Pole suurem asi kurtja
Ma ei tea, kas seda saab päris kurtmiseks nimetada, kui ma
vahel harva räägin nendest hetkedest, mil mul on füüsiliselt ja vaimselt väga
raske. See on ju kuidagi elu loomulik osa, et me ei saa kogu aeg laineharjal
päiksepaistel surfata, mingi aeg tuleb ikka mõõn ja siis jälle tõus. Nii see
eluke on kord siin planeedil juba sedasi seatud.
Väga paljud on minu käest küsinud, et kuidas ma kõigi nende katsumuste juures
ikka nii rõõmsameelseks olen suutnud jääda, et nemad minu asemel oleks juba
ammu kurjad ja kibestunud. Noh, ma ei tea… Esiteks tahaks ma küsida, et mis
kasu sellest enesehaletsusest ja kibedusest on? Kellele see head teeb? Pealegi
kibedus muudab inimesed õelateks. Teiseks, eks meil kõigil esine elus
ebakindluse hetki, tunneme end saamatutena (ükskõik, mis see ka ei oleks) ja
siis vajadki hetkeks seda hetke, kus tõmbadki end diivanile pleedi sisse nagu
kiisupoeg kerra ja lihtsalt oled. Oled, ilma, et keegi saaks sinuga kontakti. Vähemalt mina vajan küll selliseid omaette olemise hetki. Kuid niimoodi kogu elu läbi purjetada –
kibeduses või kuskil diivani nurgas mossitades ja end haletsedes, mkm.
Kuid mis puutub südame puistamisse, siis ma pean tunnistama, et ma pole selles
väga hea. Okei, rasketel hetkedel poen ma Joosepile kaissu (üleüldse olen ma
väga suur kaisutaja ja kallistaja) ning temale räägin ma küll nii, et vaene
hing ei jaksa vahel mind ära kuulatagi, aga teistele, näkää.
Mingi hetk tekkis mul aga tunne, et inimesed on kujundanud minust arvamuse nagu
ma ei oleks kunagi kurb, vihane, ärritunud, totaalses kassi ahastuses ning mu
pisarakanalid on üleüldse kokku kuivanud. Ehk et teisisõnu öeldes, ükskõik,
mida elu mulle ette ka ei veeretaks, mina lähen sellest ikka sirge seljaga,
naeratus näol ja lillepärg peas tantsiskledes läbi. Ja enamasti lähengi. Mitte,
et ma tahaks end nüüd kuidagi Ema Teresa seisusesse tõsta, kuid minuga on pisut
teistsugused lood. Ma lihtsalt tunnen, et kuidagi kohatu on viriseda, kui ma
tean, et kusagil on keegi, kellel on veel raskem. Ma saan aru, et aeg-ajalt
tulebki kurta ja end nii-öelda tühjaks laadida, aga tihtipeale mulle kangesti
assotseerub see pensionäride kokkutulekuga, kus teineteise võidu kaagutatakse
lugusid seeriast „kellel on kõige rohkem haigusi, kõige väiksem pension, kõige
suuremad ravikulud, kõige suuremad elektriarved“. Aga mis seal ikka, eks ma
siis võta need oma kolm minutit ja olen see hädaldav penskar.
Mul eelmise aasta teine pool oli emotsionaalselt raskem. Ma kusagilt lugesin,
et see tuleneb neerupuudulikkusest. Et kuna neerud reguleerivad meie organismis
väga paljusid asju, siis pandi pereliikmetele
ja sõpradele südamele, et kui neeruhaige tunneb, et ei jaksa, tahab üksi olla
ja ta isegi ei selgita oma ära kadumist, siis see on okei. Laske tal olla.
Kuidagi nii oli see sõnastatud. Ja siis kui mul oli see madal periood elus,
siis inimesed nägid mind ikka kui rõõmsameelset Kaid. Nende silmis olin mina
ikka tubli ja vapper jne. Mind tegi see pahuraks, sest ma ei tundnud end tubli
ja vaprana. Ma tundsin end kui viimane malts, sest ma ei jaksanud mitte kui
midagi teha. Üks vahe olid mu hommikud nii rasked, et kui ma end voodist üles
istukile ajasin, siis ma veel mitu head minutit lihtsalt istusin ja kogusin
järgmiseks sammuks jõudu. Ma kogusin püsti tõusmiseks jõudu. Jõudu, et minna
kööki kohvi keetma, sest ainuüksi mõte sellest, et ma pean end liigutama
väsitas mind. Kui ma lõpuks end tahtejõuga kööki vedasin, siis köögi tööpinna
ees seistes tundsin rammestust. Mul polnud jõudu ei kätes, ei jalgades, pea
tundus raske. Kogu keha oleks nagu tina täis olnud. Ja ma lihtsalt vajusin
köögikapi ette kössi ja nutsin. Nutsin, sest ma ei tahtnud olla nii mannetu.
Kodusest olukorrast ei hakka ma isegi mitte rääkima. Pesu võis vahel nädalaid
resti peal kuivada, koerakarvad lendlemas ja liiv põrandatel jne. Ei olnud
harvad ka need korrad, kus tellisime kohalikust kohvikust valmis toitu koju.
Kogu see olukord muserdas mind. Eks Joosep ka muidugi aitas ja tegi, aga tal
oli ka teisi kohustusi. Ma kujutan ette, et tal võis mingi periood olla isegi
raskem kui minul, sest kõik kohustused lasusid tema õlul. Mina lihtsalt magasin
ja kui ei maganud, siis liikusin nagu vaim mööda elamist ringi.
Nojah, ma jälle ei tea, kuhu ma selle kõigega jõuda tahtsin. Mingi hääleke mu
peas just ütles mulle, et ou kuule, Kai, tõmba pidurit, see läks juba liiga
suureks halamiseks… Samas süda ütleb jaa, räägi kõik südamelt ära.
Aa, ma tahtsin öelda, et kuna mina ei tundnud end tublina, siis inimeste
sellised õlale patsutused ja kiitvad / tunnustavad sõnad panid mind tundma nagu
ma oleks maskiga nende ees. Maskiga, mille nad on mulle ise tahtmatult
pähe pannud.. või olen ma selle ise kuidagi enda käitumisega endale pähe
asetanud. Maitea.
Nii ma otsustasin, et kui järgmisel korral keegi küsib, et kuidas läheb, siis
ma enam ei vasta lühidalt ja lakooniliselt "tasapisi, saan hakkama", vaid avan end pisut rohkem ning
räägin haiguse telgitagustest. Kuidas see ütelus oligi – küsi ja sulle antakse.
Ma ei pidanud oma küsijat kaua ootama. Tuli üks uus inimene meie seltskonda ja
meil jutt jooksis ja kuna ta õppis meditsiini, siis rääkisime ka minu pimedaks
jäämisest, diabeedist ja neerupuudulikkusest jne. Ma esimest korda rääkisin
inimesele, kuidas neeruhaige end mingitel päevadel päriselt tunneb ja et kui
raske see on, kui su keha peab igapäevaselt hakkama saama meeletus koguses
jääkainetega, jättes disclaimerina mainimata, et selle kõige juures olen ma
tegelikult rõõmus. Ja ma ei tahagi sellist disclaimerit iga oma vestluse ette
öelda. See oleks jabur. Ja ma ei teagi, kas ma siis tõesti kurtsin ja halasin
niii kohutavalt palju või jätsin ma mulje nagu ma ei oskaks oma elust toredaid
asju leida, sest mu kuulaja küsis, et kas mu elus on ehk midagi, mille eest
olla ka tänulik. Ma sain sekundiga aru, et mind on valesti mõistetud. Tundsin
nagu mulle oleks vaikimisi mingi silt külge kleebitud – raskelt haige,
järelikult ka hingelt raske ja depressiivne. Ma olin nii löödud. Ma tõmbusin
uuesti endasse ja tundsin, et ma ei taha enam mitte kunagi mitte midagi kellegile
jagada.
Olen seda kogu aeg pisut peljanud. Ehk et, kui ma räägin päris emotsioonidest, pean
silmas just neid raskeid, siis inimesed tõlgendavad seda nii nagu ma oleks
masendunud või kohe-kohe end aknast alla heitmas, aga EI!!! Mul on vahel
lihtsalt vaja ainult kahte minutit, et natuke kurta, öelda ära, mis mul südamel
ja siis olen jälle rõõmus. Mu meeleolud on nagu Eesti ilm. Üks hetk paistab
päike, teisel hetkel liigub pilv üle ja kolmandal hetkel võib isegi äikest näha
ja kuulda. Kuid laiaslaastus olen ma rõõmsameelne ja ma ei jää kuskile ühte
emotsiooni kinni. Ma tahan elada, ma tahan tunda ja kogeda. Tahan tunda seda
värskust, vabadust ja värve, mida elu pakub. Tahan metsas mütata, mere vahustes
lainetes möllata, liivarannas losse ehitada, mustikaid noppida, tunda
lapselikku rõõmu lihtsatest asjadest. Ma tahan olla teistele rõõmuks ja
positiivseks eeskujuks. Näitamaks, et isegi kui vahel on raske, siis ei tasu
pead norgu lasta. See kõik on mööduv. Ja isegi kui ei ole, siis tuleb halvimast
leida üles see parim. Seda päikest enda südames tuleb osata hoida, siis kiirgad
sa ka teistele soojust ja headust.
No vot, selline diip postitus siis seekord. Loodan, et saite siit enda jaoks
midagi noppida ja tallele panna. Mulle endale teksti üle lugedes tundub see
jälle hirrrmus segane. Aga eks ma natuke olegi selline uhuu, mitte päris
normaalne.
Kuna ma tõin võrdluse meeleolude ja Eesti ilma vahele, siis huvi pärast
küsiksin, et milline ilmastikuolustik teid kõige paremini kirjeldab?
hoian käes suurt võilillesülemit.
Foto: Ingeliina Kore
12 kommentaari:
Postita kommentaar