Munarakkude külmutamisest


Eile.. eile me käisime Joosepiga Tallinnas. Ja kuigi ma püüdsin mitte liialt kõrgeid lootusi seada ja roosade pilvede vahele end ära kaotada, siis kõigest hoolimata oli kukkumine ränk. Nii ränk, et see valu ei taha siiani mu sisse kuidagi ära mahtuda.

*Oeh, ma kohe ei teagi kust alustada. Nii raske on oma mõtteid koondada, meel muutub pidevalt härdaks ja pisar kipub silma.

Ma usun, et kõik mu blogi pikemaajalisemad lugejad teavad, et ma põen alates 4. Eluaastast 1. Astme diabeeti, mille tagajärjel on mul raske neerupuudulikkus. Ja see on olnud ka ühtlasi takistuseks laste saamisel. Ehh, optimist. Et kui laps, siis olgu juba mitu, eksole. Kuigi reaalsuses oleksime kasvõi selle ühe ainsa üle siiralt õnnelikud ja südamest tänulikud.

Kuna ma olen väga hoolas olnud oma veresuhkrutega, siis ka minu neeruanalüüsid on viimased 15. Aastat enam-vähem stabiilsena püsinud, ülivähe on kreateniin tõusnud. Kuid fakt on see, et kunagi saan ma endale ikka doonorneeru ja kui mu organism võtab siiriku kenasti vastu ja koostöö organismi ja doonorneeru vahel sujub ladusalt, ilma komplikatsioonideta, siis antakse roheline tuli ka lapse saamiseks. Aga… aga alati on kuskil üks karvane "aga" peidus, mis kogu selle lillelisuse ja mannavahulisuse halastamatult purustab.

Olgem ausad, ma pole enam päris esimeses nooruses, septembris saan 34. Ja see tähendab ainult üht – mida vanemaks ma saan, seda väiksem tõenäosus on mul rasestuda, sest diabeet ja ravimid teevad viljakusega oma töö. Mitte kõigil, aga pikaajalistel diabeetikutel on risk palju kõrgem. Ja kuna ma olen hoolas oma tervise hoidmises, mõõdan sada korda päevas hambad ristis veresuhkrut, joon taimset neeruteed ja vett, püüan olla liikuvuses ja hoida seeläbi keha toonuses, ühesõnaga kõik jutud, siis see tähendab ainult üht – mida tublim olen, seda hiljem ma doonorneeru saan. Ja mida hiljem ma doonorneeru saan, seda väiksem on tõenäosus meil Joosepiga laps saada. Selline irooniliselt vastuoluline olukord.

Kuna ma olin kuulnud, et munarakke saab külmutada ja et Haigekassa maksab selle protseduuri kinni (kui rasestumine on mingist haigusest tulenevalt raskendatud või edasi lükatud), siis otsustasin asja lähemalt uurida. Ja ma leidsingi Tallinna keskhaigla kodukalt infot selle protseduuri kohta ja ühtlasi sain teada, et alates möödunud aastast ei käi asjad enam läbi Haigekassa. Ses suhtes, et patsient ei pea esitama Haigekassale taotlust, hankima eriarsti kinnituslehte, ootama erikomisjoni otsust jne, vaid broneerid aja, lähed kohale ja sobivuse korral hakatakse asju ajama ja saategi oma munarakke, embrüaid ja seemnerakke külmutada.

Ma lugesin seda infot muidugi teatava skepsisega. Et ei olnud nii, et esimesest õnnejoovastusest viskasin kukerpalle, tantsisin valssi ja värki. Ei. Ma võtsin esialgu asja rahulikult ja otsustasin neile täpsustava e-kirja kirjutada. Sest kõik see tundus kuidagi liiga lihtne ja ilus. Et pole ju nii, et ronin kohale, vaatavad, et aa, jaa, teil on diabeet ja raske neerupuudulikkus, võtame teie munarakud ja viskame sügavkülmikusse ja kui nefroloog annab rohelise tule, siis tulge korjake oma munad üles. EI.

See protseduur käib hoopis nii, et esmalt peab naine endale 12x hormoone kõhunaha alla süstima, et munasarju hüperstimuleerida. See tähendab seda, et kui muidu ühe ovulatsiooni ajal eraldub üks munarakk, siis stimuleerimisel tekiks neid eralduvaid munarakke 15-20. Ja ideaalis nad tahaksidki nii palju ka külmutada, sest ega kõik munarakud ei pruugi olla viljastamiskõlbulikud. Tundub nagu kökimöki, aga vot siin alles algabki see koht, mis sisuliselt meie lapsesoovile kriipsu peale tõmbas.

Hüperstimuleerimine on protseduur, millega võib kaasneda kõiksugu ebameeldivaid ja eluohtlikke kõrvalmõjusid. Nagu ikka ravimite ja muude ainetega. Ja kui seda hormooni saab liiga palju, tekivad ainevahetushäired, mille tagajärjel hakkavad veresooned vedelikku läbi laskma ja see satub kõhtu. Kui on kergemat sorti kõrvalmõju, siis imendub vedelik kõhust aegamööda ise ära, aga tagajärjena võib kõht ka nii suureks paisuda nagu tavalise raseduse lõpus, hakkab valutama ja naisel on raske isegi hingata. Võib tekkida kopsuturse, neerude funktsiooni langus ja pole välistatud ka ajuturse. Siis hakatakse vedelikku kõhust ja kopsust välja pumpama, mis on omakorda raske protseduur.

Ja nagu ma aru sain, siis selliseid juhtumeid on olemas, kus antud protseduur on naise jaoks lõppenud fataalselt ehk surmaga või üliränkade tüsistustega. Sellised tüsistused on muidugi haruldased, eriti kui tegu on terve naisega, aga neid juhtumeid siiski esineb. Ja tohter korrutas korduvalt, et kuna minu organism on niigi diabeedi tõttu räsitud, siis see hüperstimuleerimine oleks mulle eriti riskantne ja eluohtlik.

Ja nii me istusime kolmekesi seal kabinetis ja ma muudkui mõmõhitasin, ise samal ajal surin seesmiselt ja mõtlesin, et miks te üldse mulle helistasite? Miks üldse vastasite mu kirjale, kus oli kogu info mu diabeedi ja tüsistuste kohta olemas? Miks ütlesite, et ma võiks tulla konsultatsioonile, et siis arst saab täpsemalt meie võimalustest rääkida. Võimalustest? Millistest võimalustest, ah!??? Võimalusi sisuliselt pole ju. Ja nii ma seal istusin, silmad veekalgvel. Ma ei mõistnud, milleks mind kutsuti, milleks lasti mul uskuda, et on lootust. Ma ei saa aru.

Kabinetist lahkudes tundsin segadust ja apaatsust, mu mõistus tõrkus seda uskumast. Miski mu sees korrutas, et see ei saa olla kõik, mingi võimalus peab kuskil veel olema. See pole lihtsalt tõsi. Ma ei saa alla anda. Kuskil on olemas lahendus. Ma ei kavatse uuesti seda läbi elada, kus arst mulle teatab, et kui oleksite paar aastat varem tulnud, siis.. nagu ma ei usu, et pole võimalusi. Meile öeldi, et jaa, nad saavad ka ilma hüperstimuleerimiseta munarakku võtta, aga siis peab arvestama, et seda protseduuri tuleb mitu korda teha ja kui tsükkel ei ole regulaarne, siis kõik see võtab aega ja võib juhtuda, et Haigekassa ei ole nõus seda kinni maksma, sest kui nad ei näe, et see võiks tulemuseni viia ehk raseduseni, siis komisjon ja arstide konsiilium võivad eitava vastuse anda. Veel öeldi, et loomulikult on võimalus ka surrokaati kasutada, et on paare olnud, kes kasutavad Ukraina, Poola ja Kruusia surrogaate ja kõik käiks samamoodi läbi ametlike kliinikute, aga see maksab meeletult palju raha. Mitukümmend tuhat.

Pelgulinna sünnitushaiglast väljudes jäi Joosep treppidel seisma ja kallistas mind. Ja kui ma muidu olen suur kallistaja, siis eile, eile ma ei tahtnud lohutust. Ma tahtsin valust karjuda. Tahtsin, et lubab mulle, et kõik saab korda ja me saame lapse. tundsin, et kui mind veel pikalt kallistab, siis ma lihtsalt ei suuda enam.. lähen lõplikult katki ja hakkan ohjeldamatult nutma. Seega püüdsin kõik alla suruda ja koduni vastu pidada.

Õhtul tegin meile ahjujuustusaiu tomatiga. Ja sel ajal kui saiu vorpisin, voolasid mul pisarad. Siis hiljem kössitasin magamistoas voodi peal ja nutsin. Jälle Joosep tuli ja haaras mu embusesse ning palus, et ma ei nutaks, sest ma murran ta südame, kui näeb mind niimoodi nutmas. Uuris, kas on midagi, mida ta saaks teha, et ma oleksin natukenegi rõõmsam. Ma vastasin, et hankigu 50 tuhat, et saaksime surrogaati kasutada.

Ma isegi ei tea, kuidas kogu seda teemat kokku võtta. Täna olen ma rahulikum ja pole nutnud, aga meeletult kurb olen ikka. Midagi nagu läks katki mu sees. Ma palusin isegi Joosepil tõsiselt järele mõelda, et kas ikka tahab minuga abielluda, sest ma olen justkui poolik.
*öh, nüüd hakkasid pisarad jälle voolama*
Ma tunnen, et ma oleksin nii isekas, kui Joosep jääks minu tõttu isarõõmudest ilma. Ta ise ei taha sellisest jutust muidugi midagi kuulda ja ütleb, et see on tema otsus ja tema on minu endale valinud ja ma olen eriline, kõige erilisem, sest ma olen väljavalitu. Kõikide teiste seast hoolikalt välja valitud. Nii ta seda sõnastab. Aga väljavalitud või mitte, siis ta veel ei teadnud, et minuga perelisa saamine saab olema nii komplitseeritud.

Ja ma ei mõista, miks neil naistel, kes juba loomult on emaks loodud ja nii väga soovivad endale last, miks just meil peab see nii valulik olema, kui samas mingi nurgatagune joodik, kes hoolib pudelist rohkem kui oma lastest, saavad ludinal lapsi. Või need, kes viskavad oma vastsündinud imiku prügikasti nagu see pisike inimhing oleks mingi suvaline rämps. Ma lihtsalt ei saa aru. Miks nemad saavad lapsi, aga minusugused, kes on valmis pakkuma armastust, hoolt, rõõmu, turvatunnet, lusti – tingimusteta armastust ja sooja kodu, miks meil peab see nii raske olema. MIKS!???

CONVERSATION

21 kommentaari:

  1. Pai Sulle!
    Kunagi keegi kogus ka raha, et Ukrainast laps saada. Äkki tasuks ka paluda inimeste abi? Sa oleksid kindlasti võrratu ema!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda on ka Joosep korduvalt öelnud, et ma oleksin hea ema... :)
      Mis puutub meediasse pöördumisse, siis loomulikult saaks ja ma oleksin valmis seda tegema, aga ma pole valmis seda asja eestvedama. Omaalgatus tunduks natuke nagu kerjamisena, aga kui keegi teine algataks, siis oleks tegu justkui heategevusaktsiooniga vms. Maru keeruline oma mõtet sõnastada, pole isegi seda tunnet enda jaoks lahti mõtisklenud.

      Kustuta
  2. Oh, kallis Kai. Ma usun, et kuidagi ikka saab korda ja saad oma beebi. Ivf-i kogemusega tahangi täpsustada, et kas tegu oli ikka hüperstimulatsiooni või stimulatsiooniga? Selleks, et rakke saada, peab neid stimuleerima, muidu vabaneb iga kuu ainult 1 või 2. Iga stimulatsiooni risk on hüperstimulatsioon, aga see nüüd nii lihtne ka pole. Enne tehakse vastavad analüüsid, et eeldada, milline võiks olla munasarja vastus. Hüperstimulatsiooni soodustab ikkagi juba vastav seisund (nagu polütsüstilised munasarjad) ja ka siis saab ravimitega rahulikult võtta, et ei tekiks hüpestimulatsiooni.
    Ühesõnaga lugesin su lugu ja kindlasti on hea võimalus stimuleerida. Praegused võimalikud probleemid on ainult oletused. Arst peabki riskidest rääkima, kõik nad ei täitu.
    Ole tubli ja pea vastu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meile räägiti ainult hüperstimulatsioonist.
      Ja ma olen kahe käega poolt, et riskidest ja kõrvalmõjudest peab rääkima, aga praegu Sinu kommentaari valguses tekib mul tunne, et meile ainult kõrvalnähtudest räägitigi, sest mingit lootust kui sellist ei antud. Ei räägitud dooside reguleerimisest jne. Mitte midagi sellist. Ma ise arvasin, et tuleb vestlus, siis teevad analüüsid ja siis pannakse mingi plaan paika, et saaks puust ja punaselt aru, et mis võimalused meil üldse laual on jne. Aga kabinetti minnes küsis arst esmalt, et millega saab aidata ja siis teiseks uuris, et palju ma näen. Nagu mis vahet sellel on? Kas silmanägemine mõjutab munarakke või misasja.
      Muidu kõik oli korrektne ja viisakas, aga kuidagi see hinnangu andmine, et kui oled pime, siis järelikult oled halb diabeetik, kes ei hooli oma veresuhkrutest.

      Kustuta
  3. Oh, armas Kai. Ma usun, et kõik saab ikkagi korda ja saad oma beebi.
    IVf kogemusega inimesena ma tahangi täpsustada, et kas ikka juttu oli hüperstimulatsioonist või stimulatsioonist? Munarakke peab stimuleerima, vastasel juhul vabaneb iga kuu ainult üks või kaks. Iga stimulatsiooni risk on hüperstimulatsioon, aga ainult teatud eelduste korral, näiteks polütsüstilised munasarjad. Enne tehakse analüüse, et eeldada munasarja vastust stimulatsioonile ning sellest lähtuvalt valitakse ka rohtude doosid. See pole nii lihtne, et kindlasti tuleb raske hüpestimulatsioon. Arst peabki riskidest rääkima, aga kõik need ei täitu.
    Mina muidugi soovitaksin stimuleerida ja seeläbi liikuda oma unistusele lähemale. Aga rahu otsustamisel ning ole tubli!

    VastaKustuta
  4. Mu kommentaar võis koledalt kõlada, vabandust. Sa ei pea seda üldse avaldama ega vastama, ei lähe isegi teemasse. Sa oled kurb, ja minu selline "lapsendamine?" Kommentaar on nagu ... kohatu. Ole kurb, uurige võimalusi, ja küllap, kui armastust ikka nii nii palju on hoolimata valust, suudate ette võtta lapsendamise raske tee.

    Aga praeguseks soovin sulle ainult head! Te Joosepiga olete suurepärased ja saate kõigega koos hakkama!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sa ei pea vabandama, ausalt. See on ju täiesti loomulik küsimus, mida esitada või mille vastu huvi tunda.
      Eks me ole ka põgusalt lapsendamisest rääkinud, aga eelistus on ikka oma bioloogiline laps. Aga eks näis, mis edasi saab. Kindel on see, et me oleme selles koos ja Joosep on uskumatult armas, mismoodi toetab ja lohutab mind. Parim! :)

      Kustuta
  5. Ma tean seda valu, ahastust ja ka meeletut viha, mida selline olukord tekitab. Mina olen last tahtnud vist nii kaua kui vähegi mäletan. Sel suvel sain 36, seljataha on jäänud 8 raseduse katkemist. Nüüdseks olen leppinud faktiga, et minu keha ei suuda mitte kunagi ühtegi rasedust lõpuni kanda ning loomulikul teel lapsesaamine on minu jaoks välistatud. Aastaid põdemist, nutmist, peaga vastu seina tagumist ning enesesüüdistusi on saanud rahuliku lõpu. Ma ehk olekski jäänud sinna katkemiste nõiaringi igaveseks, aga minu günekeoloog palus mind aasta tagasi pisarsilmi: "Palun jäta oma keha rahule, ta varsti enam ei suuda!" See pani mind teisiti mõtlema ning sealt algas ka leppimine. Olen enda elu ja tulevikumõtted ümber hinnanud ja elan nii, nagu suudan, ennast mitte surnuks ajades. Nii mõtete, kui ka tegudega. Aga teile Joosepiga hoian sajaga pöidlaid ning loodan, et mingil moel, kuidagimoodi teie unistus siiski täitub! Kallistan sind hinges kõvasti ja teen pika pai! Ole tubli, kallis Kai.!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma küll ei tea, mis põhjusel Sul loomulikul teel rasestumine välistatud või raskendatud on, aga mina vist küll ei suudaks 36. aastaselt selle teemaga rahu teha. 36 on ju veel noor...
      Aga igal juhul ma tänan Sind siiralt ja kogu südamest, et elad meile kaasa. Seda on hea teada! :)
      Pai!

      Kustuta
  6. Pai sulle. Lapse saamise teekonnad on käänulised-keerulised. Mul oli 3 katkemist enne esimest last ja nüüd veel üks katkemine ja ütlen, et kõige hirmsam on teadmatus. Kas saabub lahendus ja kui siis millal ometi. Kui tulevikku näeks, liiguks julgelt läbi kõikide raskuste, kui vaja. Aga kui ei tea, kas on mõtet ja kas kunagi sihile jõuad, on raske, väga raske. Seepärast soovin jõudu. On nii palju võimalusi ja teekondi elus, mis väärivad käimist. Loodan, et leiate oma teeotsa.

    VastaKustuta
  7. Olles ka IVF-i kogemusega ma soovitaksin selle stimuleerimise kohta täiendavalt uurida, võtta mõne teise arsti arvamus juurde. Su tervislik seisund teeb kindlasti olukorra keerulisemaks, aga ma enda kogemusest ütlen küll, et see ei pruugi nii hull olla. Stimuleerimise ajal oled pidevalt jälgimisel, doose muudetakse vastavalt vajadusele ja kuigi minu arst hoiatas võimalikke kõrvalnähtude osas, siis ei olnud mul neist lõpuks ühtegi. Ütlen juurde, et IVF ei ole meil veel edukas olnud, aga septembris alustame uuesti, nii kergelt me ei loobu, sellest hoolimata, et su kirjeldatud tunded on rohkem kui tuttavad. Igaljuhul soovin jõudu ja kannatust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Me kindlasti kuulame teise tohtri arvamuse ka ära.
      Ja tänud julgustamast ja hoian pöidlad pihus, et teil järgmine katse oleks edukas! :)

      Kustuta
  8. Sul on väga vedanud, et neerunäitajad nii pikalt stabiilsed olnud on. Mu lähedasel on aastaga peaaegu viimase vindini läinud, koguaeg aina kehvemaks ja neerusiirdamine ei ole kaugel.
    Ja see lapse saamise soov.. oeh, mul süda veidi murdus ja silmad läksid vesiseks seda kõike lugedes. Ma loodan südamest, et su suur soov ükskord täide läheb!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen teistelt neeruhaigetelt kuulnud, et nende neerudega on jah nii, et kui kreateniin ületab mingi teatud kriitilise piiri, siis see lõpp läheb suht kiirelt. Aga ma loodan, et Su lähedane saab hea doonorneeru ja et see siis jääks pikemaks ajaks püsima, sest iga järgnevat doonorneeru on aina raskem leida.

      Kustuta
  9. Kaikene, pai Sulle! 💛
    Soovitan hoopis Tartusse ülikooli kliinikumi pöörduda ja nõu pidada nt Aivar Ehrenbergiga. Minu sõbranna sai tema juurest abi, Tallinnas öeldi talle, et võimalust pole, aga tänu Tartu arstidele sirgub tema peres tänaseks juba 2 last.
    On ka veel võimalus kasutada doonormunarakku, seega Sina oleksid kõll "inkubaator", aga Joosep ikkagi bioloogiline isa ☺
    Panen siia ühe lingi ka:
    https://www.kliinikum.ee/naistekliinik/et/kunstlik-viljastamine

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kindlasti uurime ning suured tänud lingi ja arsti soovituse eest! :)

      Kustuta
  10. See on just väga hea, et kohapeal käisite rääkimas, ikka otsesuhtlus on kõige parem, olgu saadav sõnum milline tahes. Diabeet ja neerupuudulikkus ja rasedus, ka kõige optimistlikuma suhtumise korral ülikeeruline ja kaheldav juhtum. Kui kindel see on, et neerusiirdamise järel oleks rasedus võimalik. Siis tulevad ju muud probleemid, äratõukereaktsioon ja immuunust alla suruvad preparaadid, keha peab suutma rasedust kanda kuni ajalise lapse sünnini mitte ainult rasedaks jääma. Äkki selguks siis jälle, et rasedus pole võimalik. Nii nagu praegu öeldi, et oleks varem tulnud. Ja äkki varem minnes oleks jällegi midagi muud öeldud.
    Muidugi loodab, alati loodab, see on nii mõistetav. Ikka ihkab hing näha oma geenide jätkumist, kasvõi surrogaatema abil. Kuigi tegelikult pole ka siis laps tehniliselt võttes päris oma, keegi teine on teda ju kandnud. Kui ikka on lapsesaamise soov, miks mitte lapsendada. Ning kui tuleb ka oma bioloogiline laps, noh siis on armastust lihtsalt veelgi rohkem.

    VastaKustuta
  11. lugesin viimast kommentaari ja olen temaga nõus. samuti, olles ise teinud läbi IVF protseduuri, tean, et see on füüsiliselt ja vaimselt kurnav ka tervele inimesele. hoia oma tervist, Kai, loodetavasti on sinu neerusiirdamine kaugel ees. olete noored inimesed, küll elu annab võimalusi.

    VastaKustuta
  12. Tere Kai,
    Mina mõtleksin sinu asemel ka lapsendamise peale. Nii palju on ju neid lapsi, kellel ei ole ema ja sinul on puudu õnnest keegi, keda tingimusteta armastada ja kelle eest hoolitseda.
    Muidugi on lapsendamisega riskid, aga elus ju garantiisid ei ole. Niimoodi saaks mitu probleemi korraga lahendatud. Sina saad lapse ja laps saab armastava pere. Mõistan su kurbust ja loodan, et mu kommentaar sind kurvemaks ei muuda. Ja kui kunagi on võimalus ka enda bioloogiline laps saada, siis lihtsalt üks pereliige juures, kes ootab.

    VastaKustuta

Back
to top