Südames igavesti väike kuusetüdruk ehk mida otsustasin teha oma neiupõlvenimega
Ma mõtlesin tükk aega, mida ja kuidas oma neiupõlve nimega
teha. Küll käisid laualt läbi need kõige traditsioonilisemad viisid, alates
uputamisest kuni matmiseni ja valguslaternatega öisesse taevasse lennutamiseni.
Valguslaternate idee tundus armsalt muinasjutuline ja oleks sobinud
suurepäraselt ka meie pulmakonseptsiooniga, ent me siiski kriipsutasime selle
suht kiirelt maha, kuna meile ei meeldinud tagajärg ehk looduse reostamine. Me
ju ei tea, kuhu need laternad lõpuks välja jõuavad, võib-olla süütavad oma teekonnal
midagi põlema ka veel.
Ja kui ma sealt edasi mõtlesin looduse peale, siis mul turgatas, et aga miks ma
ei võiks oma nimega hoopis midagi kasulikku ja head teha ja nii sündiski mõte –
kirjutada isale kiri ning kinkida see
talle koos kuuseistikuga. Isa oli väga liigutatud ja oli valmis ka külaliste ees kirja ette lugema, aga vabandas end sellega välja, et tal jäid lugemisprillid maha, hah. Aga ma kahtlustan, et ta tegelt tundis, et ta poleks suutnud oma pisaraid tagasi hoida ning siin poleks aidanud isegi Laarmani kraanadele mõtlemine, nagu ta vanakoolimehena sellistel hetkedel ikka teeb.
Kallis isa,
kui ma mõtlen Sinule, siis esimesena lendan ma tagasi aega, kui elasime kõik
koos Sindis, meie armsas kodus. Oma mälestuses olen ma väike lasteaiatüdruk,
kes istub köögis valge tabureti peal ning jälgib hoolikalt, mismoodi isa koorib
apelsini. Mõtled, et miks mulle just selline seik nii tugevalt mällu on
süübinud? Põhjus on imelihtne – Sa tegid mulle apelsinikoorest krussis
kaelakee, mille Sa mulle hiljem kaela riputasid. Veel mäletan ähmaseid hetki sellest,
kui tegid meile Salvo kelguga rallit ja ma püüdsin hoo pealt villase labakindaga
lund peopessa kuhjata, või kui käisime terve perega seenel ning ühte
jõuluõhtut, kus terve tuba oli värvilisi paberhelmeid täis.
Meil pole olnud just väga palju südamest südamesse jutuajamisi, aga need
vähesed, mis on olnud, need on olnud minu jaoks väga erilised ja ma kannan neid
alati oma põuetaskus kaasas, südamele hästi lähedal. Veel tahan, et Sa teaksid,
et minu jaoks on Sinuga koosveedetud lapsepõlvehetked siiani eredalt meeles.
Ma mäletan kui kolisime ema ja Kariniga Uulu ja Sa käisid meid salaja vaatamas.
Saime kokku ja läksime kolmekesi männimetsa ja rannaniitudele jalutama. Ma
mäletan kuidas me rippusime Kariniga Su käe küljes ja laulsime „me kolmekesti
tuleme präänikute maalt, meil püksid jalas magusad ja kuub on magus ka“. Ma
olin vast 7. aastane plikatirts. Ma mäletan seda tunnet – ma olin niiii õnnelik
ja rõõmus.
Ma mäletan Sinuga Pärnu Rannapargi lõbustuspargis ja Tallinnas loomaaias
käimist. Ma mäletan, et Sa olid meie jaoks sada protsenti olemas kui kokku
saime ja tegid endast alati oleneva, et meiega koos veedetud aeg oleks
kvaliteetne.
Oeh, ja ma mäletan ka meie ühiseid matemaatika ja inglisekeele tunde. Jah, Sul
on õigus – need polnud mu lemmik hetked. Pole siiani. Kuid ma mõistan, et Sa
püüdsid aidata ja olemas olla. Lihtsalt tead... Sa pole just pedagoogile
omaselt pehme ja kannatliku loomuga, hihi.
Kuid hoolimata mõningastest ragistamistest, siis tea, et iga väike tüdruk on
oma isa kõige suurem fänn ja mina olen Sinu fänn. Ma olen alati igatsenud ja
tahtnud olla Sinu jaoks see kõige parem, kõige olulisem jne. Ja ei, mitte
võistelda oma õdedega, et neist parem või parim olla, vaid olla iseendast parim
versioon, kelle üle Sina võiksid uhkust ja rõõmu tunda.
Öeldakse, et tütred valivad endale isa järgi tulevase abikaasa. Ma tean juba
ette ära, et Sa ei nõustu sellega, sest Sina oled meil joonistatud mees, kes on
sihikindel, põhimõttekindel, kuldsete kätega, töökas, hea huumorisoonega,
abivalmis, hooliv, pedant puhtuses, detailides ja korras, suure ja sooja
südamega ning teist Sinu sarnast pole, ent ma pean siiski tõdema, kas Sinu
kurvastuseks või rõõmuks, et Joosep kannab mõningasi neist eespool nimetatud
väärtusi ka endas. Lihtsalt tea, et ma olen Joosepi poolt hoitud ja armastatud
ning Sa võid öösiti rahuliku südamega magada.
Ma ei hakka kõiki mälestustekillukesi siia kirja panema, vaid ma loodan, et me
võtame teinekord selleks jälle eraldi
aja, et lapsepõlve pildid, joonistused ja kirjad ühiselt ette võtta ning taas
pisarateni kõhud kõveras naerda, liigutusest nutta ja soojalt emmata.
Aitäh, et andsid mu pulmapäeval Joosepile üle. See oli mulle oluline!
Aitäh Sulle ka Sinu nime eest, mida ma võisin pea 35. aastat uhkusega kanda.
Niimoodi omavahel öeldes on mul tegelikult natuke kahju ka nii ilusast ja
tugevast perekonnanimest loobuda, sest KUUSK, see ju sümboliseerib tugevust,
paindlikust ja nooruslikkust. Just nagu Sina meil oled – igihaljas. Ja kuigi
alates 4. juulist 2020 kannan ma edaspidi Kunderi nime, siis tea, et Kuuskede
väärtust ja iseloomujooni kannan ma endaga alati kaasas. Kui ei usu või
kahtlema hakkad, siis küsi Joosepilt üle. Ta ilmselt kannatlikumat inimest kui
mina ei tea. Ja ega eluraskustelegi pole ma alla vandunud ja noh, nooruslik ja
ilus olen ma nagunii. Natuke papsilt päritud ego kulub ju marjaks kah ära!
Kuna Sinu nimi on mulle oluline ja väärikas, siis ei tahtnud ma seda õhku
lasta, uputada ega maha matta. Nii otsustasingi Sulle kuuseistiku kinkida,
mille saad istutada Saaremaale oma armsale kodukrundile, kus see saaks juurduda
ja sirguda pikaks tugevaks kuusepuuks, mis alati tuletaks Sulle mind meelde.
Ja hoolimata sellest, et nüüdsest kannan ma nime Kai Kunder (tore fakt, ma
esimese raksuga kirjutasin Kuusk), siis ma jään alati Sinu väikseks okkaliseks
kuusetüdrukuks, kes vajadusel torgib ja torkab, kuid kui mind õigesti
koheldakse, siis hoian ja annan sooja ja pakun natukest silmailu ka.
Armastuse ja tänutundega
Sinu keskmine Käbi
4. juuli 2020
4 kommentaari:
Postita kommentaar