Tõele au andes, siis ma ei arvanud, et ühele postitusele järgneb kohe teine samateemaline postitus, aga paraku on asjalood sedapsi, et olin siin vahepeal uuesti haiglas. Ma esialgu tükk aega mõtlesin, kas ja kui palju ma tahan antud teemat avalikult jagada, ent siis jõudsin selgusele, et kuna see puudutab väga otseselt meie edasist elu, siis otsustasin kogu teekonda kajastada ka siin – virtuaalselt, kogu oma ilus, valus kui ka võlus.

See pole mingine uudis, et olen tublisti üle 10. aasta elanud diabeetilise neerupuudulikkusega ja vähe ma ei kuulnud algusaastatel igal nefroloogi visiidil, et pane vaim valmis, varsti hakkad dialüüsis käima. Selline jutt väsitas kohutavalt, just emotsionaalselt. Nii ma otsustasin vahetada arsti. Parim otsus ever!
Elasin siiani siis rahulikult oma elukest, käisin regulaarselt kontrollis, sest teadsin, et ühel päeval saabub ikka see päev, kus ma vajan doonorneeru. Kui selle aasta septembris oli mu kreatiniin 354 ehk sisuliselt pool maad dialüüsini (kusjuures viimane lõpp läheb kiiremini), siis teadsin, et aasta-kahe pärast ilmselt hakkab kogu see pull pihta, kuid võta näpust. Oktoobris põetud kastriit ehk maopõletik kiirendas natuke asjaolusid. Kõiksugu põletikud on neerudele väga kurnav protsess ja nii said ka minu neerud põntsu. See tähendab seda, et paari kuuga minu kreatiniin tõusis üle neljasaja.

Loomulikult ei vaadata ainult kreatiniinitaset, vaid palju laiemat pilti, sest neerupuudulikkusega inimestel kipuvad muud näidud samuti lappesse minema, nagu näiteks kaalium, fosfor, kaltsium jne. Kui mu nefroloog, dr. Madis Ilmoja (minu suurepärane arst) kutsus mind haiglasse – statsi, et mu üldine tervislik olukord ära kaardistada, kuna me sammume tasapisi dialüüsile lähemale, siis mulle tehti kõikvõimalikud uuringud: jalgade veresoonte ja arterite uuring, röntgen, mitmesugused vereanalüüsid, neerude ultraheli, EKG, südameultraheli ja, vererõhu monitooring jne.

Ja mis nad siis avastasid…
Ultrahelis selgus, et mu neerud on hakanud kärbuma. See tähendab seda, et kui ma oleksin terve, siis mu neerude suurus oleks 10-11 cm, aga minul on üks neer 9 koma midagi ja teine neer 8 koma midagi. Mis on tunnistus sellest, et mu neerufunktsioon on langenud ja langeb ajas veelgi enam. Südame ultraheliga oli selline lugu, et mul avastati südame alumise lihase kahjustus. Kardioloog, dr. Kasper, ei saanud päris selget pilti, kas mul on infarkt olnud või mul on oht selleks, aga midagi on seal nihu. Seepärast tehti mulle järgmisel päeval, peale südame UH, uuesti ka EKG, veendumaks, et see polnud mingi ühekordne anomaalia. Paraku ei olnud. Mulle oleks tegelikult vaja teha kontrastainega uuring, aga seda nad hetkel teha ei saa, sest kontrastaine mõjuks minu neerudele antud olukorras nii laastavalt, et ma sisuliselt kukuksin mõne nädalaga dialüüsi. Kuid selge on see, et mind ootab ees südame sondeerimine. Kuid hetkel otsustati, et kõik see saab toimuma alles siis, kui hakkan dialüüsis käima, sest siis aitab masin mürgid organismist välja loputada või filtreerida või mis see korrektne meditsiiniline termin siin nüüd olekski?

Esimese hooga tõmbas kõhedaks kogu see pealetulev info, natuke oli vaja aega, et kõike seda seedida, aduda olukorra reaalsust, just emotsionaalselt. Ent tänase seisuga olen ma küll ebalev, kuid optimistlik. Ebalev sellepärast, et ma pole päris kindel, mismoodi kõik reaalis välja hakkab nägema, sest mul seisab ees päris mitu operatsiooni – dialüüsi ettevalmistus op, südame sondeerimine, siirdamine ja võimalik, et üks op tuleb veel seoses ühe tsüstiga, mis mul avastati juhuslikult siis, kui ma gastriidi tõttu käisin kompuutris.

Paramparamparaa, ja nüüd minu kõige lemmikuma osani!!! Nefroloog ütles, et nad tahavad mulle siirdada doonorneeru koos pankreasega ehk kõhunäärmega, mis sisuliselt tähendaks seda, et ma saaksin mitmeks aastaks diabeedist vabaks! Awesome, kas pole!? Mina muidugi uurisin ka rasestumise ja lapse kandmise kohta. Tänapäeval lubatakse doonorneeruga last saada ja arst ei öelnud, et olen puhta segi läinud, vastupidi, rääkisime kõik kenasti omavahel läbi ja kui uurisin, kas siis on ka võimalik last saada  kui pankreas siirdatakse, siis ütles, et väga huvitav küsimus, et mitte ükski teine patsient pole talle varem sellist küsimust esitanud ja et ta ei näe põhjust miks ei peaks saama. Ent peale pisukest mõtlemist lisas, et ainsaks takistuseks võib saada see, et kuna uus kõhunääre siirdatakse peensoole külge, siis loote kasvades võib see hakata siirikule survet avaldama. Kuid muud põhjust last mitte saada ta küll ei näe. Lisas veel, et ta kindlasti uurib selle oma kolleegilt, kes neid siirdamisi teeb    , järele.

Ise mõtlen, et kui juhtub ime ja kõhunäärme siirdamisega pole lapse saamisega takistusi, siis ma saaksin ju sisuliselt ilma diabeeti põdemata lapse ära kanda. Laps tuleks muidugi keisriga, sest doonorneeruga ei tohi ise sünnitada ja samuti ei saaks beebi rinnapiima, vaid RPAd, aga see kõik oleks lapse saamise kõrval titimiti. Aga ärme hakka enneaegu lootusi üles kruvima, sest enne tuleb kirurgi vastus ära oodata ja enne pean ma südamesondeerimisel ära käima, dialüüsi saama, neeru ootama, neeruga elama ja ravimidoosid paika saama ja veel natuke elama ja kui kõik on parlanksis, siis tuleb vaadata, mida mu emakas ja munasarjad kogu sellest värgist arvavad jne. Aga ikkagi on tore, et kuskil tunneli lõpus paistab pisike valguskiir.
Kas ma olen õnnelik? Jaaa. Kas ma olen lootusrikas? Jaaa. Kas ma kardan natuke? Oojaaa. Aga ma tean, et ma saan hakkama!