Väga mitmed teist on küsinud pimedate unenägude kohta. Et kas me näeme unenägusid ja kui näeme, siis kas need on pildina ja värvilised jne. Ja nii mõtlesingi, et teen sellest eraldi postituse. Ma ilmselt olen kunagi varem ka sellest  põgusalt kirjutanud, aga kuna mul on palju uusi lugejaid juurde tulnud, siis võiks ju uuesti teemat käsitleda. Ja seekord on see postitus sellepärast ka veits teistsugusem, kuna palusin oma sünnist saati pimedatel sõpradel kirjeldada, kuidas nemad siis ikkagi unenägusid tajuvad. Lisaks palusin kirjeldada ka mõnda kõige põnevamat-huvitavamat-hirmsamat unenägu.

Kuna mina olen oma kakskümmend aastat nägija olnud, siis mul on ajus pildimälu. Ma tean, mida tähendab kui päike merre vajub ja milliseid imelisi värve see merepinnale ja taevasse loob. Ma tean, mida tähendab valendav kuldne viljapõld. Ma tean, mida tähendab see, kui peale vihma sirutab päike halliseguse taeva vahelt arglikult taas oma kiired välja ja selle tulemusel tekib vikerkaar. Ma tean, mida tähendab öine tähistaevas, kus miljonid valgustäpikesed helendavad. Teisisõnu, ma tean neid asju, mida ei saa palja käega katsuda.
Ja lühike vastus sellele, kas pimedad näevad unenägusid, oleks lühike vastus: jah, näevad küll. Lihtsalt väga erinevalt. Ja mitte päris nii nagu teie seda nägemist nägemist ette kujutate. Kõik on lihtsalt rohkem tundmuse põhine.

Minu üks viimaseid unenägusid oli hästi ilus, võiks isegi öelda et südamlik. Selle sõna otseses tähenduses. Nägin nimelt, et jalutasin mööda kasealleed, mis oli lapsepõlves mu kodu lähistel. Aga seekord ei viinud allee mind lapsepõlve koduni, vaid mingi teise majani, kus ootas Joosep. Ja see koht, kus ta ootas mind ei olnud pildina ära tuntav paik, aga samas mingi sisetunne ütles, et see on seotud meie kodu hooviga. Seal olid mõned puukesed ja natuke oli udust majanurgakest ka näha. Aga seekord oli unenäos kortermaja asemel väikene puidust elumajake ja maja taga muruplatsil oli suur südamekujuline lillepeenar, mis oli õitsvaid lumikellukesi tihedalt täis. Kõik lihtsalt valendas. Eriliseks tegi selle unenäo just see, et ma nägin lumikellukesi hästi detailselt ja puhaste toonidena. Kõik muu ümbritsev oli tuhm ja häguste piirjoontega, aga vot peenar ja lilled olid hästi detailsed ja õigete värvidega. Ja veel meeldis mulle see tunne, mida ma unenäos tundsin. Ma olin väga üllatunud, sest see kõik oli nii ootamatu. Ma küll ei näinud, et Joosep oleks selle peenra ise oma kätega teinud ja need lilled sinna istutanud, aga miski mu sees ütles, et see on tema tehtud. Et ta oli mind kuskilt väga kaua oodanud ja igatsenud.

Aga noh, see oli tõesti ainult uni, sest ma ei kujutaks ette küll, et Joosep teeks mulle südamekujulise lillepeenra, või mis tahes kujulise. Seda lihtsalt ei juhtu! Kui ta just kuskile pead väga kõvasti ära ei löö. Aga ilus ja eriline tunne oli see ikka. Ja mul on alati peale selliseid unenägusid hästi kerge tunne sees, kui olen näinud selgeid värve ja detaile. See on nagu topamiin ajule, selline helge ja pehme pai, tõmmates hetkeks asjadelt pimeduse loori maha.

Aga siin siis ühe sünnist saati pimeda unenäod. See on anonüümne, kuna ta ei soovi tähelepanu.

Kirjelda oma sõnadega mida või kui palju näed?

Olen pime sünnist saadik, teadmata põhjustel. Näen ainult valgust, sealjuures ei ole võimeline eristama ei seda, mis värvi on valgus, ega ka seda, kas tegu on loomuliku valguse või tehisvalgusega. See, et ma näen valgust, tähendab ka seda, et ma kardan pimedust, näiteks duši all ei ole ma nõus kunagi käima pimedas.

Kuidas kirjeldaksid oma unenägusid?

Minu unenägudes on kõik nagu minu reaalsuseski, st unes kasutan kõiki neid meeli, mida päriseluski (kõike peale nägemismeele). Siiski tundub, et minu unenäod on pigem emotsionaalset laadi kogemused, st liikumisel ja asjade tajumisel on tihtipeale väiksem roll kui tunnetel ja nende läbielamisel. Olen unes võimeline probleemideta läbima enda jaoks tundmatuid marsruute, sealjuures ilma vähimagi pelguseta. Üldiselt aga on mu unenägudes olulisemal kohal emotsioonid ja sõnad.

Mis puudutab seda, mida ma unes siis tajunud ja kogenud olen, siis mitmel korral olen ärganud üles nii, et minu peas kumiseb mingi viisijupike. See ei ole ühestki minule teadaolevast laulust, vaid tekkinud unes mu peas. Kahjuks mäletan neist siiani ainult kaht. Tavaliselt olen hommikuti liiga uimane, et neid salvestada ja need kipuvad üsna ruttu meelest minema. Mitu korda olen näinud unes, kuidas mind opereeritakse, sealjuures julgen väita, et olen tundnud, kuidas mind lõigatakse, nt ühes unenäos olin kohustatud minema mingi noormehe juurde, kes pidi mingi esinemise tarbeks kõik minu üleliigsed nahavoldid kenasti keha külge traageldama ja ma mäletan nii seda tunnet, kuidas seda protseduuri tehti (oli väga paha) kui ka seda, et pärast kui ma neid traageldusi katsusin, olid need väga jämedad ja koledad. Mõnikord olen näinud unes mingit inimest, kellega ma päriselus pole kunagi kohtunud, aga unenäos on tal juba oma hääl. Nii mõnelgi korral olen unenäos ka midagi söönud, aga neist kordadest mul midagi tähelepanuväärset meeles pole. Spetsiifilisi lõhnu pole ka enda teada unenägudes tundnud.

Et siis jah. Sellised „vahvad“ traageldamis unenäod. Mulle tundub, et minu unenäod lillepeenardest on ikka palju paremad. Aga see on meil küll lugupeetud „sünnist saati pimedaga“ ühine, et ka mina kardan pimedust. Lihtsalt mingi vastik kõhedus poeb sisse.
Aga andke teada, kuidas teile see postitus meeldis? Kas saite enda jaoks midagi uut ja põnevat teada? Kas tahaksite veel midagi sellist lugeda või tahaksite, et ma uuriksin veel midagi sünnist saati pimedate käest? Teate ju küll, mul käpp sees või nii.

PS. Ja pilti ma teile seekord siia postituse juurde ei lisa, sest pimedad ei näe ja kogu see värk. Ehk et olgem solidaarsed. Ei ole siin vabast ajast mingit pildi vahtimist. See on ikkagist pimeda inimese blogi. 

Ma olen nende aastalõpu kokkuvõtetega alati rongist maha jäänud. Ja siis olen olnud sisemiselt enda peale natuke kuri ja siis hakanud suure huviga teiste omi lugema ja siis iga küsitluse lõpus raskelt ohanud ja mõelnud, et ei tea, kas märtsi lõpus oleks liiga imelik aasta kokkuvõtet teha.
Aga mitte enam! Ja ei tahaks postitust kohe lubadustega alustada, aga katsuks nüüd edaspidi iga aasta selle traditsioonilise kokkuvõtte ära teha. Sest nii põnev oleks ju edaspidi vaadata ja võrrelda, et mis on aasta jooksul toimunud. Sest juba vanarahval oli kombeks öelda, et päevad pole vennad ja nii pole ka aastad.
 Aga okei, aitab lobast ja asume asja kallale...

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Tahaks suurelt ja rasvaselt kirjutada – dialüüsi. Veel käisin südant sondeerimas (ei olnud üldse tore). Aa jaa, ostsime mais krundi, korraldasin Joosepile esimese aastapäeva puhul üllatuspikniku, koos fotoshooti ja aaretejahiga. Ja veel sain sõita elektritõuksiga. Siiani oli Ainuke kokkupuude nendega olnud see, et inimesed jätavad neid suvalt keset kõnniteed vedelema ja siis pimedad on väga õnnetult nende otsa koperdanud. Nii et, kui teil selle väikese liigutuse peale käed otsast ei kuku, siis olge täitsa meheks ja pange tõuks peale kasutamist kenasti tee äärde püsti seisma. Mina ja väga paljud teised (kehvasti nägevad inimesed, lapsekärudega emad, jalutuskepiga vanaemad, ratastoolikad jne) täname teid südamest!

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma olen viimasel ajal suht kanaaju. Seega ma ei mäleta hästi, et ma oleks suutnud ühestki varasemast uusaastalubadusest kinni pidada.  Aga ma mäletan, et möödunud aastavahetusel me lubadusi teineteisele ei jaganud. Ja ilmselt kavatsen seda lubaduste mitte andmist ka see aasta jätkata. Ei ole mõtet endale ise stressi tekitada või panna end olukorda, kus tunned end läbikukkununa, kui ei suuda lubadustest kinni pidada. Pigem proovin iga aasta olla natuke parem inimene, rohkem sallivam, rohkem kannatlikum jne. Ja võib-olla mõne eesmärgi poole püüelda. Hetkel on selleks meie heleroosa unistuste maja koos aia ja ilusa hooviga. See kõik ei juhtu muidugi järgmise aasta jooksul, ent pikas perspektiivis tahaks iga aastaga natuke lähemale sellele unistusele liikuda.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ei. Aga järgmine aasta on oodata suuremat beebibuumi.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Ema poolne vanaema. Ja seda väga hiljuti.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

Uut neeru ja pankreast. Siis saaksin natukese iseseisvust tagasi, voolikute otsast lahti jne.

6. Mis riike külastasid?

Tähendab, selle koroona, dialüüsi ja kõikide muude hädade tõttu jäid kõik reisid seekord Eesti piiridesse.

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

2. märts. Sest siis olime Joosepiga koos haiglas. Samas osakonnas ja samas palatis ning mul alustati dialüüsraviga. Ma mäletan igavesti seda ootusärevust kui mulle esimest korda lahus kõhukelme vahele lasti ja kuidas mul oli niii raske olla. Esimestel päevadel olin nagu rase part. Taarusin ühelt jalalt teisele, toestasin käega kõhtu ja kuna magu oli lahuse tõttu nii kokku pressitud, siis ei suutnud ma toitugi suu sisse võtta.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Meil sai kodulaen läbi. Arvan, et see on tähistamist väärt küll.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

See, et ma ei suutnud regulaarselt kõndimas käia. Et ma ei suutnud ahvatlustele ei öelda.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Noh, juba miljon korda mainitud dialüüsile suutsin ma ka pöidla auto ukse vahele jätta ja selle tagajärjel endale luumurru hankida.
 Lisaks olen rekordarv kriime jalgadelt avastanud. ma olen nagu sõjaveteran, kes on kaetud kõikvõimalike kriipsude ja kraapsudega. See on kõik tänu dialüüsile, mis muudab mu naha mega kuivaks, nii et iga väiksemgi müks jätab jälje.

11. Möödunud aasta parim ost?

Ma kõlan juba nagu katkine plaat, aga kahtlemata oli krundi ost parim ost. Kõik muu on selline kaduva väärtusega. Ma muidugist ei eita, et mõni uus riideese tegi mulle ka rõõmu ja pani südame kiiremini põksuma. Aga siiski jah, kui pean kõikidest asjadest selle ühe valima, siis kahtlemata on selleks meie päris oma maalapike.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Eks ikka Joosepi. Mees, kes on iga jumala päev mu dialüüsravi ette valmistanud. Lahusekotte lahti rullinud, paika pannud, eeltäitmist kontrollinud, trenaažikotte tühjendanud jne. Ta on olnud kogu selle keerulise aja minuga. Lohutanud, hoidnud ja ka kõige raskematel hetkedel minult naeratuse välja võlunud. Ja seda 10 kuud jutti. Pole kahtlustki, et katkematu aplaus ja lillesülemid kuuluvad just talle. Lav ya!

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Mitte kellegi. Aga kurvaks muudavad mind inimesed, kes on enesekesksed, kelle tõde on see ainuõige ja kes ei märka endast nõrgemaid. Üleüldine soojuse ja hoolimise puudumine. Kogu see „maailm pöörleb ümber minu talje“ mentaliteet ajab südame pahaks. Influentseritest tooks esile Triinu Liisi ja Jussu never ending tsirkuse, kus nad oma käitumisega vähendasid vägivalla ohvrite tõsidust.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Kogumishoiusele. Meil on nii, et me paneme Joosepiga osa sissetulekust hoiusele, mis on mõeldud maja ehituseks. Seda ei ole küll palju, aga kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kui üks kirjastus kirjutas ja pakkus võimalust minu lugudest kokku panna raamatut. Minu lugudes pidavat olema vaprust ja tugevust, südamlikkust ja õrnust, tahet ja võitlust, pettumusi ja rõõme…

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2021 meenutama?

Ma olin oma tervisega nii hõivatud, et ei oskagi mingit lugu eraldi välja tuua. Aga kui just peab, siis sai natuke rohkem kuulatud sellist artisti nagu Ruth B ja lugu „Lost Boy“.

17. Võrreldes eelmise aastaga oled sa:

I õnnelikum või kurvem? Kurvem. Kuidagi raske aasta on olnud emotsionaalselt, füüsiliselt ja vaimselt. Naer ja huumor ei ole küll mu päevadest kadunud, ent kõiksugu väikesed asjad mõjutavad emotsionaalset seisundit praegu väga palju. See pidavat dialüüsravi saavatel patsientidel olema tavaline.

II kõhnem või paksem? Paksem. Ma pole vist viimase kahe kuu jooksul Joosepilt ühtegi teist küsimust nii palju küsinud kui seda, et „kuule, kui sa mulle otsa vaatad, ütle, kas ma olen näost paks?“.

III vaesem või rikkam? Rikkam. Aga eks tööd sai ka kõvasti rügatud.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Raamatuid lugenud, bloginud ja kõndimas käinud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Muretsenud asjade pärast, mida nagunii muuta ei saa..

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Ei. Aga Joosep suudab siiani minus liblikaid kõhus tekitada.

21. Kui palju üheöösuhteid?

No mida küsimust. Ma olen ikkagist aus abielunaine. Vastus on null.

22. Mis oli su lemmik sari?

Reaalselt ei vaadanud mitte ühtegi sarja.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei. Viha on nii tugev ja negatiivne tunne, et ma päriselt ka ei mürgita end selliste emotsioonidega.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Piinlik küll, aga ma vist ei lugenudki ühtegi raamatut lõpuni.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Nagu ma juba mainisin, siis mul polnud väga mahti mussi kuulata. Seega jäid ka suuremad avastused olemata.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Armastust.
Ja veel sain hästi palju tööd teha erinevate projektidega. Kirjeldustõlke loomine EV kontsertetendusele, teatrietendustele, muuseumitele jne. Olen hästi tänulik nende võimaluste ja usalduse eest!

27. Mis oli selle aasta parim film?

„Hüvasti, NSVL!“ pakkus toreda elamuse.
Lauri Randla debüütfilm on komöödia ingeri-soome Tarkkinenide pere värvikast elust Eestis nõukaaja viimastel aastatel. Johannes sünnib eriskummalisse ingerisoome perre. Kui tema ema otsustab Soome tööle minna, jääb poiss Sillamäele vanavanemate kasvatada. Johannesel tuleb hakata üksinda elu tōsiasju avastama. Ta armub kōrvuni kooliõde Verasse, kakleb, riskib, saab karistada… ja taustal laguneb kurjuse impeerium, mida peeti igaveseks. Aga Leninid langevad, peale tungivad värvilised barbid ja reklaamid, taanduvad krokodill geenad ja tossavad moskvitšid… ja uksed läände lüüakse valla!

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval? Kui vanaks said?

Issand. Ma ei mäleta. Eelmine aasta korraldas Joosep mulle üllatuspeo, aga see aasta… Täitsa lõpp. Ma päriselt ka ei mäleta. Õnneks vanust veel mäletan – 36.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui südame sondeerimisel poleks selgunud, et mu kaks soont on kinni ja et neid oleks vaja stendidega laiendada. Vot kui seda poleks olnud, siis ilmselt oleks mul juba uus neer.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Joosepi lohvakad T-särgid, hommikumantel ja kui väga külm hakkas (minu puhul igapäevane nähtus), siis tõmbasin selga beebiroosad dressid, mis on mega pehmed. Ja dressikal on kapuuts ja kapuutsil on omakorda jänesekõrvad. Ma ei tea, mis stiili alla võiks see liigituda. Lasteaia stiilipidu?
Aga ei, ma tegelt riietun ikka nii nagu alati olen riietunud – kannan palju roosat, valget, musta ja armastan pehmeid kootud asju ja nunnusid kleite.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

See, et ma polnud kogu aeg mõistlik. Kui tunne tuli peale, siis ikka lasin oma sisemise kolmeaastase välja lõbutsema.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Tõesti ei tea. Mul suht kama kaks.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Koroonapiirangud.

34.Keda igatsesid?

Uut juhtkoera, kes oleks hästi treenitud ja tubli.

35. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.

Usalda oma sisemist häält rohkem! Kui miski su sees ütleb, et midagi on valesti, siis see ongi valesti.

Vot nii. Ja ongi tehtud! Minugi poolest võib see aasta nüüd pasunate saatel ära minna ja enda järelt ukse kinni panna. Loodan siiralt, et uus tuleb palju parem, just emotsionaalses mõttes. 
Kuidas teie aasta oli? Kas oli mingeid suuremaid muutusi, sündmusi või kulges kõik mööda tavapärast rada?

Mis puutub eilsesse postitusse, siis sorry, ma pidin selle maha võtma. Kes jõudis lugeda, see jõudis. Ja palun ärge olge kurjad, see ei aita. Aga mul on siiralt hea meel, et see läks nii paljudele korda ning mõistsite mu valu ja kurbust.
Aga räägime parem toredamatest asjadest. Või oleks õigem öelda jaburamatest. Kui see poleks meie endiga juhtunud, siis ma arvaks, et see on raudselt poolenisti väljamõeldis, aga paraku ei ole.

Natuke rohkem kui pool aastat tagasi leidsime sobiva krundi ja ostsime ära. Väga armas asukoht, nunnu vaikne tänav. Meil on isegi päris oma kägu, kes kukub ja öökull, kes uhuutab. Ma kujutan juba ette, kuidas ma õhtuti istun terrassil, soe pleed ümber, kuum kakaotass peos ja kuulan käo kukkumist. Aga et saaksin kõike seda nautida, siis lisaks maja ehitusele, on krundil vaja teha kõiksugu muid töid veel lisaks.
Kuna krunti eraldab kraav, siis pidime ostma ka truubi. Võtsime kuuemeetrise toru, arvestades sellega, et siis saavad pere ja sõbrad parkida oma autod otse aia taha, mitte tänavale. Lisaks oli oluline, et toru kannataks päästeauto ja betoonauto raskust.
Kui toru oli valitud, siis toodi see eraldi suure rekaga kohale. Veel tellisime mitu tonni killustikku ja töö võiski alata.

Joosep käis krundil mitu päeva järjest. Süvendas kraavi, et valmistada truubi jaoks ette korralik killustiku padi. Lõpuks olid asjad seal maal, et vinnas toru kraavi, ajas poolenisti toru juba kinni ka ja tuli ära koju. Poolenisti sellepärast, kuna killustik sai otsa ja tuli juurde tellida.
Koju jõudes viskas Joosep pikali. Oli peaaegu juba uinumas, kui äkitselt kuulis uksel koputust. Kopp-kopp. Ukse taga oli soliidses eas vanapapi, kes tutvustas ennast ja hakkas rääkima, et näed, tema elab samal tänaval, kuhu meie ostsime krundi. Lihtsalt natukene maad eemal, seal allpool. Ja et vaat temal on aias tiik ja tiigis on kalad ja need kalad on talle väga olulised. Väga olulised. Tema kasvatab neid ja need kalad on ka tema pere toidulaua osaks ja ta näitab ja õpetab kalade elu ka teistele jnejne. Joosep seisis terve selle aja ukse peal ja kuulas seda juttu kaladest ja küsis lõpuks, et jaa, see kõik on väga põnev, aga kuidas need kalad meisse puutuvad? Selle peale teatas papi, et meie kraavist jookseb üks väiksem toru tema tiiki, et tema kalakesed saaksid värsket ja puhast vett. Et ta ise kunagi pani selle toru sinna. Aga vot nüüd see meie truup takistab tema torusse veevoolu ära ja ta tahtis tulla öelda, et ta tegi augu sinna sisse. Jaa, te lugesite õigesti.
Joosepil oli uni hetkega pühitud ja ägestus veits, et mida vitaalit? „Sa lõhkusid meie toru ära!?“
„Ei, ei lõhkunud,“ kogeles papi vastu „ma tegin ilusa augu sinna.“

Me olime nii rõõmsad oma truubi üle. Vesi vulises nii toredasti sealt läbi, kõik oli ilus ja puhas. Meie tutikas truup, esimene kallim investeering ja nüüd siis sedasi – mingi vanapapi otsustas, et tema kaladele on meie kraavist vett vaja ja et läheb teeb ilma meiega läbi rääkimata augu sinna sisse. Ja siis tuleb nii muuseas ja teavitab meid ka sellest, nagu see oleks maailma kõige tavalisem asi, mida öelda. Ja kusjuures papi maja juurest käidi korduvalt tänavalt vaatamas, kuidas Joosep kaevas ja askeldas, aga mitte kordagi ei tuldud rääkima, et kuule, peremees, mul siukene mure, kalad tahaksid värsket vett peale saada. Ja mitte, et meil veest oleks kahju. Jumala eest, võtku nii palju kui kulub. Aga see, et ta sellist isetegevust tegi, vat see ei taha hästi pähe ära mahtuda.
Alguses oli meil sellega ikka väga raske leppida, sisemine konflikt oli väga suur. Kuna inimene on juba oma eluõhtul ja ilmselgelt on need kalad talle väga olulised ja ei tahaks temalt seda olulist asja ära ka võtta ja ega enam poleks mõtet hakata jaurama ka. Aga kuidagi nii raske on leppida, et meie ilusas truubis on auk. Ja et inimene ei tulnud enne rääkima. Vot see lihtsalt ei.mahu.pähe.

Hommikul otsustas Joosep enne linna minekut uuesti krundilt läbi minna ja kui ta meie kodutänavasse keeras, siis haha, mis te arvate, mida ta nägi? Papi oli taas krundil ja kühveldas seal midagi. Joosep sõitis kohale, parkis auto ära ja uuris, et mis värk on. Papi teatas, et tema toru ühenduskoht meie truubitoruga on liiga kõrgel, vesi ei ulatuvat tema toruni ja nüüd ta ehitab siia truubitoru otsa väikese tammikese.
Ausalt, ma ei tea, kas nutta või naerda. Nagu ma juba ütlesin, siis tegemist on vanainimesega ja me ei tea kui kauaks on talle elupäevi antud, aga no selline isetegevus on nüüd küll liiast. Papike lubas et see kõik on ajutine, et juba järgmine aasta ta ehitab teise süsteemi. Jään põnevusega, või siis tähendab, hirmuga ootama.

Ma tahaks väga loota, et rohkem selliseid isetegevusi ei tule. Sest mingi aeg tahaks hakata maja seinu üles laduma ja mis siis saab kui meie majasein varjab tema tiigile paistva päikese ja siis me ühel hommikul krundile minnes avastame, et pool seina on vapsjee maha võetud. Et siis on ka, et ah, ärge üldse muretsege, see on mul ajutine lahendus, järgmine aasta ehitan uue süsteemi ja panen päikese teistpidi käima.
Oeh, no igatahes, lubas papi, et kui selle truubi sisse tehtud augu tõttu peaks meil midagi mõranema või katki minema, siis tema oma kulu ja kirjadega tuleb ja paneb meile uue truubi. Aga noh jah, see garantii kehtib vist ainult seni, kuni  papi elab. Aga no loodame siis, et taevaisa armust on talle neid elupäevi ikka küllaga antud.

Vot nii. Nii et meil on peale käo ja öku veel üks vanahärrast naabrimees, kes pole sugugi nii nunnu. Või noh, papi ise on armas, aga tema teod on veits kaheldava väärtusega. 

Jumal tänatud, tunneli lõpus paistab siiski valgus. Ma tahan sellega öelda seda, et juba nädala pärast lähen ma ühe ingli-koeraga kõndima. Ja kui me omavahel klapime, siis saabki temast minu uus juhtkoer. Aga ega ma rohkemat väga ei tahakski praegu selle toreda koeratüdruku kohta reeta, sest kui peaks midagi pekki minema, siis pole ta mulle veel jõudnud südamesse pugeda. Kuigi, kes oli täna see, kes surfas lemmiklooma e-poodides ringi ja vaatas erinevaid retriiveri rihmasid ja ripatseid ja maiustusi ja karvahooldusvahendeid ja pesasid ja kõikekõikemuud sellist. Ega ometigi mina? Teisisõnu, ma olen juba all in. Lihtsalt kui mõelda uue kutsa nimele, siis paratamatult tekib tunne, et ta on tõesti tõeline ingel, kes tuli mind ja olukorda päästma. Aga eks näis, nädala pärast saame teada, kas see on päriselt ka nii.
Ja kui kõik läheb hästi, siis on mul ilmselt oktoobriks uus koer. Tegu on juba treenitud koeraga, kellest kasutaja isiklikel põhjustel loobus.

Mul kerkis tegelt veel üks kurbust tekitav teema uuesti päevakorda ja see mõjutab ka mind igapäevaselt väga palju, rohkem kui ma tahaks. Nimelt möödunud nädalal toimusid Tartus juhtkoerte eksamid ja mina oleksin pidanud ka seal oma Bibikesega olema. Tundsin, kuidas kogu see talvine-kevadineolukord mind taaskord muserdas ja südamepõhjani kurvastas ja ikka veel ei mõista, kuidas nad said mulle niimoodi teha. Lihtsalt ei saa aru.
Aga olen nüüd suhelnud ühe teise organisatsiooniga ja nemad ütlesid, et parim oleks kui nad saaksid kusagilt juba aastase või nõks vanema labradori, keda hakata mulle kohe treenima, sest neil polnud aasta alguses rahasid ja seetõttu ei saanud nad uusi kutsikaid kasvama jätta. Igatahes nad lubasid maad ja inimesi uurida. Ja nüüd ma siis istun siin ja mõtlen, et kust ma saan endale koera, keda hakata kohe treenima, sest mul päriselt ei ole ka aega oodata. Ma saan aru, et elus ei käi asjad nii, et mina muudkui tahan, nipsutan sõrmi ja siis saan. Aga teate kui muserdav see on, kui pead pidevalt oma käimisi teistega kooskõlastama ja sebima kedagi end saatma, viima, tooma, vastu tulema. Blaah, nii tüütu. Ja nüüd kus ma hakkan selle nädala laupäevast BFMis käima, siis seda enam oleks mul koera vaja.

Aga ega ma ise ka ei istu käed rüppes ja oota seda koera nagu viimast hingeõnnistust. Ei. Ma kirjutasin isegi ühele väga pikaaegsele Soome treenerile ja uurisin, et ega neil pole juhuslikult aastast labradori või juba koolitatud koera, kellest on mõni kasutaja ehk loobunud. Igatahes, palusin neil treeneritega ühendust võtta kui peaks olema ja siis mõni päev tagasi helistas mulle üks mu tuttav, kes on samuti mõned juhtkoerad treeninud ja küsis, et mis ma sellest arvan kui tema treeniks mulle uue koera, et talle tehtavat selline pakkumine. Ja ma olin nagu mis asja? Kust selline pakkumine nüüd järsku? ja siis ta ütles, et näe, see inimene helistas ja pakkus ja ta kindlalt ei osanud kinnitada, aga jäi mulje nagu potentsiaalne koerakandidaat oleks juba olemas (Update – tegelt ei ole veel!). Seda on muidugi liiga palju loota, aga mina ikka loodan. Peaasi, et ma üleliia elevile ei läheks, muidu kukun jälle oma pilve pealt valusasti alla. Aga jah, see telefonikõne muutis mu siiski vägagi elevaks ja ma tahaks juba teada, mis värvi mu uus sõber tuleb, mis ta nimi on ja kui suur ta on ja milline iseloom jne. Okei, ma olen ilmselgelt  sündmustest juba ette rutanud. Aga ma ei saa, ma lihtsalt niii väga tahan ja vajan endale uut juhtkoera, kes jaksaks minuga ringi seigelda. Ja siis saaks Janet ka rahulikult oma pensionipõlve nautima hakata, ilma, et peaks kogu aeg mind va pimedat hädast välja aitama ja jälle kusagile saatma. Kuigi ta teeb seda suurima rõõmuga. Ma ütlen - Janet on oma viimase hingetõmbeni tõeline juhtkoer, tõeline truu sõber! Võeh, okei, aitab. Mul läksid silmad märjaks.

Ja kui ma juba siin niimoodi avalikult kurdan ja puistan oma südant, siis lõpetuseks küsin, et ega kellegil mu lugejatest pole juhuslikult üht üleliigset labradori kuskil ripakil või niisama sahtlipõhjas vedelemas??. Ja kui teil endal ei ole, siis palun teid südamest, et jagaksite seda otsingukuulutust ja levitaksite sõna, sest tõesti on vaja koera, kellest võiks saada mulle järgmine tubli juhtkoer. Ma luban, et ta saab minu juures endale maailma parima kodu, rohkelt armastust ja soojust ning iga päev sügamist ja paisid ja kudrutamist. Ja ta poleks kunagi kodus üksi igavlemas. 

Teen siin väikest statistikat ja küsin, kas teil on tihti juhtunud nii, et uputate oma kõhuõõnsuse vedelikega naabrite lae läbi? Ei? No seda ma arvasingi. Tahate ma räägin, kuidas mina seda tegin.

Kõik oli nii nagu tavaliselt – õhtul läksin enne südaööd masina külge, sirvisin natuke Facebooki, siis kuulasin veits oma lemmik saadet ja lõpuks üritasin uinuda. Aga kuna mul oli selja taga kaks väga pikka ja väsitavat päeva ja eelnev ööuni oli samuti veits lühikeseks jäänud, siis oli tükk tegu, et uinuda. Muudkui sahmisin ühelt küljelt teisele, tagasihoidlikud neli tundi järjest. Ja kuna Joosep on mul ööloom, siis see ei aidanud ka kuidagi mu uinumisele kaasa, sest ma ei suuda väga hästi uinuda, või siis üldse mitte, kui tean, et mujal veel elu käib. Mitte, et Joosep lärmakas oleks, aga lihtsalt see teadmine, et ta on veel ärkvel, ei lase mul uinuda. Kui siis ainult pinnapealselt.
Aga noh, mingi aeg ma siiski vist jäin korraks tukkuma ja kui uuesti üles ärkasin, siis tõusin voodist püsti ja kooserdasin unisena magamistoa ukseni, sest sinnamaani ma oma voolikutega ulatun. Kõik oli haudvaikne. Oletasin, et Joosep on diivanile ära kustunud ja nii otsustasin, et ei hakka teda oma hõikamisega üles äratama – jumala eest, kui inimene tahab kägaras diivanil magada, las ta siis magab – kes olen mina, et teda keelata!? Ja nii tuigerdasingi tagasi voodisse.

Ma ei tea kui palju oli aega mööda läinud, aga igatahes mitte palju, kui kuulsin Joosepit magamistuppa tulemas. Nimelt oli naabrinaine helistanud ja öelnud, et neil laseb magamistoa lagi sorinal läbi. Ja kui ta tuli asja uurima, siis selguski, et dialüüsimasina trenaaažikotil on klamber lahti läinud (ilmselt mina kooserdasin ennist kuidagi pahasti sellest mööda) ja peaaegu kogu lahus oli põrandale voolanud. Ja noh, me ei räägi siin mingisugusest väikesest törtsust lahusest, eksole, vaid liitritest. Ilmselgelt, kui see läbi lae sorises. Joosep küsis minult, et kas ma siis tõesti ei kuulnud, kuidas lahus põrandale voolas. Eem, mis küsimus see üldse on? Ei tead, tegelikult kuulsin küll, aga ma mõtlesin, et las voolab...
Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis tõesõna ei kuulnud. Ma olin ikka suht unelaksune ka, sest esiti hakkasin ma oma kõhuplaastrit kobama, arvates, et lõikehaava kaudu, kust voolik sisse läheb, on midagi lekkinud. Ja kuna ma olin ju mõni aeg tagasi paljajalu ukseni kõndinud ja siis oli põrand kuiv olnud, ei osanud ma seda kohe seostadagi trenaažikoti lekkega.

Aga jaa, kui ma olin esimesest ehmatusest üle saanud ja sain aru, mis üldse on juhtunud, hakkasin ma suurest pingest hoopis nutma. minu jaoks oli see viimane piisk, sest ma olin niii rammestunud ja siis veel see jama ka sinna otsa ja lõpuks lihtsalt ei pidanud närvid enam vastu. Tundsin, et ma tõesõna ei jaksa mingisuguste probleemide lahendamisega jännata, ei nüüd ega hiljem. Mitte, et mina peaksin üldse otseselt nende asjadega tegelema  või et keegi oleks keset ööd mulle põrandakaltsu ja pahtlilabida pihku surunud , et hakka aga seda kaost likvideerima, ei, aga lihtsalt see teadmine rusus mind, et minu ravi tõttu sai kõik see üleüldse juhtuda.
Ja kuigi mul on selja taga kaks emotsionaalselt väga rasket nädalat, siis täna tunnen end õnneks juba nõks paremini, nüüd, kus olen saanud natukenegi sõba silmale. Ja hommikul asja uurides, selgus, et naabritel lagi ei saanudki vist nii rängalt kahjustada, et nad plaaniks seda välja vahetada, nii et esialgu ei pea me midagi kinni ka plekkima. Vist.

Ja kui küsite, et miks mul siis emotsionaalselt raske nädal on olnud, siis põhjuseid on mitmeid. Natuke rohkem kui nädal tagasi läksid mu jalad näiteks esimest korda Megalt turse (k.a ka peale südame sondeerimist) ja see oli mulle justkui märgiks, et nüüd hakkavad mu oma neerud lõplikult otsi andma ja ma pean kõvasti päevast vedeliku tarbimist piirama. Ja kui senini olime ööseks pannud ühe koti rohelist ja teise koti kollast lahust, siis pidime mitu ööd järjest kasutama ainult rohelist lahust, mis on siis keskmise kangusega lahused, et tuua rohkem vett välja. Ja kui hommikuks olid tursed enam-vähem tagasi tõmmanud, siis lõunaks olid jalad jälle nagu pakud. See kõik mõjus mulle küllaltki muserdavalt, sest kui siiani on dialüüsravile aidanud kaasa mu oma neerude tiurees, siis Esialgu tundus see muutus hirmutav, sest ma pole sellises olukorras kunagi varem ju olnud, kus ma võin päeva jooksul ainult 500 ml vedelikku tarbida (see sisaldab siis kõiki vedelikke, alates veest, mahlast, piimast ning lõpetades suppide ja rohkelt vett sisaldavate aedviljadega). Ja kuna see kõik tuli liigagi ootamatult, siis polnud nagu väga aega kohanemiseks kah.
Ja siis me tõesti üks õhtu istusime niimoodi kahekesi magamistoas, et mina kössitasin voodi serval ja Joosep istus voodi ees põrandal. Ja see oli see hetk, kus mul tuli esimest korda ravi ajal kass peale. Ja ma tean, et ma pole selles kõiges üksi, kaugeltki mitte – Joosep on alati mu kõrval,ja  iga edasiminek on ka tema rõõm ja iga tagasilöök on ka temale põnts, aga eks elus käivadki tõusud ja mõõnad käsikäes ja ega kogu aeg ei saagi selline happypuppy olla.

Aga üldiselt sujub dialüüs kenasti. Analüüsid on korras, enesetunne on pigem hea ja reibas kui loid ja väsinud. Eks mõnikord esineb kehvemaid päevi ka, aga see pole võrreldavgi sellega, mis varem oli. Enne ma tegin ühe x asja ära ja juba ma tundsin end nagu kudenud rääbis. Aga nüüd, nüüd on selliseid päevi ikka enamuses, kus ma hommikust pärastlõunani tohkendan ringi ja mul ei teki sellist tunnetki, et peaksin valge lina endale ümber tõmbama ja surnuaia poole hakkama astuma.

Ja eriti khuul on see, et ma õppisin ise end masina külge ja lahti ühendama, vajutan ise puutetundlikku ekraani ja puha. Minu teada pole Eestis veel ükski teine pime seda ära õppinud. Ja vajadusel oskan ma teha ka Freseeniuse kotidialüüsi ehk käsitsi, mida tavaliselt samuti pimedad ei tee kui nad üksi peavad endale dialüüsi tegema, sest see pole lihtsalt pimedasõbralik. Aga mina õppisin ka selle ära. Nii et ma olen kohe eriti tubli olnud! Kas ma nurusin nüüd endale ühe kiituse välja või jaa?    

                                                    Olen minagi seda Triinu Liisi kassidraamat jälginud ja ei saa kuidagi nõustuda nendega, kes õigustavad Triinu ja Justini teguviisi. Mul on vastik lugeda neid kommentaare ning kuulata Jane ja teiste storysid, kes ütlevad, et see on influentseri isiklik asi, mida ta oma kassidega, või üleüldse loomadega, teeb.
Aga ega ikka ei ole küll!

See oleks umbes sama hea kui ühel x hetkel kaoks pildilt Janet, kes on aastaid mu blogis figureerinud ja siis enam mitte. See on täiesti loomulik, et lugejad hakkavad küsima ja pärima, et kus poobik on, mis temast saanud on, kuidas tal läheb. Ja siis mina vastaksin teile nähvates, et siin samas on, kus ta siis olema peaks, aga teile ma teda ei näita. Kaks kuud hiljem küsiksite uuesti, et kus siis Janet on, miks teda enam blogis ei kajasta, ja siis annaksin jälle mingeid ebamääraseid moonutatud vastuseid, et viia tähelepanu mujale. Siis tuleks jälle keegi, kes tahab nii väga teada, kuidas tal läheb ja kus ta on *appi kui tüütu, kaua võib jaurata, eksole*. Ja siis ütlen, et ema juures on, kaks kuud hiljem on väidetavalt maal vanaema juures, kes tema eest nüüd hoolitseb. Aga ei, see ei rahulda teid ja jätkate küsimist, et saatku ma pilte, näidaku ma ometigi  koera. Ja siis lõpuks on mul kopa nii ette visanud kui peale poolt aastat pole ikka veel asi maha rahunenud ja ikka veel nõuate mult Janetist pilte, siis hakkan arulagedalt kõiki blokkima, kes julgevad midagi poobiku kohta küsida ja kohtuga hakkan ka ähvardama, sest teate mis? I’m so done, sest see on ületanud igasugused piirid. Aga ise samal ajal teeksime Joosepiga ekstra nõmeda lihanalja, kus filmime sponsorkorras saadud liha, mis on taldrikul küpsetatult ja taustaks teeksime auh-auh. Ja siis lõpuks, pool aastat hiljem,  kui ma olen kõigi poolt nii nurka surutud, sest mind kahtlustatakse juba koera hülgamises, tapmises, tänavale viskamises, siis hakkan rääkima, et kõik need spekulatsioonid, mis meedias ringlevad, on alatu laim ja vale, ma pole oma looma hüljanud. Tõde on hoopis see, et ma pidin Janeti uude kodusse andma, kus ta saab nüüd palju armastust, hoolt ja tähelepanu, sest minu halveneva tervise tõttu polnud mul enam võimalik talle seda pakkuda ning loom läks väga stressi. Ja kordan veelkord käsi südamel, et kõik muud spekulatsioonid on alatu laim ja vale, ma ei ole oma looma hüljanud ja asutusega, kellega mul on Janeti osas kasutajaleping sõlmitud, olen ma suhelnud ja kõik on timm. Ausalt. Ja inimesi blokkisin ainult sellepärast, et ma ei jaksanud enam selgitada, ma olen seda juba 5000 korda teinud.

Kuid, kuna inimesed ei jäta asja sinnapaika ja ei jäta mind vaest influentserit rahule selle lollaka koera teemaga ja muudkui esitavad küsimusi, saadavad meediale nõmedaid vihjeid, siis tuleb tõde päevavalgele, et ma ikkagist lasin Joosepil koera viia varjupaika, noh, sinna sooja ja hoolitsevasse uude kodusse, kus ta saab nüüd igapäevaselt palju paisid ja sügamist. Et siis jah. Et kui mina nii teeksin, siis kas ma saan praegu õigesti aru, et ma võin sellise käitumise ja vassimise lihtsalt vaiba alla pühkida, sest see pole mitte kellegi teise asi? Võeh.
Lihtsalt vastik, kuidas saab nii südametu ja kalk olla? Sul on mitukümmend tuhat jälgijat ja sa ei tee üleskutset oma jälgijate seas, vaid viid nad varjupaika. Ja mitte lihtsalt varjupaika, vaid kõige kurikuulsamasse varjupaika, kus neid kiisusid ootab ilmselt ees hukkamine. Kuidas saab üks inimolend oma loomakese selle teadmisega hüljata? Ei mõista. Ja ei mõista ka neid inimesi, kes Triinu ja Justini arvelt endale odavat kuulsust püüavad saada, vastandudes teistega, kes arvavad nagu mina, et see on ebainimlik, mis siin toimub. Ja just selle pärast ei tohi sellistest asjadest vaikida, sest kui palju asju saaksid empaatiavõimelised ja hoolivad kaaskodanikud kannatajate heaks ära teha, kui nad võtaksid vaevaks väärkohtlemist silmates sekkuda.
Mina vajutasin Triinule umbes kuu tagasi unfollow ning kui Justinit jäin esialgu veel jälgima, sest mulle tundus, et ta on selline tore ja sõbralik Austraalia kutt, kes õpib tublisti eesti keelt ja püüab siin jalgu alla saada, siis nüüd saab ka tema minult unfollow. I'm also done.

PS. Ja  ei ,Triinu, me ei taha avalikku vabandust, sest inimesed suudavad ilma selletagi edasi elada, aga kiisusid see enam tagasi ei too. Ole vahelduseks lihtsalt aus, kahetse siiralt tehtut ja ära eita tõde.

„Kai, vaata mulle otsa, kas me lähme Nõvale?“ nõudis ema meie elutoas seistes.
„Ma ei saa sulle otsa vaadata, ma pakin,“ vastasin ma üle näo valguvat naeratust kramplikult tagasi hoides ja oma peakest, rohkem kui vaja, akna poole keerates, sest ma valetasin. Pakkimine poleks seda vähimalgi määral takistanud mul teha.

Juulikuu keskel helistasin ma emale ja küsisin, kas ta saaks kuu lõpus ühe laupäeva vabaks võtta, et meil on talle üllatus. Meie all pidasin silmas siis ennast ja Joosepit. Ema oli sellisest ettepanekust veidi kohmetu, ent kui oli end pisut kogunud, siis hakkas küsima, et mis üllatus, kuhu me lähme, kauaks me lähme, mis ta kaasa peab võtma ja muud sellist. Kuna olime Joosepiga kokku leppinud, et hoiame Nõvale minekut viimase hetkeni saladuses, siis oli mul tükk tegu ema küsimustele sirge näoga vastata või jätta üldse vastamata. See oli ka põhjus, miks ema reisihommikul nõudis minult, et ma talle otsa vaataksin, kuna teab, et ma ei oska valetada, ilma, et mu nägu mind reedaks. Joosep on ka öelnud, et ma lihtsalt ei oska, kohe on aru saada, kui ajan mingit käojaani või udujuttu. Eriti veel siis kui mulle õigeid küsimusi esitada., no siis on läinud rong.
Aga ma pidasin vapralt vastu ja ei reetnud meie üllatust, kuigi ma kahtlustan, et ema tegelt juba aimas niigi. Aga asi on põhimõttes.

Nõvaga on meil palju ilusaid erilisi mälestusi. Minu tädi ja onu elasid seal ning 90ndatel sai seal suviti ikka käidud. Need lõputuna tolmavad kruusateed, naabertallu piima järele jalutamine, paksu tolmukorra alla mattunud puud, taimed ja kõrrelised, suured kivirahnud, männimets, helesinine taevas oma pehmete valgete pilvetombukestega, teeäärsed piimapukid ja kõik see, mis ühes kauges külas olema peab. Naati, palju naati. Ja polnud haruldased ka need korrad kui keset teerada päevitas kerratõmbunud vaskuss või kruusateed ületas järjekordne päevakoer. Ühe korra õnnestus mul isegi merikotkast näha, kes lendas vägagi madalalt üle mu pea. Ma väikse tüdrukuna sain korraliku ehmatuse osaliseks, pärast seda ei julgend tükk aega tädist eemale minna. Ja siis veel see rand – liivaluited, teokarbid, üksik luigepaar, hundinuiad ja see lõputuna näiv silmapiir ning eraldatuse tunne. See on koht kus oma mõtteid ja südant selgeks mõelda.
Tähtsal kohal mälestustes on ka onu-tädi kodutalu. Vahel torkab siianigi ninna päikese käes küpsenud puidu hõng või kerge niiskuse ja x asja kooslus, mis tekitab selle miski, väga spetsiifilise lõhna. Vahel, kui ma kusagil tunnen neid lõhnu, siis ma aeg-ajalt isegi seisatan ja tõmban sügavamale kopsu seda, sest see lõhnab nagu lapsepõlv.

Nüüd on Nõval muidugi paljud asjad teistmoodi, ei ole kruusateid, ja piimapukkide asemel on kerkinud kämpingualad, isegi randa saab otse autoga sõita. Millest on muidugi kahju, sest varem tuli rannani jõudmiseks läbi metsaraja jalutada, mis oli juba omaette sündmus. Vahepeal sai teeäärde põigatud ja mustikaid nopitud. Ja kuigi kõige sellega on Nõva kaotanud teatava võlu, siis jällegi – oma lapsepõlvemälestusi saan ma alati endaga kaasas kanda.

Kui ma viis aastat tagasi rääkisin emale, endal süda elevusest kiiremini tukslemas, et me käisime Joosepiga Nõval sõprade pulmas ja siis hiljem ka onu-tädi kunagisest kodutalust läbi, siis ema lasi kuuldavale raske igatsusohke ja ütles, et ta tahaks ka niii väga Nõvale. Ja siis möödunud aastal, oma mesinädalatel, käisime uuesti Nõval ja nüüd tänavu jaanidel, kui õetütar ütles, et nad lähevad ka sõpradega sinna, siis taaskord ema ohkas raskelt. See oli täis igatsust ja kurbust ja ilusaid mälestusi. Ema oli samaaegselt nii kurb kui ka rõõmus. Kurb, et ise ei saa minna, kuid rõõmus, et teistel on see võimalus sellises imeilusas paigas käia. Seda nimetatakse vist magusaks valuks. Ma oleksin nii väga tahtnud sel hetkel teda kallistada ja öelda, et ärgu ta muretsegu, meil on juba kõik korraldatud ja et juba mõne nädala pärast saab ta Nõvale. Ja nii oligi.

Ema jäi päevaga väga rahule, oli näha, et tundis siirast rõõmu selle üle, et sai veerand sajandit hiljem taas oma paljad varbad Nõva rannaliiva sisse pista ja karges vees ujumas käia ja lihtsalt olla, lihtsalt vaadata kaugusesse, silmapiiri taha ja meenutada oma ilusaid mälestusi. Ema oli nii õnnelik, temast kiirgus rahulolu ja ta tõesti säras. Joosep tegi meist ka ema-tütre foto mere taustal, mille me järgmisel päeval välja printisime, ära raamisime ja viisime talle koju, et ta saaks selle oma fotoriiulile asetada.

Kalli emaga kaunis Nõva rannas enne lahkumist. Janet silkas seekord pildist väljaspool, ilmselt mugis kusagil viimaseid ogalikke...

Janet nautis samuti Nõva. Enamuse ajast ta tegeles muidugi päiksekuivatatud ogalike söömisega. Muudkui jalutas mööda rannaliiva ringi, kaapis käpaga kaks korda, nuhkis midagi, kaapis veel ja siis mats-mats. Alguses ei saanud me aru, et mida ta kaevab ja sööb, aga siis lähemal uurimisel selgus, et need ju ogalikud. Ma muretsesin, et kuidas ogad küll talle mõjuvad, aga need olid ilmselt liiva ja päiksega nii rabedaks muutunud, et murdusid närides kohe ära. No vot siis. Kui osad söövad päiksekuivatatud tomateid, siis minu proua maiustab päiksekuivatatud ogalikega. Selline väike gurmeekoer.

Janet juustu norimas: anna see juust mulle, jaa, anna mulle!

Ma mõtlesin tükk aega, mida ja kuidas oma neiupõlve nimega teha. Küll käisid laualt läbi need kõige traditsioonilisemad viisid, alates uputamisest kuni matmiseni ja valguslaternatega öisesse taevasse lennutamiseni. Valguslaternate idee tundus armsalt muinasjutuline ja oleks sobinud suurepäraselt ka meie pulmakonseptsiooniga, ent me siiski kriipsutasime selle suht kiirelt maha, kuna meile ei meeldinud tagajärg ehk looduse reostamine. Me ju ei tea, kuhu need laternad lõpuks välja jõuavad, võib-olla süütavad oma teekonnal midagi põlema ka veel.
Ja kui ma sealt edasi mõtlesin looduse peale, siis mul turgatas, et aga miks ma ei võiks oma nimega hoopis midagi kasulikku ja head teha ja nii sündiski mõte – kirjutada  isale kiri ning kinkida see talle koos kuuseistikuga. Isa oli väga liigutatud ja oli valmis ka külaliste ees kirja ette lugema, aga vabandas end sellega välja, et tal jäid lugemisprillid maha, hah. Aga ma kahtlustan, et ta tegelt tundis, et  ta poleks suutnud oma pisaraid tagasi hoida ning  siin poleks aidanud isegi Laarmani kraanadele mõtlemine, nagu ta vanakoolimehena sellistel hetkedel ikka teeb. 

Kallis isa,
kui ma mõtlen Sinule, siis esimesena lendan ma tagasi aega, kui elasime kõik koos Sindis, meie armsas kodus. Oma mälestuses olen ma väike lasteaiatüdruk, kes istub köögis valge tabureti peal ning jälgib hoolikalt, mismoodi isa koorib apelsini. Mõtled, et miks mulle just selline seik nii tugevalt mällu on süübinud? Põhjus on imelihtne – Sa tegid mulle apelsinikoorest krussis kaelakee, mille Sa mulle hiljem kaela riputasid. Veel mäletan ähmaseid hetki sellest, kui tegid meile Salvo kelguga rallit ja ma püüdsin hoo pealt villase labakindaga lund peopessa kuhjata, või kui käisime terve perega seenel ning ühte jõuluõhtut, kus terve tuba oli värvilisi paberhelmeid täis.

Meil pole olnud just väga palju südamest südamesse jutuajamisi, aga need vähesed, mis on olnud, need on olnud minu jaoks väga erilised ja ma kannan neid alati oma põuetaskus kaasas, südamele hästi lähedal. Veel tahan, et Sa teaksid, et minu jaoks on Sinuga koosveedetud lapsepõlvehetked siiani eredalt meeles.
Ma mäletan kui kolisime ema ja Kariniga Uulu ja Sa käisid meid salaja vaatamas. Saime kokku ja läksime kolmekesi männimetsa ja rannaniitudele jalutama. Ma mäletan kuidas me rippusime Kariniga Su käe küljes ja laulsime „me kolmekesti tuleme präänikute maalt, meil püksid jalas magusad ja kuub on magus ka“. Ma olin vast 7. aastane plikatirts. Ma mäletan seda tunnet – ma olin niiii õnnelik ja rõõmus.
Ma mäletan Sinuga Pärnu Rannapargi lõbustuspargis ja Tallinnas loomaaias käimist. Ma mäletan, et Sa olid meie jaoks sada protsenti olemas kui kokku saime ja tegid endast alati oleneva, et meiega koos veedetud aeg oleks kvaliteetne.
Oeh, ja ma mäletan ka meie ühiseid matemaatika ja inglisekeele tunde. Jah, Sul on õigus – need polnud mu lemmik hetked. Pole siiani. Kuid ma mõistan, et Sa püüdsid aidata ja olemas olla. Lihtsalt tead... Sa pole just pedagoogile omaselt pehme ja kannatliku loomuga, hihi.
Kuid hoolimata mõningastest ragistamistest, siis tea, et iga väike tüdruk on oma isa kõige suurem fänn ja mina olen Sinu fänn. Ma olen alati igatsenud ja tahtnud olla Sinu jaoks see kõige parem, kõige olulisem jne. Ja ei, mitte võistelda oma õdedega, et neist parem või parim olla, vaid olla iseendast parim versioon, kelle üle Sina võiksid uhkust ja rõõmu tunda.
Öeldakse, et tütred valivad endale isa järgi tulevase abikaasa. Ma tean juba ette ära, et Sa ei nõustu sellega, sest Sina oled meil joonistatud mees, kes on sihikindel, põhimõttekindel, kuldsete kätega, töökas, hea huumorisoonega, abivalmis, hooliv, pedant puhtuses, detailides ja korras, suure ja sooja südamega ning teist Sinu sarnast pole, ent ma pean siiski tõdema, kas Sinu kurvastuseks või rõõmuks, et Joosep kannab mõningasi neist eespool nimetatud väärtusi ka endas. Lihtsalt tea, et ma olen Joosepi poolt hoitud ja armastatud ning Sa võid öösiti rahuliku südamega magada.
Ma ei hakka kõiki mälestustekillukesi siia kirja panema, vaid ma loodan, et me võtame teinekord  selleks jälle eraldi aja, et lapsepõlve pildid, joonistused ja kirjad ühiselt ette võtta ning taas pisarateni kõhud kõveras naerda, liigutusest nutta ja soojalt emmata.

Aitäh, et andsid mu pulmapäeval Joosepile üle. See oli mulle oluline!
Aitäh Sulle ka Sinu nime eest, mida ma võisin pea 35. aastat uhkusega kanda. Niimoodi omavahel öeldes on mul tegelikult natuke kahju ka nii ilusast ja tugevast perekonnanimest loobuda, sest KUUSK, see ju sümboliseerib tugevust, paindlikust ja nooruslikkust. Just nagu Sina meil oled – igihaljas. Ja kuigi alates 4. juulist 2020 kannan ma edaspidi Kunderi nime, siis tea, et Kuuskede väärtust ja iseloomujooni kannan ma endaga alati kaasas. Kui ei usu või kahtlema hakkad, siis küsi Joosepilt üle. Ta ilmselt kannatlikumat inimest kui mina ei tea. Ja ega eluraskustelegi pole ma alla vandunud ja noh, nooruslik ja ilus olen ma nagunii. Natuke papsilt päritud ego kulub ju marjaks kah ära!
Kuna Sinu nimi on mulle oluline ja väärikas, siis ei tahtnud ma seda õhku lasta, uputada ega maha matta. Nii otsustasingi Sulle kuuseistiku kinkida, mille saad istutada Saaremaale oma armsale kodukrundile, kus see saaks juurduda ja sirguda pikaks tugevaks kuusepuuks, mis alati tuletaks Sulle mind meelde.
Ja hoolimata sellest, et nüüdsest kannan ma nime Kai Kunder (tore fakt, ma esimese raksuga kirjutasin Kuusk), siis ma jään alati Sinu väikseks okkaliseks kuusetüdrukuks, kes vajadusel torgib ja torkab, kuid kui mind õigesti koheldakse, siis hoian ja annan sooja ja pakun natukest silmailu ka.

Armastuse ja tänutundega
Sinu keskmine Käbi

4. juuli 2020

Mina, sinisilmne naiivitar, arvasin eilse päevani, et blogi kommentaarium on see koht, kus inimesed tohivad vabalt kaasa rääkida, mõtteid vahetada, arvamust avaldada jne, olenemata sellest, kas sa nõustud kirjutatuga või mitte. Aga jaa, see ilmselgelt ei kehti iga blogija kommentaariumis. Mõnedel on selline suhtumine, et a. kui sa minuga ei nõustu, siis nägemist! b. mind ei huvita, mida sina arvad c. sa ei saanud ikka mitte mõhkugi aru, mida ma kirjutasin. Loe uuesti ja seekord mõttega (ilma, et blogija ise küsiks või püüaks aru saada, kust tekkis valestimõistmine, ei, sest lugeja on ju loll ja süüdi, et ei oska tema kirjutatud tekstist aru saada, pole ju õhkõrna võimalustki, et hoopis blogija ise mõistis loetut valesti) ja d. kui sa enne oma arvamusavaldust ei kirjuta juurde lühikest elulootutvustust endast ja oma läbielamistest, siis on sul nende tundlike teemade kohta üldse keelatud midagi arvata.
Vot nii, saite aru ja jätsite meelde jah?

Aga tegelt, kui nüüd nats tõsisemalt rääkida, siis ma isegi ei saa aru, kust võtab blogija sellise õiguse, et kui lugeja julgeb olla eriarvamusel, kirjutada kommentaari, mis on pisut ehk kriitilise alatooniga, kuid siiski viisakuse piirides, hakata ülbitsema oma lugejatega?
Asi, mida mina mitte kunagi ei tee, on oma lugejatega nõmetsemine, sest ma austan tagasiside andja arvamust. Ja ei, ma ei räägi siin niisama sõimlejatest ja tolmu üles keerutajatest, vaid tavalistest lugejatest, kes avaldavad oma arvamust. Nii lihtne see ongi!
Kas teie olete kunagi blogijalt saanud oma kommentaarile inetu või ebameeldiva vastuse?

Tahtsin teiega jagada oma viimase aja mõtteid influentseritest, suunamudijatest, sisuloojatest, nimetagu igaüks neid nii nagu tahab. See konkreetne postitus on mul mustandites kükitanud juba tervelt poolteist aastat. Ja kui algselt oli see suunatud ainult blogijatele, siis nüüd hõlmab see pigem kõiki influentsereid. Ja kui ma vahepeal jõudsin juba hakata arvama, et ah, ei hakka seda asja torkima, siis viimase aja valguses, mis influentseritega toimub, tunnen, et pean sõna sekka ütlema. Mitte, et see peaks suurt kellegile korda minema, mida üks pime siit Nõmme mändide vahelt arvab, aga vähemalt ma ise saan siis südamerahu, et ma pole lihtsalt vaikides pealt vaadanud või pilku ära pööranud.
Ja olgu rõhutatud, et järgnevad näited on nopitud erinevatel aegadel, erinevate inimeste päris postitustest ja tegudest, mis ajendasid mind sellel teemal sõna võtma.

Esiteks, ma ei saa aru, mis hetkel käib inimesel peas see plõks ära, kus ta muutub valelikuks, endale vasturääkivaks klikimagnetiks. Üks nädal kirjutab influentser , et on üksi, kurb, pole usaldusväärset inimest ja mida kõike veel, KAKS PÄEVA HILJEM on mingi selfi, väidetavalt parima sõbrannaga ja seal samas kutsub kõiki oma lugejaid postituse alla ära märkima enda parimat südamesõbrannat. Üks kord on eluarmastus, teine kord ei ole, siis jälle on ja siis jälle ei ole. Siis ollakse õnnelik ja tänulik kõige eest, järgmisel hetkel madalam kui muru, väärtusetum kui amööb, siis jälle pakatame rahutundest ja õnnest ja siis juhhei, alustame kõik trenni ja saavutame koos eluvormi ja siis ikka ei saavuta, sest olen paks ja laisk ja mul nõrk iseloom ja siis aasta hiljem uue hooga kõik otsast peale. Siis mingi hetk armastan kõiki kasse-koeri-sigu-jäneseid-rotte-merisigu ja siis järgmisel hetkel tuleb hoog peale ja enam ei armasta ega hooli. Ja siis on leiutatud influentseritele veel selline hashtag nagu #keepitreal. Ja veel on hästi pop kasutada – you do you. Aga kas ikka peaks selle „you do you“ sildiga nii hoogsalt vehkima kui see, mida sa teed, ei ole ilmselgelt positiivne eeskuju? Ja juba ainuüksi see, et meil on selline hashtag kasutusel näitab, et meil on probleem, midagi on väga valesti.
Ja ei, ma ei arva, et oma erinevate emotsioonide ja tunnete kajastamine oleks kuidagi feik, kindlasti mitte. Meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi. Ent mina räägin siin praegu sellest kui influentser kaagutab nagu peata kana, omamata mingeid väärtushinnanguid ja prioriteete. Kui sisu, mida luuakse, on nii vastuoluline ja valelik ja on aru saada, et inimene vajaks ravi, või kui mitte ravi, siis ehk mõnda aega eemalolemist sotsiaalmeediast, et omaenda sisemusega tegeleda.

Ja kui korraks jätta see valelik fassaad kõrvale ja räägime sellest, kuidas influentser väidab, et tema küll ei soovi ega otsi skandaali ja et tema pole midagi valesti-pahasti teinud, pole linnupojakeselegi liiga teinud, aga näe, miskipärast kõik pasundavad, kollane ajakirjandus treib järjepanu uudisnupukesi, rahvas räägib ja näitavad näpuga… Ja sina oled lihtsalt üks väike süütu lilleke keset seda pasamerd. Noh, ütlen ausalt, ei kõla usutavalt.
Minu bloginduse ajaloos on olnud ainult üks skandaal – aastatetagune Grete Kleini skandaal. Ja olgem ausad, ega see ka nüüd päris tühja kohapealt ei saanud oma alguse. Aga me lahendasime asja sõbralikult... Grete tuli Pärnusse, saime kokku, vabandas, mina võtsin vabanduse vastu, sain anonüümselt lugejalt sõimata, et olen üks selgrootu mollusk ja lubas enam mitte kunagi mu blogisse naasta ja kõik, teema maas. Rohkem skandaale pole olnud. Nii et ma julgen väita, et kui influentser on pidevalt mingisuguses skandaalis ja pori loopimises osaline, siis peab asi olema ikka veits inimeses endas ka. Ei ole asjad päris nii, et üks on süütuke kui lilleke ja teine must kui siga.

Ja kui ma vaatan kogu seda kompotti, siis no mina võin ju füüsiliselt siit-sealt veits logiseda, aga no need mõned on omadega ikka puhta sassis...

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et kui sa ise oled omadega nii plindris, siis äkki ei peaks neid hashtage üldse kasutama ja leiutama ja ehk oleks üldse õige aeg väike puhkus sotsiaalmeediast võtta? Ning mina kutsun küll üles inimesi mitte toitma selliseid katkiseid ja võlts influentsereid. Kuigi noh jah, vähe tõenäoline, et see juhtub, sest tsirkust ja leiba on alati inimestele vaja olnud. Aga kusagil on need inimlikud piirid, kodu ja pere, kes kõige selle tagajärjel samuti kannatavad. Ja kuna ma ei usu, et influentserid ise eemalduksid mõneks ajaks sotsiaalmeediast, sest nad on nii suures sõltuvuses tähelepanust, siis ma kutsun üles unfolloma kõiki neid, kellel on ülemisel korrusel ilmselgelt midagi katki.

Igatahes, olge tublid, minge loodusesse, märgake väikeseid asju, lubage endale tänase ilusa päeva puhul midagi erilist, kasvõi üks ekstra jäätis, ja nautike lihtsalt seda kaunist suve, mida on meile kamaluga antud! 

                                                    Teate, millest ma teile veel rääkida tahtsin? Oma jaanipäevast. Ja ei, ma ei saanud alles nüüd kaineks ega roomanud kuskilt põõsa alt välja, et hakkan kolm nädalat hiljem jaanilõkkest ja grillvorstikestest kirjutama. Ma ei hakka tegelt üldse toidust rääkima, vaid Joosepist ja sellest kui tugev mees mul kodus on.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis meie veetsime tänavused jaanid eraldi. Joosep läks maale sõprade juurde jaanisid tähistama. Ja mina, katkise südamega maha jäetud naine…
Okei, tegelt ei olnud asi NII hull. Eks ma alguses olin ikka nõks pettunud ja kurb, aga siis juba helistas Ingeliina ning otsustasime, et lähme tšillime hoopis suveaias ringi. Ja kuna ma polnud sada aastat kusagil käinud, siis oli päris meeldiv vaheldus.

Kui kell oli seal maal, et härra abikaasa hakkas tagasi koju jõudma, siis saatsin talle sõnumi, et davai, tulgu ka suveaeda, et siin hakkavad kohe rammumehe võistlused ja et ma tahan, et ta paneks end kirja. Võite kolm korda arvata, kas ta oli vaimustuses. Muidugi oli. Ta küsis kohe, kus on veoautod ja rongid ja puunotid, mida raiuma hakata. Tegelt ei. Ta ütles, et ta ei soovi. Aga ma ignoreerisin tema vastust, sest see on talle nii omane, et kui ma lendan pauhti oma ideedega toorelt peale, siis ta esimene reaktsioon on , „ee, ei, kindlasti mitte“.
Nii et ma polnud sugugi häiritud tema vastusest. Ja pealegi oli tal veel oma 20 mintsa kohale jõudmiseks, just selline paras aeg mõttega harjumiseks ja mõistuse pähe võtmiseks, hihi.

Kusjuures, ka mina kaalusin tõsimeeli rammunaise võistlusel osalemist. Ma mõtlesin, et noh, mis see siis ära ei ole. Ma olen tegelt päris sitke tükk ja mulle meeldib endale väljakutseid esitada. Aga viimasel minutil sai siiski kaine mõistus minust võitu ning ei hakanud seekord dialüüsinduse ja südamega riskima. Muidu oli küll kange tahtmine võistelda ja teiste naistega rinda pista.

Anyways, tagasi Joosepi juurde.
Kui ta kohale jõudis, siis jooksin kohe tema juurde ja kukkusin seletama, et palun, mingu pangu end ruttu-ruttu kirja, et ta ei pea ju mitte midagi rasket tegema *naerukoht*, milline suurepärane motivaator. „Lihtsalt mine ja pane kirja. Sa suudad, ma tean, et sa suudad. Palunpalunpalunpalun, paluuuuun, Joosep, NIII väga palun,“ mangusin ma käe otsas rippudes.
Ja siis 1 minut, realselt 1 minut enne võistluse algust ta läks ja panigi oma nime kirja. Ning kuna ta oli viimane kirjapanija, siis ühtlasi pidi esimesena ka võistlustulle astuma, et nii-öelda lat seada, mida teised mehed hakkaksid püüdma.
Rahvas huilgas, elas kaasa. Mina ei julgend piiksuki teha *surusin ainult pöidlad kõvemini pihku ja hoidsin hinge kinni* ja mõtlesin, kas ta on väga kuri mu peale, et ma ta sinna lava ette kõigile vaatamiseks kupatasin või on tal praegu niii raske, et tal on kõigest savi. Ent kui sooritus sai tehtud, siis tuli hingeldades minu juurde ja esimese asjana kohe kallistas mind. Seejärel hakkasime pingsalt vaatama järgmiste meeste etteasteid. Teine mees tegi vähem kui Joosep, ja kolmas tegi ka vähem ja nii edasi. Ma olin Megalt elevil, iga korra eest kui Joosep tabelis tõusis kallistasin teda tunnustavalt ja hõiskasin: „Ma ju ütlesin, et sa suudad!“

Ja mis on tulemus. Joosep saavutas Kilingi-Nõmme rammumehe võistlusel 3. koha. Igati tubli tulemus, sest kaks esimest, kellest üks on Joosepi sõber, olid need mehemürakad, kes käivad nädalas mitu korda rauda rebimas. Nii et igati aus ja auväärt on selliste meestega poodiumit jagada.Ja olgu ära mainitud, et Joosep tegi viimati trenni siis, kui üksik porgandiviil paksu poisi taldrikusse ära eksis. Okei-okei, et mitte liiga teha, siis iga kahe nädala tagant peab ta umbes 200 kilo dialüüsilahuseid ka teisele korrusele vedama, nii et seda võib ka mingis mõttes trenniks lugeda. Ja varateismelisena tegi tõstesporti, tal isegi kaheksa medalit kodus. Et jaa, reie- ja säärelihased on tal võimsad, aint et aastatega on väike kõhuke ette hakanud kasvama.

Aga teate mis? Kogu selle tohuvabohu vahel tähistasime meie Joosepiga oma esimest aastapäeva. Ja kui me möödunud aastal veetsime oma pulmaöö Viljandi Park Hotelli sviidis ning sealt juba edasi liikusime väiksele Eesti ringreisile, siis mõtlesime, et oh, sellest võiks saada meie igaaastane mesinädalate traditsioon. Ent paraku dialüüsiga väga ei kipu kuskile ööseks minema. Nii hakkasin mõtlema, et niisama kodus istuda oleks veits lamp, lihtsalt kusagile restosse minna, maitea, ei tundunud ka midagi nii erilist, sest me käime päris tihti väljas söömas. Niisiis pidin ma välja mõtlema mingi ägeda plaani, sest tahtsin seda üllatusena teha.
Jaajaa, ma saan aru, et tavaliselt on naised need, kes heldinult ohkavad, et awwwii, huvitav millega mu kallim mind seekord üllatab, aga miks ei võiks vahel naised olla need üllatajad. Alati ei pea ju selleks kinkijaks ja nahast välja pugejaks meespool olema, või mis?

Igatahes…
Kuna mul polnud peale haiglat nagunii midagi muud tarka teha, peale surnud naha maha ajamise loomulikult *mis sai suurepäraselt ka ise hakkama*, siis hakkasingi tegutsema. Ma ei tea kust, aga mingi hetk turgatas mulle pähe mõte, et appi kui lahe oleks iga aasta teha samas kohas ilupilte, kus me oma pulmapäevalgi tegime ja mõelda vaid, nii 50. aastat jutti.
Kes veel ei tea, siis meie käisime oma pulmapäeval pildistamas Hedon spaa juures ning Valgre kuju juures tantsisime ja mängisime plaksumängu, tegime naljapilte jne. Ning mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem hakkas see mõte mulle meeldima.

Edasi liikusid mu mõtted pikniku, täpsemalt öeldes üllatuspikniku suunas. Ma olen viimased neli aastat unistanud sellest, et meil oleks nunnu punutud piknikukorv, kuhu sisse saaks mahutada kõiksugu hõrkusid suupisteid ja jooke ja siis laotad oma piknikutekikese murulapikesele ja avad korvi kaanekese ja hakkad asju tekikesele laduma. Ja ausalt öeldes me oleme sellest varemgi mitu korda rääkinud, eriti viimasel ajal, nüüd kus meil on päris oma krunt, aga lihtsalt tegudeni pole veel jõudnud. Vot sellised väikesed unistused ja soovid.
Aga jällegist – tahtsin, et see oleks midagi teistsugust, midagi erilist ja ootamatut ja nii sündiski mul plaan.

Peale ilupildistamist liikusime autoga Kilingi-Nõmme, kus ma palusin tal auto maja ette parkida. Seejärel ulatasin talle väikese võtmekese, postkasti võtmekese, kust ta siis leidis enda nimele adresseeritud valge ümbriku roosa südamekesega ja sealt seest sedeli, kus ühel pool oli maakaart joonistatud ja teisel pool tekst:
Kallis,
loodan, et meie esimene pulmaaastapäev on seni Sinu jaoks möödunud meeleolukalt. Fotosessioon oli imetore ja see tõi palju helgeid mälestusi möödunud aastast. Armastan Sind kogu südamest!
Aga  enam pole aega aega kulutada, sest nüüd algab väike aaretejaht ja siit tuleb Sinu esimene vihje:
Mõnikord, et edasi liikuda, tuleb hoopis rappa minna.
Sinu proua Kunder

Ehk siis, ma ei korraldanud talle lihtsalt pikniku, vaid sellele eelnes ka aaretejaht. Ma olin Nõmme peale 7 vihjet ära peitnud, kõik samasugustes valgetes ümbrikutes. Piknikuplatsiks siis meie krunt, kus oli õetütre ja tema mehe poolt õigeks ajaks valmis pandud piknikukorv, heeliumiga täidetud valged ja roosad õhupallid, võileivatort ja muud soolased suupisted. Magusa eest kandsid hoolt Vahvlihaldjad, kellelt ma sain makroone ja kaks soolakaramelli tassikooki, kaunistatud pärlitega ning peale pandud suhkrumassist südamekujulised plaadid, millele kirjutatud „Kai & Joosep“. See oli super nunnu! Joogiks tellisin Pierre Zéro alkoholivaba roosa vahuveini. Sama, mis pulmaski oli. Ning loomulikult ei puudunud ka meie pulmapäeva kaunistatud pokaalid.

Muidugi esines ka mõningasi viperusi ja ootamatusi, millega ma polnud sugugi arvestanud.
Näide 1: esialgne plaan nägi ette seda, et kui meie Joosepiga krundile saabume, siis on piknikutekk juba paigas ehk maha laotatud. Ja et see saaks sinna kenasti paika, selleks olime Elluga varasemalt kokku leppinud, et jätan esikusse riidest koti, kus sees on siis valge pleed, aga… Juhtus nimelt see, et kui ema hommikul meile tuli, et mulle soengut teha ja pärast meiega linna sõita, siis ta arvas, et kui ma selle riidest koti juba esikusse tõstsin, ju ma siis tahan selle endaga ühes võtta ja nii otsustaski ema tütrekese käevaeva  kergendada ja koti ise autosse viia. Heh, vot siin oleks nägemine kasuks tulnud.
Näide 2: Väike aaretejaht, mis lõõskava päikese käes vantsides ei tundunud enam sugugi lühike ega väike. Kui ma seda distantsi hing paelaga kaelas kaasa tegin, siis ma jõudsin 63 korda mõelda, et kes see ohmoon oli, kes tahtis ilmtingimata 7 vihjet ära peita ja kaheksandasse punkti pikniku üles seada, ah!? Ega ometigi mina? Hea nali oli muidugi meie kulul. Viimane vihje oli Nõmme asulast suts välja peidetud ja te võite kolm korda arvata, kas see oli seal alles, kui me sinna kohale jõudsime. Muidugi mitte. Saate aru jah! Keegi, eeldatavasti inimene, leidis Joosep Kunderi nimelise ümbriku, millele oli isegi peale kleebitud roosa südameke, ja ta lihtsalt jalutas sellega minema. Ma saan aru kui uudishimu taob jalaga peesse, ava siis see ümbrik oma südamerahuks, aga ole palun inimene ja pane siis tagasi kah kust võtsid!!!

Vot sellised on lood, siinpool sood. Mõne päeva pärast peaksime aastapäeva fotod ka kätte saama, siis jagan neid Instas ja ilmselt ka oma Facebooki lehel. Kellel pole kummaski kontot, siis Joosep lisas blogisse sellise kifti vidina, mis kuvab lehele Facebooki postitusi. Ma ei tea küll kuhu või kuidas, aga kuvab. Nii et põhimõtteliselt peaks kõik huvilised neist osa saama.
And last but not least. Suured südamlikud tänud ja soe käepigistus kõigile, kes andsid minu suurejoonelisele plaanile lendamiseks tiivad: Ingeliina, minu kallis ema, Ellu ja Carl, Helis,Villem, Tiia, Kai-Mai käsitöö, Miiu ja Kukupesa, Prindistuudio ja Vahvlihaldjad. 

Sa oled mu pelgupaik, mu kaitsja ja mu valvaja.

Aastapäeval tehtud pilt, mille saime kaks päeva hiljem kätte, et ootaja aeg oleks leebem.

Foto: Helis Martoja

Ja siin siis meie piknikukorvike õhupallide ja muu mandiga.

Ja Joosep kinkis mulle aastapäevaks sellised nunnud kullast kõrvarõngad roosa safiiriga. Mul olid kunagi varem kullast rippuvad lilleõied, kus roosa safiir oli keskel südamikuks, samuti Jossu kingitud ja mis sobisid imeliselt kihlasõrmusega, aga ma va pime kaotasin need ära.

Käisin vahepeal siin südant sondeerimas ja noh, ütleme nii, et see polnud minu jaoks kõige roosilisemate tagajärgedega protseduur.

Kaheksanda hommikul pakkisin kodinad kokku ning läksin ära haiglasse. Kohale jõudes saadeti mind kardioloogiasse, kus sain endale üksikpalati. See oli täitsa selline omamoodi nunnukas, väike ja hubane. Ma küll ei tea, mis värvi ta päriselt oli, ent minu peas oli see ruum päikseloojanguliselt õrnakas roosa. 
Hooldaja tõi koheselt ka pidžaama, aga need olid mulle nii suured, et sinna oleks võinud vabalt veel kolm lasteaia mürsikut ära mahutada – üks kummassegi püksisäärde ja kolmas põue. Aga ei, ma ei kurda, vähemalt ei olnud ohtu, et kuskilt oleks võinud pitsitama hakata.
Mõne aja mõõdudes sisenes palatisse nii arst kui õde, kes tutvustasid protseduuri ja tahtsid paberitele allkirju, kus ma kinnitan, et olen blablablaa nõus selle ja teise asjaga ja et olen kõikidest riskidest teadlik jne, no teate ju küll, see tavapärane värk. Veel rääkis õde, et ma pean non-stop valmis olema, et kui nad tulevad, siis nad juba viivadki mu protseduurituppa ja kuna mina olen dialüüsravil diabeetik, siis tahavad esmajärjekorras mind ära sondeerida. Sondeerigu aga. Mis saaks minul küll selle vastu olla. Mida varem, seda parem.

Veel räägiti mulle, et peale protseduuri pean ma umbes 6h selili lamama. Aga seda aint sel juhul kui sondeeritakse käe kaudu. Kui selgub, et käesooned on liiga kitsukesed, siis lähvad kubeme kallale, peale mida pean külili olema, liivakott raskuseks peal. Selleks puhuks tuli hooldaja ja tahtis näha, kas vajan sheivimist. Kuna viimasest korrast oli paar päeva möödas, siis hooldajatädi arvas, et jaa, igaks juhuks võiksime üle teha.
Niisiis kamandati mind vannituppa, kästi alakeha paljaks võtta ning maha laotatud pamperslinale ronida ja jalad harki ajada. Ma küll piiksatasin, et ma võin end ise sheivida, ma ausõna saan hakkama, olen seda varemgi teinud, aga selle peale vaadati mind kui hullumeelset, kes just äsja palus dementsele vanainimesele žileti ulatada ja lasta tal sellega südamerahus üksi möllata. Teisisõnu, hooldaja ei teinud mind kuulmagi, vaid kukkus kõige odavama sheivijaga nühama, rah ja rah.

Nad üldse seal regionaalhaiglas arvasid, et ma pimedana olen maru saamatu. Nad isegi küsisid, kas ma vajan rulaatorit ringi liikumiseks või potitooli voodi kõrvale. Ma olin nagu jah, muidugi, tooge juba mõlemad, siis saan ohutult ja turvaliselt pissile minna. Ega mul kodus on ka potitool kogu aeg voodi kõrval ja igal pool mujal ka, sest ega häda ei hüüa tulles ja olen ma siis jee suuteline ise vetsu kõndima. Oh jah.
Ma saan aru, et neil on seal mingi skript ette antud, mille põhjal nad neid asju pakuvad, aga tsii, tõsta hetkekski palun oma nina paberitest välja ja vaata reaalsele inimesele korrakski otsa.

Aga noh, see selleks. Hüppasin peale „imelist“ raseerimist kiirelt dušši alt läbi, venitasin 10 numbrit suurema pidžaama selga ning istusin voodile ootama. Mõne aja pärast tuli hooldaja, kes andis teada, et nüüd kohe on minek, aga enne peame selle selga panema, ulatades mulle mingisuguse poolvõrgust lühikese kitlitaolise ürbi, mis õlgadelt ja eest väikeste krepsukestega kinni käis. Kusjuures, hooldaja aitas väga agaralt mu riietumisele kaasa. Alles hetk hiljem mõistsin, mida ta „enne peame selle selga panema“ lause all mõtles.
Mul hakkas veits selline tunne tekkima nagu mulle oleks mingi „kõige saamatuma patsiendi“ haiglapakett määratud, kus iga teenuse taha on linnuke märgitud. Üksikpalat – checked. Potitool ja rulaator – checked. Viis minutit haiglapidžaamas ja seejärel hooldaja abiga kiire outfiti vahetus seksika võrgust ürbi vastu – checked. Sheivimine haigla hooldaja poolt – checked. Rahustav tabletike keele alla – checked. Insuliini süstimine iga toidukord – checked. Ma sisuliselt ei pidanud lillegi liigutama. Nad tahtsid hakata mind veel toitma ka, aga see oli koht, kus ma hakkasin juba vähe kõvemini protestima, et kuulge inimesed, ausalt, ma olen suuteline ise ka omale lusikat suhu tõstma.

Hetk hiljem lükatigi mind voodiga jahedasse ruumi, kus sain korralduse end ettevaatlikult kõrvallauale tõsta. Kohe hakati kanüüli paigaldama, ent sellega oli tükk jebimist, kuna mul nii kehvad sooned. Arst, kes tutvustas end kui Timo, katsus esmalt mu randmelt pulssi ja seejärel kubeme juurest. Peale seda puhastati mõlemad pinnad joodiga ning siis tehti randme siseküljele tuimestussüst. See oli päris kibe, aga pole võrreldavgi sellega, mis oli sondi paigaldamine.
Kui mõni minut oli süstist möödas, siis oli ranne piisavalt tuim, et alustada protseduuriga. Esmalt lõigati , ma vähemalt arvan, et lõigati veeni juurest mingi sälk sisse, et saaks sondi paika lükata. Esialgu polnud nagu midagi tunda peale väikse surve, ent peagi muutus see väga valulikuks surumiseks, sest see paganama sond ei tahtnud kuidagi sisse minna. Ilmselt oli sond minusuguse jaoks liiga suur. Nad ennist just pidasid omavahel aru, et mis suuruses sondi kasutada. Tuimestus ei aidanud siinkohal mõhkugi. Aga noh, viimaks saadi see ikka paika.

Kui nad mu südameni jõudsid ja kontrastainega pilte tegid, siis selgus tõsiasi, et mu üks soon on kinni ja kaks teist on sellised so-so. Seetõttu tuli mu südamesse siirdada kolm metallvõrgust stendi, mis hoiavad sooned avatuna. Stendide paigaldamine südamesse tähendas minu jaoks aga seda, et kuus kuud ei saa ma doonorneeru järjekorras aktiivseks ootajaks, kuna pean tugevat verevedeldajat tarvitama. Arst küsis, kas olen sellega päri. Eee, no las ma nüüd mõtlen natuke…. arvestades asjaolusid, et mu üks soon on kinni, siis ei, ma ei ole nõus, palun mulle hoopis 1 infarkt.
Muidugi olin ma nõus. Mis küsimus see üldse selline on.

Tahaks niiii väga öelda, et kallid sõbrakesed, ja siinkohal saigi lugu otsa. Aga ei, kaugel sellest. Peale sondeerimist alles igast jamad algasid. Aga long story short.
Kuna mu südame olukord oli oodatust palju tõsisem, siis mulle manustati väga palju kontrastainet ja kui alguses arvas minu dialüüsiõde, et ma saan need mõned päevad ilma dialüüsita kenasti hakkama, kuna mul mingis osas neerud veel toimivad, siis see polnud teps mitte nii. Peale uuringut pidid siiski nefroloogiast õed käima neli korda päevas kotidialüüsi tegemas ja kodus läks ka ikka veel hulk aega, enne kui saime tursed alla. Mul käis kreatiniin vahepeal lausa 794 peal ära. Sondeerimisele minnes oli mul see 461. See põhjustas väga tugevat iiveldust ja pea lõhkus otsas nii nagu homset poleks. Väga sant oli olla. Ja et sellest vähe oleks olnud, siis sain väga tugeva allergilise reaktsiooni, mis viis mu esmalt trombikahtlusega Pärnu EMOsse ja seejärel uuesti nädalaks haiglasse.
Ja hea oli, et läksin, sest kui Joosep nädal hiljem mulle järele tuli, siis ehmatas päris ära, et mis mu kätega on juhtunud. Ma alguses ei saanud aru, et millest ta ometigi räägib, mul ju nahk juba palju parem, nii ilus sile ja puha. Aga lihtsalt tema ei näinudki seda allergia kõrgpunkti ja nii olin ma haiglast välja laskmise päeval kaetud sinakas-roosakate laikudega, nägin täpselt selline välja nagu ma oleksin kelleltki kaikaga peksa saanud.

Kodus taastusin ka veel umbes kolm nädalat, kus ma siis ajasin nahka nagu sisalik. Kogu käelaba ulatuses tuli nahk maha ja selja pealt tuli nahka ja kõhu pealt ja reite sisekülgedelt ja varvaste pealt, vahelt ja alt, no ühesõnaga kõikjalt koorus nahka nii nagu ma oleksin päikse käes ära põlenud. Kõige retsim oli siis, kui Joosep pidi mu kõhukateetri plaastrit vahetama ja plaaster tuli koos nahaga maha. Vot see oli valus.
No vot, ja nii ma siis elangi.

Ei, see pole järjekordne „suvi kohe kätte jõudmas ja vaja kähku kaalust alla saada“ dieedipostitus, vaid ma räägin Paljast Porgandist ja vee tarbimise vajalikkusest. Olles ise hetkel dialüüsravil ja kogenud igapäevase vee tarbimise olulisust, tundsin, et pean sel teemal sõna võtma. Porgand küll kajastas oma kuivpaastu kogemust juba möödunud aasta novembris, ent suurem aplaava tekkis sellest siis, kui naistearstid ja arstitudengid moodustasid kevade hakul eraldi töörühma, et Porgandi jagatavat väärinfot kummutada.

Esmalt pean ma muidugi tunnistama, et varasemalt polnud minagi tea mis hea veejooja ja põhjuseid ei pea kaugelt otsima – mul nimelt polnud lapsena kombeks  niisama lagedat vett juua ja eks seda ikka sellepärast, et peres lihtsalt polnud sellist harjumust. Aga ma olin seevastu väga suur piimasõber, no kohe ikka selline ehe piimavasikas, kelle jaoks viis liitrit päevas polnud mingi näitaja. Ent suureks saades rauges minu piimajoomarlus ning mingiks vanuseks olin teadlik vee kasulikkusest ja vajalikkusest. Ja sellest tulenevalt võin teise põhjuse vabalt laiskuse arvele kirjutada, sest ega kui veepudelit käe ulatuses pole, siis jumala eest sa ei viitsi ju need kümme sammu teha, et end kraanini loivata ja klaasitäis vett juua, mkm. Surud lihtsalt alla selle tunde, et võiks juua ja lähed päevaga edasi. Ja kolmas põhjus on vale arusaam, mille ma kujundasin ee, ma ei teagi täpselt mille põhjal. Ma miskipärast arvasin, et kui mu neerude töö on langenud, et miks ma hakkan neid siis veel liigse veega kurnama. Ei ole vaja. Ehk sisuliselt oli mu mõttemall see, et mida vähem vett neerud peavad läbi filtreerima, seda lihtsam neil.
Jumal küll, praegu seda kirjutades mõtlen, et kui loll saab üks inimeseloom olla? Noh, tundub, et üsnagi. Ja teades kui paljud meditsiinitöötajad loevad mu blogi, siis päriselt – mul on häbi. Aga õnneks ma ei levitanud seda valearusaama kellegile edasi. Et vähemalt nii palju aruraasukestki mul jagus.

Minu suhtumine veejoomisse muutus kardinaalselt siis, kui ma tänavu aasta jaanuaris läksin haiglasse dialüüsravi ettevalmistus opile. Ma olin nefroloogia osakonnas ja mu palatikaaslaseks oli üks teine diabeetik, juba siirdatud neeruga naine, ja loomulikult me rääkisime kõiksugu asjadest, mis puudutasid neerusid ja ka vee joomist. Mulle jäi väga selgelt meelde lause – neerud tahavad vett, nad tahavad justkui veest läbi vettinud olla. Ja nefroloogias on sul kogu aeg pooleteise liitrine veekann kapi peal. Saab tühjaks, palud jälle ära täita. Hommikul tuleb hooldaja, kes paneb kirja palju oled joonud, palju pissinud. Alguses ma mõtlesin küll, et püha rist, kuidas ma jaksan päeva jooksul juua sellist kogust vett, kui siin haiglas antakse sulle viis korda päevas süüa – kolm põhikorda ja kaks oodet. Aga kõik on harjumuste kujundamises kinni. Pealegi, toidu võin ma ju osaliselt järele jätta, vesi on igal juhul vajalikum.

Hakkasime siis naabrinnaga võidu kaanima ja kuna mina olen hästi võistlushimuline, siis see oli hea motivaator ja harjutus harjutamaks endale veejoomise kommet sisse. Hommikul ärkasin – jõin tassi vett. Tunnike peale sööki jõin vett. Naabrinna jõi vett – jõin minagi vett. Käisin põiel – jõin vett. Sisuliselt kogu aeg kui vähegi tundsin, et kõhus on ruumi jõin ma vett. Ja mis oli tulemus? Kahe esimese päevaga tõmbas korraks jalad natuke rohkem turse kui muidu. Ei midagi hullu neeruhaige kohta, kes on maakeeli oma neerusid kuival hoidnud, aga siiski oli tunda ja märgata. Ent kolmandal päeval juhtus midagi enneolematut – mu jalgade turse vähenes ja mu analüüsid, eeskätt kreatiniin, mis oli haiglasse tulles 600 ringis, oli langenud poole võrra ehk 352 peale. Ja seda lihtsalt lageda vee tarbimisega. Nii et see peab sajaprotsendiliselt paika, et ainuke asi, mis kehast toksiine ja muud välja viib, on vesi. Kui inimesel ei teki uriini, jäävad liigsed mürgid, elektrolüüdid ja muu, mida keha ei vaja, organismi.

Minul oli kreatiniin tõusnud diabeedist tingitud neerutüsistuse tõttu, aga ma väidan, et kui ma oleksin igapäevaselt rohkem vett joonud, oleks mu kreatiniini tase oluliselt madalam olnud ja ehk ka dialüüsi kaugemasse tulevikku edasi lükanud.

Kui Porgand rääkis, mismoodi tema uriin muutus kuivpaastu ajal tumepruuniks ja väitis veel sedagi, et need kõik on aastatega kogunenud mürgid, mis nüüd temast väljuvad, siis ma tahaksin lihtsalt facepalmida.  See on lausrumalus ja näitab vaid seda kui vähe inimene teab anatoomiast ja füsioloogiast. Ma saan aru, et Porgandi meelt ei muuda ilmselt miski, kui siis võib-olla see, kui ta oma neerud pekki keerab ja vajab halvimal juhul aastate pärast ise dialüüsi, sest kõik arstid ja meditsiinis töötavad inimesed on ju ravimiameti poolt ära ostetud ja mida iganes. Ega minul pole ka tegelt vaja neid lahuseid ja insuliini ja verevedeldajat ja teisi ravimeid. Ma tegelikult kujutan kõike seda üldse ette, et mul on diabeet ja neerukahjustus ja sada muud häda. Võeh..
Ja kui siin kevade hakul tuli Reporteris uudis selle kohta, mismoodi suure jälgijaskonnaga Palja Porgandina tuntud Merilin Taimre propageerib eluohtlikke soovitusi ja seda veel eriti tundlikus eas noortele, ise sealjuures vastutust võtmata, siis mul vajusid käed lihtsalt jõuetusest rüppe.

Mina enam ei joo vett siis, kui meelde tuleb või siis kui janu tekib. Veejoomine on saanud minu uueks heaks harjumuseks. Hommikul vesi, peale sööki vesi, vahepealsetel aegadel vesi ja loomulikult ka sportimise ajal. Kannan nüüdsest veepudelit igal pool endaga kaasas ja lisaks aitab mul vee joomist meeles pidada ka selline äp nagu Water Your Body.
Vesi on oluline mitmel põhjusel. See aitab reguleerida kehatemperatuuri, vee abil jõuavad toitained organiteni, vesi transpordib rakkudesse hapnikku ja aitab kehast välja viia mürkaineid. Samuti on vesi naha niisutamise jaoks oluline komponent. Kui me ei joo piisavalt vett, võib see tekitada mitmeid terviseprobleeme: kuiv nahk, väsimus, nõrkus, peavalud jne. Teisisõnu – vesi on elu alus!

Ma ei saa küll inimesi sundida järgima emma-kumma nõuandeid, sest kõik on kinni uskumuste taga, ent võib-olla minu isiklik kogemus vee tarbimisest pani asjad natuke teise perspektiivi ning pani kedagi ümber hindama vee olulisust.
Vahel on nii, et inimesed, kellel on tervisega kõik liigagi hästi hakkavad kõiksugu lollusi välja mõtlema ja ei tea, mida ära katsetada. Need, kelle elu päriselt sõltub meditsiinist, et kasvõi üks päevki rahulikult mööda saata, nii naljalt enda tervisega ei eksperimenteeri. Meil on ainult üks keha, ainult üks tervis. See on see kõikse hinnalisem, sest kui seda pole, siis.. noh, mõelge ise edasi.