Minu suhted meestega vol. 2 ehk Joosepist

Nonii, sättige end mugavalt istuma, varuge aega ja kannatust, sest siit tuleb üüü-lipiiikk järjepostitus sellest, mismoodi me Joosepiga kohtusime ja mis kõik sellele eelnes, et kaks tuvikest saaksid õnnelikuna koos olla.

Joosepiga kohtudes olin paremast silmast täiesti pime, kuid vasakus silmas oli säilinud üpriski hea nägemisjääk. Selline, mille abil suutsin iseseisvalt linnaruumis ringi liigelda. Ma küll ei näinud lugeda, kaugusest lähenevaid sõidukeid ja hämaras ei suutnud väga hästi ka inimeste näolappe tuvastada. Kuid päevavalges olin täitsa nägija, no võrreldes praegusega.

Esimene kohtumine Joosepiga oligi siis õhtu hämaruses ja egama tema nägu ei näinud.Igatahes see on see sama lugu, kus ma esimesel kohtumisel Joosepiga ehmatasin end selleriks, sest ta tuli minuga majandusest, poliitikast ja sõjandusest rääkima. Mul oli nagu meh?! Kust planeedilt see tüüp on alla kukkunud?! Ja kuna mitte kunagi varem polnud ükski tüüp sedasi minu jutule tulnud, siis ma olin nii pahviks löödud, et ei osanud mitte essugi vastata, ainult mõmisesin miskit moka otsast. Joosep muidugi vaatas, et sellega pole siin küll miskit peale hakata (loll nagu tuhvel) ja jalutas seltskonnast eemale. Ma jäin sellise näoga maha nagu "mis asi see veel oli?" :D

Vaherepliik Joosepilt: "Ma esimesena märkasin ikka ilusat figuuri ja jalgu ja suure ruumalaga tisse"

Kuid järgmisel korral kohtusime juba päevavalges ja siis ma nägin Joosepi naeratust, mis oli nii lummav, siiras ja soe, et isegi minu pooleldi töötav silm fikseeris selle koheselt ära. Edasi märkasin Joosepi silmi ja pilku, millesse võis lihtsalt ära uppuda. Kuna ma kaugelt enam normaalselt ei näinud, siis üritasin sedasi vaikselt ja salaja teda piiluda. Ma ei saanud ju talle nina alla istuda ja siis otse näkku jõllitada. Kui Joosep jääb mulle otsa vaatama, siis on täpselt selline tunne nagu ta hüpnotiseeriks ja puuriks minust otse läbi. Isegi nüüd pimedana ma tajun seda.

Kui eelmises postituses kirjutasin, mismoodi ma paaniliselt tõrjusin noormeeste lähenemiskatseid, sest nad lihtsalt lämmatasid mind oma seksuaalsusega,  siis Joosepiga polnud üldse sellist help-I-need-some-air tunnet. Ta ei hakanud kohe käsi püksi ja pluusi alla ajama. Ta lihtsalt natuke kiusas mind- loopisime üksteist männikäbidega, pritsis rannas mind veega ja lihtsalt hoidis mu käest kinni, tekitades sellega mulle turvatunnet. Mulle meeldis see vaikselt ja rahulikult kulgev tunnetemöll.

Kuigi meil olid tunded vastastikulised ja ma teadsin ja nägin seda igal sammul, siis sellegipoolest hoidsin kiivalt temast eemale, kuna sain enda kurvastuseks teada, et mu sõbranna on ise Joosepist huvitatud. Ma ei suutnud iseenda tahtmist esikohale seada ja nii ma mängisingi jääkuningannat, lükates kõik Joosepi lähenemiskatsed tagasi. Ma ei saanud talle öelda ka, miks nii teen, või mis on selle põhjuseks, või et tegelikult mul on sama tugevad tunded, sest siis poleks ta taganenud ja ma oleksin lõpuks lihtsalt tunnetele allunud. Nii ma surin sisimas igatsusest olla tema lähedal.

Selline tamburaitamine kestis siis kuskil ligi pool aastat, kui lõpuks sõbranna leidis endale teise kuti ja ma mõtlesin siis, et oh jess, nüüd on minu ja Joosepi võimalus, aga tutkit brat. Joosep oli oma tunded minu vastu nii tugevasti alla surunud, et mul läks ligi 9 kuud aega, enne kui ta uuesti vedu võtma hakkas. Aga näe võttis ja siin me nüüd siis oleme.

Kuigi ma olin õnnejoovastuses, kui meist sai paar, siis ega algus roosiliselt ei kulgenud, sest väga palju stressi ja pinget põhjustas meie suhtes ka minu ema. Ema, kes oli täiesti veendunud, et Joosep pole õige mees mulle, või olgem täpsed, Joosep polegi mees, vaid poisike. Jah, nõnda mu ema tõepoolest alguses arvas ja kasutas igat võimalust ka selle väljendamiseks. Mu ema soovis, et ma leiaksin endale rahaka ja hooliva mehe. Paraku Joosep algusaegadel rahakuse kriteeriumile ei vastanud, kuna oli 12. klassi abiturent ja pigem elasime minu sissetulekutest ja see oli niivõrd vastu karva minu emale, et suisa vahutas, mismoodi mind ikka ära kasutatakse ja et Joosep on parasiit jne. Selline suhtumine tegi ikka kohutavalt haiget ja kahjuks tõukas mind emast ka eemale. Kuigi ma seletasin, et Joosep keskendub hetkel oma õpingutele, et kindlustada meile tulevikuks hea ja stabiilne sissetulek, kuid ema ei näivat oma suhtumist muutvat. Ja siis ma lihtsalt ühel hetkel tegin otsuse, et ma ei räägi enam emale meie tegemistest, käimistest ja tulevikuplaanidest. Sellel polnud lihtsalt mõtet.

Aga millised me siis oleme...
Kui ma ütlen, et Joosep on mees, kes kokkab, koristab, toob seljakottide kaupa sulli koju, koob, heegeldab, laulab serenaadi, kirjutab luuletusi, triigib pesu, viib alati oma sokid pesumasinasse, ei jäta piimapakki välja, poodleb minuga mitu päeva jutti,küllab mind kulla ja karraga üle, remondib kõik remonti vajavad ja mitte vajavad asjad silmapilkselt ära ja mina võin lihtsalt päevad läbi jalga kõlgutada ja niisama olla ilus, siis ma räigelt valetaksin. Muahaha, kui te vaid näeks praegu mind... Mu juuksed ei mäletagi enam, mis asi see vesi veel on. Ja ma siiani istun pidžaamas. Ei hakka enam vahetama ka, pole ju mõtet, varsti jälle magama.

Tegelikult ideaalis on meil kodused ülesanded ära jaotatud. Laias laastus on nii, et mina olen see, kes igapäevaselt kokkab ja koristab. Hoolitsen selle eest, et külmikust toit kunagi ei lõppeks ja et me ei upuks karvade ja liiva sisse ära. Aga Joosep rassib samal ajal palehigis tööd teha, et meile sulli kühveldada.
Loomulikult on erandeid ka. Kui ma näiteks haigestun või tunnen end väsinuna, siis Joosep on täitsa võimeline ise külmiku üles leidma ja selle iseseisvalt ka avama.
Kui olen palavikuga siruli ja näen välja nagu viimane kudenud rääbis , siis seletab mulle, et kui armas ja ilus ma olen, keedab mulle teekest ja silitab peakest ja sätib tekikest peale ja kuulab minu lalinat.

Hee, mul läks nüüd mõte jooksma. Ah, ma jätkan mõni teine kord. Lähen ja torisen nüüd natuke Joosepi kallal, sest võttis Pythoni endale sülle, aga see loom ajab praegu metsikult karvu ja ma ei jaksa neid nii kiiresti eest ära koristada ja siis ma olen nii tundlik selle koha pealt, kui ise kaasa aidatakse nende karvade pudisemisele, uh. Ja teate mis? Kui ütlesin, et ärgu võtku Pythonit sülle, et ajab karvu, siis teatas südamerahus: "Las ajab!" Ma tahaks praegu läbi magamistoa seina joosta ja teda ära kägistada. Aga ei, ma muidu endiselt armastan teda, aga praegu ta mulle lihtsalt EI meeldi. Mitte mingisugust austust pole minu tehtud töö vastu. Ma lähen panen ka nüüd teleka üürgama ja kui ütleb, et see häirib tema keskendumist, siis ütlen ka, et las segab!.

CONVERSATION

12 kommentaari:

  1. Jah, ka minu meelest on Joosepil just sellised silmad nagu sa kirjeldasid.
    Ja kadestamist väärt Joosepi oled omale leidnud küll :D
    Mina oma armastuse eest võitlesin ka päris korralikult, kätte sain ja endale sain ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jeeš, eks armastuse eest tulebki võidelda ;)

      Kustuta
  2. Kui suur teil Joosepiga vanusevahe siis, kui tema alles õppis ja sina juba tööelupeal? :)
    Ise kohtusin oma abikaasaga Hispaanias ööklubis. Pikka juttu polnud - käpp peale, 2 kuu pärast kolisin (pooleldi omaaalgatuslikult) tema juurde sisse, aasta pärast oli kihlasõrmus sõrmes ja veel aasta hiljem abiellusime :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Joosep on kolm ja pool aastat noorem, aga paljud just arvavad, et vastupidi, kuna Joosep on tasakaalukam ja rohkem mõistuseinimene, mina esindan pigem lapsikust, emotsioone ja kärsitust jms. :)

      Kustuta
  3. Siia ootaks siis vastavat pilti kah, et näha neid legendaarseid silmi :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, kusjuures see on täitsa plaanis, või õigemini plaanisin kolmandas järjepostituses pildikese lisada, aga kui kohe nõnda ilusasti küsitakse, siis katsun tänase päeva jooksul kellegi appi sebida ja need legendaarsed silmad siia üles riputada :D

      PS. Aga kui nii kaua on piin oodata, siis väikse vihjena võin öelda, et ETV tegi minust kunagi saate "Meie Inimesed" ja seal on Joosepiga väikene intekas ka, kus saab tema silmi näha :D

      Kustuta
  4. Nii armas lugu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! :)
      Kolmandas järjepostituses kirjeldan natuke rohkem Joosepi iseloomu ja enda emotsionaalsust ;)

      Kustuta
  5. Armas, et üksteist tol ajal leidsite ja et siiani koos olete. Kõige magusam asi, mida inimene elu jooksul saada võib, on just see, mille nimel on ropult vaeva nähtud, just nagu Sinu ja Joosepi puhul. Kui te lõpuks üksteist leidsite ja kokku läksite, siis oli see kindlasti kõige magusam ja parim asi maailmas, mida oled saanud?. Vaatasin "Meie inimesed", mille ülalpool kommentaariumis viitasid, ära. Oli väga kena näha (kuigi sellest olen posituste kaudu juba aru saanud), et elad elu täiel rinnal ja sellisena, nagu ta on. Et sa ei lase end segada sellest, et sa ei silmadega elu enda ümber. Sellest on kahju, Kai, aga lükka ümber või võta omaks, aga olen aru saanud, et inimesed, kellel on mingi eluks vajalik funktsioon mistahes juhuse läbi ära võetud (nägemine, kuulmine jms.), siis peaks tööle hakkama teised meeled, mida teised tavaliselt kunagi kasutada ei oska (ega õpigi kasutama).

    Tekkis aga küsimus (ei ole kõiki su postitusi lugenud), kuidas suhtub või arvab Joosep su blogipidamisest ning sellest, et laed blogisse avalikult mingeid pilte teist kahest? Ah üks küss tuli veel: kas Joosep ei ole mõelnud teha mõnda postitust mistahes teemal? Oleks väga huvitav lugeda Joosepi arvamust mistahes teema kohta?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, tõsi. Kuna inimesed saavad välisest keskkonnast läbi silmade 80% infot, siis tihtipeale ei osata tähelepanu pöörata kuulmisele. Ma kuulen helisid ja tajun lõhnasid, mida nägijad tihtipeale tähelegi ei oska panna, nii et kinnitan ja võtan omaks :)

      Joosep suhtub minu blogimisse hästi ja isegi julgustab ja innustab mind takka. Mis puutub nendesse piltidesse, kus tema ka peal on, siis nendeks küsin alati eraldi luba ja siiani on olnud kõik OK! ;)

      Joosep on siiani kahel korral minu blogis külalisblogijana sõna võtnud. Üks oli täiesti salaja sisse logitud ja kirjutatud ja teine oli minuga kooskõlastatud.
      Lugeda saad neid siit:
      http://kai-su-karu.blogspot.com.ee/2016/06/kulalispostitus-minu-elukaaslaselt.html

      http://kai-su-karu.blogspot.com.ee/2016/04/salapostitus-kai-ise-ei-tea-sellest.html

      Kustuta
  6. Väga tore, et te lõpuks ikkagi kokku jäite.

    Ma hakkasin mõtlema selle peale, kuidas sa alguses Joosepit tõrjusid, kuna su sõbrannale meeldis ta ka. Mu esimene mõte oli, et vau! küll sa oled ikka hea inimene. Aga samas, kui mina oleksin selle sõbranna asemel, siis ma küll ei tahaks, et keegi teine minu pärast õnnetu oleks. Eriti kui on selge, et tunded on vastastikused. Ehk siis, ma tahaksin teada, mis sa ise sellest nüüd arvad? Õnneks lõppes kõik õnnelikult, aga alati ei pruugi ju nii minna.

    VastaKustuta
  7. Kusjuures meil oli elukaaslasega vastupidi. Kui kohtusime, hakkasin juba talle meeldima, kuid kuna olin suhtes, jäi tema rüütellikult kõrvale. Hea ka, et nii tegi, sest tol ajal olin oma kuti suhtes veel täitsa pime (räägi nüüd kummalisest sõnakasutusest). Nüüd 3 aastat hiljem juhtusime aga poolkogemata kokku ja siis kasutasime mõlemad vabadena kohe võimalust. Esimese nädalaga teadsime, et see ongi see õige ja praeguseks 9 kuud suurt armastust.
    Ehk siis, pika loo lõpuks, vahel kujuneb elu nii nagu saatus on ette näinud. Kui te poleks kokku mõeldud, siis järelikult ta poleks hiljem vedu võtnud. Nii et kõik hästi, mis lõppes hästi :)

    VastaKustuta

Back
to top