Minu veidrad käitumised peale hüpoglükeemiat

Ma ei tea, kas siin planeedil on veel kedagi, kes pole kuulnud sellisest haigusest nagu diabeet ehk suhkruhaigus. Mõtlesin lihtsalt jagada teiega mõningasi selliseid naljakaid seikasid, mis on kaasnenud liiga madala veresuhkruga, aga ma ei viitsi hakata kirjutama mingit pikka sissejuhatust diabeedi sümptomitest, seisunditest, ravivõimalustest, tüsistustest jne. Seega, kui teil tekib lisaküsimusi, siis lihtsalt jätke need alla kommentaariumisse.

Ma olen selle 26-aastase diabeedistaažiga näinud kõikvõimalike erinevaid veresuhkru tasemeid ja juhtunud on ka nii mõndagit, näiteks krambid. Isiklikult ma ei pea diabeeti kohutavaks krooniliseks haiguseks, mille diagnoosimisel peaks inimene hakkama kassima või kuuri alt endale nööri otsima. Sellega tuleb lihtsalt õppida koos sõbralikult elama, aga mitte terve oma ülejäänud elu ohkida, et milline jube haigus see diabeet ikka on. Mõelda vaid ma pean end iga päev ja mitu korda päevas vabatahtlikult nõelaga susima, 4-6 korda päevas lansettiga sõrmi veristama, iga toidukord süsikaid arvutama ja siis jälle mõõtma jne. Ja siis ma kihistan naeru ja muigan siin omaette, kui loen kuskilt blogist mismoodi keegi ostis endale mingi järjekordse suvalise koduse allergiatesti ja issandjumal küll, mõelda vaid, nad pidid teist korda oma elus näpu otsast verd võtma ja nüüd on kõik käed, seinad ja elamine verd täis nagu seal oleks vahepeal seatapp toimunud.Selline kisa ja hala läheb siis kohe lahti. Pühajeesuskristus küll ma ütlen.

Ma mõistan, et iga inimese jaoks on tema hirmud ja mured need esmaolulised, aga kui minul kipub vahel madalseis peale tulema või tahaks niisama vinguda, siis ma mõtlen endast kehvemas seisundis olevatele inimestele. Võtame kasvõi diabeeti haigestunud beebi ja nende vanemad. Mina olen jah täiskasvanud inimene, saan juba mõistusega aru, miks on tarvis mitu korda päevas lansetiga näpuotsa lõhkuda, aga katsu seda vastsündinud imikule või paarikuisele beebile selgeks teha. Ei ole ju nii, et lihtsalt seletad rahulikult puhtas eesti keeles olukorra ära ja beebi noogutab Sulle kõikemõistvalt naeratades vastu. Tjah, oleks see vaid nii, eksole. Tegelikult beebi tunneb ainult valu ja annab läbi kisa ja nutu sellest märku. Ja siis mõelda nendele vanematele, kes peavad oma beebile teadlikult haiget tegema ja siis mõelda sellele, kui tilluke on ühe paarikuise beebi sõrmeots... Veits nõme nagu siis vinguda, eksole?!

Aga tagasi minu juurde...
Kuna mul on rohkem kui üks kord selle aja jooksul olnud väga ränkasid hüpoglükeemiaid, mis on lõppenud krambitades, siis kirjutan ühest sellisest humoorikast juhtumist lähemalt. Täpsemalt sellest, kuidas mõistus peale hüpot üldse ei kliki.

Olime seltskonnaga Hiiuma kohvikupäevadel ja mitte üritust väisamas, vaid ise kohvikut tegemas. Et jõuda meeskonnaga vajalikud ettevalmistused ära teha, läksime päev varem kohale ja seega pidime paar ööd Hiiumaal ööbima.

Esimese öö varahommikul ärkan üles ja Kiku teatab: "Sul olid krambid!"
"Mis asja! Minul?"
"Jah, kohe tuleb kiirabi ka," seletab Kiku rahulikult.
"Kiirabi? Kellele?" uurin mina hämmeldunult.
"Sulle. Sul olid ju krambid," vastab Kiku.
"Krambid? Minul?!" veel rohkem hämmeldunult, nagu kuuleks sellest esimest korda.

Istusin siis rahulikult voodi peal edasi ja lürpisin suhkruvett sisse, kui keegi seltskonnast tuli üle ukse kiirabi saabumisest teatama. Ma loomulikult olin selleks hetkeks suutnud veelkord ära unustada, et mul olid krambid ja et kiirabi tuli just mulle. Kuna Janet oli ka minuga ühes toas, siis otsustati Janet meedikute ajaks teise ruumi saata.
Kui meedikud mu suhkru, vererõhu, pulsi ja kõik muud näidud üle kontrollisid ja tunnistasid mu stabiilseks, siis keegi seltskonnast küsis minult: "Kas toome Janeti tagasi?"
"Janeti?" küsisin nagu kuuleksin seda nime esimest korda.
"Sinu juhtkoer," selgitas Kiku.
"Koer? Mul on koer või?!" küsisin heldinul häälel.

Tjah, kui mu poobik tuppa tormas ja minu juurde saba liputades tuli, siis meenus mulle jah, et mul on tõepoolest koer. Ma ei tea kuidas ma üldse sain sellise tegelase ära unustada. Eriti, kui pakub mulle igapäevaselt nii vahvaid emotsioone. Näiteks täna hommikul, kui ma silmaluugid avasin ja olin ainult suurt varvast jõudnud liigutada, ronis see poobik voodi alt välja, pistis oma märja ja külma ninaotsa vastu mu kaela, seejärel vastu kõrva ja tagatipuks aevastas ilge tatilärakaga mulle otse kõrvaauku. Tõepoolest, kuidas ma sain küll selle karvapalli ära unustada :D

Aga eks neid lugusid hüpoglükeemiast, mida diabeetikud on kogenud, neid on tuhandeid. Küll on diabeetik end madala suhkru korral lennuki pähe vannituppa lukustanud ja keeldunud sealt väljumast, sest daah, muidu ju "lennukis" rõhk langeb ja kukub alla. Kuigi ainus, mis seal langeb on veresuhkur. Või mismoodi diabeetik madala veresuhkruga lamab diivanil ja näeb mismoodi lagi hakkab talle peale vajuma ja siis lihtsalt rahulikult lamab edasi ja jälgib antud olukorda ja mõtleb mingeid omi kosmilisi mõtteid. Kõlab veits sedasi nagu inimene oleks mingeid seeni manustanut, aga tegelikult süüdi on lihtsalt madal glükoositase veres.

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Ma ootasin siit seda: Kas Teil tüsistusi on? postitust :D Aga see oli ka "tore" lugu...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma alguses plaanisingi 2 in 1 avaldada, aga lõpuks otsustasin selle "mulle ei ole mitte ühtegi tüsistust" jutu eraldi postitusena kirjutada :)

      Kustuta
  2. "Näiteks täna hommikul, kui ma silmaluugid avasin ja olin ainult suurt varvast jõudnud liigutada, ronis see poobik voodi alt välja, pistis oma märja ja külma ninaotsa vastu mu kaela, seejärel vastu kõrva ja tagatipuks aevastas ilge tatilärakaga mulle otse kõrvaauku." Sorry, aga see lause ajas ikka südamest naerma. :D :D

    VastaKustuta

Back
to top