Kui arvate, et see on mingi minu uus hobi või uueaja moodne pimedate piinamisvõte, siis ei kumbakit. Ma julgesin lihtsalt eile FB blogilehel ainult iitsatada, et mu sõrmed sügelevad millestki blogida ja tunnike hiljem jõudis karma mulle külla ja hammustas mind persest.
Jutt lühike: arvuti hakkas vihisema ja krudisema, sisse ja välja lülitama ja lõpuks panigi pillid kotti ja jäi vakka. Ma hea ja hoolitseva omanikuna ei hakanud vaest rüperaali peksma, vaid lasin hädalisel puhata, et paar tundi hiljem uuesti proovida ja proovisingi. Oi, kuidas proovisin.

Nii kui ma läppari adapteri vooluvõrku ära ühendasin, käis selline laks, et jommaijoo. Terve korter jäi hetkega vaikseks ja pimedaks ning minu hingitsev rüperaal teatas viisakalt, et ei soovi enam töötada ja heitis hinge. Puhka rahus, mu Lenovo!

Karma muidugi mügistas mulle oma kurja naeru ja oli enesega väga rahulolev. 

Tjah, aga vaatame kogu loo positiivset külge ka. Vähemalt enam mu sõrmed ei sügele, ripuvad täitsa rahulikult nagu lehmanisad peale lüpsi. Oeh, see pole isegi mitte lüps, vaid puhapaljas imemine. Aga davaika, ma lähen nüüd ja amputeerin oma käed, et mul enam ei tuleks sellist suurepärast ideed hakata telefoniga tippima.