Nonii, olen sada korda üritanud alustada kuskilt otsast oma postituse kirjutamist, aga siiani kogu aeg kõik draftidesse ära salvestanud, kuna ümbritsevad helid on seganud mu keskendumist. Mul tegelikult juba nägijana oli keskendumisega probleeme. Ma alati imestasin, kui sõbranna suutis lärmi keskel õppida, see oli minu jaoks müstika, sest mina ei suutnud. Vajasin keskendumiseks enam-vähem alati haudvaikust. Peale nägemise kaotust on olukord absoluutselt hulluks läinud, sest ma kuulen ju neid hääli ka, mida nägijad tähelegi ei pane. Piltlikult öeldes kuulen ma isegi seda, kui naaber kõrvalkorteris salaja puuksu laseb.
Linnaruumis on pimedal kõikvõimalike helide tähelepanemine eluliselt oluline, aga kodus olles ajab see mind lihtsalt hulluks ja närvi. Eriti täna, sest ma olen mitut postitust alustanud nii, et panen kaks lauset kirja, siis kustutan ära, sest ma pole rahul, kuna see ei edasta mu mõtteid nii nagu ma tahan ja siis teen uue katse, selles ma ka loomulikult feilin ja nii miljon korda järjest. Lõpuks tundsin endas nii suurt rahulolematust ja pinget, et panin targu arvuti käest ja läksin küpsetasin vahelduseks ühe mustikakoogi valmis ja nüüd olen uuel katsel. Kuigi ma suutsin vahepeal juba uuesti korra ärrituda, sest Joosep kuulab arvutist üht sarja, mida mina ka eile vaatasin, aga seal oli nii palju negatiivset, et ma lõpuks loobusin selle vaatamisest, aga näe, poole kõrvaga avastan end ikka seda jälgimast. Böö, nõme. Nüüd panin Youtubest suvalise sound of nature käima ja palvetan, et see teeb imesid. Hehe, praegu on taustaks mingi veevulin ja see ajab konkreetselt mulle pissihäda peale. Ei ole ka minu elu kerge :D

Aga olgu, ma lähen nüüd asja kallale...
Ma olen juba pikemat aega mõelnud, et tahaks endale mõnd ilusat n-ö pühapäevakleidikest. Sellist casuali, millega sobib päevavalges ka kuskile kohvikusse / restorani einestama minna. Ma kujutan ette, et see võiks olla mingi 60date stiilis ja kindlasti täpiline (või no vähemalt üks kleitidest võiks olla täppidega). Üldine kleidi värv võiks olla must, tumesinine või sügav sirelililla ning täpid seal peal valged või roosad. Kleidi seelikuosa võiks olla kellukeselõikega, kroogitud või selline lainetav, aga kindlasti mitte liibuv. Materjal võiks ka olla tugevam, mis istuks seljas hästi ja hoiaks natuke vormi, mitte ei ripuks seljas nagu kardin riidepuul. Ahjaa, käised peavad ka olema. Eriti nunnud oleksid lühikesed kergelt kroogitud puhvkäised või äärmisel juhul tavalised või kolmveerandkäised.
Nonii, põhimõtteliselt ega muud ei tahagi, pole ju palju tahetud :D Kui ma leiaks kuskilt hea hinnaga sellises stiilis kleite, siis ma aja jooksul tahaks kohe oma 4-5 kleiti soetada. Mitte küll täpselt ühesuguseid, nagu Monkil oli kapis igaks päevaks samasugune ülikond, aga üldine stiil võiks olla sarnane. Mõni pidulikum ja mõni tavalisem, kuid siiski natuke eriline.

Mul tekkis selline soov seoses võimaliku peatse auto ostuga. Või no mis peatse, meil pole tegelt sentigi auto ostuks raha, aga vaikselt juba uurime maad ja siis ma kujutasin ette, kui vahva oleks end linna minekuks üles lüüa. Mitte küll Maximasse piima ja saia ostmiseks, aga no kasvõi sõpradega kohvikusse minekuks, selline suurem seltskond. Aa, muhvi tahan ka. No ühesõnaga seda tuustikut, kuhu sisse saab oma käekesed pista, kui külm sõrmi näpistab.

Saigi vist kõik kirja, vähemalt üks pikemaajalisem soov, mis on mul kuskil kuklas tiksunud. Aga ega mul pole mõtted ainult kleitide ja muhvide ümber keerelnud, vaid viimasel ajal olen tundnud tugevat soovi teostada ennast milleski. Juba mõni aeg tagasi tekkis mul mõte, et teeks purgikesed, kus on igaks päevaks üks positiivne soov või mõttetera. Mõtlesin ja mõtlesin, panin peas kõiksugu erinevaid variante kokku, et kui palju ma vajan kõrvalist abi nende tegemiseks ja kui palju saan ise tehtud ja siis avastasin, et see idee on juba ühe teise blogija poolt realiseeritud, niuks. Hetkel pole mul  rohkem uusi ideid ka juurde tulnud. Eile tuli sellepärast suisa nii suur kurbus peale, et hakkasin nutma. Mulle on alati ilu inimeste ümber ja sees olnud olulisel kohal ja mulle nägijana tohutult meeldis oma kätega nikerdada ja meisterdada, aga nüüd tunnen viimasel ajal nii selgelt, et see on miski, mis ei anna mulle rahu. Mul on tarvis end teostada, aga mida, millega. Aga võib-olla sellepärast ei olegi mul uusi ideid pähe turgatanud, kuna ma kogu aeg nii pinksalt sellele mõtlen. On äkki teil soovitusi, ettepanekuid või mõtteid? :)

See pilt minust on tehtud Joosepi lõpetamisel aastal 2013 ja siin on mul seljas üks minu pikemaajajalisi lemmik outfite, kuigi siin pole vist kleidi alumist osa näha... Sellel jookseb rindade alt õrnroosa siidlint, mille sai küljele slehviks sõlmida, jalas olid ka sama värvi roosad kingad ja roosa trühvelkotike. Tundsin end sel päeval nagu tõeline printsess või aadlipreili :) Kuid nüüd oleks aeg oma kleitide varusid täiendada ja natuke eakohalisemaks muuta.

Mõni aeg tagasi avaldas Triinu oma blogis postituse "Random facts about me - Läbi minu abikaasa silmade". Peale selle, et see oli armas ja huvitav lugemine, oli see minu meelest ka ülilahe idee. Kohe peale toda postituse lugemist läksin ma pikemalt mõtlemata Joosepit moosima, no et ma tahan ka enda isiklikku faktipostitust. Ta küll ei saanud aru, et milleks see vajalik on, aga ega mehed ei peagi kõiki naiste emotsiooni ajendil tekkinud soove mõistma - see poleks lihtsalt ajule kasulik. Nagu arvata võite, siis ega Joosep kohe ei hakanud arvuti taga klõbistama ja minust postitust kokku treima, mkm. Ma pidin ennast ja oma imelist soovikest ikka mitu korda meelde tuletama. Vahepeal kaotasin isegi juba viimsegi lootuse... Aga siis eile, täiesti lambist kirjutas selle valma ja siin see on! ;)

Kai ei oska anekdoote rääkida.
Kail on kodus ringiliikumisel ülilühikesed sammud, umbes 20 sentimeetri pikkused.
Kai plaksutab minu arvates päris imelikult.
Kui ma ümisen kasvõi kolm sekundit mingit viisijuppi, siis kolm sekundit hiljem hakkab Kai seda ümisema ja jääb palju kauemaks ümisema.
Kui Kai midagi kobades otsib, siis katsub ta otsitava objekti ümbert kogu pinna ära ja siis hakkab hoopis teisest kohast edasi otsima.
Kail on mingi maakodufetiš, koguaeg kui sisekujundusest on juttu, siis käib alatasa „maakodu stiilis” läbi.
Kai ei tea, et praegu on köögilaual mandariinikoored, mis teda ilmselt üpriski närvi ajaksid (tegelt naerab kui seda loeb).
Kai on intellektuaalselt meie tutvumisest alates meeletu arengu läbi teinud ja jätkab seda ka edaspidi.
Kaile üldse ei meeldi, kui inimestel on pealiskaudne arvamus, mille kujundamiseks ei ole mõttetööga just eriti palju vaeva nähtud.
Kui Kai lobiseb telefoniga, siis ta võib mind kogu terve kõne aja silitada või paitada. Muul ajal ta eriti üle viie minuti ei viitsi seda teha.
Kaile meeldib kui ma teda järgi teen.
Kaile on lollid naljad tihti peale palju kordi järjest ka naljakad.
Kaile meeldib Liina Steini looming.
Kai hoolib väga endast nõrgematest.
Kail flipib hullult ära kui üks tilk burgerikastet läheb pükste peale.


Kai läks kunagi kooli vähemalt pool tundi enne tundide algust.
Kai koguaeg tüütab mind küsimusega „Millal Sa minu kohta rändom faktid ära kirjutad??”
Kunagi kui Kaiga talle uut arvutit valisime, siis ütles ta enda vanuse meesmüüja kohta „müüjaonu”.
Kai räägib ja naerab öösiti nii valjusti nagu siin kvartalis ei sooviks mitte keegi magada (sorrrry naabriproua)
Ükskord küsiti Kai käest hästi delikaatselt ja viisakalt: „Kui kaua, Kai, siis noh... eeem... niimoodi... niimoodi... nägemisega... siis niimoodi halvasti on olnud?” Kai vastas rõõmsalt ja justkui särades: „VIIS AASTAT!” hääästi peenel ja positiivsel häälel. Ma arvan, et umbes samasuguse häälega nagu siis kui keegi küsiks: „Mitu Stefani krevetisalatit Sa see kuu oled ära söönud?”
Kui Kai kaua naerab, siis hakkab ta alati lõpus köhima ja mõnikord aevastab ka sinna otsa veel.
Kail puudub igasugune ajataju. Tema öeldud aeg tuleb vähemalt kolmega korrutada, teinekord eksib ka suurusjärkudes.

Joosep pakkis reedel oma kodinad kokku ja sõitis nädalavahetuseks ära ühele üritusele. Algselt plaanisime koos sinna minna, aga kuna üks meist pidi koeravalvesse jääma, siis seekord jäin mina koju.

Mina ei tea, kas see teeb minust teiste silmis mingisuguse saamatu hädise olevuse või kuidas teistel sellega on, aga mina ei oska pikalt olla ilma oma teise pooleta rõõmus. Tahaks kogu aeg suhelda, muljetada ja niisama vahepeal kudrutada.Päeval pole nagu hullu miskit, sest siis saab tähelepanu kõik muu, aga vot õhtud on need kõige nukramad, sest igatsus poeb hinge. Pole ju kedagi, keda kaissu võtta või kelle kaissu ise pugeda. Hommikud on ka kuidagi liiga vaiksed ja kui ma käe Joosepi voodi poolele välja sirutan, siis on nii kurb enda kõrvalt leida, ee, Janetit :D
Ei, tegelikult on armas, et poobik kasutab kohe mugavust ära, aga ma EI saa seda tegelinskit hommikul kaissu võtta, vastupidi, ma pean hoopis oma näitleja meisterlikkuse mängu panema ja teesklema sügavat und. Vastasel juhul, kui ma ei maga, manab Janet endale ette sellise ilme, et mis lulli löömine siin praegu käib ja kukub elu eest käpaga vehkima ning sügamist nõudma. Kui ma julgen ignoreerida kõrgeaulise preili juhtkoera soovi, siis kukub kõrva ääres etteheitvalt jorisema. Katsu siis sellise kõrval hommikusi unelemisi nautida.

Täna siis Joosep helistas ja uuris, et kuidas mul päevake läinud on ja millega tegelen, aga kuna mul oli mingi räme kass kallal, siis vastasin igale küsimusele mingi erilise laibamatja häälega. Alles pärast hakkasin mõtlema, et tubli naine - mees on koju tulemas ja siis kas see ongi see, mis meest koju tulles ees ootab? Ma ei tea, aga kui ma oleksin mees ja oleksin teisel pool toru kuulnud to the max masendunud häält, siis ma poleks vist koju läinudki. Seega saatsin Joosepile ruttu sõnumi ja palusin vabandust, et ma sellise plässi häälega olin, ma lihtsalt veits juba suren siin igatsuse kätte ära.

Kui kuulsin, et Joosep on umbes 15 mintsa pärast kodus, siis ma ülehelikiirusel vahetasin riided, viskasin värskendavat kreemi näkku, kammisin juuksed ja pihustasin lõhna peale, et varjata oma veits kudenud olekut. Ma polnud ju peale Joosepi lahkumist kordagi riideid vahetanud ega pesemas käinud, silkasin kõik päevad ringi nagu võidunud tuustik.

Mulle praegu meenus Joosepi koju tulemise ja koerte rõõmustamisega see, et meil hiljaaegu käis külaline. Python tervitab tavaliselt külalisi ülevoolavate saltodega, aga Janet käitub palju väärikamalt ja vaoshoitumalt. Ta tavaliselt viib külalistele tervituseks: sussi, mänga, soki,ahju kõrvalt tulehakatuseks mõeldud vana ajalehe, no ühesõnaga selle, mis parasjagu silma ja hamba ulatusse jääb. Aga viimane kord jalutas Janet saba liputades külalisele vastu minu aluspükstega. Ärge küsige, ma ei tea kust need sai. Võimalik, et mul kummuti pesusahtlist kukkusid need põrandale ja no ma lihtsalt ei märganud. Ma ei taha mõeldagi sellele, mida see külaline võis mõelda. Ma tean, mida ma ise oleksin taolises olukorras mõelnud, kui kellegi koer oleks mulle trussikutega vastu jalutanud. Ma oleks mõelnud, et näe, koer korjas voodi alt alukad üles, mis arvatavasti peale seksi sinna kukkusid. Ühesõnaga ma ei tea, mida külaline mõtles ja ma ei hakanud uurima ka, veits akward oleks olnud küsida: "Aa kuule, no räägi, mis mõtlesid, kui mu koer Sind minu trussikutega tervitama tuli?"Igatahes tänks Janet, et tegid mul sajandi margi! :D

Ühel ilusal hommikul, nagu ikka, sirutasin ma oma käe öökapile ja haarasin sealt esimese asjana oma nutifoni, et visata kiire pilk uudistele ja blogidesse. Miskit erilist mul esialgu silma / kõrvu ei jäänud, kuid siis jäi mu pilk pidama kellegi Heidi Ruuli postitusele, kus küsib: armsad mehed, mis teiega ometi juhtunud on?

Ma ei hakka kogu toda postitust siia ümber trükkima, kes soovib, siis saab sellega tutvuda siin
. Kuid siiski paari lausega annan ülevaate Heidi murest. Naine heietab sellest, kas mäletame seda muinasjuttu printsessist, kes pandi lossitorni luku taha ja siis üllas kartmatu prints kappas preilit päästma. Kartmata seejuures ära neetud metsa, seitsme peaga lohet või kurja võlurit. No ja siis hakkabki arutlema selle üle, et miks tänapäeval on kõik risti vastupidi ja mismoodi käituks tänapäeva mees sarnastes olukordades, kus mees peab seisma vastamisi hirmudega. Veel kirjutab Heidi, et tahaks, et mees julgeks otsustada ja vajadusel jalaga vastu maad lüüa ja võtta ohjad enda kätte ning mitte lasta naisel kõige eest vastutada. Ühesõnaga soovitan, enne minu postituse lugemist, Heidi murekirjale pilk peale visata, siis saate terviklikuma pildi sellest, millest mina hakkan nüüd rääkima.

Lugesin kohe mitu korda Heidi murekirja otsast lõpuni läbi ja minu kindel seisukoht ja arvamus selles küsimuses on see, et muinasjutuliste meeste väljasuremises on süüdi see kuramuse sooline võrdõiguslikkus, millest meile söögi alla ja peale pasundatakse. Jah, arvan ja usun seda kohe tõsiselt.
Ma alles hiljaaegu sattusin vaatama, kas "Pealtnägijast" või "Radari" saatest lugu, kus keegi Islandi proua naeratas kaamerasse ja seletas, et nemad avasid esimese Islandi sootute lasteaia ja nad treenivad lapsi võimalikult sooneutraalseks. No et, kui püksis on nõks, et siis ei pea ainult sinist kandma, autodega mängima ja legoklotsidest torne ehitama ning kui püksis ei ole miskit rippuvat, et siis ei pea ilmtingimata kandma patse ja roosat ning nukunurgas vankrit kärutama.

Ma vaatasin ja kuulasin ja mida enam see proua sõna sai, seda vastikum mul hakkas. Ei, mitte sellepärast, et me ei rebi poisslastelt nukke käest ega jookse laps käe kõrval lastenõustaja vastuvõtule,kui näeme neid nukkudega mängimas või roosat pluusi tahtmas. Minugi poolest las mängivad, millega hing ihkab, sest minu arvates sellised kodu mängimist imiteerivad mängud tulevad ainult kasuks. Sama lugu tüdrukutega. Kui tahab mänguautoga ringi rallida või konstruktoreid kokku panna, siis lasku käia. Usun, et seegi aitab lapse igakülgsele arengule kaasa ja on vaheldus nukumaailmale.

Aga see, mis mul harja punaseks ajas, oli see sõna kasutus- me treenime lapsi kandma roosat, kleite, pükse ja seda olenemata soost. Õpetades poistele plikalikkust ja tüdrukutele poisilikkust ehk lõhutakse soorolle. Esiteks, lapsi ei treenita, lapsed ise arenevad. Üks asi on anda ja tutvustada neile valikuvõimalusi ja hoopis teine tera on neile sisse kodeerida mingisugune teatav käitumismuster, mille järgi edaspidises elus elada ja valikuid teha. Me ei peida eraldi poiste eest roosat värvi ja nukusid, me ei peida ka tüdrukute eest autosid ja sinist värvi. Kõik valikuvõimalused on meie ümber olemas ja ega keegi ei lukusta lapsi ju keldritesse ega vala neid vastavalt soole ainult roosamannavahuga või kraanatäis mänguautodega üle. Seepärast leian, et selline lasteaed on mõistusevastane ja pigem lõhutakse seal tulevasi omanäolisi isiksusi.

Mis puutub konkreetselt Heidi kirjutisse, siis jätame lapsed korraks kõrvale ja tuleme tänapäeva täiskasvanute maailma. Mulle just tundub, et neid naisi, kes taovad rusikaga rinnale ja nõuavad võrdõiguslikkust, siis mis nendel meestel enam üle jääb. Nüüd tuleb üks naine kapist välja ja kirjutab avaliku kurva kirja sellest, kuidas tahab, et mees lööks jalaga vastu maad ja otsustaks ise. Aga kuramuse päralt, siis kui mees otsustas naisele ukse avada ja sai selle eest kotiga vastu vahtimist, siis me küll ei taha, et mees kasutaks oma mõistust ja tegutseks. Tahame, et meid koheldaks nagu tõelisi printsesse, aga kui mees üritab seda teha, näiteks tasudes vaikimisi ise õhtusöögi eest, siis see on mõnele naisele mingi sajandi solvang. Mis Sa arvad, et ma ise ei suuda oma toidu eest maksta või!?

Meie vanaemad ja vanaisad käisid ikka nii kohtingutel ja väljas, et mees avas uksed, aitas palitu selga, maksis kohvikuarve ja kinkis lilli, aga need kombed on hääbumas, sest meestel ei lasta mees olla. Seda ju enamus naisi tahab, ma ei saa aru, miks nüüd selline ving ja kiun lahti. Kui suudad ise jääda selles sootus maailmas piisavalt naiseks, siis leiad endale ka selle printsi valgel hobusel, aga kui käid geelküüned taeva poole, kott telliseid täis ja mõrra pilk ees, et olla igaks sajaks juhuks valmis mehele selgeks tegema, et kui too üritab kasvõi natukenegi oma käitumisega anda vihjet, et naine on nõrgem sugupool, siis saab kolki. No ja need naised, kes taolist mentaliteeti ei harrasta, siis nemad peavad lihtsalt leppima tagajärgedega.

No ja loomulikult ei oska keegi päris täpselt ette ennustada, et mis see uus põlvkond endaga kaasa toob, kui meil hakatakse Islandi eeskujul lapsi treenima nagu koeri. Lõpuks on kõik tulevased inimesed, olenemata soost, mingisugused kindla seerianumbriga ja väljalaskeaastaga robotid, kes käituvad, mõtlevad, kannavad, valivad ja riietuvad ühtemoodi. Vahet pole, kas püksis peidab end noku või tussu, üks robot kõik.
Ma saan aru, et pehmeid väärtusi tuleb hinnata ja väärtustada, ega selles ei olegi küsimus, aga selleks ei pea me muutma inimesed sootuks. Meil on tarvis mehi, kes vajadusel oskavad oma naist, last ja kodumaad kaitsta, aga mitte mingeid lillelapsi, kes kirvemõrtsuka või sarivägistajaga kohtudes puistab tolle roosinupukestega üle ja teeb ettepaneku sõpradeks hakata.

PS. Heidi, ära jonni ja tule teki alt välja, sest kui Sa nelja seina vahel tekk üle pea kassid, siis ei leia Sind ükski mees üles, isegi mitte prints valgel hobusel! ;)

Meil on selline vaikimisi ära kirjutamata reegel, et kes viimasena hommikul voodist oma käbalad välja ajab, siis see teeb ühtlasi ka voodi ära. Üldjuhul olen selleks tegijaks mina, sest no mina olen see meie pere päevavaras, kes vabal päeval ärkab millal ise tahab ja saadab enamus päevi mööda endale meelepäraseid tegevusi tehes ehk blogides. Vahepeal leian end eksikombel ka tolmuimejaga mööda korterit ringi vuristamas, pliidi ees leemekulbikest liigutamas ja niisama mehele meelehead tegemas, no et vähemalt ükski meist jaksaks rahhi kokku kühveldada :D

Tegelikult ma alles hiljaaegu, kui ma ühel õhtul lobistasin kraanikausis nõudega, ütlesin Joosepile, et ma mõtlesin, et läheks kuskile nõudepesijaks. Joosep muidugi oli kohe kategooriliselt minu suurepärase plaani vastu ja kui uurisin, et mis see põhjus on, siis ütles: "Ma ei taha, et oma käekesi rikuksid ja pealegi me tuleme praeguste rahadega kenasti välja..."
"Kallis, aga mõtle..." üritasin ma oma juttu jätkata. "Kai, mõtle parem ise. Sa võid praegu siin kraanikausi najal särada ja olla särtsu täis, aga Sul on päevi ja isegi nädalaid, kus Sul pole lihtsalt jaksugi end voodist välja ajada... Nii et minu poolt kindel EI!"

Eks tal oli selle tervise koha pealt õigus küll, aga no millal me niimoodi teosammul liikudes ükskord jõuame selle elutoa sisustuseni!? Millal ma saan selle imeliku laiaks istutud vedrudega ja põhja alt porolooni välja pudiseva tugitooli meenutava konstruktsiooni prügimäele saata. Millal ma saan sellest rõvedast tumepruunist lauast lahti, mille sahtlid hallitavad? Millal ükskord ometigi saabub see õnnis päev, kui saan kogu selle tavaari aknast välja visata? Millaaal? Ma küll kannan igakuiselt oma hoiusele raha üle, mille ma olengi vaikimisi nimetanud "elutoa" hoiuseks, aga alles üleeile vajus korraks mu süda varvastesse (oleks mul sussidki jalas olnud, siis oleks ehk ainult sussi sääre sisse sinkinud), aga igatahes meie uunikumist pesumasin otsustas ajutiselt otsad anda.

See on tegelikult juba pikemat aega unnanud, krigisenud ja vigisenud kahtlaselt. Ilmselt ongi pesemas oma viimaseid elupäevi meie sitast pesu, aga ma ei olnud vaimselt valmis selleks, et ma pean kogu oma elutoa fondi (370 euri)uue pesumasina ostu alla matma. Need raisad maksavad ju hinge hinda.     Hea on, et meil on tarvis lihtsa inimese masinat ehk pealtlaetavat ja tavaliste manuaalsete nuppudega - need on vähe soodsamad. Mina ju tänapäevaseid uhkeid eestlaetavaid masinaid kasutada ei saa, kuna need enamus on ju puuteekraaniga. Minusugune pime ei tee selle puutekaga mitte essugi. Pärast on nii ära puudutud, et ükski inimhing ega taevane vägi ei saa sealt enam meie pesu kätte :D

Ühesõnaga, ma läksin praegu veits lappesse, sest ma ei tahtnud sugugi sisustamisest, rahast ja pesumasinast kirjutada, vaid russi mordast...

Paar hommikut tagasi ärkasime me Joosepiga koos (see eelmine lause kõlas praegu täpselt nii nagu me muidu ei ärkaks koos, aga tegelikult ma pidasin silmas seda, et tema ei tormanud kohe arvuti taha ja mina ei roomanud kööki kohvi keetma, vaid lubasime endale natuke ühist hommikust aega). Hommikune ühine aeg ei tähenda seda, et me lihtsalt oleksime selili voodis lebanud ja tuimalt lakke vahtinud ega seekord mitte ka nahistamist, vaid hoopis natuke kiusasime üksteist ja kuna Joosep kõdistas mind alatult palju, siis ma vandusin kättemaksu. Ma targa ja salakavala naisena ei reetnud oma kurje plaane, vaid alles siis, kui Joosep arvas, et kiusamine on läbi, siis naersin riukalikult ja üritasin teda kottidest kõdistada, muahaha, aga no ei läinud õnneks. Vähemalt mitte nii nagu mina seda plaanisin.

Kuid, et mul oli üldse julgust ja alatust sellist tegu üritada, hakkas Joosep mind uuesti halastamatult kõdistama. Nii me siis madistasime, kui ma järsku kukkusin üle voodi serva põrandale. No ja kuna ma samal ajal ühtlasi kõdistasin ka Joosepit, siis kukkumise hetkel andis mulle veel kogemata vopsu ja nii ma prantsatasin omakorda veel seljaga vastu seina. Joosep muidugi ehmus ja palus vabandust, aga no mul miskit hullu ei olnud, peale selle, et imelikul kombel seljale saadud vopsust hakkas mul hoopis pea koheselt valutama ja lõi olemise uimaseks. Joosep otsis igaks juhuks netist üles peapõrutuse esmased sümptomid ja hakkas neid järjepanu kontrollima.

"Nii, mitut sõrme Sa näed?"
"Lollakas!" vastasin ma selle peale naeru kihistades. Järgmine punkt ütles, et peapõrutuse korral võib esineda kõnehäiret. Selle peale pomises Joosep nii muuseas kohe järgi: "Aahah, no see on Sul nagunii..."
Järgmine punkt puudutas inimese miimikat ja kui Joosep seda hakkas kontrollima, siis käskis mul endale otsa vaadata ja kui oli sekund kaks vaadanud, siis nii muuseas ütles, et sellega on ka kõik korras - tavaline russi morda.
"Russi morda!? Russi mõrda??" korrutasin ma uskumatusest ja ise samal ajal naeru mügistades. Mul on kuri kahtlus, et Joosepis on kaotsi läinud filoloog või keeleteadlane. Vihjeks neile, kes ei jaga biiti välja, siis russ on vihje minu pooleldi venku rahvusele ja veerand Krimmi tatarlasele ja no mõrda on larf, nägu.
Ühesõnaga päeva võis korda läinuks lugeda, sest nii ilusat ja erilist komplimenti polnud ma juba ammu saanud! :D

Ma siin mõni aeg tagasi kilkasin ühe postituse lõpus, et ma tellisin Joosepile sõbrapäevaks kingituse ära ja et see on niiiii super äge, et ma ei jaksa enam ära oodata, millal see ükskord sealt kaugelt ookeani tagant kohale jõuab. Saadetise tähtajaks märgiti 23. jaanuar ehk friiking kolm nädalat enne sõbrapäeva. Minusuguse jaoks on see tõsine probleem, sest kuidas ma need kolm nädalat vastu pean, ilma et ma ei sügeleks kingitust üle andma, aga ega enam ma ei peagi sügelema või oma peakest vaevama, sest pakk saabus oodatust veelgi varem ja ma lihtsalt andsin Joosepile kingituse kätte. Ma ei saa sinna mitte kui midagi parata, olen kord juba selline tüüp, kes lihtsalt ei suuda enda orgunnitud üllatusi lõpuni saladuses hoida, vaid tahan KOHE ja praegu teisele inimesele rõõmu valmistada.

Kui sain sõnumi, et mind on postkontoris saadetis ootamas, siis võtsin jalad selga ja jalutasin peale jõusaali oma pakikesele järgi. See oli minu jaoks nii ülev ja rõõmus hetk ning kui sain oma pakikese kätte, siis ohkasin õndsalt ja pigistasin hellalt oma nunnukest. Kujutasin vaimusilmas ette, mismoodi Joosep võiks sellele kingitusele reageerida.

Tegelikkuses nägi mu algne plaan ette seda, et meisterdan sõbrapäevahommikuks kohvi kõrvale ühe maailma kõige lihtsama koogi ja siis hommikukohvi ajal annan oma imetabase kingituse koos kallide, muside ja õhupallidega üle. Ma isegi peitsin kingituse sellisesse kohta ära, kust Joosep poleks never ever osanud otsida ehk trennikotti - oma higiste trenniriiete vahele :D

Plaani algus oli igatahes paljulubav, aga kuna meil oli Joosepiga siin üks tuline vaidlus (ma isegi enam ei mäleta mis teemal), kuid kui olime oma kaklemised ära kakelnud, siis mul jäi hinge kuidagi kurb tunne sisse ja kui ma olen kurb, siis selle vastu aitab kellegi teise rõõmustamine. Nii mul tekkiski vastupandamatu soov Joosepile näidata või kuidagi sõnadesse panna, kui palju ta mulle tähendab. Ühesõnaga üks asi viis teiseni ja kui lepituseks kallistasime  (kusjuures me alati lepituseks kallistame) ja Joosep mu näo oma käte vahele võttis, et mulle musi anda, siis ma vaatasin talle oma veekalgel olevate silmadega otsa ja ütlesin, et tahan talle sõbrapäeva kingi kätte anda... ja ega Joosep ei lasknud seda endale kaks korda öelda ja nii ma juba järgmisel hetkel lippasingi oma trennikoti kallale, sest seal see imetabane ja unikaalne kingitus end peitiski ju.

Aga olgu, ma olen pool kilomeetrit teksti kedranud sellest, et miks ja kuidas ja millal Joosep oma kingituse kätte sai, aga sellest pole ma veel sõnagi kirjutanud, et mis selleks kingituseks siis lõppude lõpuks oli. Aga siin see on - LoveBook!


See on raamat, kuhu saad üles kirjutada kõik põhjused miks oma teist poolt nii väga armastad ja väärtustad. Iga tegevuse / omaduse juures on ka illustreeriv pildike. Näiteks minu koostatud raamatus on lõik, mis ütleb "Ma armastan koos Sinuga rattaga sõitmist" ja kui algsel pildil olid kriipsujukud ratastega, siis mina sain panna pildiks kriipsu-Kai ja kriipsu-Joosep tandemiga, sest no meie sõidame ju tandemiga. Või et "Ma armastan käia koos Sinuga jalutamas" ja siis on illustreeriv pildike meist jalutamas koos kollase ja musta labradoriga - no on ju täpselt nagu meie!? :)
Raamat peidab endas veel tohutult palju olulisi ja armsaid lauseid: ma armastan, et paned mind turvaliselt tundma! Ma armastan, kui teed mu ninaotsale musi! Ma olen uhke Sinu saavutuste üle! Ma armastan hommikuti Sinu kõrval ärgata! Ma armastan Sinuga kudrutada! Ma armastan Sinu antisotsiaalsust!

Lisaks pildikeste juures olevaid kriipsujukusid saab samuti vastavalt enda välimusele tuunida. No kui Sul on pepsini ulatuvad brünetid kiharad või oled blond kräsupea, siis saadki nais-Jukule sellised juuksed pähe tuunida ja täpselt sama geiss on ka mees-Jukuga.




Raamatule saab kümnete ja kümnete variantide seast valida ka sobivaima esikaane kujunduse ja ühtlasi ise meelepärase pealkirja ja sissejuhatuse kirjutada. Mina võtsin šnitti ühe meie lemmik laulusõnadest ja kuna me oma suhte algusaegadel kirjutasime üksteisele armastuskirju, siis võtsin kummagi kirjast paar erilisemat lõiku koos daatumitega ja lisasin sissejuhatuseks.

Tellides saad ühtlasi valida ka seda, et kas soovid pehmete või kõvade kaantega lovebooki, aga kuna hinnavahe oli neil kahel ainult mõni eur, siis mina võtsin kõvade kaantega - kuidagi soliidsem ja vastupidavam. Kokku tuli raamatusse 160 lehekülge, sest täpselt nii palju on tegevusi ja omadusi, mida ma Joosepis armastan. Kui teilgi on huvi kokku panna oma teisele poolele midagi sellist, mida ei suuda kohe sõnadesse panna ja tahaksite, et teine pool alati teaks ega unustaks, miks teda armastate ja väärtustate, siis minu meelest on see super äge ja mis veelgi olulisem - ainulaadne kingitus. Teist samasugust ei eksisteeri siin universumis. Tellida saab siit!





Kui ma oma koostatud lovebooki Joosepile üle andsin, siis istus sellega mu kõrvale ja luges selle algusest lõpuni haudvaikuses läbi. See vaikus oli nii pingeline, et ma suutsin vahepeal isegi hakata kõiksugu lollusi välja mõtlema, no et talle vist ikka ei meeldi see kingitus... aga kui jõudis raamatu lõppu, siis võttis mu käe ja tegi põsele pai ja ütles: "Kai, see on kõige armsam kingitus üldse, mis ma kunagi saanud olen!" :)

Eelmises postituses, kus ma kirjutasin koerahoiu hindadest ja et minu arvates on ööpäeva eest 25 euri liiga palju küsitud, eriti veel, kui sellele lisandub mingisugune jalutuse eritariif, siis tänu kõikvõimsale Facebookile olen mina rumaluke ka nüüd märksa targem. Ühesõnaga, kuna me endiselt otsime Pythonile usaldusväärset hoidjat, no igaks sajaks juhuks, mitte et meil kohe lähiajal oleks tarvis, aga kui tekib taoline olukord, et siis ei peaks hakkama otsima ja oma peakest vaevama, kas ikka leiab jne. Pealegi minu arvates on koerale ka see variant parem, kui koeral on enam-vähem kogu aeg üks ja sama hoiupaik ja saab varasemalt oma võimaliku hoidjaga tutvust sõlmida ja koha koos omanikuga üle vaadata,  et siis on järgnevatel kordadel juba tuttav inimene ja pleiss ees ootamas. Vähem stressi koerale või nii.

Kuna tahtsin end üldise hinnapoliitikaga kurssi viia ja kuulda ka teiste koerteomanike seisukohti (no tõele au andes, tahtsin ma tegelikult, et mulle nõustuvalt kaasa kaagutatakse), siis jagasin oma postitust Eesti koerte omanike grupis Facebookis. No ja mis ma sealt siis teada sain? Nii palju, kui neid arvamuse avaldajaid ja kaasarääkijaid seal oli, siis enamus leidis, et 25 euri on täiesti norm summa maksta ööpäeva eest, sest me peame arvestama, et inimene on investeerinud isiklikku finantssi koerahoiuteenuse pakkumisse: soetanud puurid ja desinfitseerimisvahendid.
Noh iseenesest ma nõustun sellega, et inimene on investeerinud tarvikutesse, et tagada koerte turvalisus, juhul, kui hoius peaks samaaegselt olema mitu erinevat koera, eriti veel, kui tegu peaks olema kardinaalselt eritõugudega - näiteks taks ja pit bull. Sellisel juhul ma tõesti ei tahaks, et pit bull sööks väikese taksipreili õhtuooteks ära.

Desinfitseerimisvahend - Sellest ma saan ka aru, aga siiski natuke vähem. Lihtsalt mul tekkis selle desinfitseerimisvahendiga kohe küsimus, et kas niisama see inimene siis ei soeta endale koju puhastusvahendeid ja ei korista? Okei, saan aru, et inimene ei pea oma kodukeemiat minu peni peale kulutama ja sõltuvalt ilmastikuoludest tuleb koertega rohkem ja sagedamini koristada, aga kui õues on kuiv ja käppadega ei vea liiva ja soppa sisse, siis mida seal nii väga puhastada on vaja? Ega ma mingit sitast ja kusepidamatusega koera hoidu ei vii ju. Pealegi, kui inimene on mingi ilgem puhtusefriik ja pole harjunud koertega, siis milleks üldse sellist võimalust või teenust välja hõisata.Elagu õnneliku ja rõõmsana edasi koos oma toakiisukesega ja kotikoerakesega.

Lisaks... Ma küll ei ole viimase aja hindadega päris täpselt kursis, kuna ma ei näe neid, aga kas tavalise puhastusvahenditotsiku ei saa mitte juba 5-7 euriga kätte? Isegi, kui see maksab kümps, siis selle teenib juba paari hoidmisega tasa ja ma eeldan, et seda jätkub ikka tükiks ajaks. Vähemalt meil kahe pontuga jätkub pesuvahendit küll umbes aastaks.

Idiootsuse ja lugemisoskamatuse tiitli annaksin ma sellele kommenteerijale, kes kirjutas:

Enne, kui ma üldse pointini jõuan, pean natuke kirjutama sissejuhatavat juttu Joosepi koerast.

Nagu enamik teist juba teab, siis lisaks minu juhtkoerale on meil kodus veel üks koon.. must labradoripoiss Python, kes on Joosepi koer. Koer, kes ajab mind peast lihtsalt halliks. Muidu on ta täitsa selline tavaline "neli käppa, kaks kõrva ja märg ninaots" koer, aga see kuidas ta mu pimedust ära kasutab ja milline  lakkamatu energia sellel koeral on... See on lihtsalt masendav. Ta võiks pool oma energiast mulle anda.


No vot selline ta meil on. Ja muidu on ta meil väga sõnakuulekas (kui parasjagu just mõnda emast silmapiiril pole). Aaa, ja sõna kuulab ta ka täpselt nii kaua kui teil on toimiv silmapaar olemas. Ta nimelt kasutab alatult pimedat inimest ära. Näiteks ükskord varastas võikud laualt. Aga mitte niisama, vaid ootas kuni ma veekannu sisse lülitasin ja vee kahin summutas kõik ülejäänud helid (loe: võiku näppamise helid). Ja siis ta hiilib ja luurab, et mitte vahele jääda. Kingi ja saapaid pole ka õnneks närinud. Vähemalt mitte minu mäletamist mööda.Aa, minu kaks magnetit proovis poole hambaga mekkida... Üks oli uhke karvatutiga pehme kollane part. Parti ise ta ei puutunud hamba otsagagi, aga vot see tutikene, see maitses hästi.Teine magnet oli kadakast, mille sisse oli põletatud jalgrattaga sõitev Arvo Pärt lapsena. Pärdist oli Pythonil ükskõik, aga vot see kadakas ise oli palju põnevam. Aaa, ja ühed mu vesihallid kindad sõi ka ära. Või õigemini ainult selle tutikese, mis oli kaunistuseks pandud. Tundub, et Pythonil on ikka vist mingi teema nende tutikestega, meeldivad vist või nii.
Aga rohkem nagu selliseid "ära närimise" pahategusid polegi Pythonil hinge peal.

Mis puutub toitu, siis vat see on küll Pythoni üks suurimaid nõrkusi. Tegemist ei pea isegi olema söödava asjaga, sest piisab juba sellestki, kui see peaks kasvõi natukenegi toitu meenutama. Näiteks ükskord püüdis Joosep Pythonile õppetundi anda, et sellist mõtlematut kugistamist kuidagi ülekavaldamisega ohjesse saada. Et ta natukenegi mõtleks, tutvuks asjaga enne kui kukub kõike kõrist alla kugistama. Selleks võttis Joosep tükikese seepi ja ulatas koerale, mille ta loomulikult võttis rõõmsalt vastu. Ei kugistanud alla. Joosep lootis, et koer sai aru, et tegemist on kibeda ja vastiku asjaga ja et sülitab välja, aga ei.  Ja kuigi Python õnneks seebitükikest kohe alla ei neelanud, siis välja ka ei sülitanud, vaid seisis seal ja liputas rõõmsalt saba. Joosep arvas esiti, et koer sai aru, aga tutkit, sest nii kui ta ütles "tubli poiss, too siia!", siis sekund hiljem tegi Python klõmps ja neelas seebi alla.
Me esiti ehmusime ikka päris korralikult ära ning kartsime, et sellest tuleb ilgem jama, aga koon ei teinud teist nägugi. Ei sellel õhtul ega ka järgnevatel päevadel.
Ja oma krõbuskeid kugistab ka nii, et hing on kinni.. ja isegi siis ahnitseb veel juurdegi. Oleme proovinud väikeste portsudena anda, murukauss oli kasutusel jne, aga mitte miski ei aidanud. Lõpuks hakkasime veega segamini andma, siis ei tõmba hinge kinni, kuna siis peab vahepeal vett eest ära lürpima. Teisisõnu, sellel koeral on söömisega probleeme. Talle lihtsalt natuke liiga palju maitseb toit. 

Aa, ma pidin ju rääkima röövimisest päise päeva ajal...
Me käime üldjuhul kodust ööseks üsna harva ära ja üldiselt katsume oma plaane Joosepiga alati nii sättida, et kui emmal-kummal on mingi üritus tulemas, et siis üks meist oleks alati kodus. Aga no alati ei saa, sest on üritusi kuhu tahaks koos minna ja kuhu ka meid kutsutakse paarina (nagu Kiku suurejooneline juubel Barlovas). Mis tähendas, et pidime ööseks ära minema ja leidma härra koerale hoidja.
Python on üksi kodus olemises väga tubli. Tublim kui Janet, kes lihtsalt lakkamatult ulub ja nutab. Aga vot ööga on teised lood. Mingist hetkest viskab Pythonil ka koblaka ette ja hakkab haukuma. Ja no muidu poleks vast väga hullu kui ta päeval mõned haugatused laseb kuuldavale, aga no öösel...
 
Kuna keegi ei taha naabritega suhteid rikkuda ja asi pole tegelikult nii väga isegi suhete rikkumises, vaid üleüldiselt on ka sellised olukorrad nõmedad, siis seekord, nii erand korras, võttis ema Pythoni ööseks enda poole, aga ütles kohe ära, et see jääb viimaseks korraks. Lihtsalt mu emal on ka kolm koera, kellest kaks on isased suuršnautserid. Ühesõnaga see ei ole samuti hea lahendus, kuna ema isane suuršnautser pidi end pooleks kusema , et oma territooriumi märgistada. Ja oleks siis ainult õues pissinud, aga ei, Rocky jätkas sirtsutamist ka toas ja oli nii ärevil kogu sellest olukorrast, et mingi teine isane on tema majas. Kuna labrador ja suuršnautser pole päris ühte mõõtu, siis ilmselgelt oli ka loikude vahe eem, kuidas seda nüüd siis viisakalt öelda.. märkimisväärne. Ja mu ema pidi sisuliselt terve öö lapiga ringi jooksma.
Ja noh, kaks isast ei saa ka tavaliselt väga hästi omavahel läbi. Tähendab, Python saab, aga Rocky on teiste isaste peale tige. Ja nii pidi ema lõpuks Pythoni vannituppa luku taha panema. Rocky üritas öö läbi vannitoaukse alt olevast praost Pythonini pääseda, aga õnneks õnnestus tal ainult vannitoavaip käppade ja hammastega välja sikutada.

Tartus elades oli lihtne, sest tänapäeval on nii palju inimesi, kes pakuvad end koera hoidjaks ja jalutajaks. Võtad koera, vajaliku koguse krõbuskeid, mänga, kausi ja lähed viid koera hoidu ning koerale järgi minnes tasusid hoiu eest. Leidus isegi üliõpilasi, kes pakkusid end tasuta koera jalutama. Selline mõnus ja rahustav vahetegevus õppimisele.

Korraks vaherepliigina mainin, et hea võimalus proovida ja vaadata, kas pikemas plaanis on inimene üldse valmis päris oma isiklikku koera võtma, on pakkuda kasvupere võimalust tulevasele juhtkoerale kutsikana, sest siis saab aastakese proovida, mis tähendab igapäevane kohustus. Saad umbes kolme kuuse kutsika enda juurde kasvama ja õppima elementaarseid käsklusi (istu, koht, lama, kõrval)  ja siis umbes pooleteise aastaselt annad koera tagasi treenerile.

Tartus oli tohutu valik erinevaid koerahoide. Meie leidsime ühe eramaja koos mõnusa suure hooviga, mida kasutasime enam kui korra ja oli igati taskukohane. Ööpäev oli 7 euri. Aga nüüd, kus me elame Pärnumaal, siis siin on hoopis teised tariifid. Hinnavahe on üüratu. Pärnus küsitakse keskmiselt ööpäeva eest 25 euri per koer, pluss lisatasu eest jalutamine. Sellise väga huvitava jalutamisetariifiga süsteem siis meite mail. ehk et mida kauem tahad, et hoidja Su koeraga jalutaks ja tegeleks, seda kallim hind. Selle loogika põhjal saan ma aru, et kui ma koeraomanikuna ei ole valmis juurde maksma, siis mu koer vedeleb lihtsalt seal hoiukodus kuskil nurgas ära ja ongi kõik. Ei sügamist, ei jalutamist, ei mängimist. Ja kuna koeraomanikuna ma soovin, et mu lemmikul oleksid elementaarsed vajadused täidetud, siis ei julge nagu maksmata ka jätta.Ime, et pole veel väljaheidete tariifi kehtestatud, sest seda saaks ka ju teoreetiliselt mõõta ja maksustada. Kõike saaks põhimõtteliselt maksustada, kui on piisavalt fantaasiat.

• Mängimisetariif - üks pallivise 1 eur
• 1 maha pudenenud karv - 0,10 eurosenti. Ja arvestades, et ühe ööpäeva jooksul kukub koera seljast umbes miljon karva, siis on päris kasulik tariif.
• Puhas värske vesi - 5 euri
• Üks pai - 2 euri
• 5 sekundit sügamist - 5 euri
• Toidu ette panemine - 5 euri

Ühesõnaga, arenemisruumi veel on, olgem lihtsalt rohkem fantaasiarikkamad.. 
Ühesõnaga, kogu mu pika postituse point on see, et kas te ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes pakuks normaalse hinnaga koerahoidu Pärnus ? Ja kes ei kasseeriks iga liigutuse eest rahhi sisse. Ja no muidugi paha ei teeks ka see kui talle natuke, tsut-tsut, meeldiksid koerad.. või üldse kõiksugu loomad.

Hirmsasti tahaks muljetada eilsest Kiku juubelist, haha, see kõlab nagu ta oleks 70 saanud. Aga ei, tegelikult sai kõigest kolm kümpi vanaks.Aga vahet pole kui vanaks ta sai, sest mul pole nii või naa praegu mahti sellest peost kirjutada, kuna olen super unine. Koju jõudes kokkasin nimelt terve laarungi toitu valmis ning loomulikult läksin ma söömisega veits liiale ja tankisin end kurguauguni täis. Seega Kiku sünnipäevapeost tuleb võib-olla kunagi hiljem eraldi postitus, siis kui ma nii unine enam pole. Aga rõhk sõnal võib-olla.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuhu viimasel ajal see aeg kaob. Mul on mingi miljon ootel olevat teemat, mis kannatlikult ootavad oma aega ja siis teine miljon kükitab mustandites, aga no mul lihtsalt EI ole aega. Ei ole aega, kui ma kraamin kodu, kokkan, väisan arste, juubeleid, jõusaali, poode, üritusi, kirjutan Delfisse kolumne ja suhtlen inimestega. Täna ma näiteks ostsin endale uued kingakesed. Mul polnud tegelikult üldse plaanis miskit endale soetada ja kui aus olla, siis mul jalatseid ka jagub, aga eile, kui Kiku juubelil olime, siis Joosep andis mulle korralduse paluda Maarjal mulle anda oma kingi katsuda. Esimese reaktsioonina ütlesin, et ma ei saa tema käest mitte kui midagi küsida, sest kui mulle juhtumisi peaks hakkama miski meeldima, mis tal seljas-jalas on, siis see tüüp ju koorib end kasvõi seal samas paljaks ja annab oma viimasedki aluspüksid jalast ära. 

Näiteks viimane kord kohtusime Maarjaga septembris, kus oli järjekordsed sünnipäevapidustused käimas ja kui ma pool juhuslikult avastasin, et tal on lõheroosa pitskleit, siis ma rippusin pool õhtut tal kleidisaba küljes ja halasin, et kui ilus see kleit ikka on ja et kui ta peaks juhtumisi kunagi sellest ära tüdinema, siis teadku, et ma tahan seda kleiti endale!!!
No ja kui pidu lõpuks läbi sai ja me seltskonnaga trepikotta jõudsime, siis mis te arvate, mida Maarja tegi? Ta tõmbas end paljaks ja andis kleidi mulle. Ma küll üritasin viisakusest keelduda, aga ta ei leppinud eitava vastusega. Siis ma üritasin sealt trepikojast põgeneda, aga no teate, ega ma pimedana just eriti kaugele ei jõudnud. Ja nii me siis sealt trepist alla jooksime, mina ees põgenemas ning Maarja, aluspesu väel, kleit näpus, tihedalt minu kannul. Maja ees sai ta mu muidugi kätte ja tõmbas kleidi mulle selga. Aga ma nägin nagu mardisant selles välja, kuna see kleit oli mulle pisut suur. Igatahes, natuke on ohtlik oma vaimustust mingi rõiva osas üles näidata, kui see peaks juhtumisi Maarja seljas olema.

Kingad, mida Maarja Kiku sünnal kandis, hakkasid mulle kohe esimesest silmapilgust meeldima. No olgem ausad, Maarja tegi neile super reklaami kah. Ütles, et Itaalia reisi ajal läbis nende kingakestega 16 kilomeetrit ja jalad ei väsinud ära, ei tekkinud ville jne. Ühesõnaga ülimugavad ja soodsad. Ning kui ütlen soodsad, siis päriselt on ka seda, sest maksid kõigest 14.99 eurot. On ju soodne!? Täna hommikul, enne kui jooksime Pärnu bussile, siis võtsime nõuks ja lippasime Taskust läbi ja soetasime mulle ka CCC kauplusest need toredad kingakesed. Mina suskasin paelad kingakeste sisse, sest mulle ei meeldi kui need väljas lipendavad. Ja kuna ma ei tea, kas piltidelt on aru saada, siis igaks sajaks juhuks ütlen, et need on pööratud kunstnahast, sellised kergelt sametised.

Selle nädala "Pealtnägija" saate viimases loos oli juttu sellest, mismoodi seltskond pullivendi võtsid kuskilt satiirilehelt ühe nalja, tõlkisid selle ära eesti keelde ja postitasid Eesti Pimedate Liidu Facebooki lehele. Sellest ma aru ei saanudki, et kas see läks privaatselt sõnumitesse või otse EPL Facebooki seinale, aga ega sel erilist vahet minu jaoks polegi.

Nali seisnes siis selles, et pimedate kogukonnale saadeti mingi suvaline pilt ja seal kõrval siis tekst "Ou, vaata seda!


Tahate teada minu ausat seisukohta?
Minu meelest üpriski andekas nali. Mind ajas igatahes naerma :D Kuid ma pole sugugi kindel, kas see oleks mind ka siis naerma ajanud, kui keegi oleks mulle ühte ja sama nalja teinud ühe õhtu jooksul miljon korda. Lõpuks oleks lihtsalt, et been there, done that. Me kõik teame, et igal naljal on oma maitsekuse piir ja mõnd nalja võib teha sada korda järjest ja ikka on naljakas, kuid siis on nalju, mis toimivad ainult ühe korra ja õigel ajahetkel.

Kui ma läheksin kuskile peole ja keegi viskaks sellise nalja õhku, siis ausalt, see oleks mulle täielik maiuspala ja ma hõõruksin mõtteis käsi kokku, kuna see on minu tassike teed. Ma ei jääks vastust võlgu. Mulle on varasemaltki ja korduvalt seda sorti nalju tehtud ja iga kord ma lõkerdan naerda või muigan kelmikalt ja pritsin sarkasmi vastu. See nagu lõhub uute inimestega suhtlema hakkamisel teatavat barjääri.
Ning teades ja tundes ka Jakobit, kes EPLi Facebooki lehte haldab, siis mitte organisatsiooni esindajana, uskuge mind, Jakob viskaks ka hea liti mõnele killuvennale vastu.

 Ma kindlasti ei arva, et need inimesed, kes seda pulli tegid, et oleksid mõelnud miskit halba. Pigem tundub just vastupidi - nad ei mõelnudki. Nad võib-olla soovisid ainult rohkemate pimedateni oma vaimuüllitise tuua ja mis võiks olla selleks veel parem koht, kui pimedate liit. Kõlab uhkelt ja suurelt ja kõlab täpselt nii nagu siin istuks kari pimedaid koos. Kuid asi, millega nad ei arvestanud või ei mõelnud või ei hoolinud, oli see, et me kõik oleme erinevad. Me pimedad suhtume oma pimedusse erinevalt. Mõne jaoks on see raske katsumus, millega siiani püüab rahu sõlmida. Teise jaoks on see paratamatus ja on oma olukorraga leppinud ja elab lihtsalt vaikselt oma elukest. No ja siis on kolmandad ja neljandad ja siis on ka minusuguseid, kes lõõbivad ja viskavad nalja. Isegi selliseid pimedaid on, kes vihastavad nii, et silme eest läheb mustaks (hehe, väike nali :D), kui teine pime peaks pimeduse üle nalja tegema, kuigi oleme ühes paadis.
Ühesõnaga see, mida ma öelda tahan, on see, et nali oli hea ja tegelikult seda võib täitsa vabalt teha, aga mitte organisatsioonile ja mitte miljon korda järjest, eksole. Ma ei tahaks, et kaaskodanikud arvaks, et pimedad on ühiskonnas üks grupp inimesi, kellel on huumorisoolikas veits umbes või et meie kuuldes tuleks elu eest vältida selliseid sõnu  nagu "vaata", "näe", "nägemist" jne. Just vastupidi. Minu teada pimedad üritavad levitada ühiskonnas mentaliteeti, et ärge kartke pimedatega suhtlemisel kasutada igapäevaseid tarbesõnu. No näiteks, et kõne lõpus on täiesti okei öelda pimedale "Nägemist!"

ETV "Pealtnägija"

Kuigi mu eelmine ID-kaart on juba ligi kolm kuud kehtetu, siis käisin alles paar nädalat tagasi uut taotlemas ja täna oli siis see imeline päevake, mil ma sain oma tutika ID-kaardi kätte ja ütleme nii, et ma olen endast veits väljas. Õigemini praeguseks hetkeks olen ma suutnud end suti koguda, aga sel hetkel, kui sõbranna mulle seda kirjeldas, siis mu esimene reaktsioon oli eriti dramaatiline: "Misasjaaa!?"
No te vaadake ise. Ma olen selle pildi peal täiesti lost. Umbes, et "Issand, kus ma küll olen, ma ei saa mitte essugi aru. Misasja, siin peab kuskil kaamera olema või? Kus, ma küll ei näe!?"


Eriti vahva on see, et ametnik käis ise minuga seal putkas kaasas ja ütles, et vaadaku ma jah täpselt nii. Nagu mis mõttes? Kas see ametnik ei võinud mulle siis öelda, et kuule, vaata sutsu vasakule ja natuke alla ning säti oma sonks ka korda. Mis nad kardavad, et kaamera süttib põlema, kui ma oma pimeda pilguga sinna sisse vaatan või? Halenaljakas on veel see, et neid pilte tehakse kolm tükki, et oleks ikka mille hulgast valida, eksole, aga mitte ühelgi korral ametnik ei korrigeerinud mind, nii et valikuvõimalust mul ei olnudki. Ma pean nüüd need järgnevad viis aastat oma ID-kaardil paremat ülemist nurka vahtima, endal veel mingiharakapesa küljelt välja turritamas. Miks ometigi ei võinud see ametnik mind juhendada, kui nägi, et jummalast metsa poole on kõik.Me pimedad ei ole mingisugused pühad lehmad, keda ei tohi sõrmeotsagagi puutuda ega mitte midagi öelda, sest meil vaesekestel on elu niigi raske, ei hakka vaest pimedat veel oma juhendamisega traumeerima. Pähh, ma veel maksin ka sellise "kunstiteose" eest.

Helistasin emale ka ja vuristasin kogu olukorra ette ja ema ütles, et ma oleks pidanud ikka nägijast tuttava kaasa võtma, et neid ametnike ei huvita, millisena inimene sinna jääb. Jah, nende ainus kriteerium on, et ära Sa jumala eest naerata. No viie aasta pärast, kui uut ID-kaarti lähen taotlema, siis võivad nad kindlad olla, et ma ei naerata, sest see jama ajab hoopis nutma.
Koju tulles sattusin Lindaga ühele bussile ja kui talle oma uut kaarti näitasin, siis lohutas, või õigemini ennem lasi üle bussi ühe korraliku kajaka ja alles siis ütles, et ärgu ma põdegu, kõik näevad sellised välja (kahtlen sügavalt) ja et tema näeb oma õpilaspileti peal üldse välja nagu kartul, mille ta on teibiga kinni kleepinud. Good to know! :D
Aa, , aga oot, mida see Manjanagi mulle alles hiljuti ühe postituse alla kommentaariks kirjutaski... A la et päris modellid vaatavadki kuskile kaugusesse ja ainult amatöörid vaatavad kaamerasse... Seega ma olen lihtsalt professionaal :D

Olen pikemat aega siin mõelnud, et võiks ükskord ometigi selle Facebooki laivi ära teha sellest, mismoodi Janet mind ühest kohast teise enda järel lohistab. Paraku on see siiani ainult mõttetasandile jäänud, sest ma ei ole sotti saanud, et mismoodi see laivindus pimedana välja peaks nägema. Ma saan aru, et on esi- ja tagakaamera ja siis vastavalt soovile saab neid paari liigutusega vahetada, aga nii palju kui ma teistelt pimedatelt olen kuulnud, siis vahva ekraanilugemisproge ei ütle, kumb kaamera hetkel on sisse lülitatud ja nii ongi kogu see laivindus tegemata jäänud, sest ma ei tahaks, et te esimese asjana minu ninakarvu vahtima peaksite.

Kuid alles hiljuti oleksin ma peaaegu laiviga maha saanud, sest tekkis suurepärane võimalus ja nii tegingi juba peas kindla otsusegi ära, et laiv tuleb. Mitte, et teid peaks need oleksid ja põleksid huvitama, pigem tahaksite tegusid näha, eksole, aga kuna mul on tarvis see endast välja saada, siis kahjuks peate lugema :D

Mul oli selline enese poputamise päevake, kus Bellissima ilusalongis oli mul   näohooldus, peale mida pidin lippama Villa Marleeni ilusalongi pediküüri (viimases siis töötab mu ema juuksurina). No ja kuna nende kahe ilusalongi vahemaa üksteisest pole liiga lühike ega ka liiga pikk, vaid täpselt paras ja küllaltki huvitava keerukusega, kus oleks olnud võimalus kõiksugu viperusteks ja ära eksimisteks, siis mõtlesin, et that will be it. Mõtlesin veel, et kui peaksingi ära eksima, siis saate otse laivis mulle kaasa elada ja oma ihusilmadega tunnistajateks olla, mismoodi pimedake õiget teerajakest otsib, täpselt nagu Hansu ja Gretekese muinasjutus.

Niisiis, minu masterplan oli paigas ja kaamera oleksin lasknud kosmeetikul salongis paika sättida. Mul oli hoolduse lõpuni jäänud viimased 10 mintsa, hängisin niisama rahulikult seal savimaski all, kui äkki kõlas uksel koputus ja vastust ootamata tormas uksest sisse minu ema. Ma olin to the max häiritud, sest teadsin juba eos ette ära, et see üllatusvisiit ei saa tähendada midagi head. Ema ei lasknud end üldse minu häiritusest segada ja kuna see savi oli mulle juba näkku peaaegu ära kivistunud, siis ma ei saanud emale erilisi nägusid ka teha. Sedasi alatult kasutati siis minu abitut olekut ära ja ema kukkus kohe seletama, et näe jõudiski täpselt õigeks ajaks, et ma saangi kohe valmis ja et tema tuli mulle järgi. Ma sain siis vahele poetada lause, et mulle ei ole tarvis ju järgi tulla, viidates siis oma juhtkoerale, kes oli vahepeal end kõige väiksema ja kitsama laua alla ja vahele pressinud, kuhu esmasel visuaalsel vaatlusel ükski labraator ei peaks füüsikaseaduste kohaselt mahtuma...

Ühesõnaga sinna see minu suurepärane plaan läkski. Seletasin, mis ma seletasin, aga ema keeldus ilma minuta salongist lahkumast. Isegi see ei morjendanud teda, kui ütlesin, et mul oli plaanis Janeti tööd filmida. Selle peale teatas ta ainult, et ma võin filmida ju küll, et ta on hästi-hästiii tasakesi. Aga no ma tean juba seda tema tasakesi olemist. See näeb umbes nii välja, et mina kõnnin koeraga ees ja ema tõttab minu tuules reipalt meile järgi ja kommenteerib igat minu sammu: "Kai, Sa pead siit vasakule pöörama!", "Miks Sa siit ära ei pööranud?", "Ees on lomp tulemas!", "Oota, ära veel üle tee mine, auto tuleb!", "Aaa näe, autojuht laseb teid kenasti üle!" ja kui keegi võõras peaks tänaval meile ligi astuma, siis ema kukub pahandama, et ärge segage, see on juhtkoer :D Nii et jah, kogu mu suurepärane plaan lendas vastu taevast.

Aa ja kui salongist välja astusime, siis ema tegi mulle päeva komplimendi ka "Issand, Sa näed välja nagu oleksid otse kuskilt peolt välja astunud!" :D Viidates siis minu suts porisele püksisäärele, karvasele mantlile ja turris juustele. Aga no ega mina pole süüdi, et ilm oli selline vesine ja et Janeti jalad on sellise ehitusega, mis pritsivad mulle soppa lõuani ja et labrador retriiverid on sellise aretusega, et nad paratamatult ajavad karvu ja no juuksed, anna andeks, ma just äsja lamasin poolteist tundi järjest auru, maskide ja kreemide all :D

Ma pole sellest kunagi saladust teinud, et minu jaoks on bioloogilise lapse saamine raskendatud, kui mitte öelda ilmvõimatu. Eks seda ikka selle nõmeda diabeetilise neerukahjustuse tõttu.

Siis, kui reaalselt oleks veel olnud võimalik rasestuda, siis seletas mulle toonane nefroloog, et ärgu ma mõelgugi lapse saamise peale. Ta tuletas mulle seda igal visiidil meelde ja jättis mulje nagu see lapse saamine oleks võrdväärne enesetapukatsega ja nr. 1 surmapatt neeruhaigete seas. Nii ma selle motherhoodi mõtte peast heitsin, aga seda ainult seniks, kuni ma kohtusin Joosepiga.

Ega me kohe lastest ja nende tegemisest oma suhet ei alustanud, aga paar aastat hiljem, siis kui juba kihlusime, siis tuli see perelisa teema taas päevakorda. Kuna ma oma seisundit Joosepi eest ei varjanud, siis ta oli kursis minu varasema arsti suhtumisest neeruhaigete rasedusse ja seetõttu pöördusime TÜ kliinikumi dr. Kirsi poole, kes on üks väheseid arste Eestis, kes on nõus diabeetilisi rasedaid, kellel on neerukahjustus, enda jälgimise alla võtma. Lootus ja ärevus hinges läksime konsultatsioonile, kuid dr. Kirsil ei olnud meile paraku midagi rõõmustavat öelda. Põhimõtteliselt ütles, et mu toonane nefroloog ajas pullikakajuttu ja et vabalt oleks saanud lapse hakkama panna, kuid nüüd kahjuks on neerupuudulikkus nii kaugele arenenud, et rasestumine on pea võimatu ja et isegi, kui rasestun, siis on üle keskmise risk katkemisele või loote väärarengule.

Kuna see visiit oli meile mõlemale emotsionaalselt raske ja valmistas suure pettumuse ja mina olin ausalt öeldes oma selle nefroloogi peale veits närvis ära ka, siis lasime kogu saadud infol rahulikult settida ja jätsime selle lapse saamise teema mõneks ajaks sinna paika. Kuigi peale seda visiiti olen paaril korral ikka blogis seda teemat puudutanud. Saad lugeda siit. Nagu kitsas king, mis natuke pigistab ja vajab aeg-ajalt välja laskmist.

Nii ma siis elasin aastaid teadmisega, et minu rong on läinud ja mu emakas võib põhimõtteliselt oma uksed kinni panna, sest seal ei hakka kunagi maimukest kasvama. Aga teate, kui hinges on millegi järgi tohutu suur igatsus, siis ükski sõna ega tegu ei mata seda lootust täielikult maha ja nii ka minul. Kuskil sügaval südames ma ikka alati lootsin ja tahtsin uskuda, vähemalt menopausini, et ühel päeval ma oma beebsu saan. Ma jälgin hoolega kõiksugu tüvirakulisi meditsiinilisi uudiseid, sest ma loodan, et ühel päeval kasvatatakse mulle lihtsalt uus neer, mis on minu oma enda DNAga.

Igatahes, nagu teate, siis detsembris käisin endokrinoloogi vastuvõtul ja kui olin juba tunnike kabinetis ära istunud ja hakkasin end minekule seadma, küsis tohter viimase küsimusena, et milliseid rasestumisvastaseid vahendeid ma kasutan. Ma vastasin täiesti süüdimatult, et mitte midagi ei kasuta ja enne, kui arst jõudis reageerida, siis ma kärmelt põhjendasin ja ütlesin, et günekoloog ütles, et kui kreateniin on üle 220, siis organism ei rasestu või kui rasestub, siis katkestab ise ära. Mu endokas pidi pikali selle jutu peale kukkuma ja peaaegu, et ahmis õhku ja ütles, et ei ole nii ja et on küll võimalik rasestuda.

Ma saan tegelikult aru, et ega see ikka vist päris õige jutt pole, sest sellisel juhul oleksin ma juba sajandat korda rase, kui me pole juba paar aastat mitte midagi raseduse vältimiseks kasutanud. Nii et ma kardan, et see kreateniini ja mitte rasestumise värgindus on ikka tõsi. Aga sellest hoolimata põhjustas see minus taas ülemäära palju lootust, et aga äkki ikka...

Vahepeal, Kui ma mõtlen endoka viimasele visiidile ja oma viimase aja isudele, siis ma võiksin natuke kõlada rasedana, sest ma viimasel ajal muud eriti ei tahagi, kui heeringat ja vahukoorekringlit ja minugi pärast võiksin ma neid iga päev ja järjest süüa. Heeringas läheb igal kujul, nii marinaadis, kui ka soolaheeringas ja jeebus küll, rullmopsid on taevalikult head. Ja vahukoorekringlist olen ma Joosepile juba mitu päeva rääkinud, aga iga kord ma unustan selle poest kaasa haarata. Täna siis võtsin nõuks, et ma pean saama oma kringli ja pistan selle üksi nahka, aga kuna käisime täna ühel üritusel, siis jäime napilt poodi hiljaks ja te ei taha teada, kui mossi ma vajusin. Kõik asjad peale seda ajasid mind närvi. Ühesõnaga ma tahan last, heeringat ja vahukoorekringlit. Nende kahe viimasega pole oluline, et mis järjekorras, lihtsalt peaasi, et saaks.

Aga Mul on vist kogu see hormonaalne värgindus üldse nii sassis, et organism ei saa enam ise ka aru, mida ja miks tahab. Pluss lisame siia juurde selle bioloogilise kellakese, mis halastamatult tiksub tik-tak.Kes selle kella üldse välja mõtles ja milleks? Ma võiks öelda, et mu lapse saamise soov on nii suur, et ma oleksin valmis oma elu selle eest ohverdama, aga see oleks ju nagu veits pointless, sest mis ma selle lapsega siis enam peale hakkan, kui ma surnud olen.

Jep, nii ongi, mina hakkasin tänasest kannatamatult kevadet ootama.Kohe päris tõsiselt. Mul on selle kevadeootusega alati olnud sellised lood, et kui jõulud ja aastavahetus on läbi, kingitused jagatud ja raketid taevasse lastud, siis minugipoolest võiks juba 1. jaanuari hommikul muru tärkama ja sinililled õitsema hakata. Eriti nüüd, kus ma olen selle talve kohustusliku tegevusplaani ära täitnud ehk et kelgutamas ja suusatamas on käidud ja no mida talvelt veel tahta, eks. Aaa, no okei, lumeingleid ja lumememme pole teinud, aga kui see on ainus tingimus kevade tulekuks, siis ma võin homne päev majaesise memmesid täis ehitada.

Aga rääkides suusatamisest, siis see oli minu teine suuskamine pimedana ja kahtlemata esimesest korrast tpalju edukam. Eks seekordne suusatamine oli selles mõttes ka vähe ohutum, kuna erinevalt Kikust, polnud Joosep enamus ajast siruli maas, vaid jälgis kullipilgul kuhu ma suusatan. ja kuna mul endal on ka see võssi sõitmine, ninast ja peast vere lahmamine värskelt meeles, siis ma ise seisin ka oma turvalisuse eest valju kisendamisega, no et Joosep ei kaotaks valvsust. Põhilaused, mida ma mäele minnes ja mäest alla sõites röökisin olid: "Joosep, ma ei taha!", "Ma saan surma!", "Ma ei taha, ma ei taha mäest alla suusatada!". Viimast ei võtnud muidugi Joosep kuuldagi. Tema arvates olen ma peale 4m kõrgusest hüpekast alla hüppamist kartmatu terasnaine. Võib-olla isegi olen, aga sellisel juhul terasnaine, kes väriseb sisemiselt nagu haavaleheke.

Aga ma ütlen ausalt, et kui ma kirjutasin siin, et pimedana kelgutada on niii jube, siis unustage kogu eelnev jutt ära ja ma ütlen, et pimedana mäest alla suusatamine on miljon korda jubedam. Ma olen edaspidi iga kell valmis kelgutama, ärge ainult enam sundige mind mäest alla suusatama. Ainsad, kes kogu sellest möllust ja trallist rõõmu ja elevust tundsid, olid Joosep ja Janet. Mina tundsin ainult, et mul varsti ütlevad siseorganid suurest pingest üles. Janet oli eriti pöördes, kepsles ja kargas ringi ja kui ma siruli lendasin, siis tuli jorisedes ja urisedes mu rannet näkitsema ja sikutama. Kui ma lõpuks suusad jalast võtsin, siis ma hüppasin üles-alla ja ütlesin Joosepile, et nii mõnus on kahe jalaga maa peal olla ja mitte kuskile libiseda.

Olgugi, et mul oli vahepeal mäe peal selline tunne nagu mu süda annaks kohe saba ja silmamunad kukuvad suurest kisendamisest pealuust välja ja terve järgneva aasta adrenaliinidoos on mitmekordselt ületatud, siis tegelikult nüüd kodus olles on päris vahva ja hea tunne, et suuskamas käisime.


Joosep tegi mäe peal minust mõned klõpsud ka. Kvaliteet annab muidugi tugevasti soovida ja tagatipuks vaatan ma järjekordselt totaalselt mööda, aga mis seal ikka, selline ma kord olen. Alati lihtsalt ei õnnestu tabada kaamerat ja seekord unustas Joosep ise ka jälgida, et ma vaataksin õigesti, aga tühja kah. See ongi ju pimeda blogi, nii et pohlad.

Täna helistas mulle siis endokrinoloog ja sain teada oma kauaoodatud analüüsivastused. Üllataval kombel need kõige hullemad polnudki. No kui arvestame minu viimase aja ülimega kõikuvaid veresuhkruid, pidevat väsimust ja jõuetust.

Hemoglobiin oli 113, aga võttes arvesse, et vahetult enne analüüside andmist polnud ma pikemat aega rauda tarvitanud ja lisaks, kuna tänu välja kujunenud neerupuudulikkusele pärsib minu organism ühe kindla hormooni teket, mis on vajalik punavereliblede tootmiseks, siis see 113 pole vast kõige hullem. Ja kui ma esmaspäeval apteegis käisin, siis ostsin endale kohe kaks karpi käsimüügis olevaid rauaampulle ja olen nüüd iga päev ühe ampulli endale sisse kärutanud, nii et see peaks ka varsti sutsu parem olema.
D-vitamiin oli 69, aga norm oleks 75, nii et seda pean ka hakkama korralikumalt tarbima.
Foolhape olevat mul madal ja arst käskis mul apteegist topsi foolhapet hankida ja esialgu siis ühe ligi kuuajalise kuuri läbi teha.
Naatrium ja kaalium olid korras. See viimane oli jällegi üllatuslik, kuna kaalium on mul alati olnud referentsist väljas ja alguses ma isegi kahtlustasin, et äkki aeti laboris minu veri kellegi omaga segi, sest no mul pole juba aastaid kaalium korras. Süda hakkab iga väiksemagi liigutuse peale pekslema ja pulss hüppab juba kohvivee keetmise peale üle saja.
Kõige kehvemad olidki siis kolmekuu keskmine suhkur ja kreateniin, vastavalt siis 8,9 ja 253. Viimase kohta ütles arst, et kõrgema kreateniinitaseme võib panna viimase aja veresuhkrute kõikumiste kraesse, kuid ma ise paneksin süü külmetusviirusele, mis mul vahetult paar nädalat enne analüüside andmist lõplikult üle läks. No kolmekuu keskmist on üldse täiesti mõttetu kommenteerida, kuna see oli üks peamisi põhjuseid, miks endokrinoloogi vastuvõtule läksin. Suhkrud lihtsalt ei vastanud sellele, mis nad peale söömist ja süstimist peaksid olema. Igatahes tõusvas joones on need kolmekuu kesmised: 6,5, siis 6,9 ja enne tänast oli viimane tulemus 7,1. Kuid eks haiglas tehakse glükoosimonitooring ja loodetavasti saab siis sellesse segasummasuvilasse selgust.

Kõige paremad olid uriinianalüüsid, kuna põletiku polnud, valku ka polnud. See viimane on eriti rõõmustav, kuna kui uriinis oleks valku, siis see näitab, et neerud ei suuda enam suurt enam miskit läbi filtreerida ehk et piltlikult öeldes oleks sõel sodiks lastud. Midagi ütles arst kilpnäärme kohta ka, et see näitab mingisugust kroonilist värki, aga sellega praegu eraldi tegelema ei pea. Või ütles hoopis, et kilpnäärmeanalüüsivastus näitab midagi, aga see on tingitud minu kroonilisest diabeedist. Ühesõnaga ma ei saanud päris hästi aru. Tean ainult seda, et kuna mu emal on kilpnäärme alatalitus, siis ma olen ka automaatselt riskigrupis vms.

Ühtlasi uuris arst, et millal oleksin valmis haiglasse sisse tulema ja kui ütlesin, et kasvõi kohe esmaspäeval, siis selgus, et nii ruttu ei saagi, kuna hetkel haiglas kripikarantiin ja et kuna diabeetikutel on immuunsus niigi nõrgem, siis ei hakka riskima, et ma endale kuskilt gripiviiruse külge hangin. Lubas helistada siis uuesti, kui karantiin läbi.

Juhtkoera haiglasse võtmisest nii palju, et kui oli seda juhatajatega rääkinud, siis enamus nendest olevat olnud minestamise ääre peal, aga et ta veel räägib ja võitleb selle eest ning sai sisehaiguste osakonnajuhatajalt sellise lubaduse, et võtab selle oma südameasjaks, et läheb räägib sellest veel haigla peaarsti ehk juhatajaga. Kuid Kuid praeguse seisuga olevat vastus olnud pigem negatiivne. Ma vastasin kogu selle jutu peale ainult, et see on arusaadav, mille peale tohter lausus, et ei ole midagi arusaadavat, see on väga nõme suhtumine haigla poolt ja et tema meelest on see elementaarne, ja ilmselge, et Janet peaks haiglas koos minuga olema ja et ma saaksin liikuda ja ei kössitaks voodis või palati nelja seina vahel.

Aga olgu, ma nüüd Joosepiga suusatama. Ja ei, ma pole saanud endale murdmaasuuski, ma lähen nende väikeste plastiksuuskadega mäe peale ukerdama. Loodame siis, et jään terveks ja ellu! :)

Viimasel ajal kipub mul öö ja päev vahetusse minema. Seda sel lihtsal põhjusel, et tervis on kuidagi kehvake ja siis peale mõnetunnist toimetamist tunnen, et jaks on otsas ja nüüd võiks natuke tukastada. Rõhk sõnal "natuke", sest siit kogu asialles algab. Minu tunniajalisest uinakust saab lõpuks kolmetunnine uinak, siis ärkan korraks üles, tunnen jätkuvat jõuetust ja unisust ja otsustan veel pool tunnikest uneleda. Kuigi tean juba eos, et see plaan on hukule määratud, sest ma võin sedasi ülejäänud üheksa tundi ära tiksuda. Loomulikult annan ma kuskil viiendal tunnil alla ja luban endal täies südamerahus ööunne vajuda. See tähendab siis, et varajastel hommikutundidel on mul uni nagu peoga pühitud ja tunnen jaksu end isegi liigutada, aga veits imelik on hommikul kell neli hakata tolmuimejaga vuristama, nõusid pesema ja kappidelt tolmu pühkima. Nii ma siis pikutan kannatlikult voodis edasi ja kuulan kuidas Joosep magusalt nohiseb.

Ma ei oska öelda, kas need kaks on kuidagi omavahel seotud, aga eilse hommiku seisuga paistetasid tagatipuks kergelt mu silmad ja sõrmed ka üles. Kui ma alguses mõtlesin, et lasen end alles veebruari alguseks haiglasse sisse kirjutada, siis nüüdseks olen otsustanud, et kui 12. jaanuaril endokrinoloog helistab, siis ütlen, et pangu mind kohe haiglasse ehk alates 16. jaanuarist. Tegelikult, kui üdini aus olla, siis see oli rohkem Joosepi palve, et ma leiaksin oma plaanidesse selle vaba augu, et natuke rohkem oma tervisele keskenduda.

See neljapäev peakski arst helistama ja rääkima minu analüüsivastustest, aga kuna ma detsembri lõpus sain ainult vereanalüüsi antud, siis otsisin siiani kogu aeg võimalust see uriiniproov ka ära viia. Eile võtsin siis lõpuks asja käsile. Kookisin öökapisahtlist oma kaks totsikut välja, mis mulle haiglast kaasa anti ja suundusin protseduuritama. Ma usun, et iga naine teab, kui keeruline on nendesse totsikutesse pissida, kui pole antud millega sihtida. Ma peaaegu alati mõtlen, et miks ei võiks uriiniproovi andmise komplekti kuuluda ühekordne lehter või miskit. Märksa mugavam ja lihtsam oleks ju. Aga kujutage nüüd ette, kui peaksite sinna tibatillukese kaelusega topsi veel pimesi kusema ja mitte niisama lihtsalt topsi soristama, vaid jälgima, et sinna topsikusse midagi ka sisse jõuaks, mitte ei niriseks kogu see väärtuslik kollane vedelik lahinal otse vetsupotti. See on juba kõrgem pilotaaž. Eriti, kui arvestame, et minult on tõsimeeli küsitud, et mismoodi ma pimedana tualetti kasutan - pime ei näe ju kus pott asetseb, rääkimata siis veel mingisugusest tillukesest totsikust. Ma detailidesse ei hakka laskuma, aga hakkama ma sain.

Pistsin siis raske vaevaga kogutud ja purki villitud  uriinitopsikesed kilekotti, need omakorda seljakotikesse ja asusime Janetiga rõõmsalt perearstikeskuse poole teele. Ma pole vist mitte kunagi varem nii viksilt ja viisakalt jalutanud ja oma liigutusi jälginud. Kartsin, et kui peaksin natukenegi ettepoole kummarduma,siis niriseb kogu   see kupatus mulle krae vahele  ja sestap tegin kõik sellised kummardust nõudvad liigutused püstloodis ja kükitades ära. Janet oli ka oma kõrguste tasemel. Ma ei usu, et teadvustas veetava kraami ohtlikust ja lekkevõimalusi, aga kahtlustan, et miskit luges minu kehakeelest siiski välja.

Kogu päevake oli imetabane ja täis positiivseid kordaminemisi ja toredaid inimesi. Alustades siis Janetist, kes oli supertubli ja lõpetades ühest vahvast pensionärist, kes mulle toidupoes lahkelt abi pakkus. Mul õnneks poest palju kraami polnud vaja ja kui korvi oli jäänud veel lisada pakk piima, siis ütlesin ka, et kui piima ka kätte saan, siis jätan memmekese rahule ja selle peale vastas too vanaproua mulle nii armsalt: "Ei-ei, võtke kõike, mida tarvis. Ma olen pensionär, mul aega küll ja veel!" Much sweet! :)

Kui lõpuks koju jõudsin, siis kraamisin natuke elamise ka üle ja valmistasin lõuna- või õhtusöögiks kasukat, mis tuli imemaitsev välja. Kui muidu traditsioonilisse kasukasse pannakse ka valget mugulsibulat, siis mina jätan selle vastavalt oma maitseeelistustele välja, kuna mulle ei maitse mugulsibul salatites või salatid, kuhu on lisatud mugulsibulat. Igatahes minu kasukas koosnes järgmistest kihtidest: riivitud kartul, majoneesi-hapukoorekaste, hakitud porrulauk, hakitud heeringafilee, riivitud keedupeet, majoneesi-hapukoorekaste ja kõige tipuks katsin kasuka hakitud munapudruga. Kui ma kasukast tüki välja lõikasin ja Joosepile viisin, siis juba eemalt ütles, et see näeb nii uhke välja ja korraks tekkis soov oma kolmetunnine meistriteos üles pildistada, aga ainult mõttesähvatuseks see jäigi. Aga no vaatab, meil on veel sutsuke kasukat järgi, äkki homme teen klõpsu ära ja lisan pildi tagantjärgi. Aaa, ei lisa kah, sest see on vahepeal juba otsa saanud :D

Mirelin kirjutas täna Perekooli teemal ja kuigi ma olen sinna foorumisse oma jalga tõstnud vist ainult paaril korral, siis täna oli ajalooline kolmas kord, mil ma sellele lehele kiikasin. Ma mingit kommentaari või teemat otsima ei läinud, et millele saaks küüned taha haakida ja järjekordne uus skandaal välja imeda, kuid lugesin puhtast uudishimust siiski kommentaarid läbi ning seal jäi mulle kõrvu hoopis Blog TR statistika. Mina olin muidugi sellise pisikese asjakese juba suutnud ära unustada, et olen minagi endale ammustel aegadel Blog TRi konto teinud. Igatahes läksin ja kiikasin ka siis oma ihusilmaga selle Eesti blogide väidetava TOP100 üle. Ma ei tea, mille järgi kogu see statistika seal kokku pannakse, aga mina platseerun hetke seisuga 45. kohal. Kui see asetus ei peaks mitte halligi teile ütlema, siis näiteks üks Eesti tuntumaid blogijaid - Mallukas, on selle statistika kohaselt 65. kohal. Nagu kust kapsaaiast see võetud on? No see selleks, tegelikult mu jutul on üldse teine point.

Ma logisin Blog TRis oma kontole sisse, kuna avastasin, et mul seal suht vanad andmed. No näiteks blogi tutvustav tekst või kirjeldus on ajast ja arust ning kuna Blog TR pakub lahkelt ka nende logo lisamist oma blogilehele, et siis inimesed saaksid vist läbi selle hõlpsamini Su blogi üles leida, siis mõtlesin ka sellest võimalusest kinni haarata. Minu kahjuks ja õnnetuseks tuli selleks valida erinevate logovariantide seast välja visuaalselt sobivaim, no mis näeks Sinu blogis ilus ja esteetiline välja. Ilmselgelt jäi minu tegevus siinkohal katki. Ma vist ei pea hakkama massidele seletama, et mis põhjustel see katki jäi...

Tavaliselt ma sellistes olukordades, kus teele ilmub takistus, risti ette ei löö ega poe kuskile nurka nutma, vaid hakkan otsima silmanägemist omavat inimest. Võttes arvesse, et enamus minu tutvusringkonnast omavad toimivaid silmamunasid, siis ei tohiks see ju olla mission impossible. Kuid praeguseks hetkeks olen ma saanud reaalselt kolm korvi. Jaah, tunnistan, et need pole olnud täielikud üle laskmised. No ühesõnaga mitte sellised, et tahan ma jee Sind aidata, kao minema, fuh, vaid pigem sellised, et täna ei saa, vaatame kunagi hiljem seda asja või et tule mulle külla ja siis teeme. Eks ma saan aru ka, et ega see polegi kellegi prioriteet teha enda aja arvelt teise inimese asju, eriti veel, kui enda tegemata asjade nimekiri ulatub kosmosesse. Aga pekki küll, ma olen väsinud kogu aeg millegi või kellegi järgi ootamisest. See on nii vastik tunne, kui inimene ei saa sada prossa olla iseenda peremees. Ma tahan ka paari klikivajutusega leida endale e-poodidest ägedaid kodusisustuselemente, sõpradele ja pereliikmetele kingitusi, ise otsida ja valida pilte oma postituste juurde, lihvida ja kujundada oma blogipostitusi viimse detailini, serveerida toitu nii, et see oleks esteetiline. Ma tahan ka!

Viimases lootuses pugesin Joosepile külje alla küsimusega, et kas tahab mind rõõmustada. Mõtlesin, et kui sedasi lähenen, siis ta ei saa ju keelduda. Ta esiti oli küll skeptiline ja vihjas, et vastus sõltub sellest, et mida tegema peab. Mul oli nagu mis mõttes?! Sellist vastusevarianti pole olemaski, sest teise poolena on meil ju kohustus teineteist rõõmsa ja rõõsana hoida. Elu eesmärk või nii. Vähemalt võiks ju olla :D Igatahes ma tegin talle selgeks, et see vastus ei tule kõne allagi ja nii jäigi ta äraootavale seisukohale, et mis ma edasi ütlen. Ma jõudsin siis lausuda ainult "blog", kui ta oma pea kukutas mulle sülle... Sain kohe aru, et see vist ei tähendanud head... Polnud just sellise olemisega, kus temast oleks õhkunud teotahet mulle appi tormata.Kuid ma ei lasknud sellest end häirida ja ladusin siiski ilma ühegi hingetõmbeta kõik letti, mida oleks tarvis teha. Kuid ainus, mis ma vastuseks sain oli: "Ega Su maailm sellepärast ju kokku kuku, kui Sa täna seda Blog TR logo blogisse ei saa". Võib-olla kokku just ei kuku, aga vastik piiratuse tunne tekib küll. Umbes, et Sa näed miskit, see on Sul haardeulatuses, aga ei ulatu selleni, et haarata. Nagu halvatud inimene, kes näeb kapil veekannu ja tunneb joogijanu, tahaks janu leevendada, aga peab ootama kuniks keegi märkab ja pakub joogipoolist.

Kui siin mõni aeg tagasi liitus miljon blogijat jaanuarikuu blogichallengeriga, siis mina loobusin vabatahtlikuse alusel, sest ma ei viitsi-ei suuda-ei taha käsu peale temaatilisi postitusi treida. See on mõeldud ainult tugevatele isenditele, mina ei ole tugev. Ja et mitte endale pettumust ja lisastressi valmistada, siis ei hakka üldse üritamagi. Pealegi ma üks aasta osalesin siin ühel blogimisvõistlusel, mis kestis üle aasta. Saate aru jah? Üle aasta! Lühidalt öeldes, ma sain johhaidii kui palju kirjutada. Ja kui mul isegi oli alguses väike mõte, et äkki ikka osaleks, siis selle rumala mõttepojukese mattis juba eos maha üks järjekordne "vahva" pilt, mis oli üleskutse juurde lisatud ehk pilt kohustuslikest teemadest, millest blogijad peavad kirjutama. Noh, halleluuja, ütleks ma selle peale!

Kui me üks õhtu Joosepiga niisama diivanil tagumikke lamedaks ja siledaks lesisime, siis ühel hetkel arutasime selle üle, et kui loomulik on meie jaoks teisi inimesi aidata, kui märkame, et keegi vajab kaaskodanike abi. Seoses sellega meenus mulle, et ma tahtsin ju pealinna tripist ka ühte seika jagada, mis esialgu tõi mulle tänulikuse südamesse, kuid hiljem kogu olukorda algusest peale analüüsides, lõi mulle korraga karm reaalsus pähe ja tekitas küsimuse, kas tegelikult ka jätsid inimesed mu niimoodi ripakile?

Ma ootasin Pärnu bussijaamas Tallinna bussi ja mina teadsin, et aastaid on Tallinna bussid väljunud post nr. 1 alt. Nii ma siis sättisin end Janetiga sinna ootele. Kuulsin enda läheduses ka teisi reisijaid lobisemas ja tohkendamas. Tajusin kuidas inimesed mind ja Janetit uudistasid. Erilist huvi pakkus Janet ühele väiksele põngerjale, kuid isa seletas, et ärgu seda koera segagu, kuna tegu on juhtkoeraga.

Seda on alati nii armas kuulata, kuidas lapsevanem selgitab oma mugulale, et mis koeraga on tegu, kartmata sealjuures sattuda teiste tähelepanu alla või riivata pimeda tundeid. Päriselt ka. Väga paljud vanemad üritavad miskipärast teemat maha vaigistada, kui laps peaks küsima juhtkoera või pimeda kohta, nagu tegu oleks mingit sorti tabuteemaga, mida tuleb ilmtingimata vältida. Kardetakse vist, et riivavad pimeda inimese tundeid vms. Aga ma võin kinnitada, et keegi ei riiva ega solva pimedat, kui nimetate asju õigete nimedega.Me ausõna ei hakka nutma, kui kuuleme kellegi teise suust, et oleme pimedad :D
Tegelikult on nii, et palun-palun, rääkige julgelt oma lastele pimedatest, juhtkoertest ja kõigest sellest seonduvast. Last ei pea vaigistama. Las uurivad ja saavad teadlikumaks neid ümbritsevast maailmast.

Vahepeal tuli veel reisijaid juurde. Mingi  aeg kuulsin, et üks vene keelt kõnelev naisterahvas ütles miskit oma kaaslasele ja hetk hiljem nad võtsid oma ratastega kohvrid ja liikusid minema. ma mõtlesin, et läksid kioskist miskit suupoolist kaasa ostma ja ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Kuna olin juba jupp aega oodanud, siis otsustasin taskust telefoni välja urgitseda ja kella uurida. Buss tuleb ju tavaliselt enne väljumist 10 minutit varem ette. Ma polnud jõudnud veel kella kuulata, kui üle bussijaamaplatsi kostus ühe naisterahva hääl, mis kõnetas mind: "Vabandage! Kas ootate Tallinna bussi?"
Ma siis kinnitasin, et tõepoolest ootan ja selle peale teatas too naisterahvas, et Tallinna buss peatus kolm posti taga pool, et ta just vaatas, et kõik läksid minema ja et ma jäin koeraga üksi siia seisma ja tuli igaks juhuks uurima, kas mul oleks abi tarvis.

Ma olin loomulikult super tänulik ja ülirõõmus, et olukord nii positiivselt lahenes ja tänasin toda naisterahvast, kuid bussis istudes hakkasin rahulikult antud olukorra peale uuesti mõtlema ja siis ühtäkki lajatas reaalsus täie auruga vastu mu naiivset kolpa. Kas nagu päriselt ka kõnniti lihtsalt tuima näoga minema ja kedagi ei kottinud, et mis sellest pimedast saab. Las seisab ja ootab - pole minu probleem. Küll keegi teine ütleb ja aitab.

Paraku mõtlevad väga paljud nii, et ah, küll keegi teine aitab, mul kiire ja miks ma üldse pean end sellega vaevama, ega ma mingi sotsiaaltöötaja pole. Lisaks hakkasin mõtlema, et huvitav, kui Tallinna buss oleks bussijaamaalalt välja sõitnud ja siis oleks ühtlasi möödunud ka post ühest, kas bussijuht oleks peatunud ja tundnud huvi, et ega ma juhuslikult seda sama bussi ei oota, sest ajaliselt kõik ju klapib: pime bussijaamas, Tallinna posti all ja ootab seal miskit. Lisaks oli mul eelmüügist ka pilet soetatud ja see tähendab seda, et kui bussijuhile viiakse reisijate infoleht, siis seal on selgelt kirjas, et reisijate seas peab olema ka üks pimedake. Suht loogiline oleks siis ju eeldada, et see üks ja ainus pime seal bussijaamas ongi see too reisija. Palju neid pimedaid ikka ühel ja samal ajal bussijaama satub...

Samas post nr. 4, kust lõpuks buss väljus, siis sealt paistab kenasti ära ka post ühe juurde ja ma ei saa peast välja küsimust, et kas see ongi siis see kurikuulus eestlaslik pohhuistlik loomus, millest räägitakse üle kogu maailma? Käiakse nina maas, kulm kortsus, suu mossis ja kõigil on sügavalt suva. Kas tõesti on valus tulla ja aidata?

Ei. Ma ausõna ei mõista ja mulle lihtsalt ei mahu pähe, mismoodi KÕIK inimesed tuima näoga minema kõndisid ja jätsid mu sinna seisma. Ma ei tea kohe. Äkki ma olen selle 10-aasta jooksul mingiks eri tondiks muutunud ja keegi ei julge mulle enam läheneda. Äkki ma näen suht nakkav oma pimedusega välja.

Detsembri lõpus käisin lõpuks endokrinoloogi ehk sisehaiguste ja pulmonoloogi ehk kopsuarsti vastuvõtul ära. Sellest, miks ma kopsuarstil käisin, sellest saate lugeda siit.

Kui ma Pärnu haiglasse sõitsin, siis mul olid kopsuarsti suhtes lootused eriti kõrged, sest mõtlesin, et oh, lõpuks ometi saan ma teada köhimise põhjuse ja võib-olla isegi ravi ja ma lõpetan ükskord ometigi kopsutükkide välja köhimise. kuid ma pidin kahjuks pettuma.

Arst küsis kõiksugu küsimusi ja lasi teha kopsuröntgeni, mis oli korras. Mõõdeti ka kopsumahtu ja väidetavalt oli seegi korras, kuigi kopsumahu mõõtmise ajal oli mul küll selline tunne nagu ma oleksin aastate pikkune sarisuitsetaja, kellel on olematu kopsumaht.  ning sellega põhimõtteliselt kogu visiit piirduski. Aaa, bronhhe kuulas ka ja need olid samuti puhtad.

Kokkuvõttes leidis kopsuarst, et mul võiks ikka selle vererõhuravimi välja vahetada ja kui siis uue ravimiga kuu jooksul köha ei taandu, et siis kahtlustaks mul refluksi. Aga ma pole sugugi rahul selle võimaliku diagnoosiga, sest kui ma perearstilt käisin saatelehte saamas, siis perearst ütles, et tema välistaks ravimi kõrvalnähu, kuna sellisel juhul köhiksin ma suvalistel hetkedel, kuid mul on teatav muster köhimistes olemas. Naeran - hakkan köhima. Söön kartulit, liha, leiba, kuivatatud õunu, pähkleid ja hakkan ennastunustavalt köhima. Refluksi üks sümptomitest pidavat olema see, kui toit liigub koos maohappega tagasi üles ja see ajab köhima, aga no mul ei jõua toit allagi minna, kui ma juba köhin. Pealegi mul pole praktselt mitte ühtegi reflukshaiguse sümptomit. No kõik need kõrvetised, hommikune köhimine, rinnakutagune valu, kõrvavalu, häälekähedus ja kurguvalu jmt.

Mul vägisi tekib tunne, et refluks on mingi järjekordne moodne haigus, mida igale teisele inimesele diagnoosiks välja kirjutatakse. No ilmselt see on see, mis see muud ikka olla saab, eksole. Ei hakka siin analüüsidele Haigekassa raha kulutama. Ma miskipärast oletasin, et mu kurgust ja kopsudest võetakse proovid ja tehakse midagi rohkemat, aga ei.

Kui pulmonoloogi visiit minu ootustele ei vastanud, siis seevastu endokrinoloogiga jäin ma super rahule. Kui keegi soovib head ja konkreetset arsti, kes niisama ilma põhjuseta ei tupsununnuta, kuid samas on siiras ja hooliv, siis dr. Jõgiste on see arst, keda mina soovitan. Ma sain nii palju uut teada. Näiteks, et ma olen terve oma diabeedi aja valesse kohta süstinud, või vähemalt mingi aegunud õpetuse järgi. Mina olen viimased 15-20 aastat süstinud vahelduva eduga reie väliskülgedele, kuid tuleb välja, et seda ei tohi teha. Süstida tuleb otse reie peal olevasse lihasesse. Käevartesse ei soovitanud arst mul üldse süstida, kuna mu käed on õblukesed, kuigi minu meelest täitsa normaalse inimese käed.

Kuna ma olin tohtriproual uus patsient, siis esimene visiit oli tunniajaline tutvumine. Küsis kõiksugu küsimusi, vaatas mu süstekohad üle, kaalus, mõõtis vererõhku, ja kirjutas kõik üles. Kokkuvõttes tahab arst, et ma järgmise kuu alguses läheks paariks päevaks haiglasse sisse, et nad teeks mulle glükoosimonitooringut. Ühesõnaga mingi väike aparaat pannakse kanüüliga mu kõhupeki külge, mis mõõdab 47 tunni jooksul iga kolme minuti tagant mu veresuhkrut. Nii saab arst täieliku ülevaate minu veresuhkru kõikumistest ja oskavad parema süsteskeemi peale panna. Pluss tahavad mulle uut pikatoimelist insuliini välja kirjutada, aga nad ei taha teha seda nii, et viskavad mulle uue insuka kätte, saadavad mind rõõmsalt koju süstima ja üksi katsetama, et eks paistab, kas ja kuidas mõjub.

Ahjaa, kui ma seal kabinetis istusin, siis see arst ütles ühtäkki out of blue, et ta uurib  haigla juhtkonnalt, kas ma saaksin Janeti ka endaga haiglasse kaasa võtta, et ta paneks mu üksikusse palatisse, et siis mul hea rahulik olla. Ja et kuna ma olen nii aktiivne, siis tema küll ei taha, et ma päevad läbi lihtsalt istuksin nelja seina vahel ja kopitaksin, vaid et ma võiksin vabalt minna Janetiga õue jalutama. Ma küll ütlesin, et ma eksin haigla koridorirägastikesse ära, kuid selle peale ütles, et ärgu ma muretsegu, et ta võtab mu enda tiiva alla ja õpetab mulle kõik selgeks. Much sweet! :)

Ma nüüd kohe ei teagi, kas võimaluse korral kasutada taolist sülle kukkunud varianti või pigem mitte. Ühelt poolt on taoline ettepanek super, sest see näitab suhtumist ja arusaama sellest, et miks see juhtkoer mul on ja millist funktsiooni täidab minu elus, kuid teisalt pelgan, et äkki sellega oleks liiga palju jahmerdamist ja põhjustaks mulle liigset pinget ja muret. Lihtsalt sisehaiguste osakond asub 7-korusel ja ma peaksin iga päev hommikul Janetiga õue ronima ja päeval ja õhtul ka ja mõelda vaid, kui väljas on -20 ja tuiskab ja siis hakka end seal riidesse toppima ja lahti riietuma ja siis turvamehega kokku leppima, et pärast mu ikka tagasi sisse laseks ja üldse, mis siis saab, kui Janet keeldub tagasi haiglasse minemast. Tema võib seda võtta ju nii, et sai nüüd siin oldud küll, lähme nüüd koju ära.