Eile skrollisin niisama enne uinumist viimaseid minuteid Facebooki feedi ja siis jäi näpu alla artikkel, kus oli lugu noorest naisest, kes pajatas Naistelehele oma legendaarse loo karujahist.Esiti ei hakanud ma seda uudist lahti klikkimagi, sest no minu jaoks on loomade hobi ja trofee nimel tapmine äärmiselt vastik. No selline, et võtan relva, ronin sügavale metsa, kükitan kuskil pukis varjul ja siis ootan, ootan kuni loom oma koduterritooriumile tuleb ja siis kihutame kuuli kerre.

Eriti haige oli see, kui mingi aeg levis Facebookis pilt noorest näitsikust, kes oli kuskil safaris ja kükitas surnud looma kõrval, endal suu kõrvuni, jahipüss käes ja pildi alla oli lisatud uhkeldavas stiilis "Tehtud!". Et nagu kas see ongi ühe inimese unistus, mida elus saavutada ja millega kekutada? Oh, oled vägev mimm, suutsid looma maha lasta - NOT! Palun öelge mulle, mille üle on siin uhkust tunda? Sa maksad mingile maikaga vennikesele, et too sõidutaks Su safarialadele või kus iganes need loomakesed ka ei pesitseks ja siis kuskilt ohutust kaugusest kõmmutad kuuli kerre ja oujee, oled ilge tegija. Minu meelest oled Sa hoopis hale.Äkki prooviks vahelduseks hoopis midagi loomade jaoks ära teha. Kasvõi annetada selle vaese nälginud ja haavandites vaevleva hobuse veterinaarkulutuste ja toidu tarbeks, kes alles hiljaaegu tänu headele kaaskodanikele viidi omaniku juurest ära. Või minge jalutage varjupaiga koertega, tehke neile pai. Või kui pole koerainimene, siis kindlasti leidub seal ka kiisusid, kes otsivad kodu, tahaksid mängida, silitusi jne. Tehke parem nende päev natukene rõõmsamaks.

Tundub, et inimestele on kõik lubatud. Kui inimene läheb meelelahutuseks või hobikorras metsa, et loom trofeeks maha lasta, siis see on OK. Ma ei tunneks sellistele trofeeküttidele grammigi kaasa, kui loom peaks neid ründama või tapma. Ise lähevad võõrale territooriumile kondama ja eesmärgiga tapma. Loom lihtsalt kaitseb ennast ja oma territooriumi. Seega mõistaksin looma, sest erinevalt inimesest, ei kalkuleeri ega plaani külmaverelist tapmist mingisuguse ego boostimiseks või trofee saamiseks.Karnivoorist loom tapab evolutsioonilistel põhjustel, mitte aga nii, et hommikul ärgates kratsib kõrvatagust ja mõtleb, et täna võiks pulli pärast mõne jänku maha nottida.
Ma saan aru, et ühiskonnas peetakse inimesi kõrgemateks olevusteks ja et me oleme ikkagi intelligentsed ja haritud, aga teate selle loomast kõrgemal olemise taga on paljudel inimestel kalk süda ja kibedus ja kadedus ja auahnus. Loomadel seda pole.

Ma ei eita, et selline loomaarmastusejutt võib minu kui lihasööja suust kõlada veits silmakirjalikult, aga ütleme nii, et ma olen hakanud samuti vähendama liha tarbimist. Ma ei saa öelda, et täielikult, aga näiteks, kui käin kursustel ja menüüs on valida ühepajatoit lihaga või juurviljapüreesupp juustuga, siis ma valin alati viimase. Sellepärast, et ma armastan kõiksugu püreesuppe ja teiseks on mul aeg-ajalt vastik mõelda, et see oli kunagi üks armas loomake ja kolmandaks mu tervisele on kasulikum, kui hoian oma käbarad loomalihast eemale. No ja minu jaoks on endiselt vahe sees, kas loom tapetakse lihtsalt ära a. meelelahutuse pärast b. trofee täiustamiseks c. adrenaliinilaksu, elamuse, kogemuse saamiseks, ego boostiks või selleks, et ise ellu jääda või mingil muul elulisel põhjusel. Ning samamoodi on erinevus, kas lähed looma nendel eelpool nimetatud eesmärkidel ise otsima, kus põhimõtteliselt lähed Sa looma koju ja lased vaesekese külmavereliselt maha. Ma pigem pooldan sellist humaanset hukkamist. Sellist, kus loom ei piinle ja kus enne hukkamist loomal ei eritu organismi stressihormoone. Näiteks mägedes elavad mongoolid jahivad loomi nii, et loom sööb rahulikult aasal heina, kõik on rahulik ja siis vist mingi mürginoolega hukatakse, mis mõjub suhteliselt kohe. Samamoodi ei poolda ma ka neid suuri lihatööstusi, kus loomad piinlevad.

Me oleme ka hakanud jälgima, et kust ja kelle käest me oma liha ostame. Samamoodi ka kanamunadega. Me ei osta mune, mille märgistuskood algab numbriga nr. 3, sest see tähistab puurikanasid. Ostame märgistusega 0, 1 või 2, vastavalt siis - ökokanamunad, vabakasvatuse kanamunad ja õrrekanamunad. Ühesõnaga ma ei taha väita, et ma ise olen patust ja süüst prii, et võiksin teistele siin moraalijüngrit mängida, aga igal juhul olen ma etem nendest meelelahutus mõrvaritest ja trofeekogujatest ja ma tunnistan oma eksimusi ja arenen. Vähemalt mulle endale tundub, et arenen. Need on küll babysteps, aga progress on progress ja veel aasta tagasi või nati rohkem poleks ma arvanud, et ma jälgin munapakendite märgistusi või et ma hakkan liha tarbimist vähendama.

Umbes kolm kuud tagasi koperdasin ühe postituse otsa, mis oli minu jaoks kuidagi väga vastuoluline.Seal kirjutati nimelt kapiblogimisest ehk sellest, et hoidku taevas selle eest kui keegi pereliikmetest-sõpradest-tuttavatest-töökaaslastest peaks juhuslikult nende blogi  olemasolust teada saama. Või kui tõesti keegi lähedastest peaks avastama nende blogi, siis ei soovi, et postitusi nende juuresoleku ajal loetaks. Et lugegu parem üksi, kusagil keldris teki all.  Lugesin postituse läbi ja mind valdasid kahetised tunded. Esiteks, minu jaoks jäi see piinlikkustunne natuke arusaamatuks, sest a. ma ise pole kunagi nii tundnud ega mõelnud ja b. kui inimene kardab oma blogiga avalikuks tulemist, siis miks üldse oma nimega blogida? Ja kui sa tunned, et mingi asi on sinu jaoks liiga piinlik, miks siis üldse sellest avalikult rääkida? Ma saan aru kui anonüümsena jagaksid, aga oma nime ja näoga? Vot sellest ma ei saa aru.

Ja et sellest veel vähe oleks olnud, et ma tundsin end segaduses olevat, minu suureks üllatuseks väga mitmed teisedki blogijad jätsid nii blogi kommentaariumisse kui ka Facebookis jagatud lingi alla kommentaare stiilis *jaa, taevas hoidku selle eest*, *ma olen samamoodi tundnud ja mõelnud*, *mind valdasid alguses täpselt samad tunded*, *täiega feelin, sest mul on ka nii akward tunne, kui keegi avastab, et ma blogin* jne. Ja mina, noh, mina lugesin ja imestasin, nagu reaalselt imestasin. Mis teil toimub seal? Kas teie blogi-mina ja päriselu-mina on siis niii erinevad või millest selline, ma julgeks öelda, kerge paanilisus? Et mis asja nagu. Ja kas ma olen ainus, kes ei häbene ega tunne piinlikkust oma blogimise ees? Ja kas see võib olla selle pärast, et mu pere ja sõbrad teavad, et ma olen blogis ja päris elus üks ja see sama inimene. Ja olgem nüüd ausad, need, kes blogivad oma näo ja nimega, eks neile omajagu ikka meeldib ka see tähelepanu. Mitte, et ainult sellepärast blogitakse, ent tihtipeale on see üks peamisi põhjuseid (v.a vanakooli blogijad). Kuigi mina ei alustanud blogindusega selle eesmärgiga, et saada tuntuks või midaiganesveel, ma ei teadnud isegi seda, et bloginduses on nii-öelda omad mõjuisikud, koostööd jne. Mina lihtsalt olin, olin õnnelik kui päevas tuli 30 vaatamist ära, haha. Aga jaa, tagasi tähelepanu juurde. Mina olen lausa nii edev, et aeg-ajalt tõstatan omaalgatuslikult ise seltskonnas teema üles ja uurin, et kas nad mu viimast postitust on ikka lugenud, mis arvasid ja kui ei ole, siis poolnaljaga karjatan üle ruumi, et mis mõttes ei ole lugenud!?

Ja loomulikult enamus mu sõpru ei jäta ka ise mainimata uutele tutvustele, et "kas teate, Kail on blogi" ja teevad seda kõige lambisemates kohtades, poes kassa järtsis seistes, kohvikus kelnerile kui too tuleb meid teenindama, arsti ukse taga oodates, ja siis niimoodi jagavad võhivõõrastele mu domeeni. Ja kui peaks juhtuma, et seltskonnas saavad teemad otsa, siis hakatakse minu kõige piinlikemaid juhtumeid lahkama, sest why not, kõik on ju avalikult blogis üleval. Ma võin isegi praegu siia lahkelt neid linke jagada, et saaksite lugeda, tutvuda, mälu värskendada. Lugemine muidugi omal vastutusel. Ühesõnaga selle kohapealt on mul piinlikkustunne vist veits puudulik ja seda on isegi mitmed sõbrad mulle korduvalt öelnud. Või noh, õigemini on nad väljendanud oma uskumatust, et kuiiidaaas sul kohe üldse pole piinlik kirjutada, mismoodi sa romantilisel vanniskäigul väikse puuksu vannivette lasid või püksid täis lasid või bussitripil mähkmesse pissisid. #hädaeiannahäbeneda

Ja kuna ma naeran ikka vääga palju, ennastunustavalt ja südamest, siis on juhtunud rohkem kui korra, kus olen püksid täis lasknud. Ja nii on aeg-ajalt sõpradel kombeks mulle meelde tuletada, et ma käiksin vahepeal pissil ära.

No vot, ja nüüd praegu loevad seda sama teksti tuhanded inimesed ja mul on savi. Selles suhtes olen ma üpriski külma närviga ja oskan olukordadesse "vahel ikka juhtub" suhtuda huumoriga. Ma lihtsalt mõtlen, et me kõik oleme inimesed ja mis mõttega peenutseda. Meil kõigil ju juhtub kõiksugu piinlikke apsakaid ja juhtumisi. Ma lihtsalt ei usu, et on olemas sellist inimest, kellel pole never elus ainsamatki piinlikku momenti olnud. Kui kuskil selline eksemplar on olemas, siis palun anna end üles.Lihtsalt erinevus seisneb selles, et iga inimese privaatsuse tundlikusaste ja moraalitunnetus on erinev. On neid, kes laotavad detailselt silmagi pilgutamata kogu oma eraelu letti ja siis on need, kes kasutavad teatavat filtrit ja kõige piinlikematest olukordadest ajalugu vaikib ning see kõik on fine. See on igaühe enda valik, mida ja kuidas end paljastab. Ja kindlasti ei taha ma väita, et need, kes ei kisu end kogu maailma ees paljaks ja ei räägi oma piinlikest seikadest, et need oleksid nagu mingid igavad kuivikud. Kindlasti mitte. Samuti ei leia ma, et need, kes seda teevad, et need oleksid kuidagi imelikud. Ja pealegi, mõelge kui mitte ükski hing ei jagaks selliseid lugusid ja hetki oma elust, siis oleks ju maru igav ja nii ei saaks üldse pulli ja kui sellistele asjadele sensuur peale panna, siis aastate pärast arvab uus pealekasvav generatsioon, et me kõik oleme ühed mitte puuksutavad aadli- ja saksa preilad. Kunagi ei röhitse, ei feili ja teame une pealt kõiki etiketi reegleid ning alati käime mööda joont.

Ühesõnaga nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis ma pole kunagi häbenenud oma blogi või seda, mida olen siia kirjutanud. Olgu selleks kurbus, pisukest jonni, pettumusi, rõõmuhetki, igatsused ja unistused.. kõik on olnud otse ja siiralt. Aa, üks asi siiski on, mis vahest paneb mind tahtma peaga vastu seina lüüa. See algaja kirjaneitsi toorus ja kandilisus, aga ma olen arenenud. Praeguse seisuga on mu tekstid ju täitsa söödavad või mis? Hakkasin isegi tänu ühele armsa lugeja märkusele tekste liigendama,mis pidavat muutma nägijatele pikemate tekstide lugemise märksa mugavamaks. Ma alguses kirjutasin ju kõik ühte jutti kokku, sest ei mina teadnud, et teil on vaevaline seda lugeda. Andke teine kordki teada kui miskit häirib või vajab muutmist, mina ju ei näe. Vot sellised lood siis seekord.

Aa, üks asi siiski meenus veel...
Nimelt, kui mitmed teisedki blogijad võtsid sellel päevavalgust kartva blogimise teemal sõna, siis puudutati ühtlasi ka tuntuse ja fännide küsimust, et sellest on kahju, et lugejad ei ole neid ära tundnud või kui on, siis pole ligi astutud, et see oleks tore tunnustus, kkui julgetaks ligi astuda ja juttu puhuda vms. Taaskord.. ma tõesti tundsin neid arvamusi lugedes end nagu üksik hunt, sest no ma ei häbene, ma pole kapiblogija ja mul on korduvalt tänaval ligi astutud ja juttu tehtud. Poes makstes on klienditeenindaja ära märkinud, et loeb mu blogi, bussi oodates on ligi astutud ja no eelviimane kord, mis juhtus vist juunis... hakkasime meie Janetiga trammipeatusesse suunduma, kui ühtäkki kostus eemalt selline uskumatusega segunenud elev hüüatus: "Eii olee... see ongi Kai ja Janet!"(tsauki-tsau Helina). Sellest kohtumisest katsun samuti lähiajal eraldi postituse valmis kribada, sest noh, ütleme eelsoojenduseks, et pärast jõudsin ma trammipeatusesse läbi mingi ilgema jandi.

PS. Teate, mis on inimeste üks parimaid oskusi? Iseenda üle naermine ja muhe eneseiroonia. Päriselt ka. Siis tulete igast olukorrast võitjana välja!!!

Natuke vähem kui aasta tagasi kurtsin ma siin, et mind kimbutab mingi kahtlane köha ja kuna ma mingil imelikul põhjusel väsisin ära kopsutükkide välja köhimisest, siis esimese loogilise sammuna käisin ära pulmonoloogi vastuvõtul
, kes mõõtis mu kopsumahtu, tegi röntgeni ja teatas, et kopsudega on mul kõik viimase peal. No super. Vähemalt kopsud elavad mul hästi. Kuid mind üldiselt see vastus ei rahuldanud. Õigemini mind ei rahuldanud see, et minult ei võetud kopsust proove. No neid samu proove, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber mingi bakteri olemasolu, aga no see-selleks. Ma ei hakka taas sinna teemasse laskuma, sest muidu saan jälle privas inimestelt kirjakesi selle kohta, et ma peaksin olema hoopis rõõmus ja tänulik, et mulle ei hakatud torusid kopsudesse ajama ja et mul pole kopsuvähki. No sorry, ma olengi rõõmus ja tänulik ja õnnelik, et mul pole mingit sõralist kallal, aga ma tõesti ei teadnud, et ma ei tohi siis rohkem oma kopsude pärast muret tunda, kui mul pole kõige rängemat diagnoositud. Las bakter elab rahus, eksole. Bakter tahab ju ka kuskil elada.

Igaks juhuks käisin allergoloogi visiidil ka ära. Mul endal pole tegelikult never olnud mingit allergiat, aga on ju ennegi olnud juhtumeid, kus vanemaks saades kujuneb inimesel välja mingi allergia. Pealegi ma aeg-ajalt ikka löristan nina, kui suvel miskit õitseb. Ei miskit hullu, aga natuke ikka. No käisin siis ära, tehti terve rodu kõiksugu allergiateste kõikvõimalike allergeenidega (porgand, õun, õielised, tolmulised, teraviljad, piim jne), kuid arst teatas, et allergiate koha pealt olen ma täiesti puhas leht - null allergiat. Kuigi testi ajal mul üks koht sügeles küll, aga paistetust või punetust ei tekkinud ja seega on kõik timm. Jumal tänatud, vähemalt milleski olen terve :D

Tulles tagasi minu kevadise postituse juurde, siis mitmed lugejad pakkusid, et minu köha põhjustajaks võib olla vererõhuravim Gardace, mida ma olen julgelt üle 10-aasta võtnud. Kusjuures seda sama arvas ka allergoloog, aga mina skeptilise jäärapäise patsiendina keeldun seda uskumast, sest see pole üldse minu jaoks loogiline ja ma ei lepi sellise vastusega, et lihtsalt nii on. Ma tahan mõista ja aru saada, et miks ja kuidas? Ma saan sellest kõigest aru, et antud pikaajaline ravimi kasutamine võib põhjustada köha, aga kuidas on omavahel seotud see, et söömine aktiveerib ravimi kõrvalmõju poolt põhjustatud köha? Makes no sense. See tõesti lihtsalt ei klapi minu jaoks, sest köhima hakkan ma enamasti alles siis, kui ma söön näiteks leiba, kartulit, porgandit, pähkleid jms.

Üks mu lugeja kirjutas mulle privas, et mul võib olla logopeediline probleem. Kuid mulle jäi natuke arusaamatuks see, et kas ja miks selline probleem üldse tekib. No umbes, et neelan valesti või kuidagi teistmoodi ja siis see põhjustab köha. Et on olemas suisa selline protseduur, kus inimesel nina kaudu aetakse sond sisse, mille küljes on mingi mikroskoopiline kaamera, mis filmib mälumist ja kõike seda, mis toimub suuõõnes ja toidu neelamise ajal. Ning oluline on sellele protseduurile kaasa võtta enda toit, see toit, mis siis põhjustabki vaegusi. Kui ma ei eksi ja õigesti mäletan, siis oli mingi teine, vähe inimlikum, võimalus ka protseduuri läbiviimiseks, aga lihtsalt kuna kõigile ei toimi see üks ja ainus variant, siis on ka alternatiiv. No ühesõnaga miskit sellist. Ning mulle aina enam hakkab tunduma, et pean ikka sellel logopeedilisel protseduuril ka ära käima... kui vaid leiaks selle aja. Seda tehakse ainult Tartus ja Tallinnas.

Nonii, ma luban... või siis tegelikult ei luba kah, et see on viimane postitus sellest saatest, sest tunnistan ausalt, et ma jätkuvalt plaanin seda saadet edasi jälgida. Ei, mitte sellepärast, et hirmus põnev oleks, tegelikult hoopis vastupidi - natuke nõutu olen.

Esimene saade oli põnev, sest seal oli kohe täielik action käimas, kuigi kui nüüd tagant järgi mõelda, siis ma mõistan, mis minu jaoks vajaka jääb. Osad leiavad, et saade on labane ja nõme ja igav ja mõttetu ja maitselage jne. Mina selliseid hinnanguid ei hakka andma, küll aga on hakanud tekitama see saade minus küsimusi, et mis kogu selle saate point on? Kas ongi lihtsalt see, et näidatakse televaatajatele, mismoodi üks paar kruvib oma titevoodit kokku, teised lähevad titabeebiga jalutama, kolmandad käivad beebifotograafi juures oma pisikest ilmaimet jäädvustamas ja vahepeal näidatakse sekka krooksumist, puuksutamist, oksendamist, tehakse juttu imetamisest ja Mallu kirjeldab oma mokkasid...

Ausalt, ma saan aru, et see ongi elu ja ilmselt kõike seda nii tahetaksegi vaatajale serveerida - elu omas mahlas, ilma klantsimata ja ilustamata, aga mina oleksin võib-olla saatesse kaasanud ka professionaale. No võtame kasvõi esimese osa, kus üks sünnitaja, peale tunde valutamist, lõpetas lõpuks ikka erakorralise keisriga. Oleks tahtnud ämmaemanda kommentaari kuulda antud olukorrale, et miks nii juhtub? Millal otsustatakse erakorralise keisri kasuks? Ma oletan, et siis, kui ema ja laps on ohus, aga millised on ohumärgid ja millal võiks naine ise hakata nõudma keisrit? Või siis see teine osa, kus rõhk oli titabeebidele nime registreerimine, imetamine ja haiglast koju pääsemine. Siingi oleks saanud ju kaasata imetamisspetsialisti nõu andma, et millised on kasvõi need esmased või üldised õiged imetamisvõtted, mida tuleks kindlasti jälgida, et imetamine poleks põrgulikult valus ja piinarikas ning kuskil oleks võinud olla selle spetsialisti kontaktid. Mallukas oma blogis kirjutas ka sellest imetamisspetsialistist, kui võtted alles käisid, aga no kamoon - saates oleks võinud ka ju ära märkida...

No ühesõnaga nagu ma juba mainisin, siis ma pole endiselt välja peilinud selle saate pointi. Aga no võib-olla sellel polegi seda... võib-olla ongi see lihtsalt selline telku ees lömitamine ja teiste inimeste eludesse piilumine. Kuigi iseenesest idee oli lahe ja sellest oleks saanud palju kiftima saate, aga praeguse seisuga...  ei midagi informatiivset. Tundub, et Joosepil oli õigustatud reaktsioon, kui esimese saate lõpus küsis, et mida näidati ja kui ütlesin, et põhiliselt laste sündi, siis Joosep küsis ülimalt üllatunud häälel, et mis neil siis enam seal näidata on, kui lapsed on ära sündinud...

Ma tänase saate algust ei näinud, aga kas keegi teab, kuhu see joogatajast ja hüpnoosiga sünnitaja kadus?

Eelmise nädala neljapäeva hilisõhtul pakkisin targu enda ja poobiku tavaari kokku, et saaksin hommikul kauem põõnata ja äratuskella edasi lükata. Ma pole absoluutselt hommikuinimene ja hommikul üles tõustes näen ma välja nagu pulstunud tuust ja mitte ainult... ma tunnen ka end nagu läbi lukuaugu pressitud morsk (kuigi Joosep väidab, et olen hommikuti imeilus ja armas). No on kuidas on, oluline on see, et lõpuks ajasin end ikka püsti ja söögilaua all nohisev Janet loivas ka esikusse, kui märkas, et haarasin kapiukse küljes rippuvad rakmed.

Jõudsime bussijaama umbes seitse mintsa enne bussi väljumist ja kuna mul oli meeles, et varem väljus täpselt samal ajal kaks bussi, siis otsustasin kärmelt t-piletist järgi tsekata, et teaksin, kas pean hoolikamalt jälgima, et kust suunast buss sisse sõidab. On ennegi nii juhtunud, et üks buss sõidab sisse ja teine buss tuleb minut hiljem järgi, aga kuna esimese bussi mootorimüra summutab teise bussi saabumise ära, siis olen nii mõnestki bussist sedasi maha jäänud.
Paraku jõudsin ma ainult sihtkoha sisse tippida, kui juba keeras esimene buss sisse ja loomulikult suures tippimistuhinas ei pööranud ma sellele tähelepanu, et kummalt poolt see buss nüüd saabuski... aga egas midagi. Eks tuleb minna ja küsida.

Kamandasin siis Janeti bussiust otsima. Leidnud ilma erilise vaevata bussiukse, kobisime bussi ja sain teada, et see sõidab Pärnusse. Böäk-böäk! Kuid bussijuht lisas, et Tartu buss on taga. Ukerdasime siis tagurpidi bussist välja ja olin esiti otsustusvõimetu, et millist käsklust Janetile anda. Tean-tean, bussijuht andis mulle ju suuna kätte ja teoreetiliselt oleks see tähendanud seda, et kui seisan näoga bussi poole, siis peaksin vasakule minema, aga kuna ma olen niii palju inimesi kohanud, kes on hoonete ja esemete positsioneerimises üli kehvad, siis ma kahtlesin selle info õigsuses. Inimene võib ju öelda küll, et taga, aga elu on näidanud, et see võib tähendada nii vasakul, paremal, ees, taga, üleval või all.

Kuid hoolimata skepsisest andsin esimeseks käsuks Janetile pöörata vasakule. Janet keeraski, no nii moe pärast meeter vasakule ja siis näitas uuesti mulle Pärnu bussi ust. Umbes nagu daah, loll pime, uks ju siin samas! Ma siis kordasin jäärapäiselt uuesti, et mingu vasakule, aga no Janet ei liikunud mitte grammigi, vaid jõllitas pingsalt esimese bussi ust edasi. Sain aru, et vasak käsk praegu siin ei toimi ning järgmiseks otsustasin bussi eest minna. Vahepeal olin ma miskipärast jõudnud kindlale veendumusele, et buss on teise bussi taga ehk paralleelselt kõrval.

Janet läkski kenasti esimese bussinina eest läbi ja keset bussijaamaplatsi ja mina taga korrutamas, et otsigu uks, kuid siis jäi seisma, vaatas ringi ja keeras järsult ümber ja hakkas mind tagasi Pärnu bussi peale lohistama. Ma taga peaaegu, et ahastunult kisendamas: "Eiiiii, otsi teine buss mulle!!!". Janet jäi selle peale seisma. Jälle vaatas ringi ja võttis uuesti suuna sama bussi peale, kuhu me esimesena sisse ronisime. Ma olin nii piiri peale aetud, sest ma ei tohtinud Tartu bussilt maha jääda ja olin juba valmis Janeti ette asfaldile põlvili laskuma ja taevastelt jõududelt abi anuma, kui äkki jooksis üks proua meie suunas ja küsis, kas mul oleks abi vaja. Einoh, kes mind natuke rohkem teavad, siis tavaolukorras oleksin ma abist keeldunud ja öelnud masaanisehakkama. Korduvalt saanud ju. Ainult, et bussist maha jäänud ja siis on Kiku tahtnud mind peajagu lühemaks teha.

Igatahes tänu sellele heale prouale saime me lõpuks õigele bussile ja vaata raiska, bussijuht ei valetanudki, see too teine buss seisiski täpselt esimese bussi taga, mitte aga küljel, ees, all või üleval, vaid taga. No täitsa kohe nagu ime. Hakka või inimesi taas uskuma. Kui ma Tartu bussi astusin, siis tervitasin kergelt naerdes bussijuhti ja bussijuht muigas mulle vastu. Hiljem sain veel jupp aega mõelda sellele, mismoodi kaks bussitäit rahvast sai tasuta meelelahutust jälgida. Hakka või piletiraha küsima ma ütlen :D

Eile õhtul oli vist peaaegu pool Eestit teleka ette naelutatud, sest vaatasid saadet "Me saime lapse" ja ega mina siis erand polnud. Mul ei olnud tegelikult vähimatki plaani kirjutada või hakata antud saadet arvustama, sest see on selline ülitundlik teema ja kui ütled ühe silbigi valesti, siis loobitakse mind tibuemmede poolt elusalt kividega surnuks. No ja kuna elu on mulle armas ja ma loodan ikka kõrge vanaduspensionini ära elada ja ühel ilusal päeval oma ihusilmaga seda maailma veel näha, siis on vast targem oma mokalaat kodus teki all maha pidada.

Kuid tulles positiivsete asjade juurde, siis mulle puges eriti hinge Malluka peaaegu nutma puhkemine. See oli kuidagi armas ja siiras ning äärepealt oleks minul ka pisara välja kiskunud, aga ainult peaaegu. Lihtsalt tavaliselt Mallu ei näita oma pehmet ja haavatavat poolt ja on loonud endale sellise pohhuistist tough enough kuvandi, kes ei heitu millegi ees. Seepärast oligi vahelduseks üliarmas näha seda inimlikku ja õrna poolt. Okei, ma rohkem ei puuduta seda peaaegu nutma puhkemise teemat, vaid ütlen nii palju, et Mallu on selle saate minu vaieldamatu lemmik tegelane. Ja mitte sellepärast, et on staarblogija, vaid sellepärast, et oligi kõige ehedam, kõige muhedam ja tundis end enamjaolt vabalt.

Kuid paar, kes tekitas minus kõige enam imestust, oli Linda ja Mario. Ma vahepeal kergitasin lausa uskumatusest kulme, sest minu jaoks oli kuidagi nii võõras vaadata ja kuulata, kui ettevalmistamata nad lapse tulekuks olid ja et polnud end isegi kõige elementaarsete teadmistega kurssi viinud. Vähemalt selline mulje jäi ekraanilt vaadates. No võtame kasvõi selle padja värgi. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes ei tea, et vastsündinule ei panda vankrisse või voodisse patja pea alla...

Teine koht, kus mul vajus korraks lõug peaaegu nabani, oli see, kui Linda nii muuseas, ühistranspordi jutu jätkuks lisas, et ööklubis ka inimesed tõuklevad ja on raske suure kõhuga seal käia... mul oli nagu ah? Ma endiselt ei suuda uskuda, et seda kuulsin, sest minu jaoks pole klubi nüüd küll koht, kuhu viimaseid nädalaid rase peaks ronima. Aga no mida mina ka tean. Võib-olla tänapäeval ongi okei padurasedana klubitamas käia.

Linda ja Mario kohta tekkis veel see küsimus, et kas Linda pole mitte seesama tütarlaps, kes osales ka saates >"Kallis, Sa oled kosunud", kus üritas Orgu abil kaalust alla saada, aga kahjuks ei jagunud piisavalt tahtejõudu, sihikindlust ja teadmisi, sest mäletan, mismoodi serveeris Orgule pärast mitme nädalast treeningut ja toitumiskava jälgimist, makarone sardelliga ja magustoiduks lajatas liitrise jogurtitopsi lauale... ning kas mitte selle sama kaalusaate lõpus ei tulnud see raseduse värk avalikuks? Võib-olla ma eksin, aga hääl on igal juhul küll sama. Ma palusin Joosepil vaadata ja öelda, aga no see mäluke pole enam tea mis hea... :D

Täiesti lõpp. Esmaspäeval sündis meie toredate naabrite perre uus titabeebi ja alates sellest hetkest, kui sain teada, et tita on sündinud, olen ma esmaspäeva lõunast saati kõiki maja ette sõitvaid autosid stalkinud. Justkui naabrinaine jalutaks otse sünnitustoast beebi kaenlas koju. Einoh, millal varem olen ma lasknud kainel mõistusel oma tegemisi häirida, eksole.

Aga tegelikult jäin ma sellise asja peale mõtlema, et millal oleks õige aeg katsikule või värsketele vanematele õnne soovima minna? Ses suhtes, et õnne võib vist igal ajal soovida, nii sotsiaalmeedias, sõnumiga, kui ka trepikojas kokku joostes, , aga ei tahaks ju olla üks nendest mõtlematutest mölakatest, kes ei suuda austada värske ilmakodaniku ja vanemate privaatsust. Ma sellise emotsionaalse inimesena tahaksin ka loomulikult kohe minna ja tervitada uut titabeebit, aga kuna ma tean, et ma ise ei seediks sellist peale lendamist, siis hoian end vaos. Ning ilmselt vajaks värske ema järgnevad nädalad ainult rahu ja sünnitusjärgset taastumisaega ja et saaks natuke ise omaette olla ja tutvuda üksteisega. Seega ei hakka ju vägisi lillesülemite ja koogiga ukse vahelt sisse pressima.

Lisaks on ju veel oluline teada, et vastsündinute immuunsus pole täielikult välja arenenud ja seega ei tundu mulle mõistlik oma isekate soovide ja tahtmiste pärast muuta elamine läbikäigu hooviks, sest ega suguvõsa on ju nagunii järjekorras ootamas, et minna uut võsukest tervitama. Ning võib-olla pole nende uus titabeebi selline kukununnukene, kes laseb katsikulisi rahulikult vastu võtta ja nad näevad kurja vaeva, et gaasivaludes vaevlevat titabeebit magama saada, siis on ka nõme oma katsikujutuga peale käia.

Kui mu õde sai oma esimese lapse, siis mina olin toona ehtne pubekas, kes käis kogu aeg nahaalselt  ukse vahelt piilumas ja uurimas, et millal ükskord ometigi kavatseb see nunnukas üles ärgata. Mul polnud toona pubekana halli aimugi sellest, kui kurnav võib sünnitus naisele olla, eriti kui see kestab tagasihoidlikud 34h. Mina mõtlesin lihtsalt, et näe õde oli padurase, siis ühel hetkel läks sünnitama ja tagasi koju naases ülinumpsiku beebiga and the end. See, et ema ja laps vajaksid omaette olemise aega ja rahu, no see ei koitnud mulle kordagi. Aga no õnneks olen ma selle vahepealse aja jooksul suti teadlikumaks saanud ja enam nii nahaalselt ei käitu. Aga ega õde ise ka mulle miskit selle kohta öelnud ja nagu näha, siis jäi toona mul puhtast intelligentsist ka vajaka.           

Ühesõnaga ma saan aru, et mõistlik oleks oodata ja lasta värskel ilmakodanikul ja vanematel uue elukorraldusega natuke harjuda, sisseelada ja alles siis mõelda võimalikule katsikule. Oeh, aga ikkagiiii... mõelda vaid - meie kortermajja tuleb see pisike nööbike elama. Huvitav, kas mul õnnestub aeg-ajalt end jalutustele kaasa ka nihverdada ja kui end eriti hästi ülal pean, siis äkki saan kärutada ka... #beebidonniinunnud
Kas olete katsiku kommetega kursis või milliste katsikulistega olete ise pidanud kokku puutuma? Jagage nõu, siis tean, millest hoiduda :)

Viimasel ajal olen olnud suht torssis olemisega ja tundnud, et mott on täiesti maas. Olete vist isegi seda märganud, et maru harva postitan miskit uut. Eks sellel ole ka põhjus. Ma nimelt mingi aeg võtsin aja maha ja hakkasin omaette peas mõtet veeretama, et mis oleks, kui lõpetaks üldse blogimise. No kohe täitsa ära. Finito, pakin pillid kokku ja adjöö. Ma ei taha ja ma ei viitsi ja mul on kopp ees. Jah, #olenratsionaalnesuurinimene

Kõik algas sellest, kui mul kevadise kursuse ajal polnudki lihtsalt piisavalt aega, et blogida ja see põhjustas minus frustratsiooni. Eriti rängalt mõjus see siis, kui tagasiteel koju panin bussis suurejooneliselt plaanid paika, et kui ükskord koju jõuan, siis löön jalad seinale, võtan läpaka sülle ja toksin kahe sõrmega 10 posti niimoodi valmis, et silm ka ei pilgu ja sõrmeotsad on pärast villis. Kuid reaalsus oli see, et nii kui ma kodu uksest sisse vajusin, toimus suuremat sorti pingelangus ja põhimõtteliselt ma ainult magasin ja vahepeal tihkusin looteasendis pleedi all nutta, sest ma ei jaksanud blogida. Joosep püüdis mind lohutada, aga mina ulgusin edasi nagu titt, et jätku mind rahule, sest ma tahan lihtsalt oma rutiini tagasi, tahan hommikul oma harjumuspärasel ajal ärgata, kohvi keeta, kodu kraamida, Janetiga tegeleda ja blogida. Tahan neid igapäevaseid tegemisi teha, mis olid varem minu üheks päeva osaks. No näete, siit saite praegu vastuse küsimusele, et kas olen pigem rutiini armastav inimene või pigem spontaanne.

Õnneks suvepuhkusega sai mul see halamisperiood läbi... vähemalt nii ma arvasin, sest kuigi mul oleks vahepeal olnud blogida terve maa ja ilm, siis ma ikka ei teinud seda. Miks? Sest ma tundsin, et enamik inimesi soovivad eranditult lugeda ainult ja ainult minu pimedusega seotud äpardustest, feilidest ja tegemistest, no et kuidas ma ikka täispimedana hakkama saan. Ühelt poolt saan ma lugejatest aru, et eks see teistmoodi maailm pakubki huvi ja on paeluv. Ma mäletan, kui olin ise alles 5. klassi koolijüts, siis meie kõrvalmajas elas samuti üks pime mees, kes jalutas iga päev meie maja taga oleval kasealleel, katsudes valge kepiga hoolikalt enda ees olevat teed ja muruäärt. Mäletan, et ma niimoodi salaja silmanurgast piidlesin tolle pimeda silmi (no salaja sellepärast, kuna kartsin, et kui otse silma vaatan, siis äkki vaatab vastu :D) ja need olid minu kui lapse jaoks veidi hirmuäratavad, kuna olid natuke moondunud ja üleni valged. Kuid hoolimata nendest kõhedusttekitavatest silmadest, oli mul juba lapsena mustmiljon küsimust, mida oleksin tahtnud teada, kuid ega niisama naljalt ei astu keegi ju pimedale tänaval ligi ega hakka intervjueerima.Esiti veel 20 aastat tagasi. Seepärast ongi tänapäeval blogi selline vahva kohake, kust saab veidi piiluda pimeda inimese telgitagustesse ja ma suurima rõõmuga jagangi kõiki neid hetki.

Mulle meeldib oma elu ise juhtida ja ise teha oma valikuid. Just sellisena tahan ka oma lugejatele meeldida. Ometi pole see koguaeg päris nii olnud. Mõni aeg tagasi märkas Joosep, et olen aeg-ajalt nukker ja natuke eemalehoidev ning esimesel korral, kui uuris, et mis mind vaevab, siis ma esiti ei osanudki kohe miskit vastata. Kuid natuke hiljem mainisin, et iga kord, kui päris ausalt enda tundeid ja mõtteid väljendan ning kui minu mingisugune arvamus või seisukoht ei ühildu kellegi teisega, siis vajutatakse kohe mu blogile dislike ja see on nii nõme ja mõjub ahistavalt, justkui ma ei tohiks muudel teemadel sõna võtta ja pean kindlates raamides püsima ja et mulle aitab - panen blogi kinni ja lõpetan Delfiga ka koostöö jne.

Selle peale tuletas Joosep mulle meelde ühe juutuuberi video, kes võttis sõna sellisel teemal nagu fake persona. Ehk siis see, kuidas inimesed kas sotsiaalmeedias, blogis või ilmsi jätavad endast teadlikult teise mulje sellest, kes nad tegelikult on ja mida enam nad seda teevad, seda rohkem nad seda tegema ka peavad ning  seda enam energiat nõuab see kestev valemulje jätmine. Näiteks need, kes riputavad endast kogu aeg netti üles alati ekstra sätitud pilte, alati meigituna, alati valitud riietega ja õige nurga alt... need lahutavad ennast järjest enam sellest, millised nad näevad niisama tavaolukorras, iseendana välja. See on nagu üks lõputu tsirkulatsioon, mis muutub aina stressirohkemaks ja järjest keerulisem on kogu aeg, igal ajahetkel tähelepanu käes olla selline fake persona.

Mina õnneks olen selle koha pealt täiesti puhta südametunnistusega, sest pole never endast kuskile feik pilte üles riputanud ega emotsioone teeselnud/varjanud, aga ühes olen ma küll süüdi – ma hakkasin mingi aeg teadlikult vältima tundlikke teemasid, mille kohta mul oleks olnud oma arvamus, sest lasin end mõjutada blogi FB laikidest. Minu jaoks oli veidi arusaamatu see suhtumine, et mis mõttes keegi vajutab ühe postituse põhjal blogile dislike? Kui ma vestlen oma sõbraga ja kui meil juhtub olema mingi konkreetse teema osas erimeelsusi, siis ma ei torma jalgu trampides uksest välja ega lõpeta ju puhtalt sellepärast sõprust ära, kui üks meist arvab teistmoodi...

Seega jõudsin vahepeal olukorda, kus kajastasingi ainult neid teemasid, mille kohta arvasin, et need on populaarsed ja võiksid mu lugejatele meeldida, kirjutades põhiliselt ainult oma pimedusega seotud apsudest, juhtumistest koeraga ja vältides neid teemasid, mis väljendasid mind kui lihtsalt Kaid, kellel on omad mõtted, arvamused ja suhtumine rohkematel teemadel kui lihtsalt pimedus, puudega inimesed ja juhtkoerad. Sest tundsin, et kui inimesed juba teavad, kuidas ma süüa teen, kuidas riideid valin, kuidas ennast kaalun, teekest keedan, veresuhkrut mõõdan, kuidas saan hambaharjale pastaga pihta või kuidas on minu koera õpetatud, siis muu neid justkui enamei huvitakski. Ometi on mul mõtteid paljudel teemadel, mõnedega neist olen rohkem kokku puutunud, mõnel teemal tahaksin lihtsalt vahest midagi oletada ja siis kommentaaridest lugeda, mida minu lugejad asjast arvavad. Arvan, et minus on märksa rohkem peidus kui humoorikas teadmeteos juhtkoeraga pimeda inimese elust.

Tegelikult, kui ma alguses oma blogiga alustasin, ei osanud ma uneski ette näha, et ühel päeval võiks mul olla sadu jälgijaid ja tuhandeid vaatamisi päevas ja et mõningane populaarsus võiks mind nõnda palju mõjutada. Alguses ajasin lihtsalt vaikselt oma rida ja olin väga kauge kogu sellest blogindusest. Tänaseks olen aru saanud, et ole milline tahad, Sa ei saa kunagi kellegile 100/% meeldida ja edaspidi on mul nendest FB blogilehtede dislikeridest poogen,sest ma ei taha ennast statistika järgi kujundada ja kogu oma pika postituse lõpetuseks tahangi öelda, et edaspidi kirjutan taas ilma filtrita ja seega olge hoiatatud, sisu ei pruugi Teile meeldida! :)

Oeh, täna alustas TV3s oma uut hooaega "Kuuuurija", kus esimeses avasaates keskendus Katrin Lust eranditult pedofiiliale, kus tänu ohvri tunnistustele, toodi avalikuse ette terve posu pedofiile ja selle kahtlusega inimesi ning nende väärastunud maailm. Ma istusin diivanil terve saate aja täiesti tardunult, sest mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi saab meie väikeses kogukonnas miskit nii jäledat toimuda.

Ma ei tea, kas kellegil tekkis veel sarnaseid mõtteid, aga kuulates ohvrit, tuli mul ahastus peale ja tekitas korduvalt küsimusi, et miks ometigi läks kohtumisel pedofiiliga kaasa? Mis oli see, mis ei lasknud sellel ahelikul lõppeda, vaid aina viis ohvri järgmiste pedofiilidega kokku? Miks läks taas uuesti ja uuesti nende haigete värdjatega kokku saama, kui teadis, et see lõppeb järjekordse seksuaalse pilastamisega? Miks? Kas tõesti keeruline lapsepõlv ja kodune olukord? Raha pärast? Läheduse puuduse tõttu? Šokiseisund? Eneseotsing? Kus olid nende laste vanemate silmad või teised lähedased?

Olgu kuidas on ja ega tegelikult antud küsimuste vastused polegi enam olulised, sest siin loeb ainult üks asi -alaealist koolipoissi kuritarvitati seksuaalselt ja sellega ongi juba kõik öeldud.

Ma ei tahaks nii mõelda, aga kahjuks taoliste lugude ilmsiks tulemisega hakkab paratamatult iga kord kuklas alarm vasardama, kui kohtad kuskil lastega lähedalt seotud asutuses meessoost õpetajat/kasvatajat. Tean, et see pole nende õpetajate suhtes õiglane, kes tegelikkuses pole hälbega, aga no see on täpselt see sama efekt nagu on nende annetuste küsimisega. Inimesed ei ole lihtsalt enam nii altid annetama, kuna nende heatahtlikust on korduvalt kuritarvitatud ning siis need, kes tegelikult ka vajaksid abi, jäävad heade inimeste abist ilma, või mis veel hullem, hakatakse alusetult süüdistama kelmuses ja sildistatakse ühiskonna poolt päevavarasteks.

"Kuuuurija" saate juurde tagasi tulles, siis ma nõustun seksuoloog Rammuliga, et pedofiile pole mõtet vangikongi pista. Esiteks juba sellepärast, et vangis istumine ei ravi antud hälvet. Istub oma aja ära, pääseb vabadusse ja kõik algab otsast peale. Nagu saates öeldi, siis Eesti ühiskond on rohkem raviusku kui karistususku, aga siin on jälle see suur AGA... pedofiilide ravi on meil ju vabatahtlik. Minu jaoks täiesti arusaamatu? Pedofiil ohustab meie ühiskonna kõige väiksemaid, nõrgemaid ja mõjutatavamaid liikmeid ning siis ainus, mida meie riik on suuteline nende kaitseks tegema, on pedofiilidele pakkuda vabatahtlikku ravi. Nagu mida helvest!?! Umbes, et kuule, ole pai ja äkki mõtleksid ravile mineku peale? Nagu päriselt!? Ma tõesõna arvan, et ainuõige ja ainuke lahendus sellele ongi pedofiilide sunniviisiline kastreerimine. See on haigus, millest ei saada terveks, kui inimene ise just ei tunnista, et on haige ja vajab ravi ja on nõus vabatahtlikult ravi saama. Aga kõik need ülejäänud, kes ei ole nõus, kes ei tunnista enda hälvet, mis nendega siis teha? Nagu see "Kuuuurija" viimane pedofiili kahtlusalune. Ma lihtsalt kuulasin Urmas Kausi vastulauset ja ausalt mul läks süda pahaks. See oli ju nii ilmselge, et sellel vanaätil suu tossas nagu vana tehase korsten. Tema pooldab tervislikke eluviise ja kohe ütles poisile, et ei mingit suitsu ega napsi ja tuli ainult dokumentide asjus abi saama ja samal ajal võis olla tõesti ka saunaõhtu, aga seda täiesti juhuslikult, eksole ja kui poiss soovis ka saunaõhtust osa võtta ja leili võtta, siis ega kätt ei saa ju ette panna ja mingit kontakti polnud ja kõik oli väga tervislik ja blaa blaa blaa Ise ka usub seda iba või?

Ma siiralt loodan, et Eesti õigussüsteem vaadatakse kriitilisema pilguga üle ja karistused karmistatakse ning et pedofiilsuse eest hakatakse inimesi saatma sunniviisilisele kastreerimisele, sest ausalt, kui ma järjekordselt kuulen või loen kuskilt, et keegi peksis vanamemme kirvega surnuks, teine vägistas, tappis ja mattis laiba metsa, kolmas pilastab lapsi, siis mõtlen küll, et miks meil üldse kunagi surmanuhtlus ära kaotati? On ju sarimõrvareid,manjakke, psühhe, kes on nii kalgistunud ja iga kord, kui karistuse ära kannavad, algab kõik uuesti. Sellised tuleks lihtsalt saata hukkamisele.