Mul on siiber
Ma ei tea,kust oma postitusega pihta hakata. Tahaks ju
endast jätta viisaka ja südamliku tütre muljet, kes suudab alati eeskujulikuks
jääda, mitte pahandada, mitte närvi minna, mitte toriseda jne jne, aga käsi
südamel – ma ei suuda. Ma tahan nimelt
teile rääkida loo, mille saaks vabalt liigitada kategooriasse
„emad-jäävad-emadeks“.
Ma ei tea, kuidas teistes peredes nende asjadega on, aga ma tahaksin niiväga
loota, et ma pole ainuke tütar siin planeedil, kes ajab oma okkad laiali ja
hakkab turtsuma nagu siil, kui ema püüab oma lapsekest ainult aidata. Ma vahel
korrutan seda endale mantrana, ausõna, aga kulmu veab tahestahtmata kortsu, kui
sind järjekordselt püütakse vati sisse toppida ja turvatrellid ümber keevitada.
Minu ema on alati olnud selline pisut kanaemalikult ülehoolitsev. Vahel mul on
tunne, et ta pole kunagi lasknud mul päriselt lennata, sest hirm ja mure, mis
kõik minuga võib juhtuda on liiga suur. Ma siiani näiteks mäletan seda korda
kui tahtsin Tallinnasse AHHAA Teaduskeskusesse tööle kandideerida ja kui ma
sellest emale rääkisin, siis selle asemel, et mind innustada ja julgustada,
hakkas ta mulle nagu varrukast ette lugema põhjuseid, miks ma ei saa ja mis
võib valesti minna ja et mõelgu ma ikka ennekõike oma tervisele jne jne.
Ja sellised tavalisemad, igapäevasemad asjad, mida ta teeb on näiteks see, et
kui näeb, et mul pole kindaid käes, siis võite kindlad olla, et tal on alati
paar varukindaid kotis, mida mulle siis pihku pista. Kui linnas käime, siis
vaevalt jõuame bussis maha istuda, kui juba ta pakub mulle kohukesi, smuutit,
müslibatooni. Ükskord, kui tulime poest ja teel koju hakkas lörtsi sadama, siis
ema võttis oma peast bareti ja suskas selle mulle pähe. Mina putkisin samal
ajal vastu, aga kuna mu mõlemad käed olid poekottidega hõivatud, siis oli
sellest suht vähe tolku. Ja ma saan aru, et see tuleb emainstinktist, et vahet
pole kui vana su laps on, ikka sa tahad teda hoida ja kaitsta, et ta jumala eest
ei oleks näljas ja paljas.
Ning kui mul siin selle dialüüsiga on vahel tervis olnud nii halb, et ma pole
jaksanud süüa teha, siis tema on meile pudrukest hommikuks keetnud ja kõiksugu
maitsvaid roogasid valmistanud. Kui ma sellele mõtlen, siis võtab ikka südame
alt soojaks küll, et mul on siin maailmas keegi, kellele ma saan alati toetuda.
Alles nädala alguses, kui ema jälle oma aurava kartulipudrupoti ja
kotletikestega meile tõttas, kallistasin teda ja ütlesin, et kui väga hea meel
mul on, et ta olemas on ja et ma armastan teda.
AGA… Nende ülihoolitsevate emadega käib kaasas ka üks väike, tibatillukene, mikroskoopiline
miinus. Nad nimelt, kas a. ei usu, kui laps väidab, et kõik on hästi, kõik on
korras, mul pole midagi vaja või b. nad kuulevad küll, saavad suurepäraselt
aru, kuid käituvad ikka risti vastupidi sellele, mida sa neile ütlesid või
palusid.
Kui mul see peritoniit hakkas vaikselt endast märku andma, siis mõni õhtu pidin
ma end masina küljest korra lahti ühendama, et käsitsi lisa lahust kõhtu lasta.
Aga nende lahti ühendamistega on see keiss, et sa saad vaid ühe korra end lahti
ühendada. See on sellisteks SOS olukordadeks. No kui peaksid näiteks tahtma
öösel minna vetsu. Aga kuna mu neerud on peaaegu et lõpetanud oma töö, siis ma
väga tihti ei käi vetsus. Kuid miskipärast tahtsin ma just siis vetsu, kui mul
see peritoniidi jama hakkas tekkima. Võib-olla oli see tingitud sellest, et
kuna kõhukelme kaudu ei saanud dialüüs korralikult toimida, siis hakkasid
neerud ise uuesti rohkem vaeva nägema, et organismist liigset vedelikku välja
tuua. Ma ei tea. See on puhtalt minu oletus.
Aga see tähendas muidugi seda, et hommikuti oli mul räme pissihäda. Ent kuna
ravi lõpuni oli veel oma 2-4 tundi, siis ma lihtsalt hoidsin jalad ristis ja
kannatasin, endal silmamunad peas kollased. Ma rumala peaga mingi hetk kurtsin
emale oma olukorda. Ema muidugi hakkas kohe rääkima, et ma peaksin endale voodi
alla mingi kausi panema või miskit. Ma laitsin selle mõtte kohe maha. Siis ta
püüdis mulle rääkida, et on olemas kõiksugu siibreid. Ja ma olin nagu ei, mul
ei ole vaja siibrit. Ma suudan hoida kinni küll ja see pole tegelikult üldse nii
hull. Ja ma veel eraldi rõhutasin, Et mul EI OLE vaja, ma EI TAHA, ärgu ostku mitte
midagi!
Nii, läks siis natuke aega mööda. Minu jaoks oli teema maas ja ammuilma
unustatud, kui siis ühel kenal õhtul tuleb ema meie poole. Asetab koti minu
kõrvale diivanile ja ütleb sedasi süüdlaslikult: „Kai, ära palun pahanda, aga
ma ostsin sulle ühe asja… „. Ma olin juba häires. See ei kõlanud sugugi hästi.
Ema krabistas veel ja siis ulatas mulle kandilise plastikust topsiku – siibri,
ja mingisuguse, kuidas seda nüüd siis kirjeldada, lehtrikujulise abivahendi.
Nimetame seda nii.
„Emaaa! Mul ei ole siibrit vaja! Ega ma mingi voodihaige
pole. Ei ja veelkord ei, ma ei hakka seda kasutama. “, ütlesin ma ilmselgelt
väga häiritult. Aga ema seletas, et no kui peaks vaja minema, et las ta siis
olla voodi all. Sa isegi ei näe, et see seal on. No tõesti jah. Siis ta tahtis
veel, et ma lubaksin talle pühalikult, et ma ei pane seda kuhugi teise tuppa,
vaid ikka käe ulatusse.
Oii, ma olin nii kuri. Istusin diivanil kulm kortsus. Mingi hetk sekkus Joosep
ka minu ja ema vestlusesse. Üritas sedasi hellalt ja pehmelt öelda, et Kaikene,
ema tahab ju ainult head ja et ärgu ma nüüd kurjustagu jne. Nagu mis agenda
teil siin minu vastu on? Mingi #teamsiiber siin kokku saanud või.
Ma saan aru, kui see oleks olnud mõni nunnu pissipott, väikese potikõrvaga ja
nunnu pildiga. Nagu selline magamistoa aksessuaar või nii, aga EI. Selle asemel
toodi mulle hoopis mingi plastikust unisex siiber.
Kui ma Kikule sellest rääkisin, siis ta ütles, et tal on nii palju küsimusi.
Näiteks üks küsimus oli see, et kuhu ma selle kusese lehtri panen peale
kasutust, kui ma ei pääse magamistoast liikuma? Ma vastasin talle, et mina ei
tea. Panen endale padja alla.
Et siis jah, mul on siiber. Ma alguses päris jupp aega mõtlesin, kas üldse
rääkida teile seda, sest noh, see oleks võinud ju jääda tegelikult sinna voodi
alla, koos selle sama siibriga. Aga mis sest enam, nüüd te siis vähemalt teate,
et mul kodus riidekapis on selline seksikas abivahend. Just nimelt, riidekapis.
Teises toas.
Ja et keegi nüüd jumala eest ei arvaks, et ma kuidagi viltu vaatan siibri
kasutamisele või halvustan neid inimesi, kes seda vajavad, ei, kindlasti mitte.
Lihtsalt minul pole seda vaja. See oleks umbes sama hea kui ma ostaksin endale
homnepäev lugemisprillid, kuigi pole isegi ohtu, et ma näeksin.
Aga kas kellegil oleks muidu siibrit vaja? Endale, emale, vanaemale, isale,
vanaisale, lapsele, kellegile hooldatavale? Mul täiesti juhuslikult seisab siin
üks tutikas siiber. Pole selle poole isegi mitte hinganud. Annaksin niisama
heast südamest kellegile ära, kellel oleks seda tõesti vaja. Samas ma ei tea,
võib-olla siibrid maksavad tänapäeval nii vähe raha, et neid polegi
abipakkumisena vaja pakkuda. Samas vähemalt säästaks keskkonda kui jääb miinus
üks siiber tootmata.
8 kommentaari:
Postita kommentaar