See kolimispäev läheneb ikka hirmuäratava kiirusega. Järgmisel nädalal samal ajal pakime juba oma kodinad kokku ja kolime ära Pärnumaale. Mul on kahetised tunded selle kolimisega. Natuke on hirm ka, et kuidas uus elukorraldus olema hakkab ja kuna kolime Eesti väikseimasse linna, siis tiba muretsen, et ega mul seal igav ei hakka. Vahest ihkab ikka hing ju meelelahutust ka ja ma ei mõtle siin koduseid filmi- ja lauamänguõhtuid, vaid pubisid, kino, teatrit, kontserti jmt. Ma olen ikkagist veel noor inimene, mitte mingisugune paikne kännujuurikas. Joosepil ka kahjuks pole veel autojuhilube ja seega ei saa ma talle poole öö pealt hellata ja paluda tal mulle kuskile pärapõrgu järgi tulla. Aga õnneks on mul peaaegu igas linnas sõpru ja ma tahaksin uskuda, et nad nii tuimad kujud ka nüüd ei ole, et laseksid mul lageda taeva all ööbida.

Tartust jään taga igatsema oma ületeenaabrit, kellega käisime koeri jooksutamas. Kikut, keda sai aegajalt piinata ja kiusata ning niisama ringi chillida. Pluss, viimasel ajal on hakatud Tartu tänavatele paigaldama nii palju mummukive, et suisa kahju hakkab, et ma ei saa neid täisväärtuslikult kasutada, mjäu. Ma olen ikka tõsine eit. Peaaegu aasta tagasi ma ulusin, et ma tahan sinna Nõmme korterisse ja ma oleksin so-so happy ja kõik oleks perfeckt ja nüüd...? Nüüd ma lihtsalt masetsen ja kurvastan, sest nii palju häid asju jääb Tartusse maha...isegi need ämblikuvõrgu sarnased tänavad, kuhu ma alguses pidevalt suutsin ära eksida, kuid nüüd on täiega savi, sest mul on peaaegu kõik selge.

Kuid, mis puutub meie uude pessa kolimisse, siis elevust tekitab minus see, et see on päris meie esimene ja ühine kodu, mida hakkame koos sisustama. See kõik on nii põnev ja uus. Nüüd ma saan ohjeldamatult koristada ja mässata ning keegi ei tule mulle seletama, et ma ei tohi sinna või tänna riiulit üles panna või pilti seinale riputada vms. Ja kui juhtubki nii, et ma kogemata lõhun midagi ära, siis on kõik YOLO, sest see oli meie oma varandus. Kui ma selle kolimise üle elan koos asjade kokku- ja lahtipakkimistega, siis esimesed kohad, mida ma uudistama lähen on Nõmme spordihoone ja astun kohe liikmeks ja teen endale kuukaarti. Esimesel õhtul lähen ka kohe koertega männimetsa jalutama. Muig, ma meenutan endale seda kunagist juttu, mida sotsiaalmeedias ohtrasti levitati, kus keegi ameeriklane kiidab, kui ilus ja rahulik põhjamaades on ja näe metskitsed ja oi, kui ilus puhas ja valge lumi ning lõpuks jõudis jutt selleni, et taevast sajab jälle mingit kuradi paska, jälle nühi autolt jääd ja kuradi värdjad kitsed koperdavad sõiduteel ees.

Aga mis puutub meisse, siis nüüdsest oleme pangaorjad ja täpselt minu nimepäeval kirjutatakse korter meie nimele. Mis puutub notarisse, siis kas teie olete kunagi sattunud notari juurde, kes teeb järjepanu täiesti nõdrameelseid ja ennekuulmatuid vigu? Me oleme minemas taaskord Pärnu notari juurde, kelle juurde on mul ka varasemalt asja olnud ja noo, mul ei ole selle notariga häid kogemusi, sest küll oli dokumentidesse märkinud valed nimed (minu perekonnanimi oli kellegi teise nime taha kirjutatud ja minul jällegi kolmanda isiku perekonnanimi). Isikukoodid olid samuti vahetuses ja nüüd aastaid hiljem, kui ema ajas vanaema korteri dokumente, siis oii näe, notar oli aastaarvu valesti märkinud ja sellest tuli taaskord paksu pahandust ja niisama mõttetut jebimist jmt. Mul on siiani küsimus, et mismoodi saab selline inimene notaribüroos töötada ja mille kuradima pärast peavad inimesed talle maksma, kui kliendid hakkavad seal dokumentides vigadeparandusi läbi viima?