Retseptisoovitus: kana-juustu-küüslaugu kotletid
Joosep tuli laupäeval minu juurde sellise jutuga, et ma ei tee piisavalt tihti sooja sööki ja tema peab rämpsu sööma ja kohvikutes einestamas käima (milline alatu laim). Ma iga päev tõesti ei vaarita sooja toitu ja eriti veel sellise palavusega...no kohe ei kisu kuuma pliidi äärde, aga kuna ma solvusin ära sellise jultunud etteheite peale, siis hakkasin nüüd kiuste korralikuks koduperenaiseks, kes on juba suisa kaks päeva järjest suutnud oma armsamale sooja lõunasööki valmistada. Eile oli vähe lihtsam toit, aga täna tegin riisi maisi ja hernestega, kana-juustu-küüslaugu kotlette ja lisandiks sinihallitusjuustu koorese kastme. Joosep kiitis toitu taevani ja isegi märkis mu oma Facebooki seinal ära ja nii ma siis mõtlesin, et jagan teiega ka retsepti.
Kotletikute jaoks on vaja:
- 400g kana- või broilerifileed
- 1 kanamuna või 3 vutimuna (mina kasutasin vutikaid)
- 150g riivitud juustu (mina kasutasin Atleet juustu, mis on spetsjom küpsetiste jaoks)
- majonees
- 2 küüslauguküünt
- Santa Maria viie piprasegu
- paneerimiseks riivsaia
Valmistamine:
Haki kana- või broilerifilee väikesteks tükkideks. See väike on muidugi suhteline mõiste, aga tükkide läbimõõt võiks olla 1-1,5cm. Kui filee on lõigatud, siis lisa terve pakk riivitud juustu, vutimunad, 1 tl viie piprasegu, pressi küüslauguküüned läbi küüslaugupressi ja majoneesi pane tunde järgi (kotletimass ei tohiks jääda väga vedel või selline lägane, pigem selline tummisem). Mina lasin massil seista kuskil tunnikese, et maitsed saaksid paremini seguneda ja imenduda, aga samas ega see nii oluline ka nüüd pole. Aseta pann pliidile ja enne kotletikute pannile asetamist, lase pann korralikult kuumaks. See on selleks vajalik, et paneering imeks endasse võimalikult vähe rasvainet, sest siis jääb paneering mõnusalt krõbe. Küpsetamiseks kasutasin oliiviõli. Võtsin siis supilusikatäie seda kotletimassi ja suskasin riivsaia sisse. Kuna pann on tulikuum ja kotletid valmivad üpris kiirelt, siis vorpisin kogu aeg ühe pannitäie kotlette juba ette ära. Muidu küpsetasin kotlette kuskil 180C juures, aga vahepeal peab kuumuse vähemaks timmima, sest filee vajab seespidiselt ka veidi küpsemist. Aga üldjuhul, kui pealmine kiht on krõbe ja kuldpruun, siis ongi kotletik valmis.
Riisi keetmist ja herneste ja maisi lisamist ei pea vist eraldi välja kirjutama, et kuidas see tegemine käis. Aga lihtne ja kiire ülevaade sellest on järgmine: keetsin 2x100g riisikotikest ära. Peale keetmist loputasin riisikotikesed vee alt läbi, et riis ei jääks rõvedalt kleepuv, siis viskasin samale pannile, kus ma ennist kotlette praadisin, lisasin ühe purgi Bonduelle maisi-herne segu, tükike võid ja segasin ühtlaseks massiks ja oligi riis valmis.
Sinihallitusjuustu koorese kastme jaoks on tarvis:
- sinihallitusjuustu
- 1 karp maitserohelisega merevaiku
- piima või kohvikoort
- puljongikuubikut
Valmistamine:
Mina tegin kastme piimaga, aga kes valivad kohvikoore, siis soovitan sekka lisada ka vett või piima. Igatahes valasin kuskil 300ml piima potti, siis kaapisin kogu merevaigu sinna samma sisse, tükeldasin sinihallitusjuustu. Mul oli see kõige tavalisem sinihallitusjuust, mida müüakse u. 100g sektorina. Sellest pool purustasin kastme sisse. Lisasin maitseks veel ühe Knorri aedvilja puljongikuubiku ja lasin vaiksel tulel juustul ja merevaigul ühtlaseks massiks sulada ja lõpus võib veel maitseks värsket murulauku ja tilli peale hakkida. See kaste maitseb külmana ka imehea. Muidugist see kaste on küllaltki suure kaloraažiga, aga no see sobib kana ja riisiga suurepäraselt kokku ja vahest võib endale miskit head ka ikka lubada :)
Postituse lõppu siis väike pilt ka tänasest toidust. Miinus selle juures on aga see, et Joosep serveeris toidu endale kaussi (ütleb, et kausist mugavam süüa), aga ma oleksin eelistanud seda toitu siiski näha praetaldrikul. Mu sisetunne küll aimas, et ta tõstab toidu endale kaussi, aga ma ei hakanud näljast meest häirima sel tähtsal momendil :D Aga no ma loodan, et see kauss toidu apetiitsust ei vähenda. Mida head teie täna sõite?
3 kommentaari:
Postita kommentaar