Ilmselt enamus teist on juba näinud, et jagasin oma blogi Facebooki lehel bussijuht Aivari lugu ja ma pean ausalt tunnistama, et olen sõnatu. Ma poleks ealeski osanud arvata, et see postitus saab niii palju positiivset tagasisidet, reaktsioone ja jagamisi. Tundub, et me inimestena, eriti just praegusel keerulisel ajal, vajame oma päevadesse pisut soojust. häid sõnu ja väikest tunnustavat patsutust õlale, et jaksaks edasi liikuda. Et me ei kaotaks usku ja lootust, et maailm pole veel päris hukas. Tuleb vaid osata märgata.

Aga tegelt tulin ma täna kirjutama põhjusest, miks ma üleüldse käisin Tartus. Ma nimelt külastasin Pallase kunstigaleriid, meil oli seal kirjeldustõlke töötuba. Ehk et Interdistsiplinaar festivali raames said vabatahtlikud näpuotsaga ise järele proovida, mis asi see kirjeldustõlge õigupoolest on ning mina olin üks paljudest konsultantidest, kes oli kohale kutsutud neid juhendama.
Esmalt tutvusime kiirelt galeriiga ja sealsete teostega. Seejärel tehti kiirkorras lühike ülevaade kirjeldustõlkest, räägiti mõningatest reeglitest ja siis anti konsultantidele valida, millist teost nad soovivad hakata konsulteerima. Minu valikuks osutus üks unistustega seotud teos, mille autoriks Krista Ojasaar. Seda sellepärast, kuna ringkäigul kõnetas see teos mind kuidagi väga isiklikult, puudutas mu hinge.

Ekspositsioon asus jahedal keldrikorrusel. Ruum ise oli hele ja valgusküllane. Seinad olid kaetud heleda siidja tekstiiliga, põrandat kattis villataoline valge vaipkate. Vasaku seina ääres oli neli valgustatud klaasvitriini ja nende sees kangast kokku kobrutatud õhulised pilved: valged, helesinised, tumesinised. Pilvede vahel oli beežikad kartongkaardid, mille peal oli üks osa luuletusest. Luuletus jätkus edasi läbi nelja vitriini. See kõlas järgmiselt:

Tahan elada unenägudes, unistan lendavast vaibast, tahan minna Emajõe läteteni ja lennutada seal tuulelohet.
Kui puujuured on nagu inimesel varbad, siis tahaksin neid puuvarbaid kõditada vihmaga. Kaasa voolata, aina mere poole mureneda aeglaselt nagu mägi, kuni minust on saanud ruske liiv.
Aina joosta ja joosta, kuni võhma enam ei jätku. Aina joosta ja joosta, kuni tõusen lendu, õhkkerge ja värelev…

Aga vot rohkem edasi ei reedaks, siis on teil põhjust ka galeriisse minna.

Teises seinas oli heledast puidust kahe sahtliga kartoteegikarp. Üks sahtlitest oli lahti ja seal sees olid kümned ja kümned päris inimeste unistused. Teine sahtel oli kinni, seal olid tühjad sedelid. Kartoteegist edasi oli vanaaegne kulumisjälgedega ja värvilaikudega kirjutuslaud. Laua peal oli väike valgete sedelite virn ja selle kõrval neli sinist pastapliiatsit. Ka laua peal olid laokil erinevad täidetud sedelid, kus olid jällegist kirjas inimeste unistused.

Ma ei hakka saladuseloori kergitama ja siia kirjutama, et millised olid need mõned unistused, mis seisid paberisedelitel, vaid kes tahab, see saab minna ja tutvuda ise Pallase galeriis oleva näitusega “Vaheruum // Liminal space”.Seal on mida uudistada. Ning kui juba minna, siis miks mitte ka oma unistus paberile kirja panna.
Ma ise arvan, et see nn tuba kõnetas mind kõige enam just sellepärast, kuna esiteks, mulle väga meeldivad sügavamõttelised ja kiuksuga luuletused ning teiseks, ma olen ise väga suur pea pilvedes uitaja. Lausa nii suur, et mind tuleb aeg-ajalt jalgupidi sealt pilvepiirilt tagasi alla maa peale sikutada.

Kuna mul järjekordselt pilti pole, sest ma olin ikkagist tööl ja mulle tundus, et seal oli rohkem pimedaid kui nägijaid, siis saate järjekordse kujutluspildi. Mis nii neljasilma vahel öeldes on peaaegu et identne, sest just nii ma seal ruumis istusin ja olin, ent polnud lihtsalt kedagi, kes oleks hetke jäädvustanud.
Istun heledas akendeta ruumis, vanaegse kulunud ilmega laua ääres. Mul on seljas põlvini ulatuv ja kolmveerand käistega vanaroosa velvetkleit. Mu pikad tumelillad juuksed langevad seljale. Hoian süles väikest Mary Poppinsi stiilis käekotti. Pilk on suunatud mõtlikult lauale, mille peal lebavad  kaootiliselt laiali valged sedelid.

Aa, ja kui aeg oli seal maal, et pidin tagasi bussi peale tormama, siis kutsusin sõbra Tambeti appi. Ja kuna töötoas olnud teinegi konsultant pidi sama bussi peale jõudma, kuhu minagi rihtisin, siis Tambet tuli galeriisse, talutas meid nagu pardiema hoolikalt uste ja autode vahelt oma autoni, sõidutas bussijaama ja saatis ilusti bussi. Pärast koju jõudes rääkisin Kikuga ja siis muljetasin, et kui vahva meil oli ja siis Kiku ütles, et jaa, ta juba teab. Tambet olevat talle saatnud messengeri sõnumi sisuga saad aru, ma tõin just kunstigaleriist kaks pimedat ära“, haha. Kui ma seda kuulsin, siis ma panin ikka korraliku kajaka maha. 

On tore, kui Sul on sõpru, kes Sulle aeg-ajalt kõik ausalt välja prantsatavad. See muidugist ei tähenda automaatselt kohe seda, et neil oleks alati ilmtingimata õigus, kuid hoolimata sellest eelistan ma iga kell pigem otse välja ütlemist, kui mingite oma jaburate mõtete edasist genereerimist, mis vahel võivad lausa kosmoseni ulatuda.

Näiteks üks minu sõbranna saatis mulle järgmise päeva hommikul, peale selle postituse lugemist, Messengeri sõnumi, kus avaldas arvamust.
"See, kuidas Sa Joosepist kirjutasid, kõlas tüdinenud ja tülpinud naise jutuna, kes on 40-aastat abielus olnud ja on abielus ainult harjumuse tõttu, mitte seepärast, et oma meest armastab".

Ei no ma lugesin rahulikult sõbranna arvamuse läbi ja ega no mis ma ikka kosta oskasin. Ma lihtsalt ei nõustunud öelduga. Juhtisin tähelepanu hoopis sellele, et kogu lugu oli väikese sarkasmi- ja huumorinoodiga kirjutatud. Pealegi... Miks ma peaksin olukorda ilustama. Mind ajaski kogu see puhumine, nuuskamine, lörin ja lurin närvi, kuid samas ka itsitama. Mina ei tea, võib-olla teisi ei aja, kui nad ei saa öö otsa sõbagi silmale ja siis ärkavad hommikul sellest hoolimata säravate ja puhanuna. No palju õnne! Mina nii ei oska ega suuda. Ja mis ma oleksin pidanud peale näkku aevastamist suurest õnnejoovastusest kriiskama, et tahaan veel, aevasta veel mu peale! :D

Ja eile helistas mulle veel üks teine hea sõbranna, kes esimese asjana, kui ma kõne vastu võtsin, küsis: "Issand, ma oleksin peaaegu küsinud, et kas räägin ikka Kaiga..."
Ma olen lihtsalt veits häälest ära, või no päris korralikult olen häälest ära. Igatahes peale seda, kui see fakt oli kinnitust saanud, et mina olen ikka mina, siis tuli järgmine küsimus: "Miks Su kuradi blogi nii ebapopulaarne on, ah?!"
Hah, kaks päeva tagasi väitis just vastupidist, et mul on pop ja noortepärane blogi, aga no ma mõistan sõbranna ängi. Ta lihtsalt on veits närvis ära, et sellel auhinnamängul nii vähe osalejaid on. Lausa kaks tükki. Palju neid siis ikka vaja on... :D

Ei, tegelikult ma ei osanud sõbrannale adekvaatset selgitust anda, et miks too postitus nii ebapop on, sest kõikide teiste postituste reiting on 3x kõrgemad. Aga no mis teha, inimesed pole paraku kursis antud muusikaga ja ei tea, millest ilma jäävad. Umbes midagi sellist ma pudrutasin sõbrannale ka toru otsas, mille peale sain ma "Ärapanijast" tuntuks saanud Peeter Ojaemotsionaalse vastuse: "Pask küll, sitt! Kogu vedel sitt, ämbri sitt!"

Tegelikult on nüüd selline lugu, et ma pean sõbrannale helistama ja mitte just maailma parimat uudist teatama. Võiks öelda, et thank god, et ma antud hetkel teises maakonnas asun. Mul lihtsalt täna hommikul ühtäkki meenus, et mul on 22. detsembril (päev pärast kontsertit) Pärnus kopsuarsti ja endokrinoloogi aeg, mida olen pikkisilmi oodanud ja isegi, kui stardiksin Tartust kõige esimese Pärnu bussiga, siis ma ikka ei jõuaks õigeks ajaks kohale, nii et... Aaa, ma ei saa ju helistada, mul pole enam häält. Õigemini kaks sekundit tagasi mul veel oli mingisugunegi varesekraaks, aga need hääleriismed kadusid peale seda ära, kui ma rõõmustasin Joosepi autokooli eksamitulemuse üle! :)

Ühesõnaga, kui keegi on 21. detsembril Tartus või kui tahaks minna Tartusse, aga pole ühtegi parajalt head põhjust, siis osalege auhinnamängus, kus ma juba 19. detsembril loosin välja kaks vabapääset kontsertile "Jõuluks koju ehk suvi käib meil väikeses toas". Ma garanteerin, et see saab olema üks vahetu ja armas õhtupoolik! :)

PlastiliiniSadamasild

Mul oli tegelikult eile plaanis rohkem kui üks lugu oma hüpo järgsetest käitumistest ja väljaütlemistest kirjutada, aga läks kuidagi nii, et saite ainult ühe loo. Esimest saate lugeda siit.

Tegelikult ega hüpo järgsest käitumisest midagi väga rääkida polegi, kuna organism tarvitab sel ajal tohutu kogus energiat ära ja siis üldjuhul on inimene peale ränka veresuhkru langust ja krampe suht kudenud olekus. Lisaks peale krampe on diabeetikul ääretult külm ja organism lihtsalt kisendab ühe kosutava une järgi. Aga enne pead muidugist sooja saama, sest katsu Sa uinuda, kui üle kere lõdised.

Näiteks...
Viimane kord, kus mul olukord küll krampideni ei jõudnud, aga suhkur käis kuskil seal 1,4 mmol/l peal ära, siis pärast oli mul nii külm nagu ma oleksin kükitanud porgandpaljalt kuskil külmakambris. Isegi kolm tekki, mille sisse ma olin end mässinud, kuum tee ja meetri kauguselt otse minu peale puhuv soojapuhur ei andnud mulle piisavalt soojust. See on lihtsalt organismi loomulik kaitsereaktsioon.

Kuna inimese maks talletab endasse teatud kogus glükoosivarusid, siis organismi kaitsemehhanism tarvitab hüpode ajal selle glükoosi kätte saamiseks peaaegu kogu energia ära, mis viib selleni, et organismis pole enam piisavalt jõudu sooja tootmiseks ja hoidmiseks. Maakeeli öeldes minnakse ellujäämise eesmärgil kõikide varude kallale.

Kui ma eilses postituses kirjutasin, mismoodi ma suutsin peale krambitamist ära unustada, et mul on juhtkoer, siis tänases loos tunnistasin ma end peale hüpot täiesti terveks. Vähemalt nii väitsin ma meedikutele otse silma sisse vaadates, et mul pole mitte ainsamatki tüsistust. Terve kui purikas.

Olin järjekordselt Kikul külas ja kuna õhtul käisime natuke pralletamas, siis arvatavasti see oli ka põhjus, miks hüpos lõpetasin. Kuigi magama minnes oli suhkur 6,5 mmol/l, siis ma unustasin, et ööseks võiks see suti kõrgem olla. Eriti veel, kuna olin tiba alkot ka tarvitanud ja alko üldiselt alandab veresuhkrut. Oleneb muidugi alkoholist, sest näiteks õlus on päris korralikult süsikaid ja see ei alanda mitte kuskilt otsast Su veresuhkrut.

Ärkasin taaskord üles sellise väsinuna, aga selleks ajaks, kui mina meelemärkusele tulin, olid meedikud juba kohal. Tohkendasid seal ümber minu. Mõõtsid pulssi, suhkrut ja rõhku, aga kuna kõik oli juba enam-vähem normaliseerunud, siis koostasid väljasõidu protokolli. Mina seda ise ei mäleta, aga ühel hetkel olevat meedik minult küsinud, kas mul mingeid tüsistusi ka on ja mina vastanud täiesti enesekindlalt: "Ei, ei ole mitte ühtegi tüsistust..."
Kiku muidugi haaras kohe sõnasabast kinni ja lausus: "No tal tegelikult on küll... Esiteks ta on pime ja tal peaks olema ka neerupuudulikkus..."

Jeesh, selline väike neeru- ja südamepuudulikus, kergematsorti närvikahjustus jalgades ja pimedus, ei midagi märkimisväärset. Põhimõtteliselt täiesti terve ju :D
Kui meedikute töö oli selleks korraks tehtud, siis enne lahkumist soovitasid nad mulle paar võikut teha, et see aitavat hoida veresuhkrut stabiilsena, et uuesti kolinal alla ei langeks. Aga sel hetkel, kui nad seda soovitasid, siis nad vaatasid Kiku Aafrika näljahädalise välimust ja kööki, kus Kiku hoiab oma taarat ja muud träna ja küsisid: "Teil ikka on süüa siin või?"

Kiku, kui viitsid, siis võiksid kommentaariumisse jätta omapoolse kirjelduse olustikust, millise mulje kogu see kompott võis meedikutele suure tõenäosusega jätta. Oot, las ma vastan sellele ise: kustumatu! Milline imeline trio ma ütlen.

Minu Facebooki lehe jälgijad juba teavad, et eile väisasime Janetiga Tartut, kus toimusid iga aastased Eesti Juhtkoerte maavõistlused, kus me saavutasime Janetiga II koha, jäädes I kohast maha kõigest kolme punktiga.

Aga enne, kui ma üldse asun kirjeldama eilset võistlusrada ja seda, et mis meile saatuslikuks sai ja kuhu meie I koha väärilised punktid kadusid, peaksin ma äkki natukene lähemalt rääkima sellest, et mis asi üldse on juhtkoerte maavõistlus ja miks juhtkoerad peaksid üldse võistlema, kui nad tegelikkuses on mõeldud abistama pimedat inimest.

Juhtkoerte maavõistlus on sõbralik mõõduvõtmine tandemite vahel, kes peavad läbima treenerite või rajameistri poolt kokku pandud võistlusrada. Võistlusrada on kõigile võistlejatele tundmatu. Juhtkoer ega ka pime ei tea, mida rajalt oodata. Kõik käib pimeda tunnetuse ja usalduse peale. Üldiselt üritatakse võistlusrajale sisse panna võimalikult palju erinevaid elemente, mida üks tubli juhtkoer on õppinud ja peaks oskama lahendada. Kõiksugu erinevate olukordade lahendamisoskused tulevad tandemi pikaajalisest koostööst ja sellest, et kui aktiivsed nad igapäeva elus on ja kui palju erinevaid olukordi on tandem saanud üheskoos lahendada. Mida aktiivsem igapäevases elus oled, seda kergemini peaks ka võistlustel minema. No ja siis on kõik muud õpitud käsklused ja oskused, mida juhtkoerale õpetatakse enne, kui läheb pimeda teejuhiks ja abiliseks. Nagu näiteks vasak, parem, otsesuund, tagasitee, pink, uks, lift, trepp, sebra, maha kukkunud eseme üles tõstmine, takistusest möödumine, milleks võib olla mis iganes- veelomp, auk, ehitustaraga eraldatud ala, põõsad, pargitud sõiduk, reklaamplakatid, postid jm. No ja loomulikult on palju neid käsklusi, mida juhtkoerakasutaja ise õpetab oma koerale. Mina olen näiteks Janetile õpetanud otsima eskalaatorit, kaldteed, sularahaautomaati, kassat ja muid nipet-näpet asju.

Tegelikult ega need maavõistlused ei ole kohustuslikud, aga mulle näiteks meeldib neist osa võtta, kuna läbi selle saab end proovile panna, mis annab enesekindlust juurde ja pakkuda oma juhtkoerale mõttetööd. Kõiksugu sellised lahendamist vajavad ülesanded hoiavad juhtkoera mõtlemist erksana ja mida rohkem talle kogemusi pakud, seda nutikam ja lahtisema peaga ta on. Põhimõtteliselt iga uus olukord, mille koos lahendate on kogemus, mis purustab piire, mis pimedus ette seab.
 
Võrreldes tänavust võistlusrada möödunud aasta omaga, siis tänavune rada oli minu meelest märksa lihtsam. Muidu on treenerid meile ikka armastanud rajale kõikvõimalikke takistusi sisse tuua ja paigaldada. Näiteks varasemalt on olnud ristipõiki üle kõnnitee kanalisatsiooni plasttoru, liivakott, metallvõrest tehtud tupik, traktor jm. Kuid eilsel rajal polnudki üllatuslikul ja ootamatul kombel mitte ühtegi neist takistustest, kuid minu ja Janeti jaoks oli siiski üks väga ootamatu ja võistlust häiriv faktor, mida teistel võistlejatel ei olnud.

Marsruut ise algas Riia tänava äärest, mõned meetrid enne Hansakeskuse bussipeatust ja sealt edasi liiguti ülesmäge, ületati Ülikooli tänav ja siis omakorda Riia tänav, kust jõuti Kalevi tänavale ja sealt algaski meie kõige suurem probleem nimega Kiku ja Ellie. Kiku ja Ellie on Janeti ühed vaieldamatud lemmikud, kelle poole me just mööda antud teedpidi tavaliselt liigumegi. Ja antud rajooni me mitte millekski muuks otstarbeks ei kasuta. No, et oleks näiteks variant, et kasutame neid tänavaid kasvõi poodi minemiseks vms.
Janet oli superelevil, kuna oli veendunud, et liigume Kiku ja Ellie poole, aga siis tuligi see saatuslik tänavanurk, kust me tavaliselt paremale ära pöörame, et Kiku ja Elliega pargis kohtuda. No nii, nagu me oleme kõik need viimased neli aastad teinud ja käinud. Kuid oh sa lops, nüüd äkki kamandasin ma Janetit edasi ja vaene hing ei saanud aru, et mis toimub. Ta oli täiesti veendunud, et ma olen peast totaalselt segi tõmmanud ja püüdis iga hinna eest mulle selgeks teha, et kamoon, simmo, me lähme praegu õigest kohast mööda. Nii me siis seal olime nagu kaks jäärapäist eeslit, kumbki oma jonni ajamas.

Mina pidin ju mingi imeväega Janeti saama vasakule ja mitte lihtsalt sinna saama, vaid tegema nii, et ta teeks seda vabatahtlikult. Vasakule saab ju muidu nii ka, et ma lihtsalt lohistan toorelt rihma otsas koera üle tee, aga no that's not the way to go. aga Janet üritas mulle endiselt selgeks teha, et Kiku ja Ellie elavad paremal. Te oleksite pidanud nägema, mismoodi ma utsitasin ja sudisin seda karvapalli, kes oli sellise olekuga, et kui ta oskaks rääkida, siis oleks ta a la miskit sellist öelnud "Paluuun, kas keegi võiks sellele pimedale arsti järgi kutsuda?! Ta viib meid hukatusse!"
Pildil siis Janet koos oma lemmikust koerasõbranna Elliega:


Lõpuks, peale enneolematut loivamist ja venimist, andis Janet hetkeks näiliselt alla ja läksime edasi, kuid siis tuli peagi uus tänav, kust sai samuti ära paremale pöörata. No ja juhtkoera loogika ütleb, et kui esimese parempöörde maha magasid, siis saab ka järgmisest. No nagu geps või nii, mis teeb ümberarvestust :D
Meil oli loomulikult tarvis otse liikuda, aga no see eesel keeras end ristipõiki mulle keset kõnniteed ette ja üritas kogu oma olemasolevate rakkudega mulle selgeks teha, et siit peab paremale minema.  Noh ja sealt siis meie väärtuslikud I koha punktid läksid, sest kuna Janet oli veendunud, et mina va loll pime olen eksinud ja ei tea ise ka kuhu minna tahan, tegi siis teeületusi veidi diagonaalis. No, et kui tee oli vaja otse ületada, siis Janet kaldus lõpus ära paremale, sest no daah, Kiku ja Ellie elavad ju seal.
Vanemtreener Veronika Malm ütles ka peale punktide väljakuulutamist ja vigade kommenteerimist, et esikoha tandem liikus sujuvamalt ja et ma seekord ei tunnetanud Janetit nii hästi. Mnjah, tell me about that.

Kui ma Mariale sonisin ja turtsusin rajal olles, et see on ebaõiglane, et miks, miks nad panid need tänavalõigud võistlusraja sisse, siis Maria ütles: "Sorry, ma unustasin!"

Eks rajal oli veel paar kohta, kus punkte kaotasime, aga need polnud jällegist Janeti süül. Ühes kohas ma näiteks ise ei peatunud ja astusin suure hurraaga sõiduteele, tõmmates Janeti ka kõnniteelt maha ja ühes kohas saime suunamuutuse kirja, mis on üks väga suur viga, sest juhtkoer EI tohi mitte kunagi ise suunda muuta. Ta võib hetkeks suunda muuta, kui peab takistusest mööduma, kuid kohe peale takistust peab uuesti sama suuna tagasi võtma. Mitte nii, et oi näe, kõnniteel on remont, ah keerame siit paremale ära. Nii ei tohi, sest siis me hakkame ju absoluutselt teises suunas liikuma. Kuid see suunamuutus läks meil sellepärast kirja, kuna mulle tundus, et mulle anti liiga hilja märguanne, et ma annaks Janetile käskluse otsida vasak sebra ja kuna meie vudame üpris kiiresti, siis tunduski, et sebra on kuskil eespool, aga tegelikult kui ma käskluse andsin, siis sebra oli põhimõtteliselt juba meil kõrval.

Aga noh oli, mis oli ja ega uuesti teha ei saa. Aga kuna ma olen tohutult suure võistlushingega ja minu jaoks on alati võit see põhiline, siis minu jaoks pole ükski koht, mis jääb I kohast allapoole, piisavalt hea. Aga hästi palju rõõmu ja uhkust valmistas mulle üks harjutus, mille ainult Janet puhtalt ära tegi.
Nimelt koerad pandi kahe meetriste vahedega murule lamama, rakmed asetati koerte esikäppade ette ja siis meid viidi päris mitmeks minutiks ära peitu ja juhtkoerte ülesandeks oli kannatlikult oodata oma peremeest kohas, kuhu pime ta jättis. See koha hoidmine on oluline, kuna kui pimedal on kuskile tarvis korraks minna, kuhu koera ei saa või ei taha kaasa võtta, siis tagasi tulles oleks koer sama koha peal ootamas, kuhu pime ta jättis. Janet ja Mathias, kes sai I koha, hoidsid kenasti kohta, aga siis tuli sama harjutuse tase 2.
Ülesanne seisnes selles, et pime seisis eemal ja pidi oma koera enda juurde kutsuma ning siis uuesti andma koerale käskluse tagasi kohale minemiseks. Kuna kogu sooritus leidis aset muru peal, kus oli palju põõsaid ja puid, no ühesõnaga ahvatlusi kui palju, siis teised koerad läksid niisama muru platsile ringi luusima, aga minu väike kollane poobik, kui sai korralduse kätte, läks ainukesena oma rakmete kõrvale lamama. ?! Minu popsikust Džännu! :) Ja nagu vanemtreener ütles, et ta tahtis lihtsalt näha, et milline koer selle lihtsalt puhtast intelligentsist ära teeb ja minu labraator oli siis see ainuke intelligent :D Väga uhke tunne oli! :)

Selline see võistlus oli ja nüüd kaks parimat ehk siis ka mina ja Janet, sõidame oktoobri alguses Lätti rahvusvahelistele juhtkoerte maavõistlustele. Nendele samadele, mida me oleme kaks aastat järjest kinni pannud. Ma küll suve alguses väga tugevalt kõhklesin, et kas ikka lähme võistlema, sest Janet on vanaks jäänud ja seda on näha tema olekust, sest mõni päev on ta nii väsinud olekuga, kuid samas järgmisel päeval kepsleb ringi nagu noor gasell. Joosep arvas, et me ei peaks võistlema, et kuna oleme kaks aastat järjest I koha koju toonud, et oleks ehk ilus tipus lõpetada ja arvestades fakti, et Janetil 10-es eluaasta jookseb, et las teised lähevad. Kuid treenerid olid teisel arvamusel ja  pealegi Lätiga on meil oma kana kitkuda. Seega  otsustasin, et käime ära ja vaatab mis saab. I kohta ma küll ei looda saada. Või mis asja!?! Loll jutt suhu tagasi. Muidugi ma loodan I kohta saada, aga ma ei tohi sellele mõelda, sest ma pole suuremat sorti võistlusnärviga olend ja kui olen närvis ja pabinas, siis Janet tunnetab seda ja hakkame vigu tegema. pean pigem mõtlema, et ah see on niisama üks suvaline jalutuskäik Lätis :D
Ja tulgu, mis tuleb, Janet on alati minu nr. 1 ja minu tšempion kõiges, sest ta on lihtsalt parim! :)

Ole tänatud selle imeilusa päeva alguse eest! Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub, see on juba viies kord selles korteris, kui Python meile tuppa situb. Tartus polnud mitte ainsamatki probleemi, tüüp on sellise hea vastupidamise ja kannatamisega, et püha ristivägi. Ja kui oli kangem häda, siis jooksis meie ja välisukse vahet ja ähkis meile näkku. No tegi ühesõnaga iga oma keharakuga kõik selleks, et me lollakad aru saaksime, et tal kähku vaja õue minna, aga nüüd... Nüüd, alates sellest hetkest, kui Joosep ühel korral ei saanud tema märguandest aru ja sittus samuti esikusse, siis on see tema jaoks nagu loomulik või normaalne tegevus. Aaa yolo, pererahvas magab, ma situn vaibale. Nagu wtf, persse. Vabandust, ma olen lihtsalt veits närvis.

Ostsin endale Konsumist alla viie euri maksvad tennised. Tundusid kirjelduse põhjal sellised nunnud ja no odavad ka ja mul oli hädasti tarvis midagi varba otsa, sest ma pole siiani üles leidnud oma suvepapusid, mis ma peale möödunud aasta suvehooaja lõppu ära panin.