Andsime esmaspäeval siis oma Tartu üürikorteri omanikule teada, et me ei soovi lepingut kolmandaks aastaks pikendada. Vähemalt on jälle üks samm tehtud, et valmistuda päris oma korterisse sisse kolimiseks. Ainult üks nõme aeg tuleb nüüd üle elada. Kuna üürilepingu lõpetamisest tuleb ette teatada vähemalt kaks kuud, siis nüüd need kaks järgmist kuud peab korter olema võimalikult korras, mis minu puhul tähendab absoluutselt viimase detailini korras. Omanik hakkab nimelt uute võimalike üürilistega korterit vaatamas käima ja minu arvates on see nii nõme...nagu mingisugune läbikäiguhoov. Kas tegelikult ei peaks olema asi niipidi, et kui eelmised üürnikud on lahkunud ja oma kraami minema vedanud, alles siis tulevad uued üürilised tsekkama? Sest äkki ma ei soovi, et kõik vahiksid, milline mööbel ja voodipesu mul on, millist hambapastat, nõudepesusvammi, käterätikud kasutan ja üleüldse see häirib minu argipäeva. Sama hästi võiksin ma oma kraami vedada korteri all asuvasse kangialusesse ja teha avatud uste nädala. Teisalt, kuna meie omanik on rahaahne šaakal, siis võib-olla oleks just hea, kui olen kodus ja saan uutele tulijatele ka korteri miinused ette laduda. Ühesõnaga mulle lihtsalt ei meeldi koguaeg valvel olla, et millal heliseb telefon ja kästakse viie mintsa pärast valmis olla (krt, ma ei julge niimoodi päeval pesema ka minna, sest siis hakka ruttu end kuivatama, riideid otsima ja kui huvilised minema lähevad, siis riietu uuesti lahti ja hakka end kreemitama ja muid pooleli jäänud tegevusi tegema) . Või, kui isegi antakse päev varem teada, siis kindel on see, et nad ei saabu kokkulepitud ajaks ja siis pean ikka terve päeva passima...nagu mul poleks mitte midagi paremat oma ajaga teha.Ja nii vastik inimene ma ka ei ole, et kõnniks lihtsalt kodust minema.

Sorry, mu nädalad on kuidagi kaootilised. Peaksin tegelikkuses postitama iga laupäev oma nädalast kokkuvõtte, aga see kuidagi ei õnnestu. Kuid siin siis väike ülevaade nädalast 8. august kuni 15. august.
Nagu ikka siis enamuse ajast sõin ma tatart, kuid üldiselt see nädal oli palju kõrvalekaldeid. Alustades sellest, et esmaspäeval (10.augustil) käisin ma Cafe Truffes einestamas, kuid üritasin siiski jääda tervislikuks ja Arvamusfestivalil sõin lõunaks kartulit ja suitsuräime, mille kõrval oli ka kodujuust ja peedisalat. Iseenesest kõlab nagu täitsa tervislikult kogu see värk, kuid mind rohkem häiris see, et ma ei saanud oma kindlatest söögikordadest kinni pidada. Taimset teed see nädal olen ainult paaril korral joonud ja seda on ikka maru vähe, kui arvestada, et muidu joon ma seda nädalas 15-21 korda. Seega pole minu kaalunumber võrreldes eelmise nädalaga muutunud. Kuid seda pean ma küll nentima, et minu meelest on mul kõhupekki vähemaks jäänud, aga võib-olla ma lihtsalt kujutan seda endale ette, kuna see on minu soovunelm.
Joosep vaatas ühte dokumentaali, kus arutleti, et miks pole looduses mitte ühtegi ülekaalulist looma ja tehti järeldus, et looduses pole ühtegi taime, mis sisaldaks üheaegselt nii suhkrut kui ka rasva, mis koos süües põhjustakski siis rasvumise. Tehti ka mingisugune teaduslikkatse identsete kaksikute peal, kus üks kaksik sõi ainult magusat ja teine rasvast ning vaadati, et kuidas see organismile mõjus. Kusjuures üllatuslikul kombel väga hullu ei juhtunudki ja analüüsid olid ka oodatust paremad ning sellest vist tehti järeldus, et kui süüa suhkrut ja rasva üheskoos, siis vot see põhjustab ränka mõju organismile.
Aga nagu ikka, siis lõppu lisan oma kaalunumbrid, mis seekord on täitsa igavad :)
Algkaal: 54,5kg

Kuna just mõned päevad tagasi lõppes Arvamusfestival ja olles veel festivali lainel, siis sellel nädalal tuleb ka paar postitus sellel teemal ja Paides oldud ajast. Kuna ma ise pidin ka olema ühes telgis, siis kahjuks väga palju ma ringi liikuda ja uudistada ei saanud, kuid siiski piisavalt, et pool kaameliks end ehmatada. Jalutasime rahulikult seal festivalialal Lindaga ringi ja loomulikult oli ka Džännu meiega. Kui Džännu on minuga kaasas, siis pole ohtu, et inimesed mu õlad paigast jookseks, varvastele astuksid, vihaseid pilke loobiks (võib-olla teevad seda, aga ma õnneks ei näe) ja üleüldiselt on muretu, sest inimesed näevad ja saavad aru, et ma olen pime ning seega hoiavad ettenägelikult juba varakult kahte lehte laiali (mis iseenesest on äärmiselt mugav, kuid ma palun, ärge siis minema jookske, kui ma abi tulen küsima).
Jalutades siis seal rahulikult ja oma mõtetes ringi, tuli nagu out of nowhere üks tädi ja pröökas mulle otse vasakusse kõrva: "Tere! Kas oleksite valmis vastama kolmele küsimusele seoses seksuaalvägivalla kohta?"
"Issand Jumal!" kiljatasin ma vastu ja hüppasin peaaegu Lindale sülle.
Ma siis igaksjuhuks mainin nii möödaminnes, et soovituslik oleks oma käega puudutada pimeda rannet, kui plaanite teda kõnetada (eriti sellistel suurematel rahvaüritustel või kogunemistel).

Minu tänane videopostitus on saanud palju positiivset tagasisidet, mille üle on mul ainult siiralt hea meel. Hästi tore on, kui inimesed soovivad edu, jaksu ja kõike muud paremat, kuid, kui Linda luges kõiki neid kommentaare, siis hõiskas minu kõrval üle toa: "Läilaaa!", kuna see oli järjekordne postitus, mis ütles, et ma olen ikka nii tubli ja vapustav ja armas ja tore ja super javeelkord tubli :D Samal ajal, kui mina modereerisin aina uusi kommentaare (kusjuures ma ei modereeri kommentaare sellepärast, et kustutan kõik inetud ja mind rämedalt solvavad kommentaarid ära, vaid asi on selles, et kui keegi lisab uue kommentaari, siis mul on väga keeruline pärast järge pidada, et kes, kus ja millisele postitusele oma kommi lisas)...igatahes läks Linda aina rohkem närvi, sest ta ei mõista, et mis inimestel viga on. "Okei, ma saan aru, et Sa oled pime, saad asjadega hästi hakkama, blogid ja isegi elad pimedana, aga mis selles siis nüüd nii erilist on...nagu tavalised inimesed polegi vapustavad, kes teevad samuti palju...". Ma suutsin ainult naerda Linda emotsioonide üle ja isegi hakkasin igat kommi talle eriliselt toonitatul häälel ette lugema.
"Eii, aga päriselt ka Kai, see on nii lamp. Sa jõuad ka igale poole ja Sind kutsutakse...", blablablaa..."... igale poole. Kõik raudselt mõistavad mind nüüd hukka, aga mul on savi." ütles Linda.
Tegelikult saan ma Linda pointist täitsa aru, aga eks inimeste jaoks ongi see teistmoodi maailm veidi põnevam ja kuna Linda on juba minu maailmas sees, siis tema jaoks tundub kõik juba so boooring. Ta suudab minu arvuti kõnesündist aru saada, teab ja tunneb minu võimeid, on kursis minu lobisevate abivahenditega, ei pelga mind mõnitada pimeduse üle ja naerda mulle näkku, kui milleski jälle feilin jne (muidugist ärge nüüd pimedaid selle lause peale mõnitama ja nende kõrvale kõht kõveras naerma minge, kui vastu tänavaposti jalutavad...umbes, et "hästi paned", sest ega teised pimedad ei pruugi seda võtta naljana). Kuid hetkel aitab sellest Linda vihapurskest, sest ta ise tahtis ka sellest postituse kirjutada (jään huviga ootama ja kui tuleb miskit head, siis jagan ka enda blogis). Tegelikult on ta lihtsalt kadeee :D

Juba ülehomme ongi see päev, mil olen minemas #Arvamusfestivalile ja seoses sellega ka Linduškale külla. Ja kuna viimane kord kui ta meil külas käis, siis noor preili unustas oma dressika meile ja nüüd ei anna ta mulle enam üldse asu. Muudkui helistab ja küsib sada korda päevas, kas ma olen juba tema dressika kotti pannud. Jagas läbi telefoni mulle juba mingi sajandat korda käsklust, et ma nüüd ja kohe praegu pistaksin tema dressika endale kotti, sest muidu ma raudselt unustan maha. Vana inimene nagu ma olen, eksole.
Kui ütlesin, et ma ei kavatsegi seda praegu teha, sest mul pole hetkel õrna aimugi, mida ma selga panen, rääkimata, mis koti ma kaasa võtan, siis Lindale ei sobinud see vastus kohe teps mitte. Ta ei olnud rahul, et tema dressikas ripub turvaliselt kapis.  Selle asemel hakkas ta mulle kõikvõimalikke erinevaid variante pakkuma, millega ma võiksin nõustuda. Kõige parem lause oli Linda poolt see kui ütles: "Sa unustad ju ära! Ma ei tea...võta vähemalt kapist välja ja pane see endale kuskile silma alla!"
Mõni sekund vaikust ja siis sai vist ise ka aru, mida ta mulle just ütles. "Aaa, jaa. Sa ei näe ju."

Lõpuks suutis see vaene piinatud hing oma dressika transpordiküsimuse kõrvale jätta. Ma iseenesest võin ju postiga ka saata kui nii väga vaja...

Aga kuna Linda on kohutav aktivist, siis ei läinud poolt sekunditki kui võttis juba uue teema ja vuristas ühe hingetõmbega: „Tead, sa oled täiega kuulus Paides ja nii paljud minu sõbrad tahavad sind näha, aga nali on selles, et keegi ei julge sinuga kokku saada,“ ma mõhitasin ja noogutasin, Linda samal ajal jätkas „ aga ma kindlasti tahan sind näidata Hanna-Greetele, Helenale ja Pierrele.“

Oookei, miks ma tunnen end praegu nagu mingisugune kõdunev muuseumi eksponaat, keda tullakse vaatama ja kui katsuda tahetakse, siis ainult erand korras ja valgete kinnastega.
Ma kujutan juba vaimusilmas nii elavalt ette, kuidas kuraator Linda mind tutvustab. „Nii, jaa, tere tulemast! Astuge julgelt lähemale. Siin on meile teile üks eriti põnev ja huvitav eksponaat – pime inimene. Jaajaa, tulge-tulge, julgemalt. Ega pimedus pole ju nakkav. Kui siis ainult pisut. Tegemist on siis 1985 aasta väljalaskega, ent ajahambast puretuna kaotas nägemise 2006 aasta teises pooles. Ja siin tema kõrval seisab juhtkoer Janet. Ei-ei, koer ei ole pime. Kuidas te üldse nii rumalasti küsida saate. Hoolimata oma pimedusest, kuuleb Kai päris hästi ja temaga suheldes, just-just, temaga on võimalik suhelda, ei pea temaga karjudes rääkima. Ja tõesõna, tahan veelkord igaks juhuks rõhutada, et kui suhtlete pimedaga, siis te ei jää sellest pimedaks. Isegi teda puudutades ei ole pimedus nakkav. Nii et, praegu ongi teil ainulaadne võimalus minu pimedat sõpra lähemalt uurida ja katsuda. Olge lahked!"

Ma ei tea, näeme siis Paides või midagi. ..

Kitsejuustu salat rohelise õuna ja röstitud pähklitega
7.50€	2. Mascarpone kreem maasikate ja vaniljejäätisega 5.50€

a. ristsõnade lahendamisest

b. päris raamatu lugemisest ja selle lõhnast

c. joonistamisest, maalimisest, nokitsemisest ja pildistamisest

a. oma pealage ja taevast

b. lõuga ja ninasõõrmeid

Mõtlesin ja mõtlesin, et kuidas oleks kõige parem, mõistlikum ja hästi jälgitav postitus teha minu ühe nädala toitumisest- ja trenniplaanist. Kõigepealt ütlen alustuseks, et kuna mul on endiselt neerupuudulikus, siis ma pean oma menüüs hetkel vältima liigset valku ja kaaliumit. Arvan, et kui keegi tahaks proovida samasugust sarnast menüüd, siis peaks kindlasti valgusisaldust tõstma.
Kurb on see, et ma ei tulnud selle peale, et mõõdulindiga ära mõõta oma reite, puusade, keskkoha ja käsivarte ümbermõõtu. Kaaluda ma õnneks ei unustanud end :D
Muidu ma olen küll selline frukt, kes ei suuda poole nädala pealt midagi alustada- kõik peab hakkama ilusti esmaspäeviti, kuid seekord tegin erandi ja mõtlesin, et alustan parem kohe. Seega tegin algust laupäeval.
Esimene nädal 26. juuli kuni 1. august.
Enamuse nädalamenüüst moodustaski siis tatar, kas keedetult või praetult ja portsjonid olid korralikud. Toon siia ühe päeva näidise:
Hommikul ärgates jõin taimset teed ja pool tundi hiljem sõin keedetud tatart piimaga.
Lõunal sõin ühe võileiva, mis koosnes: peenleib, kergelt määrdeks toorjuustu, singi-šhampinjonivorst ja kõrvale jõin taimeteed ja kaks värsket kurki.
Õhtul jõin taimset teed ja pool tundi hiljem sõin röstitud kaerahelbemüslit värskete aiamaasikatega, peotäis mandleid ja mõned amplitomatid.

Müslit ja võileiba ma väga paljudel päevadel ei söönud (võib-olla ainult paaril päeval nädalas). Enamus oli ikka nii, et hommikul tatar ja õhtul tatar ning lõunal midagi kerget (ube, herneid, maasikaid, vaarikaid jmt). Söögikorrad on ka mul enam-vähem rutiinsed ja õhtul peale seitset ma ei ole söönud. Ükskord tuli selline meeletu näksimise isu, siis võtsin pool peotäit mandleid ja see aitas enam-vähem seda näksimisehullust maha suruda. Mõni õhtu olen ka taimeteed veel lisaks joonud, kuid üldiselt muul ajal tarbin lihtsalt vett. Kui keegi tahab täispikkuses nädalamenüüd, siis võib mulle kirjutada ja küsida ning jagan lahkesti ka huvilistega.
Kuid nüüd siis ka kaalunumbrist. 26. juulil, kui alustasin, siis näitas kaal 54,5kg ja nädal hiljem olin 52,7kg. Ehk, et nädalaga kaotasin 1,8kg.
Minu eesmärk ei ole tegelikult niivõrd kaalu alandada, vaid põletada ja ära kasutada liigne rasv ning kui see on saavutatud, siis hakkan lihast kasvatamaja siis tõstaks menüüs tasapisi valgusisaldust.
Trenni osas mul hetkel väga valikut ei ole, kuna selgus, et Tartu Auras ei olegi enam kavas vesispinningut (ma olen niiiii pettunud!) ja siis olen piirdunud lihtsalt kõndimisega, kõhu- ja seljalihaste trenniga ning igapäev teen istessekükke (umbes 40-60tk 3-4 seeriaga). Seljalihaseid pidavat sellepärast tegema, et kui teed kõhulihaseid ja seljalihaseid ei treeni, siis mingi aeg  pidavat hakkama selg valutama. Ma hakkasin siis ka suurest hirmust seljalihaseid vehkima- ega see mööda külge maha ei jookse :)
Kui kellegil on siis soovitusi, märkusi või niisama küsimusi, siis võib julgelt kommentaaridesse jätta ;)