Kell on öö, otsapidi juba hommikki ja ma olen reaalselt juba rohkem kui tunnike oma tagumikku diivanil lamedaks istunud ja mõelnud, mõelnud, kuidas oleks kõige paslikum peale niiiiii pikka blogipausi teie ette taas ilmuda... ja kuna öösel kell kolm pole mu aju just maailma geniaalseim, siis otsustasin lihtsalt alustada ja vaadata, kuhu see välja viib. Alustuseks olgu see ära öeldud, et eelmise "sõpruse" postituse alla tulnud kommentaarid lugesin ma kohe läbi kui te kirjutasite, aga kuna mul on blogis mingi kala sees, siis ma ei saa millegipärast oma konto alt teile hetkel vastata. Pean natuke mõtlema ja vaatama, kuidas seda lahendada. Aga kommentaarid olid armsad ja nii mõnigi liigutassüdant ja tõi naeratuse näole.

Kui nüüd aga selle juurde tulla, et vaatame, kuhu see postitus omadega jõuab, siis olen seda kusjuures viimasel ajal nii-öelda minna laskmist endas teadlikult püüdnud kasvatada, et mina – sisemiselt perfeksionist, ei takerduks pidevalt ebaolulistesse detailidesse, ei laseks end tühjast-tähjast segada, mis mind ainult takistab eesmärkide ja unistuste poole püüdlemast. Ma pean silmas seda, et ma õpiksin rohkem oma sisetunnet kuulama ja järgima, et kogu selle virr-varri keskel, kus me elame ja mis meid ümbritseb, ei kaotaks ma oma sihti, unistusi ja südamehäält ära. Ebaolulisteks detailideks pean ma neid asju, mis suures plaanis ei muuda oluliselt midagi ja ei mõjuta ka lõppresultaati.

Ma olen hakanud tegema ka ”kastist välja” otsuseid. Puhtalt selle pinnalt, mida mu sisetunne ütleb mulle. Alguses oli päris raske seda väikest tunnet enda sees usaldada, sest äkki see pole mõistusega kooskõlas, äkki ma selle otsusega astun ämbrisse jne. Kuid siin ma olen ja neid otsuseid ma teen. Minu kõrval olevate inimeste jaoks on see ehk natuke ebamugavam, emotsionaalselt raskem, sest iial ei tea, mis mul järgmiseks pähe turgatab. Ma olen ju alati olnud, juba lapsest saati, pigem tagasihoidlik, ettevaatlik, kaalutlev. Enne kui kuhugi suunas pea laiali punuma pistan, mõõdan ja kaalun, veelkord kaalun, lasen mõtetel settida jne. Mina näiteks lapsena nii naljalt puu otsa ei roninud, sest mis siis kui ma sealt puu otsast alla sajan?

Eks olulistes küsimustes teen ma seda siiani, see lihtsalt on osa minu loomusest, kuid “puu otsa” ronimise küsimused on nüüd palju kaalukamad. Ent kindlasti tuleb vanuse ja kogemustega eneseteadlikust ja julgust rohkem juurde, mistõttu  olen ka julgem otsuseid iseseisvalt vastu võtma, ise vastutama nende eest ja vajadusel ka puu otsa ronima, kontrollides enne muidugi puu seisukorda – milline on tüvi, kas on piisavalt oksi, kust vajadusel haarata või jalakest toetada. Jube vabastav tunne.

Ma tean, kogu see jutt võib nii mõnelegi praegu ootamatult diibilt kõlada, aga selle teadmise ja arusaamani olen ma jõudnud peale siirdamist, kaks ja pool aastat peale siirdamist.

Nüüd võib-olla keegi küsib, et oot, Kai, aga kus see naerusuine ja musta huumorit armastav tüdruk on? Siis teate – olge täitsa rahulikud, see must huumor pole minu elust kuhugi kadunud, ma endiselt naeran väga jaburate asjade peale ja viskan nalja asjade üle, mis võib-olla nii mõnelgi paneks kulmu juuksepiirini kerkima.

Ehk et lapsemeelsus on minus endiselt alles, see jääb minuga kuni viimse hingetõmbeni, no matter what. Lihtsalt sellest peab ka aru saama, et elu on liiga üürike, et lasta sellel lihtsalt mööda voolata. Samas, mõnele sobibki, minule lihtsalt mitte nii väga. Just see mööda voolamine, mitte rahulikult kulgemine, hetkes olemine. Need kaks viimast meeldivad mulle vägagi ning hindan neid hetki kõrgelt. Mul on lihtsalt raske sisemiselt aktsepteerida seda, et ah, õitses meil siin elupeenral üks lilleke, siis närtsis, kuivas ja otsa ta saigi. Oli ilus kuni kestis. Meil kõigil on ju mingi eesmärk, ei?

Mis muidugi ei tähenda, et ma endiselt ei armastaks kodus diivanil vedeleda, pähkleid kahe suu poolega sisse mugida ja Youtubest haide ja orkade rünnakute videosid vaadata (issand ma võiks teile pikalt rääkida, miks te ei peaks ookeanisse ujuma minema või kui nii väga hing ikka kutsub, siis jumala eest – ärge lihtsalt pissige vette). Oot, kuhu ma jäingi… aaa, et ma endiselt hindan kodus pleedi sees lösutamist ja metsas jalutamist, aga mul on vaja teha midagi, mis annaks osa ühiskonnale ka midagi. Tahaks vähemalt loota, et midagigi annab minu eksistents kellelegi.

Mul on missioon, mul on unistused. Ja ei, mitte sellised missioonid, mis Netflixi sarjades tavaliselt halvasti lõppevad. Minul on kaks unistust – ühte on ilmselt võimatu enam (t)eostada, kuigi hinges väike lootus veel õrnalt pakitseb. Teine unistus – see on mul juba osalt tehtud, võtmedki käes. Nüüd veidi vaja veel timmida ja kui kõik valmis saab, siis saan rahulolevalt õhata – ma tegin ära, ma tõesti tegin selle ära!

Tean, väga salapärane, ent uskuge mind, see on midagi suurt. Vähemalt minu jaoks. Ma olen selle nimel teinud väga palju tööd ja osalt on see ka üks põhjus, miks ma kevadel nii ootamatult kauaks ära kadusin, isegi Facebooki blogi lehele ei postitanud – mul lihtsalt polnud töö ja koduelu toimetuste vahel seda vaba aega. Mitte sekunditki, see oleks kõik tulnud mu une arvelt, aga kuna ma magasin niigi vähem kui oleks vaja olnud, siis iga uneminut oli loetud ja kulla hinnaga arvel.

Oh, vaat kus lops, kuhu me välja jõudsime. Ma isegi ei tea, kas see oli õige suund, mille ma kirjutades võtsin, aga näe – süda ütles, et kirjuta mida iganes sa praegu tahad ja kirjutasingi, ilma igasuguse filtrita. Mitte et ma oleksin varasemalt hirmsasti mingeid filtreid oma tekstides kasutanud, aga ma kirjafanatina püüdsin ikka komasid ja sõnade järjekorda jälgida. Hetkel ma seda ei teinud.

Mingi väike karvane tegelane püüab praegugi mu sisemuses pead tõsta ja koputada õlale, et „ou, kuule, tee laused lühemaks, võta komasid kamaluga vähemaks, inimestel on väga raske põimlauseid lugeda“, aga... mis siis. Kui tahate, küll te ära loete, haha. Kui te just hordidena, heinahangud ja tõrvikud käes, ei tule mulle koju ukse taha karjuma, et „võta heaga komasid vähemaks ja tee laused lühemaks“, siis suure tõenäosusega võite edaspidigi tulevikus selliseid postitusi oma feedist leida.

Ja täitsa võimalik, et kuna ma olen nii ebastabiilselt postitanud, siis pole välistatud, et mul polegi enam ühtegi lugejat. Keegi ei viitsi ju sellist blogi jälgida. Kujuta ette – leidsid mingi megalt põneva salapäeviku, no nii megalt huvitavad sissekanded, loed ja loed. Kui uus sissekanne salamisi jälle loetud, siis libistad vaikselt päeviku tagasi madratsi vahele ja jääd järgmist postitust ootama. Vaikselt hiilid, süda kiiremini põksumas, et ohoo, äkki saan täna taas midagi toredat või intrigeerivat lugeda... kuid siis võtad madratsi vahelt päeviku ja – tühjus. Ja nii ka järgmisel päeval, nädalal, kuul... lõpuks enam isegi ei käi nii tihti piilumas, sest lootust enam väga pole ja lõpuks unustad sootuks, et see päevik üldse seal madratsi vahel peidus oli.

Nii et jah, ma katsetan mõnda aega „ma mõistust ei kuula ja panen otse südamest“ kirjutamist, ignoreerides sealjuures komasid. Mitte pahatahtlikusest või ükskõiksusest, aga lihtsalt. Mul on endal sedasi lihtsam. Muidu mu aju ja süda lähevad omavahel õigekeelsuse pärast konflikti. Ja no seda me ju ei taha.

Aga olgu, tõmban hetkel joone alla. Mul mustandites istub tegelikult kaks postitust, kuid enne kui need avaldan, kõpitsen neid natuke ajakohasemaks. Ma isegi ei tea, kas julgen siia lõppu loetelu lisada, mis postitused mul veel kirjutamata on ja mida olen lubanud teiega jagada. Et kas ma hakkan endale seda stressi peale panema? Samas, need on mul kogu aeg kuklas tiksumas – nii et otseselt vahet pole. Ütleme nii, et siirdamispostitused on ju ka endiselt poole peal ja that’s about it.

Ma tegelikult hetkel rohkem ei tahakski reeta, kuna vahepeal on toimunud väga palju asju ja muutusi ning ma tahan need esimese emotsiooni pealt kirja panna, et saaksite mu vahetust emotsioonist osa. Mõni neist lugudest on valusam, mõni jälle lõbusam. Ma tahan, et kui te loete, siis te saategi reaalselt aru, et ongi retsilt valus, hing ongi päriselt katki ja südames on suur tühimik… ja kui juhtub midagi naljakat, siis saate ka sellest vahetult osa, endamisi muiates naerda, sest loodetavasti tekib teil kujutluspilt sellest olukorrast, kus ma olin ja millise korraliku kajaka ma ise oleksin sealsamas tahtnud maha panna, kuid viisakusest hoidsin end tagasi.

Okei, aitab. Juba läks veits lappama. Nagu sai juba öeldud, siis juhtumistest kirjutan juba järgmistes postitustes. See on see, kui oled nii pikalt kõike endasse kogunud ja pole saanud seda välja kirjutada, siis on suts raske oma sõrmi klaviatuuril taltsutada. Puhta lappes teised.

Olgu, kui jõudsid lõppu, siis super aitäh sulle, musid-kallid, roosipuketid ja kommikarbid.

XOXO
Kai aka blogija kui kuuvarjutus

PS. Kui ridade vahed ja taandread, uue lõigu alustamised on lappes, siis andke palun teada. See on teie endi huvides. Mul ekraanilugeja neid ei suuda kirjeldada. Nii et mul pole õrna aimu ka, kuidas see postitus teile visuaalselt kätte jookseb. Kui ta näeb välja nagu salaja „copy-paste“ kokku klopsitud referaat, siis no... elame üle, eks.