Ma täiega naudin praegust aega, kui kõik õitseb ja linnud rõõmsalt sädistavad. Paraku pika talvega läheb aga Džännul ja minul meelest ära üks oluline kevad-suve tunnusmärke.  See kui loodus õitsele puhkeb, et siis võiks ja peaks Džännu natuke suurema varuga põõsastest mööduma. Hetkel jätab Janet arvestamata põõsaste küljes kasvavad lehed, millest mu pea koguaeg läbi käib ja nii ma avastangi päris sageli, et olen jalutuskäigu jooksul endaga natuke põõsast ka kaasa vedanud.Millal on seda kõige parem avastada? Eks ikka kodus, siis kui oled juba uhkelt läbi linna ja inimeste jalutanud.
Nojah, eks tuleb siis teha vajalik hulk kordusi ja küll need põõsad koos kogu oma atribuutikaga ükskord ka Džännul õigel ajal meelde tulevad ja siis ei vea põõsast endaga koju. Kui küsite, et mis asi siis lõppudelõpuks minul talvega meelest ära läheb? Eks ikka see, et mis tunne on pidevalt peaga läbi põõsa kõndida, šokeerida põõsa- ja puuelanikke ning tunda piinlikust helmete, puulehtede, niisama puru ja soga pärast, mis mu pead kaunistavad.

Käisin täna kontserdil ja mul tekkis konkreetne küsimus. Miks ei ole nendel pehmetel klapptoolidel igal istmeomanikul oma käsituge? Okei, ma saan aru, et ruumi kokkuhoiu mõttes, aga kuhu ma oma käed peaksin siis toetama, kui mul peaks selleks soov või vajadus tekkima? Mis ma köhatan viisakalt ja ütlen kõrvalistujale, et ou kuule, ole kena ja korista oma küünarnukk ära? Või siis enne ürituse algust lepime ajaliselt kokku, et millal vahetame ja laseme teisel ka kätt toetada, umbes nagu kitsas voodis kaaslasega üheaegselt külje keeramine. See käsitoe küsimus ei ole nüüd nii suur probleem, kuid piisavalt, et sellest kirjutada ja teemat tõstatada. Tavaliselt, nagu Murphyle on kohane, siis see vajadus tekib just siis, kui teine inimene on juba käsitoe enda alla matnud.
Nii, aga tänaseks aitab, sest eelmine öö ma magasin kõigest 5h ja kuna öösel oli mul ka hüpo, siis polnud need viis tundi just täisväärtuslikku und täis (pealegi nägin ma kõige rõvedamat unenägu üldse, lausa nii rõvedat, et ma isegi ei julge sellest kellegile rääkida, veelvähem kirjutada...isegi ei kujuta ette, et miks sellist jõledust nägin). Igatahes homme ootab meid ees Vapramäe 10 km pikkune matkarada koos väikese piknikuga. Kui elusalt ja tervelt tagasi jõuan, siis teen väikese reportaaži ka ning loodan väikese videoklipi salvestada sellest, kuidas hullud juhtkoerad oma vabaaega metsas naudivad.

Ma arvan, et pole ühtegi suhet, kus poleks ühtegi sõnelust või tüli ja kui keegi väidab, et oi nemad saavad küll oma mehega võrratult hästi, suurepäraselt läbi, siis ma julgen kahelda. Mitte, et ma sooviksin, et kõigil läheks halvasti, aga inimesed on erinevad ja mingist pisikesest möödarääkimisest võib teinekord kerkida selline poleemika. Sest kujutage ette, kui üks räägib aiast ja teine aiaaugust, siis lihtsalt ei tule sellest midagi välja. Eneselegi märkamatult tekib kasvõi pisikenegi hõõrdumine või pinge. Meie kakleme küll Jossiga tihti igasugu väiksemate ja suuremate asjade üle, me oleme lihtsalt nii emotsionaalsed, kirglikud ja oma mõttemaailmaga.  Meie oleme Jossiga mõlemad parajad fruktid, aga erinevates asjades. Mind ajab eriliselt närvi, kui Joosep hakkab mingi pisikese asja kallal "jalga saagima". Ma saan juba ammu ilma aru, et milles oli probleem ja mis ei meeldinud, kuid eiii, räägib sellest pikalt ja laialt ning ma lähen närvi ära...kuni lõpuks ka solvun ja olen haavunud, et sellise pika ebameeldiva loengu mulle maha pidas. Lähen lõpuks demonstratiivselt magamistuppa ära, panen kõrvaklapid pähe ja kuulan kõige kurvemat lugu ever ning mossitan. Kui Joosep tuleb lepitust otsima, siis ma ei saa ju öelda, et olgu kallis, et oli mis oli ja juba unustatud...hell no. Ma tahan nüüd, et tunneks ka end kehvasti, et mu tuju rõõmsast sitaks keeras ja mulle nii pikalt ebameeldivat loengut pidas. Üleeile oli just selline olukord ja meie leppimine kestis ikka mitu tundi. Just nii kaua ma jaurasin...no olgem ausad Joss pidas ka mulle 10 minutit loengut ja paar tundi draamaqueeni mängida pole minu jaoks probleem. Ega ma seda terve aja teadlikult ei tee, ainult alguses, kuid mingil hetkel kaob mul enesevalitsus- ja kontroll ning siis ma jauran ja jauran. Näiteks üleeilse sõneluse ajal ma pakkisin oma koti kokku ja kui Joosep päris, et kuhu ma lähen, siis vastasin nipsakalt, et mis see Sinu asi on?! Kui Joss ütles, et Sa oled mu kallim, siis ma teatasin, et Sul pole seadusliku alust nõuda minult selgitust, et kuhu ja kelle juurde lähen, ma pole Su seaduslik abikaasa.
Ma isegi enam ei mäleta, et mismoodi see olukord lõpuks lahenes, kuid hiljem vaatasime koos rahulikult üksteise kaisus saadet ja natuke veel hiljem läksime jalutama...lausvihmaga. Mul oli lihtsalt suurest draamaqueenitamisest ja bichi mängimisest pea hakanud valutama...ega see pole kerge olemine, kui pole just loomupärane mõrd. Lõplikult ma sain oma pahameelest siis üle, kui Joosep jättis mu puu alla seisma, mina samal ajal mõtlesin, et kallistab mind, kuid saputas hoopiski suurte lehtedega puuoksa mu pea kohal, millelt tuli selline sahmakas vett mulle pähe nagu oleks keegi ämbriga valanud ja nii kolm korda järjest. No eks ma olin selle jahutusdušši ära teeninud ka :D

Eile õhtul vurasin taas Kilingi-Nõmmest Tartusse ja nagu viimasel ajal tavapäraseks on saanud, siis lisaks vasaku käe otsas olnud juhtkoerale, olin ma taaskord ülekoormatud kodust kaasa pandud kompsudega (loe: läpakas, triiki täis seljakott ja kilekott koos hää ja parema koduaia kraamiga).

Bussi sisenedes maandusin kohe esimesele pingireale, no et oleks ikka hea esiaknast välja vahtida ja imelist Eestimaa loodust nautida (ma ei ole vahepeal nägijaks saanud, lihtsalt sarcasm is my 2nd language).

Viljandisse või tegelikult ükskõik, millisesse linna sisse sõites on alati tunda, et oleme suuremasse asulasse jõudnud, sest need augud on lihtsalt meeletud. Kuid bussijuhtidel on vist juba kõikide linnade suuremad augud pähe õpitud, aga vot maandteeremontidega on keerulisem lugu. Enne Tartut, Puhja kandis, saime ka natuke järjekorras seista, kuna umbes paari kilomeetrine asfaldriba oli üles kakutud. Järjekorras oodates pistsin käe kilekotti ja otsisin endale ajaviiteks Kiku jaoks korjatud hapuoblikaid.Krõmpsutasin siis isukalt oblikaid ja mõtlesin endamisi, et küll bussijuhtidel on ikka närvesööv amet.

Linnadesse sisse sõites muutuvad teed üüber auklikeks, tänavad on bussiga manööverdamiseks liigagi kitsad, talvel ja varakevadel on teed lume-lörtsi-soola-jää massist libedad. Sügisel on asfalt taas märg ja seetõttu ka libe. Tunduks nagu suvi oleks bussijuhtidele kõige mõnusam aeg, kuid... Kohe, kui maandteed saavad kuivaks, hakatakse pikemalt aega kulutamata vana asfalti üles kakkuma ja auke paikama. Kui hea õnne läbi leiab suvisel maandteel mõne remondi- ja auguvaba sõidutee jupikese, kus oleks täitsa mõnus ja rahulik reisijaid sõidutada, ilma, et buss koguaeg krigiseks ja logiseks , siis on garanteeritud, et sel hetkel kallab taevast paduvihma või sirab  päike bussijuhile otse silmaauku...mmmõnus!

Või siis aastaringne probleem on ka purjutanud, pahurad ja õigustnõudvad reisijad, pissipausi nõudvad, imelikult lõhnavad või haisevad reisijad. Viimastele peab veel üritama selgeks teha, et kui Sa haised nagu oleksid nädalaid endale püksi sirtsutanud, koormate viisi higistanud ja tiba vägijoogiga liialdanud, et pidades silmas teiste reisijate heaolu ja huve, siis ei saa Sind bussi lubada. Selle peale muidugi kodanik ei vasta aa okei, pole hullu, yolo, vaid siis saab bussijuht rämeda verbaalse sõimu osaks, et milline südametu lurjus ta on.

Mnjah, vahepeal pistsin veel päris mitu oblikat suhu ja muudkui mõtlesin ning mõistsin, et mul just tõusis austus veelgi rohkem nende bussijuhtide vastu, kes alati reipal ja rõõmsal häälel tervitavad igat reisijat, on abivalmid ja sõbralikud.

Kahjuks pole aga kõik bussijuhid sellised rõõmsameelsed ja vastutulelikud, vaid esineb arvestav hulk ka pahuraid, tigedaid ja õiendavaid bussijuhte. Kuigi kirjutasin eespool nende rasketest tööülesannetest, siis minu arvates ei õigusta mitte miski seda, kui korralik ja viisakas reisija palub näiteks Pauluses peatust, siis bussijuht vastab tülpinul häälel: "Jaajaah, saate-saate oma peatuse", mis kõlab nagu, et jätke mu koormatud hing ükskord ometigi rahule, ärge tülitage mind oma nõmedate küsimustega ja veel parem, ärge üldse sõitke bussiga.

Kui mina lähen bussi, siis minu jaoks on äärmiselt oluline, et bussijuht minu tervitusele reageeriks, sest see on ainus märguanne mulle, et bussijuht on ikka olemas. Mul oleks nagu imelik edasi kõneleda, kui ma pole kindel, et ma õhuga ei suhtle. Ükskord oli eriti akward olukord. Läksin mina bussi, tervitasin, kuid vastust ei tulnud, mille peale ma pöördusin bussis olnud reisijate poole, et teada saada, kus bussijuht on. Selgus, et bussijuht oli täitsa sealsamas, ma mõtlesin, et okei, ma siis küsin oma 0-pileti ära. Hetk hiljem kuulsin kuidas mulle aparaadist pilet välja suristati, rebiti ja sirutasin käe välja, et bussijuht saaks selle mulle pihku pista, aga mitte midagi ei juhtunud. Kusjuures, ma mainisin juhile, et olen pime ja et ulataks pileti mulle otse kätte. Kuid sain aru, et bussijuht ei suvatsegi piletit mulle ise ulatada ehk vastu kätt panna ja seega üritasin siis ise kobamisi bussijuhi kätt riivata. Õnneks see ka mul õnnestus. Läksin veidi hämmeldunult, kuid rõõmsa ja õnnelikuna istuma, sest sain ikkagist pileti kätte. Kuid, kui tuli järgmine reisija, siis ohoo, mis ma kuulsin...bussijuht täitsa oskas sulaselges eesti keeles kõneleda. Seda lausa viisakalt ja sõbralikult, kuid ilmselgelt mitte minuga. Aga noh never mind, pimedatega polegi tarvis suhelda, sest ega vähe sellest, et pimedad ei näe, ega nad siis ei kuule ka ju. Neid juhtumisi on nii palju erinevaid, et pimedad võiksid lausa raamatu välja anda pealkirjaga "Juhtumisi bussis".

PS. Kiku sai ka ikka mõned oblikad :D

Plaanisin tegelikult kuuteemalist postitust kirjutada järgmisel nädalal, kuid võta näpust, plaanid ongi ju rikkumiseks. Alguses, kui öeldi, et kuuteema on "kõige kallim", siis mõtlesin, et äh see on ju iisibiisi, et mina ja Mac kirjutame raudselt koertest. Kuid tegelikult, kui natuke rohkem teemasse süvenesin ja nagu Mac oma postituses vihjas, siis see oleks kuidagi ebaaus ja võimatu valida elusolenditest seda kõige kallimat, sest ma ei saa ju öelda, et koer on kallim kui ema ja vastupidi, ma ei saa öelda, et ema on kallim kui isa ja vastupidi, ma ei saa öelda, et üks õde on kallim kui teine ja ma ei saa öelda, et Joosep on kallim kui mu kadunud vanaema (kes pole enam nii elus) ja vastupidi. See pole lihtsalt võimalik.

Niisiis, ma mõtlesin, et võiksin teha oma materjaalsetes asjades väikese inventuuri ja kirja panna näiteks hoopis viis kõige kallimat eset, aga see teotas tulla maruigav TOP, kuna edetabeli tipus oleksid hiilanud ainult tehnilised vidinad.

Aga mis on lõppudelõpuks siis see kõige kallim vara?
Mulle joonistub silme ette üks plakat, mis oli Pärnu erakorralise ooteruumi seinal, kui ootasin arsti juurde pääsemist ja plakatil oli inimese lihasskelett ning tekst: Sul on ainult üks keha- hoia seda! See sõnum jättis väga tugeva tunde mulle ja nii tegelikult ju ongi. Sest, kui pole tervist, siis pole ka võimalik täiel rinnal oma unistuste poole püüelda.
Teine sarnane olukord, mis mul siiani väga sügaval hinges on, on see, kui olin Villa Medicas spordiarsti juures ja peale protseduuri küsis arst, et mis on elus kõige oluliseim ja pikemalt mõtlemata ütlesin: „Tervis.“
Arst oli natuke üllatunud, et üks 13-aastane plikatirts sellise vastuse andis, kuna tavaliselt olevat minu vanused soovinud autot, uhket elamist, arvutit, jalgratast, uut telefoni või miskit muud materiaalset. Kuid kuna lapsena viibisin väga palju haiglas, siis kuidagi juba noorest peast sai mulle selgeks, et tervis on üks elu kallemaid varasid.

 Kuid, kui rääkida kõige suuremast argipäevasest kuluartiklist, siis otseloomulikult on selleks meie üürikorter ja sellega seonduvad kulud. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks me hetkel planeerime Jossiga oma pesa soetamist. Me allkirjastasime üürilepingu 17. oktoober 2013. Kuigi mulle ei meeldi oma pere rahakotti avalikkuse ette laiali laotada, aga kuna tahan tuua selle tohutu kontrasti ka lugejateni, et palju inimesed maksavad mingile suvalisele tüübile taskuraha, kui tegelikult saaks selle raha eest lõpuks oma päris kodu soetada, pean seda paraku tegema. Kuuüür oli esimesel aastal 235€ ja kui aasta sai täis, siis pikendati lepingut, mille tulemusel tõusis üür veel 10€ võrra. Loomulikult tuleb eraldi maksta ka kütte, elektri, vee, haldustasu interneti ja televisiooni eest. Kütte arvestamine käib meil nii, et suvekuudel ei pea me midagi maksma, kuid alates septembrist on küte 15€, oktoobris 30€, novembris 40€, talvekuudel (loe: detsember-jaanuar-veebruar) on kokku 150€, märtsis 40€, aprillis 30€ ja mais jälle 15€. Ma tegin siis mõned arvutused ja arvestasin välja, et mis on see umbkaudne summa, palju on meil kulunud elades aasta ja 7 kuud Tartu üürikorteris ja selleks on: 6161€
Okei, päris juhtkoera hinda see ei ületanud )milleks on 6500€), kuid märkimisväärne on see sellegipoolest ja tegelikult hakkab rahast lausa kahju, et see läheb põhimõtteliselt musta auku. Me saame selle raha eest küll elada võõral pinnal ja ma teadvustan endale, et elus ei saagi midagi tasuta, kuid selles mõttes on see kõik nii mõtetu, kuna lõpptulemusena me ei saa elamist endale...kuigi ausalt öeldes seda logutikku ei tahaks ka oma koduks.

Mina unistan endiselt Kilingi-Nõmme 2-toalisest korterist, mis ka Joosepile meeldib ja mida ma käisin juba ka koos perega uudistamas, kuid ainus mure on selles, et mulle never ei anta pangast üksi kodulaenu ja Joss ei ole enne nõus minuga panka tulema, kui pole saanud palgakõrgendust. Ma olen üritanud rääkida, et äkki läheks ikka panka ja uuriks erinevaid variante ning saaksime juba konsultatsiooni, kuid vastuseks saan, et ma olin ju Tema tingimustega nõus. Ta peab siis neid tingimusi silmas, mis sisaldasid ka toda palgatõusu, aga ma ei teadnud, et see tingimus tegelikult sisaldab seda läbirääkimist bossiga, et kas saaks poole kohaga kodus töötada. No tore-tore, seni kuni Ta läheb ükskord bossi jutule, aeg muudkui tiksub (veel üks kõige kallimaid varasid siin elus) ja see kallis aeg ei tiksu hetkel sugugi meie kasuks. Pangas asjaajamine võtab ka oma aja, siis peame ootama kuniks pank langetab otsuse, mis ei pruugi esimesel korral sugugi positiivne olla ja tuleb uus taotlus esitada ja nii me sellest korterist ilma jäämegi - I can feel it!

Kas ei liigu siin kuskil ringi mõnda multimiljonäri, kes saaks mulle nagu pank kodulaenu teha, korraliku notariaalse lepinguga ja igakuiste tagasimaksetega??? Ma oleks juba ammu pangas ära käinud, kui nad mind välja ei naeraks. See on lihtsalt nii imelik, et üüri ja kõike muud jaksan tasuda, kuid see pole pangale piisav argument, sest ma olen pime. Mis siis veel peaks olema, kui mitte see, et olen maksejõuline ja korralikult arveid tasunud ning mul on isegi tagatis olemas. Seda pole ju paljusoovitud, et tahan endale päris oma kodukest.  Mjäuu! :(

Mul oli see nädal äärmiselt ebameeldiv vahejuhtum ühe joodikuga. Käin õhtuti Janetiga Kassikausis ja lasen Tal seal ringi tuhlata ja end vabalt tunda. Pargis olles võtan Janetilt rakmed ära ja kuna olen pime, siis ilmselgelt ilma rakmeteta, lihtsalt jalutusrihmaga, ma mööda aasasid ringi kooserdama ei lähe ning seega lasen Janeti täitsa vabaks. Lisaks ka sel põhjusel, et nagunii enamus aja, kui õues oleme, siis kannab rakmeid, kuna juhtkoera amet on kord juba selline ja siis on vahelduseks ju tore, kui saab end lihtsalt vabalt tunda ilma igasugu rihmade, rakmeteta, nööride, paelade, viledeta ja kelladeta. No okei, päris ilma kelladeta ei ole, sest kaelarihma koos medaljoniga jätan kaela ja pimedal ajal kannab ka helendavat kaelarihma, et oleks kaasliiklejatele ja autodele nähtav.
Aga olles siis Kassikausis, seisin mina oma tuttava kiikpinge lähistel ja Janet näksis eemal muru või luges ja kommenteeris õhtuseid uudiseid, mis oli teiste liigikaaslaste poolt sinna jäetud. Mingi hetk tuli aga põõsast välja joodik, kes käis ilmselgelt oma ihuprobleeme lahendamas. Kusjuures, kui korraks selle nädala vahejuhtumist kõrvale põigata, siis mina leian, et põõsakakajatele võiksid ka parkides olla eesmärgipärased kakakottide pakkeautomaadid, kus võtad oma "Oops, it may happend everywhere!"-kotikese ja korjad selle hunniku üles, mille põõsasse just tegid. Sest ausalt mille poolest koerajunnid hullemad on  kui inimese omad? Natuke siis sellist rõvedat teemat siia ka, kuid see on elu üks reaalsusi ja sellest tuleb ka kirjutada. Sest samamoodi nagu ei taha kodanikud koerakaka sisse astuda, ei soovi koeraomanikud, et nende sõber tuleks järjekordselt jooksutuurilt sitase ja lehkavana.
Niisiis, tuli põõsast see joodik, kes möödus minust suhteliselt lähedalt ja kiirel sammul, kui äkki janet seda märkas ja põrutas suure müdinaga tolle mehe poole, mille peale ma käratasin: "Janet, EI!"
Janet loomulikult peatus mõni meeter enne meest ja keeras suuna minu poole ning tuli rõõmsalt minu juurde, kuid sellest polnud enam väga kasu, kuna oma suure jooksumüdinaga või minu vali karjatus oli joodiku ära ehmatanud. Mees peatus ja pööras end ümber ja kukkus üle pargi lõugama: "Kuradi tattnina, pane oma peni kinni. Penid käivad ketti! Kurat!"
Janetile see ähvardav karjumine ja võib-olla ka kätega vehkimine ei meeldinud ja astus minu ja tolle jota vahele ning hakkas urisema. Mõtlesin, et no tore, vähe sellest, et mu juhtkoer ehmatas oma jooksmisega inimese ära, nüüd inimene oma lõugamisega tekitab koeras tunde nagu antud olukord oleks äärmiselt ohtlik ja koeraurin võib olukorra veelgi kurjemaks ajada. Otsustasin siis, et pean kuidagi selle lärmi lõpetama ja ütlesin tasasel ja rahulikul, kuid tungival häälel: "Ära lõuga!"
"Sina, kuradi tattnina, ei sinata mind. Pane oma kuradi peni kinni! Ma teen praegu politseisse ettekande!"
Ma ei lausunud rohkem midagi, sest see oleks ilmselt olukorra veel vihasemaks ajanud ja ausalt öeldes tekkis küll vahepeal tunne, et tuleb mulle kallale. Kuid kange tahtmine oleks olnud öelda, et kutsugu jah politsei ja ootame sõbralikult koos, sest minu teada avalikus kohas purjuspäi ringi tatsumine ja inimeste hirmutamine pole ka seadusega kooskõlas. Uh!
Igatahes, kui mees oli jõudnud juba päris Toomemäe kanti, siis ka veel kisendas: "Kuradi tattnina, peni käib ketti!!!"

üks tüdruk, kes toetab käsi põlvedele ja hoiab oma kätt nii nagu laseks kohe liblika lendu ning ümbrise peal ongi palju liblikaid (loe: minu lemmik putukad), erinevat värvi kivikesed, tüdrukul endal on lilleline kleit seljas ja seljal suured haldjatiivad...ühesõnaga hääästi suvine, õrn ja nunnu. Ma vist hakkasin end juba kordama. Pildil on taustal näha ka teraapiakoera Elliet, sest me käisime täna neljakesi Tartu linna peal chillimas (loe: mina, Janet, Mac ja Ellie).

Iga jumala kord, kui keegi ütleb, et vot Tema lemmik spordiala on jooksmine, siis muutuvad mu jalad raskeks nagu puupakud ja kui peaks juhtuma, et keegi proovib mind sundida jooksma, siis valdab mind ülekehaline halvatus. Juba see lause "Kai, kuule tule lähme jooksma, see on lõbus!" on minu jaoks väga kaheldava väärtusega...I don't believ it. Mul pole selle vastu midagi, kui inimesed jooksevad, Jumala eest, las aga jooksevad. Ma võin olla ergutuspingil ja plaksutada, kui mööda jooksete, aga jätke palun mind sellest jooksumaratonist kõrvale. Ma võin isegi avaldada selle oletatava põhjuse miks mulle ei meeldi jooksmine. Õigupoolest pole ma kunagi olnud eriti spordilembeline inimene ja kooliajal oli kehalise kasvatuse tunnis jooksmine minu õudusunenägu.
Kõik vist mäletavad ja teavad, et koolis oli ja on kohustuslik 60 meetri jooks ning sealt ma oma püsiva lapsepõlvetrauma saingi. Olen veendunud, et ma pole füsioloogiliselt ega anatoomiliselt jooksmiseks loodud, mul on alaarenenud jooksu- ja hüppelihased. Ma võin omastarust marukiiresti joosta, aga reaalsus on see, et ma liigun umbes sama aeglaselt ja vaevaliselt edasi nagu siis, kui üritate unenäos joosta või põgeneda.
No igatahes 60 meetri jooks oli meil koolis nii, et pidime kahekaupa minema stardipakule ja tookord ma mõtlesin, et olgu Jumal tänatud, et saame ise paarilise valida, et kellega koos joosta. Valisin paralleelklassist kõige aeglasema, rahulikuma ja uimasema olekuga tüdruku, kes oli lisaks ka veidi suuremat sorti kondiga...oletasin, et siis vähemalt ma ei jää viimaseks ja pääsen täielikust häbist ning pärast kekat on tore tüdrukutega dušširuumis muljetada oma saavutuste üle. Oli-oli tore pärast muljetada, pärast seda, kui ma jäin viimaseks. Isegi aeglasest ja uimasest inimesest olin ma veel aeglasem ning pani stardipakult nagu pauk minema, jättes minu kaugele maha. Mul oli täielik šokk ja trauma, ma mäletan siiani seda emotsiooni, kuidas ma vudasin elueest ja siis andsin nii palju, kui torust tuli, aga too teine läks ikka mööda. Nii et, kui plaanite mind jooksma kutsuda, siis võtke hüva nõu kuulda ja ärge tehke seda!
Kui tahate mulle hakata seletama mingit hingamistehnikast ja et peab õppima jooksma ja see on vähese trenni viga, siis nägemist. Ma olen siin mõned korrad proovinud joosta, aga no kui peale 50 meetrit on kops koos ja hakkad näost sinakaslillaks muutuma, siis nagu ei oska nautida seda jooksmist. Aga muidu need, kes oskavad ja suudavad joosta ning püsivad oma normaalvärvides, siis jooksusport on üks seksikas spordiala, mida on tore televusserist jälgida.

Peaaegu alati, kui me sõidame Joosepiga Nõmme minu emale külla, siis muutub Joosep kohale jõudes ikka veidi selliseks tagasihoidlikumaks ja väga ülemäära huumorit ei pritsi, nagu minuga koosolles. Kuid kuna mina tean, et mu emale meeldivad Joosepi tüüpi naljad, siis ütlesin eelmine nädal Jossile julgustuseks, enne järgmist ämmakülastust, et võtku vabalt, no problemo, tehku nalja ja ärgu hoidku end tagasi. Ma mõistan, et tegelikult on veits keeruline end päris vabaks lasta, kui läks ikka oma paar aastat, enne kui mu ema hakkas Joosepiga leppima ja leidis, et võib oma tütre sellele tüübile usaldada ning et väärib mind. Aega võttis, aga asja sai. Võib-olla peaks isegi kunagi siia selle draamat täis loo üles kirjutama, et mismoodi Jossiga kohtusime, mida me alguses üksteisest arvasime ja kuidas me oleme siia jõudnud...ma kaldusin jälle oma põhiteemast kõrvale.
Niisiis, kogu see eelnev tekst vabalt tundmisest ja nalja viskamisest oli sissejuhatus, nüüd tuleb real thing. Täna hommikul istusime siis köögis laua ääres ja juttu tuli telefonidest. Joosep ostis endale ka lõpuks uhke, stiilse ja seksika nutifoni. Võib-olla see poleks miskit erilist, aga juba kaks või kolm aastat oli Ta kasutanud praktselt kõige algelisemat klahvidega telefoni ja sellepärast tasubki siia see ajaloohõnguline märge maha jätta.
Samuti ostis ka mu ema eelmine nädal uue telefoni ja nii see jutt siis läkski. Uuriti üksteise telefonide funktsioone, hinda jmt ja siis Joosep küsis vaadata minu ema telefoni. Ema lahkelt siis ulataski oma tuliuue nutifoni ja siis Joosep ütles, et see on natuke nagu Kai föön (loe: iPhone) ja enne kui Joosep jõudis silmagi pilgutada, andis mu ema Jossile släpi vastu nägu. Nii palju siis minu soovitusest, et tunne end vabalt, räägi vabalt ja kõik on normaalne...no problemo. Mu ema on lihtsalt venelane ja Ta ei tea, et eestlased kutsuvad iPhonet maakeeli fööniks ning seega mu ema arvas, et väimees on nii mats, et võrdles Tema uut Samsung Tren 2-e lokikoolutajaga.

Üle pika aja oli täna lihtsalt imeilus ilm, tahaks kirjutada päev, kuid ei saa, sest minuga juhtus midagi sellist, mida pole minuga varem juhtunud. Hommikul saime Gerliga kokku, et ühiselt koos minna Tartumaa Puuetega Naiste Ühingu üritusele, kuhu meid juba ammu oli väga oodatud. Mina tahtsin muidugi enne käia Kassikausist läbi, et koerad saaksid enne pikka päeva veidi omavahel mürgeldada...but be careful what you wish...sest kohe, kui Janet rakmetest vabaks sai, lendas Ta nagu püssikuul minema ja hakkas oma kurikuulsaid ringe tegema ning suurest õnnest tuli ja hüppas ka mulle märgade muruste käppadega peale "wiiii, vaata ma olen niiiiiii õnnelik". Noh, mis seal siis ikka, kandsin terve päeva oma värskelt tuunitult, ainulaadseid ja moekaid käpatempliga pükse uhkusega - kellegil teisel ju ei ole.
Kui toda üritust iseloomustada, siis kasutaksin sõna omamoodi omapärane, sest seal olid vanemad naisterahvad ja kõigil neil oli mingisugune puue. Kuid kuna mina ei näe (endiselt), siis ma ei saanud kohe pihta, et mis kellegil viga võiks olla. Olnud istunud seal tunnike hakkas pilt vähe "selgemaks" tõmbuma. Ühtäkki tajusin, et keegi annab Janetile midagi süüa ja ma kohe keelasin seda naisterahvast, kui Ta äkitselt hakkas end paaniliselt kaitsema: "Ma-ma ei teinud midagi...seal oli nööpnõel maas ja ma-ma tahtsin seda üles võtta, aga ma-ma ka-kartsin ja siis ma mõtlesin, et kas võtan, sest koer vaatas mind ja ma-ma arvasin, et võib-olla Ta ha-hammustab mind ja siis ma nägin, et natuke on munavalget maas ja koer sõi seda. Ma.ma ei annaks koerale midagi, seal oli ainult nööpnõel maas...ma ei anna midagi, ma tean, et ei tohi anda. Ma ainult tahtsin nööpnõela ja siis ..."
Ma kuulasin vaikides toda jutuvada, kuid mingi hetk muutus see n-ö taustamüraks ning otsustasin lihtsalt jälgida ise Janetit hoolsamini, kui hakata siin inimesele oma nõudmistega ärevust tekitama (ilmselgelt oli tegu mingisuguse ärevushäirega). Veel oli üks omamoodi vahva ja humoorikas proua, kes armastas kõigile, olenemata teemast, öelda: "Ära Sina tule mind õpetama! Mina tean kõike!"
Olles kokkuvõttes istunud üritusel ligi kolm tundi, hakkasime end tagasi kodu poole sättima. Jalutanud koduteel juba mõnedsajad meetrid,hakkasin ma mingi hetk tajuma, et mu veresuhkur on suht kiiresti langemas, kuid kuna koduni oli üle 1,5 km jäänud, siis oletasin, et vaikselt tiksun koduni välja küll...oletasin valesti ja päris koduni ikka ei tiksunud küll. Üht äkki hakkasid mul põlvedest jõnksatused läbi käima...no umbes sedasi, et kui keegi virutab Sulle oma põlvega Sinu põlveõndlasse. Hõikasin Gerlit ja ütlesin esimese lausega: "Mul on väga halb...veresuhkur on väga madal...mul vist hakkavad krambid..."
Gerli talutas mu ühele majatrepile istuma ja ma üritasin oma kotist leida magusat, aga peale ühe näruse kommi ei leidnud ma midagi. Käed vahepeal vappusid ja olid täiesti jääkülmad ja niisked. Ma ei adunud enam praktselt midagi, et kus on mis tänavad, kus on kodu ja kus ma üldse olen. Tajusin ainult kerget hirmu ja tugevat abituse tunnet. Gerli helistas oma tütrele, kes ruttu jooksis kommidega kohale, närisin peotäis komme ära, natuke istusin ja siis koperdasin käevangus kodutrepini. Kui praegu minult küsida, et mismoodi või millist teedpidi tulite koduni, siis jääksin ma vastuse võlgu.
See oli ikka päris hirmutav kogemus, mul pole mitte kunagi varem nii olnud, et ma olen kodust nii kaugel, poodi läheduses pole, kotis magusat ka mitte ja juba käivad krampide eelsed tõmblused. Tänu Jumalale, et ma polnud üksi ja et abi saabus nii ruttu.

Pärast sellist hüpotamist vajan ma tavaliselt mingi päevakese kosumist, kuid kuna olime Mariaga tänaseks kokku leppinud koertega jalutamise ja ilm oli ka täiuslik, siis läksin ikkagi jalutama ka, kuid olles seekord targem, pistsin kotti terve paki komme ja avastasin, et mul oli päeval siiski kaasas olnud ka 0,33 l Cappy apelsinimahl, mida ma oma nõrkusehoos ei suutnud kotist leida.
 Igatahes alguses läksime jällegi Kassikaussi, siis seal tulid kaks noort ema  koos oma väikelastega ning paitasid Janetit ja Petrat, siis liikusime edasiSupilinna poole, siis Lodjakojani, siis mööda Emajõeäärset kallast Kroonuaia sillani, kus kohtasime uuesti sama noort ema lapsega, kes oli Kassikausis, kuid seekord otsustas Janet lapse pirukast mööda minnes ampsu võtta. Kusjuures see oli nii üllatav minu jaoks, kuna Janet pole mitte kunagi varem midagi sellist teinud...aga eks vanusega tulevadki igasugu veidrused. Lõpuks ronisime veel mööda Toomemäge üles, siis alla ja siis koju. Uh, minu tark sammulugeja andis päeva lõpuks teada, et ma olen täna 9,09 km kõndinud, mis teeb üle 13 000 sammu.

Eile ärkasin peavaluga, läksin magama peavaluga ja täna hommikul ärkasin...peavaluga. Ilmselt ei erine tänane magamaminek eilsest, sest see pasunakoor ikka veel undab mu peas...mingisugune grande final concerto. Õnneks oli selles tänases hommikus midagi head ka - šhokolaadikook. Kuna ma olen terve nädala Janetiga kahekesi, siis põõnasime voodis veidi pikemalt. Mingi hetk helistas Maria, kes pakkus, et toob mulle tükikese enda kätega meisterdatud tooršhokolaadikooki. Mis muide oli üllatuslikult imemaitsev ja võin julgelt 10-st punktist anda 9.Ise oleksin ma ainult lisanud veel pistaatsiapähkleid, aga no see maitse asi...ma olen lihtsalt suur pähklisõber.
Kui Maria koogitükikesega alla jõudis, siis võtsin ühtlasi ka Janeti kaasa, kuna mõtlesin, et kui juba õue lähen, siis lippan ka Kassitoomelt läbi. Janetile ma rakmeid ja jalutusrihma esialgu peale ei pannud, vaid lasin Tal vabalt ees trepist alla joosta. Olles tippinud poolele trepile, tabas minu kõrva veel üks heli. Ma nimelt kuulsin, kuidas n-ö naaber kannatlikult minuga samas rütmis, minu selja taga, astus trepist alla. Oeh, see on nii ebameeldiv tunne, kuna esiteks on üldse imelik kuidagi olla, kui keegi Sulle kuklasse hingab ja teiseks, oli see veel kuidagi niii creepy, sest ma ei kuulnud üldse seda hetke, millal naaber korterist väljus. Pluss oma sellise ebakindluse annab ka see, et elame puumajas, trepikoda on selline hämar (vist...vähemalt mu keha tajub seda hämarana), see keerdtreppi meenutav konstruktsioon on eritasapinnaliste astmetega, ilma käsipuuta ja kitsas.  Kuid jõudsin lõpuks alla, avasin kerge paanikaga trepikojaukse, astusin kärmelt õue sooja päikese kätte ja seal oli juba Maria. "Jess, ma olen päästetud!" mõtlesin ma oma peas. Väikese kõhklusega jätsin trepikojaukse lahti, sest oleks ju imelik naabri nina ees uks kinni lüüa, aga keda ei olnud, oli naaber. Mnjah, hetke pärast selgus ka tõde. Ma olin hoopis oma närve rikkunud ja kulutanud tühipalja koera jalutusrihma peale, mis lohises mööda trepiastmeid mulle truult järgi.

Kuna minu sõpradele meeldib mind meeles pidada huvitaval kombel just nendel hetkedel, kui nad näevad miskit seoses pikkade ja / või lühikeste inimestega, siis võin ma suht kindel olla, et peaaegu alati, kui koperdavad järjekordselt mõne sellise pildi otsa, siis saadavad mulle pildikirjelduse ja teksti. Muig, selle lause esimene pool kukkus nüüd kuidagi nii välja, et ainult siis olen ma sõpradel meeles, kui saab minu pikkuse üle jälle naerda :D
Sellised naljad on mega head ja muudavad päeva rõõmsamaks ning mõtlesin jagada siis tänast tarkusetera, mis oli mulle FB-sse postitatud koos pildi kirjeldusega (üritan pildi ka sebida).
Pildi kirjeldus: pilt mingisugusest ameerika telesarjast (võibolla Full House). Tekst üleval ääres: When i'm with my tall friends. Tekst pildi alaääres: wait for me i have little legs.

Kusjuures mu õde on 154 cm pikk ja mina 158 cm, ehk  4 cm pikem, aga Tal on 2 cm pikemad jalad. Lihtsalt huvitav fakt! Eniveis, mul tekkis mõte natuke otsida ka pikkade inimeste nalju ja leidsin sellise vahva lehekülje, kus on andekaid vastuseid sellistele küsimustele, mida kiputakse esitama siis, kui oled pikk ja kui vahvasti saab neile vastata. Mind ajasid igatahes küll naerma :D
When you’re asked “Do you play basketball” (or volleyball or other sports”
– No, did you play miniature golf?
When you’re asked to get something from the top shelf
– Sure, but could you also get me something from the bottom shelf
Või näiteks leidsin pimedate ja pikkade inimeste vahel sellise sarnasuse, et inimesed kipuvad, lisaks pimedatele, ka pikkade inimestega valjemini kõnelema ja siis on nad endale T-särgile välja mõelnud sellise lause: – Yes, I can hear you – I’m tall not deaf.