Kui südames on ühe beebi suurune tühimik

Ma pean kohe päris mõtlema, kust alustada oma seekordset postitust, kuna tegu minu jaoks küllaltki valusa ja emotsionaalse teemaga. Minus on lihtsalt niivõrd palju ja mitmetisi emotsioone, mida tahaksin jagada, kuid ei ole päris kindel, kas suudan ja oskan end piisavalt hästi väljendada. Ma lihtsalt kogu südamest soovin, et sellele postitusele ei jääks sellist haletsust tekitavat tooni külge, aga no eks näis...

Viimased paar kuud on minus aina enam süvenenud lapse saamise soov. See on vist see, et sain vahepeal jälle ju aasta vanemaks ja ju see minu bioloogiline kell koputab minu, kui naise südamele, et aeg on sigineda ja järglasi ilmale tuua, et inimkond ikka kestaks ja kestaks. Tegelikult, ükskõik kui isekalt see praegu ei kõlaks, siis antud hetkel on inimkond viimane asi, millele ma mõtlen. Ma lihtsalt tunnen, et mu elus on üks suur tühimik. Just see tühimik, mille suudaks täita üks pisike inimmõngel ehk beebi.

Võib-olla tekibki nüüd küsimus, et no mis siin siis ära ei ole. Hakake aga proovima ja pistke pätsike ahju ja 9 kuu pärast ongi beebsu kohal. Kõlab umbes sama lihtsasti, nagu telliks endale Hiinast paari kingakesi TNT kiirkulleriga. Eks tänapäeval kõiksugu hilpude ja olmetehnika tellimine ongi nagu lapsemäng. Täidad ankeedi, märgid linnukesed vastavatesse lahtritesse, valid sobiva värvuse, suuruse ja kõik muud kriteeriumid, kuller saabub pakiga ukse taha, viskad jotsi ja järgmisel hetkel kepsutadki juba oma uute kingakestega rõõmsalt ringi. Ja isegi siis, kui pakike peaks poole tee peal kuskile ära kaduma, või toode on sootuks otsa lõppenud ning Sa ei saagi neid kauaihaldatud kingakesi kunagi kanda, siis ega eluke selle pärast seisma jää. Samuti ei lõppe kingad maailmast veel otsa, eksole.

Käiks beebidega sama lihtsasti. Täidad ka n-ö ankeedikese ja tsing!- beebi ongi kohal. Paraku päris reaalses elus kõik nii ilus ja roosiline pole. Minu bioloogilist kella ei koti see, kas mul on üldse võimalik last saada. See lihtsalt tiksub tik-tak mu peas halastamatult edasi. See ei käi nii, et ma ütlen sellele instinktile, kellale või mis iganes asi see mu sees ka ei ole "Ou kuule, saa aru mu organism ei ole beebi saamiseks valmis, meditsiin pole veel seal maal ja ole lihtsalt armas ja ära tiksu enam!". Mkm, instinkte ei saa nii lihtsasti välja lülitada või eirata. Eriti veel neid, mis on ürgsed ja looduse poolt paika seatud.

Ma olen alati olnud kindel, et ühel ilusal päeval saan ma endale oma imearmsa tita, kellele oma hoolt, armastust ja hellust jagada. Isegi siis ei kaotanud ma lootust, kui arst tegi teatavaks, et minu neerupuudulikkusega ei ole mul võimalik rasestuda. Peas trummeldab ikka küsimus: no kuidas ei ole?! Ma olen valmis kasvõi elupäevade lõpuni sööma tatart ja lürpima peterselliteed, kui see annaks mulle võimaluse lapsele. Seda lihtsalt selleks, et neere mürkide filtreerimisega võimalikult vähe koormata. Kuid ega see vist ka ei aitaks...

Mul ongi elus vist see periood kätte jõudnud, kus mulle hakkab tõeline reaalsus kohale jõudma- ma ei pruugi kunagi emaks saada... See teeb haiget. Ja kõige nõmedam selle olukorra juures on see, et mina ise ei saa selle ära tegemiseks midagi teha. Pean lihtsalt lootma meditsiinilisele arengule, või leppima olukorraga. Aga paistab, et päris rahule ma seda teemat siiski pole jätnud, sest ma pidevalt loen kõiksugu beebiblogisid ja arengulugusid ja need on kõik nii kohutavalt armsad. Ning samal ajal, kui neid loen, siis vaikselt sisimas suren ja samaaegselt unistan enda beebist.

Eks vahel kisub meele mõrudaks ka. Ja vahel panen sootuks mõne beebipostituse poole lugemise pealt kinni, sest lihtsalt ei jaksa seda roosamannatamist enam lugeda ja vastu võtta, kui seda igast august peale tuleb. Pole lihtsalt mõtet end kogu aeg sedasi piinata ja vesistada. Eks ma ise peangi seda beebifiltrit sättima, sest ega rasestumine ja laste sündimine maailmast kuhugi ei kao. Iga päev miljonid naised rasestuvad ja sünnitavad ju. Ma pean sellega lihtsalt elama õppima.

Kõige raskemad hetked ongi just need, kui loen, et keegi sai oma kaks triipu kätte, siis esimene mõte on "ma tahaan kaa!". Või kui inimesed kirjutavad, mismoodi nad praegu püüavad oma kahte triipu, aga poole aastaga pole õnnestunud saada, või on ära katkemisi olnud jne. Siis kipub ka nukrus hinge pugema. Ühelt poolt sellepärast, et neil pole õnnestunud. Kuid ennekõike iseenda pärast (see kõlab praegu nii isekalt), sest mõtlen, et neil on vähemalt lootustki saada oma triibud. Minul pole sedagi. Mul pole mõtet joosta lähimasse apteeki ja kogu apteek rasedustestidest tühjaks osta, sest läheb suuremaks tita meisterdamiseks. Loomulikult on mul siiras rõõm kõigi triibupüüdjate ja saajate üle, sest ma kujutan ette, et lapseootus on üks maailma erilisemaid aegu naise elus, lihtsalt minu enda jaoks on see veits tundlik teema.

Loomulikult on olemas ka kõiksugu alternatiive, nagu näiteks lapsendamine. Meie maailmas on liigagi palju lapsi, kes on jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest ja armastusest. Kellel puuduvad elementaarsedki tingimused täisväärtuslikuks eluks. Iga sellise lapse lugu on erinev. Seega mõtteid adopteerimisest ei ole me maha mattnud, kuid eks mul on mõned aastad veel aega loota ja unistada päris oma bioloogilisest lapsest ja sellest, mis tunne see on, kui üks väike eluke Sinu sees kasvab ja areneb.

Lapsendamine pole minu jaoks tabu. Kui loen kellegi järjekordset lugu adopteerimisest, siis vaatan neid vanemaid tunnustavalt. Võib-olla isegi mitte tunnustavalt, et oii, küll teie olete ikka tublid inimesed, et niimoodi võõra lapse oma tiiva alla võtsite, vaid pigem heldimusega. selline eluline otsus teeb kuidagi südame alt soojaks ja toob naeratuse näole.
Kuigi kindlasti on ka neid inimesi, kes vaataksid haletsusega, et oii näe, neil polnud endil võimalust last saada ja pidid lapsendama.Selline kehvamaitseline pilk, mõte... Kuid mina arvan, et lapsendamine on iga paari sügavalt isiklik otsus, mis ei peaks ainsamatki kõõrdivaatamist, mokakobinat või kriitikat taluma. Loomulikult me elame maailmas, kus alati on erandeid, aga ma usun, et ma ei pea hakkama sellest eraldi kirjutama. Mina pean hetkel ikkagi silmas neid vanemaid, kelle adopteerimissoov on tulnud soovist pakkuda lapsele armastust ja hoolitsust. Sooja kodu ja turvatunnet.Luua perekond ja pakkuda vähemalt ühele lapselegi seda vanemlikku armastust, kellel on see mingilgi põhjusel oma bioloogiliste vanemate poolt jäänud saamata.   

Hmm, mul oli tegelikult veel palju mõtteid ja tundeid, mida tahtsin kirja panna, kuid hetkel on need kõik kuskile plehku pistnud. Ma lihtsalt jään endiselt lootma ja unistama, et ühel ilusal päeval tuleb minu ellu ka see pisike inimene. Ükskõik mis vaeva ja hinnaga. Ma olen valmis kasvõi kümnekordsed piimapaisud ja katkised nibud nõus üle elama, kiilakaks jääma, nabani rippuvad tissid ja "tiigritriibud" saama ja kui mul oleks terved neerud, siis ka ühe oma neeru mustal turul maha parseldama.

Aga seni, kuni ma unistan ja üritan vapralt oma bioloogilise kellaga ühes rütmis tiksuda, tunnen rõõmu oma õelastest. Enamus neist on muidugi juba teismelisteks sirgunud, aga õnneks on õel veel üks pesamuna, kes juhtumisi saabki homme 3-aastaseks! Meie pisikene Mammu, kes on tõeline preili. Hommikud algavad alati sobiliku kleidi välja valimisega ja uskuge mind, kui ütlen, et see on üks aeganõudev protsess. Mammu on Kaalude tähemärgi esindaja ja see tähendab, et valikute tegemine on raskendatud.Eriti veel, kui valida on vähemalt 10 imeilusa kleidi vahel. No läheb tiba aega, eksole.
Kui sellele väikesele printsessile kompliment teha, a la "oi, kui ilus Sa meil täna hommikul oled!", siis palged hakkavad punetama, näole ilmub naeratus ja vahel tuleb boonuseks ka väike puusanõks ja keerutus. Selline armas roheliste silmade ja pikkade ripsmetega tegelane on see meie väike Mammu!


CONVERSATION

27 kommentaari:

  1. Lisaks adopteerimisele, kui Eestis see kunagi seaduslikuks saab, oleks bioloogilise lapse saamise võimaluseks ka surrogaatlus. Võib-olla jääb lapse enda sees kasvatamine meditsiini arengu taha, kuid ei tasu lootust jätta. Võib-olla on lohutuseks, et "alumist korrust" keegi katki ei tee :)
    Samas mul oli tuttav, kellel oli meditsiinilistel näidustustel võimalik rasestuda vaid maailmaime läbi, kuid nüüd on tal armas pojake. Ma ei ole küll kindel, kas Sinul pole rasestumine võimalik neerude tõttu või oleks rasedus neerudele halb, aga sellegipoolest, ma usun, et kõik on võimalik :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See surrokaatsus ei pruugi veel nii pea teoks saada ja isegi, kui saab lähima 20-aasta pärast, siis viiekümnendates oleks vist ikka liiga hilja emaks saada...
      Mul on neerupuudulikkuse tõttu pea nullilähedane võimalus rasestuda, kuna kreateniin on kõrge (mürkainete tase organismis) ja isegi, kui õnnestub rasestuda, siis on oht väärarengule ja katkemisele. See on see, mida günekoloog meile rääkis.

      Kustuta
  2. Mitte et ma oleksin asjatundja selles õrnas teemas sõna võtma, aga mulle on siit-sealt päris palju jäänud kõrvu selline asi nagu munarakkude külmutamine. Ma ei tea küll, mida see endast täpselt ette kujutab, aga nagu ma olen aru saanud, siis see võimaldab soovi korral jääda rasedaks ka hilisemas eas. Kui selline võimalus oleks nõeldav, siis ehk selleks ajaks on ka võimalused rasestumiseks paranenud ja seetõttu bioloogiline kell ei muuda seda teemat enam nii tundlikuks. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, seda tasub täitsa uurida. Aitäh Sulle! :)

      Kustuta
  3. Kas te lapsendamisele pole mõelnud? Poleks päris sama, aga ka võõrast võib saada ju oma :)

    Ühtlasi, nats teemaväliselt... Mulle niii meeldib su blogi ja kirjastiil, aga ma ei suuda lugeda, sest iga kord lugedes tuleb kerge hirm põue. Hirm oma pisiõe pärast, kellel ka diabeet lapsena diagnoositi. Hetkel ei ole tal ühtki tervisemuret, aga ma kardan, et äkki tal juhtub ka nägemisega midagi vms ja sinu elust lugedes süveneb see hirm veelgi kuidagi.. Ma näen, et sa oled sellest kõigest hoolimata nii rõõmsameelne jms, aga no.. ikka:/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sorry, aga sinu esimese küsimuse peale küsiksin vastu, et kas sa üldse postitust lugesid?

      Kustuta
    2. Tead ma arvan, et ära üleliia palju muretse oma pisikese õe pärast, sest tänapäeva võimalused diabeedi kompenseerimiseks on niivõrd head, et tühistusi enam nii naljalt ei teki. :)
      Või no tekivad siis, kui oled ikka kohe eriti hooletu ja ükskõikne oma tervise suhtes.

      Kustuta
  4. Minu jaoks on ka beebinduse teema väheke õrnem teema. Mul on diagnoositud polütsüstiliste munasarjade sündroom, millel on suur mõju laste mitte saamiseks. Oma günekoloog plartsatas näkku, et ma ei saa lapsi! Viljatusravi arst andis küll lootust. Lisaks on mul insuliini resistentsus mille tõttu pre-diabeet. Kohati tundub ikka lootusetu asi olevat. Polütsüstilised kasvatavad pekki kõhule, päevi pole, siis peab veel mingeid tablette näost sisse ajama. Arsti juurde ei taha vahel minnagi, et mis nüüd sealt jälle tuleb. "Võtke kaalust alla! Kell tiksub - olete juba nõksa vana" jmt pläust.
    Saan varsti 30 ning oleks nagu juba aeg. Teiste kommentaarid tõmbavad vahel küll klombi kurku ja siis ulun kodus mehele, et ta nii vigase pruudi endale leidnud. :D
    Nii palju vaeva, et üks väike pamp oma ellu saada. Vahel teeb meele mõrudaks küll, kui need kes lapsi ei taha, jäävad nö seinapõrkest rasedaks ja need kes väga soovivad ja ootavad näevad suurt vaeva triipude püüdmisel või sootuks ei saa.
    Ma küll ei jaga seda teemat eriti ja vabandan oma võhikluse pärast, kuid kas kunstlik viljastamine on ka sinu puhul välistatud neerude tõttu? Organism ei peaks rasedusele vastu ja sünnitamisele või lihtsalt ei rasestu?
    Loodan siiski, et sinu helesinine unistuks täituks ning ühel päeval kutsub sind üks väike marakratt emmeks! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina elasin ka teadmisega, et ei saa lapsi, või pigem, et see on raskendatud, eriti kuna vanus oli mul juba (?) 32. Aasta hiljem jäin ma täiesti lambist (kui nii võib öelda, sest no olgem ausad mingi füüsiline mehe ja naise vaheline tegevus on siiski selle eelduseks) lapseootele. Esmaspäeval saab see ootamatu üllatus kolmeseks. Nii et ma olen ehe näide sellest, et arstid ütlesid, et ma ei saa lapsi, aga siin ma olen

      Kustuta
    2. Kadi, ära kaota lootust! Minul ka PCOS, kuigi kaaluprobleemi pole kunagi olnud. Võttis aega umbes poolteist aastat, aga siis saime rõõmusõnumi - õnnestuski! Sündis väike tüdrukutirts. Kui tirtsuke oli 7-kuune, hakkasin end veidi kahtlaselt tundma, iiveldas, väsimus, rinnad valusad. Mõtlesin, et no ei.. ei saa ju olla. Tegin testi - RASE! Arst selgitas, et esimene rasedus lükkas mu kehas need vildakad hormoonid nii paika, et teine laps tuligi täiesti ise ja loomulikul teel. Ja nüüd on mul ka väike poja, kes saab varsti 11-kuuseks. Ei tohi lootust kaotada, ükskõik, kui lootusetu asi tundub! Imesid juhtub kogu aeg! :)

      Kustuta
    3. Väga vahva lugeda! Ma veel kulpi nurka ei viska, lapsesoov ikka püsib ning nagu mu mees ütleb, et kuidagi ikka saame oma beebsu! :)

      Kustuta
    4. Minul on ka polytsystilised munasarjad, alates 18-ndast eluaastast olen kuulnud igalt gynekoloogilt "oioioi rasestumisega saab suuuuri raskusi olema" juttu. Ega ei rasestunud kyll kordagi, aga ei tahtnud ka. Kui otsustasime lapse saada, läks rasestumiseks 1 kuu. Nii et see polytsystiline jura iseenesest vist ikka midagi loplikult ei määra. Ahjaa olin 36 kui lapse saada otsustasime :-)

      Kustuta
    5. ah, kunstlik viljastamine on minu puhul samuti välistatud, kuna neerupuudulikuse tõttu on organismis kreateniin niivõrd kõrge, et katkestab raseduse suhteliselt algusfaasis ära. :(
      Jah, ma loodan ka, et ühel ilusal päeval minu helesinine unistus siiski täitub. Lootust ei tohi kaotada! :)

      Kustuta
  5. Tean , mida tunned. Olgu, selle vahefa, et mul on juba laps. Kohe teismeline. Ise olen 32 ja lapse sain 20selt.
    Aga. Nüüd pea 5 aastat hiljem, uue elukaaslasega oleme last tahtnud ja üritanud pea 3 aastat.
    Nüüd siis selgus, et loomulikul teel meie lapsi ei saa. Jääb ainult meditsiiniline sekkumine.
    Ümberringi meil beebid sôpradel ja oi kuidas tahaks juba teist last.
    Nii nii oodatud on see laps. Ja küll ta ka tuleb. Arst veel mainis, et minu munarakkude reserv on otsakorral. Vot see oli pauk. Ma olen ju alles 32!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mismoodi seda munarakkude reservi vaadatakse ja kes? Günekoloog? Peaks ka äkki laskma reservid üle vaatama. :)

      Kustuta
  6. Tule, Kai, Mul ei ole blogi peakorterisse Kuressaarde külla ning teeme sulle tite
    ära :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ah?
      Aga tõsisemalt rääkides, siis tegelikult pole üldse naljakas!

      Kustuta
  7. Kai. Selle jaoks on üks armas väljend, osad lapsed sünnivad loomulikul teel, ehk neid kannab oma ema. Teised aga südamest :)
    Minu õde on lapsendatud kahenadalasena. Hetkest kui teada sain, et ta on tulemas oli mu südames rahu. Kui ta oma sülle sain, siis oligi kõik korras - minu õde! Minu kallis! Keegi, keda me nii kaua ootama pidime

    Lapsendamine kahjuks ei käi nii, et täna otsustan, et soovin ja homme saan. Järjekorrad on pikad ja soovijaid on palju. Meie ootasime kaks aastat, et telefon heliseks. Tagavaravariandina võiksite ka endid kirja panna.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tõeliselt hästi, armsalt ja õigesti öeldud! :)
      Lapsendamise juures pelgan kõige enam seda, et võib-olla me ei vasta n-ö nõuetele. On ju nii palju kuuldusi selle kohta, milliseid tingimusi peavad need inimesed täitma ja millistele kriteeriumitele vastama, et endale beebit saada. Ma kahtlustan, et ametnikud võivad hakata minu puuduliku silmanägemise üle nurisema, ise tegelikult teadmata, kui iseseisev ma olen. :)

      Kustuta
    2. Lapsendamise korral hinnatakse lapsendaja ressursse: füüsilisi (tervis ja eluviisid), pedagoogilisi (teadmised lapse arenguvajaduste kohta), emotsionaalseid (isikuomadused, teadlikkus iseendast, lapsepõlvekogemused), materiaalseid (sissetulekud ja väljaminekud) ja sotsiaalseid (suhted lähisugulastega, koostöövalmidus spetsialistidega). Oluline on, et lapsendaja suudab luua lapsele turvalise arengukeskkonna, mille kaudu kasvab laps eluga toimetulevaks ning iseennast väärtustavaks inimeseks. (Nõuded lapsendajale)

      Arvan, et Su mure nägemise puudumise üle on õigustatud, sest tervis on lapsendamise juures üks kriteeriume. Muide veel on selline asi, et kui te soovite kaasaga lapse hooldusõigust jagada s.t. koos lapsendada, siis peate olema seaduslikus abielus. Lapsendamise juures ei ole mõistet vabaabielu või vaba kooselu. On abielu (kus lapsendajaks on abikaasad ühiselt või siis vaid üks abikaasa) ja vallaline, kes saab lapse ainult üksinda lapsendada.
      Lapsendamise kohta saab uurida siit: http://omapere.ee/kedatoetame/lapsendaja/ ja siit: http://omapere.ee/wp-content/uploads/2014/09/OP_lapsendamise_kasiraamat.pdf

      Soovin edu! :)

      Kustuta
  8. Viimane anonüümne kirjutas oma lapsendatud õest nii ilusti, et mul tuli pisar silma :)Jõudu ja jaksu aga Kai Sulle. Kindlasti tuleb sinu beebi ka kunagi!

    VastaKustuta
  9. Ma tean, mida Sa tunned. Tõesti tean. Mina hakkan lähenema 40-le ja olen tahtnud ja püüdnud last saada üle 6 aasta. Olen läbi teinud mitmeid kunstlikke viljastamisi, kõik ebaõnnestunud. Ma kannan endas haigust, mis käitub kehas nagu pahaloomuline vähkkasvaja ja lihtsalt "roostetab" mu organid läbi. Irooniline on, et ainus võimalus seda haigust kontrolli alla saada oleks laps saada. Mu hing karjub nii kõvasti, et ma lihtsalt põgenen kogu maailma eest - kustutan FB titepostitused, väldin kokkusaamisi beebidega, aga püüan samas olla tugev, tõusta ikka ja jälle püsti.
    Ja siis jälle kuulen ühelt ja teiselt, et kas sa pole siis lapsendamisele mõelnud? Küsivad nõnda nii arstid kui sugulased-sõbrad. Ma tahaks neile siis karjuda, et jaa, ma tahan lapsendada, aga ma ei saa - kes annaks ometi surevale naisele lapse kasvatada. Ma saaks lapsendada ainult siis, kui olen esmalt oma lapse saanud.
    Selle kõige kõrval teha nägu, et kõik on korras, naeratada ja minna eluga edasi - see nõuab superkangelase vaprust.
    Aga lõpuks ütlen ma ikkagi, imesid juhtub, iial ei tasu anda alla, ka siis, kui kõik tundub võimatu. Ja tuleb elada tänases päevas, praeguses hetkes. Ma ise mõtlen, mul on imetore abikaasa, armas kodu, hea töö, täna on õues ilus, ma liigun, olen elus. See kõik on abiks. Soovin Sulle jõudu, armas Kai, ja loodan, et juba aasta-paari pärast kõnnime kord mõlemad kärudega mööda kodulinna, väike(sed) ilmakodanik(ud) vankris elu uudistamas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead, Sinu kommentaari lugedes, millest õhkub nii palju valu, unistusi, lootust, tänulikkust ja palju muudki, tõi mulle pisara silma. Oeh, Sa puudutasid mind oma mõtetega niivõrd sügavalt, et nüüd palvetan, et Sinu unistus ka ühel ilusal päeval täituks. Jääme siis oma väikeseid imelisi ilmakodanikke ootama, ühel või teisel teel nad peavad ju tee meieni leidma. Kallipai! :)

      Kustuta
  10. Hiina meditsiin oleks kindlasti siinkohal turgutavaks ja soodustavaks aspektiks, kuid just selle nädala "Radari" saates rääkis, et Eesti parim Hiina meditsiini terapeut Rene Pürkland ei võta hetkel rohkem patsiente juurde, kuna järjekorrad ulatuvad kuni kahe aastani...

    VastaKustuta
  11. Küsi Renelt keda ta soovitaks. Või noh, tema kliiniku inimeste juurde võid julgelt pöörduda. Ma ise käisin tema juures kunagi ja jäin väga rahule, sest kui tavameditsiin pani diagnoosiks epilepsia, siis tema ravis selle "ära".
    Sul küll haigust ära ei ravi aga leevendust saad ehk ikka.

    VastaKustuta

Back
to top