See on tõesti "hea" küsimus, mille ma pooljuhuslikult leidsin, kui Googeldasin juhtkoera teemalist infi ja mulle viskas ette Delfi teemalehe, kus toimetaja Lauri Jürisoo oli sellise vahva küsimuse õhku paisanud. Ma esimese hooga mõtlesin, et ah, raudselt mingi igivana teema, mida on juba miljon korda läbi nämmutatud, aga näe kae imet - lausa jooksva aasta oktoobrikuu teemalehes oli see põletav küsimus päevakorras.

Vahelduseks oli rõõm ka lugeda Delfi kommentaatorite toetavaid ja kaitsvaid sõnavõtte pimedate ja juhtkoerte kohta, mis olid kohati nii humoorikalt kirja pandud, et ma lihtsalt naersin nagu lämbuv kajakas. Kuid leidus ka paar kodakondset, kes jagasid toimetaja eluliselt olulilist muret ja kuna neil puudub vastus otse allikalt, siis lahke inimesena mõtlesingi tulla Eesti esimese juhtkoerakasutajana avalikuse ette, tõsta käed üles ja tunnistada puhtsüdamlikult, et enamasti mitte keegi ei korista meie koerte tagant junne ära ja teate miks?

• Juhtkoer on pimedal inimesel üldjuhul ikka selleks, et oleks rohkem iseseisvust ja sõltumatust teistest inimestest, mis omakorda tähendab seda, et meil ei tolkne igal sammul nägijast sõpra, tuttavat või tugiisikut kaasas, sest sellisel juhul poleks juhtkoeral enam üldse mingit mõtet. Seda esiteks.
• Teiseks ei ole tegelikult üldse minu sõprade asi minu koera sitta kilekotikesega kokku rookida, vaid minu kui juhtkoerakasutaja asi on võimalusel lasta koeral häda teha kuskile sinna, kus inimesed ei liigu, lapsed ei mängi ja inimesed ei ela.
• Pealegi ei käi asi nii, et pime hoiab kilekotikest lahtiselt koera tagumiku all, koer istub taguotsaga sinna sisse, laseb eeskujulikult junnid kotikesse ja siis pime seob rõõmsalt kotile sõlme peale ja viskab sopsti prügikasti. Kus see kuradima prügikast veel paikneb? Või ma pean terve päeva, ükskõik kuhu ma ka ei läheks - poodi, kohvikusse, ilusalongi, bussi peale jne, seda kakakotikest truult endaga kaasas vedama kuni ma ükskord koju jõuan ja senikaua selle eest hoolitsema nagu oma kõige väärtuslikuma eseme eest?

Lisaks, ma ei leia, et Delfi artiklis toodud teemapüstitus oleks olnud kuidagi tervemõistuslik või adekvaatne, sest juhtkoerte ja tavaliste koerte arv ei ole proportsionaalselt võrreldavad. Las ma valgustan Sind, hea Lauri ja kõik teised huvilised, meil Eestis elab umbmääraste arvutuste kohaselt ligikaudu 100 000 koera, neist kõigest 35 on juhtkoerad. Paljud neist ei ela isegi tiheasulas. Kas selle teadmise juures endale ei tundu natuke imelik ja naeruväärne hakata teritama hambaid nende inimeste kallal, kellel puudub praktiline võimalus oma koera järelt koristada?

Ma saan aru, et probleem kui selline on täiesti olemas ja ma ei proovigi mitte mingilgi moel olukorra tõsidust vähendada või kahtluse alla seada, aga kui liistule võetakse konkreetselt juhtkoerakasutajad, kellel ei jää asi suhtumise või hoolimatuse taha kinni, vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumiste taha, siis see on see, mis ajab okkad turri. Umbes, et kui tavaliste koeraomanike poolt põhjustatud pasalaviiniga mõistuse ja jõuga enam toime ei tulda, siis pöörame pilgud pimedate poole, sest Keegi. Peab. Ju. Süüdi. Olema. Ja ega nemad ometigi saa vastu vaielda, et korjavad piinliku täpsusega viimse kui hunniku üles.Ega ometigi, eks ole!? Kuid võta näpust... ma tooks just ühe loo eeskujuks.

Ükskord juhtus ühel pimeda juhtkoeral tõesti keset kesklinna bussipeatust üks pisikene oops ja teate mis? Ei, see pime ei teinud sellist nägu nagu ei oleks mitte kui midagi näinud. Kuid hoolimata sellest, et pime hakkas taskust kilekotikest välja kookima, ei saanud kaaskodanikud jätta võimalust nähvamata ja torkasid teravalt, et koristagu oma koera sitt ära. Ise samal ajal nähes, et pime juba tegeleb antud olukorraga. Oleks siis kasvõi abi pakkunud või sõnaliselt juhendanud, aga EI, nad seisid seal nagu tummahambad ja jälgisid põnevusega, kas ja mismoodi pime hunniku üles leiab. Isegi nii paljutki ei suudetud suud lahti teha, et pimedat informeerida sellest, et sai platsi puhtaks ja et enam pole tarvis upitada ja olematut junni otsida.

Ühesõnaga natuke jättis sellise pastakast välja imetud teema mulje, millest järjekordne clickbait uudis treida, mõtlemata sellele, et sitalaviini põhjustajateks ei ole juhtkoerad ja nende kasutajad, vaid probleemkoerte laisad omanikud. Ning tõenäoliselt on põõsastes inimeste roojat rohkem kui pimedate inimeste juhtkoerte oma. Kui ei ole ilmselgelt lihtsaid lahendusi, siis võiks ju proovida asja ka teise poole pealt näha, sest nagu eespool juba kirjutasin - asi ei ole suhtumises ega hoolimatuses vaid lihtsalt mõistlike võimaluste puudumises.

Praegu just tegeletakse uue juhtkoerte süsteemi loomisega ja järgmisest aastast alustatakse pilootprojektiga... äkki peaks tõesti saatma ettepaneku, et lisagu eelarve reale Starshipi pakiroboti teenus ka sisse, kes pidevalt jälitaks pimedat ja juhtkoera ja kui koer hakkab roojama, siis läheb robot ja tõstab oma robotkäega junnid kasti ja kärutab edasi. Selle ööpäevane teenus pidavat maksma kõigest natuke üle 400 euri + käibemaks, aga kuna juhtkoeri on 35, siis äkki on meil lootust saada hulgihinnaga.

Kõik need, kellel on peas rohkem kui kaks karva ja kellel pole sõpruskonnas ka kedagi, kes oleks püsti hädas sobiva ja lihtsa soengu tegemisega, võivad rahumeeli järgneva postituse lugemise vahele jätta. Te ei jää mitte millestki ilma. Garanteeritud! :D

Järgnevalt tahaksin jagada üht ääretult lihtsat ja armsat soengunippi kõigile neile, kellele pole taevaisa armust juukseid just ülemäära palju antud või kellel justkui on juukseid, aga juuksekiu struktuur ise on äärmiselt õrn ja peenekoeline. Mind on samuti selle viimasega õnnistatud. Mul nagu kiharaid jätkuks, aga nagu üks meie pere tuttav kunagi imestunult ütles, et mul on nii õrnad ja pehmed juuksed, täpselt nagu titabeebidel. Loomulikult on ka krooniline hormonaalne haigus ehk diabeet mu juustele piraka karuteene teinud Kuid vähem oluline faktor minu juuste juures pole ka see, et olen neid üle 10-aasta kergvärviga värvinud. Kuid õnneks ma ei kasuta fööni, juuksesirgendajat, loki- ja vahvlitange - ühe sõnaga meie elamises puuduvad üleüldse sellised elektroonilised vidinad. Õnneks, sest muidu oleks mul arvatavasti peas juba heinad. Eks ma katsu mingi aeg sellest lähemalt kirjutada, et milline on minu juuste lugu, sest ega mul pole alati olnud sellised jonnakad ja haprad juuksed nagu praegu.

Tegu siis kõige lihtlabasema krunnsoenguga. Jaa, tean-tean... ma arvan, et ma pole ainuke isend siin planeedil, kellele on kunagi sõna "krunn "assotseerunud natuke sellise babuljast koristajamuti sonksiga, kuid uskuge või mitte, aga krunnisoeng oma lihtsuses võib tegelikult olla vägagi armas, ilus ja ka elegantne. Kunagi linnas ühel näitsikul oli tehtud krunn ja selle peale oli tõmmatud peenekoeline juuksevõrk, millel olid kaunistuseks väikesed pärlmutterroosad pärlikesed ja minu arvates nägi see oma lihtsuses super armas ja võluv välja. Lausa nii võluv, et ma vahtisin jupp aega lõug ripakil teise inimese kukalt ja oleksin äärepealt isegi trepist alla pudenenud. Tal oli muidugi neid kiharaid rohkem kui rubla eest. Arvan, et kellegile teisele mõeldud kiharad said ka ekslikult armulise taevaisa poolt sinna antud. Kuid tulles tagasi minu soengunipi juurde, siis see käib järgmiselt.

• Tee hobusesaba. Ise vali, et kui kõrgele, kuid antud krunnsoengu puhul peaks tegema pigem kõrgemale. Kui soovite elegantsust, siis soovitan madalamale teha.
• Kui hobusesaba on tehtud ja patsikummiga kinnitatud, siis läheb tarvis ühte õhemat ja väiksemat sorti kaelasalli, mis tuleb siduda ümber hobusesaba kinnituskoha ja seda nii, et salli otsad jääksid võrdse pikkusega. Kellel pole kodus üleliigset kaelasalli vedelemas, siis äkki leiate mõne sobiva SIIT!
• Järgmiseks jaga hobusesaba kaheks ja võta üks salliots ja juuksesalk ning põimi need omavahel kokku. See oleks mõistlik ajutiselt otsast millegagi kinni siduda, et lahti ei rulluks. Teise salli- ja juuksesalguga toimi täpselt samamoodi.
• Seejärel võta need kaks salliga põimitud juuksesalku ja hakka neid ümber hobusesaba kinnituskoha krunniks kokku keerutama ja seda küllaltki tugevasti, et krunn hiljem laiali ei vajuks.
• Kui krunn tehtud, siis salliotsad seo omavahel lõpus kokku. Võimaluse korral võid salli otsadest lipsukese teha või need sootuks ära peita ja soovi korral lisada muid kaunistuselemente. Kuid mina lähtun sellest, et less is more!
• Dadaaa, ongi valmis! :)

Meile lihtsalt anti ühel üritusel selline ootamatu ülesanne, kus oma paarilisele pidi õpetuse järgi soengu tegema ja ainsateks abivahenditeks antigi see sama sall, mille hiljem sai endale kingituseks jätta. Minu sonks pildil pole kaugeltki täiuslik, kuna lisaks sellele, et mul oli värv välja kasvanud, tegi pool sellest soengust mulle Joosep. Ma julgen kahtlustada, et Joosep oma vabast ajast ei käi kuskil salaja hobusesabasid meisterdamas, et oskaks mängleva kergusega une pealt ühe sellise lihtsa patsi kokku visata. Vastupidi. Ta oli hoopis sellise olekuga nagu oleks ekslikult kuskile femmede käsitööringi sattunud, kudumisvardad pihku susatud ja öeldud, et ole pai ja koo nüüd meile edasi-tagasi parempidises koes ja õhusilmustega tutimüts ja siis kui oled umbes poole soovitud pikkusest ära kudunud, siis hakka kahandama... :D

Eelmisel nädalal, peale intekat suundusin sõbranna Avega vanalinna einestama ja kuna meie mõlemi sooviks oli süüa miskit maitsvat ja kerget, siis peale pikka vaagimist otsustasime minna Rataskaevu tänaval asuvasse veganrestorani V. Seda muidugi peale seda, kui Ave feilis kõikvõimalike katsetega mind nattipidi kuskile Aasia toitlustuskohta vedada. Mitte et mulle Aasia köök ei maitseks, maitseb küll, isegi väga, aga päris igasse punkrisse ma sööma ka ei lähe. Ma olen tohuijaa kui palju umbmäärast Aasia kööki saanud proovida ja no enam ei taha. Mul on paar kindlat lemmikut välja kujunenud ja that's it!

Eelroaks võtsime siis mõlemad peediravioolid pähklikreemitäidisega ja teate, ma vannun oma armsa vanaema mälestuse nimel, et need olid maailma parimad ravioolid ever, mida on mul kunagi au olnud mekkida. Soovitan 100% proovida! Lihtsalt i-me-lised. Ainus kriitika oleks, et miks neid ravioole nii nõmedalt vähe peab eelroas olema? Ainult neli! See on ju puhas narrimine. Ning kuigi need veganravioolid ei näinud sugugi välja nagu klassikalised harjumuspärased ravioolid, siis mulle maitsesid need nii kohutavalt palju, et tõmbasin pärast söömist vaikselt oma taldriku sõrmega ka veel mitu korda üle, no et ükski väärt kraam raisku ei läheks. Avel oli minu pärast vist tiba piinlik, sest üritas mind metsalist sosinal korrale kutsuda, aga ma ei teinud kuulmagi. Kuid on the bright side… vähemalt ma ei lakkunud taldrikut puhtaks :D

Pearoad võtsime Avega erinevad ja kuna me jagasime üksteisega väga heldekäeliselt oma roogi, siis oskan nii enda kui ka Ave toidu kohta miskit kosta.


Mina võtsin pearoaks vürtsised täidetud tacod, aga ütleme nii, et mulle isiklikult see mingit erilist maitseelamust ei pakkunud. Tacod olid nagu tacod ikka. Täidises oli palju kasutatud ube ja kuna ma tacosid ja ube söön niisama ka igakuiselt üpriski palju, siis seekord polnud see minu tassike teed, mis oleks minu meeli köitnud. Natuke igav. Oleksin eelistanud ubade asemel miskit muud, midagi põnevamat, midagi mis oleks maitsemeeli grammike rohkem erutanud. Lisaks oli minu roas mingisugune sulatatud juustulaadne pallike ja kuna see oli selline maitsetu plönn, mille ma tervena suhu pistsin, siis struktuurituse ja maitsetuse tõttu tekitas see minus tunde nagu ma mäluks mingisugust tatiklimpi ja ma pidin end täitsa koguma, et see alla neelata. Fuh, teist korda seda süüa ei tahaks.

Ave ise tellis endale mingisugused grillitud kangid. Nime kahjuks enam ei mäleta, aga olid sellise tugevama ja kiulise struktuuriga. Äkki keegi veganitest oskab öelda? Serveeriti basmatiriisi ja kookospiimakastmega ja no mulle jällegist nii kohutavalt palju maitses. Mitte küll nii palju, kui need peediravioolid, neid ei trumpa miski üle. Kuid erinevalt minu roast, sobitusid Ave pearoas kasutatud toiduained omavahel lihtsalt oivaliselt hästi kokku, muutes kogu roa suussulavaks. Kõik oli kuidagi nii paigas. Magus-soolane-mahe-pähkline, ma ei oska seda kirjeldada. Kui ma oleksin ise valinud endale need grillitud kangid basmatiriisi ja kookospiimaga, siis oleksin kogu kupatusele andnud 10 punkti 10st ja jäänud ülirahule, sest see oli tõesti midagi uut ja maitsvat.

Veel tahaksin ära märkida ka super toreda, teadliku, abivalmi, tähelepaneliku, kiire ja rõõmsameelse teeninduse. Hindan kõrgelt neid omadusi ja ma alati sulan sutisutikene ära, kui poobikule serveeritakse kausikesega värsket jahedat vett. Ka ikkagist klient! :)


Ning kindlasti tahan veel tagasi minna ja proovida nende teisi imetabaseid roogi. Kui ma nende FB lehelt
õigesti aru sain, siis neil on iga nädal uus menüü... nii et uudistamist jagub.

PS. Tegu ei ole reklaampostitusega. Tegu on "käisin elus esimest korda veganrestoranis ja jäin ülirahule" postitusega! ;)

Istun siin mingis ära kuivanud piimalägase plekiga hommikumantlis, juuksed juustused, lürbin oma raviteekest ja sääred on jõhkramat piimhapet täis. Selline imeilus algus oma päevakese alustamiseks. Teid vist natuke huvitab, et kust see piimhape mulle niimoodi üleöö säärtesse sai... ja isegi, kui ei huvita, siis peate ikkagi lugema ja mulle ja minu pingutustele-saavutustele-ellujäämisele kaasa elama.

Kui ma paari päeva taguses postituses kirjutasin
oma paksuks minemise saagast ning kurtsin, et peaaegu kõik mu püksid on kitsaks jäänud ja et ma käiksin trennis küll, kui mu trennikaaslane poleks vahepeal endast lapse välja pressinud, siis kae nalja - hommikul helistaski mulle Riina ja kutsus mind endaga kaasa jalutama. Täpsustades, et teeb umbes 4-5 kilomeetrise ringi ja uuris, kas jaksan. Mu esimene mõte oli, et mis mõttes, kas jaksan? See pole ju midagi. Nohu. Eriti veel arvestades seda imeilusat päikesepaistelist ilma, mis meil eile oli. Nii ajasingi jalad kõhupeki alt välja, jätsin blogimise sinnapaika ja suundusin liikumist nautima.

Aga taevas halasta, oleks ma varem teadnud, et titemammad on sõjaprintsess Xena ja amatsooni ristandid, kelle jaoks on mäest üles-alla rallitamine sama lihtne nagu taksosõit, oleksin ma targu silmagi pilgutamata valetanud, et mul on täna teeegelikult maaaru tihe  päev tulemas... See oli tõesti tõeline surmaretk, kus pool "jalutusest" oli veremaik suus ja eluke veeres silme eest läbi. Mõtlesin, et kui ma just enne infarkti ei saa, siis  Ma suren lihtsalt veepuudusesse, sest higi täiega lahmas ja kuna ma polnud selliseks "jalutuseks" valmistunud, siis ma ei hakanud veepudelit endaga kaasa tarima. Kui ma Riinat paremini ei teaks, siis ma arvaks, et üritas mind ära tappa. Kuid hoolimata eilsest atendaadikatsest, jäin ma siiski ellu. 1:0 minu kasuks! :D

Tänu taevale jäi poole tee peale ka Riina abikaasa töökoht, kust me siis läbi astusime ja tegime väikese hingetõmbepausi, mitte et sellel, kes on alles hiljuti sünnitanud (not me!), et sellel oleks seda tarvis olnud. Mkm, Riina jaksas tee peal isegi juttu puhuda, aga Mina lihtsalt vaikselt surin ja köhisin kopsutükke nagu tiisikuline. Kohale jõudes nentis Riina abikaasa, et mõtleski juba endamisi, et kuidas täna see siia jõudmine nii kaua aega võtab, aga siis märkas, et Kai ka kaasas, kes ei jaksa sammu pidada... tänks mees! Mitte et see oluline oleks, aga ma enamuse ajast tegelesin elus püsimisega. Pärast lippasime veel toidupoest ka läbi ja tegime kiire shoppingutuuri, kus meiega liitus ka Riina 1. klassi koolijuts, kes kassas seistes märkas ülivärvilist unenäopüüdjat ja teatas entusiastliku rõõmuga üle poe: "Emme, vaata kui ilus ja niii värviline... me peaksime Kaile selle ostma!". Hehehe, rõhutades eriliselt sõna "värviline". Nagu autasuks või nii, eksole, et ma ikka ellu jäin :D

Jap, tõsi jutt. No mitte selliseks paksuks paksuks nagu valge emavaal, aga mul hakkasid püksid jalas kuidagi vastikult kiskuma ja siis ma tormasin ummisjalu poodi ja ostsin endale uued püksid, sest no see on ju esimene asi, mida iga normaalne laisk inimene teeb, eksole. No võib-olla mitte kõik inimesed, sest on neid tublisid inimesi ka, kes käivad meil ju trennis. Ma käiks ka, kui mu trennikaaslane poleks kaks kuud tagasi endast lapse välja pigistanud.

Igatahes ostsin mina endale H&Mist ilusad ja soodsa hinnaga uued püksid, sest ega ma ei saa ju palja tagumikuga ringi käia. Jalga need seal kabiinis läksid ja istusid lausa valatult, kuid mu rõõm oli üürike, sest peale ühekordset kandmist polegi ma rohkem neid endale jalga venitanud, või no õigemini korra üritasin veel, aga avastasin õudusega, et need raisad on samuti kitsaks jäänud. Jalga sain, aga pasta küll, mul oli selline tunne nagu keegi oleks mu vereringe kinni pigistanud ja kui need püksid peavad mul kasvõi minuti jagu veel jalas olema, siis toimub mul iseeneslik jalgade amputatsioon.

Ma ei tea isegi seda, et mis suuruses ma endale need uued püksid soetasin, aga fakt on see, et need jäid nädalaga kitsaks. Ma olin põhimõtteliselt olukorras, kus mul oli kapis 7+ paari pükse ja ainult ühed neist läksid mulle normaalselt jalga ja see oligi viimane piisk karikasse. Mõistsin, et enam ei saa vanaviisi jätkata , kus ma viimased pool aastat võtsin öösiti snäkikausi ette ja vahtisin järelvaatamisest poole hommikuni saateid ja seriaale järgi. Selle järelvaatamise küüsi langesin ma seetõttu, et mul muul ajal pole eriti aega telkut vahtida, aga ma ei saa, õigemini ei suuda jätta ju ka vaatamata, et mis teemasid uuriv ajakirjandus seekord kajastab ja mis lemmik seriaalides edasi juhtub jne.

Kuid õnneks tänu taevale mõistsin, et selline öine snäkitamine ja kaootiline unerežiim ei mõju pikas plaanis mu tervisele ja figuurile hästi ja kui ma ei lõpeta ja ei distsiplineeri end, siis ei lähe enam kaua, kui ma hakkan välja nägema nagu Dracula vanaema. Teadsin, et nui neljaks, aga ma PEAN end tagasi ree peale upitama, pprioriteedid paika seadma ja mõistusega endale aru andma, et need saated ei jookse kuskile eest ära ja selline karuteene oma tervisele pole seda väärt, sest meil on ainult üks keha ja üksainuke habras tervis! :)

Nii tegin lõpliku otsuse... ee, vist eelmise nädala teisipäeval, et elan suhkru- ja nisujahutsölibaadis ning suurendan kõiksugu aedviljade ja puuviljade kogust oma menüüs. Asendan kartuli tatraga ja näksimisisu rahuldan kõiksugu juurikate ja seemnete näksimisega ning ütlen ei suhkrule, ei kiirtoidule, ei poolfabrikaatidele, ei krõpsudele jne.

Minu kõige probleemsem piirkond on alati olnud kõht ja seda terve minu teadliku elu. Kohe kui unustad end natukenegi kauemaks diivanile istuma, on kõhupekk oma kamraadidega platsis ja panevad mingi hullema telklaagri koos pekipeoga püsti. See on lihtsalt nii haige ja nõme. Kobigu tissidesse. Mitte, et seal ka väga oleks rasvkoe defitsiiti märgata, aga kui oleks minu valida, siis no iga kell valiksin tissid. See on kaalutõusu juures vist kõige positiivsem nähtus ever - boobs are grouing ja seda ilma kirurgilise sekkumiseta.

Eks ma annan endale aru, et tegelikult hea vormi saavutamiseks ei piisa ainult õigest toitumisest, vaid tuleks ka liikumine paika saada ja trenni teha, aga no minu jõusaali käimised on ajutiselt pooleli jäetud, kuna mu trennikaaslane sai vahepeal lapse ja nii mul polegi teist kõhupeki saatusekaaslast, kes viitsiks ja tahaks tulla minuga 2-3 korda nädalas trenni tegema.

Sellised lood siis siinpool sood ja eks ma püüa pingsalt sihti silme ees hoida, sest lisaks tervisele ja figuurile motiveerib mind veel üks asi - minu kauaaegne unistus. Unistus, mille ma mingi aeg matsin täiesti maha, kuid nüüd on taas päevakorras ja see puudutab tätoveerimist ja needistamist. Kuid sellest kõigest plaanin lähemalt ja detailsemalt kirjutada eraldi postituses. Seniks aga be cool ja kuulmiseni! ;)

Eelmise nädala esmaspäeval käisin ERRi raadiomajas, kuna käisin ülemaailmse diabeedipäeva raames Vikerraadio hommikuprogrammile intekat andmas. See lastakse homme hommikul *visates praegu pilgu kellale, siis tegelikult juba täna* eetrisse.

Põhjus, miks sellest üldse kirjutan, on nimelt selles,et üks küsimus, mille Taavi Libe mulle esitas, jäi mind mu oma vastuse tõttu kummitama.Küsimus oli siis järgmine: mis on see, millest ma kõige enam peale nägemise kaotust puudust tunnen?

Võiks ju arvata, et siin pole mitte millegi üle pikemalt vaja mõelda, sest asju, millest ma puudust tunnen, tuleb kamaluga. Aga võta näpust, ei tulnud. Ma päris tükk aega mõtlesin, et no millest ometigi võiksin ma puudust tunda, aga esimese raksuga ei tulnud ühtegi asja pähe. Imelik, kas pole!? Oleks võinud öelda, et tahaks oma vanemaid, Joosepit, õde ja õelapsi näha. Et milliseks on nad ajaga muutunud. Janeti pähklipruunisid silmasid tahaksin väga näha. Teha väikese jalutuskäigu linna peal ja uudistada neid kohti, mis on peale ehitusjärgseid muudatusi külvanud rohkelt segadust ja mind korduvalt ära eksitanud. Ma oleks võinud öelda, et tahaks uusimat tehnoloogiat ja värve näha, sest mõned neist on hakanud mälus tuhmuma. Läheks kaeks tänapäeva kinos 3D filmid üle.Läheks seenele. Läheks turule. Lahendaks ristsõnu. Loeks võrkkiiges raamatut. Seda päris raamatut, paberist lehekülgedega ja puha. Teeks endale autojuhiload ära ja istuks autosse, millal iganes hing ihkab ja põrutaks seitsme tuule poole ja lihtsalt oleks. Olles vahepeal lihtsalt kellegist täiesti sõltumatu. Käiks ja pildistaks ilusaid-toredaid hetki. Ehitaks ja remondiks kodu ning tuiaks mööda sisustuspoode ringi ja kahmaks kõike meelepärast kokku ja vastavalt tähtpäevadele meisterdaksin kõiksugu vahvaid asju ja dekoreeriksin kodu ära jne.

Ehk siis kõikide nende näidete põhjal võiks öelda, et ma tunnen väga puudust iseseisvusest. Vabadusest olla sõltumatu. Sellest elementaarsest igapäevasest vabadusest, mis kõigil teistel on olemas. Ja ma arvan, et inimesed võiksid seda iseendaga aega veits rohkem väärtustada, mitte võtta iseenesest mõistetavana, ja teha just neid asju, mis teevad hingele pai. Sest hoolimata sellest, et me inimestena oleme sotsiaalsed olendid, kes vajavad teist liigikaaslast enda kõrvale, siis vajab iga inimene ka aega omaette olemiseks.

Täitsa imelik, et see imelihtne asi ei turgatanud inteka ajal mulle kordagi pähe. Ma vastasin hoopis midagi muud, mis on samuti minu jaoks väga oluline teema, ehk üksteise märkamine. Kuid absoluutselt teisest mastist ja pole nagu eriti seotud isiklikult minu endaga või nägemise kaotusega. Veits kõlasin nagu MW, kes soovib kõigile maailmarahu, headust, lahkust, et näljad ja sõjad lõppeksid. Mis iseenesest, arvestades praegust maailmas valitsevat olukorda, pole sugugi mõttetu lillelapselik soov, aga no saate aru, eks?

Korra veel mõtlesin, et aga äkki ma olengi oma sellise elukesega nii ära harjunud ja elan rahus oma pimedusega, et ma ei mõtlegi konstantselt iga päev nendele asjadele, millest ma olen ilma jäänud ja et oioi, millest kõigest ma veel jään ilma. Et järelikult see väide, mida ma päris palju olen öelnud, et ma olen õnnelik ja rahul oma praeguse olekuga, vastabki tõele. Vastab tõele, et ma ei tihu kuskil looteasendis üksi nutta, et miks elu on ebaõiglane ja miks ma ei saa enam kõiki oma lemmik tegevusi teha jne.

Ma lihtsalt olengi rõõmus ja tänulik kõige muu eest. Ma olen rõõmus ja tänulik, et diabeedi tüsistuse tagajärjel pole mul veel jalgu alt ära amputeeritud ja olen tänulik, et ma jaksan toimetada, blogida, olla armastav ja hoolitsev naine oma mehele ja suudan olla inspiratsiooniks ka teistele. Ma olen lihtsalt lõpmata tänulik ja tunnengi rõõmu teistest väikestest asjadest. Mu maailm pole pilkane pime koht, kus on hirmus ja kõle. Mul paistab ka siis päike, kui päev on sompus, sest mu pool vigane silmanärv viskab mulle aeg-ajalt vimkat, tekitades mulle tunde nagu täna oleks helge ja valgusküllane päev, kuigi reaalselt on taevas ja kogu olek hallimast hall. Aga ei, mitte mul! ;)

Kuid eks kuulake ise seda intervjuud ja minu vastuseid, mis ma seoses ülemaailmse diabeedipäeva raames andsin. Ehee, no näed, see küsimus, millest ma puudust tunnen, jäeti üldse intekast välja. Ju ma mõtlesin liiga kaua ja kuna ma ei vastanudki lähtudes enda vajadustest, siis polnudki vist mõtet sisse jätta. Intekat saate järelkuulata SIIT! Ja selle põhjal kirjutatud artiklit saate lugeda SIIT! :)

Mina ei tea, kes selle nädala esmaspäeval Joosepit tagumikust hammustas, aga tüüp oli vahelduva eduga terve päev turris ja muudkui porises mu kallal. Esimene kord andsin andeks, teine kord andsin andeks ja isegi kolmanda ja neljanda korra andsin andeks, aga lõpuks viskas mul ka rihma maha, sest mida Sa muudkui käid ja vabandad, kui ei suuda oma käitumist muuta.

Ma võin ju loomu poolest kannatlik olla, aga no mitte nüüd nii kannatlik, et terve päeva sellist porisemist ja pahurdamist taluda. Mul reaalselt hakkas vaikselt selline tunne tekkima nagu oleksin kuskile ajatsooni luupima jäänud.Pidevalt tekkis selline pisike deja vu tunne, et ma olen täna juskui selles olukorras juba korra olnud ja äkki tänaseks aitab.

Proovisin siis sellelt plahvatusohtliku moega mehelt välja peilida, et mis juhtus, miks tujutseb, aga no püha ristivägi, see muutis olukorra veeeel hullemaks. Sain vastuseks, et jätku ma vaene hing rahule, et midagi pole viga. No ilmselgelt, eksole. Seda on juba kaugelt näha, et kõik on kõige paremas korras. Ei mingit kahtlustki :D

Mind tõsiselt ajas närvi selline päevadega eide moodi käitumine ja lõpuks viskas mul ka kaane pealt maha ja ma kähvasin pisarsilmil vastu, et anna andeks, et ma ka siin elan ja et mulle aitab.Ma ei taha täna rohkem suhelda. Vaadaku üksi oma "Kuuuurijat", "Meriväljat" ja "Nukumaja". Kõiki meie esmaspäevaseid saateid, mida oleme traditsiooniliselt harjunud koos diivanil kaisutades vaatama, sest mind enam EI huvita miski ning lahkusin dramaatiliselt magamistuppa ja sulgesin ukse.

Vahemärkus: mul on "Nukumaja" ja "Merivälja" müsteeriumid lahendatud. Ma olen üpris kindel, et tean, kes tappis "Nukumaja" peaosalise Eva õe Elisabethi ja tolle politseiniku ja tean ka põhjust. "Merivälja" müsteerium on tiba keerulisem, aga põhilõimed on mul juba kokku viidud. Ma ei hakka siin kellegi jaoks midagi ära spoilima, aga ma võin kinnitada, et see saab paras üllatus olema, kui saadakse teada, kes kogu seda jälgimise, ülesannete jagamise kaadervärki juhib ja kõige muu taga seisab.

Kui olin enda dramaatilise etteastega ühele poole saanud ja voodisse teki alla kerra tõmmanud, siis vandusin endale, et ma olen vähemalt kuni hommikuni Joosepi peale solvunud ja pahane ja ärgu unistagugi, et me öösel teineteise kaisus magame. Selliste põhjapanevate plaanidega ma uinusingi, kuid mitte kauaks, sest kuulsin magamistoaukse avanemist ja vaiksete sammude lähenemist.

Ma sain aru küll, et seisab mu kõrval ja ootab vist mingisugust ilmaimet, no et hakkaksin suhtlema ja uurima, et miks tuli vms, aga no ma olin ikka parajat kangust ja jonni täis ja nii vaikisin nagu tummahammas. Isegi silmad pigistasin veel kõvemini kinni, et saaks ikka aru - näe, ma magan! :D

Kuid Joosep ei lasknud end sellest häirida, vaid hakkas vaikselt ja ühtlaste pausidega mu nime kordama, püüdes saada mu tähelepanu. Esimesed paar-kolm sekundit ma ignoreerisin, sest ma üritasin ju oma suurejoonelisest Olen. Terve. Õhtu. Jonni. Täis. plaanist kinni pidada, aga ma kukkusin sellest haledalt läbi, sest Joosep hakkas mulle enda kirjutatud luuletust ette lugema.

Anna andeks, et nii nõme olin
Minult kuulda on koguaeg porin
Tegelikult see polnud Sinu süü
Oma vabandust Sulle teega müün
Ehk andestad ja vaatame saateid
Pärast arutame erinevaid vaateid
Merivälja juba varsti käib
Ilma Sinuta see nii igav näib
Võin Sind kätel magama viia
Kui praegu ei jää Sa siia

Joosep jõudis vaevu teise rea lõpuni, kui keerasin punastades oma pea ära ja surusin oma näo tugevasti padja sisse ja luuletuse lõppedes piiksusin heldinult: "Sa oled nii nõmeee! Sa nurjasid praegu mu suurejoonelise plaani olla kuni hommikuni Su peale pahane...". No öelge mulle, kuidas saab sellise peale üldse enam pahane olla, ah!? Kirjutab ise luuletuse ja siis kannab selle mulle ette nagu läbi aegade kõige ontlikum koolijüts. Pluss oli veel teinud suure tassi mu lemmik karamelliteed koos piima ja meega. Oeh, no on ikka üks maru armas tegelane see Joosep mul. Lav U! :)

Ma sain täna juhuslikult ühelt kaasblogijalt teada, et mu postitused on liigendamata. Ma olin tiba segaduses, et nagu mis mõttes? Ma omastarust viimased paar aastat ainult liigendangi silm punnis ja veremaik suus oma postitusi.

Ma olen ise püüdnud hoida keskmise lõigu pikkuseks kaheksa rida ja ma ausalt ei teadnud, et see pole nägijatega arvestamine. Eks aeg-ajalt lipsab lühemaid ja pikemaid ka sisse, aga no ma ei saa ju suvalisel hetkel uut lõiku alustada, kui mõte on alles poolik...

Ma poleks tegelikult üldse hakanud antud teemal sõna võtma, aga kui üdini aus olla, siis mul natuke kihvatas ka selle saadud info peale. Et miks ei ole need keskendumishäiretega lumehelbekesed, kes on harjunud ainult pildiraamatuid ja koomikseid sirvima, varem oma suukest lahti teinud ja öelnud, et kuule Kai, ole nii armas ja kui suudad, siis ära kirjuta oma lõikudesse "Kalevipoja" eepost ümber.

Lisaks olen segaduses ka sellest, et kas visuaalselt on tõesti niiii keeruline jälgida ja oma tähelepanu hoida loetaval tekstil, kui lõik on pikem kui viis rida?

Ma mäletan oma nägijaajast, et ühe õhtuga pool raamatut läbi lugeda oli nohu, paberajalehe artikleid lugeda polnud mingi asi. Ka need said loetud, mille tekst laius üle terve A3 lehe. Mul küll tähelepanu ei teinud kuskile vehkat. Et see ongi siis see, kuhu oleme tänasega jõudnud - nutiajastusse, kus kõik peab ära mahtuma pisitillukesele ekraanile ja inimeste silmalihased on tänu sellele nii süldiks muutunud, et ei suuda enam pikemaid lõike kui koomiksid lugeda ilma, et silmad hakkaksid veritsema.

Oioi, eelviimane lõik sai nüüd üle viie rea. Loodame siis, et kellegil ei hakanud silmad verd jooksma ja et tähelepanu ei tõmmanud jäädavalt vehkat.

Ühesõnaga, mis mu point on. Kui seda ei ole palju palutud, siis palun tehke järgmine kord suu lahti, kui miski häirib ja ärge hoidke end sellepärast tagasi, et olen pime, umbes nagu pimedaga suheldes ei tohiks visuaali teemaks võtta. Kust mina pean siis nägijate erivajadustega end kurssi viima, kui keegi ei julge mulle miskit öelda, kuna kardab mind hingepõhjani solvata või haavata. Aeg-ajalt on ikka raske nende nägijatega... :D

Igatahes... andke palun kommentaariumis märku, et kui pikk lõik on Teie jaoks veel OK, mis ei tekita ahastust? :)

Kui eilsed kiirabi seiklused välja jätta, siis uskuge või mitte, aga minu päevake mahutas endasse veel üht koma teist. Näiteks eilse kuupäevaga sai otsa üks eriti armas heategevusprojekt, mis mul oli Lensesega. Kui mõtlete, et mis projekt? Millal? Kelle jaoks? Kus ma sel ajal olin jne, siis kohe kirjutangi sellest lähemalt.

Esmalt alustan sellest, et umbes aasta tagasi, kui vedasin oma koivad kell üks öösel voodisse, tegin enne uinumist oma harjumuspärase meilboksi kontrolli ja sealt leidsin järgmise sisuga kirja::

Sattusime mõni aeg tagasi lugema Teie blogi ja tekkis mõte omalt poolt Janeti heale käpakäigule õlg alla panna.
Kas olete nõus meie pakkumisega, et hoolitseme edaspidi Janeti täis kõhu eest? :)
Palun saatke meile huvi korral tagasiside, millist (1-2 tk) toidukotti Janet soovib. Ja nii iga kord, kui tal toiduvarud lõppema hakkavad. Toidu saabumiseks tuleks laias laastus arvestada 7-10 päeva alates tellimisest, ehk siis e-mailid tuleks meile saata väikese ajavaruga.
Soovime lihtsalt, et Teil oleks argipäevades üks mure - koeratoidumure - vähem :)

Sõbralike õhtutervitustega
Lenses

Ma kohe esiti ei uskunud oma silmi, või no see tähendab kõrvu. Kuna kell oli palju ja ma olin peast juba natuke tuust, siis lugesin kirja 5x läbi ja kui olin kaks sekundit infot settinud, palusin Joosepil seda sama teha. No veendumaks, et ma saan asjadest ikka õigesti aru - Lenses soovib Janetit aasta jagu toiduga varustada ja vastu ei soovi reklaami ega blogipostitust (see oli samuti seal kirjas mainitud, ma lihtsalt kopeerisin siia kärbitud versiooni).

Jep, nii oli ja ma ei tea, milliseid taevaseid jõude või inimesi ma pean ära tänama, et me saime sellise toetuse osaliseks. Lihtsalt i-me-line! Ning kuigi Lenses ei soovinud reklaampostitust või muud taolist, siis mul paratamatult tekkis soov kuidagigi Lensese võrratut meeskonda kogu südamest tänada, et on meid Janetiga toetanud. See on olnud meile tohutult suureks abiks. Olen ikka aeg-ajalt sellele mõelnud, et kui armas ja vahva üllatus see oli, kui nende kirja lugesin.

Nii tekkiski mul plaan Lenses paljastada. Ikka selle sõna kõige paremas tähenduses ja minu arvates ei tohiks jääda ükski heategu märkamata. Olgu selleks kasvõi esialgu tühisena näiv "aitäh", soe käepigistus, tunnustus või mõni hea sõna. Seega mina teen üleskutse kõigile läätse- ja prillikandjatele, et kui kellegil teist on tarvis uusi või esmaseid kontaktläätsi, siis soetage need just Lensesest, sest nad pole mingisugused silme ees virvendavate euromärkidega rahahaid, vaid üks ääretult armas ja abivalmis ettevõte.

Mina ja Janet täname selle usaldatud toetuse eest ning poobik rõõmustas iga Lensese poolt saadetud krõbinakoti üle koonust sabaotsani. Arvan, et antud postitust oleks paslik lõpetada kuldsete sõnadega, mille Lensese kontaktisik kirjutas ühe oma vastuskirja lõppu: heade inimestega (ja heade koertega) juhtuvadki head asjad! :)

PS. Igaks juhuks mainin, et Lenseselt on nende paljastamiseks luba saadud. Aitäh-aitäh veelkord! :)

Kuna eile oli küllaltki pingeline õhtupoolik, siis mõtlesin, et poen seekord varakult põhku, aga kui keegi oleks mulle varem öelnud, millega kõik see lõppeb, poleks ma magama heitnudki.

Kuna mu pea oli paks ja pulki täis, siis otsustasin rahulikuma ja sügavama une tagamiseks palderjani võtta. Mõeldud-otsustatud. Nii haarasingi pimesi öökapilt "palderjani" ja pigistasin pikemalt mõtlemata kolm tablat välja ja tõmbasin need endale hinge alla. Samal momendil astus Joosep magamistuppa ja uuris, et mis ma võtsin. Kui vastasin, et palderjani, siis vaatas öökapil lesivat karpi eriti kahtlustavalt ja küsis: "See on palderjan või?". Joosepi selline kahtlustav ja kontrolliv küsimus tablettide kohta ajas ka minu kõhklema ja nii hoopis küsisin vastu: "Ei ole või?".

Joosep haaras kapil oleva karbi, et raviminfost järgi vaadata ja kui luges, et tegu on vererõhualandajaga, siis läks meil väääga kiireks. Esmajoones helistasime Perearsti nõuandeliinile 1220, kus Joosep andis täpse ülevaate juhtunust. Nad küsisid kõiksugu küsimusi ja kuigi Joosep ütles, et ma võtsin umbes 2 minutit tagasi need tablad sisse, siis küsiti ikka, et kas ma olen teadvusel. See tekitas natuke sellise tunde nagu tegu oleks olnud mingi suitsiidse pimedaga, kes üritas endalt elu võtta, aga kuna ei leidnud akent üles, kust alla hüpata, siis üritas kolme vererõhutablaga endalt elu võtta. Ja tegelikult leidiski mees vaese hingekese juba teadvusetult magamistoa põrandalt.

Ma saan kõigest aru.Neil on teatud kohustuslikud küsimused ette antud, aga no COMe ooon! Sellisel kohal töötav inimene võiks tiba adekvaatsem olla ja vastavalt olukorrale mitte asjasse puutuvad küsimused vahele jätta. Sa ei küsi ju inimeselt, kui suur on lõikehaav, kui pole toimunud pussitamist,külmrelvaga rünnakut, eneselõikumist jms.

Igatahes, meil soovitati EMOsse sõita, aga kuna meil oleks kogu see tamburai ligemale tunnike aega võtnud, siis pandi meid ootele ja ühendati vähem kui minuti pärast kohaliku kiirabibrigaadiga, kellele oli juba kenasti olukorra kirjeldus ka edastatud ja nad ütlesid, et nad sõidavad kohale.

Samal ajal, kui Joosep edastas meedikutele igakülgset infot, koogutasin ma vetsupoti kohal ja ajasin endale sõrmi kurku, et ma need tablad välja oksendaks. Proovisin, mis ma proovisin, isegi lusikavarre toppisin endale kurku, aga no mina ropsima ei hakanud. Ma olen üleüldse äärmiselt kehv kettija. Mind lihtsalt ei aja eriti miski iiveldama.

Kui meedikud saabusid, siis esmalt mõõtsid mu rõhku, pulssi ja veresuhkrut. Kuna olin antud olukorrast nii kohkunud, siis rõhk oli täiega laes (165/120) Arvestades olukorda, siis iroonilisel kombel oli see isegi hea. Pulss oli ka suts kiire, aga  veresuhkur oli see-eest referensis. Midagigi ilusat selles õhtus.

Kui mõõtmised olid tehtud, siis asusime põhilise asja kallale ehk oksendamise. Ma naiivitar arvasin, et teevad mulle mingi sutsaka tagumikku, mis tekitab mulle eluiivelduse ja siis hakkan nagu purskkaev rõõmsalt oksele, aga oo EI! Ma pidin hoopis 7-8 tassitäit sooja vett suure hooga alla kulistama, et magu traumeerida ja kui olin piisava koguse vett endale sisse kaaninud, siis ulatas Joosep mulle lahkelt suure roosa pesukausi ja okseralli võiski alata.

Ma esialgu tundsin end natuke kohmetult ja istusin nagu ullike seal voodi serval, magu leiget vett täis, kauss sules ja Joosep koos kahe meedikuga kannatlikult ootamas, et millal ma hakkan oksele. Hetkeks tabas mind segadus, sest ma ei saanud aru, kas pean ootama kuni see vesi ajab mind oksele või ma pean näpud kurku ajama või mismoodi see oksendamine üleüldse käib. Täpselt selle sama küsimuse esitasin ma ka meedikule ja sain teada, et mul on lausa kaks imetoredat valikuvõimalust... a. ma ise topin endale sõrmed kurku või b. meedik ise topib mulle sõrmed kurku. Ma valisin selle viimase, sest ma ise lihtsalt ei suuda ennast roopima ajada. Ma pole masohhist. Kui elu hakkaks silme eest läbi jooksma, siis maybe,aga kuna ma antud hetkel tundsin end veel hästi, siis mul ei tekkinud nii tugevat ellujäämisinstinkti, et enda kallal niimoodi jõhkrutseda. Pealegi, meedik arvas, et kuna mul on pikad küüned,et siis poleks eriti mõistlik endale küüniseid kurku ajada. I agree. Nii tõmbaski meedik kummikinda kätte, käskis avada suu, hoiatas ette, et olgu ma nüüd valmis ja toppisgi mulle oma kaks sõrmekest sügavale kurku.

Kui ma seal kausi kohal öökisin, siis too abistavate sõrmedega meedik tegi mulle vahepeal pai ja ütles, et ma olen väga tubli. Samal ajal uuris teine meedik, et kuidas ma end tunnen ja ma vastasin muiates, et tunnen end nii hästi kui ühes sellises olukorras end üldse tunda saab ja hakkasin naerma.

Ma siinkohal säästan lugejaid ja ei hakka detailidesse ja kirjeldustesse laskuma, mismoodi ma elegantselt oma päevast menüüd oksendasin ja et mitu tassitäit leiget vett ma pidin  veel oksendamiste vahel endale sisse kaanima, no et oleks, mida väljutada. Ma ei vaata vist enam ühtegi veekruusi sama pilguga. Ma konkreetselt surin, ninast jooksis tatti, silmast vett ja suu oli ilane. Lihtsalt imeline.

Ma julgen arvata, et keegi pole meist vist adekvaatses seisundis soovinud enda oksendamiste kõrvale publikut, aga no ausalt, kui ma juba neljanda tiiruga alustasin, oli lõpuks juba täiesti kama, kaspealtvaatajaid on kolm või 30. Ma soovisin lihtsalt, et see pull lõppeks ja et ma saaksin end puhtaks kasida ja taas inimesena tunda.

Kui natuke avada tagamaid, et miks või kuidas ma üldse suutsin ravimipakendid segi ajada, siis tegelikult põhjus on imelihtne. Mulle kirjutati augustis prooviks uus vererõhuravim välja, aga kuna see ei sobinud mulle, siis jäi see sinna öökapi peale vedelema. Ning kuna pingeline koolitusperiood põhjustas mulle aeg-ajalt unehäireid, siis otsustasin soetada palderjani, mida ma samuti mingi aeg hoidsin öökapil. Probleem oli lihtsalt selles, et ma unustasin ära, et enne uue vererõhuravimi proovimist tõstsin ma palderjani sahtlisse ära ja et asendasin selle tolle vererõhuravimiga, mis mulle lõppude-lõpuks ei sobinudki ning mille lolli peaga jätsin ka öökapile.

Sattusin täna juhuslikult ühes FBi lemmiklooma grupis lugema postitust, kus omanik otsib oma kahele nurrumootorile uut kodu, kuna ise kolib välismaale. Kui olin kuulutuse lugemisega poole peale jõudnud, siis ma juba aimasin, et milline seakisa seal kommentaariumis lahti on läinud ja ma ei eksinud. Eranditult kõik, peale ühe, kaagutasid, pritsisid sarkasmi ja tegid postitajale etteheiteid.

• Aa mis ime koht see välismaa veel on, kus lemmikloomi ei saa peetud ja kaasa võtta?
• Eesti on ju ainus riik, kus saab lemmikuid pidada. Kassid on ju ainult hiirte püüdmiseks.
• Enne natuke mõtle ka, kui endale looma võtad. Looma eest tuleb vastutada.
• Sinusugustel südametutel taunidel ei tohikski ühtegi looma olla.

Ma ei hakka siin seda kassiomanikku õigustama, sest mina ei oleks never suuteline enda lemmikut ära andma. No lihtsalt pole südant. Ikkagist ju pereliige, aga ma ei poolda ka sellist verbaalset kividega surnuks loopimist. Kunagi oli isegi mingi saade, kus 10le erinevale lemmikule otsiti uut kodu ja seal oli ikka seinast seina äraandmis põhjuseid. Näiteks üks eredamalt meeles olev lugu oli 10 aastasest terjerist, kus omanikud otsisid läbi telesaate oma koerakesele seepärast uut kodu, kuna peretütar läks edasi õppima ülikooli ja ema käis täisajaga tööl ja jõudis alles pealelõunat koju ning nad leidsid, et see oleks liig, kui koer peab terve päeva üksi olema...

No tõstan käed üles ja tunnistan ausalt, et minu jaoks annab jaburamat põhjust looma ära andmiseks otsida. On ju teistelgi tööinimestel kodus lemmikuid, kes peavad paratamatult päevasel ajal 8h või enam tunde üksi kodus istuma ja ootama. Pole just kõige vahvam, aga see pole ju põhjus looma ära andmiseks, või on? Kui loomaomanik või keegi pereliikmetest koju jõuab, siis saab ju selle jalutusringi ära teha. Kasside ja teiste loomadega on ju vapsjee lihtsam. Varsti on vägisi selline tunne, et kui võtad endale koera, et siis pead võtma endale ka lemmiklooma hoolduspuhkust ja siis tuleks võtta vastu ka vastavad seadused, kus kõigile tuleb maksta ka lemmikloomapalka, kes peavad loomaga kodus olema. Aga olgu... kaldusin veits teemast kõrvale, tahtsin ju nendest kommenteerijatest kirjutada.

Nagu ma ütlesin, siis ma ei poolda niisama looma ära andmist ja selleks peaks olema ikka vägagi arvestatav põhjus, aga kuna antud postituses polnud välja toodud, miks kolitakse välismaale, siis ma ei hakkaks kohe niisama lambist tatti pritsima ja sõimlema. Ma tõesti ei saa aru, kas inimene peab mingi kilomeetrise aruande kirjutama, kus seletab kogu oma isikliku elu lahti ja igat otsust põhjendama vähemalt 10 lausega, sest muidu jooksevad ilmeksimatud õigusemõistjad karjakesi kohale ja kukuvad lihtsalt arulagedalt ja valimatult tümitama. Võib-olla selle inimese laps on raskelt haige ja peab teadmata ajaks kolima teise riiki, et võimaldada oma lapsele parimat ravi, mis on ainulahendus ellujäämiseks. Võib-olla sai elupakkumise, millest on alati unistanud, aga peab selleks esialgu kolima kingakarbisuurusesse korterisse ja seal lihtsalt pole ruumi loomadele. 

Me ei tea teise inimese lugu, põhjuseid, otsuseid ja seda, kust tuleb ja kuhu läheb ning seega võiks järgmine kord natukene mõelda, enne kui raevukalt oma kommentaari toksima hakkad. Võib-olla tuli see otsus selle inimese jaoks samuti väga valulikult ja raskelt. Võib-olla oli see selle inimese ainus või viimane lahendus. Või kas tõesti mõni leiab, et etem oleks nurrumootorid poetada öövarjus kuskile tänavale või magama panna?

Ma sugugi ei imestaks, kui inimesed, kes tõesti peavad mingi ootamatu elukeerdkäigu tõttu raske südamega sellise otsuse langetama, ei julgegi varsti kuskile oma murepostitust avalikult üles riputada, sest teavad juba eos ette, et abi asemel saavad ämbritäis saasta krae vahele. Issakene, inimene lihtsalt otsib lahendust oma murele.Selline ühiskonna poolne hukkamõistmine võib viia selleni, et inimesed hakkavadki lihtsalt oma loomi magama panema, viivad varjupaika, jätavad looma kuskile posti või puu külge, lasevadviskavad niisama suvalises kohas autost välja vms. Ma küll ei kujutaks ette, et milline inimene seda teeks, aga maailm on suur ja kirju ja siin leidub igasugust inimrämpsu.

Seega ma olen arvamusel, et las inimene pigem otsib vajadusel rahus oma lemmikule uue elupaiga, kui see, et hakkab looma olukorrast lähtudes tegema kehvemaid otsuseid, kuna ühiskond on nii tugevalt vaenulik.

Sattusin kordusest järgi vaatama "Radari"
ühte episoodi, kus Robert Kõrvits proovis omal nahal järgi alternatiivmeditsiini usku inimeste uut lemmikut - kambot.

Lihtsustatult öeldes, kes pole juhuslikult saadet juhtunud nägema või pole veel sellest jubedusest miskit kuulnud, siis inimkeha kõrvetatud aukudesse määritakse ühe teatud vihmametsades elava konna eritist, mis ravivat isegi vähist ja diabeedist terveks. Olgu siinkohal öeldud, et tegu on mürgiga, mis on tegelikult looduse ja evolutsiooni poolt konnale enesekaitseks antud, kui peaks tundma end mingilgi moel ohustatuna. Ei ole nii nagu Jaya (endise nimega Katrin) meile saates väitis,, et konnake, kes elab loomupäraselt puu otsas, tuleb aastas korra just nimelt sellepärast puu otsast maapinnale, et "ravitsejad" saaksid rahumeeli loomakese pealt eritist koorida.



Robert Kõrvits, tubli ajakirjanikuna püüdis Jayalt välja pinnida veel põhjuseid, miks võiks see konnake veel aastas korra puu otsast alla tulla ja no peale pikka surkimist teatas Jaya, et no nad tulevad paarituma ka. Rõhk sõnale "ka". Sorry Jaya, aga ma arvan, et need konnad tulevadki ainult ja ainult paaritumise eesmärgil puu otsast alla, mitte ei tule silt kaenlas "Koorige mind!". Vaene konn tuleb aastas korra puu otsast alla, et armurõõme nautida ja hoida oma liiki jätkusuutlikuna, aga siis hüppab kuskilt rohututi tagant välja mingisugune isehakanud puutoikaga ravitseja, kes tõmbab konna liistule (loe: tõmbab koivad igas suunas pingule ja hakkab toikaga konnajäsemeid surkima, et too hakkaks mürki eritama). Jaya loomulikult kirjeldas antud protseduuri ikka väga valitud sõnadega. Tahtes jätta mulje nagu konn viibiks kuskil spaas, kus naudib selliseid tavapäraseid koorimisprotseduure. Kindel see, eksole.

Jättes konna elajaliku ja jälgi piinamise sinnapaika ja liikudes edasi selle teraapia enda juurde, siis tõesõna, kui ma olin seda kamboteraapia juttu minuti jagu kuulanud, siis ma sain peaaegu et astmahoo. Mitte, et mul tegelikult oleks kunagi astmat diagnoositud, aga no sellise jutu peale saaks iga tervemõistuslik inimene astma.  Ma ütlen ausalt, minul pole vahet, keda või mida inimesed oma vabast tahtest usuvad ja olen arvamusel, et mitte kellegil pole õigust naeruvääristada kellegi uskumusi ja tõekspidamisi. Kes usuvad Jumalat, kes usuvad kividesse, kes usuvad iseendasse ja kes usuvad konnadesse. Kuid ma ei saa rahulikult pealt vaadata ja kuulata sellist käojaani, kus inimene tõsimeeli väidab, et mingisuguse mürgi manustamise, konnavaimu välja kutsumise, rütmipilli mängimise, oksendamise ja roojamise teel on võimalik vähist ja diabeedist terveks saada. Uskuge mind, kui ma väidan, et diabeedist pole võimalik oksendamise või roojamise teel terveneda. Ma olen oma elukese jooksul piisavalt kettinud ja lekkinud ja no ausalt, ma pole siiani suutnud endast diabeeti välja pasandada.

Muidu poleks nagu hullu miskit, sest iga inimene vastutab enda otsuste ja tegude eest ise, aga paraku on sellel lool ka teine tahk. Kui palju on meie maailmas neid naiivseid ja ma ei kaota kunagi usku-inimesi, kes on viimases hädas valmis haarama ükskõik millisest õlekõrrest kinni. Kahjuks ka lapsevanemad, kes vastutavad siinkohal juba teise inimese elu eest. Kui palju oleme lugenud neid lugusid, kus lapsevanem jootis oma lapsele kodukeemiat sisse ja kui titabeebi hakkas oksendama, siis selle "imelise" ravi väljamõtlejad kinnitasid vankumatult, et tegu on tervenemisprotsessiga. Jah, lapssai tõesti kõikidest hädadest lahti, sest suri toksikoosi. Lisaks on inimesed lõpetanud sellise pimesi uskumuse pärast ka ravimite manustamise. Siinkohal meenub kohe üks diabeetik, kes lõpetas päeva pealt insuliini süstimise, sest väidetavalt on olemas plaastrid, mis teevad diabeetiku imeväel terveks. Kõigest üks plaastrike. Vahet pole, et inimesel on pankreas põhimõtteliselt ära kärbunud ja ei tooda enam hormooni. Plaaster ju ikka toodab ja plaaster suudab ka olematu pankrease toimima panna. Oh seda püha lihtsameelsust küll! Ma vist ei väsi ealeski kordamast, et vähist ja diabeedist tervenemiseks ei aita torusiili joomine, nõgesevihtadega nüpeldamine ega ka see kamboteraapia. No kui selle teraapia lõpptulemus pole just inimese jaoks fataalne, sest no siis on see inimene küll tõesti kõikidest oma hädadest prii.

Ongi siis selleks korraks läbi minu suurejoonelised pidustused ning kohe pajatangi natukene lähemalt, kuidas pidu oli ja mis kulisside taga toimus.

Kui rääkida peost üldiselt, siis mingi hetk hakkasin ma tõsimeeli arvama, et sõbrad, eesotsas Joosepiga, teevad mulle mingit elunõmedat branki, kui hakkasid järjepanu ükshaaval helistama ja kirjutama, et nad ikka ei saa mu peole tulla. No oli nii arvestatavaid põhjuseid, kui ka selliseid, mis võtsid kukalt kratsima. No näiteks üks sõpradest paar suundusid peo asemel hoopis sünnitusmajja ja siin pole mul vähematki mokakobinat. See on ju täiesti aktsepteeritav põhjus peole mitte tulemiseks, sest ei saa ju punni ette lüüa ja öelda titale, et kuule, ole nii armas ja oota kuni emme-issi peol ära käivad. Siis oli paar sõpra, kes tõesti-tõesti pidid olema sel ajal teises linnas ja poleks mitte mingi valemiga peole jõudnud. Peo lõpuks võib-olla küll, aga no milleks niimoodi pael kaelas rabeleda, eksole. Need olid siis minu jaoks aktsepteeritavate põhjustega mittetulijad. Kuid oli ka selliseid tegelasi, kes soovisid sünnipäeva hommikul messengeris õnne ja siis kirjutasid järgi, et nad ikkagist ei tule. AHAH, no kui ei tule, siis ei tule. Ma lugesin sõnumi niimoodi läbi, et ükski närv mu näos ei liikunud.Mul käis ainult korraks kuum laine üle kere ja siis mõtlesin, et ookeei, mul on mingi terve laar toitu tellitud... ema küpsetas hiiglasliku tordi maasikate-vaasikate-mustikate-kiividega ja vahukoorega ning bežeekoogi õuntega. Kes selle kõik ära sööb!? Ma oma sünnipäevahommikul tõmbasin teki üle pea ja küsisin Joosepilt õnnetul häälel: "Kas ma võin täna terveks päevaks voodisse jääda?".


Kiku helistas ka, et mulle õnne soovida, õigemini laulda, aga kui võtsin kõne vastu sellisel minule mitteomasel hääletoonil, siis ehmatas ära ja meil oli järgmine dialoog.
Mina natuke tuimal, aeglasel ja õnnetul häälel, justkui ootaks, et no bring it on, kandke mulle veel mingi sitt uudis ette: "Jaa!?"
"Teree!" kostus teiselpool toru Kiku veidi ehmunud hääl.
"Tere!" vastasin tuimalt.
"Ma tahtsin Sulle laulda, aga Sa oled sellise häälega, et ma ehmatasin ära..."
"No laula..." vastasin tülpinud surnumatja häälel. Niisama vaherepliik: huvitav, milline see mittetülpinud ja rõõmust pakatav surnumattja on...?
"Ma ei julge. Ma ehmatasin endale laulu kurku kinni..."
"No sülita välja..."
"Ma ei saa sülitada, ma just eile tegin oma vaiba puhtaks..."

Ühesõnaga Kiku ei laulnudki, sest vaene hing ehmus ära. Ave helistas ka ja ütles, et ei tule, aga lobisesime niisama pikemalt ja siis tunnistasin talle, et olin lausa eelmisel õhtul Joosepile nutnud, et mul on selline tunne, et mul pole üldse sõpru. Ave püüdis lohutada ja ütles, et eiiii olee ju nii. Lihtsalt kuidagi läks seekord nii. Nojah, ega see mind ausalt öeldes sel hetkel väga ei lohutanud. Kuigi Joosep ütles ka, et no matter what, võtku mina sellest see positiivne ja läheb kuidas läheb, et ega ma seda nagunii muuta ei saa ju.

Nii oligi, et läksin vapralt kohale ja tundsin rõõmu nendest inimestest, kes said olla sel päeval ja ajal kohal ning olen ütlemata rõõmus, et inimestele pidu meeldis, sest peaaegu kõik külalised on mulle tagasisides kirjutanud, et pidu oli äge ja et ma olen ikka nii positiivne. Haha, peol öeldi ka seda korduvalt, kuigi ma tunnistasin, et ma ikka vahest turtsun ja jonnin ka, aga see olevat inimlik. No ja üks peretuttav ütles, et ma olen 5+ mutt ja pangu ma sama hooga edasi ja täpselt see mul plaanis ongi! :)

Peopaigaks bronnisin endale Pärnu Kardikeskuse peoruumid, mis olid üleootuste ägedad. Nii et, kui keegi otsib endale, sõbrale, lapsele, vanaemale-vanaisale, firma suvepäevadeks või niisama mingiteks üritusteks ruume rentimiseks, siis mina annan ilma pikemalt mõtlemata dums up kardikale, sest see on lihtsalt ülim. Mina lihtsalt edastasin oma soovid ja ülejäänu tehti juba minu eest nagu niuhti ära nii, et minu vaevaks jäi ainult kohale ilmuda.dekoreerimine tehti minu eest ära - õhupallid, telkust jooksid minust pildid alates titeeast kuni tänapäevani, laud oli kaetud täpselt nii nagu soovisin ehk et pokaali külge oli seotud kollane siidilindist lipsuke ja taldriku servale oli kinnitatud kollased salvakad. Kuna kardika sisekujundus on valdavalt musta-valge-punasega, siis minu meelest andis see kollane just sellise mõnusa lisatouchi. Kardikas on võimalus ka saun oma peo seltskonna tarbeks bronnida, aga jätsin selle võimaluse välja, kuna...

• Meil oli seltskonna lõbustamiseks ja proovile panemiseks mitmesuguseid mänge välja mõeldud ja ettevalmistatud: pimegarderoob, nuusutamise, kompimise ja maitsmise teel erinevate kuivainete ära tundmine, viktoriin ja pimesi nimisõnade joonistamine. See viimane jäi paraku ajanappuse tõttu ära.
• Teiseks polnud mul piisavalt usku tagasihoidliku loomuga eestlastesse, sest enamus külalisi ei tundnud ju üksteist. Seega ma kahtlesin sügavalt,et kari esmakohtunuid oleks olnud valmis end porgandpaljaks koorima ja siis nagu muistel aal roninud üksteise kõrvale saunalavale higistama.

Kuid ega saunaruumid ei jäänud kasutamata. Saun leidis kasutust hoopis pimegarderoobina, kuhu me laotasime kõikvõimalikest materjalidest ja erineva tegumoega hilpe laiali ja nagu varasemast reaktsioonist võis arvata, siis sellest kujunes välja tõeline hit ja pakkus külalistele palju elevust. Siin ka valik mõningastest julgetest pimetestijatest.




Selle pimesi riiete valimisega sai palju nalja, sest ainsaks abivahendiks andsin ma külalistele garderoobi kaasa värvimääraja, mis kippus aeg-ajalt natuke ka valetama. Kuid kõige enam pakkusid  mulle lõbu Lotta, Eliisi, Carli ja Udo riiete valik. Mulle lihtsalt nii kohutavalt meeldis Eliisi reaktsioon, kui sai teada, et on endale seeliku kaela sidunud või Lotta "pintsak", mis tegelikult osutus suvaliseks kolme triibuga dressikaks, millele oli veel lisanud kaunistuseks peale pärlitega salli. Väga stiilipuhas, tüdrukud! :D



Pimegarderoobist väljudes ei tohtinud kohe oma pimesi tehtud valikut uudistada, vaid esmalt pidid vastama küsimusele: mis ja miks valisid ning mis oli see, mis muutis selle eseme n-ö pimesi sümpaatseks? Kui tuli minu kord, siis ma pidin näitama, et kuidas tegelikkuses tuleks see asi ühe pimeda poolt ära teha, aga ette ruttavalt võin öelda, et ega mul endal ka just eriti hiilgavalt ei läinud.



Mängudest oli veel pimesi erinevate kuiv- ja maitseainete ära tundmine (kurkum, kookossuhkur, tatar, riis, manna, ingver, ploom, jämesool, kakao, tärklis, jahu). See läks suht lepase reega, kuigi ega kõiki asju ära ei tuntud. Ning loomulikult oli ka viktoriin, mille võitis Helen. Kohe näha, et inimene on mu fänn. Nii vähemalt Helen ise väidab. Mul oli pimesi joonistamine ka plaanis, aga see ununes mul ära. Joosepil ei ununenud, aga kuna pidu oli niigi juba üle 2h läinud, siis jättis selle teadlikult välja.

Külalised käisid ka kartidega rallimas ja ega minagi jäänud nukralt raja kõrvale passima, vaid hüppasin koos Joosepiga kardile ja tegime paar kiiremat ringi. Hullult äge oli ja tahaks veel teinegi kord minna. Kuid järgmisel korral võiks võtta next leveli ehk teha nii, et ma tuubin toorelt rajamustri pähe ja siis saaksin äkki täiesti üksi ka sõita. Või teise variandina paneks klapi kõrva ja siis inimene seisaks raja kõrval ja juhendaks laivis raadiosaatja teel. See oleks täiega vinge.


Kui rääkida toitudest, siis toidud võtsin ma kahest kohast. Enamuse toidust tellisin Kadi Söögitoast
ning külalised kiitsid eriti võileivatorti ja täidetud tortillasid vürtsise kana ja shampinjonidega. Minu jaoks olid toidud keskmised, kuna oleksin ise eelistanud rohkem vürtsi, aga no see on minu enda isiklik eelistus. Kuid kiidan antud koha teenindust - ääretult sõbralik, kiire ja vastutulelik.


Kuna Kadi Söögitoast võtsin toite, mis enamjaolt sisaldasid lihasaaduseid, siis sponsorkorras toetas minu üritust ka Coop, kust ma sain vabalt valida enda peole mugavalt meelepäraseid suupisteid Maksiköögi e-poest. Valituks osutusid köögiviljad tipikastmega, juustuvaagen ja tortillarullid forelliga. Köögiviljad ja juustuvaagen olid nagu ikka, ei midagi üllatuslikku. Suht see, mida võiks ühelt vaagnalt oodata. Kuid forelliga täidetud tortillad olid minu jaoks natuke pettumus, kuna ekslikult arvasin, et sinna sisse ongi pandud nagu päris forellikala, aga tegelikult oli forellikreem või selline pastalaadne möks.


Halb ei olnud, lihtsalt oodatust midagi muud.


Kuid tortillad tortilladeks... ma pean jällegi kiitma ääretult abivalmit, professionaalset ja sõbralikku teenindust. Lihtsalt, kuna mina jäin oma soovide edastamisega natuke hiljaks, siis Coopi kontaktisik tegi endast kõik oleneva, et minu soovid täita ning antud pühendumus kandis ka vilja. Sain oma valitud tooted ja kõik sujus imeliselt. Minge tsekake ise ka nende mõnusat ja mugavat Maksiköögi e-poodi.

Selline kokkuvõtlik postitus siis pimepeost ja minu poolt veelkord suur-suur aitäh kõigile asjaosalistele!

PS. Aveke, kes hommikul helistas, soovis õnne ja ütles, et kahjuks ei tule mu peole,  ilmus ühtäkki Tallinnast kohale. Aga ega mulle siis ju ei öeldud, et kes see on. Jupp aega seisin seal nagu töllakas ja nuputasin. Küsisin teiste käest ka, kas nad teavad seda inimest, aga keegi ei teadnud ja siis hakkasin tõsimeeli kahtlustama, et see on mingi Joosepi järjekordne brank ja vedas mingi täiesti suvalise venna mulle peole. Ma lihtsalt pole never oma sõpru näppinud-käppinud ja seega ma ei tea, millised juuksed või kui paksud-peenikesed sõrmed või näolapp neil on, aga eks videost saate ise vaadata. Miskipärast jäi see lõik, kus ma alles üritan välja nuputada, et kes see salapärane üllatuskülaline on, kadunuks ja video algabki alles sellest hetkest, kus ma umbes sekund tagasi sain aru, et kes mu ees seisab...



Ja lõpetuseks üks väike ühispilt ka. Kahjuks pidid mõned enne pildi tegemist juba minema aga siin me oleme, kogu oma seltskonnaga, aitäh Teile! :) (südamed silmade asemel smail)

Mõtlesin, et teen oma blogi FB lehel pisikese sissekande selle kohta, miks ja kuidas me eile öösel Joosepiga erakorralises käisime. Mõeldud-tehtud, kuid hetk hiljem meenus, et kõigil mu lugejatel pole ju Facebooki ja nii otsustasingi lahkest südamest kopeerida FB postituse ka siia. Jaa, ma tean, olen ütlemata armas :D

Mõtlesin, et täna/homme olen hullult asjalik ja kirjutan lõpuks kokkuvõtva postituse oma sünnipäevast „Kai pimepidu“, sest videooo on nüüd lõpuks monteeritud ja särki-värki. Kuid takistuseks sai eile juhtunud silmatrauma, kus ma sain plastpakendi terava nurgaga otse silma ja seda üpris suure hoo pealt. Esiti ei saanud silma lahtigi, kuna niii valus oli ja silm muutus aina vesisemaks, siis kartsin, et mul jookseb silmast verd, kuid tänu taevale nii hullusti ei läinud.
Koju jõudes läks valu hullemaks ja kuna mul oli tunne nagu miskit oleks silmas ja hõõrub, siis Joosep vaatas mu silma, aga peale väikese punetuse ei näinud midagi. Kuid kuna valu oli meeletu ja pisarad aina voolasid, siis otsustas Joosep mu viia erakorralisse, kus mulle pandi tuimestavat tilka, vaadati silm üle, kinnitati, et võõrkeha pole ja kirjutati põletikuvastase salvi välja. Ilmselt on mul sarvkesta marrastus või lõikehaav, mis siis põhjustab ka seda valulikku kriipimistunnet. :(
Hommikul ärgates oli silm turses ja endiselt jooksis vett ja oli valulik. Kohati nii valus, et ei saanud silma lahtigi. Minul ei andnud süda rahu ja helistasin ka TÜ Silmakliiniku valvearstile ja rääkisin oma loo ära ja ütles, et kui mul tõesti peale 5-päevast ravi olukord ei parane, et siis läheksin end silmaarstile näitama.
Usute või mitte, aga see praegune olukord on valusam kui see ilma kohaliku tuimestuseta silmaop, mida mulle hakati kunagi aastaid tagasi tegema. Been there, done that!
Kui mu silm ise kogu aeg automaatselt ei piserdaks, siis ma vist nutaksin selle valu peale, sest see on jõhkralt valus, niuks. Kuid tore on see, et Joosep suudab mind ka sellistes olukordades naerutada...
Nimelt eile, kui hakkas poodi minema, siis vaatas ukse pealt tagasi ja ütles tõsisel häälel: "Kai, ära muretse, Sa ei pea mulle silma pilgutama..." :D

PS. Eile, kui ma EMO tagaruumis kušetil pikali olin, siis ma sain üle mitmete aastate taas valgust näha. See oli nii äge! :D Arst süütas mu pea kohal oleva ülivõimsa lambi, et mu silma kontrollida ja siis kõik läks tavapärase musta vaatevälja asemel helevalgeks. Oli see vast hetk. Ma astusin suu kõrvuni sealt EMOst välja, aga seda ainult kuni selleni, mil tuimestus taas sääred tegi. :D

Just hetk tagasi jõudsime Joosepiga datenightilt tagasi ja kui maja ette jõudsime ja autoukse avasime, hüppas meile autosse üks öine külaline – vihmast märg kiisuke. Mulle suutis see nurrumootor nii sügavale hinge pugeda, et ristisin selle karvapalli vähem kui minutiga fantaasiavaeselt Tiigriks. See kiisu oli nii armas ja Joosep, kes väidetavalt pole üldse kassiinimene, oli minu arvates samuti sellest vöödilisest Tiigrist lummatud. Püüdis isegi natuke mängida meie ootamatult sisse sadanud külalisega. Kassike uudistas autos ringi, ronis ja hüppas istmetele, seljatugedele ja käis taga pagassis ka ära. Isegi Janetiga tegi tutvust.

Võite vist juba aimata, et ma lihtsalt konkreetselt sulasin ära ja hakkasin Joosepit nagu väike laps manguma, et pliis võtame selle kiisukese endale. Isegi üritasin mingisugust kassipsühholoogiat ajada. No et öeldakse ju, et kass ise valib endale kodu ja inimesed ja näe, see kiisu ise tuli meie juurde ja kohe hakkas nurruma ja et õues on külm ja märg. Kuid Joosep ei võtnud minu juttu kuuldagi ja erinevalt minu emotsioonide pealt tulenevast soovist,säilis Joosepil kahjuks või õnneks kaine mõistus, üritades mulle selgeks teha, et sellel kiisul on kindlasti kuskil oma kodu ja inimesed olemas, sest pole üldse nälginud olemisega ega näe rääbakas välja. Ning ühtlasi juhtis Joosep minu tähelepanu ka sellele, et looma ei saa niimoodi prauhti, pikemalt mõtlemata võtta, sest sellega kaasnevad teatavad kohustused. Et kiisukesel on vaja ka kassiliiva, toitu, hoolitsust ja et see tähendaks meile üht lisakohustust ja et kes sellega tegelema hakkaks. Ei pea vist eriline ajuhiiglane olema, et välja nuputada, kes üle auto rõõmsalt ja äärmise entusiasmiga lubas kõik kassiga seonduvad kohustused enda peale võtta. Kuid hoolimata minu mangumisest ja kutsika ilme tegemisest, jäi Joosep oma otsusele kindlaks – me ei võta seda kiisut endale.

See ei teinud ka olukorda minu jaoks kergemaks, kui jõudsime trepikojani ja siis tuli kiisuke meile järgi ja tegi eriti haleda mjäu ja kui ukse avasime, siis lipsas koos Janetiga trepikotta ning silkas rõõmsalt meiega kaasa. Täpselt nii nagu oleks jõudnud koju. No mulle vähemalt meeldis nii mõelda. Kuid Joosep jätkas endiselt oma mantrat, et me ei saa seda kiisut endale võtta ega jätta ja et see võib kellegi teise lemmik olla ja katsugu ma end nüüd kokku võtta ja vähekegi ratsionaalsemalt mõelda – meil pole praegu võimalik korterisse uut kodulooma võtta. Tean-tean, ma kõlan praegu nagu jonniv titt, aga minu meelest mahuks meile korterisse küll üks armas miška ära, aga no kodurahu huvides jätsin selle teema praegu sinnapaika. Kuid minu tingimuseks oli, et enne, kui saadame selle vaese kiisumiisu õue vihma kätte tagasi, et anname vähemalt sellele armsale nurrumootorile süüagi. Selle vastu polnud Joosepil vähimatki. Kuigi mul on elu jooksul nii mõnigi kass olnud, siis ma esiti jooksin täitsa kokku ja mõtlesin, et mida kiisud üldse söövad. Tundsin kahetsust, et olin täna hapukoore ära kasutanud, et muidu oleksin seda pakkunud, kuid siis meenus mulle, et meil on ju piima ja kassid ju teadupärast armastavad piima. Nii ma valasingi tassikesse 3,5% piima ja viisime kiisule trepikotta süüa, kes hakkas kohe pikemalt mõtlemata toitu mekkima.

Siin on meie südametemurdjast üks pildike ka, aga FB blogilehele lisasin veel paar pilti ja ühe lühikese videoklipi ka peale öist einestust, mil kiisu hakkas suurest tänutähest valjuhäälselt nurru lööma. Ma loodan, et see armas Tiiger leiab oma kodutee üles! :)

Olen pikemat aega tundnud, et ma peaksin kuskil mujal olema, kuhugi minema, otsast alustama... mis iganes see ots ka ei ole. Lihtsalt viimasel ajal kuidagi kõik jookseb liiva ja iga sõna, mida iganes keegi ütleb, mõjub negatiivselt ja poeb hinge. Ma annan endale aru, et üpris suurt rolli mängib siin minu mingisugune kompleks. Kuigi sellest pole ma veel aru saanud, et mis sorti kompleks mind närib. Tean vaid nii palju, et kõik see negatiivsus, mida ma viimasel ajal laviinina kaela saan, et see pole tõsi. Mõistusehääl, õnneks see kuskil veel eksisteerib, sosistab mulle, et kulla inimene, see kõik on pullikaka ja need inimesed ei tea ise ka, mida suust välja ajavad. Kuid ega siis minu emotsionaalne pool oska kuss olla. See hakkab hoopis raevukalt kisendama, et oled nende jaoks üks puudeline, kes on koormaks ja jalus ja bla bla blaa. Tean-tean, kõlab nagu pooletoobise jutt, aga nii olen ma viimasel ajal end tundnud. Ma tean ka seda, et kõik ootavad pikkisilmi mu sünnipäeva/pimepeo postitust (eriti sponsorid), aga kuna video kokku monteerimine ja piltide välja valimine ei ole minu teha, siis ma lihtsalt pean ootama teiste järgi. Olen korduvalt nagu halb uni end meelde tuletanud, aga ausalt... vastik on kogu aeg manguda ja sedasi ettevaatlikult õlale koputada ja uurida ja pärida, et kaugel asi on.

Praegu ma tean nii palju, et mu peo postitus tuleb äärmiselt emotsionaalne, kus ma laon kõik tunded letti - nii positiivsed, kui ka negatiivsed. Ma võiksin ju mitte negatiivsest kirjutada ja meenutada ainult positiivseid asju, aga tunnen, et ma ei jaksa ega suuda neid mõtteid ja tundeid endas üksi kanda. Päriselt ka. Võeh, ma kõlan praegu nii segaselt ja mitte midagi ütlevalt, aga ausalt... mul pole isegi sellest mingit vahet. Ma tahaksin lihtsalt praegu teki üle pea tõmmata ja kuskil mujal üles ärgata. Tahaks kuskil üksi olla. Kuskile mõneks ajaks ära kolida. Kõigist eemale. Kuskile, kus oleksin ainult mina ja Janet, ports toredaid audioraamatuid, lõhnaküünlaid ja lihtsalt olla. Ma ei taha enam ühtegi sõna kuulda selle kohta, et ma olen midagi valesti teinud, kellegi tundeid riivanud, solvanud ja mida iganes veel. Ma ausalt pole mõtete lugeja ja veel vähem suudan ma inimesi lugeda, kui näo ees tehakse üht nägu ja selja taga teist ja lõpuks pursatakse kõik välja. Ah, ma parem lõpetan, sest tean, et peksan praegu suht segast. Mjäu, tahaks heade mõtete linna endale väikest nurgakest, siis ma oleksin piisavalt kaugel kõigist oma lähedastest ja siis ma loodan, et ma ei tunne seda koormaks olemise tunnet. Ma olen praegu nii maas omadega, et ma ei suuda isegi nalja teha.

Eile skrollisin niisama enne uinumist viimaseid minuteid Facebooki feedi ja siis jäi näpu alla artikkel, kus oli lugu noorest naisest, kes pajatas Naistelehele oma legendaarse loo karujahist.Esiti ei hakanud ma seda uudist lahti klikkimagi, sest no minu jaoks on loomade hobi ja trofee nimel tapmine äärmiselt vastik. No selline, et võtan relva, ronin sügavale metsa, kükitan kuskil pukis varjul ja siis ootan, ootan kuni loom oma koduterritooriumile tuleb ja siis kihutame kuuli kerre.

Eriti haige oli see, kui mingi aeg levis Facebookis pilt noorest näitsikust, kes oli kuskil safaris ja kükitas surnud looma kõrval, endal suu kõrvuni, jahipüss käes ja pildi alla oli lisatud uhkeldavas stiilis "Tehtud!". Et nagu kas see ongi ühe inimese unistus, mida elus saavutada ja millega kekutada? Oh, oled vägev mimm, suutsid looma maha lasta - NOT! Palun öelge mulle, mille üle on siin uhkust tunda? Sa maksad mingile maikaga vennikesele, et too sõidutaks Su safarialadele või kus iganes need loomakesed ka ei pesitseks ja siis kuskilt ohutust kaugusest kõmmutad kuuli kerre ja oujee, oled ilge tegija. Minu meelest oled Sa hoopis hale.Äkki prooviks vahelduseks hoopis midagi loomade jaoks ära teha. Kasvõi annetada selle vaese nälginud ja haavandites vaevleva hobuse veterinaarkulutuste ja toidu tarbeks, kes alles hiljaaegu tänu headele kaaskodanikele viidi omaniku juurest ära. Või minge jalutage varjupaiga koertega, tehke neile pai. Või kui pole koerainimene, siis kindlasti leidub seal ka kiisusid, kes otsivad kodu, tahaksid mängida, silitusi jne. Tehke parem nende päev natukene rõõmsamaks.

Tundub, et inimestele on kõik lubatud. Kui inimene läheb meelelahutuseks või hobikorras metsa, et loom trofeeks maha lasta, siis see on OK. Ma ei tunneks sellistele trofeeküttidele grammigi kaasa, kui loom peaks neid ründama või tapma. Ise lähevad võõrale territooriumile kondama ja eesmärgiga tapma. Loom lihtsalt kaitseb ennast ja oma territooriumi. Seega mõistaksin looma, sest erinevalt inimesest, ei kalkuleeri ega plaani külmaverelist tapmist mingisuguse ego boostimiseks või trofee saamiseks.Karnivoorist loom tapab evolutsioonilistel põhjustel, mitte aga nii, et hommikul ärgates kratsib kõrvatagust ja mõtleb, et täna võiks pulli pärast mõne jänku maha nottida.
Ma saan aru, et ühiskonnas peetakse inimesi kõrgemateks olevusteks ja et me oleme ikkagi intelligentsed ja haritud, aga teate selle loomast kõrgemal olemise taga on paljudel inimestel kalk süda ja kibedus ja kadedus ja auahnus. Loomadel seda pole.

Ma ei eita, et selline loomaarmastusejutt võib minu kui lihasööja suust kõlada veits silmakirjalikult, aga ütleme nii, et ma olen hakanud samuti vähendama liha tarbimist. Ma ei saa öelda, et täielikult, aga näiteks, kui käin kursustel ja menüüs on valida ühepajatoit lihaga või juurviljapüreesupp juustuga, siis ma valin alati viimase. Sellepärast, et ma armastan kõiksugu püreesuppe ja teiseks on mul aeg-ajalt vastik mõelda, et see oli kunagi üks armas loomake ja kolmandaks mu tervisele on kasulikum, kui hoian oma käbarad loomalihast eemale. No ja minu jaoks on endiselt vahe sees, kas loom tapetakse lihtsalt ära a. meelelahutuse pärast b. trofee täiustamiseks c. adrenaliinilaksu, elamuse, kogemuse saamiseks, ego boostiks või selleks, et ise ellu jääda või mingil muul elulisel põhjusel. Ning samamoodi on erinevus, kas lähed looma nendel eelpool nimetatud eesmärkidel ise otsima, kus põhimõtteliselt lähed Sa looma koju ja lased vaesekese külmavereliselt maha. Ma pigem pooldan sellist humaanset hukkamist. Sellist, kus loom ei piinle ja kus enne hukkamist loomal ei eritu organismi stressihormoone. Näiteks mägedes elavad mongoolid jahivad loomi nii, et loom sööb rahulikult aasal heina, kõik on rahulik ja siis vist mingi mürginoolega hukatakse, mis mõjub suhteliselt kohe. Samamoodi ei poolda ma ka neid suuri lihatööstusi, kus loomad piinlevad.

Me oleme ka hakanud jälgima, et kust ja kelle käest me oma liha ostame. Samamoodi ka kanamunadega. Me ei osta mune, mille märgistuskood algab numbriga nr. 3, sest see tähistab puurikanasid. Ostame märgistusega 0, 1 või 2, vastavalt siis - ökokanamunad, vabakasvatuse kanamunad ja õrrekanamunad. Ühesõnaga ma ei taha väita, et ma ise olen patust ja süüst prii, et võiksin teistele siin moraalijüngrit mängida, aga igal juhul olen ma etem nendest meelelahutus mõrvaritest ja trofeekogujatest ja ma tunnistan oma eksimusi ja arenen. Vähemalt mulle endale tundub, et arenen. Need on küll babysteps, aga progress on progress ja veel aasta tagasi või nati rohkem poleks ma arvanud, et ma jälgin munapakendite märgistusi või et ma hakkan liha tarbimist vähendama.

Umbes kolm kuud tagasi koperdasin ühe postituse otsa, mis oli minu jaoks kuidagi väga vastuoluline.Seal kirjutati nimelt kapiblogimisest ehk sellest, et hoidku taevas selle eest kui keegi pereliikmetest-sõpradest-tuttavatest-töökaaslastest peaks juhuslikult nende blogi  olemasolust teada saama. Või kui tõesti keegi lähedastest peaks avastama nende blogi, siis ei soovi, et postitusi nende juuresoleku ajal loetaks. Et lugegu parem üksi, kusagil keldris teki all.  Lugesin postituse läbi ja mind valdasid kahetised tunded. Esiteks, minu jaoks jäi see piinlikkustunne natuke arusaamatuks, sest a. ma ise pole kunagi nii tundnud ega mõelnud ja b. kui inimene kardab oma blogiga avalikuks tulemist, siis miks üldse oma nimega blogida? Ja kui sa tunned, et mingi asi on sinu jaoks liiga piinlik, miks siis üldse sellest avalikult rääkida? Ma saan aru kui anonüümsena jagaksid, aga oma nime ja näoga? Vot sellest ma ei saa aru.

Ja et sellest veel vähe oleks olnud, et ma tundsin end segaduses olevat, minu suureks üllatuseks väga mitmed teisedki blogijad jätsid nii blogi kommentaariumisse kui ka Facebookis jagatud lingi alla kommentaare stiilis *jaa, taevas hoidku selle eest*, *ma olen samamoodi tundnud ja mõelnud*, *mind valdasid alguses täpselt samad tunded*, *täiega feelin, sest mul on ka nii akward tunne, kui keegi avastab, et ma blogin* jne. Ja mina, noh, mina lugesin ja imestasin, nagu reaalselt imestasin. Mis teil toimub seal? Kas teie blogi-mina ja päriselu-mina on siis niii erinevad või millest selline, ma julgeks öelda, kerge paanilisus? Et mis asja nagu. Ja kas ma olen ainus, kes ei häbene ega tunne piinlikkust oma blogimise ees? Ja kas see võib olla selle pärast, et mu pere ja sõbrad teavad, et ma olen blogis ja päris elus üks ja see sama inimene. Ja olgem nüüd ausad, need, kes blogivad oma näo ja nimega, eks neile omajagu ikka meeldib ka see tähelepanu. Mitte, et ainult sellepärast blogitakse, ent tihtipeale on see üks peamisi põhjuseid (v.a vanakooli blogijad). Kuigi mina ei alustanud blogindusega selle eesmärgiga, et saada tuntuks või midaiganesveel, ma ei teadnud isegi seda, et bloginduses on nii-öelda omad mõjuisikud, koostööd jne. Mina lihtsalt olin, olin õnnelik kui päevas tuli 30 vaatamist ära, haha. Aga jaa, tagasi tähelepanu juurde. Mina olen lausa nii edev, et aeg-ajalt tõstatan omaalgatuslikult ise seltskonnas teema üles ja uurin, et kas nad mu viimast postitust on ikka lugenud, mis arvasid ja kui ei ole, siis poolnaljaga karjatan üle ruumi, et mis mõttes ei ole lugenud!?

Ja loomulikult enamus mu sõpru ei jäta ka ise mainimata uutele tutvustele, et "kas teate, Kail on blogi" ja teevad seda kõige lambisemates kohtades, poes kassa järtsis seistes, kohvikus kelnerile kui too tuleb meid teenindama, arsti ukse taga oodates, ja siis niimoodi jagavad võhivõõrastele mu domeeni. Ja kui peaks juhtuma, et seltskonnas saavad teemad otsa, siis hakatakse minu kõige piinlikemaid juhtumeid lahkama, sest why not, kõik on ju avalikult blogis üleval. Ma võin isegi praegu siia lahkelt neid linke jagada, et saaksite lugeda, tutvuda, mälu värskendada. Lugemine muidugi omal vastutusel. Ühesõnaga selle kohapealt on mul piinlikkustunne vist veits puudulik ja seda on isegi mitmed sõbrad mulle korduvalt öelnud. Või noh, õigemini on nad väljendanud oma uskumatust, et kuiiidaaas sul kohe üldse pole piinlik kirjutada, mismoodi sa romantilisel vanniskäigul väikse puuksu vannivette lasid või püksid täis lasid või bussitripil mähkmesse pissisid. #hädaeiannahäbeneda

Ja kuna ma naeran ikka vääga palju, ennastunustavalt ja südamest, siis on juhtunud rohkem kui korra, kus olen püksid täis lasknud. Ja nii on aeg-ajalt sõpradel kombeks mulle meelde tuletada, et ma käiksin vahepeal pissil ära.

No vot, ja nüüd praegu loevad seda sama teksti tuhanded inimesed ja mul on savi. Selles suhtes olen ma üpriski külma närviga ja oskan olukordadesse "vahel ikka juhtub" suhtuda huumoriga. Ma lihtsalt mõtlen, et me kõik oleme inimesed ja mis mõttega peenutseda. Meil kõigil ju juhtub kõiksugu piinlikke apsakaid ja juhtumisi. Ma lihtsalt ei usu, et on olemas sellist inimest, kellel pole never elus ainsamatki piinlikku momenti olnud. Kui kuskil selline eksemplar on olemas, siis palun anna end üles.Lihtsalt erinevus seisneb selles, et iga inimese privaatsuse tundlikusaste ja moraalitunnetus on erinev. On neid, kes laotavad detailselt silmagi pilgutamata kogu oma eraelu letti ja siis on need, kes kasutavad teatavat filtrit ja kõige piinlikematest olukordadest ajalugu vaikib ning see kõik on fine. See on igaühe enda valik, mida ja kuidas end paljastab. Ja kindlasti ei taha ma väita, et need, kes ei kisu end kogu maailma ees paljaks ja ei räägi oma piinlikest seikadest, et need oleksid nagu mingid igavad kuivikud. Kindlasti mitte. Samuti ei leia ma, et need, kes seda teevad, et need oleksid kuidagi imelikud. Ja pealegi, mõelge kui mitte ükski hing ei jagaks selliseid lugusid ja hetki oma elust, siis oleks ju maru igav ja nii ei saaks üldse pulli ja kui sellistele asjadele sensuur peale panna, siis aastate pärast arvab uus pealekasvav generatsioon, et me kõik oleme ühed mitte puuksutavad aadli- ja saksa preilad. Kunagi ei röhitse, ei feili ja teame une pealt kõiki etiketi reegleid ning alati käime mööda joont.

Ühesõnaga nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis ma pole kunagi häbenenud oma blogi või seda, mida olen siia kirjutanud. Olgu selleks kurbus, pisukest jonni, pettumusi, rõõmuhetki, igatsused ja unistused.. kõik on olnud otse ja siiralt. Aa, üks asi siiski on, mis vahest paneb mind tahtma peaga vastu seina lüüa. See algaja kirjaneitsi toorus ja kandilisus, aga ma olen arenenud. Praeguse seisuga on mu tekstid ju täitsa söödavad või mis? Hakkasin isegi tänu ühele armsa lugeja märkusele tekste liigendama,mis pidavat muutma nägijatele pikemate tekstide lugemise märksa mugavamaks. Ma alguses kirjutasin ju kõik ühte jutti kokku, sest ei mina teadnud, et teil on vaevaline seda lugeda. Andke teine kordki teada kui miskit häirib või vajab muutmist, mina ju ei näe. Vot sellised lood siis seekord.

Aa, üks asi siiski meenus veel...
Nimelt, kui mitmed teisedki blogijad võtsid sellel päevavalgust kartva blogimise teemal sõna, siis puudutati ühtlasi ka tuntuse ja fännide küsimust, et sellest on kahju, et lugejad ei ole neid ära tundnud või kui on, siis pole ligi astutud, et see oleks tore tunnustus, kkui julgetaks ligi astuda ja juttu puhuda vms. Taaskord.. ma tõesti tundsin neid arvamusi lugedes end nagu üksik hunt, sest no ma ei häbene, ma pole kapiblogija ja mul on korduvalt tänaval ligi astutud ja juttu tehtud. Poes makstes on klienditeenindaja ära märkinud, et loeb mu blogi, bussi oodates on ligi astutud ja no eelviimane kord, mis juhtus vist juunis... hakkasime meie Janetiga trammipeatusesse suunduma, kui ühtäkki kostus eemalt selline uskumatusega segunenud elev hüüatus: "Eii olee... see ongi Kai ja Janet!"(tsauki-tsau Helina). Sellest kohtumisest katsun samuti lähiajal eraldi postituse valmis kribada, sest noh, ütleme eelsoojenduseks, et pärast jõudsin ma trammipeatusesse läbi mingi ilgema jandi.

PS. Teate, mis on inimeste üks parimaid oskusi? Iseenda üle naermine ja muhe eneseiroonia. Päriselt ka. Siis tulete igast olukorrast võitjana välja!!!

Natuke vähem kui aasta tagasi kurtsin ma siin, et mind kimbutab mingi kahtlane köha ja kuna ma mingil imelikul põhjusel väsisin ära kopsutükkide välja köhimisest, siis esimese loogilise sammuna käisin ära pulmonoloogi vastuvõtul
, kes mõõtis mu kopsumahtu, tegi röntgeni ja teatas, et kopsudega on mul kõik viimase peal. No super. Vähemalt kopsud elavad mul hästi. Kuid mind üldiselt see vastus ei rahuldanud. Õigemini mind ei rahuldanud see, et minult ei võetud kopsust proove. No neid samu proove, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber mingi bakteri olemasolu, aga no see-selleks. Ma ei hakka taas sinna teemasse laskuma, sest muidu saan jälle privas inimestelt kirjakesi selle kohta, et ma peaksin olema hoopis rõõmus ja tänulik, et mulle ei hakatud torusid kopsudesse ajama ja et mul pole kopsuvähki. No sorry, ma olengi rõõmus ja tänulik ja õnnelik, et mul pole mingit sõralist kallal, aga ma tõesti ei teadnud, et ma ei tohi siis rohkem oma kopsude pärast muret tunda, kui mul pole kõige rängemat diagnoositud. Las bakter elab rahus, eksole. Bakter tahab ju ka kuskil elada.

Igaks juhuks käisin allergoloogi visiidil ka ära. Mul endal pole tegelikult never olnud mingit allergiat, aga on ju ennegi olnud juhtumeid, kus vanemaks saades kujuneb inimesel välja mingi allergia. Pealegi ma aeg-ajalt ikka löristan nina, kui suvel miskit õitseb. Ei miskit hullu, aga natuke ikka. No käisin siis ära, tehti terve rodu kõiksugu allergiateste kõikvõimalike allergeenidega (porgand, õun, õielised, tolmulised, teraviljad, piim jne), kuid arst teatas, et allergiate koha pealt olen ma täiesti puhas leht - null allergiat. Kuigi testi ajal mul üks koht sügeles küll, aga paistetust või punetust ei tekkinud ja seega on kõik timm. Jumal tänatud, vähemalt milleski olen terve :D

Tulles tagasi minu kevadise postituse juurde, siis mitmed lugejad pakkusid, et minu köha põhjustajaks võib olla vererõhuravim Gardace, mida ma olen julgelt üle 10-aasta võtnud. Kusjuures seda sama arvas ka allergoloog, aga mina skeptilise jäärapäise patsiendina keeldun seda uskumast, sest see pole üldse minu jaoks loogiline ja ma ei lepi sellise vastusega, et lihtsalt nii on. Ma tahan mõista ja aru saada, et miks ja kuidas? Ma saan sellest kõigest aru, et antud pikaajaline ravimi kasutamine võib põhjustada köha, aga kuidas on omavahel seotud see, et söömine aktiveerib ravimi kõrvalmõju poolt põhjustatud köha? Makes no sense. See tõesti lihtsalt ei klapi minu jaoks, sest köhima hakkan ma enamasti alles siis, kui ma söön näiteks leiba, kartulit, porgandit, pähkleid jms.

Üks mu lugeja kirjutas mulle privas, et mul võib olla logopeediline probleem. Kuid mulle jäi natuke arusaamatuks see, et kas ja miks selline probleem üldse tekib. No umbes, et neelan valesti või kuidagi teistmoodi ja siis see põhjustab köha. Et on olemas suisa selline protseduur, kus inimesel nina kaudu aetakse sond sisse, mille küljes on mingi mikroskoopiline kaamera, mis filmib mälumist ja kõike seda, mis toimub suuõõnes ja toidu neelamise ajal. Ning oluline on sellele protseduurile kaasa võtta enda toit, see toit, mis siis põhjustabki vaegusi. Kui ma ei eksi ja õigesti mäletan, siis oli mingi teine, vähe inimlikum, võimalus ka protseduuri läbiviimiseks, aga lihtsalt kuna kõigile ei toimi see üks ja ainus variant, siis on ka alternatiiv. No ühesõnaga miskit sellist. Ning mulle aina enam hakkab tunduma, et pean ikka sellel logopeedilisel protseduuril ka ära käima... kui vaid leiaks selle aja. Seda tehakse ainult Tartus ja Tallinnas.