Nädalavahetus Saaremaal

Enne, kui ma ära magama poen, raporteerin oma viimaste päevade tegemistest ja käimistest.

Eelmisel nädalal, neljapäeva hilisõhtul, pakkisin kõik oma kodinad kokku, et järgmise päeva varahommikul purjetada Saaremaale, isale külla. Ja otsustasin, et kui metsade vahelt tagasi tsivilisatsiooni naasen, siis muljetan. Mitte, et mu isa elaks kuskil pärapõrgus, kuhu internet ei levi ja toitu valmistatakse peeru valgel küünlaleegi peal, vaid lihtsalt tavaliselt on maal kõike muud põnevat teha, nii et isegi parima tahtmise juures poleks mul aega olnud rüperaali poole kiigata. Ja olgem ausad, peale värskes õhus möllamist, on blogimine küll viimane asi, millele ma viitsiks ja jaksaks mõelda.

Kõik, kes on vähegi praamiga Saaremaale kruiisinud, teavad, et esmalt maabutakse Kuivastu sadamas, mis teadagi asub pisikesel Muhu saarel, mis on nii äraütlemata armas ja hubane paigake. Oma esimese, kohustusliku peatuse tegimegi Muhu toidupoe juures, kust ostsime värsket ahjusooja leiba ja soolakristallidega Saaremaa võid, mida hakkasime pikemalt mõtlemata nosima. Kui esimene nälg kustutatud, kimasime edasi Kärla suunas.

1. päeval mina suurt midagi ei teinud. Istusin niisama kiigel, nautisin hilissuve päikesepaistet ja kujutlesin, mismoodi taamal vuliseb purskkaev. Kuigi see, mis päriselt vulises, polnud teps mitte purskkaev, vaid kõigest tiiki paigaldatud veefilter, mis hoiab tiigi puhtana ja väldib vee hapuks minemist. Vahepeal mängisin Mariakesega, kes on mu pisike poolõde, sõnamängu.. tagasihoidlikud kolm tundi. Ja kui Mariake muutus liiga lärmakaks, siis tegin ettepaneku mängida mängu „kes suudab kõige kauem vakka olla, see on võitja“. Tänks, Kiku, et oled mulle oma lapsemeelsuses kõiksugu toredusi õpetanud. Kulus marjaks ära.

2. Päeval vurasime juba hommikul naabertallu õunamahla tegema.  Ma vast ei hakka detailidesse laskuma, et mismoodi see mahlategu välja nägi, aga ütleme nii, et olime igati produktiivsed. Saime umbes 120l õunamahla, millest 2/3 läks vaatidesse villimisele, 10 liitrit toormahla sain ma endale koju kaasa ja Joosep leidis, et ma olen pehmelt öeldes peast soe, kui kavatsen paari päevaga kõik selle toormahla endale sisse kärutada. Ma esiti ei saanud aru, et milles probleem, see ju puhas vitamiin. Aga peale pisukest mõtlemist ja vaagimist, otsustasin siiski osa mahlast kuumutada ja klaaspudelitesse valada.

Seenel sai ka käidud. Tähendab, mina ei käinud, ma olen küll igakülgselt andekas, aga operaator Kõpsina jääb seeneriik mul siiski vallutamata. Meie Mariaga olime hoopis puhastus- ja sorteerimismeeskonnas. Kupakad ühte kaussi, puravikud teise ja kukekad kolmandasse kaussi. Ja nüüd on mul sügavkülmutuses korralik seenevaru, millest hääd ja paremat kokata: seenesoust, seene-sibulapirukas, seenepitsa, seenepasta, seene-panini jne.

Ühesõnaga, igas mõttes oli ütlemata tore aeg ja vahelduseks oli mõnus nelja betoonseina vahelt nina päris loodusrüppe pista. Ja ma olen enda üle ütlemata uhke, sest esimest korda elus olen ma talveks kõiksugu asju sisse teinud:

  • 7l maasikamoosi, millest 2,5l on toormoosina sügavkülmas.
  • 6 purki alõdžamoosi. Mul pole helekollast aimugi, et mis maitsega see moos võiks olla.. osad väidavad, et paljalt on liialt vänge, aga noh, eks näis.

*Ehh, ma just teabeldasin ja sain teada, et mingil moosilaadal valiti rahva lemmikuks just alõdža-astelpaju-kibuvitsamoos. Noh, peaaegu, mul on moosist ainult astelpaju ja kibuvits puudu, muig.


  • Piparmünt korjatud ja kuivatatud, osa panin ka värskena sügavkülma.
  • Esimest korda elus panin külmasalve ka posu pihlakaid. Talvel hea koos piparmündiga smuuti sisse peoga pista.
  • Kuuseriisikad kupatatud ja purgis, puravikud ja kukekad võiga praetud ja sügavkülmas.

Aga olgu, kell on juba öö ja ma pean veel abivahendite ISO-koodid üles kirjutama, sest homme hommikul lähen gripivaktsiini saama ja siis saan ühtlasi ka koodid pereõele ära anda, et saaksin tõendi, mille alusel saan endale uusi pimeda abivahendeid tellida. Ja seda kõike ikka selleks, et mu pimeda eluke oleks veelgi lihtsam ja iseseisvam. 
Raporteeritud.

Janet silmini solgipanges :D
Tegelikult oli tegu kõige lihtlabasema biojäätmega: kartulikoored,
õunasüdamikud, banaanikoored jms. Ja poobik lihtsalt käis ja
revideeris seda pange pidevalt, rätik tõmmati hammastega ära ja kaas
nügiti koonuga maha.

CONVERSATION

0 kommentaari:

Postita kommentaar

Back
to top