Kolm aastat blogimist ehk minu arvamus blogindusest ja küsimused lugejatele
Asjalood on nüüd sedapsi, et just täna, kolm aastat tagasi, kui ma sellel saatuslikul päeval mainisin Kikule moka otsast, et ma võiksin ka blogima hakata, siis ma ei jõudnud silmagi pilgutada kui Kiku haaras läpaka ja juba regas mulle kontot.
Minu blogimine ei saanud alguse kindlast eesmärgist jõuda kuhugi blogijate nn koorekihti või enimloetud blogide hulka. Ma isegi ei teadnud, et selline asi eksisteerib. Ma sellise noore ja rohelise blogardina arvasin, et kõik toksivad kuskil omaette omas nurgas. Ja et enamus, kes kellegi blogi loeb, on nii-öelda omad joped: sõbrad ja pere. Sekka võib-olla keegi võõras, kes on juhuslikult läbi googeldamise blogisse ära eksinud. Kuid aja jooksul hakkasin vaikselt asjale pihta saamaning mul sai pilt aina selgemaks. Nimelt, ma sain aru, et tegemist on lausa omaette kommuuniga, nagu väikestviisi amatöör ajakirjandus.
Jaajaa, sorry, ma just võrdlesin blogisid ajakirjandusega, sest ega blogijad pole ju õppinud ajakirjanikud. Aga selles minu arvates nende erinevate blogide võlu seisnebki. Nad kirjutavad päris elust nii vahetult ja ehedalt. Vähemalt need, keda mina loen. Ja kuidagi hea tunne on lugeda ja seostada end kirjutajaga. Lugeda kuidas kellegil teisel on ka kraanikauss mustade nõude alla mattunud ning kuidas juba kaks päeva pole mingit viitsimist nendega tegeleda. Või kuidas kellegil on veel selline kass peal, et muud ei jaksagi teha kui ainult diivanil lebada ja urgitseda sokis olevat auku suuremaks või saada hoopis kellegi positiivsest postitusest inspiratsiooni alustada oma elus millegi uue ja põnevaga.No ja muidugi rääkimata nendest postitustest, kus inimesed jagavad oma isiklikke kogemusi reiside, toodete, toitude või kodu ehituse / remondi / sisustuse kohta. Jaa, nõustun, et nii mõnigi postitus võib olla kinni makstud ehk sponsoreeritud, aga minu arvates on need arvustused ikkagi iga kell ausamad kui reklaamipauside ajal telkust tulev reklaam, kus portselansileda näonahaga särasilmne modell naeratades räägib ette söödetud teksti, kes pole ilmselt seda toodet isegi proovinudki.
Kuna ma ise olen eluline blogi, siis ühtlasi loen ka neid kõige enam, kuna neis on kõike. Natuke saan piiluda kellegi suhtedraamadesse, köögitoimkonda, laste kasvatamisse. Natuke saan kuulda teistmoodi arvamust, lugeda mõnd tootearvustust või avastada sootuks uus toode jne. Mulle selline veidi kandiline ja toores blogindus meeldib väga. Kirjutad hingest ja südamest ning ei lihvi ülemäära palju oma tekste. Selline ehedus ja igapäevaste juhtumiste jagamine tekitab ühtekuuluvustunnet blogijaga ja see ongi see, mis toob blogisse tagasi. See on mõnus ajaviide ja tore on lugeda ilustamata argistest tegemistest ja juhtumistest. Kuulda kellegi arvamust mingisuguse aktuaalse teema kohta, kus saad tunda äratundmisrõõmu, et oi näe, ma arvan sellest või tollest asjast täpselt samamoodi. Või leiad teemale hoopis kardinaalselt teise vaatenurga, mis paneb asjad võib-olla pisut teise valgusesse.See kõik on maru põnev.
Ma alles hiljuti lugesin Delfist kellegi anonüümset kommentaari selle kohta, et küll need blogijad on kõik ikka ühed mõttetud inimesed, kes veremaik suus üritavad olla popid blogid ja keda üldse huvitab nende igapäeva elu. Jaa ainult peast haiged inimesed kirjutavad nii avalikult oma elust ja olust. Ma lugesin antud kommentaari ja esimese asjana mõtlesin, et huvitav kui antud kodanik ei loe blogisid, sest intelligentsed ja oma aega väärtustavad inimesed ei kuluta ju ometigi sellise rämpsu peale oma väärtuslikku aega, et kust ta siis nii täpselt teab kui detailselt keegi oma elu avalikkuse ette laiali laotab? Mnjaa, selline küsimus mul tõepoolest tekkis. Kuid see polnud ainus küsimus. Veel tahtsin ma teada, et miks inimesed arvavad, et blogijad punnitavad oma blogipidamisega nii, et veremaik suus? Ja kui nüüd tõele au anda, siis see veremaigu kommentaar käis konkreetselt just minu pihta, kuna see oli selle Grete ja minu uudisnupukese all ja kasutatud oli sõnapaari "puudega inimene". Aga mis see kellegi teise asi on, miks ma veremaik suus blogi punnitan, äkki mulle meeldib veremaik suus punnitada. Miks inimesed kõiksugu raudmeestevõistlustel osalevad ja krambitades üle finishijoone roomavad? Kõike ei peagi siin elus mõistma, pole vaja oma peakest selliste asjadega vaevata. Sellise väite puhul jääb mulje nagu me kõik oleksime mingi kari masohhiste, kellele lihtsalt meeldib end hobikorras iga õhtu läpakaga pähe taguda, et saaks ometigi midagigi kirja. Ning kui ei lähe õnneks, siis tõmbume looteasendisse ja nutame end magama.
Kas tegelt ka inimesed arvavad, et blogijad teevad seda kõike sunniviisiliselt või tasuta asjade pärast? Kas ei ole kordagi tekkinud mõtet, et aga võib-olla inimesele lihtsalt meeldib kirjutada? Siin võib muidugi igaüks tulla ja öelda, et kuule, ole kena ja ära rohkem kirjuta. Nagu mulle siin üks väga "heatahtlik" inimene kevadel ütles, et ma olen kirjaoskamatu... Aga no pliis, ära siis loe, eksole. Las ma va kirjaoskamatu üksi kirjutan siis enda tarbeks. Äkki ma siis ühel kenal päeval pole enam nii kirjaoskamatu, harjutamine pidavat ju meistriks tegema.
No ja üldiselt ma kirjutan ikka ennekõike iseenda jaoks. See, et mul olete teie, on vaid boonuseks. Te olete mul siin nagu väike sõpruskond, kellele on tore oma tegemistest pajatada. Ja seni kuniks mul on kasvõi üks lugeja, siis ma jätkan kirjutamist. Mulle lihtsalt meeldib, sest tore on, ning minu arvates võiks sellest juba piisata. Kui sa üritad saviplönnist mingisugust keraamikat välja voolida, siis ma ei tule ju sinu kõrvale inisema, et kuule, vaata mis käkerdisi sa siin toodad, paki parem heaga oma savi kokku ja nägemist. Aga ega alguses ei peagi oskama, aga vot sihikindlus viib eesmärgini ning lõpuks tead ehitad oma saviplönnist veel uue Zimbabwe valmiski.
Kuid nagu ma juba postituse alguses mainisin, siis just täna sai minu blogipesake kolme aastaseks. Ja kui võrrelda minu lugejate arvu algusajaga, mil mul oli päevas kõigest 20-30 vaatamist, siis minu praegused numbrid tunduvad kohati lausa uskumatud. Ma toona jälgisin puhtalt uudishimust iga päev neid lehe külastusi ja siis vaikselt endamisi lootsin, et oh, küll oleks tore kui täna tuleks ikka 30 vaatamist täis. Haha, väike statistik. Seda kõike on hetkel nii naljakas siia kirjutada, sest noh, nüüdseks on päevaseid lehekülastusi ikka tuhandeid. Eneselegi märkamata hakkas lihtsalt ühel hetkel mu blogi kasvama. Eriti vist tänu minu pimedusele, sest pime blogija tekitas inimestes mitmeid küsimusi: et kui pime ma ikka olen, kuidas ma blogida saan kui ma mitte midagi ei näe ja kuidas ma teisi blogisid loen, kas ma olen sünnistsaati pime või juhtus mingi õnnetus jne. Igatahes on mul tohutult hea meel teie kõigi üle, kes te käite ikka ja jälle mu blogi lugemas. Ja kuna ma näen iga päev, kui palju teid siin käib, siis mõtlesin, et mis oleks kui teeks väikese inventuuri ja küsiksin nüüd teilt ka mõned küsimused. Ja KÕIK vastavad. Keegi ei viili.
Eiei, tegelt kõik on ikka vabatahtlikuse printsiibil. Aga lihtsalt teadke, et mul oleks ülimalt hea meel, kui leiaksite need kaks minutit ja vastaksite nendele järgmistele küsimustele.
1. Kas oled püsilugeja või kui tihti satud siia blogisse? Või kui sattusid täna esimest korda, siis kas plaanid lugema jääda?
2. Millal ja kust kaudu minu blogi avastasid?
3. Milliseid postitusi kõige enam ootad ja mis kohe üldse ei kõneta? Mida võiksin muuta, parandada?
4. Kust kaudu mu blogil silma peal hoiad?
5. Pole kohustuslik, aga räägi natuke endast: vanus, sugu, elukoht )ma ei mõtle siinkohal täpset postiaadressi, täitsa piisab maakonnast). Ja ma luban käsi südamel, et see jääb ainult meie kahe vahele, haha.
No ja ega mul rohkem küsimusi polegi... Kuuenda punktina võid lihtsalt seda kirjutada, mida sülg suhu toob, ühesõnaga kiita, laita, südant puistata, rõõmu jagada vms.
Aga olgu, ma viskan end nüüd natsaks diivanile külili, sest pea lõhub. Tsau-pakaa!
Minu blogimine ei saanud alguse kindlast eesmärgist jõuda kuhugi blogijate nn koorekihti või enimloetud blogide hulka. Ma isegi ei teadnud, et selline asi eksisteerib. Ma sellise noore ja rohelise blogardina arvasin, et kõik toksivad kuskil omaette omas nurgas. Ja et enamus, kes kellegi blogi loeb, on nii-öelda omad joped: sõbrad ja pere. Sekka võib-olla keegi võõras, kes on juhuslikult läbi googeldamise blogisse ära eksinud. Kuid aja jooksul hakkasin vaikselt asjale pihta saamaning mul sai pilt aina selgemaks. Nimelt, ma sain aru, et tegemist on lausa omaette kommuuniga, nagu väikestviisi amatöör ajakirjandus.
Jaajaa, sorry, ma just võrdlesin blogisid ajakirjandusega, sest ega blogijad pole ju õppinud ajakirjanikud. Aga selles minu arvates nende erinevate blogide võlu seisnebki. Nad kirjutavad päris elust nii vahetult ja ehedalt. Vähemalt need, keda mina loen. Ja kuidagi hea tunne on lugeda ja seostada end kirjutajaga. Lugeda kuidas kellegil teisel on ka kraanikauss mustade nõude alla mattunud ning kuidas juba kaks päeva pole mingit viitsimist nendega tegeleda. Või kuidas kellegil on veel selline kass peal, et muud ei jaksagi teha kui ainult diivanil lebada ja urgitseda sokis olevat auku suuremaks või saada hoopis kellegi positiivsest postitusest inspiratsiooni alustada oma elus millegi uue ja põnevaga.No ja muidugi rääkimata nendest postitustest, kus inimesed jagavad oma isiklikke kogemusi reiside, toodete, toitude või kodu ehituse / remondi / sisustuse kohta. Jaa, nõustun, et nii mõnigi postitus võib olla kinni makstud ehk sponsoreeritud, aga minu arvates on need arvustused ikkagi iga kell ausamad kui reklaamipauside ajal telkust tulev reklaam, kus portselansileda näonahaga särasilmne modell naeratades räägib ette söödetud teksti, kes pole ilmselt seda toodet isegi proovinudki.
Kuna ma ise olen eluline blogi, siis ühtlasi loen ka neid kõige enam, kuna neis on kõike. Natuke saan piiluda kellegi suhtedraamadesse, köögitoimkonda, laste kasvatamisse. Natuke saan kuulda teistmoodi arvamust, lugeda mõnd tootearvustust või avastada sootuks uus toode jne. Mulle selline veidi kandiline ja toores blogindus meeldib väga. Kirjutad hingest ja südamest ning ei lihvi ülemäära palju oma tekste. Selline ehedus ja igapäevaste juhtumiste jagamine tekitab ühtekuuluvustunnet blogijaga ja see ongi see, mis toob blogisse tagasi. See on mõnus ajaviide ja tore on lugeda ilustamata argistest tegemistest ja juhtumistest. Kuulda kellegi arvamust mingisuguse aktuaalse teema kohta, kus saad tunda äratundmisrõõmu, et oi näe, ma arvan sellest või tollest asjast täpselt samamoodi. Või leiad teemale hoopis kardinaalselt teise vaatenurga, mis paneb asjad võib-olla pisut teise valgusesse.See kõik on maru põnev.
Ma alles hiljuti lugesin Delfist kellegi anonüümset kommentaari selle kohta, et küll need blogijad on kõik ikka ühed mõttetud inimesed, kes veremaik suus üritavad olla popid blogid ja keda üldse huvitab nende igapäeva elu. Jaa ainult peast haiged inimesed kirjutavad nii avalikult oma elust ja olust. Ma lugesin antud kommentaari ja esimese asjana mõtlesin, et huvitav kui antud kodanik ei loe blogisid, sest intelligentsed ja oma aega väärtustavad inimesed ei kuluta ju ometigi sellise rämpsu peale oma väärtuslikku aega, et kust ta siis nii täpselt teab kui detailselt keegi oma elu avalikkuse ette laiali laotab? Mnjaa, selline küsimus mul tõepoolest tekkis. Kuid see polnud ainus küsimus. Veel tahtsin ma teada, et miks inimesed arvavad, et blogijad punnitavad oma blogipidamisega nii, et veremaik suus? Ja kui nüüd tõele au anda, siis see veremaigu kommentaar käis konkreetselt just minu pihta, kuna see oli selle Grete ja minu uudisnupukese all ja kasutatud oli sõnapaari "puudega inimene". Aga mis see kellegi teise asi on, miks ma veremaik suus blogi punnitan, äkki mulle meeldib veremaik suus punnitada. Miks inimesed kõiksugu raudmeestevõistlustel osalevad ja krambitades üle finishijoone roomavad? Kõike ei peagi siin elus mõistma, pole vaja oma peakest selliste asjadega vaevata. Sellise väite puhul jääb mulje nagu me kõik oleksime mingi kari masohhiste, kellele lihtsalt meeldib end hobikorras iga õhtu läpakaga pähe taguda, et saaks ometigi midagigi kirja. Ning kui ei lähe õnneks, siis tõmbume looteasendisse ja nutame end magama.
Kas tegelt ka inimesed arvavad, et blogijad teevad seda kõike sunniviisiliselt või tasuta asjade pärast? Kas ei ole kordagi tekkinud mõtet, et aga võib-olla inimesele lihtsalt meeldib kirjutada? Siin võib muidugi igaüks tulla ja öelda, et kuule, ole kena ja ära rohkem kirjuta. Nagu mulle siin üks väga "heatahtlik" inimene kevadel ütles, et ma olen kirjaoskamatu... Aga no pliis, ära siis loe, eksole. Las ma va kirjaoskamatu üksi kirjutan siis enda tarbeks. Äkki ma siis ühel kenal päeval pole enam nii kirjaoskamatu, harjutamine pidavat ju meistriks tegema.
No ja üldiselt ma kirjutan ikka ennekõike iseenda jaoks. See, et mul olete teie, on vaid boonuseks. Te olete mul siin nagu väike sõpruskond, kellele on tore oma tegemistest pajatada. Ja seni kuniks mul on kasvõi üks lugeja, siis ma jätkan kirjutamist. Mulle lihtsalt meeldib, sest tore on, ning minu arvates võiks sellest juba piisata. Kui sa üritad saviplönnist mingisugust keraamikat välja voolida, siis ma ei tule ju sinu kõrvale inisema, et kuule, vaata mis käkerdisi sa siin toodad, paki parem heaga oma savi kokku ja nägemist. Aga ega alguses ei peagi oskama, aga vot sihikindlus viib eesmärgini ning lõpuks tead ehitad oma saviplönnist veel uue Zimbabwe valmiski.
Kuid nagu ma juba postituse alguses mainisin, siis just täna sai minu blogipesake kolme aastaseks. Ja kui võrrelda minu lugejate arvu algusajaga, mil mul oli päevas kõigest 20-30 vaatamist, siis minu praegused numbrid tunduvad kohati lausa uskumatud. Ma toona jälgisin puhtalt uudishimust iga päev neid lehe külastusi ja siis vaikselt endamisi lootsin, et oh, küll oleks tore kui täna tuleks ikka 30 vaatamist täis. Haha, väike statistik. Seda kõike on hetkel nii naljakas siia kirjutada, sest noh, nüüdseks on päevaseid lehekülastusi ikka tuhandeid. Eneselegi märkamata hakkas lihtsalt ühel hetkel mu blogi kasvama. Eriti vist tänu minu pimedusele, sest pime blogija tekitas inimestes mitmeid küsimusi: et kui pime ma ikka olen, kuidas ma blogida saan kui ma mitte midagi ei näe ja kuidas ma teisi blogisid loen, kas ma olen sünnistsaati pime või juhtus mingi õnnetus jne. Igatahes on mul tohutult hea meel teie kõigi üle, kes te käite ikka ja jälle mu blogi lugemas. Ja kuna ma näen iga päev, kui palju teid siin käib, siis mõtlesin, et mis oleks kui teeks väikese inventuuri ja küsiksin nüüd teilt ka mõned küsimused. Ja KÕIK vastavad. Keegi ei viili.
Eiei, tegelt kõik on ikka vabatahtlikuse printsiibil. Aga lihtsalt teadke, et mul oleks ülimalt hea meel, kui leiaksite need kaks minutit ja vastaksite nendele järgmistele küsimustele.
1. Kas oled püsilugeja või kui tihti satud siia blogisse? Või kui sattusid täna esimest korda, siis kas plaanid lugema jääda?
2. Millal ja kust kaudu minu blogi avastasid?
3. Milliseid postitusi kõige enam ootad ja mis kohe üldse ei kõneta? Mida võiksin muuta, parandada?
4. Kust kaudu mu blogil silma peal hoiad?
5. Pole kohustuslik, aga räägi natuke endast: vanus, sugu, elukoht )ma ei mõtle siinkohal täpset postiaadressi, täitsa piisab maakonnast). Ja ma luban käsi südamel, et see jääb ainult meie kahe vahele, haha.
No ja ega mul rohkem küsimusi polegi... Kuuenda punktina võid lihtsalt seda kirjutada, mida sülg suhu toob, ühesõnaga kiita, laita, südant puistata, rõõmu jagada vms.
Aga olgu, ma viskan end nüüd natsaks diivanile külili, sest pea lõhub. Tsau-pakaa!
