust.
Ja kuna ma olen
hästi suur põdeja ning tihtipeale muretsen teiste pärast rohkem kui iseenda
pärast, et nad jumala eest ei haavuks, siis üks hetk hakkasin endas kahtlema.
Et äkki ma tõesti võlgnen nüüd prouale vabanduse, kuna tema ei ole ju mitte
kunagi mitte kellelegi halvasti öelnud… väljaarvatud nendel kahel korral, ja
nii mu süda ja mõistus maadlesid. Mõistus ütles, et see kuidas minuga suheldi,
polnud teps mitte okei ja ma pean suure tüdruku püksid jalga tõmbama ja seisma
enda eest (!), AGA… süda muudkui vasardas, et proua on ju nüüd kurb ja pettunud
ja solvunud ja nördinud ja see kõik on SINU SÜÜ, Kai!!! Kui ma vaid oleksin
vakka olnud, siis oleks tädi rõõmus ja elu oleks lill. Ent ma ju tean, kuidas
minuga käituti, mul ei ole luulusid ja ma ei võta neid asju laest. Oh jah,
keeruline.
Igatahes, homme ma tagasi samas registratuuris, kuid seekord ma ei palu
registratuuritädil osakonda helistada, vaid googeldan ise kodus numbri valmis,
helistan ooteruumist osakonda ja palun hooldajal mulle alla vastu tulla. Ehk
seekord läheb paremini.
Suure tüdruku pükstes Kai
PS. Postituse eesmärk ei ole kedagi liistule tõmmata või häbiposti panna.
Lihtsalt võtke seda postitust kui minu ebameeldivat kogemust teenindusega,
mille läbi võiksime me kõik natuke paremateks inimesteks kasvada. Mõelda,
kuidas me teistega räägime ja meeles hoida, et väikesed muutused algavad meist
enestest.
PPS. Ja tahaksin teile meelde tuletada ja südamele panna, et lugege antud
postitust väga kriitilise meelega, sest väidetavalt pole mitte midagi sellist ju juhtunud.