Ma plaanin oma pimedaks jäämist suurejooneliselt tähistada
Jah, lugesite postituse pealkirja õigesti. Kohe seletan lahti, et mis hullumeelsus mind seekord on tabanud. Kui täiesti aus olla, siis olen antud postitust tahtnud juba ammu kirjutada, aga no ma lihtsalt ootasin selleks õiget hetke.
Ühel kursuse lõunapausil tuli jutuks pimedaks jäämine ja sellega leppimine. Eelkõige tundis üks inimene konkreetselt huvi minu rõõmsameelsuse kohta, no et kuidas ma ikka selline naerupall suudan olla. Minu jaoks pole siin suutmisega midagi pistmist, sest ma ei pinguta ega näe eraldi vaeva selleks, et olla positiivne. Ma naeran, sest mul on naljakas ja ma naeran, sest enda üle on alati tore naerda ning mul on täiesti suva, kui mind peetakse naermise pärast opakaks või lihtsameelseks. Minu arvates on opakas naerupall miljon korda etem olla, kui kibestunud vingats.
Ega ma ausalt öeldes enam sõna-sõnalt ei mäletagi meie vestlust, aga keegi uuris, kas olen sünnist saati pime ja kui tuli välja, et ei ole, siis seda suurem oli inimeste üllatus, et ma olen suutnud peale nägemise kaotust säilitada oma rõõmsameelsuse. Sealt edasi uuriti minu jaoks juba selliseid tavapäraseks saanud küsimusi - nende seas ka seda, et kaua ma tänaseks pime olen olnud ning eneselegi üllatuseks pidin nentima, et tänavu septembris täitub juba 10 aastat.
Igatahes vestluse käigus viskasin pool naljaga õhku lause, et näe, mul on juubel tulemas, on mida tähistada ja siis sealt edasi pakkus keegi, et ma võiksin peo korraldada. Saate aru mul läksid reaalselt selle mõtte peale silmad särama ja mu pea täitus kõiksugu vahvate ideedega. Alates sellest päevast peale ei ole see mõte mind kordagi maha jätnud, vaid muudkui kerkib ja areneb ja nii olengi ma langetanud otsuse tähistada 10 aasta möödumist päevast, mil jäin pimedaks ja seda koos oma sünnipäevaga.
Minu arvates oleks ülivahva maha pidada üks suuremat sorti pralle koos oma sõprade, pere ja blogilugejatega. Jah, koos teiega, kes iganes soovib tulla minu peole. Ja see poleks mingi tavaline sööme-joome-naerame-lähmekoju pidu, vaid mul on plaan... Ma praeguse ideekohaselt rendiks Pärnus maja, korteri või lihtsalt peoks sobiva ruumi (olete lahkelt oodatud soovitusi/linke jagama). Kui sobiv pleiss on leitud, siis oleks tarvis:
Oleme Joosepiga kõikvõimalikke erinevaid ideid arutanud, kuid hetke seisuga midagi kindlat pole veel otsustanud. Isegi see pole kindel, et pidu üldse tuleb. Kõik sõltub sellest, kas oleks üldse huvilisi, kas leian sobivad ruumid, toitlustaja jne.
Ma miskipärast usun, et nii mõnigi võib praegust postitust lugedes mõelda, et now she lost it for real! No et peast lõplikult soe, imelik, naljakas, veider või vaevlen tähelepanupuuduse all, aga tegelikult see pole üldse nii. Ma olen lihtsalt selline inimene, kes ei nuta minevikku taga ega ohka iga päev, et oleks ma vaid nägija ja oleks vaid ikka nii teinud, siis oleks praegu kõik teistmoodi jne. Pole lihtsalt minu teema iga aasta möödudes kaduda orbiidilt ja tõmmata end pleedi sisse kerra ja nutta endalt silmad peast ja mälestada aega, mil mul diagnoositi diabeet ja kaotasin nägemise. Ei, see pole mina. Ma olen hoopis tänulik kõige selle eest, mis mul on selle aja jooksul olnud võimalik teha ja kogeda.
Ma olen õnnelik, et mu ellu tulid läbi pimeduse kõik mu praegused sõbrad ja kui ma ei oskaks olla tänulikk ja kössitaksin nagu õnnetu uba kodus, siis minu jaoks tähendaks see seda, et ma ei hinda Joosepi olemasolu, kellega ma tänu oma nägemise kaotuse ja teiste inimeste läbi tutvusime. Kui ma mossitaksin, siis ma poleks tänulik ega oskaks rõõmu tunda oma targa juhtkoera olemasolust, kes on mind nii palju aidanud, lohutanud, ohtudest mööda juhtinud ja vapralt kõik need aastad minu kõrval sammunud. Tänu pimedaks jäämisele läksin ma AHHAA Teaduskeskuse "Dialoog Pimeduses" näitusele giidiks tööle. Aitäh Joosu, et sundisid mind pisarateni ja sõna otses mõttes hingetuks jooksma, et ma jõuaksin bussile ja et viimased 50 meetrit Sa põhimõtteliselt lohistasid mind kaenla all bussiukseni, sest tänu Sinule jõudsin ma õigeks ajaks tööintervjuule ja sealt edasi osutusin ma valituks ja sealt edasi tutvusin ma Kikuga ja teate kuidas Kiku on seotud kogu selle blogimajandusega? Kiku ongi see inimene, kes vastu minu tahtmist mulle blogi tegi ja kui ma alguses ei tahtnud üldse vedu võtta ja ma ausalt ei osanud mitte kui millestki kirjutada, siis Kiku sihikindlus ja järjepidev jorisemine, et miks ma ei kirjuta, miks pole uut postitust ja millal-millal kirjutad, sundis mind lõpuks jalad tagumiku alt välja võtma ja kirjutama ja siin ma nüüd siis olen. Alguspostitused on küll minu arvates kohutavalt puised ja jubedad, aga tänaseks on need täitsa loetavaks muutunud ja võin vist julgelt väita, et enam pole ohtu püsivat nägemis- ja kuulmiskahjustust nende lugemisest saada :D
Täiesti uskumatu kuidas aeg lendab. Mul endal on küll selline tunne nagu oleksin alles eile pimedaks jäänud.Aga no mis siin ikka nii väga imestada, kui ma aeg-ajalt unustan isegi filmi vaadates ise ära, et ma ei näe enam :D
Oeh, mul on tunne, et muutun sentimentaalseks, sest kui mõtlen tagasi ajale, mil olen pime olnud, siis sellesse aega mahub nii palju toredat ja meeleolukaid tegemisi, kohtumisi ja ka pisaraid ja pettumust, kuid see on olnud ütlemata äge rollercoaster, mida ma ei vahetaks iial välja. Ma lihtsalt nii kohutavalt palju armastan kõike seda, mida elul on mulle pakkuda. Ma armastan oma pere ja sõpru. Ma armastan katsumusi ületada, mida elu mulle tee peale veeretab. Ma armastan elu ja selle elamist! Uskuge mind, kui ma ütlen, et mu elu polnud nägijana pooltki nii värvikirev ja emotsiooniderohke kui see on seda praegu. Maailm minu ümber koos kõigi inimestega on lihtsalt nii äge! :)
Mul on tegelikult nii palju öelda ja mille üle tänulik olla ja sellepärast tahan ka selle peokese korraldada, et kõik inimesed, kes on ühel või teisel määral mu elus figureerinud, aidanud enda eksisteerimisega mind muuta ja olnud kaaslaseks mu arenguteel, siis tahan kõigile isiklikult aitäh öelda, kallistada, kätt suruda ja lihtsalt muljetada ja nalja teha, et oleks mida järgmised 10 aastat meenutada. Igatahes palun andke ideid, et kus ja kuidas võiks selle prasniku maha pidada ja kui keegi tahab abikäe ulatada, siis you are more than welcome! Ma küll ei tea, kas ja kuidas see kõik lõpuks õnnestub, aga ma loodan, et heade inimeste abiga või kui mõni ettevõte tunneb vastupandamatut soovi õla alla visata enneolematule juubelile, siis kirjutage: kuuskkai@gmail.com
Ühel kursuse lõunapausil tuli jutuks pimedaks jäämine ja sellega leppimine. Eelkõige tundis üks inimene konkreetselt huvi minu rõõmsameelsuse kohta, no et kuidas ma ikka selline naerupall suudan olla. Minu jaoks pole siin suutmisega midagi pistmist, sest ma ei pinguta ega näe eraldi vaeva selleks, et olla positiivne. Ma naeran, sest mul on naljakas ja ma naeran, sest enda üle on alati tore naerda ning mul on täiesti suva, kui mind peetakse naermise pärast opakaks või lihtsameelseks. Minu arvates on opakas naerupall miljon korda etem olla, kui kibestunud vingats.
Ega ma ausalt öeldes enam sõna-sõnalt ei mäletagi meie vestlust, aga keegi uuris, kas olen sünnist saati pime ja kui tuli välja, et ei ole, siis seda suurem oli inimeste üllatus, et ma olen suutnud peale nägemise kaotust säilitada oma rõõmsameelsuse. Sealt edasi uuriti minu jaoks juba selliseid tavapäraseks saanud küsimusi - nende seas ka seda, et kaua ma tänaseks pime olen olnud ning eneselegi üllatuseks pidin nentima, et tänavu septembris täitub juba 10 aastat.
Igatahes vestluse käigus viskasin pool naljaga õhku lause, et näe, mul on juubel tulemas, on mida tähistada ja siis sealt edasi pakkus keegi, et ma võiksin peo korraldada. Saate aru mul läksid reaalselt selle mõtte peale silmad särama ja mu pea täitus kõiksugu vahvate ideedega. Alates sellest päevast peale ei ole see mõte mind kordagi maha jätnud, vaid muudkui kerkib ja areneb ja nii olengi ma langetanud otsuse tähistada 10 aasta möödumist päevast, mil jäin pimedaks ja seda koos oma sünnipäevaga.
Minu arvates oleks ülivahva maha pidada üks suuremat sorti pralle koos oma sõprade, pere ja blogilugejatega. Jah, koos teiega, kes iganes soovib tulla minu peole. Ja see poleks mingi tavaline sööme-joome-naerame-lähmekoju pidu, vaid mul on plaan... Ma praeguse ideekohaselt rendiks Pärnus maja, korteri või lihtsalt peoks sobiva ruumi (olete lahkelt oodatud soovitusi/linke jagama). Kui sobiv pleiss on leitud, siis oleks tarvis:
- Taskukohast cateringi, kes hoolitseks hõrkude suupistete eest.
- Joogipoolist, nii külma, kui ka sooja, mahla-smuutisid-vett-veini jms.
- Video- ja fotograafi (et saaksin vajadusel, kui kurbus hinge poeb, video lahti klõpsata ja meenutada kõiki neid toredaid inimesi, kes minust hoolivad ja kaasa elavad).
- Humanast või kuskilt second handist hunnik ägedaid peoriideid. Ma nimelt tahaks võimaluse korral orgunnida peopaika pimeda garderoobi, kus iga külaline peab puhtalt kompimise abil endale uue outfiti peo ajaks otsima/sobitama. Puhtalt tunnetuse põhjal, et milline materjal tundub sõrme all sümpaatne või milline lõige tundub mõnus. Ma pole veel sada prossa kindel, aga võib-olla oma lahkusest panen sinna pimedasse garderoobi ka paar värvimäärajat, et saaksite mingigi aimduse sellest, et millised värvid teie uues outfitis võiksid olla esindatud, no et ikka sobituks juuste ja silmadega kokku :D
Oleme Joosepiga kõikvõimalikke erinevaid ideid arutanud, kuid hetke seisuga midagi kindlat pole veel otsustanud. Isegi see pole kindel, et pidu üldse tuleb. Kõik sõltub sellest, kas oleks üldse huvilisi, kas leian sobivad ruumid, toitlustaja jne.
Ma miskipärast usun, et nii mõnigi võib praegust postitust lugedes mõelda, et now she lost it for real! No et peast lõplikult soe, imelik, naljakas, veider või vaevlen tähelepanupuuduse all, aga tegelikult see pole üldse nii. Ma olen lihtsalt selline inimene, kes ei nuta minevikku taga ega ohka iga päev, et oleks ma vaid nägija ja oleks vaid ikka nii teinud, siis oleks praegu kõik teistmoodi jne. Pole lihtsalt minu teema iga aasta möödudes kaduda orbiidilt ja tõmmata end pleedi sisse kerra ja nutta endalt silmad peast ja mälestada aega, mil mul diagnoositi diabeet ja kaotasin nägemise. Ei, see pole mina. Ma olen hoopis tänulik kõige selle eest, mis mul on selle aja jooksul olnud võimalik teha ja kogeda.
Ma olen õnnelik, et mu ellu tulid läbi pimeduse kõik mu praegused sõbrad ja kui ma ei oskaks olla tänulikk ja kössitaksin nagu õnnetu uba kodus, siis minu jaoks tähendaks see seda, et ma ei hinda Joosepi olemasolu, kellega ma tänu oma nägemise kaotuse ja teiste inimeste läbi tutvusime. Kui ma mossitaksin, siis ma poleks tänulik ega oskaks rõõmu tunda oma targa juhtkoera olemasolust, kes on mind nii palju aidanud, lohutanud, ohtudest mööda juhtinud ja vapralt kõik need aastad minu kõrval sammunud. Tänu pimedaks jäämisele läksin ma AHHAA Teaduskeskuse "Dialoog Pimeduses" näitusele giidiks tööle. Aitäh Joosu, et sundisid mind pisarateni ja sõna otses mõttes hingetuks jooksma, et ma jõuaksin bussile ja et viimased 50 meetrit Sa põhimõtteliselt lohistasid mind kaenla all bussiukseni, sest tänu Sinule jõudsin ma õigeks ajaks tööintervjuule ja sealt edasi osutusin ma valituks ja sealt edasi tutvusin ma Kikuga ja teate kuidas Kiku on seotud kogu selle blogimajandusega? Kiku ongi see inimene, kes vastu minu tahtmist mulle blogi tegi ja kui ma alguses ei tahtnud üldse vedu võtta ja ma ausalt ei osanud mitte kui millestki kirjutada, siis Kiku sihikindlus ja järjepidev jorisemine, et miks ma ei kirjuta, miks pole uut postitust ja millal-millal kirjutad, sundis mind lõpuks jalad tagumiku alt välja võtma ja kirjutama ja siin ma nüüd siis olen. Alguspostitused on küll minu arvates kohutavalt puised ja jubedad, aga tänaseks on need täitsa loetavaks muutunud ja võin vist julgelt väita, et enam pole ohtu püsivat nägemis- ja kuulmiskahjustust nende lugemisest saada :D
Täiesti uskumatu kuidas aeg lendab. Mul endal on küll selline tunne nagu oleksin alles eile pimedaks jäänud.Aga no mis siin ikka nii väga imestada, kui ma aeg-ajalt unustan isegi filmi vaadates ise ära, et ma ei näe enam :D
Oeh, mul on tunne, et muutun sentimentaalseks, sest kui mõtlen tagasi ajale, mil olen pime olnud, siis sellesse aega mahub nii palju toredat ja meeleolukaid tegemisi, kohtumisi ja ka pisaraid ja pettumust, kuid see on olnud ütlemata äge rollercoaster, mida ma ei vahetaks iial välja. Ma lihtsalt nii kohutavalt palju armastan kõike seda, mida elul on mulle pakkuda. Ma armastan oma pere ja sõpru. Ma armastan katsumusi ületada, mida elu mulle tee peale veeretab. Ma armastan elu ja selle elamist! Uskuge mind, kui ma ütlen, et mu elu polnud nägijana pooltki nii värvikirev ja emotsiooniderohke kui see on seda praegu. Maailm minu ümber koos kõigi inimestega on lihtsalt nii äge! :)
Mul on tegelikult nii palju öelda ja mille üle tänulik olla ja sellepärast tahan ka selle peokese korraldada, et kõik inimesed, kes on ühel või teisel määral mu elus figureerinud, aidanud enda eksisteerimisega mind muuta ja olnud kaaslaseks mu arenguteel, siis tahan kõigile isiklikult aitäh öelda, kallistada, kätt suruda ja lihtsalt muljetada ja nalja teha, et oleks mida järgmised 10 aastat meenutada. Igatahes palun andke ideid, et kus ja kuidas võiks selle prasniku maha pidada ja kui keegi tahab abikäe ulatada, siis you are more than welcome! Ma küll ei tea, kas ja kuidas see kõik lõpuks õnnestub, aga ma loodan, et heade inimeste abiga või kui mõni ettevõte tunneb vastupandamatut soovi õla alla visata enneolematule juubelile, siis kirjutage: kuuskkai@gmail.com
9 kommentaari:
Postita kommentaar