Mu postitused ilmuvad viimasel ajal veits nihkega, sest kui ma mingi uudise või teema peale satun, millest võiks kohe kirjutada või mille kohta tahaks ka oma sõna sekka öelda, siis tavaliselt ma olen end selleks ajaks end nii soustiks juba õppinud, et ma isegi ei hakka üritama, aga kuna mu ajul on olnud paar päeva aega maha jahtumiseks, siis teen proovi.

Ma alguses mõtlesin, et kas üldse hakkan antud teemal sõna võtma, sest muidu tuleb keegi tarkpea, kes arvab, et see on üks mõttetu hala ja ving minu poolt. Kuid kindlasti pole see minu eesmärk ja tegelikult ma võiksin oma probleemiga otse EBA tiimi poole pöörduda, aga peale pikka vaagimist jõudsin otsusele, et ekstra minu pärast ei pea küll hakkama miskit muutma ja seepärast loobusin ka ametlikust pöördumisest, kuid sellegipoolest tahaksin natuke rääkida, mismoodi üks tänavune EBA uuendusi mind kui pimedat kurvastas.

Ma mõistan, et järgnev mure on puhtalt minu isiklik probleem, mis tuleneb sellest, et ma ei näe ja ma pean andma endale aru, et ega nägijad pole süüdi selles, et nemad näevad ja neil on suuremad ja paremad võimalused.
Küsite, et millest ma ometigi räägin? Ma räägin sellest, et selle aasta EBA üks uuendusi oli see, et ka instagrammerid võivad kandideerida enda Insta kontoga EBA kategooriates. Jah, just nimelt kategooriates, mitte ainult ühes kategoorias, mis loogiliselt võttes võiks olla Foto- ja videoblogid. Instagrammerid võivad absoluutselt suvalises kategoorias end sisse seada ja siin tulebki minu jaoks vähekene ebaõiglust sisse.

Esiteks Instas on ikkagi ainult ja ainult pildid. Üks klõps ja ongi ühe klõpsu ja lausega kõik maailmale öeldud. Tavalistel blogijatel, nendel, kes kasutavad enese väljendamiseks endiselt veel kirjapilti ja lisades aeg-ajalt postituse ilmestamiseks ka paar pilti, ei käi see sama hõlpsasti nagu instagrammeritel. Blogimine kui selline võtab tegelikult täitsa arvestava ajaampsu blogija päevast. Me näeme selleks vaeva, kirjutame, kujundame jne.
Teiseks, kui siit veits veel edasi mõelda, siis isegi foto- ja videoblogide kategooria jaoks on minu arvates Instagrammi kontoga veidi pläss osaleda, kuna foto- ja videoblogijad näevad ka rohkem vaeva kui instakad. Mõelge kasvõi selle peale, et videoblogija peab esmalt videoklipi filmima, läbi vaatama, lõikama, monteerima, sobiva muusika leidma jne. Ja siis tuleb instakas, kes võtab poosi sisse, teeb suvalise klõpsu, võib-olla lisab filtri ja ashtagi ja üks-kaks lauset ja voilaa - tehtud.

Aga no okei, see selleks. Võib-olla see polegi teiste jaoks nii hirmus, aga minu jaoks on see nõme, kuna pean võistlema nende kontoomanikega, kelle konto on puhtalt üles ehitatud visuaalile. Kui ma tahaksin nii väga visuaaliga võistelda, siis ma paneksin enda blogi foto- ja videoblogidesse kirja, aga ma ei pane, sest ma annan endale aru, et ma pimedana ei hakka kunagi nii palju ja nii kvaliteetseid ja nii ägedaid momente püüdma kui nägijad. Seega jah, see on nõme uuendus ja kuigi ma see aasta olen end juba üritusele ära reganud ja isegi VIP laua oma seltskonnale bronninud, siis järgmisel aastal ma ei plaani osaleda, kui see Instaka pull jääb sisse, või no osalen ehk ikka, aga mitte võistlejana, vaid lähen lihtsalt melust osa saama, sest üritus kui selline on igati superlahe! :)

Pealegi, kui Marimell peaks hakkama arvestama kõikide soovide ja erimeelsustega, siis ei tuleks sellest üritusest head nahka. Kuid, kui suurem enamus on millegi poolt või vastu, siis igal juhul tuleks sellega võimaluse korral edaspidi arvestada. Ma ei tea, kui paljud on minuga ühte meelt, aga tean, et kui see sama küsimus oli FB blogipostituste grupis üleval, siis kiire sirvimise tulemusel jäi mulle küll mulje, et teistel on sellega jokk, no problemo. Et põhimõtteliselt, kui blogijal on tavaline eluline blogi, siis saab nii sellega osaleda, kui ka Instaga, kui see on näiteks keskendunud ainult toidupiltidele, et siis ole ainult meheks ja rega end ka toidublogide kategooriasse ära.

Ehh, saigi nüüd südamelt ära. Võib-olla olen ma lihtsalt liiga "lühinägelik", et ma ei jaga matsu välja ja sellisel juhul olete kõik teretulnud mulle lademetes selgitusi jagama, või enda nägemust antud uuendusest šeerima, või mulle kaastunnet avaldama, et ma vaene hing olen pime ja ei saagi võrdväärselt teiste instagrammeritega võistelda, sest kui ma poleks pime, siis mul oleks vist poogen :D

Alguses mul polnud päris kindlat plaani sellest kirjutada, et mismoodi me massaažikursusel üksteist kordamööda silitame, silume ja masseerime, aga kuna ma olen saanud lugejatelt mitmeid küsimusi selle massaažikursuse kohta, siis otsustasin natuke muljetada ja infot šeerida.

Näiteks mitmed  lugejad on küsinud: kus saab vähem kui kahe aastaga ja nii soodsalt klassikalist massaaži õppida?
Eesti Pimemassööride Ühingus. STOP! Ma tean küll, mida praegu kõik massööriametihuvilised mõtlevad - aga ma ei ole ju pime! Jah, tõesti ei ole, aga Sa ei peagi seda olema, et EPMÜs massööriametit omandada. Mina olen näiteks meie kursuse ainuke pime. EPMÜsse võivad kõik huvilised õppima minna. Rohkem infot saab siit!

Palju koolitus maksab, kust tuleb rahastus ja mida see sisaldab?
Koolitus maksab 1600€, mis sisaldab klassikalise massaaži algteadmisi, anatoomiat, füsioloogiat, ravimiõpetust, anamneesi kogumist, FIE põhitõdesid, lõputöö ja eksamid. Lisaks saame juurde võtta aroomi-, lümfi-, kupu-, laste- ja kristallimassaaži ning reikit ja Hiina meditsiini jmt. Mina taotlesin rahastust läbi Töötukassa, võttes end töötuna arvele. Kuid need, kes töötavad, ei pea samuti mütsi nurka viskama, kuna neilgi on võimalus töö kõrvalt kursust läbida. Selleks küsige lisainfi juba massaažikeskuse juhatajalt Janne Jervalt: 5575310

Kui ma oma esimeses postituses kirjutasin, et klassikalise massaaži kursus, kestab märtsist juuni lõpuni, siis nüüdseks on selgunud, et päris nii see ei ole. Meil mai keskpaigus hakkavad küll juba praktikapäevad pihta, kus hakkame reaalseid inimesi ehk kliente teenindama ja masseerima, kuid sama aegselt toimuvad meil ka loengud edasi. Kui kõik kursuse loengud ja tunnid on läbitud ja lõputöö koos eksamitega tehtud, milleks on üldmassaaži tegemine professionaalsele massöörile, siis on Sul võimalus minna ja teha ka kutsehariduseksam ära. See on eraldi riiklik eksam ja esimene kord on tasuta, kuid kui läbi põrute, siis järgmise korra eest tuleb tasuda riigilõivu, milleks on umbes 250-300€ ja seda minu teada ei kompenseerita. See, kes Sulle lõputööks satub, sõltub fortuunast, kuna nagu eksamitel ikka, siis peavad kõik kursuse lõpetajad endale pileti tõmbama. Seega hea juhuse läbi võib Sulle lauale lõputööks sattuda igati vinks-vonks keskmine ja täiesti tavaline inimene, kui ka kahe meetrine või mõni turskem isend ja siis pärast teed aja peale sellist rööprähklemist, et ise ka ei usu. Kui ma juba pime ei oleks, siis oleks paslik öelda, nii et silme eest on must :D

Mis siis veel... Selline kuiv informatiivne jutt sai vist enam-vähem kõik kirja, aga ma muljetaksin natuke niisama ka...
Üldine emotsioon on väga super ja ma olen ülirahul. Meil on väga mõnus grupp ja kui alguses olime kohmetud ja natuke häbelikud, siis nüüd pole vähimatki probleemi püksid poole tagumikuni tõmmata (või nagu üks meie kursusekaaslane kogemata ütles, ajades tuhara ja pahkluu omavahel segamini: "Tõmba püksid kohe pahkluudeni!" :D

See oli ka alguses naljakas, kui õpetajal ei jäänud sugugi meeldesee pisike fakt, et ma pime olen. Mingist hetkest aga nii palju jäi meelde, et miskit on mu nägemisega viltu ja siis küsis päeva jooksul korduvalt üle "Oota, palju Sa näed?". Palju nalja on saanud ka nimedega... Meil on grupis üks meessoost kursusekaaslane ka - Ingo, aga õpetaja ristis ta ühel päeval poole tunni jooksul Osvaldiks, Oskariks, Ivariks ja Ingvariks :D

Minu tavaline nädal näeb praegusel perioodil välja selline, et esmaspäeva varahommikul vuran Tallinnasse, siis kell 10.30 algab massaaži praktikaline osa, mis kestab tavaliselt kella 15.30-ni ja kell 16 algab anatoomia, mis lõppeb nõks peale kuut. Siis ma pakin oma läbi muditud lihased ja aju kokku ning suundun tuttava poole, et järgmisel hommikul uuesti tagasi tulla ja kõike otsast alata ja nii kuni kolmapäeva õhtuni.

Tallinnas on mul läpakas küll kaasas, aga mitte blogimiseks, vaid õppimiseks, sest iga päeva anatoomialoengu lõpus antakse meile ka kodune ülesanne. Anatoomias alustasime esmalt rakkude, kudede, lümfide, vere, elundkondade ja kõiksugu taoliste meelde tuletamise ja õppimisega ning nüüd oleme otsapidi jõudnud inimese luustiku, liigeste ja lihaste õppimiseni ning seda kõike ilusas ladina keeles.

Luustiku õppimine käib nii, et me kõik istume ümber laua ja laua peal pikutab kondi-Robert, kelle luid me näpime, otsides üles köbrukesi, köpruseid, harjaseid, plokke, põntasid, kõrgendikke, kirurgilisi- ja anatoomilisi kaeli jne. Tavaliselt on loengu lõpus mul selline tunne, et mu aju on läbi hakklihamasina lastud ja siis blendrisse valatud ja paar korda veel läbi blenderdatud. Lihtsalt ma tunnen, et mul pimedana on veits kurnavam kogu seda anatoomiat hallata, kuna ma pean luid rohkem katsuma ja otsima ja katsutavast endale pildi pähe looma ja leidma tugipunktid, et mille järgi järgmisel korral selle koha luu pealt ära tunneksin.

Tuttav, kelle pool ma Tallinnas peatun, küsis ka juba, kui kuulis mind õppimas, et kas ma õpin arstiks ja et milleks kõike seda tarvis. Vastus on lihtne. Kuna massaaž ei ole lihtsalt mudimine ja lihaspingete leevendamine, vaid tunnustatud meditsiiniline ravi, siis massöör peab vajadusel oskama saatelehelt välja lugeda arsti poolt kirjutatud termineid, no et mis põhjusega saadeti inimene massaaži.

Kokkuvõttes olen ma super rahul ja kuigi mul on viimasel ajal pidevalt tunne, et mu aju kärssab ja mõistus suitseb, siis laias plaanis on see kõik nii huvitav ja põnev. Üliäge on osata kõiksugu massaaživõtteid ja tunnetada erinevaid lihaspingeid. Järgmisel nädalal on meil luustiku peale arvestus ja praeguse seisuga on nii, et kereluudest ja õlavöötmeluudest võin ma une pealt ladina keeles kõik ära rääkida, kuid üla- ja alajäsemete luid pean veel õppima. Selleks kirjutasin ma kaheksa A4 leheküljelise konspekti, mida Joosep praegu teises toas loeb helifailina sisse, et ma saaksin kõiksugu muude toimetuste taustal klappidest kuulata ja õppida. Ma loodan, et fortuuna naeratab mulle ja ma tõmban endale arvestuse vastamiseks mõne sellise luu, mida ma enam-vähem normaalselt oskan ja tean. Kui arvestuse ära teen, siis hakkame lihaseid õppima ja no neid on tagasihoidlikult umbes 600. Nende peale tuleb samuti arvestus ja päris viimasena tuleb siis eksam kogu inimorganismi peale.

Lubasin mõni aeg tagasi kirjutada sellest oma va mustast huumorist ja sarkasmist, mida ma nii väga armastan söögi alla ja söögi peale teha. Kuigi võiks arvata, et kui juttu tuleb mustast huumorist, siis see saab olema üks mõnusalt muhe lugemine, aga võta näpust - sellest tuleb arvatavasti minu jaoks, peale lapsesaamise teemat, üks raskemaid ja emotsionaalsemaid postitusi üldse.

  Täna sai sellest täpselt kaks nädalat, mil käisin emaga rääkimas. Ma nimelt juba mõni aeg tagasi märkasin väikeseid erinevusi ema käitumises ja suhtlemises minuga. Eriti torkas see silma peale seda kui õde helistas ja andis teada, et ema käis nende pool ja vahutas sellest, mismoodi ma olin LP kolumnis kirjutanud isast. Et milliseid ägedaid musta huumoriga vürtsitatud nalju ta teeb minu pimeduse kohta ning mismoodi sedasorti huumor aitas mul nii-öelda kaotusvalust üle saada ja oma eluga edasi liikuda.  Ma pole vist varem seda siin maininud, aga minu vanemad on lahutatud, ja asjad teeb keeruliseks see, et ema ei salli isa silma otsaski. Eks selleks on omajagu põhjuseid ka, kuid ma olen väsinud sellest, et meid õega pidevalt sinna vahele kistakse.  See on olnud nõnda lapsest saati.

 Kui ema ja isa lahutasid, siis meie õega läksime emaga eraldi elama ja isaga suhtlesime ainult siis kui ema andis selleks loa või kui vanemad jõudsid kokkuleppele. Mäletan, et mingil perioodil ema lausa keelas isal meiega suhtlemise ära, kuid eks me salaja ikka kohtusime. Kui me vanemaks saime, siis mingist hetkest läks õde isa juurde elama ja mina jäin emaga. Meil oli ja on tänaseni õega see tunne, et mina olen rohkem ema laps ja õde on isa laps. Lihtsalt, kui ma diabeeti haigestusin, siis ema pühendus väga palju minule, poputas ja hoidis mind. Sellepärast olen ma ka täna natuke ära hellitatud – tunnistan ausalt. Kuid ma olen aastatega arenenud ja enam ma ei arva, et ma pean kõike kohe ja praegu saama ja kui ei saa, et siis jonniga ikka saab.

 Kuna ema ei tahtnud mitte midagi isast teada ega kuulda, siis minul oli alati selline vastik pahandust teinud lapse tunne sees, kui tulin isaga koos veedetud päevalt, mis oli olnud äge ja tore, sest isa viis mind välja sööma, kontsertitele, kalastama, väljasõitudele, lõbustusparki jne. Koju jõudes ei saanud ma kunagi lapselikku rõõmu emaga jagada, et näe, käisin issiga seal ja tegime seda ja nägin toda jne. Nii ma siis manasingi üle koduukseläve astudes endale küllaltki neutraalse ilme ette ja varjasin oma elevust ja rõõmu.

 Ma ei pannud seda oma emale pahaks, kuid kurvaks tegi see ikka, sest lapse jaoks on tema mõlemad vanemad olulised. Laps ei näe ega vaata oma vanemat läbi oma teise vanema silmade. Mul on isaga palju toredaid mälestusi, aga kuna ema ei tahtnud neist midagi kuulda, siis ma vaikisin ja nõnda elaski ema aastaid oma nii-öelda turvalises eksmehe tsoonis ja arvas, et minugi kokkupuude isaga on olnud minimaalne, aga ei olnud. Seega ma mõistan, et ema jaoks võis see LP kolumn olla väga valulik. Haavale lisas soola ka see, et selles tutvustavas kolumnis ei maininud ma ema, aga ma ausalt ei tulnud selle pealegi, sest tegu oli esimese mind tutvustava kolumniga ja sellest tulenevalt lähtusin ma järgmistest märksõnadest: haiguse tagajärjel pimedaks jäämine, must huumor, sõbrad ja elurõõm. Ning paraku musta huumoriga assotseerub mul alati esimesena isa.

Jaa, ma oleksin saanud kirjutada lähemalt pimedaks jäämisest, et mismoodi see kõik toimus ja mismoodi me emaga nädalast nädalasse sõitsime kodu ja silmakliiniku vahet, kuidas me tüdimuseni passisime mannetutes haiglakoridorides, mismoodi ma vahepeal emotsionaalselt murdusin kõigest sellest solgutamisest, mismoodi me jooksime ühelt protseduurilt teisele ja mismoodi mu silmasid surgiti jne. Kuid see polnud see teema. Lisaks oli mul ka pikkuse piirang, kahe lausega ei saa lihtsalt kogu seda aega kokku võtta ja väljendada ema olulist rolli antud perioodil.

Aga kahtlemata on ema minu jaoks üks kõige olulisemaid inimesi siin maailmas, sest kelle muu juurde Sa ikka lähed ja paned pea sülle, kui kogu maailma kurjus ja raskus ähvardab Sind enda alla matta. Emad on need, kes kuulavad, elavad kaasa ning kelle koduuks ja süda on alati valla.Minu ema on üks ära ütlemata sitke ja tarmukas naisterahvas, kes ei vannu eluraskustele alla ja ma hindan kõrgelt oma ema sihikindlust, saavutusi, heatahtlikust ja kõike seda headust, mida üks ema endas kannab. Kuid kõige selle juures ma ei saa ega taha ka isa oma elust välja lülitada. Miks ma peakski? Minu arvates kannavad ema ja isa erinevaid väärtusi lapse elus . Ma ei taha öelda, et laps, kellel pole ema / isa, et siis laps on kuidagi vähem täisväärtuslikum, aga nii palju kui ma olen nende inimestega suhelnud, kes on oma elus kaotanud ühe oma vanematest, siis neil on teatav igatsus millegi, või oleks õigem öelda kellegi, järele.
Tagasi teema juurde tulles... Fakt on see, et ilma isata poleks mind ega mu õde, täpselt nagu meid poleks ka ilma emata ja ega laps pole süüdi vanemate vahelistes konfliktides. Seetõttu on minu jaoks ka arusaamatu ja kurb mõelda, kui keegi käseb oma lapsel vaimselt või füüsiliselt valida emma-kumma vanema vahel. Mina ei taha valida, minu jaoks on minu ema ja isa mulle ühtemoodi tohutult kallid ja armsad ning ma hoolin neist mõlemist väga ja olen neile tänulik kõige eest, mida on minu heaks teinud.

Igatahes ema solvus selle kolumni peale täitsa ära ja kuigi tänu õe vihjele aimasin, mis lahti, siis otsustasin, et ootan ja vaatan, kas äkki ema teeb ise millaski sellest juttu. Ei teinud. Seega ei jäänud mul muud üle kui minna ise ema poole ja öelda, et kas võiksime kokku leppida, et kui üks meist solvab teist tahtmatult, teeb haiget või miskit muud kolmandat, siis me räägime sellest teineteisele, mitte ei vaiki maha. Pole ju tarvis jätta järgmiseks korraks midagi hõõguma, et siis kui tuleb mingi uus teema päevakorda, siis väiksest valesti ütlemisest süttib uus ja suurem tüli.

Kuigi aimasin, et asi selles LP kolumnis, siis küsisin emalt endalt ka, et mis teda häirib ja siis tuli pauk sealt luuavarrest, kust ma ei osanud seda oodatagi – ma tegevat oma musta huumori ja sarkasmiga, mida ma aeg-ajalt oma pimeduse üle viskan, talle haiget. Mul jooksis mõistus kokku ja suu vajus lahti. Ema ütles muidugi veel palju muudki.Nagu näiteks seda, et ta ei tunne mind ära, et ma olevat nagu isa, et teen tema tüüpi nalju ja et ma olen küüniline ja et ma üldse ei arvesta mismoodi minu naljad talle mõjuvad. Ma lihtsalt istusin seal ja kuulasin nagu oleksin just hetk tagasi saanud sahmaka jääkülma vett vastu vahtimist ning ainus, mida suutsin mõelda ja ahastunud häälel emalt küsida, oli see, et miks varem pole midagi öelnud!? Miks alles nüüd, kui minu nägemise kaotusest on 10. aastat möödas, teeb suu lahti ja seda ka alles siis, kui MINA küsin.Miks!? Kas asjalood olekski nii jäänud, kui ma ise poleks sellest juttu teinud? Et mina teen musta huumorit oma pimeduse üle ja ema samal ajal vaikides kannatab, ah?

Ma tõesti ei osanud sellist etteheidet ema poolt oodata. Tundsin ülekohut ja mõistmatust, sest mis õigusega saab üldse keegi kellelegi öelda või dikteerida, et mismoodi ta võib oma kaotusvalu või traumaga toime tulla, kui see ei kahjusta mitte kellegi füüsilist ega vaimset tervist või elu. Ma päriselt arvasin, et mu ema hing ja süda on rahul, kui näeb, et hoolimata nägemise kaotusest olen ma jätkuvalt niivõrd aktiivne ja elujaatav, et see saab olla ainult üdini positiivne nähtus. Ma vähemalt ise arvan, et ma oleksin küll oma lapse üle rõõmus kui tuleks sarnasest olukorrast nii elutervena välja.Aga äkki ma lihtsalt ei oska vaadelda olukorda läbi ema silmade ja sellest tulenevalt ei mõista ma ka olukorda lõpuni , kuna ma ise pole ju ema. Kuid ma proovin mõelda ja panna end sellesse rolli ja olukorda ning ükskõik kui väga ma ka ei prooviks, siis ma ei suuda kujutada ette end koos oma lapsega nutmas, kes on ka võib-olla kaotanud ühe oma meeltest. Hell yeah! On jah raske, on jah kurb, aga see hädaldamine, minevikus kinni istumine ja teema vältimine ei muuda mitte kui midagi. See ei too mu silmanägemist tagasi.

Kui kurtmine ja hädaldamine annaks mulle natukesegi nägemist tagasi, siis ma hakkaksin ema rõõmuks kasvõi iga päev virisema elu ebaõigluse ja raskuse üle, aga see ei aita. See ei aita isegi emotsionaalselt mitte kuidagi kaasa.Mul on kahju, aga ma ei saa minna ja kallistada oma ema ja lubada talle, et ma mitte kunagi enam ei tee tema kuuldes ühtegi musta nalja pimeduse üle, sest see tuleb mul kuidagi nii automaatselt. Selline ma lihtsalt olen. See on minu viis pöörata feilid lõbusaks, tulla piinlikest olukordadest välja, läbi selle luua inimestega esimene kontakt, sest läbi selle suudan ma näidata, et minu jaoks on pimeduse teema yolo ja nad ei pea vältima mingisuguseid kindlaid sõnu või teemasid, sest äkki ma hakkan nutma või saan paranematud hingehaavad. Ei saa. Hingehaavasid põhjustavad mulle hoopis teised asjad, nagu näiteks see kui ma pean oma vanemate vahel valima.

Ma tõesti ei tea, kuidas saaksin enda käitumise või sõnadega emale kinnitada , et esiteks, lapsevanemaks olemine pole võistlus ja et ta on kõigest hoolimata minu kallis ema, keda ma armastan kogu südamest ning et ma olen tänulik igakülgse toe eest, mida on mulle pakkunud ja võimaldanud. Kuid ma olen rõõmus  ja tänulik ka oma isa eest. Ja olgugi, et see muudab mind ema silmis küüniliseks, siis isa huumorisoon on see, mis aitas mul end taas leida.

Ma ei tea. Kuidagi raske on, kui iga Sinu sõna või tegu teeb kellegile haiget ja mitte lihtsalt kellegile suvalisele inimesele, vaid Su oma lähedastele. Aga ma ei saa ka end pooleks rebida ja ma arvan, et mitte kellegil pole seda ka õigust nõuda. Mitte kellegil, mitte kelleltki.

Kõik, kes lõppu jõudsid ja jaksasid selle pika postituse lõpuni lugeda, siis teadke, et olete mul ühed tublid ja vaprad lugejad. Mul on siiralt hea meel, et olete mul olemas!

Seekord tarisin läpaka endaga kaasa, kuna oli plaan natuke kirjutada massaažikursusest ja vastata lugejate küsimustele, mis on mulle postkasti laekunud ja siis oma emast, kes šokeeris mind oma välja ütlemisega, AGA nagu ikka, siis plaanid on selleks, et neid ümber teha või edasi lükata. Elu tuleb lihtsalt vahele.

Eile helistas mulle üks juhtkoerakasutaja ja mitte lihtsalt suvaline, vaid inimene, kellel oli juhtkoeraks samast pesakonnast koeraplika, kust minu poobikki pärineb ehk Janeti õde. Meil oli kuidagi aastate jooksul kujunenud traditsiooniks aeg-ajalt üksteisele helistada ja uurida, kuidas meie karvapallidel läheb, eriti sünnipäevadel. Kuidagi vahva oli muljetada erinevatest seikadest, et mismoodi emma-kumma koer mingis olukorras käitus, milliste krutskitega on hakkama saanud, millised on sarnased iseloomujooned jne.

Umbes kuu tagasi helistas mulle Elle (Janeti õe perenaine), kes andis teada, et Jasminel avastati eriti agressiivse vormiga luuvähk ja sellise koha peal, mida ei ole võimalik opereerida. Elle saadeti kliinikust ära tugevate valuvaigistite ja sõnadega, et enam pole miskit teha, elab nii kaua kui elab, heal juhul pool aastat. Mind võttis ausalt öeldes see uudis esialgu sõnatuks, sest ma olin siin vaikselt omaette plaaninud Jasmine ja Janeti ühisjuubelit tähistada. Ellega jäi viimane kokkulepe sedasi, et kui Jasmine on juunikuus veel liikumisvõimeline ja nad saavad transporti, siis on nad kindlasti kohal.  

Ma ei tea, kas juba märkasite, et kirjutan minevikuvormis ehk et sain täna uudise Jasmine lahkumisest meie seast. Eile oli siis see päev, kui Janeti õde pandi magama. Appike, mul isegi praegu seda lauset kirjutades kisub silma märjaks. See on kuidagi nii valus minu jaoks, sest teadmine, et minu poobik on sama vana ja alles nädal tagasi avastasin minagi Janeti roiete alt mingisuguse kahtlase mügariku, mistõttu hakkab reaalsus mulle aina enam ja enam kohale jõudma, et ega minugi poobik pole igavene. Mõni päev on nii krapsakas ja kepsutab ringi nagu kutsikas, kuid siis on päevi, kus ma tajun, et Janet ei jaksa enam väga pikki marsruute kõndida, vahepeal läheb tähelepanu ära, vahepeal lihtsalt loivab nagu oleks liigestel valus. Sellistel hetkedel lajatab reaalsus täiega vastu vahtimist. Kuid helgematel hetkedel vaatan oma kullakest, kes silkab kelmikalt oma karvase vänderdava tagumikuga elamises ringi, endal mänga hambus, mida järjepanu 126 korda vahetpidamata rütmiliselt piiksutab..

Siin lõpus üks ja ainus ühispilt päevast, mil koeraplikad said 3-aastasteks. Janet paremal, kes keelega limpsab ja kõrval siis meie seast liiga vara lahkunud Jasmine.

Ma hoiatan kohe nõrganärvilisi ja poliitkorrektseid inimesi ette ära, et edasine lugemine on omal vastutusel, kuna järgnevas tekstis kasutan rohkelt ebatsensuurseid sõnu, sest ilma nendeta pole lihtsalt võimalik väljendada ja edasi anda seda "imelist" olukorda ja emotsiooni, mis meid ees ootas, kui eile koju jõudsime ja millega ma pidin veel tänagi silmitsi seisma, kui Joosep hommikul linna sõitis.

Nagu ma varasemaltki olen maininud, siis Joosepi koer on selline ilgem paskaak, kes igal võimalikul momendil kugistab absoluutselt kõik alla, mida leiab ja mis kõrist sisse mahub. See elukas ei õpi vist kunagi, et kui sööb igasugust saasta endale sisse, mida õue pealt leiab, siis see lõppeb fataalselt. Olen varasemaltki kirjutanud Pythoni vägitegudest siin. Seal isegi illustreeriv piltki juures, milline "imetabane" üllatus mind ühel ilusal hommikul ees ootas. Seekord ma kahjuks ei mõiganud pilti teha, või õigemini mul oli tükk tegu, et ise enda sisikonda sees hoida, sest kui me koju jõudsime, siis püha ristivägi - Python oli terve vannitoa täis pasandanud. Ja kui ma ütlen, et pasandanud, siis konkreetselt pasandanud. Alustades dušinurgast, uksetagusest ja lõpetades pesukorvi ja pesumasina külgedega ning kui oleks saanud, siis oleks arvatavasti pistikupesa ka täis sittunud. Joosep kühveldas nagu sibi seda paska kokku, küüris ja nühkis. Lõpuks nühkis seebivee ja spreiga kõik pinnad hoolikalt üle ja tänu taevale, et meil on vannitoas aken, sai vähemalt natukenegi seda ruumi tuulutada.

Kui ma hiljem õhtupoole ettevaatlikult vannituppa astusin, siis minu pimeda nina püüdis ikka kinni pasahaisu. Ma ei saanud aru, et kust seda veel tuleb, sest see oli segunenud seebilõhnaga. Mõtlesin, et ah las olla, võib-olla lihtsalt see hõng veel sees, kuid võtsin siiski nõuks, et homme (see tähendab täna), kui Joosep linna läheb, võtan kahhelplaatide jaoks mõeldud spetsjom sprei ja traatharja ning küürin millimeetri haaval viimse kui plaadi ja vuugivahed puhtaks. Kuid ma olin liiga optimistlik, kuna Python otsustas keset ööd veel natukene pasandada. Ilma igasugusegi hoiatuseta. Lihtsalt läks ja väljutas oma soole meile põrandale. Joosep tõmbas kõrvad lonti ja läks öist sitta kokku rookima.

Hommikul, peale jalutust, pani Joosep Pythoni vannituppa, no just in case, et mina ei peaks hakkama selle võimaliku pasamerega tegelema, kui ise on samal ajal linnas. Joosep ei eksinudki. Kuna Python hakkas jorisema, siis mõtlesin, et lähen suhtlen selle suslikuga veits, aga kui ma vannitoaukse avasin, oli koheselt aru saada, et vannituppa on vahepeal uut värsket kraami tekkinud. Tõmbasin ahastusega ukse kärmelt kinni tagasi ja tundsin kuidas mu vererõhk sekundiga lakke hüppas. Ma olin üpris veendunud, et ma saan peagi sellise kerge närvivapustuse.

Mallul on ka muidugi hea ajastus, kuna natukese aja pärast kirjutas mulle Messengeri ja uuris, et kuidas mul kube kärab. Ütlesin nii nagu asi oli, sest no mis siin ikka häbeneda. Mu täpne sõnastus oli: "Not so well, aga no saan hakkama. Hetkel lihtsalt närv püsti, kuna Jossi koer on eilsest saati pasandanud ja nüüd ka, mil Jossi pole. Much fun!". Siis Mallu vastas veel miskit ja kui ma järgmist lauset sisse toksima hakkasin, kostus vannitoast selline hääl nagu koer roobiks niisama oma sisikonda meie vannitoapõrandale välja. Tjah, lõpuks, kui jutud olid Mallukaga räägitud, siis ütlesin, et davaiks, ma helistan nüüd Jossile ja palun, et tuleks koju ja koristaks oma koera pasa ja okse kokku.

Ausa naisena pean muidugi kohe üles tunnistama, et see polnud selline armas ja tibulinnulik kõne oma mehele, et kuule, ole nii armas ja kui saad, siis tule kiiremas korras koju, kuna Su koeral juhtus siin väike õnnetus. EI! Ma helistasin ja nutsin telefoni otsas, et mulle aitab sellest pasast, kodu lehkab ja ma ei kannata seda enam välja, ma olen haige ja tahan puhata jne. Vahepeal saatsin veel paar sõnumit (loe: 8) ja ähvardasin välja kolimisega.

Kui Joosep koju jõudis, siis hakkas koheselt vannituba kraamima ja pärast ütles, et  olukord tegelikult nii hull ei olnud. Vähemasti mitte nii hull, kui eile, kus terve vannitoapõrand ja seinad olid sitaga koos. Täna oli leebem variant - väike hunnik dušinurgas ja natuke okset põrandal. Ahjaa, selle haisutekitaja, mida ma eile pärast tunniajalist koristamist tundsin, selle leidis ka Joosep üles. Üks julk oli end kavalalt pesumasina alla peitnud, aga see sai ka nüüd likvideeritud. Lihtsalt fantastiline.

Ma ei ole mitte kunagi varem sellist koera kohanud, kes lihtsalt ei anna märku, kui tahab kiiremas korras õue. Okei, ma ei saa öelda, et üldse ei anna. Nii 10st korrast kahel juhul ikka annab märku, aga see märguanne on ka siis selline, et korraks ähib ja kui sellest aru ei saa, siis nägemist. Janetil on ka kõhuga probleeme olnud, aga minu popsu küll ei korralda regulaarseid pasandeeriaid. Python on see vastu sedasi, et kui natukenegi enam ei kannata, siis põhimõtteliselt on rong läinud. Ma saaks aru, kui väljas käimise vahele jääb üüratu pikk aeg ja sool on tõesti täis, et siis väljutad mingi osa vekaalidest, et oleks kergem olla, aga Python on sedasi, et ah yolo, kui juba, siis juba ja täiega, kasvõi mõlemast otsast korraga.

Ma olen viimasel ajal nagu kivi alla varjunud fossiil, kes pole pool sajandit blogisse sattunud. Ma isegi ei tea, millest või kust alustada või kas üldse täna jätkata. Paar nädalat tagasi tahtsin hirmsasti kirjutada massaažikursusest, kus ma usinasti käin ja õpin ning mis on vist minu praeguse eluperioodi juures kõige positiivsem asi üldse. Kuna mitmed lugejad on mulle privas kirjutanud ja uurinud, et kus ma massööriks õpin ja kõiksugu muid küsimusi, siis mõtlesin, et ehk peaks kohe ühe eraldi informatiivse posti sellest kõigest kirjutama, aga siis juhtus midagi ootamatut.

Täpselt nädal tagasi sain ma midagi nii kohutavat teada ja see uudis lõi mu elu täiesti pea peale. Ma ise tahaksin kõike siia kirjutada, aga kuna asjaga on seotud päris mitu teist inimest, siis mul pole vist õigust nende privaatelude kohta infot šeerida ja ilma selleta pole üldse mingit mõtet olukorrast rääkida, sest paari lausega ei saaks ma väljendada seda, et miks ja kuidas mind reedeti, mu usaldust ja pimedust kuritarvitati. Selle viimase asja pärast tunnen end eriti sandisti, nagu mingi viimane idioot. Ütlen vaid nii palju, et kogu see uudis lõi mu hinge ja südamesse nii suure kaose, et ma vist ei usalda enam mitte kedagi - isegi mitte oma ema. Ma olen praeguse seisuga ära blokeerinud paar telefoninumbrit, eemaldanud nad oma FB sõbralistist. Ühesõnaga igalt poolt, kus võiks nende inimestega kokku puutuda.

Mu nädal on möödunud nutuhoogudega ja kui suudan natukenegi maha rahuneda, siis võib kasvõi väikseimgi flashback tuua mu mällu mingi pildi minevikust ja kõik mu kokku korjatud hingeräbalad lendavad taas suure pauguga vastu taevast. Täpsustusena ütlen, et kui räägin minevikust, siis tegu on lähiminevikuga ehk viimase kahe ja poole aasta sündmustega. Ühelt poolt tunnen, et pean ja tahan sellest kõigest rääkida, aga kui keegi seda teemat puudutab, siis hakkan üle kere värisema ja nutt tuleb vägisi kurku. Joosep püüab olla igati toeks ja anda endast parima, et ma ei kapselduks nendesse mälupiltidesse ja ei jääks mõtlema sellele, et kuidas ma kogu aeg intuitiivselt tunnetasin, et miskit on mäda, miski ei klapi, aga ma ei uskunud, et keegi, keda ma pean oma sõbraks, võiks mulle midagi sellist teha.

Seepärast ongi praegu tore ja positiivne see, et käin kursustel ja saan mõtted mujale viia, sest muidu ma käiksin konstantselt paistes ja punaste silmadega ringi. Tjah, selline "uudis" siis siitpoolt. Ahjaa, kuna kogu selle reetmise, valetamise ja muu kräpi teemaga tuli veel üks asi välja, siis sellest võin küll kirjutada, aga mitte täna. See puudutab minu musta huumorit ja mismoodi ma sain oma lähedaselt inimeselt etteheite, et ma olen isekas, et ma ei hooli lähedaste tunnetest, kui teen nalja oma pimeduse üle. Eks ma katsu end mingil päeval taas kokku võtta ja kirjutada, et mida ma kogu sellest mustast huumorist ja haiget tegemisest ise arvan. Aga seniks olge tublid! :)

Kuigi täna on alles neljapäev, siis mul on reaalselt tunne nagu oleks pühapäev. See bussiga loksumine väsitab rohkem kui koolitus ise. Ega pole naljaasi kahe päeva jooksul viibida 12 tundi bussis. Kui aus olla, siis koolitus ise polegi otseselt väsitav või raske, vähemalt veel mitte. Aga eks ma olen enamus ajast olnud ka laual siruli ja seda sel põhjusel, kuna mina olen meie grupis ainuke pime ja seeläbi on õpetajal lihtsam ja mõistlikum teistele otse minu peal võtted selgeks õpetada, kui hakata hiljem mulle eraldi selgitama.

Teisipäeval oli siis esimene koolituspäev ja põhiline osa läks tutvumisele, et kes me sellised oleme, millega tegeleme, kust tuleme jne. Alguses võib ju mõelda, et miks tutvumisele nii palju aega kulutati, aga sellel on väga oluline põhjus.See tutvumine on nimelt seepärast oluline, kuna massaaž on küllaltki intiimne tegevus. Pole ju harjunud oma kaasmaalast kohe esimesel või teisel kohtumispäeval seljalt, reite sisekülgedelt, tuhara pealt ja säärte pealt siluma ja paitama. Mul isiklikult endal pole veel seda silumise võimalust avanenud, aga seevastu olen mina olnud see, kelle peal on kätt harjutatud. Küllaltki naljakas on, mismoodi kursusekaaslased on nii närvis, et peopesad on suurest pingest higised ja külmad, et käsi lihtsalt keset silitust takerdub ja kui tuleb õpetaja, kes näitab uuesti ette mõningased võtted, siis õpetaja käsi oleks nagu siidkindaga kaetud - nii pehme ja sujuv. 

Me olemegi siis praegu nende kahe päeva jooksul tutvunud massaaži ajalooga, et kust üldse massaaž pärineb, kuidas on ajas erinevad võtted arenenud ja kergelt oleme puudutanud ka inimese terviklikuse teemat ning riivasime põgusalt ka teaduspõhise- ja alternatiivmeditsiini koosmõju. Kui hommikune teooria osa sai läbi, siis oligi aeg minna lauale ja hakata praktiseerima. Eile saadetigi meid koju sõnadega, et mingu ja harjutagu me siis silitamisvõtteid, sest uuel nädalal lähme edasi ja hakkame esimesi päris võtteid õppima.
Kuigi eile koju jõudes olin ma surmväsinud, siis kupatasin Joosepi voodisse kõhuli ja hakkasin silitusvõtteid kinnistama. Kui ma jalgadeni jõudsin ja reite sisekülgi silitasin, siis Joosepi ainus küsimus oli, et kas minu jalgu silitati ka täpselt niimoodi. Eks ma mõistan natuke Joosepi häiritust selles küsimuses, aga ma püüdsin talle selgitada, et see pole mitte midagi siivutut või kahemõttelist ja mina isiklikult ei mõtle inimest masseerides, et oi ma mudin praegu üht meest siin. Suhtun klienti sooneutraalselt. Ma ei tea, kas see on õige mõttelaad või kas nii tohib, aga kuna meile ei ole praegu selle kohta midagi täpsemat öeldud, siis nii ma mõtlen. Ma mõtlen, et inimene on n-ö ainulaadne "kunstiteos", mida saab voolida ja mudida.

Juba nende kahe päevaga olen mõistnud, et mul on hädasti tarvis hakata end varustama kõiksugu massaažitarvikutega. Alustades erinevatest looduslikest õlidest, froteerätikutest ja lõpetades loomulikult massaažilauaga, aga need kaks viimast on küllaltki krõbedas hinnaklassis. Me kõik pidime kursuse ajaks võtma endale isiklikud froteerätikud, ideaalis kokku 3tk - alusrätik, eraldi rätik alakehale ja eraldi rätik ülakehale. Mnjah, aga kuna meil on kodus totaalne froteerätikutepõud, siis ma võtsin aluslinaks tavalise voodilina ja alakeha jaoks ühe kõige suurema froteerätiku, kuid lõpptulemusena oli mul ikka kõik vastupidi. Aluslinaks mõeldud lina läks ülakeha katteks ja froteerätik läks alakehale ning alusrätiku asemele pandi see tavaline massaažilauda kattev paber. Ühesõnaga peab natuke neid rätiku asju uurima, et kust saada ilusaid, kvaliteetseid ja mitte üüratult kalleid froteerätikuid. Ma ideaalis tahaksin esialgu kahte kolmeosalist komplekti, millest üks oleks lõheroosa ja teine apelsinikarva.

Järgmine koolituspäev algab juba taas esmaspäeval ja praegune graafik kulgeb esialgu maikuuni täpselt nii, et esmaspäevast kolmapäevani viibin Tallinnas ja võimalik, et isegi kolmapäeval ei pääse koju, kuna viimane buss Kilingi-Nõmme poole väljub kell 17 ja kui koolituspäeva viimane loeng on anatoomia või füsioloogia, siis ei saa varem minema ka lipsata ja saan lihtsalt alles neljapäeva varahommikul kodu poole liikuma hakata.

Joosep pole veel protestima hakanud, et ma hakkan nii palju kodust ära olema, aga eks ma olen see nädal ekstra tubli ka olnud. Tegin esmaspäeval kartulitega värske kapsa-hakklihahautist, mida sai ka järgmisel päeval süüa ja kui teisipäeva õhtupoolikul koju jõudsin, siis haarasin paar ampsu sooja sööki, panin järgmise päeva asjad valmis, tegin kolmapäevaks kuumsuitsu hõbeheigisalatit ja hommikul vorpisin üllatusena Joosepile võikud ja tegin termosesse kohvi valmis, et kui hommikul ärkab, siis on kohe mõnus päevaga alustada, nii et ta ei pannud peaaegu tähelegi, et mind kodus pole :D

Kahju on ainult sellest, et massaaži koolitusruumi ei lubata Janetit ja seepärast peab Janet kõik need pikad tunnid ootama mind pika koridori lõpus. Ma küll hoiatasin, et ta hakkab haukuma, kui ühtegi hingelist pole samas ruumis ja mitte miski ei aita selle vastu. Kui olin 15 minutit ära olnud, siis hakkasidki esimesed haledad haugatused kostuma. Vahepeal käidi poobikut keelamas ja ühel hetkel kostus vaid vhahepeal haledat jorinat. Kui lõunapaus tuli, siis läksin oma poobikut vaatama ja selleks ajaks oli massaažikeskuse sekretär võtnud Janeti enda ruumi, kus siis Janet oli kohe pugenud laua alla ja kurtis seal sekretärile oma kurba üksildast saatust sellest, mismoodi ma vaese hinge maha jätsin. Aga kui ma ruumi astusin, siis oh seda rõõmu. Ta konkreetselt viskus külili, siis ajas tagumiku uppi, siis näitas mulle miljon korda igaks sajaks juhuks välisust, sest äkki ma tahaksin ära minna (sest tema oli küll valmis juba lahkuma). Ühesõnaga pauside ajal sain Janetilt palju etteheitvaid jorinaid ja mõminaid kuulda, aga õnneks pidas päevakese kenasti vastu.

Järgmisel päeval mõtlesin, et oh, äkki saan kolmapäeval ka Janeti sekretäriruumi jätta, aga järgmisel päeval oli teine inimene seal ja kui uurisin,kas oleks võimalik, siis tuli välja, et sellel sekretäril on koerakarvaallergia. Kuna vedasin Janetile kodust pehme lamamismati kaasa, siis õnneks sai selle peal lebotada, kuid haukumise vastu see ei mõjunud. Isegi ühtegi sõõmu vett ei joonud, alles koju jõudes kaanis vett endale niimoodi sisse nagu poleks sada aastat juua saanud - stress.
Kui hakkasime keskusest lahkuma, siis too allergiat põdev sekretär ütles, et ta pole küll mingi koeraspetsialist, aga kas see ei aitaks haukumise vastu, kui koer pimedasse ruumi panna... Ma küll vastasin prouale viisakalt ja konkreetselt, et see pole lahendus, kuid sisimas olin kergelt öeldes šokeeritud. Mul on veel parem mõte, äkki lõikame üldse koeral häälepaelad läbi või mis? Mõtlesin veel, et ega koer pole ju papagoi, kelle puurile tõstad kohvikannusoojendaja peale ja siis jääb vait, kuna ekslikult arvab, et nüüd on öö. Ma saan aru, et ega see pole normaalne, kui mu koer haugub ja häirib sellega teisi, aga ega seegi pole päris okei, kui minu n-ö silmad peavad kuskil esikus ootama. Mu poobikul on lihtsalt mure, et jätan ta maha ja kaon kuskile ära. Ta ei vaja mitte midagi muud, kui seda, et saaks kuskil toanurgas oma lamamismatil pikutada ja aeg-ajalt silmanurgast piiluda, et olen endiselt olemas. Ühesõnaga see olukord vajab lahendust, mis sobiks kõigile osapooltele.

Eks paar sellist väikest murekohta on veel, aga usun, et need lahenevad jooksvalt. Võib-olla kirjutan sellest lähemalt juba järgmises postituses. Kuid üldiselt on kõik väga super ja ma olen ülimalt rahul ning ootan aina uusi loenguid ja praktikat.