Peale seda, kui minu eelmise postituse kommentaariumis tuli välja, et mind pole blogija Merje Tuvilasse vastu võetud, siis see info jõudis Merjeni kiiremini kui Usain Bolt 100 meetri sprindis finišhijoone jõuab ületada ja sain kohe personaalse kutse liitumaks füürergrupiga :D Naljakas oli see, et kui Merje grupiga ära liitusin, siis kirjutas mulle ka Mallu, kes kutsus mind kohe oma Naistejuttudesse (hakkas vist minust kahju :D), aga kuna selle grupiga liitumiseks on üks ja ainus reegel- Sa ei tohi samal ajal kuuluda Tuvilasse, siis seega istun ma praegu Tuvila kanaõrrel ja piilun, mida need tuvid seal kah pajatavad.
Eile siis tehtigi uus teema, mille alla oodati piinlike lugusid, mis kellegagi on juhtunud. Ma pean nentima, et ega seal väga ekstreemselt piinlikke lugusid minu jaoks polnudki. Naljakaid, seda küll, aga mitte ekstrapiinlikke. Selle teema tõstatamisega meenuski mulle, et ma tahtsin ju ka juba juppaega tagasi oma piinlikud eluhetked kandikul teie ette tuua.
Lasin siis peast kõik need kõige kõigemad hetked läbi ja sõelale jäi kolm ekstreemselt piinlikku ja naljakat juhtumit. Siin siis minu TOP 3:
1. Tantsides püksid ribadeks
Kes seda aastat enam mäletab, millal see juhtus ja võib-olla ongi see teadlikult minu mälusoppidest kustunud, kuna seda on liiga valus ja külm meenutada. Külm sellepärast, kuna olukord leidis aset südatalvel. Ma olin vast 20-aastane ja tol ajal käisin ma praktselt iga nädalavahetus väljas. Meil oli väljakujunenud selline oma mõnus seltskond. Põhiliselt mina ja siis 4-5 kutti. Me olime sõbrad ja saime kõik superhästi läbi. Vahepeal eksisid ajutiselt meie seltskonda ära ka mõned uued näitsikud, aga no see pole hetkel üldse oluline. Me polnud erilised diskopepud, vaid pigem veetsime aega pubides ja vahel harva juhtus, et lõpetasime õhtu ka Pärnu Mirages või Bravos (praeguse nimega nüüd vist Vaarikas?).
Igatahes tol õhtul olime sellises pubis nagu Racing, selline äge motopubi ja oli väike diskoõhtu. Mina ja mu sõber, kes on hull tantsu- ja laululõvi, tantsisime nii nagu homset ei oleks. Mäletan, et mul oli jalas skinni jeans ja mingisugune pluuse ja no mul oli jõhkramalt palav ja nahk oli suurest tantsuhullusest niiske. Otsustasin minna ja veits hinge tõmmata ning võtta lonksu külma jooki. Laua poole liikudes tundsin, et mu skinni jeansid on kuidagi naljakalt jalas. Ma ei saanud kohe täpselt aru, et mis on valesti, aga sain aru, et miskit on nihu.
Jõudes laua äärde istuma, hakkasin end tasa ja targu näppima, et sotti saada, miks ma tunnen end nii naljakalt. Katsusin siis end ettevaatlikult tagumiku juurest ja ma tõmbusin näost kaameks- mu käe all oli mu oma enese paljas kann. Mu kõrval istus mu üks mu parimaid ja usaldusväärsemaid meessõpru, kellele ma siis sosistasin kõrva, et ou kuule, mul on selline kahtlane tunne, et tantsisin püksid ribadeks, kas saad vaadata, kas see on päriselt või mul on luulud. Tõusin püsti ja sõber kiikas selja taha ja teatas, et jeps, mu püksid on täisulatuses p*rse pealt katki. Halleluuja! :D
Koju ma muidugi jalutasin nii, et sidusin jope ümber puusade ja ülemine osa oli siis põhimõtteliselt paljas. Tuletan meelde, et tegu oli südatalvega, paks lumi maas ja õues lahmas mingine -15C.Ärge küsige, et miks ma taksoga koju ei läinud- ma EI tea. Võib-olla sain ma tantsides ajurebendi ka ja sel momendil oli see taksondussektor mu peas rikkis. Ma nagu üldse ei mäletaks sedagi, et ma oleksin üldse kaalunud taksondus varianti või endale teadvustanud, et Pärnu linnas ka taksod sõidavad.
2. Tõeline romantika koos väikese puuksuga
Mnjaa, ühel ilusal õhtupoolikul jalutasime Joosepiga toidupoodi. Plaanide kohaselt pidi see olema meie armas käsikäes jalutus. Kuid poest väljudes trehvasime Joosepi venda, kes n-ö "soovis" Joosepiga nelja silma all korraks miskit arutada. Hetk hiljem tuli Joosep ja andis teada, et ma hakaku ees üksi kodu poole liikuma, et ta tuleb mulle järgi. Ma olin muidugi hingepõhjani solvunud, sest nagu mis mõttes, eksole?! :D
Kui ma juba otsapidi olin parkla teises otsas, siis Joosep karjus täiest kõrist üle poe parkla "Kai, ma armastan Sind!". Selle asemel, et samaga vastata või õhusuudlus saata, pobisesin ma vastu, et mingu metsa. Mul oli nii suur pinge, sest absoluutselt kõik inimesed vaatasid- bussipeatuserahvas, parklarahvas, niisama jalutajad jne. Kodu poole jalutades olin esimestel meetritel üpriski heas meeleolus, sest Joosepi selline ootamatu armastuseavaldus tegi hingele pai. Kuid, kuna lubas mulle järgi tulla, aga teda mitte kuskilt otsast ei paistnud tulevat, siis läks mu nägu samm-sammu haaval aina enam mossi.
Koju jõudsingi ilma Joosepita ja mul oli veel maa ja ilm aega isegi telkutki jõllitada, kui kuulsin esimesel korrusel tohkendamist. Vahepeal tuli Joosep magamistuppa ja andis suule ühe kiire musi ja kadus taas. Ma mõtlesin endamisi, et misasja, arvabki tõesõna, et mingi üks musi korvab kogu selle pettumuse, mille mulle valmistas või?
Umbes pool tunnikest hiljem tuli Joosep tuppa ja võttis mu kätest kinni ja palus alla korrusele tulla. Mina, pettunud ja vingus naisena, ei tahtnud isegi kuulda sellest ja puiklesin vastu, aga Joosep ütles, et tulgu ma ainult korraks ja kui mulle tõesti ei meeldi, et siis võin kohe tagasi üles tulla.
Allakorrusele jõudes suundusime vannitoa poole ja mul käis peast läbi mõte, et misasja... Teades, et mulle meeldib koos dušitada, et nüüd siis tahab koos duši alla minna või, et oma tegu heastada?Jõudsin ainult paar sekundit selle üle oma peas arutleda, kui Joosep avas vannitoaukse ja mulle vaatasid vastu kümned ja kümned küünlad, imeilus muusika, vann oli vett ja vahtu täis ja selle serval oli vahuvein ja seest tühjaks koogitud ananass, mille sees oli puuviljasalat ja sisse torgatud kaks lusikat. Ma virutasin ukse pauguga kinni ja läksin jalgu trampides minema, sest ega ma mingi odav libu pole ometigi, eksole. Haha, nalii! :D Tegelikult ma taltusin koheselt, sest see oli nii kohutavalt armas! :)
Istusime siis vannis näod vastakuti, jõime vahuveini ja Joosep vahepeal söötis mulle imemaitsvat puuviljasalatit sisse. Õhkkond oli äärmiselt romantiline, selline vaikne, ainult tasane muusika lihtsalt taustaks kostumas, kui äkki kerkivad vannivee pinnale mullikesed. Tsiises, ma oleksin seal samas tahtnud ära surra, ma lihtsalt ei suutnud kinni pidada. Joosep peatas hetkeks salati mäletsemise, vaatas mulle otsa ja küsis, et mis see oli? Kust mina tean, äkki keegi snorgeldab seal vee all :D Ei, tegelikult ma ei suutnud mitte kui midagi vastata, sest niii piinlik oli. Joosep tõelise džentelmenina ei saanud ju mind häbisse jätta ja päästis olukorra nii, et lasi ise ka vee all ühe korraliku kärtsu peeru :D
3. Oi, ma lekin
Jällegist oli talvine aeg ja käisime ühes hästi peenes restoranis kolmekäigulist õhtusööki ja üksteise seltskonda nautimas. Minul oli seljas lühike ja üpriski paljastav must kleidike. Õhtu, kui selline, möödus restoranis meeldivalt. Olukord võttis trastilise muutuse alles siis, kui otsustasime peale mõnusat õhtusööki minna talvisesse vanalinna jalutama. Jalutame ja jalutame, naerame ja vestleme kõikvõimalikel teemadel, kui mulle äkitselt lööb ninna selline ebameeldiv hais. Mõtlesin, et no great, kuskil on taas mingisugune kanalisatsioonitoru külmakraadide tõttu lõhkenud või lekkima hakanud ja rikub siin meie mõnusat atmosfääri.
Sel momendil ma muidugi kohe aru ei saanud, et ainus, kes siin atmosfääri rikub ja kellel on toruhäired, olen ma ise. Enam ma muidugi ei mäleta, et mis hetkel ma selle "oivalise" avastuse tegin. Võib-olla siis, kui asi läks liiga niiskeks... Mäletan vaid seda, et lõpuks suundusime Statikasse, kus ma sain vetsus end pesta ja korrastada ja kui tundus, et kõige hullem on juba möödas, siis ma eksisin rängalt, sest kui Sa avalikku vetsu lähed, endal sitarida järgi, siis pole ju tarvis ust lukustada, milleks, eksole?! :D
Niisiis samal hetkel, kui mina end loputasin ja kasisin, tõmmati uks lahti ja nii mina, kui ka too teine naisterahvas jäime hetkeks tardunult üksteist vahtima. Teate ju küll seda hetke, kui aeg justkui murdosasekundiks peatub ja on selline akward olukord. Vot seal leidis täpselt samasugune asi aset ja ma ausalt öeldes ei oska isegi öelda, et kummal meist oli piinlikum. Minul oli igatahes supermarkk. Oleksin tahtnud lihtsalt 10 korda järjest ära surra, maa alla vajuda või looteasendis natuke nutta tihkuda. Et paraku sellist enesekindlust mul ei ole jah, et kui olen hetk tagasi end täis lasknud, et siis tulen virutan kannaga ukse lahti ja räuskan jeah, see on elu, ikka juhtub! :D
Uh, ma tunnen end nüüd veits alasti :D Aga nüüd on teie kord ja kuna teil on ju selline imeline võimalus anonüümsena kommenteerida, siis olgu olla, ma tahan nüüd lohutuseks lugeda teie ekstreemseid piinlikke olukordi. Ma ju ei saa ometigi olla ainus inimene siin maamunal, kes on kohtingul püksid täis lasknud, superromantilisel hetkel puuksutanud või niisama tahtmatult end paljastanud.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Facebook Like Box
Otsi blogist
Vanad postitused
-
▼
2016
(309)
-
▼
september
(15)
- Juba ülehomme ongi see päev ja mu närvid on läbi n...
- Mu silmadega on midagi lahti
- Mahediku kohvikk Pärnus- never again
- Väike elumärk
- Lapsepeksust ehk lugu sellest, kuidas ma sõprade l...
- Sa oled nii emane
- Kingitus lugejalt
- Lugejate küsimused minu pimeduse kohta ja minu vas...
- Minu kõige kohutavamad ja piinlikumad hetked
- Mis on need tabuteemad, mida Sa ei lähe pimeda käe...
- Mitte kellegil teisel pole õigust kutsuda meile kü...
- Segistidraama
- Ma pean taas alustama oma postitust sõnadega...
- Pime, vaegnägija, on neil üldse mingi vahe ka või?
- Kolm aastat blogimist ehk minu arvamus bloginduses...
-
▼
september
(15)
Oi, mul on silmad ka naerust märjad. No lihtsalt nii lahdelat kirjutatud :D
VastaKustutaNo ma tänan, aga kus siis Sinu ekstreemselt piinlik lugu on? :P
VastaKustuta:D mul nii piinlikke polegi nagu. Ma olen suures toidupoes pika jutu maha rääkinud ja asjad kärru pannud, ning siis muidugi avastanud, et vale inimene ja vale käru. Njah, oli veidi piinlik küll. Siis kooliajal pidime ise klassi prügi välja viima. Oli minu kord viia, aga talv ja libe ja nii ma siis libisesin kuidagi sealt uksest välja minnes kohe jalad ees. Teismelise jaoks oli see piisvalt mark tunne ikka. Neid juhuseid on kindlasti veel, aga need ei tule niimoodi kohe meelde (ma usun, et mu mälu on need kaugele sahtlipõhja peitnud). Aga kui tuleb, siis kirjutan uuesti :).
KustutaMul midagi jubedat pole, aga lihtsalt tobe juhus. Siin on nädalas korra turupäevad. Noh, et igas linnaosas enda oma. Müüakse puuvilju, juurvilju, liha, riideid jnejne. Mõned aastad tagasi hakkas üks kleit silma, aga kuna need one size asjad on nagu nad on, siis küsisin kas proovida saaks. Müüja lubas lahkelt oma kaubikusse minna ja eks ma siis seal keerutasin omaette ja vaatasin kas läheb selga. Läks. Ainuke probleem, et peeglit polnud, aga mis sellest ikka. Ei viitsinud aega raisata ja otsustasin, et jätangi sama kleidi selga. Mis ma ikka uuesti vahetama hakkan. Maksin ära, müüja muigas ja kogu moos.
VastaKustutaKõndisin koju, mehed vilistasid, mõned näitasid püstist pöialt. Ise olin täiega suled puhevil, et no näedsa ... siuke mimm, et anna olla. Jõudsin koju, endal ego kuskil kõrgustes ja siis sattusin end peeglist vaatama ja mis ma nägin? Kleit ise oli jah põlvini, aga vooder ulatus ainult nabani. Ehk siis kõik allapoole oli läbipaistev. Sealt need vilistamised tulid. Mina kõndisin aga kena kilomeetri põhimõtteliselt poolalasti ... :D
Haha! :D
VastaKustutaSellega on muidugi nii, et vahest ongi parem teadmatuses olla, sest kui oleks selline olukord, kus Sul polegi muud valikut, kui ainult see, et peadki selle poolpaljastava kleidiga koju kõmpima ja terve tee kohutavat piinlikust tundma, siis mina valiksin iga kell teadmatuse ja vähemalt saaksin tunda end tõelise püssnaisena, kes on teinud "suurepärase" ostu. No vähemalt need pool tunnikest :D
Lood mis mulle meenjvad: algklassi lapsena koju kõndides läks ootamatult kõht lahti. Muud ei jäänud üle kui edasi kodupoole kõndida.
VastaKustutaKerime aega u 20 aastat edasi. Tollase crushiga väike veiniõhtu. Mina terve päeva söömata eksole, noh et ikka kleit selga mahuks. No nii, 1,5 tunniga jõime kahepeale 3 pudelit veini. Mina siis tühja kõhu peale. Järsku tunnen pea käib ringi ja jube paha olla. Järgmine hetk kallistasin vetsupotti. Õnneks aitas ta mind ilusasti takso peale ja läksin koju vannitoa põrandale magama
Ülimark oli . Aga õnneks see meie tutvust ei rikkunud.
Sinu juhtumised olid väga naljakad. Sõidan bussis ja hoian naeru tagasi:d
Ma tänan Sind!
VastaKustutaLõpuks ometigi keegi, kes suutis mind tundma panna, et ma pole ainuke, kellel selliseid piinlikke olukordi on juhtunud :D
Jeebus, mulle meenus veel üks piinlik olukord...
No nii möödaminnes võin ju rääkida. Istume deidiga pubis ja tüüp rääkis midagi nii ekstreemselt naljakat, et ma purtsatasin sedasi naerma, et tatt lendas ninast välja nii, et see jäi ülahuule ja ninaalusele alale töllerdama :D
Haaa😀 Seda juhtunud mul pole. Aga kui ma oma elukaaslasega peale paari kuud deitimist esimest korda puhkama sõitsime, juhtus ka piinlik lugu.
VastaKustutaOlime hotellitoas ja enne väljaminekut käisin pesemas,astusin vannitoa uksest välja ja lendasin selili😂
Ei teadnud kas nutta või naerda. Naersime hoopis ja ta ikka aitas mu püsti:)
Appi Kai!!! Naersin kõva häälega. Niiiii hea. Puss tulebki välja lasta, muidu tuelvad s***d mõtted ;)
VastaKustutaM.
Ekskutiga olime suht vähe koos olnud, kui peale koos peol käimist suutsin end päris kiiresti nii täis juua (otse töölt suht ja polnud korralikult söönud), et kadusin klubist lihtsalt ära, kutt otsis taga, magasin ukse taga trepikojas kui ta lõpuks koju tuli sest minuga ühendust ei saanud ning hommiku oli selline pohmakas ja mäluauk, et üks hetk, kui tüüp pesemas olin jooksin vannituppa oksendama :D. Päris piinlik oli aga polnud hullu, sain sõbralikku nöökimist lihtsalt päev läbi.
VastaKustutaMul need kõige hullemad juhtumid hetkel meelde ei tule aga paari süütumat lugu võin jagada :) 16selt ostsin oma arunatukesega endale kooli vahetusjalanõudeks 9 cm kontsaga kingad. Üldiselt suutsin nendega täitsa kenasti liikuda aga ükskord pärast vahetundi klassi tagasi minnes libisesin või komistasin nii, et maandusin korraks täiesti ninali põrandal maas :D Kusjuures ruumis oli mingi 15 inimest aga seda olukorda jõudis näha ainult üks klassiõde, kes naeris kõige rohkem seda, kui imekiiresti suutsin ma end püsti saada ja edasi kõndida näoga nagu poleks midagi juhtunud :D See käis nii kähku, et ta hakkas enda sõnul natuke isegi kahtlema, kas kõik ikka juhtus päriselt või kujutas ette. Ei kujutanud kahjuks :)
VastaKustutaSiis on mul olnud paar piinlikku feili ühe pluusiga, mis mulle väga meeldis ja mida hästi tihti kandsin. Oli selline lihtne, triibuline, pikkade varrukatega puuvillasest trikotaazhist pluusike, peaaegu täiesti liibuv ja ees olid tal ülevalpool nööbid. Ma ei tea, kas siin on süüdi mu rinnad (c-korv) aga kui natukenegi rohkem kätega vehkida või mingi äkiline liigutus teha, siis juhtus mõned korrad nii, et hetkega oli ülevalt 5-6 nööpi lahti ehk selle kohani, kus on rinnahoidja alumine äär. Esimesel korral juhtus nii ülikooli seminariruumis, istusin oma kohale, sättisin asju ja siis pahhh.. minul rinnad valla. Seda ma ei tea, kas meie meesõppejõud või keegi teine üldse midagi nägi aga kummalisel kombel jäin ma selles olukorras jumala rahulikuks ja nööpisin ennast lihtsalt kinni tagasi :D Teine kord juhtus sama kohvikus, tööalasel kohtumisel meesterahvaga, kes oli minusse armunud. Istusime, võtsin mantli seljast ja jälle.. babahhh :D Need krdi nööbid! Siis oli mul tõsiselt piinlik aga sellel mehel vist veel rohkem, sest ta lõi näost täiega õhetama, vabandas ja kiirustas tualeti poole :D Mina nööpisin end jälle kenasti kinni, panin igaks juhuks salli ka kaela ja üritasin kuidagi olla..
Kolmandat korda ma enam ootama ei jäänud ja õmblesin seestpoolt selle neetud nööbirea kinni :D Pluus oli õnneks üsna avara kaelusega ja selgapanemiseks polnud neid nööpe lahti vaja teha.
Haha, eksklusiivselt iseavanevad pluusinööbid, mõnes olukorras võivad need vägagi kasulikud olla, aga üldiselt need kipuvad jah miskipärast just väga valedel hetkedel avanema :D
VastaKustutaMine mukki, Kai, liiga naljakas! Panin korraliku kajaka maha ja peaaegu oleks end täis lasknud :D
VastaKustutaNo ma olen reaalselt üle tee kõndivat kena poissi niimoodi vahtinud, et kõndisin laraki vastu posti. Siis olen püksid perse pealt lõhki istunud koolis. Ja kunagi hakkasid ootamatult koolis päevad, nii, et tool oli jumala verine. :D No ja ühe käraka peeru olen ka peiksi ees kogemata maha pannud, mis on minu jaoks superpiinlik, sest oleme koos olnud 8 a ja mina tema ees küll ei puuksuta. Tahtsin väikse spiooni-pussu lasta aga... kõlas nagu spioon oleks granaadi visanud. :D Ja koolitrepist olen täie lauluga alla sadanud, endal kleidisaba üle pea :D Koolis juhtus üldse koguaeg igasugu erinevaid megapiinlikke asju, et ma imestan, et mul üldse siis sõpru oli :D
Hahaha, appi, ma oleksin praegu ise Sinu jutu peale püksid täis lasknud! :D
VastaKustutaMeenus veel üks seik...
Sõbranna pool olles jõime kokse ja lobisesime niisama maast ja ilmast ja tegime huumorit ja muudkui kerisime teemat edasi, kuid ühel hetkel läks mu fantaasia lendu ja ma ei suutnud oma mõtet veel väljagi öelda, kui ma juba naerma purtsatasin, suus oleva kokteili ninna tõmbasin ja nina kaudu voodisse väljutasin ja siis oli meil mõlemil äkki väga kiire vetsu jõudmisega- sõbranna oli minust kiirem, mina kusesin lihtsalt talle põhimõtteliselt ukse taha ja mitte lihtsalt ei sirtsutanud, vaid ikka kogu täiega, kõik mis põies oli, selle ka väljutasin :D
:D Täitsa lõpp. Mul tuleb ka 2 pissimise seika meelde. Üks on umbes sellest ajast kui ma mingi kuuene olin. Nii kõva põiekas oli ja tormasin õuest tuppa, kuid korteri uks oli lukus. Jamasin seal võtmetega, endal kusi silmis juba. Lõpuks andsin alla, ei saanud nii suure hädaga ust lahti ning kusesin jumala pohhuilt trepikotta :D Ja teine on sellest ajast kui klassiga kunagi Riiga ekskursioonile sõitsime. Mul oli juba bussi istudes megapissikas, aga no mõtlesin et kannatan esimese metsani. Metsapeatus tuli, ma tormasin ilgelt kaugele, sain just püksid maha, kui karjuti, et kõik bussi, minek! No tavai, jäi tegemata. Ja nii umbes 2 korda veel :D Ka bussis oli wc, aga mingi rusikasuuruse auguga ukses :D No igatahes, metsas ma tehtud ei saanud ja bussi wc-sse ei tahtnud. Lõpuks oli mul päriselt selline tunne, et kui üks väiksemgi raputus tuleb, siis mu põis lõhkeb survest. Jõudsime siis finally Riiga ja ma ei saanud istmelt püsti, sest kartsin, et lasen end kohe täis. Siis tuli bussijuht, kuulis mis viga, võttis mu sülle ja tassis ikka sinna sitasesse bussipeldikusse, kus ma siis kusema pidin, elusuur auk ukse sees :D Täitsa pekkis reis oli see :D
KustutaIkka juhtub, ka paremates peredes. Algklassides olin ülikorralik laps. Kõht läks lahti ja lasin püksid ikka korralikult täis. Õpetajale aga ei julgenud öelda, istusin terve koolipäeva selle pasa sees ära. Ma ei saa aru, kuidas aroom mind ei reetnud. Kodus oli seda küürimist küll, sest maika oli ikka praktiliselt kuklani seda vedelat kraami täis ja ega siis duširuumi ega muud sellist luksust ei olnud, ikka pesti köögis plekk-kausi sees.
VastaKustutaAastaid hiljem oli kinos hull põiekas ja film oli põnev ka ja siis lõpuks ei jäänud muud üle, kui osa põie sisust lihtsalt püksi lasta.
Vussulaskmisega on nii, et sellega teeme teise poolega aeg-ajalt võistulaskmisi ja siis irvitame nii kõvasti, et pisarad silmis või tuleb veel kõhutuult suure kõhulihaste pingutamise peale ja siis naerame veel kõvemini. Uskuge, on võimalik nii kõvasti peeru lasta, et põrand ka väriseb (kõlab, nagu aurikuvile).