Elu õppetunnid
Mitu aastat tagasi diagnoositi ühel mu väga kallil südamesõbrannal emakakaelavähk. See on
üks väga keeruline ja paljude tagasilöökidega valulik lugu, mis pani mind
asjade üle tõsisemalt järele mõtlema. Arusaadavatel põhjustel ei saa ma kõikidesse detailidesse laskuda, aga pikk
jutt lühidalt.
Ma ei mäleta seda päeva kui ta diagnoosi sai. Aga kõik oli seni olnud kenasti
kontrolli all, kuniks sõbrannal oli üks noor, südamega asjajuures olev
onkoloog. Alati, igal visiidil, võttis uued proovid ja jälgis hoolikalt vähi
kulgu. Tehti ka mitmeid operatsioone ja vastavalt analüüsi vastustele määrati
ravi. Kuid ühel päeval sai sõbranna teada, et tema tohter lahkub ja asemele
tuleb keegi vanemaealisem arst. Ja siis see kõik algas...
Kui varasemalt vaadati iga visiit verepilti ja võeti biopsia, mille põhjal
muudeti ravimidoose, siis uus arst ei pidanud nii sagedast biopsia võtmist
vajalikuks. Nii tõstetigi päevast annust ee,
ma ei teagi mille järgi, tunde põhjal vist. Noh jah, ilmselt ikka päris
kohvipaksu pealt neid asju ei vaadatud. See on lihtsalt minu emotsionaalne
pool, mis siin praegu kõneleb. Ent peagi
lisati veel mingi tablett juurde ja kui sõbranna oli kaks nädalat neid tablette
uue korralduse järgi võtnud, hakkasid ilmnema kõrvalnähud. Esialgu tekkis kerge
käte võbin. Kuid, mida aeg edasi, seda enam hakkasid käed ja siis juba ka keha
ja pea kontrollimatult võbelema ja värisema.Onkost öeldi, et jätkaku aga rahus
ravimi võtmist.
Kuna asi oli enam kui kahtlane, siis sõbranna läks perearsti vastuvõtule, kus
talle tehti vereanalüüs ja mis näitas, et ta kilpnäärme näit oli viiekordselt
üle normi. Perearst vähendas koheselt päevast manustatavat ravimidoosi ja
saatis ultrahelisse, kuna oli oht, et sellise kilpnäärmenäiduga on tal tekkinud
kilpnäärmesse sõlmekesed, mis võivad aja jooksul muutuda halvaloomulisteks
kasvajateks.
Sõbranna jäi perearsti jälgimise alla ja vahepeal käis veel operatsioonil, kus
tal eemaldati osa emakakaelast ja munajuha. See oli päris kole aeg, sest ta viidi
toona kodust kiirabiga erakorralisse, kuna oli peaaegu et minekul, lebades kontaktivõimetult vannitoapõrandal kägaras maas.
Sõbranna on rääkinud, et ta mäletab, kuidas ta nägi mind koos Janetiga
erakorralise meditsiiniosakonna uksel seismas ja talle lehvitamas ja
naeratamas. Praegugi neid ridu kirjutades ja sellele mõeldes kisuvad mul silmad
märjaks...
Õnneks tuli ta sellest olukorrast elusana välja. Ent valesti doseeritud ravim
oli oma kahju juba teinud. Sõbranna otsis poolteist aastat endale head ja
professionaalset endokrinoloogi ehk sisehaiguste arsti, kuid tulutult. See on
samuti üks katsumusterohke kadalik, mida parema meelega ei meenutaks. Tundus
nagu keegi ei hooliks ega pidanud väga tõsiseks seda, et vähiravimi tõttu on
kilpnäärme näidud niivõrd kõrged. Pidevalt olid mingid tagasilöögid.
Ma mäletan seda päeva nii selgelt, kuidas ühel päeval sõbranna helistas ja
lihtsalt nuttis, et ta ei oska enam midagi teha, keegi ei hooli ja kedagi ei
huvita tema sümptomid ja et arst käseb jätkata samade dooside manustamist, aga
et ta tunneb, et midagi on väga valesti. Ja siis mõni aeg hiljem hakkasidki
ilmnema nägemishäired. Sõbranna ei suutnud vahepeal tekstigi lugeda. Kõik tähed
justkui ujusid mööda ekraani ja paberit ringi, vahepeal nägi teksti topelt jne.
Kuid mina sattusin samal ajal käima kirjeldustõlke koolitusel ja üks sealsetest
kõnelejatest oli ka dr. Geršman, kus rääkis erinevatest haigustest ja
traumadest, mille tagajärjel võib inimesel nägemine halveneda või sootuks
pimedaks jääda. Ja seal mina istusin ja kuulasin ning küsisin, et kui on vot
sellised ja sellised sümptomid, et millega on tegu ja millise eriala
spetsialisti juurde tuleks pöörduda. Ja ma sain vastuse.
Koheselt rääkisin sellest ka sõbrannale ja panin talle silmakliinikusse aja
kinni. Ta oli ise lihtsalt selleks ajaks emotsionaalselt juba nii katki ja
räsitud, et ei jaksanud nende asjadega enam tegeleda. Ent asi siinkohal kahjuks
veel ei lõppe…
Kui kliinikusse jõudsime, siis suundusime, nagu ikka, registratuuri, maksime
visiiditasu ja läksime kabineti ukse taha ootama. Istusime ja ootasime.
Kellaaeg oli juba ammu möödas ja ma lohutasin sõbrannat, et ärgu muretsegu,
silmakliinikus on alati kaua läinud. Mina ju tean, olen tunde ja tunde sealsete
uste taga emotsionaalsest kurnatusest kokkuvarisemiseni oodanud.Aga kui peale
meie ootas veel ainult üks inimene ning koristaja tuli ka juba mopi ja ämbriga
kohale, et inimtühjad kabinetid üle nühkida, siis tundus asi enam kui kahtlane.
Otsustasime minna asja uurima. Selgus tõsiasi, et registratuurist öeldi meile
kogemata vale kabinetinumber. Nii et me ootasime vale ukse taga ja õige arst
oli juba lahkunud. Uue aja saime alles kolme kuu pärast.
Ja kui lõpuks jõudis kätte uus arsti aeg, siis saime visiidil teada, et sellise
kõrge kilpnäärme näidu tõttu on sõbranna silmamuna suurenenud ja kuju muutnud
ning seetõttu on ruumiline nägemine vähenenud. Ja on toimunud silmamuna
ettevõlvumine, mis omakorda on silmalihased pingesse ajanud ja kõrge
kilpnäärmenäit põhjustab ka lihaste paksenemist. Maakeeli tähendab see seda, et
sõbranna paksenenud silmalihased suruvad silmanärvi peale ja see tähendab üht –
närvid ei taastu ja kui nägemisnärvid on juba kord kahjustatud, siis sellest
nägemisest oled ilma. Ja kuna ikka veel pole suudetud päris referenssi saada
seda kilpnäärme asja, siis aegamööda sõbranna nägemine ehk vaateväli kahaneb.
Aparaadid on esimesed varjulised ja tumedad kohad vaateväljal juba ka
registreerinud. Tänaseks päevaks on sõbrannal kilpnääre ära opitud ja olukord
on tsut-tsut stabiilsem, aga räsitud ja kurnatud on mu kallis sõbranna
ikkagist. Ning nägemine ja tervis on nii halvad, et ta pole enam suuteline
jätkama oma erialast tööd.
Ma olen mõelnud, et äkki see on mingit sorti õppetund minule, sest kui ma
pimedaks jäin, siis ma ei mõistnud oma lähedaste valu, et mida see nende jaoks
tähendab. Ma ise olin kõige selle juures üle ootuste positiivne, ja sealjuures
mitte vähimalgi määral võlts. Ja kui ema tahtis olla ülihoolitsev ja muretses
iga pisemagi asja pärast. Kuhu ma astun, mida ma soovin ja las ma ikka aitan ja
teen seda, teist ja kolmandat, püüdes olla omamoodi toeks ja kasulik. Ent ma ei
lasknud. Ma sain vahepeal ikka täitsa kurjaks, et miks ta ometigi ei lase mul
kohaneda ja harjutada pimedana hakkama saamist. Nüüd, aastaid hiljem, ma
mõistan, et emale oli seda rohkem enda kui minu pärast vaja. Ma ei osanud
mõelda kui palju valu pidi ema süda kannatama, kui tema oma laps kaotas
nägemise. Kuid nüüd, kus ma olen ise kõrvalseisja oma kalli sõbranna olukorras,
siis mu süda tahab kurbusest tuhandeks killuks murduda. Ning jah, ma ei ole
küll ta ema, aga ikkagi on valus seda kõike nii lähedalt näha. See, et mina ise
tulen selle kõigega toime, ei tähenda, et ma sooviksin või arvaksin, et teised
peaksid ka sellise kaotusega hakkama saama. Ma ei oleks ealeski arvanud, et see
mure ja valu võivad nii tugevad olla. Ja mu sõbranna, mu sõbranna käitub ja
püüab optimistlikku meelt säilitada – täpselt nagu minagi omal ajal. Ja ta ongi
vapper, väga vapper ja naerusuine.
Ja nüüd ma siin istun ja mõtlen. Mõtlen, kas inimene, kes tahab oma toetavat
kätt pakkuda, teeb seda pigem sellepärast, et siis on temal endal kergem selle
kõigega leppida ja toime tulla? Sest meile, kõrvalseisjatele, võib vahel
tunduda, nagu see oleks midagi nii masendavat ja kurba. Ja vahetevahel ongi väga raske. Aga minu
arvates ei tohiks siin segi ajada kaht väga olulist asja – abistatav ja
abistaja. Sa ei tohiks kunagi muutuda oma abistamise ja muretsemisega ise abistatavaks.
Kellekski, kes vajab ise turgutust ja hoolitsust.
2 kommentaari:
Postita kommentaar