Kuna täna käis Tallinnast sõbrants külas, siis mõtlesime, et võiks minna kuskile istuma ja pläkutada niisama oma vahepealsetest juhtumistest (kuna ta kihlus...nii, et oli millest rääkida). Olgu siis juba etteruttavalt öeldud, et sõbranne oli ka siis pime. Kui talle bussikasse vastu läksin, siis pidime enne plaani paika panema, et kuhu minna. Sest, meie pimedad, ei jookse arulagedalt mööda linna ringi ega potsata käigupealt kuskile maha. Kõik käib enamasti väga kindla plaani järgi. Step 1- valitakse sihtkoht, step 2- peilitakse välja kõige sobivam marsruut (olgu või pikema ringiga, aga kui pikemal marsruudil on rohkem maamärke, siis see ka valitakse), step 3- hakatakse liikuma ja loodetakse, et jõutakse õigesse kohta pärale. Meie valisime istumiskohaks Kapriisi, sest meie soov oli, et saaks ilusa ilmaga väliterassil istuda. Step 3 ei toiminud, kuna me ei jõudnud Kapriisi kohale :D Kuid ma ei kurvasta sellepärast mitte üks raas, sest täiesti juhuslikult leidsime sellise oivalise koha nagu Cafe Truffe.

Tegelikult läksin ma terassile sellepärast, et leida inimene, kellelt uurida, et mis restoga on tegemist. Esimene laudkond ei reageerinud minu küsimise peale...ma ei tea...võib-olla olid nad muukeelsed. Kuid hetk hiljem astus juurde noormees ja küsis kas saab meid kuidagi aidata. Ma kohe küsisin vastu, et kas töötab siin ja selgus, et tegu ongi kelneriga. Kohe lasin küsimustetulva valla: mis selle koha nimi on? mida te süüa pakute? kas saate meid juhatada lauda? kas loeksite menüü ette? kas saaksite palun uuesti algusest peale lugeda? kas saaksite palun mulle uue noa tuua, kuna pillasin enda oma maha? :D

Ühesõnaga ma pole vist ealeski nii super headm lahket, kannatlikku, viisakat ja rõõmsatujulist kelnerit kohanud. Ta oleks nagu koolituse saanud, et kuidas pimedaid teenindada. Ütles, kui tuli laua juurde, valas meile klaasi vett juurde, mitte kordagi ei unustanud meie lauda, soovis häid maitseelamusi, uuris kas jäime oma valikuga rahule jne. Kui ma alles valisin endale meelepärast toitu, küsisin, et mis pähklitega on roas tegu ja noormees läks küsis köögist. Kuigi ma ütlesin, et see pole nii oluline, aga ütles, et see võtab ainult hetke. Lisaks aitas maksmisel kaarditerminali kasutada ja kui me kohe ei soovinud magustoitu, teisel korral ka ei soovinud...alles kolmandal korral siis juba soovisime. Eelroa ja magustoidu vahele jäi tublisti umbes pool tundi ja kordagi ei oldud sellise olekuga, et kaua te kükitate siin, midagi ei telli ja millal ükskord ära otsustate ja isegi, kui arve oli juba makstud, siis istusime veel üle poole tunni ja kõik oli täiesti okei. Kelner veel kirjeldas kõigsugu keerukaid magustoite, arvestades, et kõik ei ole spetsialistid magusamaailmas ega gurmeeteadlased. Lihtsalt nii super! Ahjaa, ja mis eriti minu tähelepanu köitis oli see, et kui me polnud veel jõudnud toolilegi istuda, siis uuris, et kas meie sõbrakesed sooviksid ehk juua ja lausa pakkus erinevaid kausse jne. Lihtsalt super teenindus, imelised toidud ja mõnus atmosfäär! Hinnad on muidugist keskmisest kallimad. Näiteks eelroad olid vahemikus 7 kuni 9 eurtsi. Praade me ei hakanud üldse kuulamagi, kuna eelroad kõlasid nii ahvatlevalt, et valisime juba sealt. Eelroog oli juba mega suur ja oma hinda väärt- ei ole nii, et maksad röögatud hinda ja siis tuuakse taldrik, kuhu on lisatud kaks kastmetriibu, kolm marja ja üks kurgiviil.. Magustoiduks võtsin mingisuguse keeruka nimega delikatessi, et jään nime võlgu. See oli kuidagi nii tehtud, et kohupiim, jäätis ja vahukoor olid kõik vahtu aetud, ühtlaseks kokku segatud, siis kindla vormiga taldrikule asetatud ja kaetud ümbertringi rohkete aiamaasikatega...nämmmaaa! :)

Sorry, et see postitus sai nüüd selline, et kõik on segamini nagu pudru ja kapsad. Natuke räägin algusest, siis lõpust, siis jälle algusest, vahepeal niisama kommentaare vahele jmt. Lihtsalt need värsked emotsioonid ja kirjutasin nagu torust tuli- kontrollimatult.

Nende kodukalt leidsin menüü ja mina sõin järgmiseid toite:

1.