Eile oli imeline päev, aga enne, kui ma jagan oma emotsioone ja nostalgiat seoses eilsete pulmade ja lapsepõlveradadel käimisest, jagaksin ma hoopiski oma õnnetuse tagajärgi. Eile hilisõhtul, kui koju jõudsime ja hakkasime Joosepiga magama sättima, siis uurisin, kas tahab minu põletushaava ja ville ka näha. Nojah, selline veidi tavatu asi, mida teisele enne und pakkuda, eksole. Aga no me tegelikult olemegi Joosepiga sellised tüübid, kes üksteise haave uudistavad. Või õigemini mina seda küll vabatahtlikusekorras ei tee, aga kui Joosep saab endale mingi ränga haava, siis soovib, et mina ka tutvuksin sellega. Tavaliselt peab ta mind selleks kaks päeva mööda korterit taga ajama, aga kui lõpuks mu kätte saab ja vägisi sunnib oma haava näppima,siis ma natuke öögin ja kisendan. Eile ma aga lihtsalt oletasin, et ta võiks tahta näha mu haava, kuna Joosepile läheb üldjuhul vägagi korda see, et mismoodi minu haavakesed paranevad. Lihtsalt tavaliselt diabeetikutel kipuvad kõiksugu haavad ja põletikud kauem ja vaevalisemalt paranema ning seega ta tunneb alati muret, et kuidas, kas ja mis olukorras mu haavakesed on. No ja kuna vahetult peale õnnetust pidi Joosep suvepäevadele sõitma ja kui eile koju naases, siis põrutasime suhteliselt kohe edasi Läänemaale, oma armsate sõprade pulma. Seega polnud vahepeal võimalust lähemalt minu haavaga tegeleda. Vaherepliigina pean kohe ära märkima, et see oli üks tõeliselt imeline ja muinasjutuline pulm! Aga no kindlasti teen sellest supertoredast päevast eraldi emotsioonipostituse ka.
Aga rääkides edasi haavast, siis Joosepi reaktsiooni, kui sellist, ei osanud ma tõesti oodata. Kui pluusi üles tõstsin ja tudupüksivärvlit veidi alla tõmbasin, siis Joosepi ehmatusreaktsioon väljendus lausega "Ohsaa kurat!"
Mina ise ju oma põletushaava ei näe ja oletasin, et mul see kergelt punakas ja paar villikest, aga Joosepi sõnul on mul see suisa lillakas, nahk siit-sealt veidi kobrutab ja osaliselt on uus kiht nahka peale tekkinud. Saades teada, et mul on arvatavasti täitsa kohe mingisuguse kindla astme põletus, siis imelikul kombel meenus mulle täna hommikul üles ärgates, et tuleval teisipäeval on mul dermatoloogi juurde aeg kinni pandud, mida ma juba oma pool aastat oodanud olen. Tegelikult panin selle arstiaja endale kinni seoses ühe kahtlase sünnimärgiga intiimpiirkonnas ja mingisuguste laikude pärast, mis mu nahale stressirohkel perioodil tekkisid. Ega ma ei tea, kas heledad laigud ja stress on kuidagi omavahel seotud, aga no eks sellepärast ma dermatoloogi juurde sammud seangi. Sattusin kunagi Briti blogist lugema ühte nahaprobleemiga seotud postitust ja nagu ikka, siis lugejad jagasid ka omi mõtteid ja rääkisid avameelselt kaasa ka oma nahaprobleemidest ja muredest ning ühe lugeja kommentaar jäi mulle silma. Kuna ma hetkel seda postitust üles ei leidnud, siis ei saa kahjuks kopeerida täpset sõnastust, aga kellegil olevat tekkinud valged laigud kehale peale solaariumis käimist. Talle olevat siis välja kirjutatud mingisugune piiritusebaasil retseptiravim, mis valged laigud ära kaotas, kuid aeg ajalt peab end ikka selle piirituselahusega üle tegema, kuna laigud kipuvad tagasi tulema. Kuna paar aastat tagasi oli mul ka kombeks käia peale pikka talve ja enne suve veits solaariumis end päevitamas, et suvepäike hakkaks paremini peale ja et ma oma luigejalgadega kedagi ära ei ehmataks, siis kogu see jutt oli mulle kuidagi väga tuttav. No eks siis loodetavasti teisipäeval, peale arstivisiiti, olen veidi targem, et mis minu sünnimärgist saab, kuidas peaksin oma põletushaava eest hoolitsema ja käituma ning mis nendest laikudest edasi saab- kas peangi elupäevade lõpuni 1x aastas end piiritusevanni siruli viskama?
Kui sellest sünnimärgist natuke rääkida, siis see asub üpriski intiimses piirkonnas ja mina olen selle kohapealt suhteliselt häbelik, et isegi arsti juuresolekul on veidi imelik end poolpaljaks kiskuda. Eriti hull on asi siis, kui tegu on veel meessoost arstiga. Eks ma teen kõik vajaliku ära, mis mulle öeldakse ja palutakse, kuid äärmiselt suure ebamugavustunde ja kohmetuse saatel. Ma ei oska isegi öelda, et miks ma tunnen sellist ebamugavust, sest mõistusega võttes ma saan ju aru, et tegu on meditsiiniasutusega ja ilmselgelt on nad sadu inimesi igast otsast läbi uurinud ja puurinud ning tegu ei ole missivõistlustega, kus hinnatakse pikki siledaid sääri, laulu-, tantsu- ja etlemisoskust ning üleüldist kraatsiat, aga nohjah...
Niih, aga lisan siia lõppu siis pildikese oma põletusest, mis on täna hommikuse seisuga tehtud.