Mõni nädal tagasi ärkasin ma hommikul maru kesise enesetundega. Ma kellaaegadest suurt ei tea, aga ma tean seda, et kui olin päev läbi vaheldumisi iiveldanud ja oksendanud, siis umbes südaöö paiku anusin Joosepit, et kutsugu mulle kiirabi, sest ma enam ei suuda.  Ma olin nagu zombie ja mu enesetunne muutus aina kesisemaks. Mul ei püsinud isegi vesi ja kummelitee sees, mida ma pidin perearsti nõuandeliini kohaselt igal juhul, olenemata, kas püsib või mitte, paari lonksu kaupa jooma.
Kiirabi tuli, tegi esmased terviseprotseduurid, nagu näiteks paigaldati arterikanüül koos sõber tilgaga, et ma päris ära ei kuivaks, ja siis otsustasid mu endaga kaasa viia. Kuna mu keha oli veepuuduse tõttu kurnatud, siis korterist kiirabiautosse vedas mind autojuht koos Joosepiga, pärast hiljem kärutati kiirabiauto kanderaam erakorralises oleva voodi kõrvale ja põhimõtteliselt pidin ühest voodist end teise rullima.

Haiglas selgus, et mul on veres põletikunäit. Samuti oli mul ka väike palavik, süda kloppis nagu auruvedur ja vererõhk oli kõrge. Ühesõnaga kõik oli lappes.
Tilguti kaudu lasti mulle veeni iiveldamisvastast ravimit ja veel midagi kõrvetamise vastu, sest mul söögitorus metsikult põletas. Päris sajaprotsendiliselt iiveldamine ja valu järgi ei andnud, aga natuke leevendas küll. Mingi hetk jäin ma isegi magama, sest kui ma uuesti silmad avasin, siis oli vahepeal varahommik kätte jõudnud ja uus vahetus siblis ringi.

Sellest oli muidugi kahju, sest öine vahetus oli palju toredam, nad olid kuidagi südamlikumad ja hoolivamad. Kui ma näiteks tundsin, et valu hakkab taas pead tõstma, siis koheselt reageeriti. Ja öine valvearst tundis mu ära, tuli eraldi ütlema, et nägi minust ETVs saadet „Iseolemine“ ja et ma olen väga sümpaatne ja armas tüdruk ning tegi mulle pai ja ütles, et ma vastu peaksin. Ja kuna mul oli palavik, siis ütles, et nad peavad mulle igaks juhuks koroonatesti ka tegema. Seda ütles ka kuidagi kaastundlikult, justkui andeks paludes, sest mul ju niigi halb olla. Aga mul oli sel hetkel nii savi, tehke või 10 korda.
Test ise polnud üldse valus ega ebamugav. Tavalise vatipulgaga keerutati ninas ja oligi kõik. Kui test oli tehtud, siis ma isegi hetkeks kahtlesin, et kas see oli ikka koroonatest.. et võib-olla oli see alles mingisugune eeltuimestus, enne, kui mulle kahemeetrine sukavarras ninna lükatakse. Aga eip, see oligi. Lebolaks. Ma ei saa aru, mis ninakoopa sügavustes surkimisest ja ajuni metallvarda ajamisest inimesed räägivad?

Peale selle, et mul oli tilgutivoolik, insuliinivoolik, pulsimõõtur sõrme otsas, siis käevarre ümber oli mul ka see statsionaarne vererõhumõõtur, mis iga 15 sekundi tagant piiksus (öösel ka, wiii) ja ma julgen väita, et see oli ilmselt üks kõige ko-hu-ta-va-maid asju üldse, peale mu enesetunde muidugi. Kas nad seal EMOs siis ei tea, et haiged vajavad taastumiseks rahu ja vaikust. Eriti tore.. mitte, oli see, et see masin oli mu pea juures ja nii see piiksus seal tundide viisi.
Ma saaks aru, kui see masin pistaks siis pröökama, kui ei saa enam mu rõhku kätte või just vastupidi, on ohtlikult kõrge, et siis annab märku, et ou kuulge, teil on siin keegi suremas, aga et niimoodi pidevalt.. milleks?

No ühesõnaga, kui personali vahetus oli ära toimunud, siis ega minuga enam midagi väga ei tehtud. Korra võeti veel arteriaalne veri, et mingisugust happelisuse? näitu kontrollida, käidi kuulati südant ja vsjoo. Paar korda kuulsin, kuidas uus vahetus uuris, et mis värk minuga on, mille peale öeldi nii muuseas, et aa, see on see iiveldav ja oksendav diabeetik. Ma olin nagu jaa, palun tehke midagi, et mul parem hakkaks vms. Mingi hetk tuli arst, kes küsis, et kuidas ma soovin, kas haiglasse sisse jääda või koju minna. Olles viibinud 12h nende piiksude keskel, ütlesin, et tahan koju, ja nagu tellitult veeres mu silmanurgast pisar põsele. Tundsin, et kodus olles taastuksin kiiremini ja paremini. Kodus on hea ja vaikne, ja kodus on Joosep, valmis minu väiksemaidki soove täitma, et mu olemist natukenegi leevendada.

Kui masinad ja kanüülid olid mu küljest eemaldatud ja kõik vajalikud paberid korda aetud, arve tasutud jne, siis Joosep talutas mu autosse. Koju jõudes läksin kohe voodisse ja seal ma vegeteerisin neli päeva jutti. Joosep keetis mulle teekest ja jälgis, et mul oleks kõik vajalik olemas. Ema käis ka mind vaatamas, keetis vee baasil kaerahelbeputru, aedviljahautist, aga ma ei suutnud midagi süüa, sest tahket toitu oli nii valus neelata, nii valus, et keha kattus koheselt külma higiga. Kodus ma enam ei oksendanud, ent kõrvetised olid meeletud.

Peale nädalast kiratsemist ning ainult kummeli- ja apteegitilliteed juues, mõni lusikatäis jogurtit ja kaerahelbeputru ka sekka, otsustas Joosep, et viib mu uuesti erakorralisse. Ma küll alguses punnisin vastu ja ütlesin, et ootame veel ühe päevakese, ehk läheb juba homme paremaks, aga Joosep ütles, et mida me siin ootame, ma ei saa valu tõttu isegi magada, rääkimata söömisest. Nii pakkisimegi mu kodinad uuesti kokku, juhuks, kui pean haiglasse sisse jääma.
Erakorralisse jõudes paigaldati mulle uuesti kanüül, aga sellega on alati omaette ooper, sest diabeetikuna on mul maru kehvad sooned, aga viimaks said ikka ühe äbarikukese kätte. Kui olin tunnikese tilga all istunud, tuli arst, kes esitas mõned küsimused, katsus kõhtu ja saatis mu seejärel kõhukompuutrisse ning selgus, et mul on kastriit. Sain ravi peale ja nüüd on elu taas lill. Maos ja söögitorus ei põleta enam. Muidu oli reaalselt selline tunne nagu keegi oleks mulle kõrist süütevedelikku alla valanud ja tiku järele visanud.

Ma kodus olles kasutasin Renniet kõrvetiste vastu, aga see ei aita muhvigi. Heal juhul ainult pooleks tunniks leevendab natuke, aga haiglast kaasa antud Maalox närimistabletit on reaalselt parimad. Ma sain tundideks valust lahti. Kui keegi veel vaevleb kõrvetiste käes, siis ausalt, proovige Maaloksi. See on käsimüügiravim ja seda on saada nii pulbrina, närimistabletina kui ka vedelikuna. Lisaks kirjutati mulle ka maokaitsetabletid, mida ma pean vähemalt kaks kuud manustama.

Joosep oli kogu mu haiguse vältel niiii tubli ja armas. Hoolitses esimesest päevast alates selle eest, et mul oleks kõik vajalik olemas. Käis apteegis, käis meie kohalikus kiirabipunktis, helistas perearsti nõuandeliinile jne. Hoidis mu kätt, silitas mu peakest ja kohendas padjakest, oli ühesõnaga sajaprotsendiliselt olemas. ma veel mõtlesin endamisi, et ongi nii nagu meie pulmapäeval altari ees lubas, et on nii heas kui halvas, nii haiguses kui tervises. Mäletan veel, et kui oli haiguse viies päev, siis ta läks esimest korda kodust välja maja peale ehitama, et end natuke tuulutada ja kui mul mõni tund hiljem enesetunne märgatavalt halvenes, siis tuli kohe koju ja ma hakkasin lihtsalt nutma. Joosep oli alguses segaduses, et miks ma nutan, kas midagi juhtus, kas mul on valu hullemaks läinud, aga ei, ma nutsin heldimusest. Ma tundsin siiralt kui väga ta hoolib ja armastab mind.

..aga ära jõudsite oodata.
Ma olen siin viimased kaks kuud mõelnud, et nii, täna ma  raudselt blogin, aga siis juhtub üks järgmistest asjadest:

• ma olen päevastest toimetustest liiga väsinud ja peast kapsas, et tulla arvuti taha klõbistama.
• ma ei suuda ära otsustada, kust oma postitust alustada, millised detailid on olulised ja millised vähem olulised ning peale mitmetunnist mölutamist ekraani taga, ilma, et oleksin suutnud kriipsugi kirja panna,sulgen arvuti ja poen ära põhku.
• olen mingi sada korda (väike ilukirjanduslik liialdus) alustanud kirjutamist, isegi drafti midagi salvestanud, aga kuna juba ainuüksi sissejuhatused on veninud niiii masendavalt pikaks ja lohisevaks, siis olen hakanud mõtlema, et huvitab jee kedagi minu kilomeetrised detailirohked surmigavad heietused ja juhhei, olen kõik ära kustutanud.

Noh, ja nii ma olengi kirjutamist muudkui edasi lükanud ja ilmselgelt pole see olnud tark otsus, sest nüüd ma olen veel rohkem omadega tupikus.

Mul on ju viimaste kuude jooksul elus väga palju toimunud, noh teate ju küll – abiellusin siin vahepeal või nii. Disclaimerina ütlen selle ära, et pulmapäev ise oli imeilusalt muinasjutuline ning kõik külalised on siiani ainult positiivset tagasisidet andnud, hoolimata sellest, et me ise teadsime kui paljud asjad pekki läksid ja kui palju ma tegelikult kogu protsessi vältel pisaraid valasin. Aga eks ma mingi aeg kirjutan detailsemalt kogu sellest pulmatrallist. Kutsetest, lilledest ja muust sellisest. Siis paljastan natuke peokoha telgitaguseid, miks just see peopaik valituks osutus ning kuidas rahule jäime jne. Kindlasti tahan rääkida ja näidata ka meie toidu ja joogi valikut, et kust mida saime. Ning kõige viimasteks jätaksin need kõige mesimagusamad postitused – ilupildid meist kahest ja mõned hetked pulmast ning loomulikult ka pulma kuluread, et palju midagi maksis ja kes olid meie teenusepakkujad, sponsorid.

Eks kõiksugu muid tegemisi ja toimetusi on veel, nagu näiteks juhtkoerahakatise Bibi treening, mis ilmselt vajab täitsa omaette postitust, kuna sellel armsal koeratüdrukul on üks maailma veidramaid foobiaid. Kuigi ma pole sada prossa kindel, kas see ikka liigitub päris sinna foobiate alla. Haiglasse sattusin ka vahepeal. Tähendab, mitte ei sattunud, hehe, see kõlas nagu ma oleksin ühel ilusal hetkel sinna lihtsalt tekkinud. Kiirabi viis. Aga kõigest sellest ja muust hakkangi ma tasapisi kribama. Mul on veel üks ilgelt lahe plaan, mille ma loodan uue aasta alguses teoks teha. Seotud ikka sotsiaalmeediaga, aga hetkel nagu rohkem ei tahakski vihjata, millega tegu, sest kui  asi vänta peaks minema, siis ei pea põdema ega survet tundma.

Kui mu jutt oli kaootiline või segane või taevas hoidku selle eest – mõlemat korraga, siis palun vabandust! Peale nii pikka, umbes sajandipikkust blogipausi on sulg roostes, sõrmed kanged ja mõtted puised. Ent seda ma võin pühalikult *käsi südamel* kinnitada (kui ma vaid suudaksin kirjutamise ajal seda seal hoida), et nüüd hakkab postitusi tulema nagu Vändrast saelaudu.. või tähendab, päris seda ma ikka ei julgeks lubada, sest mul on siin mõned palgatööga seotud projektid õhus, mis vajavad ka tegelemist, AGA.. ma luban endast parima anda.