"A mis mul viga on? Mul on käed ja jalad, mis toimivad. Mul on silmad, mis näevad. Mul on kõrvad, mis kuulevad. Ma ärkan igal hommikul üles, hakkan tegutsema ja olen rõõmus uue päeva üle. Aga mis mul viga on? MIS. SUL. VIGA. ON?", just selliste sõnadega alustas minu hea sõber Piret Aus, Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse õppejõud, oma ettekannet Karksi-Nuia kultuurikonverentsil. Kui eelmiste ettekannete ajal kostus saalist suminat, naeru, haigutusi, siis ühtäkki saalis olnud külalised muutusid tõsiseks ja mõtlikuks, olid pisut ehk isegi segaduses, et mis mõttes? Miks selline küsimus? Jah, pole ka üllatav, sest tihtipeale me ei mõtle nendele asjadele, mis on meie jaoks nii iseenesestmõistetavad ja lihtsasti kättesaadavad. Piret tegi teadlikult sellise sissejuhatuse, viidates erivajadusega inimeste ligipääsetavuse kitsaskohtadele või oleks õigem öelda – ligipääsmatust olukorrast kultuurile. Peagi kuulas kogu saal haudvaikuses, sest keegi ei osanud oodata, et keegi neile sellise kivi kapsaaeda veeretab.

Me ei mõtle sellele, kas ja kuidas liikumispuudega inimene pääseb hoonesse, kus puudub kaldtee või mis edasi saab, kui nägemispuudega inimene jõuab soovitud sihtkohta. Kõik on oodatud. Aga kas päriselt ka on? Kas päriselt on ka ratastoolis inimene oodatud kunstinäitusele, mis paikneb II-korrusel, aga lift on paraku nii kitsuke, et saatja koos ratastoolis oleva inimesega ei mahu lifti, nii nagu juhtus Mellaga. Teate varvaskunstnik Mellat? See tubli ja hakkaja mees, kes suudab ainult oma paari varvast liigutada. Mellal on uhke elektriline ratastool ja kui lifti sisenes, siis saatja enam järgi ei mahtunud, lifti uksed sulgusid ja saatja jäi liftist välja. Mõtlete, et no mis seal ikka, saab ju ükshaaval ka korrus kõrgemale sõita, eksole. Aga nagu ma juba eespool mainisin, siis Mella saab ainult paari varvast liigutada. Seega nupu vajutamine on antud olukorras ilmvõimatu. Õnneks on liftil väljaspool ka nupud ja tänu oma saatjale pääses Mella siiski uuesti vabadusse. Aga noh, paraku tollel kunstinäitusel jäigi neil tookord käimata, sest polnud paraku kedagi, kes vajutaks liftis sees olles Mella eest nuppu…

Pimedad ja vaegnägijad soovivad ka kultuuri ja kunsti nautida. Tahaks ka teatris, kinos, muuseumites ja kunstinäitustel käia. Paljud küsivad, et miks? Nende jaoks on selline soov mõistmatu, sest mida see pime ronib sellistesse kohtadesse, kus enamus on visuaalile üles ehitatud. Mida me otsime sealt? Aga teate, see vastus on lihtsam kui arvata oskate. Loomulikult ei lähe me sinna silmailu otsima või võrratuid taljeseid ja värvigammasid nautima. Ei. Aga kas olete mõelnud, kui palju või mil määral annab kirjeldus ja kompamine pimedale mentaalselt juurde. Me saame samamoodi elamuse. Jah, mitte sellise, mille saaksime nägijana, aga see on siiski elamus, mis avardab kujutlusvõimet. Aga loomulikult ainult siis, kui need muudetaks ligipääsetavaks.

Üks põhiloosungeid kultuuris on – kultuur kõigile! Aga kui me seda ütleme, siis kas me päriselt ka mõtleme, et kõigile?! Nagu kõigile? Vaevalt. Aga vbla tuleks mõeldagi laiemalt ja veidike oma mätta otsast ja raamidest kaugemale. Just see oligi meie ettekande sõnum. Piret esines super hästi. Aitäh ja kniks, armas sõber, et oled võtnud selle üheks oma südameasjaks! :)