vabaaja jalatsid. Kuigi need mustad näevad eriti prostad välja, siis nende kasuks võin öelda, et jalas on eriti mugavad ja no need saigi võetud koeraga jalutamas käimiseks. Kokku läksid kaks paari jalatseid 25,98€. Baleriinasid vaatasin ka, sellised musta lillelise pitsiga, aga need jäid ostmata, kuna hiinlaste 36 number jäi mulle üllatuslikul kombel suureks...mis on nagu nii imelik. Mul on alati kingad 36 sobinud ja kui arvestada seda pisikest fakti, et hiinlannad on ise juba pisikest kasvu, siis oleks võinud need mulle valatult sobida.

HOIATUS!!! Nõrganärvilistel mitte lugeda. Võib sisaldada häirivaid kirjeldusi.

Olen jõudnud nüüd oma teise ehk vasaku silma meditsiiniliste jutustuste juurde.
Kui paremale silmale tehti verevalumite eemaldamiseks läätsevahetus op 2007 jaanuaris, mis peale ma kaotasin nägemise, jätkati hoogsalt parema silma laserdamist.
Ma vist olin kogu sellest olukorrast nii segaduses, et ei tulnud selle pealegi, et minna teise kliinikusse ja / või küsida mõne teise spetsialisti arvamust. Olin kogu sellest ravist emotsionaalselt lihtsalt nii väsinud.

Lõpuks polnud vist enam midagi laserdada ning sain mõneks ajaks laserravist puhkust. Elu kulges mõnda aega päris kenasti ja rahulikult, sain vaimsest kurnatusest taastuda ning tärkavat kevadet nautida. Selle aja sees tutvusin ka Joosepiga, tutvusin uute sõpradega ja nii see eluke muudkui veeres nagu hernes.
Kui suvi hakkas lõpu korrale jõudma, siis septembri hakul hakkasin oma 22. aasta sünnipäevapidustusi planeerima. Kuid vahetult enne sünnipäeva hakkasid mul meeletud peavalud. Ja kui ma alguses arvasin, et see on mingi järjekordne suvaline peavalu, siis üsna ruttu sai mulle selgeks, et asi on märksa tõsisem. Valu oli levinud üle kogu mu näo ning muutnud mind liikumisvõimetuks. Valu oli nii tugev et mul puudus igasugunegi võime püsti seista, veel vähem ringi liikuda. Ruumiline tunnetus oli null. Ma oleks nagu ümmarguse palli sees olnud.
Ma ei tea mille järgi mu ema aru sai, et asi on ilmselt silmades, aga silmakliinikusse mind viidi.

Kliiniku ajast mäletan ma ainult nii palju, et lebasin ukse taga toolidel, nägu valust tulitamas ja et arstide küsimustele suutsin ainult mõnel üksikul korral vastuseks mõmiseda. Ja mäletan ka ema pehmeid käsi, mis silitasid mu juukseid.
Kliinikus mõõdeti mul koheselt silma siserõhku, milleks oli 80 misiganesühikut. Normaalne oleks vahemikus 12-22. Pikema jututa võeti mind haiglasse sisse, viidi protseduuridetuppa ja tehti silmasisene süst. Mustvalgena kirja panduna kõlab see rõvedamalt kui see tegelikult on. Ja ega kui mulle ka esimest korda arstikabinetis öeldi, et nad tahavad teha mulle silmasisest süsti, siis vajus mu süda küll korraks saapasäärde.

See protseduur näeb siis umbes sedasi välja: ripsmed kleebitakse kinni, siis pannakse metallist silmaklamber, mis hoiab silma avatuna, siis tehakse tuimestussüst ja seda ka loomulikult silma sisse. Ning seejärel tuleb teine süst, koos ravimiga. Protseduur ise valus ei ole, võib vahel pisut kibe olla, aga ei midagi hullu. Silmasisese süsti eesmärk on siis veidi rõhku alandada. Ja rõhku oli selleks vaja alla tuua, sest muidu nad poleks skalpelliga saanud mu silma kallale minna.
Kõige ebameeldivam selle protseduuri juures ongi tuimestus ise. Aga kui see üle elatud, siis edasine on juba täitsa nitševoo.

Kui tuimestused ja ravidoos silma sisse saadud, ripsmed lahti teibitud ja metallklamber silma ümbert ära võetud, siis kaetakse silm pehme marlilapiga kinni ning oledki vupsti valmis.

Järgmise päeva varahommikul toimus mul op ja kui see oli edukalt möödas, siis paari nädala jooksul taastus see nägemisjääk, mis oli alles jäänud. Nimelt, kui inimese silmarõhk on normaalväärtusest kõrgem ja ta ei tegele sellega, siis aja jooksul, hästi vaikselt, kahjustab kõrge silmarõhk nägemisnärvi. Väga paljud inimesed võivad elada niimoodi aastaid, ilma, et nad ise arugi saaks või teaks, et neil juba on vaatevälja kahanemine toimunud. Aga kuna minu rõhk oli nii masendavalt kõrge, siis see pressis korralikult närvide peale, mistõttu minu nägemine kahanes sama kiiresti nagu vaataks kiirkerimisega filmi.

Kaks nädalat peale oppi taastus siis see nägemine, mis oli nägemisnärvist järele jäänud. Nägin kontrastseid värve, nagu näiteks must ja valge, kui ka punast, erkrohelist ja kollast. Ruumi sisenedes suutsin päevavalguse järgi akna asukoha tuvastada. Nägin inimeste ja hoonete tumedaid siluette, kroomitud ukselinke.
Kui küsite, kuidas mul silmarõhk nii kõrgeks läks, siis vastus on lihtne. Nagu ma oma eelmises postituses kirjutasin, siis laserravi tehes armistub silma võrkkest ning kõrvale tekib teisi veresooni, mis põhjustas lõpuks silmasisese veresoonte ummistuse, mille tagajärjel silmasisene vedelikuringe oli tugevalt häiritud. Uh, küll sai pikk ja lohisev lause.
Sain endale uue ja uhke diagnoosi – roheline kae ehk glaukoom. Glaukoom on silmasisese rõhu tõus, mis võib viia nägemisnärvi kahjustuse ja pimedaks jäämiseni. Kopeeritud netist:
Suurenenud rõhk silmas kahjustab närvirakke, mis kulgevad võrkkestas, kuni need lõpuks hukkuvad. Kõrge rõhk surub ka väikestele võrkkestas kulgevatele veresoontele ja vähendab nendes verevoolu. Nende veresoonte ülesandeks on toita nägemisnärvi ning verevoolu vähenemise tulemusena jääb nägemisnärv toitaineteta ja taandareneb. Kuna võrkkesta närvirakud ja nägemisnärv viivad informatsiooni silmast ajju, siis nende töö häirudes kaob tasapisi ka nägemine.

Ning kuna glaukoom on progresseeruv silmahaigus, siis tänaseks päevaks ei näe ma enam midagi, isegi mitte valgust. Glaukoomi puhul on oluline, et silma siserõhk püsiks vahemikus 12-22, siis saab oma nägemist ikka päris pikalt hoida.

2007. aasta jooksul  tehti vasakusse silma veel mitmeid operatsioone, sest vahepeal läks silma siserõhk jällegist liiga madalaks ning seda tuli uuesti timmida.
Ja mingil teisel või kolmandal opil juhtus selline lugu, et mulle unustati teine doos lokaalset tuimestust panna. Lihtsalt opi eesruumis, kus patsiente lõikuseks ettevalmistatakse, aeti midagi segi ning mulle unustati teine törts kohalikku tuimestust silma tilgutada. Aga kui ma siis opilaual hakkasin kurtma, et mul on vägaväga valus, siis arst pobises, et „no siin küll ei tohiks praegu valus olla“. Kuid mina jätkasin soigumist ja vaikselt ahmisin juba valust ka õhku, mille peale arst lõpuks operatsiooniõdedelt küsis, et kas nad patsiendile tuimestuse tegid. Oli tajuda, et ruum jäi hetkeks haudvaikseks ning siis hakkas järsku kõigil kuhugi hirrmus kiire. Järgmine hetk süstiti mulle parema käe kanüüli midagi ja peagi tundsin, et valu kaob ja mu hingamine muutus taas rahulikumaks.

Nonii, vist sai enam-vähem kõik kirja…

Seda lugu meenutades tekkis mul nostalgialaks Silmakliiniku haiglapäevilt. Tundub, et pean selle jaoks ka vist eraldi postituse kirjutama. Et, mismoodi haiglas, silmahaiguste osakonnas, pimedale toitu serveeriti ja milliseid vahvaid jutte palatimutid rääkisid jne.

Viimasel ajal on mitmed lugejad küsinud, et kas tõesti ma ei näe mitte midagi ja kuidas ma ikka pimedana blogi saan pidada ja teiste omi lugeda. Endale täiesti arusaamatul moel pole ma kordagi selle peale tulnud, et tõepoolest, see võib teile mõningasi küsimusi tekitada. Seetõttu otsustasin, et pühendan paar järgnevat postitust teie silmaringi avardamiseks.

Alustame päris algusest...
Tänaseks olen elanud 25. aastat sõbralikult koos sellise kroonilise haigusega nagu seda on I tüübi diabeet ehk suhkruhaigus. See on haigus, kus inimene peab endale igapäevaselt mitu korda päevas insuliini süstima, et veresuhkrutase püsiks võimalikult normaalpiirides. Insuliin on hormoon, mida tervetel inimestel pankreas ehk kõhunääre toodab.
Vanasti, kui suhkruhaigus oli veel Eestis suhteliselt haruldane ning meditsiin alles lapsekingades, siis polnud võimalik igapäevaselt oma veresuhkruid mõõta ja süstlaid pidi keetma. Hiljem tulid küll ühekordsed süstlad, mis muutis diabeetikute elu tiba lihtsamaks. Praeguseks on selle haigusega koos elamine tehtud ikka suhteliselt lihtsaks ja moodsaks. Kõik need glükomeetrid, insuliinipumbad ja enam pole kaugel ka need ajad, kus glükoosisensorid tulevad kasutusele.

Kahjuks ongi pimedate seas väga palju just neid inimesi, kes haigestusidki nõukaajal ja selline tervisega eksperimenteerimine ei mõjunud tervisele hästi. Kellel said jalanärvid kahjustada, kellel tekkis neeru- ja südamepuudulikus ja muidugi ka silmapõhjades n-ö halbade veresoonte tekkimine, mida nüüd tänapäeval ravitakse jõudsasti diabeetilise silmalaseriga.

2006 sügisel, kui ma sattusin esimest korda ITK Silmakliinikusse, siis hakati mulle kohe laserit tegema. Nädalas 2x2500 laserpõletust silmapõhja võrkkestale. Laseriga siis prooviti halbade veresoonte kasvu pidurdada. Minu  arvamus sellest laserist on see, et kui sa katkestad halva veresoone kasvu ühes suunas, siis igal juhul hakkab uus halb veresoon oma siirdeid kõrvale kasvatama, millele tuleb samuti kunagi laserpõletust teha ja seda enam armistub võrkkest ja nägemine muutub aina udusemaks.

Kui mulle alustati laserravi tegemist, siis ma nägin kontrolltahvlilt, ilma prillideta, 7 rida sümboleid. Kuid pärast kolme kuud laserit ei näinud ma peale mustade laikude enam midagi. Hakkasin protestima.  Iga kord kui läksin laserisse, siis võtsin nõuks, et ütlen seekord arstile, et mina rohkem ei luba endale laserit teha. Kuid iga kord suutsid ema ja arst mind seal kabinetis ümber veenda, rääkides, et see on vajalik ja oluline. Ja nii ma istusin taas, endal silmad veekalkvel, masina taha. Ja kogu protseduuri vältel mul midagi kripeldas sees. Midagi, mis ütles, et see pole päris õige. See ei sobi mulle. Ja peale protseduuri oli mul alati väga kesine olla. Seda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Tagantjärele tarkus oleks see, et muidugi tuleks oma eriala spetsialiste ja arste uskuda ja usaldada, aga sealjuures ei tohiks oma sisetunnet eirata. Kui ikka tunned, et midagi on korrast ära, siis tuleb asi pooleli jätta. Kasvõi minna ja küsida teise spetsialisti arvamust.

Sama aasta 27. detsembri hommikul ärgates ja silmi avades märkasin ehmatusega, et mu parema silma vaateväljal "ujuvad" mingid mustad laigud. Ma esiti mõtlesin ja lootsin, et silmi pilgutades kaovad need ära, kuid paraku seda ei juhtunud. Seejärel ajasin end voodist püsti, endal süda sees värisemas ja suundusin vannituppa, kus oli eredam valgus ja peegel. Arvasin, et silmad reageerivad kuidagi valgusele või midagi. Aga midagi ei muutunud. Ka peeglist vaadates nägi silm täiesti tavaline välja.
Silmakliinikusse jõudes võeti meid suht kiiresti ette. Peale mõningast vaatlust masina all öeldi, et silmapõhjas lõhkesid veresooned ja et need mustad laigud vaateväljal on verevalumid. Ilma pikema jututa pandi mind silmaopile kirja ning jaanuaris toimus kauaoodatud operatsioon, kus mul vahetati ära silmalääts. Läätse ja silmasisese vedeliku vahetusega pidavat verevalumid ära kaduma.

Kui op sai tehtud, siis arst ütles, et kuskil nädala pärast peaks hakkama vaikselt nägemine taastuma. Alguses tuleb tagasi valgustundlikus, siis näen väga uduselt ja lõpuks peaks taastuma sama nägemine, mis oli enne verevalumeid.
Aga kui opist oli 7 päeva möödas, siis minu silmal ei taastunud valgustundlikus ega mitte midagi muud ka. Isegi see täpiline nägemine oli vahepeal kuhugi ära jalutanud. Arst otsustas, et teevad veel ühe lõikuse, aga võin juba etteruttavalt ära öelda, et ka see op ei toonud oodatud tulemusi. Parem silm jäigi pimedaks.

Ma ei tea tänase päevani, et mis seal valesti läks või miks minu silmal nägemine ei taastunud. Ja see silm jäetigi lihtsalt rahule, rohkem ei tehtud mitte midagi. Kui välja arvata see, et umbes kaks kuud hiljem vaadati korra uuesti masinaga silma sisse ning öeldi, et silma võrkkest on natuke servast lahti tulnud ja paigast nihkunud. Kuid selle teadmisega tohtrid rohkem midagi peale ei hakanud. Lihtsalt nenditi ja kõik. Tänaseks ei suuda silmakirurgid mu parema silma sisse aparaadiga näha, kuna ütlevad, et kõik on nii hägune ja et nad ei saa nii-öelda pimesi sinna sisse sukelduda, kuna võivad sedasi kogemata midagi muud lõigata.

Selline oli siis minu parema silma lugu. Järgmises postituses kirjutan juba siis oma vasaku silma saatusest. Loodetavasti oli huvitav lugemine ja stay tuned, sest tuleb veel palju huvitavaid seike sellest,  mis sai edasi, mis sai sõpradest ja kuhu pimedana edasi või kuidas üldse sellise olukorraga võiks hakkama saada.

PS. Üks asi veel... Kui loete, siis palun ärge lugege seda haletsusega. Umbes et "Omg, vaene tüdruk“ või et „appi kui kahju“, sest ma olen selle kohapealt väga tšill ning mulle täiega sümpatiseerivad inimesed, kes teevad musta nalja seoses mu nägemisega, tähendab, mitte nägemisega.
Näiteks, üks mu sõber, iga kord kui mind näeb mind hõikab: "Tsau, Kai, kas oled ikka veel pime?“. Ja kui ta peaks mind samal päeval veel teist kordagi trehvama, siis esitab sama küsimuse uuesti.

Kuna ma reedel jäin Pärnu bussist maha, siis olin sunnitud laupäeva hommikul ärkama kell viis, et jõuda kella seitsmesele väljuvale bussile. Ma püüan viimasel ajal endale Jossi tungival soovitusel sisse kodeerida harjumust, et paneksin õhtul endale riided valmis ja muu träna, mida pean kaasa vedama. See on siiani toiminud enam-vähem sujuvalt, kuigi on olnud ka mõningasi tagasilööke. Nimelt õhtul võib mul olla riiete osas üks eelistus ja hommikul uniselt juba lausa kategooriliselt teine ning loomulikult ei tohi unustada meie imelist Eestimaa muutuvat ilma.
Kuna nii vara linnaliinid ei sõitnud, siis pidin jalgsi bussijaama minema ja võtsin suhteliselt rahulikult seda minekut, kuna olen kümneid kordi seda sama teed käinud ja üle 30 minuti pole ma sellel marsruudil veninud. Kodust astusin välja 6:20 ja kui olin Tasku valgusfoori punase tule taga seismas, siis mõtlesin igaksjuhuks uurida, et palju kah kell on. Ma pidin südari, infarkti, insuldi, krambid, külma- ja kuumahood üheaegselt saama, sest kell näitas ei vähem ega rohkem kui 6:57.
Lõpuks läks see nõme valgusfoor roheliseks ja ma panin jooksuga üle ja edasi ka jooksin. Mulle ei meeldi joosta, olen seda korduvalt maininud ja laupäeva hommikul meenus mulle veel üks põhjus miks mulle ei meeldi joosta - ma ei näe kuhu ma jooksen. Tegelikult ka, võite ise järgi proovida, et võtate näiteks kellegi sõbra või elukaaslase käevangust kinni ja siis jookske silmad kinni...kaaslasel siis soovitatavalt ikka silmad lahti. Jookske kuskile sinna, kus Sa ei tea, et milline teeolustik on ootamas, sest pimedana on isegi väikesed teetõusud- ja langused väga olulise tähtsusega, kuna mõjutavad jooksurütmi.
Õnneks oli minu jooksmisest kasu ja ma napilt jõudsin bussile. Ma oleksin ikka väga bist off olnud, kui mu jooksmine oleks tühja läinud.
Sain isegi endale istekoha, kuna üks lahke naisterahvas pakkus, et ma võin Tema kõrvale, akna alla, istuda. Natuke rääkis minuga juttu ja uuris juhtkoera kohta ja kuna mul on ikkagist eesmärk ühiskonda juhtkoertest teavitada, siis vastasin proua küsimustele. Antud proua läks Viljandis maha ja mõtlesin, et nüüd ma saan lõpuks ometigi magada, sest ma olin täiesti läbi omadega ja pooleteise tunnine uinak oleks mõjunud superhästi. Kuid eii, Viljandis tuli uus proua peale...selline maaproua, kes lõhnas natukene hapuks läinud piima järgi ja ma üritasin uinuda, silmad olid mul juba kinni, kui äkki hakkab proua minuga rääkima. Ma mõtlesin, et mis mõttes, kas Ta ei näe, et ma üritan magada? Igal inimesel on minu teada mingi oma privaattsoon, kuhu Ta ei soovi teisi. Ütleme nii, et kui bussis on nagunii äärmiselt kitsad olud ja kõik on otsapidi üksteise privaattsoonides, siis pole ausalt vaja  veel lisaks hakata minu hapniku ära tarbima. Vabandust, ma tõesti ei soovi. Mulle ei meeldi bussis võõrastega lobiseda. Parema meelega magan, sest kui kõik on ümberringi pime ja buss mõnusasti õõtsutab, siis tuleb see uni lausa sunniviisiliselt.
 Mul oli siis au kuulda kogu proua päeva tegemistest, et kui mitmel surnuaiale Ta peab Pärnus minema ja võib juhtuda, et täna õhtul ei jõuagi koju, aga Tema on nii mures: "Minu kaks kiisut, üks on paks ja teine kõhna, jäid koju ning teate see kõhna kiisu on ainult luu ja nahk. Tal on midagi kurguga lahti, sest kui üritab toitu neelata, siis tuleb sellist imelikku häält. Käisin veterinaari juures ka ja ma nõudsin röntgenit, aga nemad tegid ainult vereanalüüsi ja ultraheli, aga kurku ei vaadanud üldse. Ma pole rohkem läinud kliinikusse, ma nüüd toidan oma kiisut maksa tükikestega ja ühe korra tegin Talle isegi klistiiri, aga see ei aidanud."
"Stooooopp! Ma ei taha rohkem kuulda!" karjusin ma mõtteis.
Proua jätkas: "Ma palusin Taevaisalt, et annaks mu kiisule pikemat eluiga, aga ma nüüd ei tea kas see palve oli ikka õige tegu, sest kiisuke nii piinleb. Mina ei pane kiisut magama, sest seda õigust pole meile kõrgemate jõudude poolt antud." Mulle tundus juba, et proua hakkab nutma, kuid siis kogus end ja vahetas teemat: "Teate, mina elasin kunagi Tallinnas ja siis ma viisin ka ühe keldriakna juurde kiisudele süüa ja ükskord võtsin isegi ühe kiisu sealt endale, kuigi olin endale lubanud, et rohkem ma ei võta, sest korterisse ei mahu nii palju kiisusid. Ma päästsin ka Tallinna turu juures elavad kiisud, see uus omanik oli nii ükskõikne...üldse ei armasta loomi ja tahtis kassid turult ära viia..."
And so on...lisaks Rääkis kuidas Ta on aastaid hommikuti poole viie ajal  (et keegi ei tuleks sõimama) kodutuid kiisusid toitmas käinud. Proual läks jälle hääl väga nutuseks ja mina mõtlesin oma peas ainult, et palun ära hakka nutma, ma ei oska siis Sinuga mitte midagi peale hakata.
Lõpuks saabus ka see kauaoodatud Pärnu ja ma pääsesin värske õhu ja linnulaulu kätte. Oma tegusa päeva pidasin kenasti vastu, kuid täna olen ma praktselt terve päeva lihtsalt maganud. Mul lihtsalt on selline füsioloogia, et kui üks öö ja päev on äärmiselt vähese une ja suurte tegemistega, siis ma pean kohustusliku vaba päeva võtma, sest ma lihtsalt olen muidu nagu tühjaks pigistatud sidrun.

Hetk hiljem, kui see info meile teatavaks tehti, ilmus ei tea kust välja üks abivalmis naisterahvas, kes ilma küsimata pakkus meile abi aitamaks meid teisele perroonile. Ta ütles, et Ta vaatas juba varem, et me oleme siin päris pikalt oodanud ja tundus nagu, et ettetulnud rong ei sobinud meile. Ma ütlen, siin maailmas on ikka vähe neid inimesi, kes märkavad, õigemini kes märkavad on palju, aga vot neid on vähe, kes tulevad ilma küsimata appi. Igatahes too tore naisterahvas aitas siis meid majasisesest tunnelist teisele perroonile. Üks paras maraton oli see, et mitte õigelt rongilt maha jääda, kuid jõudsime siiski kenasti…isegi saime paar hingepausi endale lubada. Rong ees ja meie rongis, suundusime endale istekohti otsima. Kuna juhtkoer Mathias on üpriski suur koer, siis soovis Gerli, et võtaksime kuuekohalise istmeplatsi, kuna siis mahub Mathias istmete vahele lamama ja ei ole vahekäigus ees. Mathias leidis kenasti kuuekohalise istmeplatsi, ronis oma suure moluga sinna ja ajas ühe meesterahva oma kohalt ära. Gerli vabandas ja ütles: "Ei-ei, Te ei pea ära minema, me otsime endale uue koha."
Kuid antud meesterahvas ütles, et pole hullu, Ta otsib endale ise uue istekoha. Ma veel naersin ja ütlesin, et Mathias ronis rongi, läks inimeste juurde ja tegi platsi puhtaks.

Rongisõit oli nagu rongisõit ikka, polegi nagu midagi sellest kirjutada, aga vot kui rongilt maha astusime, siis mina andsin Džännule korralduse pöörata vasakule ja hakkasime liikuma, kui äkitselt tuli üks meesterahvas, jällegi ma ei tea kust, minu juurde ja uuris, et kas ma soovin kesklinna minna. Ma vastasin, et soovin küll, mille peale too meesterahvas lausus: "Aga sellisel juhul lähete Te valele poole. Kesklinn jääb Teie selja taha."
Puhkesin naerma ja keerasin siis otsa ringi. Mees veel saatis meid Baltijaama platvormile ja lisas, et siin kõrval on ka taksod. Ma tänasin Teda ja seal läksid meie teed lahku. Kuna meile pidi ka nägija vastu tulema, sest Kiku teadis rääkida, et Kultuurikatel asub sellises kehvas kohas, et puhtalt juhtkoeraga sinna minna on veidi keeruline. Muidu nägijatel on hea endale võtta orientiiriks suur korsten, aga kuna meie kahejalgsete seltskonnas oli nägemisega veidi kehvasti ja juhtkoerad ei suuda suure korstna järgi orienteeruda, siis saigi kohalik vastu kutsutud. Probleem oli aga selles, et toda kohalikku polnud meil veel vastas ja ma siis igaks juhuks mõtlesin helistada ja mainida, et me liikusime perroonilt natuke eemale. Valisin numbri ja kui Anu kõne vastu võttis, siis lausus rõõmsalt: "Noo, kas sõidate juba?"
Nojah, ma ei osanud kohe selle peale midagi muud kosta, kui natuke kogeleda ja kokutada ning lõpuks laususin: „Eii, me ei sõida. Me oleme suisa juba kohal." Siis plahvatas Anul mälus miskit ja ütles:“ Issand Jumal, ma märkisin kellaaja endale valesti!“

Seni kuni Anu ummisjalu takso peale tormas, sest oli ikkagist vaja Lasnamäelt kohale põrutada, uurisin mina BlindSquarest, et kui kaugel see Kultuurikatel siis õigupoolest kah asub. Sain teada, et kõigest 880 meetrit minna ja kuna ma olen veidike hullumeelne, siis mul momentaalselt tekkis kange soov hakata seiklema sinna, aga Gerli kutsus mind kahjuks korrale ja tuletas meelde, et Anu juba liigub taksoga Baltijaama poole. Kurb, väga kurb! :D

Lõpuks helistas Anu ja lausus: "Me oleme taksoga juba kaks ringi Baltijaamale peale teinud, aga Teid pole kuskil. Kus olete?"
Noo, see oli igati hea küsimus ja seda tegelikult sooviksime me isegi teada, et kus me täpselt oleme ning armas Anu, me ausõna ei varja oma kohalolekut, me lihtsalt ei tea., Ühesõnaga me ei osanud uut infot Anule anda, sest me polnud liikunud ja kordasin sama juttu, mida too abivalmis noormees meile ütles "Baltijaama platvormil ja taksod on ka siin kõrval". Väikse infokilluna mainisin ka seda, et kust poolt tuleb liiklusmüra ja dadaaa, lõpuks leitigi meid üles. Kui tegelikkuses oli plaan jalutada Kultuurikatlasse, aga see plaan kehtis vaid sellisel juhul, kui Anu oleks õigeaegselt tulnud, aga kuna jõudis ligi 40 minutit hiljem, siis läksime rõõmsalt taksoga. Mina naersin, et Anu sõidab teisest linnaotsast kohale, et meid kahte pimedat Kultuurikatlasse eskortida ja pidulikult üle anda, kui sama hästi oleksime võinud juba ise Baltijaamast takso võtta ja see alla kilomeetrine lõik läbida, aga parem ja kallim on ikka läbi Lasnamäe käia.

 Konverents, kus käisime oli teemal „Sõbralik Universaalne Disain Kõigile“, mis rääkis sellest, et igasugu uudsed ja universaalsed lahendused muudavad keskkonna ligipääsetavamaks ja seda eelkõige puuetega inimeste seas, kuid mugavamaks ka tavalistele inimestele. Ettekande tegid norrakad, kes on selle universaalse disaini edendamisega palju aastaid tegelenud ja andsid ülevaate edulugudest ja selle vajadusest jmt. Islandi esindaja rääkis Islandi ettevõtmistest ja kitsaskohtadest, mis on universaalse disaini edendamise ja juurutamise käigus ettetulnud. Juttu tuli loomulikult ka Eestist. Eks me teame isegi, mis on meie tänapäeva kitsaskohad, vähemalt lihtsurelikud teavad. Mõni koht on kitsam kui teine, aga igal juhul vajavad nii paljud asjad kohendamist, ümbertegemist ja uudseid lahendusi. Ma tegelikult pikemalt ei räägiks tollest konverentsist, aga igati vajalik üritus ja hea korralduslik pool.

 Peale pikka ja väsitavat päeva suhtlesin tagasiteel Kikuga ja niisama pildusime teineteisele sarkasmi. Mingi hetk hakkas Kiku seletama: "Tead, kui hea on näha ja kui ilusad on värvid...kusjuures ma näen kõiki värve. Loodus on ilus ja kõik on ikka nii ilus, tõesti on hea näha..."
"Mis Sa oled nüüd kohe eriti uhke oma silmanägemise üle või?!"
Kiku ei saanud väga pikalt oma sarkasmimantrat jätkata, sest äkki kostus telefonis tasane oie ja Kiku ütles: „Krt, mulle tuli just Karma külla…“
„Jalakramp või?“ uurisin lõbusalt.
„Jaaah!“ vastas Kiku hädiselt.
"Mmm, tead kui hea on olla ilma jalakrambita?!" vastasin irooniliselt.

 Tartusse jõudes astus ligi päeva viimane kangelane, veel üks noorhärra, kes pakkus mulle küüti, kuid ma keeldusin, vastates: „Ei, aitäh, ma elan siin samas lähedal, aga tänan!“

Ma olin esmalt väga üllatunud, sest mulle ei mahtunud pähe, et kui Kadri ise on "Julgus mõelda, julgus öelda" tunnuslause ideeautor, siis miks ei aktsepteeri teiste mõtteid? See oli minu jaoks nii vastuoluline ja on siiani. Võib-olla see polnud teps mitte nii, aga sedasi see igatahes välja kukkus ja paistis mulle. Ma ei hakanud uurima, et ou kuule, miks mind sõbralistist eemaldasid. Oletasin lihtsalt, et ehk soovib inimene enda lähedale ainult siis neid inimesi, kes astuvad Temaga ühte sammu ja aitavad  Tal sihti silme ees hoida. Otsustasin siis ka, et sulgen selle peatükki oma elus ja keeran uue lehekülje. Kuid kuskil sügaval hinges kripeldas mul tänaseni, et miks selline vaheseik toimus, kuid enam mitte. Sain nüüd hingelt ära ja lõplikult peatüki sulgeda.
Huvitav on see, et vahel siin elus tulevad teatud olukorrad, hetked ja lahendused ise Sinuni. Ma nimelt mõtlesin täna, et kuidas võiks blogimisvõistluse kuuteemat käsitleda ning üks variante oli mul tõesti kirjutada inimeste vahelistest arusaamatustest ja et mitte miski siin elus ei ole päris must ja valge. Igas olukorras on mingi hall varjund juures. Seda näitab väga ilmekalt ka minu kirjutatud lugu ja ma arvan, et hetkel saab seda käsitledagi kas musta või valgena ning kui Kadri kirjutaks vastu oma nägemuse antud loost, siis oleks see päris tõde kuskil seal vahepeal...musta ja valge vahepeal.

Tean, et juba üksnes kirja pealkiri on meessugupoolele eemalepeletav, kuid

palun Sinult, kui minu armsalt Hundult, et leiaksid selle aja ja

vastaksid manuses olevatele küsimustele. Neid on 27 ja ma ei vaata Sinu vastuseid enne kui olen ka ise samadele küsimustele vastanud, et kui palju

need erinevad / sarnanevad.

Tegelikult teevad paljud paarid seda kaamerasilma ees ja riputavad

avalikult blogisse, aga tulles vastu Sinu privaatsuse soovile, siis ma

ei vea Sind nattipidi kaamera ette, vaid lasen kirjalikult täita ja

siis panen blogisse, Kas pole mitte lahke ja suuremeelne minust,

Kallis? (a)

Igatahes, ole armas ja saada täna õhtuks mulle vastused tagasi meilile.

Armastusega,

Sinu Tups :)