Ongi siis selleks korraks läbi minu suurejoonelised pidustused ning kohe pajatangi natukene lähemalt, kuidas pidu oli ja mis kulisside taga toimus.

Kui rääkida peost üldiselt, siis mingi hetk hakkasin ma tõsimeeli arvama, et sõbrad, eesotsas Joosepiga, teevad mulle mingit elunõmedat branki, kui hakkasid järjepanu ükshaaval helistama ja kirjutama, et nad ikka ei saa mu peole tulla. No oli nii arvestatavaid põhjuseid, kui ka selliseid, mis võtsid kukalt kratsima. No näiteks üks sõpradest paar suundusid peo asemel hoopis sünnitusmajja ja siin pole mul vähematki mokakobinat. See on ju täiesti aktsepteeritav põhjus peole mitte tulemiseks, sest ei saa ju punni ette lüüa ja öelda titale, et kuule, ole nii armas ja oota kuni emme-issi peol ära käivad. Siis oli paar sõpra, kes tõesti-tõesti pidid olema sel ajal teises linnas ja poleks mitte mingi valemiga peole jõudnud. Peo lõpuks võib-olla küll, aga no milleks niimoodi pael kaelas rabeleda, eksole. Need olid siis minu jaoks aktsepteeritavate põhjustega mittetulijad. Kuid oli ka selliseid tegelasi, kes soovisid sünnipäeva hommikul messengeris õnne ja siis kirjutasid järgi, et nad ikkagist ei tule. AHAH, no kui ei tule, siis ei tule. Ma lugesin sõnumi niimoodi läbi, et ükski närv mu näos ei liikunud.Mul käis ainult korraks kuum laine üle kere ja siis mõtlesin, et ookeei, mul on mingi terve laar toitu tellitud... ema küpsetas hiiglasliku tordi maasikate-vaasikate-mustikate-kiividega ja vahukoorega ning bežeekoogi õuntega. Kes selle kõik ära sööb!? Ma oma sünnipäevahommikul tõmbasin teki üle pea ja küsisin Joosepilt õnnetul häälel: "Kas ma võin täna terveks päevaks voodisse jääda?".


Kiku helistas ka, et mulle õnne soovida, õigemini laulda, aga kui võtsin kõne vastu sellisel minule mitteomasel hääletoonil, siis ehmatas ära ja meil oli järgmine dialoog.
Mina natuke tuimal, aeglasel ja õnnetul häälel, justkui ootaks, et no bring it on, kandke mulle veel mingi sitt uudis ette: "Jaa!?"
"Teree!" kostus teiselpool toru Kiku veidi ehmunud hääl.
"Tere!" vastasin tuimalt.
"Ma tahtsin Sulle laulda, aga Sa oled sellise häälega, et ma ehmatasin ära..."
"No laula..." vastasin tülpinud surnumatja häälel. Niisama vaherepliik: huvitav, milline see mittetülpinud ja rõõmust pakatav surnumattja on...?
"Ma ei julge. Ma ehmatasin endale laulu kurku kinni..."
"No sülita välja..."
"Ma ei saa sülitada, ma just eile tegin oma vaiba puhtaks..."

Ühesõnaga Kiku ei laulnudki, sest vaene hing ehmus ära. Ave helistas ka ja ütles, et ei tule, aga lobisesime niisama pikemalt ja siis tunnistasin talle, et olin lausa eelmisel õhtul Joosepile nutnud, et mul on selline tunne, et mul pole üldse sõpru. Ave püüdis lohutada ja ütles, et eiiii olee ju nii. Lihtsalt kuidagi läks seekord nii. Nojah, ega see mind ausalt öeldes sel hetkel väga ei lohutanud. Kuigi Joosep ütles ka, et no matter what, võtku mina sellest see positiivne ja läheb kuidas läheb, et ega ma seda nagunii muuta ei saa ju.

Nii oligi, et läksin vapralt kohale ja tundsin rõõmu nendest inimestest, kes said olla sel päeval ja ajal kohal ning olen ütlemata rõõmus, et inimestele pidu meeldis, sest peaaegu kõik külalised on mulle tagasisides kirjutanud, et pidu oli äge ja et ma olen ikka nii positiivne. Haha, peol öeldi ka seda korduvalt, kuigi ma tunnistasin, et ma ikka vahest turtsun ja jonnin ka, aga see olevat inimlik. No ja üks peretuttav ütles, et ma olen 5+ mutt ja pangu ma sama hooga edasi ja täpselt see mul plaanis ongi! :)

Peopaigaks bronnisin endale Pärnu Kardikeskuse peoruumid, mis olid üleootuste ägedad. Nii et, kui keegi otsib endale, sõbrale, lapsele, vanaemale-vanaisale, firma suvepäevadeks või niisama mingiteks üritusteks ruume rentimiseks, siis mina annan ilma pikemalt mõtlemata dums up kardikale, sest see on lihtsalt ülim. Mina lihtsalt edastasin oma soovid ja ülejäänu tehti juba minu eest nagu niuhti ära nii, et minu vaevaks jäi ainult kohale ilmuda.dekoreerimine tehti minu eest ära - õhupallid, telkust jooksid minust pildid alates titeeast kuni tänapäevani, laud oli kaetud täpselt nii nagu soovisin ehk et pokaali külge oli seotud kollane siidilindist lipsuke ja taldriku servale oli kinnitatud kollased salvakad. Kuna kardika sisekujundus on valdavalt musta-valge-punasega, siis minu meelest andis see kollane just sellise mõnusa lisatouchi. Kardikas on võimalus ka saun oma peo seltskonna tarbeks bronnida, aga jätsin selle võimaluse välja, kuna...

• Meil oli seltskonna lõbustamiseks ja proovile panemiseks mitmesuguseid mänge välja mõeldud ja ettevalmistatud: pimegarderoob, nuusutamise, kompimise ja maitsmise teel erinevate kuivainete ära tundmine, viktoriin ja pimesi nimisõnade joonistamine. See viimane jäi paraku ajanappuse tõttu ära.
• Teiseks polnud mul piisavalt usku tagasihoidliku loomuga eestlastesse, sest enamus külalisi ei tundnud ju üksteist. Seega ma kahtlesin sügavalt,et kari esmakohtunuid oleks olnud valmis end porgandpaljaks koorima ja siis nagu muistel aal roninud üksteise kõrvale saunalavale higistama.

Kuid ega saunaruumid ei jäänud kasutamata. Saun leidis kasutust hoopis pimegarderoobina, kuhu me laotasime kõikvõimalikest materjalidest ja erineva tegumoega hilpe laiali ja nagu varasemast reaktsioonist võis arvata, siis sellest kujunes välja tõeline hit ja pakkus külalistele palju elevust. Siin ka valik mõningastest julgetest pimetestijatest.




Selle pimesi riiete valimisega sai palju nalja, sest ainsaks abivahendiks andsin ma külalistele garderoobi kaasa värvimääraja, mis kippus aeg-ajalt natuke ka valetama. Kuid kõige enam pakkusid  mulle lõbu Lotta, Eliisi, Carli ja Udo riiete valik. Mulle lihtsalt nii kohutavalt meeldis Eliisi reaktsioon, kui sai teada, et on endale seeliku kaela sidunud või Lotta "pintsak", mis tegelikult osutus suvaliseks kolme triibuga dressikaks, millele oli veel lisanud kaunistuseks peale pärlitega salli. Väga stiilipuhas, tüdrukud! :D



Pimegarderoobist väljudes ei tohtinud kohe oma pimesi tehtud valikut uudistada, vaid esmalt pidid vastama küsimusele: mis ja miks valisid ning mis oli see, mis muutis selle eseme n-ö pimesi sümpaatseks? Kui tuli minu kord, siis ma pidin näitama, et kuidas tegelikkuses tuleks see asi ühe pimeda poolt ära teha, aga ette ruttavalt võin öelda, et ega mul endal ka just eriti hiilgavalt ei läinud.



Mängudest oli veel pimesi erinevate kuiv- ja maitseainete ära tundmine (kurkum, kookossuhkur, tatar, riis, manna, ingver, ploom, jämesool, kakao, tärklis, jahu). See läks suht lepase reega, kuigi ega kõiki asju ära ei tuntud. Ning loomulikult oli ka viktoriin, mille võitis Helen. Kohe näha, et inimene on mu fänn. Nii vähemalt Helen ise väidab. Mul oli pimesi joonistamine ka plaanis, aga see ununes mul ära. Joosepil ei ununenud, aga kuna pidu oli niigi juba üle 2h läinud, siis jättis selle teadlikult välja.

Külalised käisid ka kartidega rallimas ja ega minagi jäänud nukralt raja kõrvale passima, vaid hüppasin koos Joosepiga kardile ja tegime paar kiiremat ringi. Hullult äge oli ja tahaks veel teinegi kord minna. Kuid järgmisel korral võiks võtta next leveli ehk teha nii, et ma tuubin toorelt rajamustri pähe ja siis saaksin äkki täiesti üksi ka sõita. Või teise variandina paneks klapi kõrva ja siis inimene seisaks raja kõrval ja juhendaks laivis raadiosaatja teel. See oleks täiega vinge.


Kui rääkida toitudest, siis toidud võtsin ma kahest kohast. Enamuse toidust tellisin Kadi Söögitoast
ning külalised kiitsid eriti võileivatorti ja täidetud tortillasid vürtsise kana ja shampinjonidega. Minu jaoks olid toidud keskmised, kuna oleksin ise eelistanud rohkem vürtsi, aga no see on minu enda isiklik eelistus. Kuid kiidan antud koha teenindust - ääretult sõbralik, kiire ja vastutulelik.


Kuna Kadi Söögitoast võtsin toite, mis enamjaolt sisaldasid lihasaaduseid, siis sponsorkorras toetas minu üritust ka Coop, kust ma sain vabalt valida enda peole mugavalt meelepäraseid suupisteid Maksiköögi e-poest. Valituks osutusid köögiviljad tipikastmega, juustuvaagen ja tortillarullid forelliga. Köögiviljad ja juustuvaagen olid nagu ikka, ei midagi üllatuslikku. Suht see, mida võiks ühelt vaagnalt oodata. Kuid forelliga täidetud tortillad olid minu jaoks natuke pettumus, kuna ekslikult arvasin, et sinna sisse ongi pandud nagu päris forellikala, aga tegelikult oli forellikreem või selline pastalaadne möks.


Halb ei olnud, lihtsalt oodatust midagi muud.


Kuid tortillad tortilladeks... ma pean jällegi kiitma ääretult abivalmit, professionaalset ja sõbralikku teenindust. Lihtsalt, kuna mina jäin oma soovide edastamisega natuke hiljaks, siis Coopi kontaktisik tegi endast kõik oleneva, et minu soovid täita ning antud pühendumus kandis ka vilja. Sain oma valitud tooted ja kõik sujus imeliselt. Minge tsekake ise ka nende mõnusat ja mugavat Maksiköögi e-poodi.

Selline kokkuvõtlik postitus siis pimepeost ja minu poolt veelkord suur-suur aitäh kõigile asjaosalistele!

PS. Aveke, kes hommikul helistas, soovis õnne ja ütles, et kahjuks ei tule mu peole,  ilmus ühtäkki Tallinnast kohale. Aga ega mulle siis ju ei öeldud, et kes see on. Jupp aega seisin seal nagu töllakas ja nuputasin. Küsisin teiste käest ka, kas nad teavad seda inimest, aga keegi ei teadnud ja siis hakkasin tõsimeeli kahtlustama, et see on mingi Joosepi järjekordne brank ja vedas mingi täiesti suvalise venna mulle peole. Ma lihtsalt pole never oma sõpru näppinud-käppinud ja seega ma ei tea, millised juuksed või kui paksud-peenikesed sõrmed või näolapp neil on, aga eks videost saate ise vaadata. Miskipärast jäi see lõik, kus ma alles üritan välja nuputada, et kes see salapärane üllatuskülaline on, kadunuks ja video algabki alles sellest hetkest, kus ma umbes sekund tagasi sain aru, et kes mu ees seisab...



Ja lõpetuseks üks väike ühispilt ka. Kahjuks pidid mõned enne pildi tegemist juba minema aga siin me oleme, kogu oma seltskonnaga, aitäh Teile! :) (südamed silmade asemel smail)

Mõtlesin, et teen oma blogi FB lehel pisikese sissekande selle kohta, miks ja kuidas me eile öösel Joosepiga erakorralises käisime. Mõeldud-tehtud, kuid hetk hiljem meenus, et kõigil mu lugejatel pole ju Facebooki ja nii otsustasingi lahkest südamest kopeerida FB postituse ka siia. Jaa, ma tean, olen ütlemata armas :D

Mõtlesin, et täna/homme olen hullult asjalik ja kirjutan lõpuks kokkuvõtva postituse oma sünnipäevast „Kai pimepidu“, sest videooo on nüüd lõpuks monteeritud ja särki-värki. Kuid takistuseks sai eile juhtunud silmatrauma, kus ma sain plastpakendi terava nurgaga otse silma ja seda üpris suure hoo pealt. Esiti ei saanud silma lahtigi, kuna niii valus oli ja silm muutus aina vesisemaks, siis kartsin, et mul jookseb silmast verd, kuid tänu taevale nii hullusti ei läinud.
Koju jõudes läks valu hullemaks ja kuna mul oli tunne nagu miskit oleks silmas ja hõõrub, siis Joosep vaatas mu silma, aga peale väikese punetuse ei näinud midagi. Kuid kuna valu oli meeletu ja pisarad aina voolasid, siis otsustas Joosep mu viia erakorralisse, kus mulle pandi tuimestavat tilka, vaadati silm üle, kinnitati, et võõrkeha pole ja kirjutati põletikuvastase salvi välja. Ilmselt on mul sarvkesta marrastus või lõikehaav, mis siis põhjustab ka seda valulikku kriipimistunnet. :(
Hommikul ärgates oli silm turses ja endiselt jooksis vett ja oli valulik. Kohati nii valus, et ei saanud silma lahtigi. Minul ei andnud süda rahu ja helistasin ka TÜ Silmakliiniku valvearstile ja rääkisin oma loo ära ja ütles, et kui mul tõesti peale 5-päevast ravi olukord ei parane, et siis läheksin end silmaarstile näitama.
Usute või mitte, aga see praegune olukord on valusam kui see ilma kohaliku tuimestuseta silmaop, mida mulle hakati kunagi aastaid tagasi tegema. Been there, done that!
Kui mu silm ise kogu aeg automaatselt ei piserdaks, siis ma vist nutaksin selle valu peale, sest see on jõhkralt valus, niuks. Kuid tore on see, et Joosep suudab mind ka sellistes olukordades naerutada...
Nimelt eile, kui hakkas poodi minema, siis vaatas ukse pealt tagasi ja ütles tõsisel häälel: "Kai, ära muretse, Sa ei pea mulle silma pilgutama..." :D

PS. Eile, kui ma EMO tagaruumis kušetil pikali olin, siis ma sain üle mitmete aastate taas valgust näha. See oli nii äge! :D Arst süütas mu pea kohal oleva ülivõimsa lambi, et mu silma kontrollida ja siis kõik läks tavapärase musta vaatevälja asemel helevalgeks. Oli see vast hetk. Ma astusin suu kõrvuni sealt EMOst välja, aga seda ainult kuni selleni, mil tuimestus taas sääred tegi. :D

Just hetk tagasi jõudsime Joosepiga datenightilt tagasi ja kui maja ette jõudsime ja autoukse avasime, hüppas meile autosse üks öine külaline – vihmast märg kiisuke. Mulle suutis see nurrumootor nii sügavale hinge pugeda, et ristisin selle karvapalli vähem kui minutiga fantaasiavaeselt Tiigriks. See kiisu oli nii armas ja Joosep, kes väidetavalt pole üldse kassiinimene, oli minu arvates samuti sellest vöödilisest Tiigrist lummatud. Püüdis isegi natuke mängida meie ootamatult sisse sadanud külalisega. Kassike uudistas autos ringi, ronis ja hüppas istmetele, seljatugedele ja käis taga pagassis ka ära. Isegi Janetiga tegi tutvust.

Võite vist juba aimata, et ma lihtsalt konkreetselt sulasin ära ja hakkasin Joosepit nagu väike laps manguma, et pliis võtame selle kiisukese endale. Isegi üritasin mingisugust kassipsühholoogiat ajada. No et öeldakse ju, et kass ise valib endale kodu ja inimesed ja näe, see kiisu ise tuli meie juurde ja kohe hakkas nurruma ja et õues on külm ja märg. Kuid Joosep ei võtnud minu juttu kuuldagi ja erinevalt minu emotsioonide pealt tulenevast soovist,säilis Joosepil kahjuks või õnneks kaine mõistus, üritades mulle selgeks teha, et sellel kiisul on kindlasti kuskil oma kodu ja inimesed olemas, sest pole üldse nälginud olemisega ega näe rääbakas välja. Ning ühtlasi juhtis Joosep minu tähelepanu ka sellele, et looma ei saa niimoodi prauhti, pikemalt mõtlemata võtta, sest sellega kaasnevad teatavad kohustused. Et kiisukesel on vaja ka kassiliiva, toitu, hoolitsust ja et see tähendaks meile üht lisakohustust ja et kes sellega tegelema hakkaks. Ei pea vist eriline ajuhiiglane olema, et välja nuputada, kes üle auto rõõmsalt ja äärmise entusiasmiga lubas kõik kassiga seonduvad kohustused enda peale võtta. Kuid hoolimata minu mangumisest ja kutsika ilme tegemisest, jäi Joosep oma otsusele kindlaks – me ei võta seda kiisut endale.

See ei teinud ka olukorda minu jaoks kergemaks, kui jõudsime trepikojani ja siis tuli kiisuke meile järgi ja tegi eriti haleda mjäu ja kui ukse avasime, siis lipsas koos Janetiga trepikotta ning silkas rõõmsalt meiega kaasa. Täpselt nii nagu oleks jõudnud koju. No mulle vähemalt meeldis nii mõelda. Kuid Joosep jätkas endiselt oma mantrat, et me ei saa seda kiisut endale võtta ega jätta ja et see võib kellegi teise lemmik olla ja katsugu ma end nüüd kokku võtta ja vähekegi ratsionaalsemalt mõelda – meil pole praegu võimalik korterisse uut kodulooma võtta. Tean-tean, ma kõlan praegu nagu jonniv titt, aga minu meelest mahuks meile korterisse küll üks armas miška ära, aga no kodurahu huvides jätsin selle teema praegu sinnapaika. Kuid minu tingimuseks oli, et enne, kui saadame selle vaese kiisumiisu õue vihma kätte tagasi, et anname vähemalt sellele armsale nurrumootorile süüagi. Selle vastu polnud Joosepil vähimatki. Kuigi mul on elu jooksul nii mõnigi kass olnud, siis ma esiti jooksin täitsa kokku ja mõtlesin, et mida kiisud üldse söövad. Tundsin kahetsust, et olin täna hapukoore ära kasutanud, et muidu oleksin seda pakkunud, kuid siis meenus mulle, et meil on ju piima ja kassid ju teadupärast armastavad piima. Nii ma valasingi tassikesse 3,5% piima ja viisime kiisule trepikotta süüa, kes hakkas kohe pikemalt mõtlemata toitu mekkima.

Siin on meie südametemurdjast üks pildike ka, aga FB blogilehele lisasin veel paar pilti ja ühe lühikese videoklipi ka peale öist einestust, mil kiisu hakkas suurest tänutähest valjuhäälselt nurru lööma. Ma loodan, et see armas Tiiger leiab oma kodutee üles! :)

Olen pikemat aega tundnud, et ma peaksin kuskil mujal olema, kuhugi minema, otsast alustama... mis iganes see ots ka ei ole. Lihtsalt viimasel ajal kuidagi kõik jookseb liiva ja iga sõna, mida iganes keegi ütleb, mõjub negatiivselt ja poeb hinge. Ma annan endale aru, et üpris suurt rolli mängib siin minu mingisugune kompleks. Kuigi sellest pole ma veel aru saanud, et mis sorti kompleks mind närib. Tean vaid nii palju, et kõik see negatiivsus, mida ma viimasel ajal laviinina kaela saan, et see pole tõsi. Mõistusehääl, õnneks see kuskil veel eksisteerib, sosistab mulle, et kulla inimene, see kõik on pullikaka ja need inimesed ei tea ise ka, mida suust välja ajavad. Kuid ega siis minu emotsionaalne pool oska kuss olla. See hakkab hoopis raevukalt kisendama, et oled nende jaoks üks puudeline, kes on koormaks ja jalus ja bla bla blaa. Tean-tean, kõlab nagu pooletoobise jutt, aga nii olen ma viimasel ajal end tundnud. Ma tean ka seda, et kõik ootavad pikkisilmi mu sünnipäeva/pimepeo postitust (eriti sponsorid), aga kuna video kokku monteerimine ja piltide välja valimine ei ole minu teha, siis ma lihtsalt pean ootama teiste järgi. Olen korduvalt nagu halb uni end meelde tuletanud, aga ausalt... vastik on kogu aeg manguda ja sedasi ettevaatlikult õlale koputada ja uurida ja pärida, et kaugel asi on.

Praegu ma tean nii palju, et mu peo postitus tuleb äärmiselt emotsionaalne, kus ma laon kõik tunded letti - nii positiivsed, kui ka negatiivsed. Ma võiksin ju mitte negatiivsest kirjutada ja meenutada ainult positiivseid asju, aga tunnen, et ma ei jaksa ega suuda neid mõtteid ja tundeid endas üksi kanda. Päriselt ka. Võeh, ma kõlan praegu nii segaselt ja mitte midagi ütlevalt, aga ausalt... mul pole isegi sellest mingit vahet. Ma tahaksin lihtsalt praegu teki üle pea tõmmata ja kuskil mujal üles ärgata. Tahaks kuskil üksi olla. Kuskile mõneks ajaks ära kolida. Kõigist eemale. Kuskile, kus oleksin ainult mina ja Janet, ports toredaid audioraamatuid, lõhnaküünlaid ja lihtsalt olla. Ma ei taha enam ühtegi sõna kuulda selle kohta, et ma olen midagi valesti teinud, kellegi tundeid riivanud, solvanud ja mida iganes veel. Ma ausalt pole mõtete lugeja ja veel vähem suudan ma inimesi lugeda, kui näo ees tehakse üht nägu ja selja taga teist ja lõpuks pursatakse kõik välja. Ah, ma parem lõpetan, sest tean, et peksan praegu suht segast. Mjäu, tahaks heade mõtete linna endale väikest nurgakest, siis ma oleksin piisavalt kaugel kõigist oma lähedastest ja siis ma loodan, et ma ei tunne seda koormaks olemise tunnet. Ma olen praegu nii maas omadega, et ma ei suuda isegi nalja teha.

Eile skrollisin niisama enne uinumist viimaseid minuteid Facebooki feedi ja siis jäi näpu alla artikkel, kus oli lugu noorest naisest, kes pajatas Naistelehele oma legendaarse loo karujahist.Esiti ei hakanud ma seda uudist lahti klikkimagi, sest no minu jaoks on loomade hobi ja trofee nimel tapmine äärmiselt vastik. No selline, et võtan relva, ronin sügavale metsa, kükitan kuskil pukis varjul ja siis ootan, ootan kuni loom oma koduterritooriumile tuleb ja siis kihutame kuuli kerre.

Eriti haige oli see, kui mingi aeg levis Facebookis pilt noorest näitsikust, kes oli kuskil safaris ja kükitas surnud looma kõrval, endal suu kõrvuni, jahipüss käes ja pildi alla oli lisatud uhkeldavas stiilis "Tehtud!". Et nagu kas see ongi ühe inimese unistus, mida elus saavutada ja millega kekutada? Oh, oled vägev mimm, suutsid looma maha lasta - NOT! Palun öelge mulle, mille üle on siin uhkust tunda? Sa maksad mingile maikaga vennikesele, et too sõidutaks Su safarialadele või kus iganes need loomakesed ka ei pesitseks ja siis kuskilt ohutust kaugusest kõmmutad kuuli kerre ja oujee, oled ilge tegija. Minu meelest oled Sa hoopis hale.Äkki prooviks vahelduseks hoopis midagi loomade jaoks ära teha. Kasvõi annetada selle vaese nälginud ja haavandites vaevleva hobuse veterinaarkulutuste ja toidu tarbeks, kes alles hiljaaegu tänu headele kaaskodanikele viidi omaniku juurest ära. Või minge jalutage varjupaiga koertega, tehke neile pai. Või kui pole koerainimene, siis kindlasti leidub seal ka kiisusid, kes otsivad kodu, tahaksid mängida, silitusi jne. Tehke parem nende päev natukene rõõmsamaks.

Tundub, et inimestele on kõik lubatud. Kui inimene läheb meelelahutuseks või hobikorras metsa, et loom trofeeks maha lasta, siis see on OK. Ma ei tunneks sellistele trofeeküttidele grammigi kaasa, kui loom peaks neid ründama või tapma. Ise lähevad võõrale territooriumile kondama ja eesmärgiga tapma. Loom lihtsalt kaitseb ennast ja oma territooriumi. Seega mõistaksin looma, sest erinevalt inimesest, ei kalkuleeri ega plaani külmaverelist tapmist mingisuguse ego boostimiseks või trofee saamiseks.Karnivoorist loom tapab evolutsioonilistel põhjustel, mitte aga nii, et hommikul ärgates kratsib kõrvatagust ja mõtleb, et täna võiks pulli pärast mõne jänku maha nottida.
Ma saan aru, et ühiskonnas peetakse inimesi kõrgemateks olevusteks ja et me oleme ikkagi intelligentsed ja haritud, aga teate selle loomast kõrgemal olemise taga on paljudel inimestel kalk süda ja kibedus ja kadedus ja auahnus. Loomadel seda pole.

Ma ei eita, et selline loomaarmastusejutt võib minu kui lihasööja suust kõlada veits silmakirjalikult, aga ütleme nii, et ma olen hakanud samuti vähendama liha tarbimist. Ma ei saa öelda, et täielikult, aga näiteks, kui käin kursustel ja menüüs on valida ühepajatoit lihaga või juurviljapüreesupp juustuga, siis ma valin alati viimase. Sellepärast, et ma armastan kõiksugu püreesuppe ja teiseks on mul aeg-ajalt vastik mõelda, et see oli kunagi üks armas loomake ja kolmandaks mu tervisele on kasulikum, kui hoian oma käbarad loomalihast eemale. No ja minu jaoks on endiselt vahe sees, kas loom tapetakse lihtsalt ära a. meelelahutuse pärast b. trofee täiustamiseks c. adrenaliinilaksu, elamuse, kogemuse saamiseks, ego boostiks või selleks, et ise ellu jääda või mingil muul elulisel põhjusel. Ning samamoodi on erinevus, kas lähed looma nendel eelpool nimetatud eesmärkidel ise otsima, kus põhimõtteliselt lähed Sa looma koju ja lased vaesekese külmavereliselt maha. Ma pigem pooldan sellist humaanset hukkamist. Sellist, kus loom ei piinle ja kus enne hukkamist loomal ei eritu organismi stressihormoone. Näiteks mägedes elavad mongoolid jahivad loomi nii, et loom sööb rahulikult aasal heina, kõik on rahulik ja siis vist mingi mürginoolega hukatakse, mis mõjub suhteliselt kohe. Samamoodi ei poolda ma ka neid suuri lihatööstusi, kus loomad piinlevad.

Me oleme ka hakanud jälgima, et kust ja kelle käest me oma liha ostame. Samamoodi ka kanamunadega. Me ei osta mune, mille märgistuskood algab numbriga nr. 3, sest see tähistab puurikanasid. Ostame märgistusega 0, 1 või 2, vastavalt siis - ökokanamunad, vabakasvatuse kanamunad ja õrrekanamunad. Ühesõnaga ma ei taha väita, et ma ise olen patust ja süüst prii, et võiksin teistele siin moraalijüngrit mängida, aga igal juhul olen ma etem nendest meelelahutus mõrvaritest ja trofeekogujatest ja ma tunnistan oma eksimusi ja arenen. Vähemalt mulle endale tundub, et arenen. Need on küll babysteps, aga progress on progress ja veel aasta tagasi või nati rohkem poleks ma arvanud, et ma jälgin munapakendite märgistusi või et ma hakkan liha tarbimist vähendama.

Umbes kolm kuud tagasi koperdasin ühe postituse otsa, mis oli minu jaoks kuidagi väga vastuoluline.Seal kirjutati nimelt kapiblogimisest ehk sellest, et hoidku taevas selle eest kui keegi pereliikmetest-sõpradest-tuttavatest-töökaaslastest peaks juhuslikult nende blogi  olemasolust teada saama. Või kui tõesti keegi lähedastest peaks avastama nende blogi, siis ei soovi, et postitusi nende juuresoleku ajal loetaks. Et lugegu parem üksi, kusagil keldris teki all.  Lugesin postituse läbi ja mind valdasid kahetised tunded. Esiteks, minu jaoks jäi see piinlikkustunne natuke arusaamatuks, sest a. ma ise pole kunagi nii tundnud ega mõelnud ja b. kui inimene kardab oma blogiga avalikuks tulemist, siis miks üldse oma nimega blogida? Ja kui sa tunned, et mingi asi on sinu jaoks liiga piinlik, miks siis üldse sellest avalikult rääkida? Ma saan aru kui anonüümsena jagaksid, aga oma nime ja näoga? Vot sellest ma ei saa aru.

Ja et sellest veel vähe oleks olnud, et ma tundsin end segaduses olevat, minu suureks üllatuseks väga mitmed teisedki blogijad jätsid nii blogi kommentaariumisse kui ka Facebookis jagatud lingi alla kommentaare stiilis *jaa, taevas hoidku selle eest*, *ma olen samamoodi tundnud ja mõelnud*, *mind valdasid alguses täpselt samad tunded*, *täiega feelin, sest mul on ka nii akward tunne, kui keegi avastab, et ma blogin* jne. Ja mina, noh, mina lugesin ja imestasin, nagu reaalselt imestasin. Mis teil toimub seal? Kas teie blogi-mina ja päriselu-mina on siis niii erinevad või millest selline, ma julgeks öelda, kerge paanilisus? Et mis asja nagu. Ja kas ma olen ainus, kes ei häbene ega tunne piinlikkust oma blogimise ees? Ja kas see võib olla selle pärast, et mu pere ja sõbrad teavad, et ma olen blogis ja päris elus üks ja see sama inimene. Ja olgem nüüd ausad, need, kes blogivad oma näo ja nimega, eks neile omajagu ikka meeldib ka see tähelepanu. Mitte, et ainult sellepärast blogitakse, ent tihtipeale on see üks peamisi põhjuseid (v.a vanakooli blogijad). Kuigi mina ei alustanud blogindusega selle eesmärgiga, et saada tuntuks või midaiganesveel, ma ei teadnud isegi seda, et bloginduses on nii-öelda omad mõjuisikud, koostööd jne. Mina lihtsalt olin, olin õnnelik kui päevas tuli 30 vaatamist ära, haha. Aga jaa, tagasi tähelepanu juurde. Mina olen lausa nii edev, et aeg-ajalt tõstatan omaalgatuslikult ise seltskonnas teema üles ja uurin, et kas nad mu viimast postitust on ikka lugenud, mis arvasid ja kui ei ole, siis poolnaljaga karjatan üle ruumi, et mis mõttes ei ole lugenud!?

Ja loomulikult enamus mu sõpru ei jäta ka ise mainimata uutele tutvustele, et "kas teate, Kail on blogi" ja teevad seda kõige lambisemates kohtades, poes kassa järtsis seistes, kohvikus kelnerile kui too tuleb meid teenindama, arsti ukse taga oodates, ja siis niimoodi jagavad võhivõõrastele mu domeeni. Ja kui peaks juhtuma, et seltskonnas saavad teemad otsa, siis hakatakse minu kõige piinlikemaid juhtumeid lahkama, sest why not, kõik on ju avalikult blogis üleval. Ma võin isegi praegu siia lahkelt neid linke jagada, et saaksite lugeda, tutvuda, mälu värskendada. Lugemine muidugi omal vastutusel. Ühesõnaga selle kohapealt on mul piinlikkustunne vist veits puudulik ja seda on isegi mitmed sõbrad mulle korduvalt öelnud. Või noh, õigemini on nad väljendanud oma uskumatust, et kuiiidaaas sul kohe üldse pole piinlik kirjutada, mismoodi sa romantilisel vanniskäigul väikse puuksu vannivette lasid või püksid täis lasid või bussitripil mähkmesse pissisid. #hädaeiannahäbeneda

Ja kuna ma naeran ikka vääga palju, ennastunustavalt ja südamest, siis on juhtunud rohkem kui korra, kus olen püksid täis lasknud. Ja nii on aeg-ajalt sõpradel kombeks mulle meelde tuletada, et ma käiksin vahepeal pissil ära.

No vot, ja nüüd praegu loevad seda sama teksti tuhanded inimesed ja mul on savi. Selles suhtes olen ma üpriski külma närviga ja oskan olukordadesse "vahel ikka juhtub" suhtuda huumoriga. Ma lihtsalt mõtlen, et me kõik oleme inimesed ja mis mõttega peenutseda. Meil kõigil ju juhtub kõiksugu piinlikke apsakaid ja juhtumisi. Ma lihtsalt ei usu, et on olemas sellist inimest, kellel pole never elus ainsamatki piinlikku momenti olnud. Kui kuskil selline eksemplar on olemas, siis palun anna end üles.Lihtsalt erinevus seisneb selles, et iga inimese privaatsuse tundlikusaste ja moraalitunnetus on erinev. On neid, kes laotavad detailselt silmagi pilgutamata kogu oma eraelu letti ja siis on need, kes kasutavad teatavat filtrit ja kõige piinlikematest olukordadest ajalugu vaikib ning see kõik on fine. See on igaühe enda valik, mida ja kuidas end paljastab. Ja kindlasti ei taha ma väita, et need, kes ei kisu end kogu maailma ees paljaks ja ei räägi oma piinlikest seikadest, et need oleksid nagu mingid igavad kuivikud. Kindlasti mitte. Samuti ei leia ma, et need, kes seda teevad, et need oleksid kuidagi imelikud. Ja pealegi, mõelge kui mitte ükski hing ei jagaks selliseid lugusid ja hetki oma elust, siis oleks ju maru igav ja nii ei saaks üldse pulli ja kui sellistele asjadele sensuur peale panna, siis aastate pärast arvab uus pealekasvav generatsioon, et me kõik oleme ühed mitte puuksutavad aadli- ja saksa preilad. Kunagi ei röhitse, ei feili ja teame une pealt kõiki etiketi reegleid ning alati käime mööda joont.

Ühesõnaga nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis ma pole kunagi häbenenud oma blogi või seda, mida olen siia kirjutanud. Olgu selleks kurbus, pisukest jonni, pettumusi, rõõmuhetki, igatsused ja unistused.. kõik on olnud otse ja siiralt. Aa, üks asi siiski on, mis vahest paneb mind tahtma peaga vastu seina lüüa. See algaja kirjaneitsi toorus ja kandilisus, aga ma olen arenenud. Praeguse seisuga on mu tekstid ju täitsa söödavad või mis? Hakkasin isegi tänu ühele armsa lugeja märkusele tekste liigendama,mis pidavat muutma nägijatele pikemate tekstide lugemise märksa mugavamaks. Ma alguses kirjutasin ju kõik ühte jutti kokku, sest ei mina teadnud, et teil on vaevaline seda lugeda. Andke teine kordki teada kui miskit häirib või vajab muutmist, mina ju ei näe. Vot sellised lood siis seekord.

Aa, üks asi siiski meenus veel...
Nimelt, kui mitmed teisedki blogijad võtsid sellel päevavalgust kartva blogimise teemal sõna, siis puudutati ühtlasi ka tuntuse ja fännide küsimust, et sellest on kahju, et lugejad ei ole neid ära tundnud või kui on, siis pole ligi astutud, et see oleks tore tunnustus, kkui julgetaks ligi astuda ja juttu puhuda vms. Taaskord.. ma tõesti tundsin neid arvamusi lugedes end nagu üksik hunt, sest no ma ei häbene, ma pole kapiblogija ja mul on korduvalt tänaval ligi astutud ja juttu tehtud. Poes makstes on klienditeenindaja ära märkinud, et loeb mu blogi, bussi oodates on ligi astutud ja no eelviimane kord, mis juhtus vist juunis... hakkasime meie Janetiga trammipeatusesse suunduma, kui ühtäkki kostus eemalt selline uskumatusega segunenud elev hüüatus: "Eii olee... see ongi Kai ja Janet!"(tsauki-tsau Helina). Sellest kohtumisest katsun samuti lähiajal eraldi postituse valmis kribada, sest noh, ütleme eelsoojenduseks, et pärast jõudsin ma trammipeatusesse läbi mingi ilgema jandi.

PS. Teate, mis on inimeste üks parimaid oskusi? Iseenda üle naermine ja muhe eneseiroonia. Päriselt ka. Siis tulete igast olukorrast võitjana välja!!!

Natuke vähem kui aasta tagasi kurtsin ma siin, et mind kimbutab mingi kahtlane köha ja kuna ma mingil imelikul põhjusel väsisin ära kopsutükkide välja köhimisest, siis esimese loogilise sammuna käisin ära pulmonoloogi vastuvõtul
, kes mõõtis mu kopsumahtu, tegi röntgeni ja teatas, et kopsudega on mul kõik viimase peal. No super. Vähemalt kopsud elavad mul hästi. Kuid mind üldiselt see vastus ei rahuldanud. Õigemini mind ei rahuldanud see, et minult ei võetud kopsust proove. No neid samu proove, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber mingi bakteri olemasolu, aga no see-selleks. Ma ei hakka taas sinna teemasse laskuma, sest muidu saan jälle privas inimestelt kirjakesi selle kohta, et ma peaksin olema hoopis rõõmus ja tänulik, et mulle ei hakatud torusid kopsudesse ajama ja et mul pole kopsuvähki. No sorry, ma olengi rõõmus ja tänulik ja õnnelik, et mul pole mingit sõralist kallal, aga ma tõesti ei teadnud, et ma ei tohi siis rohkem oma kopsude pärast muret tunda, kui mul pole kõige rängemat diagnoositud. Las bakter elab rahus, eksole. Bakter tahab ju ka kuskil elada.

Igaks juhuks käisin allergoloogi visiidil ka ära. Mul endal pole tegelikult never olnud mingit allergiat, aga on ju ennegi olnud juhtumeid, kus vanemaks saades kujuneb inimesel välja mingi allergia. Pealegi ma aeg-ajalt ikka löristan nina, kui suvel miskit õitseb. Ei miskit hullu, aga natuke ikka. No käisin siis ära, tehti terve rodu kõiksugu allergiateste kõikvõimalike allergeenidega (porgand, õun, õielised, tolmulised, teraviljad, piim jne), kuid arst teatas, et allergiate koha pealt olen ma täiesti puhas leht - null allergiat. Kuigi testi ajal mul üks koht sügeles küll, aga paistetust või punetust ei tekkinud ja seega on kõik timm. Jumal tänatud, vähemalt milleski olen terve :D

Tulles tagasi minu kevadise postituse juurde, siis mitmed lugejad pakkusid, et minu köha põhjustajaks võib olla vererõhuravim Gardace, mida ma olen julgelt üle 10-aasta võtnud. Kusjuures seda sama arvas ka allergoloog, aga mina skeptilise jäärapäise patsiendina keeldun seda uskumast, sest see pole üldse minu jaoks loogiline ja ma ei lepi sellise vastusega, et lihtsalt nii on. Ma tahan mõista ja aru saada, et miks ja kuidas? Ma saan sellest kõigest aru, et antud pikaajaline ravimi kasutamine võib põhjustada köha, aga kuidas on omavahel seotud see, et söömine aktiveerib ravimi kõrvalmõju poolt põhjustatud köha? Makes no sense. See tõesti lihtsalt ei klapi minu jaoks, sest köhima hakkan ma enamasti alles siis, kui ma söön näiteks leiba, kartulit, porgandit, pähkleid jms.

Üks mu lugeja kirjutas mulle privas, et mul võib olla logopeediline probleem. Kuid mulle jäi natuke arusaamatuks see, et kas ja miks selline probleem üldse tekib. No umbes, et neelan valesti või kuidagi teistmoodi ja siis see põhjustab köha. Et on olemas suisa selline protseduur, kus inimesel nina kaudu aetakse sond sisse, mille küljes on mingi mikroskoopiline kaamera, mis filmib mälumist ja kõike seda, mis toimub suuõõnes ja toidu neelamise ajal. Ning oluline on sellele protseduurile kaasa võtta enda toit, see toit, mis siis põhjustabki vaegusi. Kui ma ei eksi ja õigesti mäletan, siis oli mingi teine, vähe inimlikum, võimalus ka protseduuri läbiviimiseks, aga lihtsalt kuna kõigile ei toimi see üks ja ainus variant, siis on ka alternatiiv. No ühesõnaga miskit sellist. Ning mulle aina enam hakkab tunduma, et pean ikka sellel logopeedilisel protseduuril ka ära käima... kui vaid leiaks selle aja. Seda tehakse ainult Tartus ja Tallinnas.