Öö diivanil

Käisime kolmapäeval Kasperiga deidil. Okei, tegelikult ei käinud deidil, vaid käisime niisama sõpradena Picadilli kohvikus koogi ja kohviga maiustamas. Pärast jalutasime veel Vallikraavi sillale uudistama erinevaid tabasid, mida on sinna paaride poolt jäetud ja siis jalutasime bussikasse ja oligi vahva pärastlõunane aeg linnutiivul mööda saadetud.

Ennetan juba eos küsimused ja kergitan natuke saladuseloori ja ütlen teile ka, et kes see Kasper selline on. Ühesõnaga möödunud suvel käisime Janetiga lastelaagris rääkimas elust pimedana ja juhtkoerast ning Kasper oli siis seal üks abikasvatajatest, kes siis pärast mu lahkelt koju transportis ja sellest ajast peale olemegi vahelduva eduga suhelnud. Kasper on tegelikult valgustaja, mitte kasvataja vms. Ses suhtes, et mitte hingevalgustaja, vaid teatris lavastuste valgustaja. Ma arvan, et ma ei luiska, kui ütlen, et ma pole enne nii sooja, sõbralikku, armast ja toredat noormeest kohanud. Ta tekitab kuidagi oma olemusega sellise tunde nagu oleksime juba pikaajalised sõbrad, kes on kõiksugu aegu kogenud ja näinud. Ma hea meelega näitaks teile ka seda pikka, heledapäist surfisoengu ja tanksaabastega sõpra, aga ma ei saa. Me  tegime küll kolmapäeval enne lahku minemist kolmese selfi, mille Kasper oma Instasse üles laadis, lisades juurde teksti "Mina koos oma lemmik sõbraga, kes kohe üldse mitte midagi ei näe". Aga kuna ma näen selfide peal välja nagu läbi lukuaugu pressitud mollusk, kes vaatab totaalselt mööda, siis ma ei julge tervele Eestile sellist jubedust näidata. Saate pärast veel mingi püsiva nägemiskahjustuse või miskit.

Mind on selle nädala algusest peale kimbutanud tugevad peavalud ja kuna Joosep oli juba eelmisel reedel tõbine, siis arvasin, et mul ka vist mingi haigusevimm kallal. Aga kui päevad möödusid ja Joosep lakkamatult lurises ja lörises oma tatise ninaga mu kõrval ja mul ei paistnud ikka veel kuskilt otsast külmetusviirust välja, siis juba vaikselt juubeldasin, et jess-jess, ma vist seekord pääsen. Tjah, vara hõiskasin, sest ööl vastu neljapäeva, kui magasime näod vastamisi, siis Joosep une pealt lihtsalt konkreetselt aevastas mulle näkku. Ma läksin päris närvi ära. Aga nohjah, mis seal ikka. Pühkisin näo tatist puhtaks ja keerasin porisedes teise külje, kuigi ega magamisest enam midagi välja ei tulnud, sest mida sa magad, kui teine kõrva ääres luriseb, nohiseb, löriseb ja siis testib iga poole tunni tagant, et kummast ninasõõrmest käib tal õhk läbi ja kummast mitte.

Issand halasta küll. Ma siis lõpuks peale pikki kannatusi ja kannatlikust pobisesin talle teki seest, et võtku Sudafedi ninaspreid ja sele peale kähvas Joosep mulle, et küll ta võtab, mida ma surun talle seda kogu aeg peale. Omfg, anna andeks, et tahtsin aidata ja võib-olla ka ise natuke sõba silmale saada, eksole. Aga tema reageeris minu pakkumisele sedasi nagu ma oleksin tahtnud talle selle ninasprei silmakoopani sisse lükata ja tühjaks sussutada. Ole veel hooliv ja paku abi, eksole.
Igatahes eile päeval hakkasin end suts haiglasemalt tundma ja kuna öö oli tänu ühele näkku aevastajale ja õhukontrollijale suht häiritud, siis otsustasin kodurahu huvides diivanil ööbida. Mul lihtsalt poleks enam närv vastu pidanud, kui ma oleksin pidanud kasvõi ühe öö veel kuulama, mismoodi keegi mu kõrva ääres üritab enda aju läbi nina välja nuusata.

Paraku diivanil magamine polnud ikkagist nii hea mõte, kui see alguses tundus, sest esiteks nägin ma mingisugust debiilsus kuubis und. Mingi moslemi sugemetega vihane terrorist ajas mind mööda maja taga ja lõpuks polnud mul kuhugile põgeneda ja nii ma kükitasin duššinurka looteasendisse, ise üle kere värisedes ja lootes, et kui olen nii abitu ja hirmunud, et siis äkki halastab mu peale ja jätab mu rahule või miskit. Aga nii ei juhtunud, vaid hakkas mind nahkrihmaga nüpeldama. Ma siis üritasin end iga hinna eest kaitsta ja sain lõpuks rihma otsast kinni, kuid siis haaras see terrorist taskust võinoa ja hakkas sellega mu nina all vehkima. Nüüd ma muidugi mõtlen, et äkki see "terrorist" mu unenäos oli metafoorilises mõttes külmetusviirus, kes üritas mind rünnata ja jalust maha niita. Ja nendel hetkedel, mil ma olin ärkvel ja ei pidanud mingit rõvedust nägema, siiberdas Janet edasi-tagasi ja sõtkus mu jalgade, kõhu ja näo otsas, sest arvas, et maru armas oleks, kui ta ka kuskile diivanile ära mahuks.

Saabus hommik ja mu äratus hakkas laulma ja mul oli selline tunne nagu ma poleks silma täitki magada saanud ja peas oli tuumapohmelli sarnane tunne. Jah, ühesõnaga nii ma siis olengi täna enamuse ajast vetsupaberirull kaisus diivanisse lohku sisse maganud. Aaa ei, mis ma räägin. Ma vahepeal korjasin elamise pealt mustad nõud ka kokku ja pesin need puhtaks ja tegin Joosepile sooja sööki - kartulit ja grillitud kanafileest kastme koos toorsalatiga. Pool surres muidugi. Me oleme üldse siin üks paras santlaager, sest Joosep käis teisipäeval rattaga mäsa ja nüüd parem käsi kuni küünarnukini kipsis. Randme kohast lõi luust killu välja. Haiguslehte ta muidugi ei võtnud, vaid programmeerib praktselt ühe käega. Ma küll noomisin teda, et ta peaks oma kätt fikseeritult selle salli sees hoidma, mis talle haiglas kaela taha seoti, aga see tüüp viskas koju jõudes selle kus see ja teine. Ühtlasi peab kips 4-6 nädalat peal olema ja see tähendab ka seda, et jõuludeks me metsast kuuske vist tooma ei lähe, sest Joosepist pole ju saagijat ega lumes sumpajat (kui see lumi üldse suvatseb kunagi jäädavalt maha tulla).