Peale mõningast järele mõtlemist otsustasin, et kirjutan avaliku blogipostituse enda kogemusest eluaseme kohandamise taotlusest, sest minu arust on siin midagi nihu. Oleksin südamest väga tänulik, kui viitsiksite selle kolossaalse postituse läbi lugeda ja oma arvamuse sekka öelda.

Aastal 2018 kuulsin vaegnägijast tuttavalt, et puuetega inimeste eluaseme füüsilist kohandamist teostatakse juba ka üleeestiliselt. Ma ise polnud oma vallast selle kohta mitte mingit infot saanud ja alguses mõtlesin, et ju siis meie vallas toda eluaseme kohandamise asja ei pakutagi. Aga siis.. 2019. aasta veebruaris väisasime Joosepiga ühe teise asja pärast vallamaja ja olles juba kohapeal, otsustasin uurida, et kas meie kohalikus vallas pakutakse siis toda kohandamist ja kui jah, siis mida tuleb selleks teha? Ja saingi teada, et näe, täitsa olemas selline projekt.

Koju jõudes ei hakanud ma koheselt taotlust täitma, vaid esmalt otsisin valla kodulehelt selle mitme nii-öelda nurga taha peidetud info ja reeglid üles, mis eluaseme kohandamise projektiga kaasas käivad, et mida kõike peab taotleja teadma, järgima ja tegema.

Möödus mõni kuu ja peale mõningasi arutelusid Joosepiga, kes alul ei tahtnud väga midagi kuulda sellest, et mingid inimesed ronivad trellide ja pahtlilabidatega meie koju, leebus mõne aja möödudes ja ütles, et olgu, on nõus, kuna teab, et see on minu tervise ja ohutuse aspektist vajalik ning tagab mulle parema iseseisvuse.

Mul oli nimelt soov lasta vannituba ja tualettruumi kohandada. Meil on vets ja vannituba kaks eraldi ruumi, kõik kenasti plaaditud, vesi sees, valgus olemas, mitte, et mul sellest midagi oleneks, aga lihtsalt ütlen. Et pole mingi kuskil keset põldu puidust laudadega kokku klopsitud välikemmerg ja roostetav malmvann kuuri all, kus ma end iga nädal külma veega puhtaks lobistan. Ei midagi sellist.

Nagu juba mainisin, siis meil on igati korralik pesemisruum ja vets. Lihtsalt minu kui pimeda ja neeruhaige jaoks mitte sobiv ja iseseisvalt kasutatav, sest..

• meil on nimelt see vanahea puupliidist köetav veeboiler. Ehk siis, kui mina soovin pesema minna, siis ma pean selleks Joosepi abi paluma, et kütaks mulle sooja vett. Enne muidugi tuleb kuurist puud ka tuppa vedada.
• talvisel ajal langeb vetsus temperatuur umbes neljale kraadile ja mina, kellel on neerupuudulikkuse tõttu kõiksugu põie- ja neeruvaagnapõletikud kerged tekkima, ei tohiks pidevate külmetumistega oma nõrgenenud immuunsüsteemi veelgi enam kurnata.

Enne kodukohandamise taotlust uurisime ise ka, et palju kahesüsteemsed boilerid maksavad, sest me ei tahaks lihtsalt elektriboilerit asenduseks, kuna tore ja kindlam oleks, kui varuvariandina oleks olemas ka alternatiiv. Vannitoa kohandamise juurde lisasin veel mõningased vajadused ja soovid. Näiteks: et vannituba ja vets muudetakse üheks ühtseks ruumiks, sest meil pole vetsus soojustust ega kontaktpesasid, kuhu saaks ühendada väikese küttekeha. Kuna tegu on nõukaaegse telliskividest laotud kortermajaga, millel pole ka fassaadisoojustust, siis siseseinad on samuti lage tellis, millele peale on laotud kahhelplaadid. Ja nii vetsus kui ka vannitoas on puitraamiga pisike aken, millele on küll paigaldatud tihend, aga sellest hoolimata puhub korralikult külma tuult sisse. Eriti talvel. Ja see oli siis ka üks põhjustest, miks soovisin, et kaks ruumi üheks muuta. Et sügisel-talvel ei langeks vetsus temperatuur neljale kraadile, mis on mulle kui raske neerupuudulikkusega inimese tervisele ohtlik.

Taotlusesse kirjutasin kõik nii palju kenasti lahti kui mahtus ja oskasin, ning kuna reglemendis on kirjas, et peale taotluse läbi vaatamist tuleb keegi komisjonist või vallast ka ise füüsiliselt kohapeale olukorda hindama-vaatama, kas taotleja jutt vastab tõele vms, siis panustasin sellele, et lisaselgitusi eesseisvast dialüüsist, siiriku operatsioonist, taastumisest, elukorraldusest peale doonorneeru saamist, aneemiast ja neuropaatiast saan hiljem koduvisiidi käigus juurde rääkida, sest taotlusvormile ei mahtunud seda kõike lihtsalt kirjutama.

Oma kirjaliku allkirjastatud taotluse viisin 2019. aasta mais valla sekretäri Anu Eisenschmitti kätte. Uurisin murelikult, et ega ma hiljaks pole jäänud, mille peale sain vastuse, et ei ole, neil toimub vastav sotsiaalkomisjoni koosolek augustis. Taotlusega koos oleksin ma pidanud esitama ka kolm hinnapakkumist, aga selleks hetkeks mul neid veel polnud, kuna alles kompasin maad ja ehitusfirmasid läbi. Kuna rahastus tuleb ikkagist ELS Fondist, ühesõnaga teiste rahakotist, siis tahtsin kindel olla, et saan ausad ja korralikud töömehed, mitte mingid kännuämblikutest soss-sepad.

Kaks hinnapakkumist sain ma juuli keskpaiguks. Need olid muidugi hirmkallid, aga kuuldes, et mu vaegnägijast tuttava vannitoa ja vetsu kohandus läks 10 000 euri maksma, polnud minu 8000 eurine hinnapakkumine veel kõige hullem, arvestades, et tegu oli väga korraliku ja professionaalse ehitus- ja töömehega, kes on juba mitmeid kodukohandamisi teinud ja alati kiita saanud. Hind sisaldas kahe ruumi üheks tegemist, uue seina ja ukse paigaldamist, akende vahetust, plaatimistöid, vee- ja torutööd, ehitusprahi äravedu ja utiliseerimine, viimistlustööd, vannitoakapi paigaldus, elektritööd, kahesüsteemne boiler, soojamüüri korrastamine, uus elektrijuhtmestik ja lisakaabli vedamine, duššiklaas ja nii edasi. Igast lisa veeäravoolutrapid, et kui ma pimedana põrandale vett lödistan või midagi ümber ajan, siis mul lihtsam ja ma ei libastu märjal põrandal. Ühesõnaga tõesti, igati tasemel täispakett, mis oli koostatud arvestades minu tervislikku seisundit, ohutust ja pimedust.

Teise hinnapakkumise juures ma ei peatukski pikemalt, kuna see oli niivõrd lakooniline, et sellest polegi suurt midagi kirjutada. Pealegi oli see ka kallim.

Kolmanda hinnapakkumise soovisime Bauhoffist võtta, kuna nad pakuvad koduremondi teenust. Saatsin oma soovide nimekirja ja selleks, et töömees üldse tuleks objekti hindama, tuli maksta 20 eurtsi visiiditasu. Kui nõutud summa oli tasutud, siis nädal hiljem kontakteerus meiega töömees, kellelt saime juhuslikult teada, et nemad elektritöid ei teegi üldse. Ma olin nagu.. ahah, miks siis Bauhoff üldse arve esitas, kui eelnevalt oli tööde nimekirjas ära mainitud ka elektritööd? Kuidagi väga halb maik jäi kogu sellest asjast.
Aga kuna Bauhoffiga läks nagu läks – natuke pahasti, siis esialgu edastasin vallale need kaks olemasolevat hinnapakkumist ning samas jätkasin kolmanda otsimist.

Kuid enne, kui jõudsin leida kolmanda tegija, helistas mulle valla sekretär, kes tundis huvi, et kaugel ma oma otsingutega olen ja et see 8000 eurine hinnapakkumine on way too much. Et ühe taotleja kohta on neil arvestatud maksimaalselt 5000 eurot, aga kui ma ikkagist soovin seda kaheksa tonnist vannituba, siis teevad nii palju ära kui sellest rahast saab, mis minu taotlusele määratakse ning ülejäänud pean omadest vahenditest tegema. Et lõhuvad mul vaheseina ära, teevad uue seina ja ukse asukoha ja mingi niiskustõkke viskavad ka seina ja vsjoo. Kuid ma ütlesin kohe, et ei-ei, see variant ei sobi mulle, sest ainuüksi mõte ebatasasest põrandast ja poolikust elektrisüsteemist kuskil niiskes ruumis ei tekitanud minus usaldust.

Viimaks uurisin, et kaua mul on aega selle kolmanda tegija leidmiseks ja siis sain eriti etteheitval toonil vastuse, et nad ainult minu järgi peavadki veel ootama, sest kõik teised taotlejad on juba ammu! oma hinnapakkumised neile edastanud. Ja kui tohtisin viidata tähtajalisele tärninile, et oli ju mingi jutt, et hinnapakkumised augustiks vms, siis sain sama vastuse – neil on teiste hinnapakkumised juba ammu olemas. Ma olin jälle nagu misasja!? Ise mõtlesin, et kui tähtaeg on paika pandud, siis pole ju vahet. Ma võin minut enne ka oma asjad neile saata. Kellegil poleks õigust kobiseda. Aga tegelikkuses tekitas selline vastus minus väga halva, saamatuse tunde, sest pimeduse tõttu teen ma niigi asju kolm korda aeglasemalt, olgu selleks siis mis iganes põhjused. Sobivate ehitusmeeste leidmise juures on näiteks suureks takistuseks veebilehed, ma ei näe tehtud töödest pilte jms.

Ma olin peale seda telefonikõnet ausalt öeldes nii löödud, et hakkasin nutma, sest ma ei saanud aru, mismoodi saab selline inimene, kes ilmselgelt ei adu erivajadusega inimese vajadusi ja elu-olu, hakkama saamist, sellisel ametikohal töötada. Ma olin tõesti löödud ja õnnetu. Hiljem, kui olin oma nutmised ära nutnud, kirjutasin neile, et kui nad ei saa enam minu järgi oodata, siis tühistagu minu taotlus. Mul pimedana tõesti ei lähe asjad ludinal ja taas kord – ma sõltun nägijatest, kellel leiduks aega mulle kirjeldada. Selle peale rahuneti natuke maha ja kirjutati sõbralik kiri vastu, kus soovitati Nõmme ehituspoistelt hinnapakkumine võtta. Ma olin taas kord nagu misasja!? Ma polnud isegi kuulnud, et meil on mingid kohalikud ehituspoisid.

Valla sekretär lubas ise asjad korda ajada ning minu numbri Tony Malvale edastada, et saaksime kokku leppida sobiva aja kohtumiseks. Kõik käis väga kärmelt ja kolme-nelja päevaga oli mul kolmaski hinnapakkumine taskus, mis ühtlasi osutus ka kõige soodsamaks. 5000 eurot. Kui ma selle valla sekretärile edastasin, kellest nüüdseks oli vahepeal saanud sotsiaalnõunik, siis kirjutasin juurde, et rohkem soodsamaks pole võimalik saada ning lisasin, et välja jäid tegelikult paljud olulised asjad. Nagu näiteks..

• välisseina soojustus ja vanade puitakende vahetus, et ruum maksimaalselt soojaks saada;
• põranda märgumise ja minu libastumise hoidumiseks lisa veeäravoolu trapp;
• põrand ühtseks tasapinnaks muuta, et mul poleks ohtlikke astumisi;
• veetorude ära peitmine karkassi sisse, sest üks torudest muutub tulikuumaks ja ma olen end korduvalt sinna vastu ära kõrvetanud;

Septembris ootasin ma kannatlikult komisjoni otsust, kuid seda ei tulnud ega tulnud. Lõpuks otsustasin kirjutada valla sotsiaalspetsialistile Mare Kurrile ja soovisin kohtumist kokku leppida. Kuid sealt vastas mulle too sama sotsiaalnõunik Anu Eisenschmitt. Mare Kurri e-posti alt…

Esiti mõtlesin, et täidab sekretäri rolli, pakkudes kohtumiseks sobivat kellaaega ja kuupäeva, aga kui kohale läksin, siis vastu võttis mind ikka sotsiaalnõunik. Ma olin segaduses. Mul oli ju kohtumine kokku lepitud Mare Kurriga.

Igatahes.. suundusime kuskile koridori tagaotsas asuvasse kabinetti, kus mult uuriti, et mis mul mureks on. Ütlesin, et tahtsin teada, kas komisjon on mingi otsuse juba langetanud ja siis mulle öeldi, et jaa, kõik viis taotlust rahuldati ära, kuid minuga on selline lugu, et vannitoa kohaldamist komisjon ei rahulda, sest piltidelt, ma rõhutan – piltidelt, on näha, et mul on korralik plaaditud vannituba, segisti seinal, vesi sees. Ma istusin liikumatult ega osanud esiti midagi öeldagi. Olin pahviks löödud. Kui kogusin end hetke, siis ebaledes viitasin puuküttega pliidile, mida pean sooja vee saamiseks kütma. Lisaks veel kõik muud erivajadusest ja tervisest tingitud vajadused. Et kuidas on see mulle ligipääsetav? Selle peale vastas sotsiaalnõunik, et oot-oot, kohe vaatan ja kukkus paberites sahistama.

Mul päriselt tekkis selline tunne nagu nad poleks minu kirjalikust taotlusest ridagi lugenud ega tutvunud selgitustega. Sotsiaalnõunik ütles, et komisjon vaatas piltide pealt ja et võrreldes teistega, kellel on vets üldse keset põldu, siis minul on ikka täitsa reaalne vannituba olemas. Vaat kui tore! Silmale ilus vaadata, aga mulle ohtlik ja iseseisvaks kasutamiseks sobimatu. Ma EI saa aru, kuidas saab niimoodi üldse võrrelda. Erinevatel puudeliikidel on ju erinevad vajadused. Lisaks oli reglemendis kirjas, et suuremahulisemate kohandamiste tarbeks saab vald vajadusel esitada ka eriprojekti taotluse. Ja kui antud olukorda arvestada, siis see mõjus veel eriti koomiliselt, et vetsust fotot vaadates oli komisjonil kohe! pilt selge – seal langeb talvisel ajal temperatuur neljale kraadile. Aga seda, et ma sooja vee saamiseks ei peaks tikkude ja tulega mängima, end sada korda ära kõrvetama, libastuma, seda nad piltidelt ei näinud.

Kui ma koju jõudsin ja paar nädalat kogu seda olukorda seedisin, kirjutasin ma taas kord vallale kirja, kus palusin saata digiallkirjastatud otsuse endale e-mailile, et saaksin sellega rahulikult tutvuda ja edasi otsustada. Selle peale tuli umbes kaks nädalat hiljem vastus, kus vabandati ja öeldi, et nad ei saa mulle kirjalikku otsust saata, kuna see sisaldab teiste taotlejate konfitensiaalseid andmeid. Ma olin nagu päriselt? Kas see on mingi nali!? Kõik mu tuttavad, olenemata otsusest, on saanud eluaseme kohandamise taotlusele kirjaliku otsuse. Pealegi, seadusandluses on kirjas, et laekunud taotlusele tuleb kirjaliku otsusega vastata, sest selle dokumendi alusel saan ma edasi liikuda, esitan vaide vms.

Natuke üle poole aasta selles bürokraatiatrummlis ringi vuhisenud, otsustasin, et mulle aitab. Mu tervis ei pea sellele pingele vastu. Juba selle lühikese ajaga läksid mul näidud lappesse ja nii pidasin oma tervist olulisemaks. Paradoksaalne, kas pole? Vannitoa ja tualettruumi kohaldamine oleks samuti olnud minu tervise hüvanguks, aga mis kasu on mul kohaldatud ruumidest, kui selle saamiseks on hiljem mu tervis veelgi enam tuksis, kui ma ükskord sellest bürokraatia rägastikust läbi end närin.

Aga ega lugu veel siinkohal lõppenud…
28. jaanuarist avati uus eluaseme kohandamise voor, kus taas kogutakse taotlusi kokku. Ja mullegi helistati vallast ja räägiti, et neil nüüd aruannetega asjad korras, et olid seal pisikesed probleemid, aga tahaks ikka mu tualettruumi soojustamise asja lõpuni teha. Mul oli ainult üks küsimus: mis mu vannitoa asjast saab? Selle peale sain vastuseks, et vannituba ei mahu nendesse kriteeriumitesse. Ühesõnaga, mul ei ole mõtet kogu seda pikka ja nüristavat vestlust koos selgitustega uuesti siia kirjutada, sest vahet pole, kui palju ma selgitasin oma vajadusi pimeda seisukohast, neerupuudulikkuse seisukohast, nõrgenenud immuunsusega haige seisukohast, peagi dialüüsiga alustava inimese seisukohast jne. Lihtsalt nutumaik kurgus. Ma pole kunagi pidanud end niimoodi rakutasandini lahti selgitama, tõestamaks, et ma pole kaamel. Et ma ei vassi. Ma ei taha kelleltki seitset nahka koorida. Ma lihtsalt tahan inimväärselt ja ohutult pesemas käia ning kõige selle juures iseseisev olla.

Minu lugu jõudis vaegnägijast tuttava kaudu ka Sotsiaalkindlustusametini ja sealt helistas mulle Tiina Korjus, kes tundis huvi, et mis mure mul selle kodu kohandamisega on. Tiina, tõsi, kuulas mu küll rahulikult ära, aga see vestlus oli sama tõhus nagu ma oleksin sõelaga vett ühest ämbrist teise tõstnud, sest peale mõningast vestlust teatas Tiina, et pimedad peaksid ju oma kodus hästi kohanenud olema. Mmnjah, nii palju siis sellest. Ma ei hakanud üles loetlema õnnetusjuhtumeid, mis on ainuüksi minuga kodus olles juhtunud, rääkimata teistest pimedatest:

• peapõrutus #igapäevvastuahju
• väike elektrilühis #keetsinkartuleid
• rätik lahvatas leekidesse

Nii palju tuli Tiina Korjus vastu, et helistas ise ka valda, et asja lähemalt uurida ja kui mulle tagasi helistas, siis ütles, et kokkuvõtteks pean ma ikka ise rohkem huvi üles näitama ja ise vallaga suhtlema jne. Ja see oli hetk, kus ma murdusin, sest ma ainult huvi olengi üles näidanud.

Kes läks valda uurima, kas meie vallas on ka eluaseme kohandamise projekt käimas – MINA!

Kes otsis ehitusfirmasid ja tublisid töömehi – MINA!

Kes tahab end sooja veega pesta – MINA!

Kes tahab põiepõletikuvaba elu – MINA!

Kes läks ise valda ja tundis huvi, kas komisjon on juba otsuse langetanud – MINA!

Kes tahtis kirjalikku digiallkirjastatud otsust oma meilile, kuid mida ei võimaldatud – MINA!

Ma muud polegi teinud kõik need kuud kui mässanud selle paganama kodu kohandamisega ja siis öeldakse mulle, et ma pean rohkem huvi üles näitama. Päriselt!? Kõige enam kriibib mu hinge see, et mulle ei tahetud ametlikku allkirjastatud otsust saata. See närib siiani mu hinge kõige enam. Selline oli siis minu kogemus. Peale viimast telefonikõnet Tiina Korjusega kirjutasin vallale, et seoses eluaseme kohandamise projektiga ei soovi ma neilt mingit toetust.