Kui lühidalt meie pühad kokku võtta, siis sõime, sõime, veel sõime, vahepeal rüüpasime midagi peale ja siis jälle sõime.
Ent kui tsuti pikemalt rääkida, siis esmalt sõitsime Joosepiga minu ema poole. Sinna tuli ka õde koos oma perega. Ja kuna minu ema on alati olnud väga hea kodukokk, siis võite vaid arvata, et laud oli heast ja paremast lookas.
Järgmisel päeval läksime mu isa poole, kus samuti oli laud külluslikult kaetud. Ning kui algselt plaanisime ainult korraks sisse astuda, siis reaalsuses kujunesid asjad sedapsi, et nii pea kui uksest sisse saime, saime aru, et siit me küll kuhugi tunni jooksul ei liigu.

Kui õelastega kohtusime eelmisel õhtul ema pool, siis isa poole jõudes jooksis seesama lastebande meile Joosepiga taas ukse peale vastu. Nad olid lihtsalt vahepeal vanaisale külla jõudnud ja askeldasid nüüd nagu väiksed päkapikud köögis ringi. Neil oli nimelt käsil Hiina toidu valmistamine.

Kui me uksest sisse saime, suskas mu väike õde mulle kingituse pihku ja ütles, et issi luuletust ei taha. Kuueaastane õepoeg, kes seda juhtus pealt kuulma tuli koheselt korda lööma ja ütles: „Pidi küll luuletust lugema, vanaisa ütles!“
Nohjah, pärast muidugi selgus, et pidin jah, aga kuna Maria-Leida oli mulle kingituse juba kätte andnud, siis oleks olnud veidi imelik see uuesti mult ära krabada, hihi. Nii et mul läks tänavu aasta kuidagi eriti lihtsalt selle va kingipaki lunastamisega.

Edasi juhatati meid pidulikult lauda, nagu päris restoranis. Lapsed nimelt mängisid hiinakeelseid kelnereid ja kui olid meid istuma juhatanud, siis võtsid meilt tellimuse. Aga ega minagi pole suu peale kukkunud ja nii ma  siis esitasin oma tellimuse ka neile pudikeelses hiina keeles. Ilmselt läks tõlkes midagi kaduma, sest taldrikul oli riisi asemel küüslaugune ahjuliha, jõulukapsas, kartul ja põdralihavorst, hihi.

Isa serveeris meile ka oma kuulsat ja maitsvat vaadisiidrit, mille on ise villinud. Aga kuna minul on suhteliselt range režiim tervise tõttu, siis lasin valada endale ainult pool klaasi. Ent kui hakkasime ära minema, siis isa ütles, et noh, siider ka joomata. Meie omastarust jõime oma klaasid tühjaks. Aga isa rääkis hoopis kannust, mitte klaasidest. Ma siis kähku võtsin ohjad enda kätte ja ei, ohjade enda kätte võtmises ei mõtle ma seda, et tõmbasin pool kannu kodusiidrit hinge alla, vaid andsin isale korralduse kõik siider Joosepile sisse joota. Joosep tubli väimehena tühjendas kannu kuulekalt.

Edasi viis tee meid Joosepi poole, kus oli koos kogu tema perekond. Suure peolaua taga. Ja olgugi, et olime just pool tundi tagasi korralikult kered täis tankinud, siis viisakusest sõime ka seal. Mul oli veel eriti raske keelduda, kuna spetsiaalselt mulle tehti ka ahjulõhe, mida ma siis väikeste ampsudena üritasin ära süüa. Kala oli imemaitsev, kuid kõht oli lihtsalt liiga täis, uh.
Kui olin kalaga peaaegu ühele poole saanud, siis  toodi lauale õunakook ja keeks.  Kohe ma muidugi ei suutnud seda süüa, aga õhtu lõpetuseks mekkisin väikse tükikese ka jõulukeeksi.

Nii kaua kui ma olen Joosepi pere jõulupidudel osalenud, on seal alati ka jõuluvana käinud. On olnud jõuluvana põlve peal istumist, habemele pai tegemist ja luuletuste lugemist. Ja kellel pole luuletust, peab oma paki kuidagi teisiti lunastama, teeb kasvõi kätekõverdusi.Ja kui oligi aeg kätte jõudnud jõuluvana juurde minna luuletust lugema, siis mõtlesin, et mul lendab kül see püksinööp vist eest ära. Vaikselt juba kahetsesin, et polnud piisavalt aega varunud, et kootud kleit selga venitada.

Enne pühi kaalusin ma 54 kilo, aga nüüd ma olen raudselt raskem. Vähemalt tunne on küll selline nagu kaldale uhutud sinivaalal, üldse ei jaksa end liigutada.  Kuigi, kui ema täna mu keskkohta mõõtis (mitte, et keskkoha suuruse järgi saaks kaalu tuletada), siis tulemuseks oli 68 cm. Seda on minu tavapärasest numbrist mõned sentimeetrid rohkem. Ja ei, Ta ei mõõtnud sellepärast, et kontrollida kui palju lisakilosid on tütar juurde võtnud, vaid me otsime mulle nahkpükse. Ma nimelt avastasin, et kui vihmase ilmaga kõndida ja Janet, väike sopaprits, mu sääre poriseks pritsib, siis nahkpükstelt on maru lihtne kogu see sopase ilma krempel maha pühkida.

Ma võiksin rääkida ka kingitustest, mida ma jõuludeks sain, aga äkki kirjutan sellest hoopis eraldi postituse. Seniks annan aga väikse vihje: see on pehme ja soe. See ei käi selga ega jalga ning mitte ka pähe, kuid on pehme ja soe. See pole elektrivõrguga ühendatud, kuid see on soe. See pole kootud. Seda ei panda alla ega peale, kuid endiselt on see nii pehme ja soe.

Jee, reedel algas Joosepil puhkus. Ja kuna tavaliselt oleme pühadeks koju sõitnud, siis nii ka seekord.
Laupäeval hakkasin vaikselt asju kokku pakkima ja rõhk sõnal "vaikselt", sest pakkimine on minu jaoks pisut tüütu tegevus. Ma võin vabalt pakkida neid asju kokku, mida mul enam vaja pole, kui ma tean, et see on selline nn ühekordne pakkimine. Aga teadmine, et pakin kokku, pärast uuesti lahti ja siis jälle kokku, brrrh, ei see pole üldse tore. Ja just sellepärast ei edenenud mul ka seekordne pakkimine. Ja oleks siis midagi huvitavat pakkida, et istud kapi ette maha ja hakkad taas avastama sinna aastateks ununenud asju. Sedasi võib nii mõnegi põneva leiu otsa komistada.Aga ei, minul oli enamuses must pesu, mis vajas kokku voltimist.

Kui keegi oleks meid pühapäeval näinud mööda Tartu linna liikumas, siis oleks ilmselt arvatud, et moosekandid on saabunud. Kuigi ei ole välistatud, et seda liikuvat kotikuhilat nähti. Ja et teile parem pilt silme ette luua, siis seljas oli mul triiki täis seljakott, põiki üle keha oli läpakakott ja et mitte oma paremat külge tühjaks jätta, siis sinna riputasin suure spordikoti, mis oli sama raske kui seljakott, pungil musti riideid. Ning kuskil seal kotikuhila alt paistsid minu kaks pisikest siblivat ja tudisevat jalga, mis üritasid sirget sammu hoida. Kõige suuremaks abiliseks osutus Janet, kes püüdis sihikindlalt mind kõnniteel hoida, ma kipusin nimelt tee pealt ära kalduma. Kuid vaeseke ei osanud kohe esimese hooga arvestada, et perenaine on vahepeal kahekordseks paisunud ja nii me lahkes pühade meeleolus võõpasime nii mõnegi aknaruudu puhtaks.

Ja ega asi veel sellega ei piirdunud. Teisel moosekandil ehk Joosepil oli ka veel kaks suurt torukotti, mis olid samuti enamuses musta pesu täis. Tähendab, ärge saage minust valesti aru – me ei viinud oma kallile perele jõuludeks musta pesu kingituseks. Meil lihtsalt puudub üürikas pesumasin. Ja ega see masin ei mahuks ka meile kuhugi. Kui me just ei taha seda elutuppa diivani kõrvale panna ja voolikud üle toapõranda vedada. Aga ei taha.

Igatahes. Joosepil oli veel käe otsas tema must labradoripoiss. Ja no kui minu koer mind abistas ja püüdis iga hinna eest hoida trajektooril, siis Joosepi koer on natukene, natuke rohkem kui natukene, päris palju tegelikult, tohutult energiline labrador, kellel juba särtsu jagub. Ja nii ta tahtis ühe, teise ja kolmanda põõsa juurde söösta, märgistada ja korraga igas suunas minema joosta.
Lisaks kui jõudsime linnaliiniga kesklinna, siis oli Kiku meil bussi vastas, kuna palusin, et tooks pakiautomaadist Joosepi kingituse ära. Ma olin ettenägelik ja pistsin väikse kilekoti ka seljakotti, et oleks parem vedada või nii. Aga see kilekoti variant langes koheselt ära kui Kiku ulatas mulle mingisuguse hiiiiglasliku pappkasti. Ma olin nagu eee, asoh.

Mul on tõsiselt kahju, et meil polnud aega pilti teha. Oleks suurima rõõmuga teile jaganud seda erakordselt koomilist pilti meist ja meie killavoorist. Ja veel rohkem on mul kahju, et keegi ei filminud seda liikuvat kotikuhilat.
Aga ega ma tegelikult pikalt selle kastiga ringi „uhkeldada“ ei saanud ja rammunaise tiitlit ka välja ei jõudnud teenida, kuna Joosep haaras valgusfoori juures kasti enda kätte.

Kilingi-Nõmme jõudes kobisin ma kogu oma tavaariga bussist välja ja Joosepi jätsin bussi, sest temaga kohtume juba paari päeva pärast minu pool, kus leiab aset perekondlik jõululõuna.

Esmaspäeval väsinuna koju jalutades mõtlesin, et ma peaks kirjutama ühest lihtsast meetodist, kuidas saavutada unistuste vormi. Unustage ära oma jõusaalid, dieedid ja visake oma kepikõndimise kepid nurka. Hea figuuri retsept on imelihtne.

Esmalt kaotage silmanägemine. Võite ükskõik kuhu ta kaotada – käekotti, trammi, tänavale, kaubanduskeskusesse, diivanipatjade vahele. Seejärel soetage endale juhtkoer. Kui te aga ei ole koerainimene, siis muretsege endale valge kepp, millega mööda linna ringi kolistada, tokstoks.Seejärel valige välja mõni selline marsruut, kus te pole varem käinud ja eksige ära. Ja tähelepanu, nüüd kõige tähtsam, enne kui te õigele teeotsale tagasi saate, tehke 467 tiiru ümber kvartali, ühtpidi ja siis sama palju teistpidi. Tublimad võivad ka rohkem teha.

Kui olete lõpuks õigel rajal tagasi, siis boonuseks võite minna ja lasta oma tubli juhtkoera parki jooksma. Enne muidugi leidke see park! Ja kui te ei ole see koerainimene, siis minge ikkagi. Ja laske tuulel, vihmal ja värskel õhul end jahutada ning koju jõudes saatke koer pessu, minge ise ka pessu ja hakake oma armastavale kaaslasele kokkama. Ja nii iga päev. Või vähemalt kolm korda nädalas.
Selline ongi minu hea figuuri retsept. Lihtne.

Ma küsin, kus on lumi? Ammu oleks juba aeg. Ent selle asemel sajab juba mitmendat päeva vihma.
Eks ilma valge koheva lumeta saab ka jõulutunnet tekitada, aga see pole päris see. Tahan seda muinasjutulist talve.

Mulle väga meeldivad kõiksugu traditsioonilised tähtpäevad ning seepärast ongi mul südames kuidagi kurb olla, et see aasta ei ole meil jälle väikest jõulupuud toas. Ma pean silmas seda kuusekest, mis pole maha raiutud , vaid kasvab toredasti poti sees. Ja siis see lõputu vihmapladin akna taga muudab kogu selle olukorra veelgi trööstitumaks.
Mulle niiii väga meeldib see päris ehe kuuselõhn. Ja ma ei taha nüüd kellegi tundeid riivata, aga  ma ei mõista neid inimesi, kes eelistavad päris kuuse asemel plastikust kuuske. Et kas asi on pudisevates okastes või milleski muus? Aga samas kui kuusk oleks potis, siis ju ei pudiseks…
Ah, olgu selle pudisemisega kuidas on, sest tegelikult pole üldse kellegi asi, kes kuidas endale jõulumeeleolu koju loob.

Mina lihtsalt tean, et mina tahan endale oma väikest potikuuske, tahan pisikesi punaseid päkapikususse valge karvase äärisega, millel on iga pereliikme nimi peale tikitud ja siis tahan, et akendel oleksid heledad tulukesed. Laual oleks mandariinikauss ja ahjus küpseksid piparkoogimehikesed. Tahan, et mul oleks jõulutemaatiline kokapõll, mille kandmisel valmiksid maailma parimad jõuluroad.

Kusjuures, käisin kolm päeva tagasi Tallinnas SNOB CatjaDogi kaupluses ja ostsin sealt nii armsad jõulukaardid. Must ja kollane labrador magavad teineteise kaisus jõulupuu all, taustal küdemas kamin. Pakis siis 10 kaarti, pluss ümbrikud. Veel ostsin Kikule lumekuuli, mille sees kuldne retriiver.

Lisaks ostsin endale ka Kiku eeskujul enda tähtkujuga tassi ja kui Kiku tassi peal oli pilt voolikuga mehest, siis minul oli ikka vähe sündsam ja palju ilusam pilt – naine ja mees nuusutamas lillekest. Kas juba arvasite ära, mis tähtkujuga tegemist? kuigi tegelikult olen ma horoskoobis täpselt kahe tähtkuju vahel ja minus on mõlema tähtkuju iseloomujooni.
Igatahes mulle väga meeldisid mind iseloomustavad sõnad seal tassi peal:kirglik, sensuaalne, sarmikas ja põrgulikult seksikas. Ja ega seal oli veel teisigi häid iseloomustavaid sõnu, nagu näiteks: analüüsiv, mõtlik, kaastundlik ja kui ma esiti arvasin, et „witty“ on näägutaja, siis tuli välja, et see tähendab hoopis teravmeelset, vaimukat. Tunnen end kõrvust tõstetuna. Kuigi, olgem ausad, vahel võin ma näägutada ka.

Ma ei suuda siiani uskuda, mida ma nädalavahetusel kuulsin. Meil käis nimelt Linda külas. Linda on üks 14. aastane tore ja aktiivne tüdruk, kellega tutvusime ühel juhtkoerte üritusel, mida ma korraldasin.
Kuna ma igapäevaselt ei suhtle teismelistega, siis esiteks sain teada, et tänapäeva noored hoiavad endiselt au sees sõna "normaalne". Kuidas toit maitseb? Normaalne. Kuidas jalutamas oli? Normaalne. Räägid mingi pika jutu ära, vastuseks saad – päris normaalne. No mis siis ikka, kui normaalne, siis normaalne. Aga ma ütlen teile, mis ei ole normaalne. Need tänapäeva noorte kulmud ei ole normaalsed.

Linda nimelt haris mind moetut vanainimest, et millised on ilusad ja trendikad kulmud. Kõige lihtsam kirjeldus nendele kulmudele oleks selline, et see osa, kus inimesel loomulik kulmujoon lõppeb, siis sealt peaksite kindlasti joonistama pikendused oimukohtadeni. Ja ei, mitte lihtsalt pikendused, vaid sellise õngekonksu taolise kaarekese alla suunas. Natuke nagu tagurpidi Nike logo. Ja see pidavat olema praegu nii kuum teema, et hoidke piip ja prillid. Ning miskipärast kahtlustan, et mitte ainult teismelised ei maali endale selliseid veidraid konkse näkku, vaid selle moeröögatusega on kaasa läinud ka noored naised.

Oh well, mul on siiralt hea meel, et minu teismeea veidrused on möödas. Ja veel on mul tõsiselt hea meel, et minu silmad ei pea kõike seda nägema, vastasel juhul arvaksin, et kätte on jõudnud mardipäev. Aga ei ole ju. Nii et ole palun inimene ja pese nägu puhtaks. Loomulikud kulmud on palju ilusamad, ausalt.

Sain täna anonüümse paki. Minu jaoks anonüümne, kuna ma ei näe saatja nime. Aga ma tean, et see on seal olemas, sest kui ma sõrmedega õrnalt üle ümbriku libistasin, siis oli tunda, et midagi on sinna kritseldatud.
Pakis oli siis kolm magnetit, üks reljeefne kaart ja tavaline kiri, mitte punktkiri. Mis tähendab, et kirja sisu on teadmata. Ma küll palusin Joosepit, et kas oleks palun nii kena ja loeks selle mulle ette, aga tal polnud tol momendil aega, kuna kiirustas kontorisse tööle. Isegi viite minutit polnud, ja nüüd ma vaene hing pean kuni õhtuni oma uudishimuga üksi olema. Mjäu.
Ütlesin, et öelgu siis vähemasti saatja nimi, ent selle peale ütles, et ei tea, kas tohib mulle seda öelda. Nagu möh? Mis mõttes?  Lisas veel ukse pealt tagasi hõigates, et see on väga tore inimene.
Aaa, ok siis. Ma poleks ise selle peale tulnudki.

PS. Homme hommikul võib meid Janetiga telepurgist leida. Anname väikse intervjuu „Terevisioonis“.

Kas mäletate Jan Uuspõllu monoetendust „Ürgmees“, kus esitati rahvale kaks väidet. Esimene väide oli a.       loogika ei takista naisi vaidlemast, ja teine väide oli b.      loogika takistab naisi vaidlemast. Naistel paluti käsi tõsta, et kumb väidetest kehtib nende kohta. Kõige lõbusam selle väikese eksperimendi juures oli see, et osad saalis olnud naistest tõstsid nii esimese kui teise väite ajal käe, hihi.
Ma ilmselt mõlema väite peale poleks kätt tõstnud, aga seda pean ma küll ausalt tunnistama, et mul on lausa vajadus vahel lõpuni vaielda, ka siis kui olen juba ammu aru saanud, et mu jutul puudub igasugunegi loogika. Ja seda just Joosepiga. Lihtsalt puhtalt emotsiooni pealt vaidlen edasi, sest ma ei suuda sellest mina-õigusest loobuda.

Ja eile, mõeldes selle va loogika peale, siis hakkasin erinevate blogijate peale mõtlema, kellest osad on nii äravahetamiseni sarnased ja igavad, et võta üks ja viska teist. Osasid loen püsivalt ja osasid sirvin niisama ajaviiteks.  Ning see viis mu järgmise mõtteni.
Ma julgen väita, et enamus blogisid üritavad olla omanäolised, kellestki erineda, leida nii-öelda oma nišš ja käekiri, ja mis nagu ongi ju asja point. Ma ei ütle, et üldse pole okei kuskilt mujalt inspiratsiooni korjata, aga no kuulge, toorelt maha viksimine on nüüd küll juba next level. Ja nii kummaline kui see ka poleks, siis neid mahaviksijaid on tegelikult päris omajagu. Aga mul tekib siis ainult üks küsimus:  miks siis üldse kirjutada? Natuke nagu kurb, kui blogija ise tunneb, et tema mõtted on nii väikesed ja tühised, et ta ise ka ei taha neist kirjutada ning peab vajalikuks kedagi teist copycatida. Et miks siis üldse avalikult blogida, kui pole midagi öelda. Kirjuta siis oma isiklikud väikesed mõtted arvutisse või paberile, aga mitte internetti.

Üks blogimaastikku tuntumaid blogijaid on kahtlemata Mallukas, keda tema kohati labase ja otsekohese suuvärgi pärast väga armastatakse. Või siis ei sallita silmaotsaski. Vahepealset varianti lihtsalt ei ole. Või no okei, kindlasti kuskil karu pees on keegi, kes pole eladeski Mallukast midagi kuulnud ning tal ei saaks rohkem savi olla, mida üks eit Männikult kirjutab või arvab, aga nii laiaslaastus.
Ja kui siit nüüd edasi (või tagasi) liikuda teiste blogijateni, siis millegipärast on ühtedes ja samades blogides silma hakanud Malluka väljendid ja naljad. Lihtsalt selle erinevusega, et kui need värvikad väljendid, krõbedad iroonilised naljad ja pohhuistlik suhtumine ongi Mallu bränd, siis teiste juures tundub see kõik selline eee, kuidas nüüd öeldagi, puine? See on umbes sama kui üritad tammele tulbisibulat külge pookida. Need kaks lihtsalt ei käi kokku. Veider on.
Ja ma saan aru, tahetakse ka olla lahe ja pohhuistlik, sest kui inimesel on nii palju lugejaid, siis järelikult teeb midagi õigesti. Aga miks te leiutate jalgratast, kui see on juba olemas. Mõelge midagi uut välja, midagi kardinaalselt teistsugust ja vot sellega võite te silma jääda.

Samas aga kui leiad fotograafia teemalise blogi ja veel teise ja kolmandagi, siis ei tule kellegil mõttessegi, et näe, vahi raibet, see kirjutab ka peegelkaameratest, säriajast, Canonist, imeilusatest loodusfotodest jne, ja keegi ei tule õiendama, et mida sa kopeerid mind siin. Aga siin ilmselt ongi see asi, et seal on juba väga valdkonna spetsiifilised sõnad. Sama ka sisustus, kokkamis, moe jt blogidega. Seal ilmselt, kui üldse, kopeeritakse üksikuid meelepäraseid detaile ja pigem visuaale.
Nojah, eks seda kopeerimist on ilmselt igal pool, päris ilma ei saagi. Aga mõtted ja arvamused võiksid ju ikka enda omad olla.

Igatahes, ma jõuan nüüd tagasi loogika juurde. Jumal küll, ma ei oska ikka üldse otse ja lühidalt rääkida, ikka pean mämmerdama läbi kraavide ja metsatihniku. Aga nagu te juba ilmselt aru saite, siis loogika teemal lähtusin just blogijatest ning ega mu eesmärk polnud ainult teistelt vigu otsida. Ma vaatasin, kas ma enda silmas ka palki näen.
Ei näinud, haha.
Minul polegi vist mingi kindla suunitlusega blogi. Kirjutan oma nägemisest (või tähendab selle puudumisest), äraeksimistest, juhtkoerast, tervisest, Joosepist ja igapäevastest toimetamistest. Vahepeal teen kriitikat, kui midagi eriti närvidele käib või muret valmistab, kirjutan oma roosamanna asjadest ja sekka niisama elust pimedana jutte. Ja minu pika postituse kokkuvõtteks võiks öelda, et minu blogis puudub ilmselt igasugunegi loogika. Miskipärast on mul postituse lõpuks tunne, et kogu see tekst tuli ka ebaloogiline, aga ehk saab keegi aru, mida ma öelda tahtsin.
Ehh, see on ka muidugi omaette teema, kui blogija ei saa ise ka enam aru, mida ta kirjutab või öelda tahtis. Aga okei, ma tõmban tänaseks joone alla, enne kui päris lappama läheb.
Tänan tähelepanu eest. Tsau-pakaa!

Eile lahkus taevastele radadele Joosepi perekoer, kes elas nendega 18 ja pool aastat. Ja kuigi ma tundsin Trullat üsna hästi, ta oli selline väike vahva siblija, siis ma ei ole kurb. Eks kahju on ikka, aga kuna ta oli nii vana, siis tema viimane aasta möödus suht valudes. Ning seetõttu tunnen hoopis rahu südames, et ta on nüüd heas rahulikus paigas, kusagil seal vikerkaare taga.

Hoolimata oma väiksest kasvust oli Trullal karakterit küll ja veel. Ta tegi Janetile koheselt selgeks, kes on siin majas boss. Näiteks, kui Trulla kõndis koridoris, siis Janet seal liikuda ei tohtinud. Ja kuna Trulla enam ei näinud väga hästi, siis iga väikseimgi võõras lõhn käivitas temas alarmi. Ja oli ka neid kordi, kus Trulla lihtsalt pissis selle toa ukse taha, kus Janet oli. Ja kui Janet sattus samal ajal õue minema kui Trulla või kui Janet liikus maja peal talle vastu, siis Trulla sõimas vaesekesel näo täis. Janet alati, kui Trullat kohtas, tõmbas alandlikult seina äärde või  minu selja taha, kust ta siis pelglikult teda piilus. Ja kui hommikuti magamistoast väljusime, siis esimese asjana Janet veendus, et kas õhk on väiksest hullumeelsest nuustikust puhas ja et kas koridori on ohutu minna.
Puhka rahus, väike Trulla!

Sõitsin esmaspäeval emale külla. Nüüd istun siin metsade vahel, valvan koeri ja puhkan närve. Ja põhimõtteliselt ongi kõik. Rohkem nagu väga millestki muust polegi kirjutada. Aa, oot, ei, ikka on. Ma kaotasin ema kurdi koera ära. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid õue.

Ema elab oma majas, maja ümber suur kinnine aed. Aga selle Luckyga on selline lugu, et kuna ta on nii pisike, siis ta mahub igalt poolt läbi pugema. Kui ema avastab jälle mõne augukese või tunnelikese, kust see pasatski on kaevanud, siis parandab ära. Ent seekord polnud ema kodus ja kui ma lasin koerad õue, siis veerand tundi hiljem tuli ainult Janet tagasi. Võib ju mõelda, et mis see 15 minutit siis ära ei ole, aga pool tundi hiljem polnud teda ikka veel kusagil. Muret suurendas seegi, et ta on naiivne ullike, kes läheb rõõmsalt kõigiga kaasa.
Ma teadsin, et väike šanss, kuidas ta tuleks tagasi minu juurde, oleks see kui ma läheksin maja ette ja viipaksin teda käega enda juurde. Aga esiteks a. ma ei teaks ju, kus suunas ta on või kas ta üldse on ja teiseks b. emal on käimas maja fassaadi remont ning ümber maja on tellingud ja tellingutel palju töömehi. Ma saan aru, et see on minu sisemine kompleks, et ma ei taha minna ja küsida, aga nii lihtsalt on. Ma kujutan juba ette seda tragikoomilist situatsiooni, kuidas ma koperdaksin õue, üritaksin mõne hingelise leida ja siis hakkaksin selgitama, et vabandage, mul on siin väike probleem. Ma olen nimelt pime ning juhtus selline tobe lugu, et mu emal on üks väike koerake, kindlasti olete teda varem siin näinud ringi siblimas, no vot, ühesõnaga ta on kurt ja ma kaotasin ta ära.
Ei lähe ju. Vähemalt mina küll ei lähe. Pärast võib-olla selgub, et töömehed on üldsegi lõunal ja siis ma räägin üksi hoovi peal.

Aga õnneks jumal on olemas, kes kuulis mu palveid ja peale tunniajalist närveldamist, kui saatsin Janeti uuesti maeiteamitmendatkorda õue, siis jooksis Lucky rõõmsalt tuppa nagu mitte midagi poleks valesti. Ega tema väikses peakeses oligi kõik väga hästi, tema ilmselt nuusutas õndsas vaikuses õues lilli.
Nii palju siis närvide puhkamisest metsade vahel.

Eile käis lillekuller, kes ulatas mulle suure kimbu gerberaid. Teadsin koheselt, et need on Joosepilt. Oh, kuidas ma armastan selliseid armsaid üllatusi. Ja eriti armastan ma lilli, just lõikelilli, mida tuppa vaasi panna. Minul peavad. Olema. Toas. Lilled. Eriti veel kevadeti – tulbid, nartsissid jne.

Aga okei, aitab tänaseks. Tõmban end mõnusasti diivanile pleedi sisse kerra ja hakkan raamatut lugema.

Ma ei tea, mis minuga viimasel ajal lahti on. Kuidagi liiga tihti kipub kurbus peale tulema. Ma olen viimasel ajal nagu eesel Iiah.
Mulle on alati meeldinud omaette olla, oma mõtteid mõtiskleda, aga nüüd poeb nukrus südamesse. See pole üldse mulle omane. Ma kurvastan erinevate asjade pärast. Kurvastan pimeduse pärast, asjade pärast, mida ma ei saa teha või mis on jäänud tegemata, inimeste kibeduse üle jne. Mõtlen, miks inimesed tormavad ja siblivad ringi? Miks nad ei märka ega väärtusta olulisi asju enda ümber? Miks nad ei oska enam rõõmu tunda väikestest asjadest, nagu aia ääres kasvavatest taevasinistest meelespeadest. Tundub, et mitte ainult mina ei ole pime, vaid teised inimesed minu ümber ka ei näe.

Nojaa, ma saan aru, et pole minu asi öelda, mis kellegi jaoks oluline peaks olema, ent olles saanud ise tunda kui habras võib tervis olla, siis inimeste saagimine pseudoprobleemide kallal muutuvad ühtäkki nii tühisteks. Miks me ei võiks elada praegu, tunda rõõmu väikestest asjadest ja olla tänulikud, et meile on antud võimalus seda kõike kogeda.
Jaa, ma saan sellest ka aru, et ega ei peagi ju kogu aeg pilved peas ringi silkama ja naeratama. Vahel tuleb olla ka kurb ja vahel tuleb juhtida tähelepanu probleemkohtadele. See on vajalik, et asjad muutuksid paremaks. Aga see pidev rahulolematus, virisemine ja vingumine. Kui kogu aeg asju näha mustades toonides, siis kuhu mahuvad elu erinevad värvid?

Minu loomuses on muresid ja probleeme lahendada enamasti naeruga. Mitte küll kõiki muresid, aga selliseid igapäevaseid viperusi ja tagasilööke võtan pigem huumoriga kui hädaldamisega. Ja nii kummaline kui see ka poleks, siis üks inimene ütles mulle, et tema arvates on see silmakirjalik. Et kui inimene on kurb või tal on mure, siis ta ei peaks naeru lagistama.
Need sõnad tegid mulle väga haiget.
Võib-olla mõned inimesed nimetavadki seda silmakirjalikkuseks, ent mina ei pea seda võltsiks, kuna iga inimene püüabki oma emotsioonide ja tunnetega erinevalt toime tulla. Ja kui ma olen enamuse ajast rõõmus ja naerusuine, siis see kohe kindlasti ei tähenda, et mul poleks oma hetki. Hetki, kus ma tahaksin ka pleedi sisse kerra pugeda ning olla kogu maailma eest peidus. Ja on päris nõme teisele öelda või isegi nii mõelda, et ta on silmakirjalik, kui ta näeb maailma rohkem helgemates toonides kui mõni teine.

Käisin kolmapäeval Sadamasilla kontserdil ja esiteks, kes pole veel jõudnud, siis ma vägaväga soovitan.
Ma ei hakka ümber rääkima, millest solist Marek Sadam rääkis, sest see kõik oli kokku niii ilus ja terviklik, et kui hakkaksin killukesi välja noppima, lõhuksin selle mõttemosaiigi. Marekil oli juustes kaks valget luigesulge ja enne, kui laulmist alustas, siis palus inimestel hetkeks silmad sulgeda ja kujutleda end ette sadamasillal, kus on üks vana varblane, kes peab end vareseks, aga tegelikult unistab end sinitaevas lendlevaks luigeks, kes…
Aga vot selleks, et teada saada, mida Sadam edasi rääkis, selleks peaksite minema nende kontserdile.

Mis ma selle kõigega siis öelda tahtsin? Tahtsin öelda seda, et tekkis tunne, et pistaks ka oma tumedatesse juustesse luigesuled ja lendaks samamoodi läbi elu. Aga mitte lihtsalt tuisates, vaid ilusaid, erilisi, õpetlike, rõõmsaid, kibedaid ja värvikaid eluhetki kaasa haarates, et need oma mällu ja südamesoppi talletada. Kui vaid oskaks…

Eile, vahetult enne südaööd, tekkis mul hirrrmus tahtmine blogida. Aga lugupidamisest Joosepi vastu, kes elab minuga samas korteris ja peab varahommikul tööle minema, otsustasin kannatlikult hommikuni oodata.
Ootasin.
Ikka veel ootasin.
Ootasin natuke veel.
Lõpuks ma uinusin.
Aga juba hommikul kell kuus olid mul silmad plõksti lahti ja mõtlesin ikka veel blogimisest.
Aga Joosep veel magas. Ning kuna ta on nii erksa unega, et kui ma peaks kasvõi poolt varvastki voodist välja pistma, on ta kohe viuhti üleval.
Seega, ootasin kannatlikult edasi.
Panin klapid kõrva ja kuulasin ajaviiteks hommikuprogrammi. Tundus, et suurem kihk blogida hakkab raugema kui pool tundi hiljem tabas mind äkitselt, nagu pauk selgest taevast, uus probleem – hullem kaalikaisu. Muidu tavaliselt armastan ma porgandeid krõmpsutada, aga no seekord siis kaalikad.
Ja ma pidin veel kaks tundi sedasi kannatlikult ootama. Ja kannatlikult ootamise all pean ma silmas piinlemist.
Ei ole minu elu ka kerge.

*Tänan tähelepanu eest!
Lugupidamisega
Teie pime porgandi ja kaalika sõltlane

Mul oli täna vaja internetipangas paar ülekannet teha, aga kuidas teha ülekannet, kui puudub ülekande vorm? Teate ju küll, need lahtrid, kuhu makse tegemiseks tuleb sisestada vajalikud andmed.
Need asjapulgad on järjekordselt oma lehte nõnda tuuninud, et see on täiesti kasutuskõlbmatuks pimeda jaoks muutunud.
Ma saan aru, et nägijate jaoks pööratakse hästi palju tähelepanu visuaalsusele ja kasutajamugavusele, aga no pagan küll, leht võiks pimedasõbralikuks siiski jääda. Meil on niigi iseseisvus nii paljudes kohtades piiratud ja siis arvutid, telefonid jne, kus tegelikult oleks võimalik iseseisvust juurde anda ja suurendada, siis kahjuks tihtipeale selle peale uuendusi tehes ei mõelda. Teie jaoks on võib-olla ainult üks nupuke, mis ei tööta, aga pimeda jaoks on see üks nupuke võib-olla seal lehel kogu ta aken maailma.

Alguses püüdsin säilitada rahulikku meelt ning käisin ükshaaval kõik lingid läbi. Kuid siis otsustasin kasutada otsingulahtrit, kirjutades sinna "Euroopa siseriiklik makse", mille peale väitis leht, et ei leidnud ühtegi sellele sõnale vastavat vastet.
Heakene küll, võib-olla olin ma liiga täpne või nutikas. Otsustasin teisel katsel kirjutada veidi lihtsamalt. Et SEB koduleht ka aru saaks, mida ma õigupoolest nende lehelt otsin. Sisestasin seekord otsingusse sõna "makse" ja ikka ei leidnud, sest loomulikult selline sõna nagu "makse" ei eksisteeri panganduses. Milleks on kodukal otsingulahtrid, kui need ei toimi ega täida oma eesmärki? #kasutu
Ja ei, ma ei ole ju praegu üldse närvis…
Mis seal siis ikka. Lähen siis nagu vaene sugulane müts näpus jälle Joosepi juurde ja palun abi.
Hea on, et mul on Joosep, aga on ju väga palju pimedaid, kellel pole oma Joosepit. Mis nemad siis tegema peaksid?                

Käisime Kikuga Genialistide klubis visuaalivaba etendust kaemas. Ning kuigi tegelikuses on kõik teatritükid minu jaoks visuaalivabad, siis "Beleas ja Melisande" lavastus oli selle poolest eriline, et iga nägijast külaline sai endale vaatamiseks silmaklapid, et seekord vaadata pisut teistmoodi – kõrvadega, ninaga, naha, hinge ja südamega.

Kui külastajad olid silmaklapid pähe pannud ja siit-sealt kostus hõikeid "oi, kuhu ma minema pean?" või "oi, ma ei näe mitte midagi, nii hirmus!“, siis tabas mind huvitav tundmus. Olles päris elus ise pime, olid ühtäkki rollid vahetunud – ma tundsin end nägijana. Kõik need aastatega saadud ja omandatud kogemused andsid mulle tugeva eelise klappidega nägijate ees, kes justkui visati tundmatus kohas vette. Mul tekkis kange tahtmine neile oma soe käsi ulatada ja öelda, et ärgu muretsegu, kuulake ümbritsevaid helisid, tunnetage jalgadega enda all olevat pinda ja usaldage oma saatjat. Kisamine ja rapsimine selles olukorras ei aita. Sa pead väga hoolikalt keskenduma ja kasutama oma teisi meeli. Tihtipeale ongi hästi suureks probleemkohaks see, et inimesed hakkavad kilkama või kangestuvad sootuks ja mõni kaotab isegi kõnevõime. Kumbki pole hea variant.

Vahetult enne saali minemist paluti külastajatel kassast saadud silmaklapid silmadele asetada ning enne kui teatri poolsed saatjad meid ükshaaval oma kohale saatsid, kontrolliti ukse peal, et ega keegi ei piilu ja et kõigil oleksid ikka klapid korrektselt peas. Ja kusjuures eraldi ära märkimist väärib ka see, et saatmisel kasutati õiget pimeda saatmisvõtet. See tähendab seda, et kui teatritöötaja tuli minu juurde, siis ta esmalt pani oma käe õrnalt mu randme peale, tutvustas end ning seejärel ütles, et ta saadab mu saali. Seejärel võtsin mina tema käevangust kinni, mitte vastupidi, nagu vägaväga paljud inimesed kipuvad tegema. Justkui pime peaks nägijat saatma. Ja sellest next level on see kui sind lükatakse lihtsalt uksest sisse. Ärge seda küll kunagi tehke!

Aga nagu ma juba ütlesin, siis seda seal polnud. Saali liikudes anti märku isegi uksepakkudest ja toolini jõudes asetati mu käsi tooli korjule. Selle lühikese teekonna jooksul jõudsin ma isegi juba unistama hakata, et mõelda vaid kui igal pool teatrites oleks selline teenindus. Küll oleks vägev. Kui mitte öelda inimväärikas.

Kui kõik külastajad olid saali istuma saadetud, kusjuures inimesed ei pandud koos oma kaaslastega kõrvuti, vaid puistati nii-öelda mööda saali laiali, siis tuli meie ette lavastaja Kaija Maarit kalvet, kes soovitas etendust tajuda seekord teiste meeltega. Lisaks selgitas, et kui keegi tunneb peapööritust või iiveldust, siis see on normaalne kehaline reaktsioon, kuna aju üritab ühe meele puudumist kompenseerida.

Kui korraks tagasi tulla selle juurde, kuidas meid saali istuma paigutati, siis alguses tekitas see minus nördimust ja trotsi. Et mis mõttes te lahutate mind minu teatrikaaslasest ja sõbrast, kellega ma olen tulnud elamust saama? Aga kui etendus juba algas, siis mõistsin, et see kõik oli ilmselt taotluslik. Seda sellel eesmärgil, et inimesed ei hakkaks omavahel lobisema, vaid keskenduksid ainult ja ainult etendusele ning teistele meeltele. Et ükski väikseimgi heli või lõhn ei läheks kaotsi.

Tundsin südames suurt põnevust ja elevust, kuid samas ei teadnud väga mida oodata ka. Kuid etenduse algus oli juba väga muljetavaldav. Kui rääkida just helidest. Tõmbas sekunditega enda rüppe ja hoidis seal mind kuni lõpuni.

„Belease ja Melisande“ jutustas ühest maailma kaunimast armastusloost. Hakkasin lugu enda jaoks tükk tüki haaval kokku panema. See kõik oli väga huvitav ja paeluv ning kiskus vahepeal meeldiva muigegi näole kui ühtäkki tundsid, et ka sind on kistud tuulisesse merevaate tseeni. Lausa nii tuulisesse, et pisut jahegi hakkas. Kui lossis oli teelaua taga ühine kohvi joomine, siis oli kuulda vaikset serviisi klõbinat, sorinat ning peagi tungis ninna ka mõnus kohviaroom. Või kui Melisande kaevu vaatas ja kui identselt oli järele tehtud see hääl nagu päriselt oleks laval sügav kaev ja keegi räägiks sinna sisse. Või kui ehe oli veesulpsatus kui miski kaevu kukkus. Või kuidas ühtäkki oli kuulda tilkuvat häält, mis pani Sind tundma nagu sa oleksid kuskil rõskes ja kitsas ruumis ning tseen oligi koopast, kust otsiti roiskunud veesilma, mis levitavat ümbruskonda ebameeldivat lõhna ja mingi hetk tundiski ka minu nina vastikut haisu. Kuidas Melisande juuksed kasvasid ja kuidas Beleas neid puudutas ning seda muinasjutuliselt imelist hetke ka vaatajateni toodi. Sel hetkel tundsin, et tegu on lausa muinasjutulise armastuslooga oma lihtsuses ja lapselikkuses.

 

Veel tahaksin eraldi esile tõsta Melisande pisikest poega Inioni, kes oli nii armas ja tõetruu. Tegelikkuses näitles teda küll täiskasvanud mees, ent sammud, ringi tatsamine ja lapselik argus olid tehtud nii meisterlikult, et see kõik andis selle tundmuse nagu tegu oleks päriselt väikese poisiga. Eriti meeldis ja sügava mulje jättis isa ja poja vaheline jutuajamine suurel kivil, ääretult armas ja eluline hetk. Kogu etendus oli nii viimse detailini läbi mõeldud ja mina jäin vägaväga rahule. Mind pole enne ükski teatrilavastus nii sügavalt haaranud ja hingepõhjani puudutanud kui too. Kui mitte arvestada Endla teatri lavastust Helen Gellerist "Imetegija"). See oli samuti võimas, kuidas sünnist saati pimekurt Helen hakkas ümbritsevat maailma tajuma ning asjade ja tähenduste vahel seoseid looma. See oli etenduses hetk, kus mul silmad läksid märjaks.

Lõpetuseks tahaksin ma õhku visata ühe mõttetera, et mis oleks kui ühel ilusal päeval moodustataksegi Eestisse visuaalivabateater, kus nägemispuudega inimesed saaksid etendusest osa läbi teiste meelte ning samas nägijast teatrikülastajad saaksid elamuskogemuse ja ehk avardaks pisut ka nende maailma?

See kui ma jalutan Janetiga mööda linna ringi ja jagan talle iga natukese aja takka käsklusi, nagu näiteks otsi vasak sebra, pink, lähme üle või anna x maha kukkunud asi, siis selles pole midagi imelikku. Aga vahel ma mõtlen, et huvitav kui imelik see on, et a. kodus olles räägin ma oma koeraga igapäevaselt ja b. kui teised seda teaksid, siis huvitav, kas nad peaksid mind veidraks?
Ja okei, ma ei räägi temaga Teisest Maailmasõjast vms, ent kõikidel teistel teemadel suhtleme küll.

Ma tegelikult tahtsin kirjutada ka loetelu asjadest, millest me EI räägi. Tõestamaks endale, et mu mõistus pole mind jäädavalt hüljanud, aga mnjaa. Kui hakkasin mardipäev kirjutama, siis tabasin ehmatusega, et appikene küll, muidugi räägin ma koonule ju Martidest. Et kes need siukesed hiiglama suurtesse palitutesse ja tahmanägude taha peitunud murjamid on, kes ukselt uksele jooksevad, laulavad ja kõiksugu tantsu-tralli inimeste esikutes korraldavad. Ma pean teda ju ette hoiatama ja sõnad peale lugema, et nende peale ei pea kurjustama.

Veel tahtsin nimekirja lisada, et ma ei aruta Janetiga raha asju. Kuid ka see ei vasta tõele. Raha olemasolu või selle puudumine mõjutab väga otseselt koonu maiustusi. Kui mõni kuu olen rott ja Janet veab mind järjekordselt poodi minnes maiustuste leti juurde, siis pean selgitama, et täna maiust ei osta…
Aga seda maiustuste mitte ostmist ja südame kõvaks tegemist pean ma siiski veel harjutama, sest miskipärast lahkun ma ikka poest mõne koeramaiusega. Ja vahel ma uurin Janetilt, et mida võiksime täna õhtusöögiks teha ja kui pakun erinevaid toite, siis liputab rõõmsalt saba ning see pakkumine, mis saab kõige tulisema sabakoputuse, siis selle valingi.

Vahel mulle tundub küll, et kui  Janet oskaks inimkeeli kõneleda, siis ta küsiks, et „ou, mida sa räägid kogu aeg, ma ei saa nagunii sust aru“. Aga olgugi, et vahel ta põrnitseb mind andunult oma suurte vesiste silmadega, endal silmis mõistatuse pilk, siis sellest hoolimata on ta ikka viisakas ega vaidle vastu. Sellepärast mulle meeldibki temaga asju arutada, sest ta ei sega vahele, ta kuulab innukalt, ohkab alati õigel ajal, toksab sind koonuga õigel hetkel ja kõnnib minema ka õigel ajal, et saaksid aru, et oled võib-olla oma jutuga veits tüütuks muutunud. Aga ainult veits.
Ma nüüd istun ja jään rahulikult ootama, et millal mulle järgi tullakse ja viiakse valgete pehmete seintega asutusse…

PS. Kuna ma viimasel ajal nägin unes igasugu jubedusi, et mis kõik Janetiga juhtub, siis arvan, et see oli mingi märk sellest, et olen alatult vähe kirjutanud oma nunnust karvapallist. Nüüd sai see võlg ka tasutud. Nii et parem oleks, et ma täna öösel näeksin midagi ilusatt.. näiteks, kuidas me Janetiga õnnelikena koos jookseme mööda aasasid ja viljapõlde, püüame liblikaid, peame pikniku ja käime ujumas.

Kuna mul ei ole hetkel kedagi, kes aitaks mul postituse lõppu Janetist pilti lisada, siis mängime sellist mängu, et ma kirjeldan teile ise oma kujutletavat fotot.
Foto kirjeldus:
Pildi keskel murul lamab kollane labrador. Vaatab oma suurte pähklipruunide silmadega otse kaamerasse. Kõrvad on lontis ja kui muidu on kasukas liivakollane, siis kõrva otsad on kergelt karamellitooni, nina roosa. Peas on Janetil võilillepärg, mille õietupsud on mõnusalt prisked. Koera ilme on rõõmus.

Kui möödunud reedel auväärt santehnik käis ja kulutas oma hinnalised viis minutit meie peale, siis selgus tõsiasi, et boileri küttekeha on katki ning et see oleks vaja kiiremas korras välja vahetada. Kuid loomulikult ei hakanud ta seda kohe tegema, vaid tuleb esmaspäeval. Loomulikult esmaspäeval. Miks ma loll üldse arvasin, et kohe kui tehnik tuleb, siis teeb boileri niksti-naksti korda, no umbes sama kiiresti kui tegi meile boileri surma teatavaks.
Mnjaa, ei hakka eitama, et olin tsuti pettunud, et alles esmaspäeval, aga samas mõtlesin, et kui olen siiani hakkama saanud ilma sooja veeta, siis need kaks päeva ei muuda ka enam suurt midagi.

Härra torumees andis teada, et tuleb üheksa poole kümne vahel ja nii ma siis täna ärkasingi nõksa varem kui muidu ning tõstsin kogu vannitoa lahtikäiva sisustuse välja, kuna selle va küttekeha vahetamisega pidavat tulema palju laga. Jess, ma saan pärast seda kõike koristada. It’s my lucky day.

Igatahes kell hakkab juba vaikselt11 lähenema, aga torumeest mitte kuskil. Nii ma tulingi ajaviiteks siia, et oma rasket elu kurta. Helistada ka veel ei tahaks, et kus põõsas ta nüüd kükitab, sest see jätaks võib-olla minust pisut närvihaige mulje, et davai kus kaugel oled ja millal sooja vett saab.
Ma kohe ei teagi. Ega selline lubaduste jagamine ja mitte kohale ilmumine töömehest just eriti usaldusväärset muljet ei jäta. Pole isegi teada andnud, et hilineb. Uh, ma olen närvis ära. Ma tahan sooja vett!!! Kaua ma pean nagu vaene sugulane käima küla peal pesemas?

Kaua ma pean nõusid külma veega nühkima? Kui kaua ma küsin?

Eile sai tavapärasest tsipa kauem magatud. Tundsin, et vajan hädasti üht korralikku puhkust. Sellist pisikest talveuinaku mõõtu und. No nii umbes kella viieni õhtul.
Aga kuna ma olin paar päeva enne postitanud endale mitteomaselt morbiitsetes toonides postituse, siis ei osanud ma ette näha, et mu sõbrad hakkavadmu pärast  Megalt muretsema ja südant valutama. Ja lisaks, kuna ma panin oma telefoni tudu ajaks hääletuks (et ükski trop ei segaks mu und), siis ei õnnestunud kellegil minuga mõistliku aja jooksul ühendust saada ja nii avastasin ärgates, et mul on, ei rohkem ega vähem kui 33 vastamata kõnet ja viis sõnumit.

Esmalt ehmatasin ära, et mis siin toimub, kesse vahepeal ära surnud on. Aga kui ma tagasi helistasin, siis sain Kiku käest möliseda, sest nad arvasid, et ma olen ära koolenud ja juba on käivitatud minu kui potensiaalse veenilõikuri päästeoperatsioon. Oleks ma pisut kauemaks unelema jäänud, oleks Kiku ja kompani mulle korterisse sisse murdnud.
Iseenesest väga armas. Ja tore, et mul on nii hoolivad ja tähelepanelikud sõbrad, aga issanda püha rist, ma ei julge enam magamagi minna. Mõtle kui jään teine kordki tavapäraselt kauemaks magama ja siis nad rammivad korterisse sisse, murravad ukse maha ja tormavad magamistuppa ning viskavad ämbritäie külma vett näkku.

Igatahes ma luban pühalikult, et edaspidi teavitan kõiki oma sõpru, no peaaegu kõiki, kui plaanin magama minna või isegi siis kui ainult mõtlen magama minemisest. Ning luban, et ei pane oma telefoni magamise ajaks hääletuks. Võib-olla.

Kui tavaliselt on mul mingi kindel lugu, mida tahaksin teiega jagada, siis täna tulin niisama siia, et natuke oma südant puistata. Olen pisut kurb ja liimist lahti.
Olen täna vaheldumisi terve päeva mõelnud, et kui paljud erivajadustega  inimesed tunnevad, et nad oleksid justkui ühiskonna, eelkõige oma pere ja sõprade jaoks koormavad?

Tundsin end täna vastiku nõmedikuna, kes jälle tahtis midagi. Sügaval sisimas ma mõistan, et ilmselt sattusin lihtsalt halval ajal abi küsima, kuid see ei lohuta mind absoluutselt. Ja ma mõistan ka seda, et meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ja ma ei peaks ehk nii kergesti heituma iga nähvamise peale, aga paha tunne jääb ikka sisse. Lausa nii paha tunne, et tahaks inimese käest andeks paluda, et teda üldse tülitasin. Ning see on ilmselt siililegi selge, et ma ju ei küsiks teiste abi kui ma näeks ise neid asju teha. Olgu ka see ära öeldud, et ma pea alati proovin ennem ise kõikvõimalike variante, kuidas ise hakkama saada ja kui siis tõesti ikka ei õnnestu, siis paraku pean, meeldib see mulle või mitte, teiste poole abi saamiseks pöörduma.

Abi küsimisel esineb muidugi ka erandeid. Mõne asja puhul ma tean juba eos ette, et selle x asjaga läheb mul üle mõistuse kaua, lihtsamini ja kiiremini saaks asja tehtud mõni sõber. Et siis ma tõesti ei hakka võimlema ja jalgratast leiutama.
Ja ma tean ka seda, et ega ma ei saa seda edaspidi ka vältida, et ma inimest ebasobival ajal ei segaks. Aga asi, mida ma saan teha ja olen ka teinud alates oma pimedaks jäämisest on  abiküsimiste ära jaotamine sõprade ja perekonna vahel. Et mitte liigselt ühte inimest koormata oma asjadega. Aga ikka juhtub, et mõnele saab üks hetk liiga palju, ning ma endiselt ei oska seda õiget hetke ära tabada.Selles suhtes on võõraste käest abi küsimine palju lihtsam.
Inimesele on kõige olulisem tema iseseisvus, vabadus ja tervis. Tervis, mida mul väga ei ole. Ja need kolm on väga lähedalt üksteisega seotud. Kui jääd pimedaks, kaotad hoobilt kõik need kolm. Sama ka liikumisega.

Et jaa, pimeduse juures minu arvates kõige nõmedam asi ongi see, et iseseisvus on tohutult piiratud. Meil on muidugi kõiksugu abivahendeid, mis hõlbustavad meie igapäeva elu ja ma olen sellegi eest tänulik. Ent laiaslaastus piirab iseseisvuse puudumine tohutult vabadust. Vabadust minna, millal iganes ja kuhu iganes sa tahad.

Aga olgu, aitab küll tänaseks. Mul täna kuidagi mõte ei jookse. Ja palun vabandust, et tavapäraste lõbusate ja roosamanna postituste sekka eksis ära üks selline veits morbiitsem post. Nagu ma juba eelnevalt ütlesin, siis päevad pole vennad. Loodetavasti on homme parem päev.

Ma tahaks praegu niiii väga, et mul oleks kamin. Siis teeksin sinna alla tule, tõmbaksin end looteasendisse ja nutaksin end puruks…
Okeiokei, asi pole nii hull. Ma lihtsalt poeks pleedi sisse kerra ja kuulaksin tule praksumist. Ja võib-olla rüüpaksin ka kuuma kakaod suhkruga. Suhkur pidi närvidele rahustavalt mõjuma.
Aga seniks, kuni mul pole seda, lähen kassin edasi. Ciao!

Nagu te teate, siis möödunud nädalal käisin ma acro joogas. Aga juhtus üks asi, mille ma teadlikult jätsin teile rääkimata, kuna tahtsin sellest eraldi postituse teha.. ja siin see on.

Ma pole mitte kunagi varem kuskil rühmatrennis käinud. Või no okei.. kunagi, muistsel aal, käisin pubekana kaks korda Pärnu Mai spordiklubis naiste rühmavõimlemises. Aga ma olin selle jaoks ilmselgelt Liiga tatt, kuna tundsin end väikese mudilasena suurte naiste keskel väga ebamugavalt. Ma olin reaalselt seal nagu mingi väike ära eksinud jõnglane, kes oleks nagu lasteaia rühmapeo asemel sattunud kuhugi reivile. Ja mitte, et ma ise oleksin väga tahtnud sinna minna. Mu vanemad lihtsalt arvasid, et ma peaksin end tsuti rohkem liigutama, kuna olin pubekana veits pontsakam. Mitte paks, aga lihtsalt veidi pehmem ja mitte selline piits nagu paljud minu eakaaslased. Ja nii saigi valitud rühmavõimlemine vms.Ja ma olen enam kui kindel, et ma sain sealt mingi trauma, sest peale seda pole ma enam kordagi oma jalga rühmatrennidesse tõstnud… Kuni selle hetkeni, mil Maria mu ära rääkis ja acrosse vedas.

Igatahes, acros oli väga tore ja seal oli selline mõnus aura. Ei olnud ühes tempos ja tambis andmist seni, kuni kõik hingetuna ja higistena maha langevad. Aga oli üks asi, millega ma ei osanud arvestada – tissid.Kuna ma olen üle keskmise rinnakam, siis vahel tuleb ette, kus pean natuke hoolikamalt jälgima, et nad mul välja ei vupsaks. Kuid seda järgmist olukorda ma tõesti ette ei osanud näha.
Olin Maria jalataldade peal ja lasin ülakeha allapoole ning Mariaga otsisime seda õiget tasakaalupunkti, et harjutust järgmisele tasandile viia, kui äkki Maria küsib: „Kas sul tuleb välja?"
Ma esiti arvasin, et talle tundub mu alaspidi pead vaadates, et olen näost kaame ja et mul läheb kohe süda pahaks. Mistõttu ma kinnitasin enesekindlalt, et mul kõik korras, ei tule välja. Kuid mõned sekundid hiljem ütles Maria uuesti, et kuule, sul ikka tuleb välja. Nagu ta absoluutselt ei usuks, et mul on kõik korras ja et ma ei hakka kohe kettima. Ent kui olin vaevalt saanud oma lause lõpetada ütles Maria:"No nüüd tuli küll välja!"

Ja nii ma siis seal rippusin, tiss ripakil Maria näos. Ma ei saanud esimestel sekunditel aru kah, et mis asi mul välja tuli. Ma ei ole ju oksendanud. Tunnen end suurepäraselt, isegi ei iivelda mitte natukestki. Ma ei saa aru. kui siis maeiteamitmendalsekundil koitis mulle, et oh sa pegens küll, Maria räägib mu rindadest.
Jumal küll. Maria üritas mulle kenasti ja viisakalt läbi lillede vihjata, et ma kohe virutan talle oma tissiga vastu vahtimist, aga kuna ma olin nii keskendunud oma tasakaalupunkti leidmisele, siis sellised kaks väikest asja ei tulnud mul meeldegi. Aga vähemalt olen ma oma elu kõige kiiremad liigutused nüüd ära teinud. Sest allatulek oli ausalt öeldes rekordivääriline sooritus.

Edasine acro joogatund nägi välja nii, et Maria koguaeg vahtis mu partiid ja kinnitas iga natukese aja takka, et kõik on okei. Koju jõudes  läksin kohe netti ja googeldasin endale välja hunnik sportrinnakaid ning tellisin ühed ära. Leidsin isegi mingid spets jooga tegemiseks mõeldud rinnakad, aga kuna mul pole aega oodata 60 päeva, millal nad ükskord Eestisse purjetaksid, siis tellisin kohalikust e-poest. Ja pealegi, kuna ma olen nii võhik sellel teemal, siis ma arvan, et tavaline spordikas ajab ka asja ära. Vaevalt, et jooga rinnakad aitaksid mul kuidagi paremini painduda või tasakaalupunkti otsida. Rinnakad on ju rinnakad, või kuidas?

Vot selline lugu siis joogast, minu tissidest ja rinnahoidjatest. Loodetavasti minu õpetlik lugu aitab tulevikus säästa kedagi sellisest piinlikkusest.

Eelmisel kolmapäeval kui aeg oli juba seal maal, et tuli oma väsinud kondid voodisse vedada, käis järsku üle korteri mingi hele laksatus. Joosep kargas koheselt keset tuba püsti, klõpsutas kõik lülitid läbi ning nentis, et vool on läinud.
Otsisime Eesti Energia infonumbri üles, kurtsime muret ja saime natuke abi. Või no mis natuke... Saime särtsu suht kiiresti tagasi, ja elu tundus jälle nagu lill olevat.

Järgmise päeva hommikul mõtlesin olla maru asjalik ja hakkasin kõiki tube kraamima. Kõiki neid kahte. Pesin nõusid, kraapisin vaibad koerte karvadest puhtaks, võtsin tolmu, vannitasin orhideesid jne. Noh, siukene tavaline värk. Lõpetuseks mõtlesin ise ka duši alt läbi hüpata ja end pisut kasida.
Kui olin end sisse seebitanud, silmad-suu vahtu täis, siis avastasin segistit soojema poole lükates, et vesi on ihule tiba jaheda võitu. Aga samas ei midagi katastroofilist. Kuna olen tavapärasest suurem sooja duši nautleja, siis arvasin, et olen natuke liiga kauaks lödistama jäänud. Nii loputasin end puhtaks ja ronisin välja. Aga kuna ma olin nii tubli, siis olin nõuks võtnud ennast ikka korralikult poputada, no ikka korralikult. Ja nii otsustasin ka juustele maski teha. Nii saigi pähe määritud korralik kiht juuksemaski.

Umbes 15 minutit hiljem suundusin tagasi vannituppa, et mask juustelt maha pesta, kuid oma ebameeldivaks üllatuseks avastasin, et torust ei tule tilkagi sooja vett. Ee, okei siis.

Marssisin vihasena arvuti taha ning jagasin seda „suurepärast“ uudist ka Joosepile, et jälle meil korteris midagi laguneb. Ja viimasel ajal juhtub seda kuidagi liiga tihti.
Kui Joosep hakkas reede õhtul boilerit uurima, siis selgus, et küttekeha, mida meie esiti arvasime katki olevat, ei olegi katki, vaid hoopistükkis immitseb kuskilt vett läbi.  Ja kuna korteril on olnud väga „nutikas“ töömees, kes on paigaldanud pistikupesa täpselt boileri alla, siis nii see vesi tilkuski sinna kuhu ta poleks tohtinud tilkuda, tekitades vooluvõrgus ülepinget.

Teavitasime koheselt ka korteriomanikku ja uurisime, et millal oleks võimalik sooja vett taas saada…Omanik lubas mõelda selle peale, haha. Ja mõtles. Kuni tänase päevani mõtles. Siis saatis sõnumiga santehniku numbri, et las see tuleb ja parandab.Hmm, milline imeline mõte.. sest me ise poleks ju selle peale tulnud, et tehnik kutsuda.

Kunagi ammu, no ikka väga ammu uuris Maria ettevaatlikult, et kas mina ei tahaks hakata käima acro joogas? No et mul on vastupidavust (kindel see) ja füüsis on hea (loomulikult) ning see oleks just täiesti sobiv trenn mulle. Ma olin ikka väga kahtleval seisukohal ja ütlesin, et ma ei ole vastupidav, et minu väline füüsiline vorm on täiega petlik, sest ma suudan isegi vaevu statka ringigi ära joosta ja et ega sale ei võrdu kohe vastupidav ja see oli ränk viga, et ma kohe resoluutselt ei keeldunud, sest sellest hetkest alates on Maria mind sihikindlalt iga esmas- ja kolmapäev kutsunud acrosse...varsti saab juba pool aastat.
Kuna mul on üldiselt tihe graafik, siis oli alati hea ja mugav öelda, et mul on see aeg kinni, järgmine aeg on kinni, ülejärgmine aeg on samuti kinni ja oi näe, ma just avastasin, et tegelikult järgmised pool aastat olen üpris kinni. Võib-olla ma vahest isegi otsisin selleks ajaks mingi tegevuse, sest Maria jutt acrost oli mulle, kui pimedale, natuke hirmutav. No kujutage ise ette, olete pime ja kui keegi hakkab rääkima, et tule sellisesse trenni, kus Sind hakatakse lennutama. Lennutama? Kuhu, kui tohib küsida?
Minu esimene mure selles lendamises oli, et kui mind lennutatakse ja ma maandun (loe: kukun näoli maha), siis kuidas ma tean, millal on õige hetk käed enda kaitseks ette sirutada? Siis kui olen juba teadvusetult maas või? Ühesõnaga mul oli mega palju küsimusi ja hirme ning no pabistamisest ma parem ei räägigi.
Lõpuks saabus siis see kaua oodatud päev, kui mul oli õhtupoolik vaba ja andsin siis Mariale sõna, et no hea küll, ma tulen esmaspäeval acrosse, kuid õnneks pääsesin, kuna mind külastas migreenihoog (thank God!), aga kuna mul oli väga kesine tunne Maria ees, et jälle jätsin acrosse tulemata, siis vabatahtlikus korras lubasin, et kolmapäeval olen kohal. Ei pea vist mainimagi, et Maria oli sillas ja väga elevil ning ütles, et ma pean raudselt kolmapäeval tulema, sest siis on Tartu acro joogal sünnipäev ja kõik võtavad midagi näksimist ka kaasa.
Uurisin ka Joosepilt, et kas plaanib acrosse kaasa tulla, kuna Tema juba ühe korra varem käis, sest Maria suutis Ta mingi nipiga nõusse saada. Joosep oli kahtleval seisukohal ja ma siis ruttu ütlesin:"Kolmapäeval saab acros süüa!"
"Nad on ju veganid!" ütles Joosep veidi pettunult.
"Ma võtan liha kaasa..." vastasin ääretu entusiasmiga, aga see ei mõjunud.
Igatahes viskasin siis kotti mustad retuusid ja mingisuguse valge T-särgi, millel on kiri Saint Tropec (ma isegi ei teadnud, et mu kummut sellist särki endas peidab) ja that's about it...muud varustus polegi acrosse vaja, kuna ollakse paljajalu. Kui kell jõudis sinna maale, et võiks alustada, siis kogunesid inimesed saalimattide peale ja istusime ringi. Igaüks pidi ütlema oma nime ja rääkima ühe loo acrost. Otsustasin rääkida Maria sihikindlusest, enda hirmudest ja ütlesin, et ärgu mind kuskile alla pange, et see nende enda ohutuse huvides, kuna ma ei ole nii tugev, et teist inimest üleval hoida ning lõpetuseks lisasin, et ma siiralt loodan, et lahkun siit elusana. Minu lugu oli vist kõige naljakam, sest minu loo peale naerdi mitu korda ja päris palju, aga võib-olla olin ma ise naljakas või oli minus midagi naljakat.
Kui jutud räägitud, siis hakati trikke tegema, või no olgem täpsemad, kõik hakkasid üksteist lennutama. Kõigepealt ukerdasime Mariaga ja Katriin spottis (loe: turvas) meid. No igaksjuhuks, et ma kuskilt alla ei kukuks ning siis kui väike soojendus oli tehtud, siis tuli Armin, kes peaks kuuldavasti olema üks paremaid acrotajaid ning tegi minuga mõned lendamise trikid. Ma ütlen kohe ära, et väga väga väga väga väga äge oli! Ma ei oleks iialgi uskunud, et ütlen seda, aga tõesti- väga äge ja plaanin uuesti minna.
Ma proovin kirjeldada paari lendamist, mida tegin koos Arminiga. Ahjaa, selle mainin ka enne ära, et lendamine ei tähenda siis otseselt seda, et keegi loobib Sind lae alla ja et edasi vaadaku Sa ise kuidas maandud, vaid see inimene, kes on Sinu all, et tolle inimesega on igal juhul mingine kehaline kontakt olemas enda tasakaalustamiseks.
Trikk 1:
Armin heitis selili põrandale, tõstis jalad üles ja mina seisin üpriski lähedal Tema jalgade taga, järgmisena Ta natuke kõverdas põlvedest jalgu ja ma lasin end kõhuli Tema jalataldadele (jalatallad olid minu puusakontide vastu), siis samal hetkel, kui lasin end jalgadele pikali, siis võtsime käest kinni, Armin sirutas jalad taeva poole sirgu, mina ajasin keha horisontaali, rind natuke üles poole ja siis lasime kätest lahti ning ma sirutasin käed külgedele nagu lind. Nii ma siis seal üleval olin, ainsaks tasakaalupunktiks Armini jalatallad.
Kui see tundus mulle täitsa lihtne ja vabastav, siis katsetasime kohe natuke keerukamat. Võtsime uuesti käest kinni, mina siis endiselt Armini jalataldadel, kuid siis ettevaatlikult võttis ühe jalatalla minu puusakondilt ära ja nii ma hõljusin ainult ühe jala peal ja siis teise jalaga samamoodi ning lõpetuseks proovisime, et horisontaalasendist läksin Armini jalataldade peale istukile.
Trikk 2:
Järgneva triki tegime Mariaga...algus on kõik sama nagu Arminiga, et läksin jalataldade peale, aga seekord mitte ei jäänud horisontaali, vaid lasin ülakeha täiesti alla Maria juurde ja jalad olid mul taeva poole ja suhteliselt laiali ja see on selleks, et ma ei libiseks teise inimese jalataldadelt maha. Kui ma sedasi peaalaspidi rippusin, siis panin jalalabad kokku ja pugesin Maria jalge vahelt läbi ja võtsin oma kokku asetatud jalalabadest kinni ja rippusin mingis imelikus asendis Maria jalgade vahel ja ainus, mis mind kinni hoidis, olidki siis Maria jalalabad minu puusakontidel. Loomulikult ei lõppenud trikk nii, et Maria lasi mu lahti, vaid ma pugesin tagasi tuldud teedpidi, võtsime käest kinni ja Maria lükkas mu üles ja sain jälle jalad põrandale panna. Voilaa, just like that! :D

Ühesõnaga ma ei tea, kui hästi ma nüüd kõike seda kirjeldasin, aga kui step by step kaasa mõtlesite, siis äkki mingi kujutlus asjast tekkis ja ma ausalt soovitan seda kõigile. See pole üldse raske, vaid väga lahe, vabastav ja huvitav. Tekitab tunnet, et tahaks järjest rohkem ja põnevamaid trikke õppida ja proovida, kuid kindlasti on mugavam ja kindlam tunne trikke proovida tugevama partneriga, sest näiteks lindu suutsin ma ainult Arminiga teha. ..proovisin ka Mariaga, aga kuna Maria tudises tuntavamalt, siis ei suutnudki kätest lõplikult lahti lasta.
Lõpetuseks lisan siia acro video huvilistele ja kui keegi tahab liituda, siis andke märku. Kuna minu trikkidest tehti ka pilte, siis loodan lähiajal pildid kätte saada, et Teiega ka neid jagada, aga seniks siis see video.

Olin magamistoas ja valmistusin Dzännuga õue minekuks...panin just parasjagu pusa selga, kui Joosep astub tuppa ja lausub:"Ooo, Sul on täna ühesugused sokid jalas!"
"Mismõttes? Kas mul siis tavaliselt ei ole või?" pärin ma veidi üllatunult.
"Ei ole...enamus ajast on Sul erinevast paarist sokid jalas" vastas Joosep.

Joosep töötab programmeerijana ja minu meelest on programmeerijatel hästi lahe huumorimeel...vähemalt kõigil neil, kellega olen kohtunud või keda tean / tunnen. Igatahes kontor, kus Joosep töötab, on suhteliselt tüüpilise Ameerika stiilis kontori moodi, kus ühes suures ruumis istub mitu programmeerijat oma laua taga ja kõik kirjutavad oma koodi ning kuskil seal ruumis istub ka ülemus. Antud juhul oli ülemus siis  nendega ühes ruumis...kuni tänase päevani. Tundub, et ülemus soovib nüüd rohkem privaatsust ja no olgem ausad, kui Sa oled juba suurfirma boss, siis on Sul täiesti õigus omada päris oma kabinetti ja saada natuke rohkem privaatsust. Tundub, et ka töötajad on selle üle väga rõõmsad, sest tervitasid bossi uut kabinetti järgmiselt (tsiteerin Joosepit):
„Ülemusele ehitati kontorisse paar seina juurde ja nüüd sai ta siis oma kabineti aga ülemust täna kontoris pole ja juhtumisi just nüüd sai see jurta talle valmis. Ja siis keegi kleepis ülemuse ukse peale A4 paberi, millel on koristajamuti pilt koos harjade ja moppidega ja all on vene keeles „koristaja“ kirjas."

Kui pisarad on valatud ja must masendus endast läbi lastud, siis on täna punaste ja paistes silmadega kohe lust uut päeva alustada. Helistasin eile emale, et korteri uudist jagada, või no kõva uudis see küll...pigem ikka mingi kurb teade, aga ema on ikka parim! Oskas mind kohe lohutada ja kõne lõpuks oli mu elevus jälle laes tagasi ja nägu naerul, sest ema ütles:"kai, mina olen ühe inimesega siin suhelnud ja tean, et nendes majades on veel kortereid müügis."
Kas pole tore, imeline, fantastico, mui bjen, super, bellissimo, vägev ja suurepärane!? Nüüd ma jälle unistan ja loodan, kuni järgmise crashini...
Ahjaa, suurest kurbusest muutsin eile kõigil oma blogipostitustel pealkirjad ära, või no teksti jätsin ikka samaks. Kui varasemalt olid mul pealkirjad kirjutatud trükitähtedega, siis nüüd väikestega. Kunagi varem, kui mul oli midagi 50 postitust, siis just muutsin kõik väikesed tähed trükitähtedeks,sest mind nii kohutavalt häirisid need väikesed tähed, AGA nüüd tegin jälle vastupidi. Inimesel peab ju hobi olema...ma siiralt loodan, et mul never ever ei löö seda kiiksu uuesti välja, eriti veel siis, kui mul on juba mingi 500 ja enam postitust. Minu kiiks ei piirdu ju lihtsalt sellega, et aa täna on uus päev ja et tänasest hakkan siis kirjutama näiteks väikeste tähtedega (see poleks ju mingi kiiks), vaid siis tuleb kõik teha ikka ühtse stiiliga ja seda algusest lõpuni.
Lisaks, kuna ma algus aegadel, no siis kui olin veel noor ja roheline blogija, siis ei osanud ma ka lisada Youdube muusika- ja videolinke nii, et saaks kohe siin blogis "play" klikkida, aga nüüd ma oskan ja nüüd ma võtsin plaani kõik tavalised lingid ümber teha. Huvitav palju mul neid linke on? Ühesõnaga edu mulle! :)
Aitab plämast ja tegelikult ma ei saa üldse aru, et miks ma hetkel suvalistest asjadest kirjutan, kui mul on vaja postitada blogivõistluse kuuteema ja vist kaks lisapostitust (Õhtune mõte, Linnaõhku nuusutamas ja mingi selline teema, et kui kohtasid kedagi ja Sinu arvamus osutus tegelikult sellest inimesest totaalselt valeks). Mnjah, ma avastasin veel, et Brit ja Mac on minust palju usinamad ja ausamad blogijad, sest kui me siin kordamööda anname üksteisele lisapostituste teemasid, siis mina olen koguaeg saanud aru, et see ei pea kirjutama, kes lisateema annab, kuid võta näpust...Brit ja Mac kirjutavad küll oma teemadel, erinevalt minust. Ja mina totakas mõtlesin, et annaks neile miski hullu teema, hõõruksin käsi võidukalt kokku ja jälgiksin kuidas nad sellest välja rabelevad...minu kurvastuseks on nad aga siiani liigagi hästi rabelenud.

Ma olen kurb, olen väga-väga kurb. Tegelikult kurb on selle kohta veel eriti positiivselt öeldud. Mul on tühi tunne sees ja kuidagi masendav on. Ei, keegi ei ole ära surnud, aga eile sain teada, et see imekaunis, valgusküllane, avar ja fantastilise asukohaga korter Kilingi-Nõmmes on ära ostetud. Saate aru- ära ostetud?!
Tean, et see polnud reaalne, et nii heas asukohas ja nii soodne ja nii ilus korter jääb pikalt kinnisvaraturule, kuid ma niiii väga lootsin ja see lootmine on minu kõige vastikum iseloom üldse. Keegi teine ei pea mulle pettumust valmistamagi, sest ma tulen ise oma lootmistega ja unistamistega nii suurepäraselt 24/7 toime, et pidev haiget saamine ja pettumine on garanteeritud.
Joosep on ka kurb, et korter ära läks, aga no Tema on mees ja mehed lähtuvad otseloomulikult mõistusest ning siis ei mõista mind, kui mul on emotsioonid ja ma tahan natukene rohkem soiguda sellest, et kui väga ma seda korterit ikka taga nutan ja kui väga väga väga väga väga väga väga ma just seda korterit tahtsin meie koduks. Hea lohutaja küll, kui minu soigumise peale ütleb:"See ulgumine ei aita!"
Kust Sina tead, et ei aita? Kust üldse mehed võtavad õiguse naistele öelda, et mis aitab või mis ei aita? Äkki see endast välja soigumine aitabki kergemini edasi minna ja kui saan kõik välja elada, siis 90- aastaselt ei ole ma mingisugune kortsus ja krimpsus vanamutike, kelle näolappi kaunistab kaks suurt vagu kulmude vahel, kuhu on paras kevadel porgandeid istutada, sest koguaeg on nägu vingus ja krimpsus ebameeldivuste pärast, mida vaikimisi endas kantakse. Nii et, kui mina tahan või mõni teine naine tahab veidi emotsioonitseda, siis Jumala pärast, laske meil see ära teha ja paha ei teeks ka natuke lohutamist. Jah, isegi siis, kui Teie arvates on see puhas lollus, idiootsus, aja raiskamine või mõtetus.
Ma lähen nüüd ja lohutan ennast. Kavatsen täiesti lohutamatult patja nutta, aga muidu vabal ajal olen ma ikka rõõmsameelne ja roosa, isegi kui see praegu väga välja ei paista (ausõna). Kusjuures, äkki ma just sellepärast pidevalt naerangi (ei, mitte sellepärast nagu ma oleksinn labiilse närvikavaga...või no seda nagunii), vaid kuna ma ei jäta endasse oma emotsioone...kõik pursatan välja- pauhti!

Teate seda anekdooti: tumm helistab kurdile, et öelda, et pime ostis endale värviteleri. Mul on umbes sama lugu...ise olen pime, aga pean siin teise pimedaga tähtsaid videokõnesid. Ma tegelikult nii sõge ei ole, aga ületee elav naaber, kes on ka juhtumisi pime, vot Tema mõistuses ma enam nii kindel olla ei saa. Helistab mulle Facetime's ja mina siis võtan kõne rõõmsalt ja muretult vastu ja asetan telefoni kuhu?
Kõrva äärde muidugi, sest normaalsed või pimedad inimesed kasutavadki teise inimese kuulmiseks kõrvu. Ma ei tulnud selle pealegi, et pime teeb teisele pimedale videokõnet.
Kuna see polnud esimene kord, kui ma Facetime ajal automaatselt tõstan nutifoni kõrva äärde, siis tuleb hakata abinõusid rakendama ja Facetime tarbeks spetsjom helin määrata.

Ma olen vist see aasta olnud jõhkralt tubli ja ma ei võta seda oletust kuskilt õhust, vaid täna käis mul ukse taga päkapiku (loe: Maci) isiklik kuller. Ei näinud küll päris selline välja nagu ma kujutaksin ette üht päkapiku kullerit, aga no kingituse toimetas kenasti kohale. Kuller sõitis autoga maja ette, ulatas üle ukse väikse nänni, lahkelt tegi Janetile ka pissiringi  ja tänutäheks ulatasin vastu lõnga. Kuid mitte mingit tavalist lõnga, vaid kuldse retriiveri (loe: Ellie) karvadest tehtud lõngakera. Mnjaa, küll tahaksin praegu uhkeldada ja eputada, et kõik need unetud ööd ja päevad ma istusin voki taga ja ketrasin koerakarvast lõnga, kuid mul pole õigust seda au endale võtta...ma olen kõigest koerakarva lõngadiiler (keegi peab ju seda ametit ka pidama).
Mul on kahtlane tunne, et ma tahaksin järgmiseks juhtkoeraks kuldsekat, siis saan ka endale koerakarvadest karupüksid, käpikud, sokid, kampsu ja mütsi. Vähemalt siis on karvaajamine praktiline tegevus.
Ahjaa, kingitusest ka natuke...Mac tellis mulle Hiinast, enne kui ma üldse endale soetasin iPhone, telefoniümbrise. Sellise hästi minuliku- roosa.

Ma alustan, aga mul pole halli aimu ka, et kuhu ma välja jõuan...
Eilse päeva viis kõige olulisemat sündmust- mnjah, kui üldse on võimalik omada viite eksklusiivset ja huvitavat päevasündmust ühes päevas. Mõne inimese jaoks võib suur sündmus olla ka sõbrale / sõbrannale külla sõitmine / jällenägemine, koeraga metsas jalutamine, pidukoogi õnnestumine, abikaasa üllatamine ja ära kärssand ahjupraad.

Tegelikult olen seisukohal, et tavalisel kodanikul on suhteliselt mõttetu taolisi pingeridu koostada ja teistel veel mõttetum neid lugeda- no milleks? Olgem ausad, keda huvitab mis on Sinu läbi aegade lemmik raamat, lõhnaõli, toit, värv, automark, näitleja, riik? Lennufirma, nutitelefon jmt. Nojah, väikese erandiga tegelikult natuke pakub huvi küll, siis kui Sa peaksid juhtumisi olema üks minu headest sõpradest. Üldjuhul mind absoluutselt ei huvita.

Mul on juba mõni aeg peas tiirelnud mõte, kirjutada sellest, kuidas inimesed janunevad draama ja labasuse järgi...ehk siis, ma hakkan nüüd blogilugejaid klatšima...tegelikult ei hakka ka ju, sest kirjutan sellest täiesti avalikult. Ma ei hakka siia eraldi blogisid näideteks tooma, et kus suurem ja kõvem kaagutamine ja kisma käib...lausa selline kisma, et sulgi ja teri lendab. Kavatsen pigem keskenduda üldisele dendentsile ja inimestele, kelle üks igapäevane töökohustus on blogides kommenteerimine.
Need on inimesed, kes fännavad kindlaid blogijaid, täidavad blogides ringi kolistades oma päeva mingit puudujääki või tühimikku ja samastuvad blogijaga, aga on ise nii arad või laisad, et ei kirjuta teemadel, mis neile muret või rõõmu valmistab. On ju hea ja mugav, kui keegi on põhimõtteliselt Sinu mõtted ja seisukohad juba kirja pannud ja Sinu ülesandeks jääb ainult kas kiita, laita või blogijat padulollakaks sõimata.
Kuid siis on ka teine grupp blogilugejaid, need rahulikumad (mina kuulun ka sinna hulka), kes siis loevad ja naeravad pihku, et kuidas üks kanakari, peotäis terade peale, hulluks läheb. Tavaliselt hakatakse seal kanakarjas end kehtestama ja see käib umbes sellise süsteemi järgi: kui Sa mõtled või arvad teistmoodi kui mina, siis Sa oled paberitega IDIOOT!
Selle asemel, et oma seisukohad ja mõtted oma isiklikus blogis, teatud küsimuses, rahulikult kirja panna, hakkavad mõned tibud kommentaariumisse postitama kilomeetri pikkuseid kommentaare ja seda suhteliselt anonüümselt või turvaliselt sünonüümi kasutades. Kuid andkem neile andeks ja püüdkem neid mõista, sest kogu oma frustratsioon ,vaimukus ja ainuõige tarkus tuleb endast ikka välja elada / lasta. Kui järgi mõelda, siis thank God, et kõik need kommenteerijad ei blogi, sest see oleks ühiskonna hukatus!
Teine tera on aga oskus, kuidas blogija suudab munevat ja rahulikku kanakarja nii pöördesse ajada, et oleks valmis, piltlikult öeldes, üksteist surnuks nokkima. Tegelikult pole selleks sugugi palju vaja. ..õige natuke krõbedamaid sõnu, mida ehk keskmine eestlane ei kasutaks avalikult,kirjutada kergelt ülevõlli lugusid ja voilaa. Kindel on see, et kui saabub nälg ja ikaldus, siis kanad nälga ei jää, sest blogimaastiku lisandub pidevalt juurde uusi wannabesid, kes üritavad blogimisega läbi lüüa ja seni kuni on wannabesid, on ka kanadel teri, mille kallal nokkida. Lihtsalt tundsin, et pean selle endast välja saama ja lõpetuseks tahan öelda: koerad on iga kell etemad kui kassid! Mulle meeldivad kiisu-miisud ka, aga kassi jaoks oled Sa lihtsalt üks konserviavaja...koerale oled Sa maailma parim, ilusaim, toredaim ja huvitavaim SÕBER! :)

Teadlased avastasid kuskilt džunglist mingi hõimu, kes elavad ja mõtlevad hästi lihtsalt. Näiteks loendavad oma hõimukaaslasi järgmiselt: 1, 2 ja edasi on palju, või see mis silmapiirilt kadunud, see on unustatud...pole lihtsalt mõtet oma pead vaevata. Minu meelest ääretult tervislik ja närvehoidev elustiil. Saadad lapse puuvilju korjama, kaob silmapiirilt suurte lehtede vahele ja pole üldse muret, et kas mõni boamadu või kiskja laseb Su lapse elusalt tagasi. Elu läheb edasi ja lapsed saab uued teha. Jutu iva on selles, et teadlased olid nii vaimustuses oma leiust ja sellest hõimust ning mõtlesid, et uurivad, mida nad veel oskavad ja / või ei oska, sest nii algtasemelisi inimesi polnud nad varem kohanud. Kuid tegelikult vaatas hoopis dzunglirahvas neid teadlasi nagu tohmakaid, sest džunglisse ei ole ju lihtsalt võimalik ära eksida, mida aga korduvalt nende teadlastega juhtus- kes keda uuris siis!?

Tegelikult oli eilne päev sündmusi ja juhtumisi täis. Nagu näiteks see, et Marika sõitis tagasi Pärnusse, aga Tema juhtkoer jäi minuga, kuid kuna see on pikk jutt, siis ma ei viitsi sellest kribada. See oli nüüd hästi loogiline ja mõttekas sissejuhatus.

Aga tegelikult tahan kirjutada sellest, et kui palju pingeid ja ärevust suudab üks inimolevus minus tekitada. Mac nimelt uuris eile, kas mul õhtuks plaane on ja kui sai teada, et midagi konkreetset ei ole, siis ütles:“Väga hea! Kell viis olen Sul ukse taga." Ma ei tahtnud, et tuleb ja ütlesin, et jätku mind rahule (no sõbrale võib ikka sedasi sõbralikult korvi anda), aga Ta ütles, et Teda ei huvita, mida mina tahan- a real friend indeed! :D

Paraku ootamatute asjaolude sunnil pidi Mac varem minu poole sõudma ja lisaks kõigele sellele, et tahtis mind vedada ma ei tea kuhu, siis teatas Mac, et Janetit ma ka ei saa kaasa võtta. Mina, kes veab oma juhtkoera praktselt igale poole ja oleme lahutamatu tandem, siis tajusin, et midagi halba on tulemas. Küll ma pinnisin kord Maci, siis Joosepit ja jälle Maci ning jälle Joosepit, et palun andke mulle mingigi vihje... Lõpuks hakkas vist Joosepil minust kahju ja ütles:"Ma arvan, et peaksid kummikud jalga panema."
Mina peaaegu kiljatades:"What? Mis nali see on?"
"No tegelt võib-olla Sina ei pea, aga Mac peaks kindlasti panema<" lisas Joosep.
"Te tahate mind lauta viia?!"
"Ei..." lausus Mac rahulolevalt.

Kuna olen sihikindel, siis pakkusin nagu kõikvõimalikke variante )peaasi, et tõde selguks). Me lähme sellele ja tollele külla? Me lähme kontserdile? Me lähme benjihüpet tegema (ise samal ajal kujutledes, kuidas Maci peenike ihu tükkideks rebeneb)? Me lähme teatrisse? Me lähme kalale? Me lähme sauna? Me lähme Jaagup Kreemiga kohtuma ja ma hakkan nutma? Me lähme sportima ja jooksma? Me lähme kuskile ronima ja seoses sellega ähvardasin, et kui peaksimegi minema kuskile mööda seinu ronima, siis ma suren lihtsalt ära, nagu konkreetselt viskan sussid püsti...aga ükskõik, mida ma ka ei pakkunud, oli Maci poolne taktika, kõike eitada.

Sõitsime siis linnaliiniga kesklinna, ronisime bussilt maha ja läksime ületee, Kaubamaja poole. R-Kioskist läbi ja siis sealt välja tulles vasakule, veel vasakule ning siis treppidest üles. Hetkeks tekkis mul segadus, et mis trepp see veel on, aga tänu piiksuvatele valgusfooridele, positsioneerisin end kiiresti. Kõike seda rääkisin ma nagu GPS valjusti kaasa, mille peale Mac teatas:“ Lõpeta oma positsioneerimine!“ ja hakkas ringiratast kõndima. Natukeseks suutis mu segi ajada, kuid siis tegi vale otsuse ja kõndis sellisest kohast läbi, mis kajas ning ma hõiskasin rõõmsalt:“Me tulime silla alt läbi! Me tulime Võidusilla alt läbi!?" Natuke oli veel kõndimist ning siis hakkasime hoonesse sisenema, mille peale ma küsisin:"Me lähme hotelli?" Mac muidugi hakkas naerma ja ma jätkasin:"Ma olen nii kaua seda oodanud. Kas võtsid ikka romantika paketi?“

Tegelikult ei olnud see hotell, vaid kangesti tundus mulle see olevat Taskukeskus, kuni selle hetkeni, kui hakkasime, trepikoda meenutavatest, treppidest üles ronima…ja lõpuks, jah lõpuks olimegi kohal…aga kus?! Seda ma veel ei teadnud ja aru ei saanud ning ringi lällavad teismelised ehmatasid mu ära. Mac asetas mu, nagu kalli portselanist nuku, seina äärde seisma ja käskis oodata. Aeg venis teosammul ja mulle tundus nagu ma seisaksin poodiumil, kus mulle prožektoriga lastakse valgust näkku ja kõigi pilgud on minule suunatud. Kõikjalt, kust naeru kostus, tundus mulle nagu nad naeraksid minu üle, pihta, peale ja alla ning et Mac raudselt kuskil eemal parastab valjuhäälselt:“Äh, näe hea loll! Panin sinna seisma ja nüüd seisabki seal nii ilusasti, ha-ha-ha!“

Tundsin end nagu juhtkoer, kes kannatlikult ootab oma perenaist ja vaevu suudab enda emotsioone vaos hoida…peaaegu oleks hakanud ulguma. Mjäu! Kuid siis, peale pikka ja lõputut igaviku…no olgu, peale pikki, kurbi, masendusest nõretavaid tunde…fine-fine, peale mõningasi minuteid, Ta lõpuks naases ning ulatas mulle popkorni ja jääkülma joogi, ise samal ajal uurides:“No, kas said aru kus oleme?“

Ah, ma ei viitsi kõiki nüansse kirja panna, ise olete süüdi, et ise kohal ei olnud...Mac, hull inimene, vedas teise hullu inimese (loe: minu) kinno. Ma pole toda asutust külastanud juba 15 aastat (kuid ilmselgelt oligi viimane aeg see viga parandada). Me käisime KINOS! Mac kirjutab ka kindlasti oma suurepärases blogis oma suurepärasest üllatusest,et millise naudingu Ta sai, et ma nii hullusti paanitsesin ja et millise tagamõttega Ta mind kinno viis. Nimelt, kuna ma ikka aeg-ajalt kipun arvama, et Mac on psaiko, siis tahtis läbi tõelise psaiko filmi mulle selgeks teha, et Tema nii psaiko ei ole ja et arenemisruumi on veel  küllaga. Jajah, usume-usume! Filmiks oli Gone Girl (peaosas Ben Affleck).  

 
Peale kino läksime SmartPOSTi pakiautomaati minu pakile järgi, milleks oli 13kg koeratoitu. See oli Maci mingi järjekordne hullumeelsus (loe: isiksuse lõhestumine), kuna leidis enda sees peidus oleva Stallone-Rambo üles, sest kes Maci teab ja tunneb, siis on kursis Tema kurikuulsate biitsepsite ja triitseptsitega. Isegi pakiautomaadi kõige kõrgemast kapist 13kg alla tõmmata pole mingi probleem.

Ma nii täpselt enam ei mäletagi,  et millal võtsime Marikaga plaani minna uudistama Tartu paptisti kogudust ning kuna antud kogudus asub minu kodust kõigest paari tänava kaugusel, siis eile oligi see päev, kui võtsime oma juhtkoerad ja asusime teele. Ma olen korduvalt sellest kirikust mööda jalutanud ning ka Joosep on mulle seda kirikut kirjeldanud (näiteks, et milline aed kirikuhoovil ümber on jne).

Niisiis…Marika kõndis ees ja mina natuke tagapool. Andsin Marikale teada, et no kuskil siin vasakul peaks värava taoline avasus olema ja oh üllatust, mingi värava Lunaga koos leidsitki. Ma ei hakanud toda väravat seal hullult katsuma, et kas on ikka õige vms, vaid läksime rõõmsalt sisse...

Kuid seda ma mainisin küll, et minu meelest peaks see värav olema selline natuke suurem ja laiem, aga samas mõtlesin, et äkki see on jalgvärav ja too teine- suurem- on autodele. Igatahes...jällegi Marika läks ees ja mina tulin tagant järgi. Viisaka tüdrukuna lükkasin enda tagant värava ka kinni…klõpsti ja oligi kinni. Jõudsime mingi ukseni ja Marika teatab, et Tema ei jule ust katsuda. Ma siis julgustan, et no mis siin karta, et kui olemegi vales kohas, siis meie ei tea midagi, sest meie oleme pimedad.

Kui Marika oli end natuke kogunud ja julgust juurde saanud (sest olgem ausad…ukselingi katsumine on tohutult närve sööv tegevus), siis katsus ukselinki ja selgus, et uks oli siiski lukus. Ma tegin ettepaneku, minna väravast välja ja liikuda natuke edasi. Mõeldud-tehtud ja kui jõudsime väravani (seekord siis mina ees), vajutasin värava lingi alla, tõmbasin-lükkasin-tõmbasin-lükkasin ja seni tõmbasin ja lükkasin, kuni mõistsin ning laususin:“Marika, värav on lukus!“

Marika ärevalt:"Ei ole...Sa teed nalja!?"

"Ei tee nalja! Katsu ise, kui ei usu..." laususin kohmetult.

"Mida me siis teeme?" päris Marika.

Ma pursatasin naerma ja laususin:"Ma ei tea.“ ja lisasin:“Ma helistan Joosepile...Ta tuleb päästab meid siit aiast välja..." ning hakkasin kätt taskusse panema, kui selja tagant kostus meesterahva hääl, mis uuris:“Kas saan Teid kuidagi aidata?“

Milline kergendus ja no vuristasime oma mure ette ning too meesterahvas lasi meid väga abivalmilt aiast välja. Kuna uudishimu oli suur ja oma kodukanti tuleb tunda, siis väravast välja minnes, uurisin tollelt meesterahvalt:"Aga vabandage, mis koht see on?"

"See on eramaja", lausus meesterahvas sõbralikult.