Kes mu blogi Facebooki lehte jälgivad, teavad, et mõni päev tagasi tehtud postitus läks veits lappama. Mitte postitus ise. See oli täpselt selline nagu see olema pidi, aga kommentaarium muutus mingil hetkel lambakarjaks.

Jube tüütu on hakata  näoraamatu postituse sisu siia ümber kirjutama, aga et oleksime kõik ühel lainel, siis teen lühikese kokkuvõtte. Postituse sisuks oli see, kuidas ma pole ennast ligi kakskümmend aastat näinud, küsisin Chat GPT käest, mis võiks fotol oleva naise vanus olla. Tema arvas, et ma olen viiekümbine, mille peale mina tahtsin talle vastu röögatada, et ta ise on viiekümnene. Mõni lauseke siia-sinna veel, huumorivõtmes, ja lõpus jõudsin tõdemuseni, et see on viimane kord, kui ma kellegilt oma vanust küsin. Aamen sellega.

Nii, kaks väga olulist asja. Esiteks, ma oma kõige  esimeses lauses ütlen, et ma pole ennast ligi kakskümmend aastad näinud. Mis omakorda võiks ju tähendada, et ma olen kunagi nägija olnud ja mul on siiani kujutluspilt noorest Kaist. Ma olin 21, kui suhteliselt üleöö oma nägemise kaotasin. Nii, ja kui sul on kujutluspilt noorest neiust, siis no wonder, et viiekümnene olla on üksjagu ehmatav. Või noh, mitte üksjagu. Päris palju. 

Ja hold  your horses - ei, ma ei arva, et kui ma pimedaks jäin, et siis võluväel peatus ka vananemine. Kui see oleks see igavese nooruse eliksiir, mida naised on sajandeid otsinud, siis oleks meil pimedaid afrodiitesid jalaga segada. Aga mõelge korraks, kui päriselt olekski sedasi. Sa näed igavesti kaunis ja nooruslik välja, null kortsu, aga sa ei saaks mitte kunagi oma peegelpilti ise imetleda. Kõlab nagu muinasjutt... või kas ikka kõlab.

Ühesõnaga - ma saan aru, et me kõik vananeme. See on siililegi selge. Selle kohapealt ma udus ei koba. Ma ju tunnen sõrmedega oma nägu katsudes, et mul on kortsukesed siin ja otsaesisel tunduvad veel eriti tugevad vaod olevat.

Mulle väga meeldis Liivi komm (blogija Kuus sidrunit), mille ta mu postituse alla jättis. Ma sõna sõnalt ei mäleta ja hetkel ei viitsi feissarit lahti ka võtta, aga et need pole kortsud, mis annavad märku lähenevast pensionipõlvest, vaid miimika. Nagu eriti nunnu kommentaar vahelduseks neile, kes hakkasid omakeskis äraarvamismängu mängima: kui vana on Kai?

Kõik olid nii entusiastlikud, et mul lõpuks tundus, et  postitust ise ei loetudki enam, vaid vaadati, et ahah, inimesed pakuvad fotol oleva naise vanust, ma annan ka panuse. Keegi EI küsinud! Halloo!

Ma ei saa muidugi keelata. Postitustega  tuleb juba eos sellega arvestada, et kusagil on see üks, kellel puudub a. lugemisoskus b. huumorimeel, mistõttu võtabki elu pisut liiga tõsiselt või c. analüütik, kes on pisut eelmisega sarnane, kuid võtab oma tööd ja püstitatud ülesannet surmtõsiselt. Ei tasu muidugi mainimata jätta, et ta ise oma peas püstitaski endale selle ülesande.

Aga jah. kommentaare tuli normaalselt üle saja ning peaaegu eranditult  kõigil oli oma arvamus minu vanuse kohta. Üks lammas ees ja teised järel. 

*Lihtsalt  väikese ääremärkusena ütlen, et lambad on mega nunnud ja armsad. Lav them to the moon and back. Me kunagi oma krundile, kui aed on kinniseks ehitatud, plaanime suveks rendilambad võtta. Nii umbes 3-5 minilammast.

Ma jaotaks kommentaariumi lambad nelja kategooriasse:

1. Naljalambad 

Neid peab alati seltskonnas olema, sest kes see muidu nalja teeks. Maru igav hakkaks sedasi. Näiteks naljalammas Lembitu pakkus mulle vanuseks 78. See oli tõele au andes tegelikult andekas nali. Kuid kahjuks olin sunnitud Lempsile vastama "sorry, napilt mööda". Paarile teisele isendile tahtsin samuti vastata, sest tahtsin ka natuke lustida, aga kui ma proovisin Ruslani nimelisele lambale vastata, suunati mind proua Mai profiilile, kellel on näoraamatu andmetel 56 sõpra. Seega jätsin vastamata.

Statistikat tehes selgus, et kõik naljalambad olid  sajaprotsendiliselt tegelikult meessoost isendid ehk et hoopistükkis oinad.

2. Kliššeelambad

Ma tahaks nüüd  kõigile südamele panna, et ma armastan teid, päris tõsiselt ning minu eesmärk ei ole nüüd kedagi südamepõhjani riivata, AGA... lepime ühes asjas kokku - ma ei ole 19 ega enam ka kahekümnendates. See on mulle näkku kirjutatud. Tahame me seda või mitte, aga aastad, eluraskused, koormad, kurnatus, haigused – need jätavad meie näole jälgi. Meile kõigile. Ja neile, kellele pole jätnud, ei tähenda sugugi seda, et nende elu on olnud üks lõputu lust ja lillepidu. Neil on lihtsalt head geenid kaasa antud või botoxit süstitud.

Nagu ma juba eespool kirjutasin. Mulle pole vaja asju ilustada, veel vähem kuidagi lohutada. Komplimente on loomulikult tore saada, aga need võiks olla sõnastatud kuidagi  ilma kumisevate sõnadeta, kuna need kipuvad sisult tühjad olema.

Ahjaa, peaaegu unustasin: vanus on kõigest number. Ma osalt olen nõus, sest mina ei tunne end 40-aastasena. Ma tunnen end pigem 25–35.Kõik oleneb sellest, kas olen korralikult maganud, tervis on okei, kas emotsionaalselt olen heas kohas, mis mul seljas on jne. Ühesõnaga sada asja võib enesetunnet mõjutada.

Ütlen veelkord, ei midagi paha, lihtsalt 19 ei kõla usutavalt. Isegi minusugusele mitte, kes kipub väga sageli seda maailma läbi roosade prillide vaatama.

Ning lisaks, minu arvates see "sa oled täpselt nii vana nagu sa end tunned" on samuti natuke libe tee kuhu astuda. Kui inimene tunneb end mingil põhjusel nagu 80-aastane, kuigi tegelikult on poole noorem, mis me siis talle ütleme?  Ütlemegi, et noh, täpselt nii vana oledki nagu sa end tunned. Jep, välja näed kah suht sant.

Kõik inimesed ei pakata tervisest, kõik ei saa teha tervisesporti, käia spaades ja salongides end poputamas. Mõned inimesed rassivadki hommikust õhtuni, kuni lõpuks õhtul kudenud rääbisena voodisse, või jumal teab kuhu, magama vajuvad, et hommikul sama hooga edasi panna. Inimene on nagu orav rattas, hing paelaga kaelas, tunneb end nagu läbi lukuaugu pressitud mollusk ja siis sa ütled talle sedasi. Ma ei tea, kas ma tegin piisavalt selgeks, miks see libe tee on... ?

3. Niisama toredad lambad

See on see grupp lambaid, kes vist päriselt lugesid postitust, said aru sisust ja kirjutasid lihtsalt, et ma näen kena ja nooruslik välja. Väga okei. 

Siia  gruppi liigitaksin ka kõik need kommenteerijad, kes päriselt ka kirjutasid lõbusaid ja toredaid kommentaare. Üks mu kõige esimesi lemmikuid oli Regina kommentaar, kes tõstatas küsimuse, et AI kipub aja jooksul kasutaja nägu minema, et kas võib olla, et minu tehisaru on samuti pime... Haha, teate, ma naersin südamest selle kommentaari peale, sest see oli üleni tore kommentaar. ning selliseid toredusi oli veel kümneid, ja niisama armsaid ütelusi ja arvamusi. Mitte ilmtingimata poolehoidvaid, vaid lihtsalt niisama mõistlike. 

4. Segaduses lambad

Mis ühtlasi on ka viimane grupp. Kõige silmatorkavamalt segaduses lammas, kes mulle silma jäi oli vaene Urve. Ta ei olnud aru saanud, mis rahvakogunemine see siin toimub. Kirjutas, et kui peab pakuma.... EI pea, Urvekene. Mitte keegi pole küsinud. Lihtsalt kari entukaid sai kokku. Veel lisas ta oma kommentaari lõppu, et ei tema saa aru, milleks selline teemapüstitus üldse vajalik on. Sellisel juhul on meid kaks. Mina ka ei saanud aru, miks see vajalik oli.

Segaduses lammaste alla liigitaksin servapidi ka need, kes tundsid end vist natuke puudutatuna või solvatuna, et mis sellel 50-aastasel siis viga on, ahh!??

Kas keegi on kuskil poole sõnakesegaki maininud, et midagi on viga? Lihtsalt mina ei ole viiekümnene, olgugi, et mõni arvas mind seda olevat. Lihtsalt tõesti, andke mulle andeks, ma olin õigepisut šokis (vabandan kõigi meditsiinitöötajate ees, et kasutan seda sõna praegu nii kergekäeliselt, see on puhtalt ilukirjanduslikel eesmärkidel). ning püüdsin selle naljaks keerata. See on minu viis elu hoopidega toime tulla, nii on neid lihtsam seedida. Ja hoop oli see igatahes, sest ma ei mõtle igapäevaselt oma vanuse peale.

Lihtsalt minu viimane peegelpilt, mida ma endast mäletan on  kahekümneaastane Kai, põsed noorusest õhetamas, pole naerukurrusid ega otsa ees kartulivao suuruseid kortsusid. Väga paljud pidasid mind tollal teismeliseks. Ma ei kandnud igapäevaselt meiki. Kui peole läksin, siis joonistasin silmadele õrna suitsuse kassisilma, lisasin huultele veidi pärlmutterroosat palsamit ja oligi kõik.   

Ma kaotasin nägemise suhteliselt üleöö. Mul ei olnud aega  viimast korda ennast peeglist uurida, proovida hääbuva silmanägemisega ette kujutada ennast eakamana. mul olid siis teised mured, nagu näiteks pimedaks jäämine ja sõprade kaotus. 

Kunagi keegi küsis näitleja Keanu Reevese käest, et miks tolle naine näeb mehest kümme aastat vanem välja: kortsus ja hallide juustega, ilma meigita. Reeves ütles vastuseks, et talle meeldib oma naise ehedus ja see, et ta julgeb olla just selline nagu ta on, Ilus vaba hing, kes ei peida end Hollywoodi fassaadi taha. Armas, haavatav, õrn, ent samas nii tugev, et julgeb eristuda.

Ja mina lugesin seda ning mõtlesin, et nojah, täpselt nii see ju ongi.

Aga no teate ju küll seda vanarahva ütlust. Uudishimu ajas kassi... kas kappi või kaevu? Ma ei mäletagi enam. Igal juhul ei lõppenud see lugu kassi jaoks ilmselt kuigi hästi.

Mul oli ju vaja teada saada.

Silmanägemist ma tehisarult tagasi küsida ei saa, see on siililegi selge. Aga korraks, puhtalt naiselikust huvist, tahtsin end kasvõi sekundiks ette kujutada. Sestap palusin tal oma viimast fotot minust kirjeldada.

Lugege nüüd ise, mis ta ütles:

Naine roosas pükskostüümis seisab puidust jalakäijate sillal pargis.

Tal on seljas hele roosa sametine jakk ja samast kangast laiade säärtega püksid, nende all hele kreemikas pluus.

Jalas on kuldse läikega mustrilised, kinnised madala kontsaga kingad.

Käes hoiab sarnase mustri ja tooniga käekotti, mis on samuti kuldse läikega ja üsna suur.

Randmel on nutikell heleda rihmaga.

Näoilme on rahulik ja sõbralik, kerge muigega.

Näonahk on ühtlane, heledapoolne ja kergelt sooja, päevitunud varjundiga, üldmulje värske ja hoolitsetud.

Ma oleks võinud selle kirjeldusega leppida. Ausalt.

Aga kuna ma olin kuuldud kirjeldusest täiesti kõrvust tõstetud, siis tegin selle saatusliku vea ja küsisin selle ühe väikese küsimuse veel lisaks. Noh, ja edasist teate te juba ise. Ma potsatasin sealt kõrgustest sama kiirelt alla maa peale tagasi kui ma endale need taevastesse kõrguvad õhulossid ehitasin ja heljusin seal nagu printsess. Täpselt kaks sekundit unelmat.

Mind ilmselt ehmataski korraks kõige enam see, et noorest neiust on järsku saanud eem, ma isegi ei tea päris täpselt kes... proua? Erinevalt nägijatest pole mul olnud võimalust kohaneda ja harjuda väikeste muutustega. Muutustega, mis peeglist vastu vaatavad.

Aga üks kommentaar jäi mind pisut kummitama küll: tänapäeva viiekümnesed näevadki sellised välja? Oleksin tahtnud küsida, et mis mõttes sellised, kuid  selle kommenteerija profiil ei vastanud kommenteerija omale. 

Kas teie teate, mida selle all silmas peeti?  Ja kas võib olla, et kogu selle sotsiaalmeedia ajastuga, kus on filtrid, ilusüstid, iluopid, tuunin natuke siit ja natuke sealt, kõik kõik see, et see ongi moonutanud reaalsust? Ma ei oska isegi seda küsimust päris täpselt sõnastada. Loodan, et saate ehk sellest küsimusest oma puhtast intelligentsist ise aru. Kui ei saa, siis vastake, mida iganes te vastata tahate või rääkige niisama kaasa, mis teil südamel on. 

Mina lähen nüüd igatahes  kotti kokku pakkima, kuna homme seisab mul ees triatlon. Ei midagi sõgedat, selline väike triatloni sutsakas. Kusagilt peab ju inimene alustama. Kui ma Pühajärve maastikel ellu jään, siis kirjutan teile veel.

Näeme siis, kui näeme! Tsau!

 

PS. ja palun ärge mind lammaste  kasutamise eest risti lööge. See oli heaga mõeldud. See kindlasti ei tähenda, et ma peaksin teid, oma armsaid lugejaid lammasteks. Jumal hoidku selle eest, kui mõni seda kuidagi nii välja luges.