Eilne hommik algas tõsiselt vahvalt, sest esimese asjana, kui ma oma silmaluugid avasin, teatas Joosep, et ma olen Delfi TOP10s. Ja ei, mitte see ei olnud vahva, et ma järjekordselt figureerisin kuskil topis, vaid need kommentaarid, mis olid superarmsate inimeste poolt mulle Delfi kommentaariumisse jäetud, vot see oli super. Mõelda vaid, kui mõnus oleks iga hommik nii ärgata, kui kogu aeg keegi valaks Su kuhja positiivsete ja inspireerivate sõnadega üle.

Põõnasime mõnusasti üksteise kaisus voodis, kui Joosep mulle neid kommentaare ette luges ja nentis, et mul oleks justkui nagu sünnipäev, kõik muudkui soovivad mulle õnne ja jaksu, hehe. Põhimõtteliselt kõik kommentaarid olid positiivsed, välja arvatud üks päevanael, kus ma sain teada, et kui ma järgiksin ühe konkreetse raamatu juhtnööre, siis mul oleks võib-olla võimalus saada nägijaks, aga kahjuks seda raamatut punktkirjas pole. Ilmselgelt, eksole.
"

"
Mina, kui selline natuke kiuslik ja sarkasmi armastav inimene, tekkis seda kommentaari lugedes ainult kaks küsimust:
1. Kust see inimene nii täpselt kursis on pimedate raamatukogu valikuga ja kui juba teab nii täpselt, mis meil on punktkirjas ja mida mitte, siis peaks olema kursis ka audioraamatute valikuga? Aga võib-olla on seda raamatut hoopis kombatavat olemas. Kas see sai ikka üle kontrollitud. Sai siis või ei saanud? Ei tahaks ju sellist imetabast võimalust käest lasta, kui mul on võimalus nägijaks saada. Piibel? Mulle turgatas praegu Piibel pähe, aga see ei saa ju ometigi olla, sest Piibel on punktkirjas täitsa olemas. Uus Testament on suisa 65 raamatuna ära trükitud. Saad ühe raamatu jaoks terve toa ära bronnida.
2. Kus siis kõik need nägijaks saanud pimedakesed end peidavad? Kas neid üldse on? Aaa õigus, seda raamatut pole ju punktkirjas ja vaesekesed ise ei näe ju tavakirja lugeda. Hehe, kurb küll, aga kükita siis edasi koos oma pimedusega, kui lugeda ei näe.

See oli siis tänase päeva väike annus sarkasmi. Oii, mulle meeldib sarkasm ja must huumor. Muudab elu kohe ilusamaks :D

Aga, kui siin on veel kedagi, kes pole kursis minu viimaste aja tegemistega või ei jaga matsu välja, et millest ma praegu räägin, siis eks ikka eilsest LP Tervis Plussis ilmunud kolumnist, mille autorihakatis ma olen. Minu kolumnid hakkavad nüüdsest ka edaspidigi igakuiselt korra kuus ilmuma.

Mul selle kolumni ilmumisega oli selline pisikene ootusärevus ka hinges, et mismoodi rahvas võtab vastu minu esimese üllitise ja süvendasin korduvalt ja korduvalt endas kahtlusi, et äkki saab seda pimeduse juttu juba liiga palju...? Mulle endale tundub kogu see pimedus ja sellega koos elamine kuidagi nii enesestmõistetav. Panin erinevad sokid jalga. Eksisin ühe päeva jooksul juba viiendat korda ära. Pigistasin endale kreemi pähe ja kreemi asemel hõõrusin endale näkku dušigeeli. Istun kottpimedas toas, sest ei märka, kui väljas pimedaks läheb ja ainus, mis sealt toast kostub, on mu arvuti plädin. Ma ei näe ärritavaid tolmurulle ja võin seni täies südamerahus elada kuni selle hetkeni, mil mul esimene tolmurull ninna lendab. Lisasin tee sisse soola, no ikka juhtub, juba sajandat korda juhtus.Ja siis on kuidagi naljakas kuulda, kui inimesed mind kiidavad ja ütlevad, et ma olen tubli... Ma ei saa aru mille poolest ma nii tubli olen. Ma lihtsalt elan nii nagu oskan, thats it. Minu jaoks on kõik see kuidagi nii igapäevane ja ei oska selles miskit ekstreemselt tublit näha ja põnevat leida.Kuid paistab, et inimesi ikka miski paelub, kui saavad kiigata teistmoodi inimeste maailma, et mismoodi nad seal toimetavad ja hakkama saavad. See on vahva, avardab silmaringi ja äkki mõjub kohati ka motiveerivalt? :)

Nii et loodetavasti järgnevad kolumnid pakuvad sama palju rõõmu ja huvi ning järgmiste kirjutamiste ja joonistamisteni. Ma muide armastan joonistamist. Ja täna otsustasin, et hakkan Joosepile salli kuduma. Ainult seda pole ma veel otsustanud, et millal ma kudumiseni jõuan. Pean endale ju enne vardad ja lõnga soetama. Eks ma annan teada, kui algust teen ja näitan kindlasti ka tulemust.
Ahjaa, täna veel otsustasin mitte kandideerida Sportlandi blogijakohale. Hakkasin mõtlema, et pole mõtet ahneks minna. Teadagi ju, mis vanarahvas selle kohta ütles: suur tükk ajab suu lõhki. Kuigi mu suur unistus on saada endale suusad ja Sportlandi blogijaks saades oleks see unistus mulle sammuke lähemale jõudnud, siis leidsin, et ainult suuskade pärast pole ka mõtet end oimetuks blogida. Pärast istun oma hunniku otsas ja blogin näpud villis ja lõpuks ei tunne enam sellest blogimisest grammigi rõõmu. Ma nii ka ei taha.
Aga andke teada, kas lugesite minu LP Tervis Pluss kolumni ja kuidas meeldis, ei meeldinud ja soovitusi võite ka kamalaga jagada.

Marimell kirjutas mõni aeg tagasi FiFi erootikabutiigist, kus leiab igasugu lahedaid ja seksikaid tooteid. Dildod ja vibraatorid nagunii, aga lisaks ka sekspesu, hommikumantleid, kinkekomplekte, libesteid jms. Peale selle viskas Marimell antud teemaga õhku ka küsimuse: kas tõesti on naisi, kes ei rahulda ennast?Kommentaaridest sai teada, et ei, kõik naised ei vaja kõiksugu lelusid ja imevidinaid, et aeg-ajalt endaga ise tegeleda. Isegi siis mitte, kui pole hetkel kellegagi püsisuhtes. Kuid samas oli ka neid naisi, kes tunnistasid ilma vähimagi piinlikkustundeta, et lisaks regulaarsele seksile oma partneriga, tegelevad nad aeg-ajalt endaga ise. Kuna teema oli seotud erootikabutiigiga, siis ilmselgelt tuli jutuks ka kõiksugu voodielu ergastavad ja värskendavad lelud ning kommentaariumist võis lugeda, et on täiesti tavapärane, et naised kasutavad meelsasti sekslelusid nii koos partneriga, kui ka üksi vallatlemiseks.

Marimelli postituses oli mul täielik äratundmisrõõm selle lõigu juures, kus oli juttu sellest, mismoodi naistekari Sulle peale lendab, kui Sa julged kasvõi moka otsastki mainida, et aga Sa ei kasutagi seksvidinaid. Mul oli umbes sama geiss, aga jututeemaks ei olnud mitte seksvidinad, vaid kelgiti oma saavutuste ja kogemustega. Kui Sa seltskonnas ei hakka koos teistega praalima, et mida, kellega, kus ja mitmekesi oled teinud, siis saad kohe endale vanilla sildi külge. Ja see isegi ei olene sellest, kas tegu on naiste- või meeste seltskonnaga. Mind isiklikult nii kohutavalt häirib selline nõme praalimine, sest miks peaks inimene hakkama kellegile midagi tõestama ja detailideni lahti seletama, et mida kõike on või ei ole proovinud. Kui inimese intiimsusspekter on teistest mõnevõrra kitsam, siis ei pea teda ju sellepärast kohe kuivikuks sõimama. Äkki see pole üldse inimese loomuses avalikult kõigile rääkida oma partneri peenise pikkusest, häbeme raseeritusest, fetišitest, eelistustest, öökapi sahtlisse peidetud leludest.

Minu jaoks on need inimesed palju atraktiivsemad, kes ei haibi iga nurga peal oma saavutustega. Mõjuvad kuidagi usutavamalt ja salapärasemalt. Siin muidugi ei tohiks omavahel kahte asja segi ajada. See on täiega lahe ja huvitav, kui keegi lihtsalt muljetab oma ägedast seksikogemusest. Kuid teine leer, mida mina antud hetkel silmas pean, on see, kui inimene hakkab sellist egotrippi suust välja ajama, et ma tahaks lihtsalt natuke endale suhu oksendada.Selline fa fa, ma olen seda proovinud ja seda teinud ja näinud. Just eile sain hea paugu n*kku. Ma olen ikka täiega tegija. EI ole lahe!

Lisaks, kui korraks tulla selle uute asjade proovimise teema juurde, siis kas kõike ikka peab siin elus järgi proovima lihtsalt sellepärast, et olla ka pop ja käia ajaga kaasas, vältimaks seltskonnas kõõrdi vaatamist? Minu arvates on see täiesti jabur arusaam. Mina küll ei arva, et kõik peavad tänasest päevast alates teiste eeskujul hakkama kasutama oma voodielu värskendamiseks vibraatoreid, tuppekuule, peeniserõngaid või mida kõike veel, puhtalt sellepärast, kuna teised seda teevad. Sama hästi võiks ju küsida nendelt kaasaegsetelt seksijatelt, et aga miks kõikide moevooludega siis kaasa ei lähe? Kas olete kuulnud uuest trendist? Uus trend on nüüd ju emakese maaga seksimine. Ökoseksuaalid saavad enda ehitatud kasvuhoones kokku ja kukuvad üheskoos paljalt mudas püherdama, saades sellest võimsaid orgasme. Tegu on grupi inimestega, kes usuvad, et maaga seksides päästavad maailma. Ma kujutan ette, mismoodi ma järgmisel korral istun seltskonnas ja samal ajal, kui kõik sädistavad oma seksvidinatest ja kogemustest, siis lihtsalt ühel hetkel lajatan: "Issand, aga miks keegi teist maaga ei seksi? Mis teil ometigi viga on? Mis te polegi ökoseksuaalid vä? Te ei tahagi maailma päästa või? :D

Ühesõnaga, mis mu point on? Minu point on see, et igale ühele oma ja pole tarvis teiste eelistuste ja valikute üle kohut mõista või kuidagi negatiivselt suhtuda ja tunniaja pikkune loeng maha pidada. Pole vahet, kas oled sekslelude austaja või naudid puhast seksi. Igale ühele oma.
Lõpetuseks mõtlesin omaltpoolt tõstatada hoopis vastupidise küsimuse. Kas kõik mehed masturbeerivad? Mitte, et mul oleks siin hordide kaupa meeslugejaid, aga naised võiksid ka arvamust avaldada, et mida sellest arvavad, kui näiteks suhtes olev mees üksi masturbeerib? Vallaline mees seda tegemas on minu meelest suts loomulikum ja arusaadavam, aga kas suhtes oleva mehe puhul on see samuti selline tavapärane? Naistel tundub vist olevat.

Mul oli tegelikult eile plaanis rohkem kui üks lugu oma hüpo järgsetest käitumistest ja väljaütlemistest kirjutada, aga läks kuidagi nii, et saite ainult ühe loo. Esimest saate lugeda siit.

Tegelikult ega hüpo järgsest käitumisest midagi väga rääkida polegi, kuna organism tarvitab sel ajal tohutu kogus energiat ära ja siis üldjuhul on inimene peale ränka veresuhkru langust ja krampe suht kudenud olekus. Lisaks peale krampe on diabeetikul ääretult külm ja organism lihtsalt kisendab ühe kosutava une järgi. Aga enne pead muidugist sooja saama, sest katsu Sa uinuda, kui üle kere lõdised.

Näiteks...
Viimane kord, kus mul olukord küll krampideni ei jõudnud, aga suhkur käis kuskil seal 1,4 mmol/l peal ära, siis pärast oli mul nii külm nagu ma oleksin kükitanud porgandpaljalt kuskil külmakambris. Isegi kolm tekki, mille sisse ma olin end mässinud, kuum tee ja meetri kauguselt otse minu peale puhuv soojapuhur ei andnud mulle piisavalt soojust. See on lihtsalt organismi loomulik kaitsereaktsioon.

Kuna inimese maks talletab endasse teatud kogus glükoosivarusid, siis organismi kaitsemehhanism tarvitab hüpode ajal selle glükoosi kätte saamiseks peaaegu kogu energia ära, mis viib selleni, et organismis pole enam piisavalt jõudu sooja tootmiseks ja hoidmiseks. Maakeeli öeldes minnakse ellujäämise eesmärgil kõikide varude kallale.

Kui ma eilses postituses kirjutasin, mismoodi ma suutsin peale krambitamist ära unustada, et mul on juhtkoer, siis tänases loos tunnistasin ma end peale hüpot täiesti terveks. Vähemalt nii väitsin ma meedikutele otse silma sisse vaadates, et mul pole mitte ainsamatki tüsistust. Terve kui purikas.

Olin järjekordselt Kikul külas ja kuna õhtul käisime natuke pralletamas, siis arvatavasti see oli ka põhjus, miks hüpos lõpetasin. Kuigi magama minnes oli suhkur 6,5 mmol/l, siis ma unustasin, et ööseks võiks see suti kõrgem olla. Eriti veel, kuna olin tiba alkot ka tarvitanud ja alko üldiselt alandab veresuhkrut. Oleneb muidugi alkoholist, sest näiteks õlus on päris korralikult süsikaid ja see ei alanda mitte kuskilt otsast Su veresuhkrut.

Ärkasin taaskord üles sellise väsinuna, aga selleks ajaks, kui mina meelemärkusele tulin, olid meedikud juba kohal. Tohkendasid seal ümber minu. Mõõtsid pulssi, suhkrut ja rõhku, aga kuna kõik oli juba enam-vähem normaliseerunud, siis koostasid väljasõidu protokolli. Mina seda ise ei mäleta, aga ühel hetkel olevat meedik minult küsinud, kas mul mingeid tüsistusi ka on ja mina vastanud täiesti enesekindlalt: "Ei, ei ole mitte ühtegi tüsistust..."
Kiku muidugi haaras kohe sõnasabast kinni ja lausus: "No tal tegelikult on küll... Esiteks ta on pime ja tal peaks olema ka neerupuudulikkus..."

Jeesh, selline väike neeru- ja südamepuudulikus, kergematsorti närvikahjustus jalgades ja pimedus, ei midagi märkimisväärset. Põhimõtteliselt täiesti terve ju :D
Kui meedikute töö oli selleks korraks tehtud, siis enne lahkumist soovitasid nad mulle paar võikut teha, et see aitavat hoida veresuhkrut stabiilsena, et uuesti kolinal alla ei langeks. Aga sel hetkel, kui nad seda soovitasid, siis nad vaatasid Kiku Aafrika näljahädalise välimust ja kööki, kus Kiku hoiab oma taarat ja muud träna ja küsisid: "Teil ikka on süüa siin või?"

Kiku, kui viitsid, siis võiksid kommentaariumisse jätta omapoolse kirjelduse olustikust, millise mulje kogu see kompott võis meedikutele suure tõenäosusega jätta. Oot, las ma vastan sellele ise: kustumatu! Milline imeline trio ma ütlen.

Ma ei tea, kas siin on veel kedagi, kes poleks kuulnud diabeedist ehk maakeeli suhkruhaigusest. Kui ei ole, siis doktor Google aitab. Sest ma ei hakka täna uuesti kirjutama pikka sissejuhatust diabeedi haiguskulust, ravivõimalustest ja tüsistustest, kuna ma tahan hoopis jagada mõningasi naljakaid seikasid, mis on kaasnenud madala veresuhkruga. Aga enne kui me nende lugude juurde liigume, siis olgu juba eos ära öeldud, et kui inimesel on suhkur madal, siis pole aega enam oodata. Kui inimene on veel suuteline ise kõnelema, siis anna talle midagi magusat (komm, mahl, isegi tükk leiba aitab). Kui aga inimene pole enam adekvaatne või veel hullem, kontaktivõimetu, siis helistage kohe 112. Ja tihtipeale on diabeetikul endal ka midagi magusat kotis, võite sinna ka kiigata. Kindlasti mitte süstida diabeetikut! 

Ma olen 26. aastase diabeedistaažiga näinud kõikvõimalike veresuhkruid, ja juhtunud on ka nii mõndagit, näiteks teadvuse kaotus, krambid. Isiklikult ma ei pea diabeeti kohutavaks haiguseks, mille diagnoosimisel peaks inimene hakkama kassima. Jaa, tegu on tõsise haigusega ja seda on võrreldud isegi vähkkasvajaga, mis salakavalalt aegamööda hävitab inimese vereringest kuni organiteni. Aga hea uudis on see, et kui oled piisavalt hoolas ja korralik, siis on ka haiguskulg leebem ja aeglasem ning tänapäevaste vahenditega tekib väga vähe tüsistusi. Märksõna on koostöö. Koostöö oma arstiga. Koostöö oma haigusega. Selle haigusega tuleb saada sõbraks ja õppida koos elama. Ma ikka aeg-ajalt itsitan pihku ja muigan siin omaette, kui loen kusagilt blogist, mismoodi keegi ostis endale mingi järjekordse koduse allergiatesti ja issandjumal küll, mõelda vaid, nad pidid teist korda oma elus näpu otsast verd võtma ja nüüd on kõik käed, seinad ja elamine verd täis nagu seal oleks seatapp toimunud. Nii nad seda kirjeldavad. Ja mõelda vaid, ma pean end iga päev mitu korda päevas süstima, 4-6 korda päevas lansettiga sõrmeotsi augustama, iga toidukord süsikaid arvutama ja siis jälle mõõtma ja siis vajadusel jälle süstima. Ja siis ühe sellise väikse augukese pärast läheb kohe selline kisa lahti. Pühajeesuskristus küll, ma ütlen.

Ma saan aru, et iga inimese jaoks on tema hirmud ja mured need kõikse suuremad ja hirmsamad, aga kui minul kipub vahel madalseis peale tulema või tahaks niisama vinguda ja halada, siis ma mõtlen endast kehvemas või nõrgemas seisus olevatele inimestele. See päriselt aitab. Võtame kasvõi diabeeti haigestunud beebi ja nende vanemad. Mina olen jah täiskasvanud inimene ja saan mõistusega aru, miks on tarvis mitu korda päevas lansetiga sõrmeotsa lõhkuda, aga katsu sa seda vastsündinule või kolmekuisele beebile selgeks teha. Ei ole ju nii, et lihtsalt seletad rahulikult puhtas emakeeles olukorra ära ja beebi noogutab sulle kõikemõistvalt naeratades vastu. Tjah, oleks see vaid nii, eksole. Tegelikult beebi tunneb ainult valu ja annab läbi nutu sellest märku. Ja siis mõelda nendele vanematele, kes peavad oma beebile teadlikult haiget tegema ja mõtelge veel sellele kui tilluke on selle väikese inimese sõrmeots... Veits nõme nagu siis vinguda, kas pole?!

Aga tagasi minu juurde...
Kuna mul on rohkem kui üks kord selle aja jooksul olnud väga ränkasid hüpoglükeemiaid, mis on lõppenud krambitades, siis kirjutan ühest sellisest humoorikast juhtumist lähemalt. Täpsemalt sellest, kuidas mõistus peale hüpot kohe üldse ei klikkinud.

Olime seltskonnaga Hiiuma kohvikupäevadel ja mitte üritust väisamas, vaid ise kohvikut tegemas. Et jõuda meeskonnaga vajalikud ettevalmistused ära teha, läksime päev varem kohale ja seega pidime paar ööd Hiiumaal ööbima.

Esimese öö varahommikul ärkan üles ja Kiku teatab: "Sul olid krambid!"
"Mis asja! Minul?"
"Jah, kohe tuleb kiirabi ka," seletab Kiku rahulikult.
"Kiirabi? Kellele?" uurin mina hämmeldunult.
"Sulle. Sul olid ju krambid," vastab Kiku.
"Krambid? Minul?!" veel rohkem hämmeldunult, nagu kuuleks sellest esimest korda.

Istusin siis rahulikult voodi peal edasi ja lürpisin suhkruvett . Hetke pärast tuli keegi meie seltskonnast üle ukse kiirabi saabumisest teatama. Loomulikult olin ma selleks hetkeks suutnud veel korra ära unustada, et mul olid krambid ja et kiirabi tuli just mulle. Kuna Janet ööbis samuti meiega ühes toas, siis otsustati ta meedikute ajaks teise tuppa saata.
Kui meedikud mu suhkru, vererõhu, pulsi ja kõik muud näidud üle kontrollisid ja tunnistasid mu stabiilseks, siis keegi seltskonnast küsis minult: "Kas toome Janeti tagasi?"
"Janeti?" küsisin nagu kuuleksin seda nime elus esimest korda.
"Sinu juhtkoer," selgitas Kiku.
"Koer? Mul on koer või?!" küsisin heldinul häälel.

Tjah, kui mu poobik tuppa tormas ja minu juurde saba liputades tuli, siis mulle meenus jah, et mul on tõepoolest koer. Ma ei tea üldse, kuidas ma sain sellise nunnupalli ära unustada. Eriti kui pakub mulle igapäevaselt nii vahvaid emotsioone. Näiteks täna hommikul kui ma silmaluugid avasin ja olin ainult suurt varvast jõudnud liigutada, ronis see tegelinski voodi alt välja, pistis oma märja ja külma ninaotsa vastu mu kaela, seejärel vastu kõrva ja tagatipuks aevastas ilge tatilärakaga mulle otse kõrvaauku. Tõepoolest, kuidas ma sain küll selle karvapalli ära unustada.

Aga eks neid lugusid hüpodest, mida diabeetikud on kogenud, neid on sadu. Küll on diabeetik end madala suhkru korral lennuki pähe vannituppa lukustanud ja keeldunud sealt väljumast, sest daah, muidu ju "lennukis" rõhk langeb ja kukub alla. Kuigi ainus, mis seal langeb on veresuhkur. Või mismoodi diabeetik madala veresuhkruga lamab diivanil ja näeb mismoodi lagi hakkab talle peale vajuma ja siis lihtsalt rahulikult lamab edasi ja jälgib antud olukorda ja mõtleb mingeid omi kosmilisi mõtteid. Kõlab veits sedasi nagu inimene oleks seeni tarvitanud. Ja ei, ma ei pea siin silmas kukeseeni. Aga tegelikult on siin süüdi liiga madal veresuhkur.                                                                                                                                                                                                                

Ristiema saatis ühe minu lapsepõlveajast pärineva pildi, kus ma maal suvitamas olin. Mina siis see pisike plika, kes madratsit lükkab. Ega ma oluliselt eriti pikemaks pole kasvanud

Mina ja Joosep Rummu karjääri erosioonidel

Mina niisama Joosepile nägusid tegemas, kui mind sületantsu juttudega noris

Kaks head sõpra kutsusid Kaid ja mind Rootsimaale kruiisile. Ja kuna Kai on ainult Pärnus, Tartus ja Tallinnas käinud (vaherepliik Kai poolt: Lätimaal ka ikka), siis võiks korra välismaale ka viia, kasvõi sõprade abiga ja kasvõi tasuta saadud piletitega.
Aga ega me siis kohe minna saanud, töö oli vaja enne ära teha. Asi oli nimelt selles, et panime oma majja uue keskküttekatla. Mina olin seal tähtis mees. Peksin suure kuvaldaga vana Leedu katla seina seest välja. Oiii, see lammutamine meestele meeldib. Sellel katlal oli seitse ribi ja need olid omavahel veel ränga poldiga kokku tõmmatud, selle poldi painutasin ka läbi. See oli ka vägev, hirmus härga täis olin. Aga kaua ei jõudnudki olla, sest Kai hingas kuklasse: „Kiire on-kiire on, svenssonid ootavad!”.

Küürisin siis endalt hirmsa nõgi maha ja nägin lõpuks täitsa endamoodi välja ja juba tormasime bussile ja juba olimegi Tallinnas. Tallinnas liiklesime seltskonnaga suurde sadamasse. Endamisi mõtlesin, et tahaks juba laevas rahulikult külili heita ja maksuvabast poest ostetud lagritsaid närida. Samas enne tuli piletid registreerida, siis tuli veel dokumente näidata ja lisaks oletasin, et pean veel seitsmele inimesele hakkama selgitama, et tegemist on juhtkoeraga, ta ei pea olema puuris, ta ei pea kandma suukorvi ja sada muud asja veel.

Aga jah... läksime siis hoonesse sisse. Seal oli palju ruumi ja avarust. Vaatasin ringi, pea suurlinna mürast ja palavusest õieli otsas. Astusime eskalaatorile, mis meid ilusti üles vinnas. Tundsin, kuidas hoone jahutus hakkab meid varsti kuumast suveõhust reaalsusesse tagasi tooma kui äkki.... Kui äkki Kai küsis oma lapselikus siiruses päevaküsimuse: „KAS ME OLEME NÜÜD LAEVAS?”
Meh? Laevas? Ei, me oleme just jõudnud terminali, läinud läbi esimese ukse ja sõitnud esimese eskalaatoriga üles, me EI ole veel laevas. Poole kilomeetri pärast oleme laevas.

Oeh, aga nüüd on Kaid teinekord hea norida... Kui Tasku keskuses kinno läksime, siis sõitsime ka esimese trepiga üles ja siis küsisin ise Kailt: „Kas me oleme nüüd kinos”.

Kai kommentaar loole
See oli minu eluesimene laevareis. Ma polnud ealeski kuskil sadamas või terminalil käinud. Veel vähem olin ma varasemalt oma jalga suurele reisilaevale tõstnud. Lihtsalt, kui eskalaatori pealt maha astusime, siis seal kajas suursuguselt ja mulle pimedale kõlas see täpselt sellisena nagu üks laeva sisemus võiks kõlada :D
Kusjuures ma pole omaenda ihusilmaga isegi lennujaama ja lennukeid näinud. Jah, neid taevas, neid minilennukeid vilkuvate tulukestega muidugi olen, aga mõtlen just reaalselt maapinnal seisvaid reisilennukeid, neid pole mul õnnestunud näha ega katsuda ega sees istuda. Huvitav, milline saab olema minu esimene lennureis pimedana. Oleks see vast huvitav ja uudne kogemus...

Ahjaa, mulle meenus selle sadamaterminaliga veel üks humoorikas vahejuhtum. Ma jäin nimelt paariks minutiks Janetiga kahekesi, kui äkitselt ümbritses mind tohutu muulaste jutuvadin. Meid Janetiga piirati ümber ja kukuti fotokatega sähvima. Ma seisin seal mokk töllakil ja mõtlesin, et ookeii, mis toimub? Kuid õnneks saabus Kiku, kes mu viisakalt inimsõõrist välja aitas ja ütles, et see oli kõigest hiinlaste turistigrupp, kes vaimustusid minu juhtkoerast. Praegu tahaks küll paari klõpsu nende varamust saada ja ise üle kaeda, et millise lambise ja üllatunud ilmega ma neid jõllitasin :D

Ma ei hakka sellele postitusele pilti lisama, sest see hiljutine postitus, kus ma pajatasin Joosepi ja enda kokkusaamise loo, siis seal ongi Rootsi kruiisi päevast tehtud klõps. Näete siit.

Eile suutis janet mind korralikult enda pärast muretsema panna. Päeval oli nagu kõik korras. Käisime linnas, koju jõudes kepsles vallatult ja rõõmsalt ringi ja muudkui tonksas mind oma niiske koonuga, nõudes õhtusööki. Vahetasin linnariided mugava kodukleidi vastu, kokkasin natuke endale ja Joosepile ja siis andsin kutsadele krõbuskid ette. Janet sai oma tavapärasele toidule lisaks ka atoopilist dermatiiti leevendavat ravimit, mida ta on juba aastaid iga nädalavahetus saanud.

Kuna mina tundsin end räsituna, siis mõtlesin, et tukastan umbes poolteist tundi enne näosaate algust. Mõeldud, tehtud. Viskasin end mõnusasti diivanile külili ja tõmbasin paksu pehme pleedi kõrvuni. Tavaliselt poeb Janet mulle jalgadesse magama ja nii ka seekord, kuid ei läinud viite minutitki, kui hakkas jant pihta. Kõigepealt keerutas ta niisama mul jalgades ja maigutas suud. Lakkus oma käppasid ja paar korda diivani käetuge. Kui oli tagasihoidlikud miljon korda proovinud vasaku ja parema külje peal uinuda, aga mitte miskit sellest välja ei tulnud, siis lõpuks otsustas maha hüpata ja läks köögilaua alla. Seal püsis paar minutit ja edasi läks diivani ette, siis diivani kõrvale, siis kööki kaltsuvaibale, siis magamistuppa voodi alla, siis Joosepi selja taha, siis oma pehmele lebomatile, siis jälle minu jalgadesse ja vahepeal tiirutas niisama sihitult mööda elamist ringi. Igas kohas viibis maksimaalselt paar-kolm minutit ja kõike seda saatis pidev suu maigutamine ja matsutamine. Puhas ja värske vesi oli olemas, kõik oli nagu olemas, aga miski nagu ikka vaevas seda väikest poobikut.

Selline tunne tekkis nagu ta vaevleks valude käes või miskit näriks teda. Ma ei teagi kohe. Võib-olla on need vanadusega kaasnevad liigesevalud, aga need algasid siis küll kuidagi liiga järsku. Vähemalt minu jaoks. Kui bussi pealt maha astusime, siis lasin veel Janeti rihmast lahti ja jalutasime Joosepiga käsikäes koju. Janet samal ajal kepsles ringi nagu noor gasell haljendaval aasal. Polnud ühtegi märki valust või terviseprobleemidest ja siis äkitselt peale õhtusööki hakkas selline jant pihta. Täna ta on õnneks palju rahulikum ja öö möödus ka suuremate komplikatsioonideta. Imekombel on ta praegu isegi juba ligi tunnike ühe koha peal suutnud püsida ja paksu und lasta.