Dialüüsist
Kui nüüd natuke mu dialüüsist rääkida, siis alguses olin ma üpris veendunud, et mina hakkan üle päeviti haiglas hemodialüüsis käima ehk siis pikutan masina all umbes 4-5 tundi ja masin filtreerib kõik mürgised jääkained ja üleliigse vee mu kehast välja. Ent haiglas olles, kui dialüüsiõde Varje käis mulle tutvustamas neid kahte ravimeetotit, siis jõudsin päris kiiresti otsusele, et okei, kodune ehk peritoneaaldialüüs on organismile tunduvalt leebem. Sest nagu dialüüsinõustaja ütles, siis peritoneaaldialüüs on nagu sõiduautoga sõitmine, ent haiglas teostatav hemodialüüs on võrreldav veoki juhtimisega. Pealegi haiglas olev masin on sedavõrd võimas, et teeb neerude eest peaaegu kogu nende töö ära, mis laiaslaastus tähendab seda, et oma neerud kuivavad selle käigus kokku, samas kui peritoneaaldialüüsi ajal neerud panustavad nii kaua edasi kui suudavad ja võimsust on.
Ühtlasi annab PD ka rohkem vabadust. Ma pean end küll rohkem kui üheksaks tunniks masina külge ühendama, aga ülejäänud aja päevast olen ma vaba. Ma muidugist ei väsi end kordamast, et see on inimeseti erinev. Sest kõik sõltub ennekõike ikka sellest, kas teed käsi- ehk kotidialüüsi, kui kange lahusega, palju lahust sisse lastakse, kui palju on varjatud kujul vett kudedes kinni jne. Kui mul poleks Joosepit kõrval, siis peaksin ka mina tegema päevas iga nelja tunni tagant kotidialüüsi, mis tähendab seda, et pean lahuse soojendusplaadile sooja panema, siis ennast ära ühendama ja käsitsi nuppu keerama ja jälgima, millal väljavool lõppeb, siis voolikust ja uuest lahusekotist mullid välja laskma jne. Ühesõnaga ma ei viitsi kogu seda protsessi siia lahti kirjeldada, aga teisisõnu on see palju tüütum.
Masinaga on elu märksa mugavam. Sina ühenda vaid ära ja ülejäänu teeb juba masin ise. Soojendab, mõõdab, pumpab, laseb mullid välja jne. Minul on selline masin nagu Fresenius Sleepsafe ja igaks ööks ühendame masina külge kaks viieliitrist lahusekotti, millest praeguse raviplaani järgi umbes kuus liitrit pumbatakse minust öö jooksul nelja tsükliga läbi. Ehk siis masin laseb esimese tsükli ajal 1400 ml lahust kõhtu, siis kaks tundi hiljem pumbatakse see koos mürkidega välja ja lastakse uus kogus lahust jälle sisse. Ja nii neli korda järjest. Päevaseks ajaks jäetakse liiter lahust kõhtu, mis siis aitab endaga vett ja mürke siduda.
Alguses oli muidugi päris raske olla, eriti esimestel päevadel. Tuterdasin ringi nagu rase part ja voodis, eriti külili olles, sättisin pidevalt endale kõhu alla toeks käterätikurulli. Nüüdseks on kõht järele veninud ja pole üldse raskust tunda.
Naisena tundsin ma siin üks päev muret, et kas ma olen nüüd paks ja kole, aga härra abikaasa väitis pühalikult käsi südamel, et kohe kindlasti pole ma kole ja veel vähem olen ma paks. Lihtsalt natuke kõhust pontsu. Aww.
Aga kogu ettevalmistus protsessist siis lähemalt.
04.02 opereeriti mulle üks voolikusarnane asjandus kõhtu. Kõhu sisse jääb pikem osa, mis kinnitub põieseina taha ning nabast natuke kõrgemalt, paremalt poolt tuleb välja vooliku teine osa, umbes 30 cm pikkune jupp. See pole mingi aiavooliku jämedune kummivolla, vaid ikka selline viisakas silikoonvoolik. Arstid nimetavad seda küll toruks, ent ausalt öeldes meenutab see minu arvates kõike muud kui toru.
Vahel opitakse see voolik isegi kuu-kaks enne kõhtu valmis, et lihtsalt olla valmis, sest ega alati ei pea ootama, et inimesel hakkaks kõige halvem jne. Vahel alustatakse dialüüsiga ka varem. See on inimeseti väga erinev. Mina näiteks ei saanud arugi, et mul kreatiniin oli vahepeal nii kõrgele roninud, kuid samas tean inimest, kellel väidetavalt sellise näidu juures on nii kohutavalt halb olla, et ei kannata enam üldse olla. Pea valutab vahetpidamata, iiveldab, unehäired ja pole harvad needki korrad, kus inimene satub deliiriumisse.
Kui peritoneaaltoru on kenasti kõhus, siis opilt tagasi palatisse naastes tuleb mõne aja möödudes, kui oled narkoosist toibunud, dialüüsiõde, kes laseb esimese liitri lahust sulle kõhtu. Kontrollimaks kas kõik toimib nii nagu peab. See muidugi lastakse kohe uuesti välja tagasi ka, sest seni, kuni õmblused pole kõhul kinni kasvanud, ei alustata dialüüsraviga. Minul oli sellega muidugi üks ehmatav kogemus. Nimelt, kui dialüüsiõde oli esmase loputuse ära teinud, uurisin, kas võin voodist tõusta ja ringi liikuda. Sain vastuseks, et jaa, muidugi, kõik on lubatud. Hetk hiljem vedasingi end siis vetsu. Ent sealt lahkudes tundsin, kuidas mööda mu reisi voolab midagi sooja ja märga. Ehmatus oli suur. Seda muudkui lahmas. Esimese asjana katsusin kätega, et ega see ometigi veri pole. Käsi nuusutades sai kiiresti selgeks, et ei, see ei ole veri. Kuid siiski kooserdasin kähku oma voodini ja vajutasin häirenuppu. Õde kuuldes, et mul lekib, kutsus kiiresti dialüüsiõe, kes siis ühendas mu uuesti trenaažikoti külge. Selgus, et mõnisada milliliitrit lahust oli veel mulle kõhukelmesse jäänud. Kui see viimane vedelik ka välja lasti ja märjad plaastrid kuivade vastu vahetati otsustasin ma natuke tukastada.
Kell 17 toodi palatisse õhtusöök ja kui olin toidukorra lõpetanud ja hakkasin end kapi poole küünitama, asetasin käe enda toestamiseks madratsile ja tundsin, et lina mu tagumiku all on täiesti läbimärg. Ma olin nagu mis asja, mis siin toimub? Vajutasin taas kord häirenuppu ja see kord ei hakatud enam mingite kottidega jamama, vaid mind kärutati voodiga tagasi kirurgiasse. Enne lifti minemist tundis mu raviarst muret, et ega mu kõht ei valuta või midagi. Ei valutanud. Kõrvalt kuulsin neid omavahel veel kõnelemas ja ütlemas, et selline lekkimine on nüüd küll esmakordne.
Kirurgias vaatas valvekirurg mu kõhuõmblused üle, pigistas siit ja pigistas sealt ning siis küsis, kas soovin tuimestust või olen piisavalt vapper, et mõned õmblused üle elada. Ma olin nagu eee, mis mõttes? Kirurg selgitas nii muuseas.. „et noh, teeme paar õmblust niidi ja nõelaga“. Ma keeldusin viisakalt, sest olin enda arvates juba piisavalt vapper olnud.
Sest narkoosist ärkamisel sain samuti ebameeldiva, kui mitte öelda ehmatava, kogemuse osaliseks. Ma nimelt kuulsin, kuidas mind äratati, aga ma ei suutnud päris mitu minutit oma silmi avada või käsi, sõrmi liigutada. Lihtsalt lesisin nagu kalts seal opilaual, hingamistoru kõris, ja püüdsin keskenduda sellele, et suudaks sõrmeotsagi liigutada või midagi mõmiseda. Õnneks mingi hetk avasin eneseteadmata vist silmad, sest hingamistoru tõmmati rauhti välja.
Aga lõpp hea, kõik hea. Sain mõned ilupisted juurde ja 11.02 sain koju, kus pidime Joosepiga mu õmbluste ja lahtise kõhuhaava eest hoolitsema. See tähendab siis seda, et kogu aeg, kui haava puhastame, siis mõlemad peame kandma maski, et vältida bakterite sattumist kõhukelmesse. See maski kandmine kehtib ka dialüüsi tegemise ajal. Selles ruumis, kus dialüüsi teostatakse ei tohi olla koduloomi, taimi, aken peab olema kinni, et poleks õhu liikumist. Sama kehtib ka õhksoojuspumba kohta. Ja muidugi käib ette-taha käte pesemine ja desotamine.
01.03 läksime Joosepiga koos nädalaks haiglasse ja koos sellepärast, et talle õpetati, kuidas mulle dialüüsi teha – nii käsitsi kui ka masinaga, sest iial ei või teada, mis võib juhtuda. Elekter läheb ära, masin vajab tehnilist hooldust, masinlahused ei jõua õigeks ajaks meieni vms.
Selle me rääkisime samuti Joosepiga läbi, et kui hakkan dialüüsi saama, siis tema enam ööseks kodust ära käima ei hakka, sest rutiin on dialüüsi puhul oluline ja vahel võib juhtuda, et masin võib mingi errori ekraanile visata ja mina va pime ei saa puutetundliku ekraaniga ise hakkama, või vajab mingit kinnitust vms. Noh, teate ju küll, tehnika imelised kaasasnähud. Ja olles tänaseks selle masinaga juba 34 ööd koos veetnud, võin öelda, et oleme omavahel täitsa headeks sõpradeks saanud ja kui ma alguses natuke pelgasin, õige pisut, sest mind valdas teadmatus, kuidas selle rutiini, masina ja juhtmetega ära harjun, siis tänaseks on kõik kenasti paika loksunud.
Ühtlasi annab PD ka rohkem vabadust. Ma pean end küll rohkem kui üheksaks tunniks masina külge ühendama, aga ülejäänud aja päevast olen ma vaba. Ma muidugist ei väsi end kordamast, et see on inimeseti erinev. Sest kõik sõltub ennekõike ikka sellest, kas teed käsi- ehk kotidialüüsi, kui kange lahusega, palju lahust sisse lastakse, kui palju on varjatud kujul vett kudedes kinni jne. Kui mul poleks Joosepit kõrval, siis peaksin ka mina tegema päevas iga nelja tunni tagant kotidialüüsi, mis tähendab seda, et pean lahuse soojendusplaadile sooja panema, siis ennast ära ühendama ja käsitsi nuppu keerama ja jälgima, millal väljavool lõppeb, siis voolikust ja uuest lahusekotist mullid välja laskma jne. Ühesõnaga ma ei viitsi kogu seda protsessi siia lahti kirjeldada, aga teisisõnu on see palju tüütum.
Masinaga on elu märksa mugavam. Sina ühenda vaid ära ja ülejäänu teeb juba masin ise. Soojendab, mõõdab, pumpab, laseb mullid välja jne. Minul on selline masin nagu Fresenius Sleepsafe ja igaks ööks ühendame masina külge kaks viieliitrist lahusekotti, millest praeguse raviplaani järgi umbes kuus liitrit pumbatakse minust öö jooksul nelja tsükliga läbi. Ehk siis masin laseb esimese tsükli ajal 1400 ml lahust kõhtu, siis kaks tundi hiljem pumbatakse see koos mürkidega välja ja lastakse uus kogus lahust jälle sisse. Ja nii neli korda järjest. Päevaseks ajaks jäetakse liiter lahust kõhtu, mis siis aitab endaga vett ja mürke siduda.
Alguses oli muidugi päris raske olla, eriti esimestel päevadel. Tuterdasin ringi nagu rase part ja voodis, eriti külili olles, sättisin pidevalt endale kõhu alla toeks käterätikurulli. Nüüdseks on kõht järele veninud ja pole üldse raskust tunda.
Naisena tundsin ma siin üks päev muret, et kas ma olen nüüd paks ja kole, aga härra abikaasa väitis pühalikult käsi südamel, et kohe kindlasti pole ma kole ja veel vähem olen ma paks. Lihtsalt natuke kõhust pontsu. Aww.
Aga kogu ettevalmistus protsessist siis lähemalt.
04.02 opereeriti mulle üks voolikusarnane asjandus kõhtu. Kõhu sisse jääb pikem osa, mis kinnitub põieseina taha ning nabast natuke kõrgemalt, paremalt poolt tuleb välja vooliku teine osa, umbes 30 cm pikkune jupp. See pole mingi aiavooliku jämedune kummivolla, vaid ikka selline viisakas silikoonvoolik. Arstid nimetavad seda küll toruks, ent ausalt öeldes meenutab see minu arvates kõike muud kui toru.
Vahel opitakse see voolik isegi kuu-kaks enne kõhtu valmis, et lihtsalt olla valmis, sest ega alati ei pea ootama, et inimesel hakkaks kõige halvem jne. Vahel alustatakse dialüüsiga ka varem. See on inimeseti väga erinev. Mina näiteks ei saanud arugi, et mul kreatiniin oli vahepeal nii kõrgele roninud, kuid samas tean inimest, kellel väidetavalt sellise näidu juures on nii kohutavalt halb olla, et ei kannata enam üldse olla. Pea valutab vahetpidamata, iiveldab, unehäired ja pole harvad needki korrad, kus inimene satub deliiriumisse.
Kui peritoneaaltoru on kenasti kõhus, siis opilt tagasi palatisse naastes tuleb mõne aja möödudes, kui oled narkoosist toibunud, dialüüsiõde, kes laseb esimese liitri lahust sulle kõhtu. Kontrollimaks kas kõik toimib nii nagu peab. See muidugi lastakse kohe uuesti välja tagasi ka, sest seni, kuni õmblused pole kõhul kinni kasvanud, ei alustata dialüüsraviga. Minul oli sellega muidugi üks ehmatav kogemus. Nimelt, kui dialüüsiõde oli esmase loputuse ära teinud, uurisin, kas võin voodist tõusta ja ringi liikuda. Sain vastuseks, et jaa, muidugi, kõik on lubatud. Hetk hiljem vedasingi end siis vetsu. Ent sealt lahkudes tundsin, kuidas mööda mu reisi voolab midagi sooja ja märga. Ehmatus oli suur. Seda muudkui lahmas. Esimese asjana katsusin kätega, et ega see ometigi veri pole. Käsi nuusutades sai kiiresti selgeks, et ei, see ei ole veri. Kuid siiski kooserdasin kähku oma voodini ja vajutasin häirenuppu. Õde kuuldes, et mul lekib, kutsus kiiresti dialüüsiõe, kes siis ühendas mu uuesti trenaažikoti külge. Selgus, et mõnisada milliliitrit lahust oli veel mulle kõhukelmesse jäänud. Kui see viimane vedelik ka välja lasti ja märjad plaastrid kuivade vastu vahetati otsustasin ma natuke tukastada.
Kell 17 toodi palatisse õhtusöök ja kui olin toidukorra lõpetanud ja hakkasin end kapi poole küünitama, asetasin käe enda toestamiseks madratsile ja tundsin, et lina mu tagumiku all on täiesti läbimärg. Ma olin nagu mis asja, mis siin toimub? Vajutasin taas kord häirenuppu ja see kord ei hakatud enam mingite kottidega jamama, vaid mind kärutati voodiga tagasi kirurgiasse. Enne lifti minemist tundis mu raviarst muret, et ega mu kõht ei valuta või midagi. Ei valutanud. Kõrvalt kuulsin neid omavahel veel kõnelemas ja ütlemas, et selline lekkimine on nüüd küll esmakordne.
Kirurgias vaatas valvekirurg mu kõhuõmblused üle, pigistas siit ja pigistas sealt ning siis küsis, kas soovin tuimestust või olen piisavalt vapper, et mõned õmblused üle elada. Ma olin nagu eee, mis mõttes? Kirurg selgitas nii muuseas.. „et noh, teeme paar õmblust niidi ja nõelaga“. Ma keeldusin viisakalt, sest olin enda arvates juba piisavalt vapper olnud.
Sest narkoosist ärkamisel sain samuti ebameeldiva, kui mitte öelda ehmatava, kogemuse osaliseks. Ma nimelt kuulsin, kuidas mind äratati, aga ma ei suutnud päris mitu minutit oma silmi avada või käsi, sõrmi liigutada. Lihtsalt lesisin nagu kalts seal opilaual, hingamistoru kõris, ja püüdsin keskenduda sellele, et suudaks sõrmeotsagi liigutada või midagi mõmiseda. Õnneks mingi hetk avasin eneseteadmata vist silmad, sest hingamistoru tõmmati rauhti välja.
Aga lõpp hea, kõik hea. Sain mõned ilupisted juurde ja 11.02 sain koju, kus pidime Joosepiga mu õmbluste ja lahtise kõhuhaava eest hoolitsema. See tähendab siis seda, et kogu aeg, kui haava puhastame, siis mõlemad peame kandma maski, et vältida bakterite sattumist kõhukelmesse. See maski kandmine kehtib ka dialüüsi tegemise ajal. Selles ruumis, kus dialüüsi teostatakse ei tohi olla koduloomi, taimi, aken peab olema kinni, et poleks õhu liikumist. Sama kehtib ka õhksoojuspumba kohta. Ja muidugi käib ette-taha käte pesemine ja desotamine.
01.03 läksime Joosepiga koos nädalaks haiglasse ja koos sellepärast, et talle õpetati, kuidas mulle dialüüsi teha – nii käsitsi kui ka masinaga, sest iial ei või teada, mis võib juhtuda. Elekter läheb ära, masin vajab tehnilist hooldust, masinlahused ei jõua õigeks ajaks meieni vms.
Selle me rääkisime samuti Joosepiga läbi, et kui hakkan dialüüsi saama, siis tema enam ööseks kodust ära käima ei hakka, sest rutiin on dialüüsi puhul oluline ja vahel võib juhtuda, et masin võib mingi errori ekraanile visata ja mina va pime ei saa puutetundliku ekraaniga ise hakkama, või vajab mingit kinnitust vms. Noh, teate ju küll, tehnika imelised kaasasnähud. Ja olles tänaseks selle masinaga juba 34 ööd koos veetnud, võin öelda, et oleme omavahel täitsa headeks sõpradeks saanud ja kui ma alguses natuke pelgasin, õige pisut, sest mind valdas teadmatus, kuidas selle rutiini, masina ja juhtmetega ära harjun, siis tänaseks on kõik kenasti paika loksunud.
