Kui ööl vastu pühapäeva saime oma tuttuue segisti paika, siis ma ei tea, mis sellele Joosepi kasuisale pähe lõi (igatahes mitte mõistus), aga hommikul, kui mina veel voodis õndsas unes pikutasin, läks Aare naabrite ukse taha ja kutsus meie uut segistit imetlema. Ma vist ei pea isegi mainima, et mul tõusid absoluutselt kõik ihukarvad, mis mu kehal võib leiduda, ärritusest ja häiritusest püsti, sest mis mõttes? Kust ta üleüldse võttis õiguse minu kööki kedagi kutsuda?!

Emotsioonid laksasid loomulikult sajaga ja enam ei tulnud sellest rahulikust ja mõnusast lebotamisest voodis sooja teki all miskit välja. Seega ajasin endale kargud alla, otsisin kummutist endale miskit selga (loe: retukad ja lillelise maika). Kohe, kui naaber oli lännu, astusin ma sõjakalt magamistoast välja ja küsisin esmalt Joosepilt, et mis värvi mu retukad on (mul oli lihtsalt tarvis teada, kas see sobib mu maikaga kokku). Saades teada, et retukad on musta värvi, siis sain kinnituse, et näen piisavalt stiilne ja inimese moodi välja ja astusin otsustavalt söögilaua juurde ning kukkusin õiendama.

"Mis õigusega praegu kutsuti naaber meile korterisse? Kas endal üldse silmi on peas või vähekest kriitikameelt, kas endale ei koida veidikene, et külalisi ei kutsuta enne, kui elamine on korda tehtud. Ma pole kaks päeva saanud koristada, meie elamine näeb välja nagu mingisugune peldik ja Sa kutsud inimesed meile korterisse, tule taevas appi! Sa võid enda koju niimoodi inimesi kutsuda, aga mitte minu kööki! Ma vean kihla, et diivan on ka lahti ja voodipesu on kõik laiali, rääkimata mustadest nõudest, koera karvadest, liivast, niisama tränast. See segisti pole nii suur sündmus, et siin soolaleivapidu maha pidada. Ma olen kohutavalt häiritud ja ma olen väga kuri. Lihtsalt tule mõistus koju."

Nii ma siis vuristasin ja vahutasin seal käed puusas ja meeste kõrval seistes, nagu mingi hullunud füürer. Samal ajal Joosep silitas ja paitas mind, et ma natukenegi maha rahuneksin. Einoh, lõpuks ma rahunesin ka, aga see rahunemisprotsess oli selline, et ma läksin nõusid pesema ja koristasin siis viis tundi jutti ning siis saabus õndsus maa peale ja ma tundsin eneses rahulolu. Joosep ainult pärast küsis naljaga pooleks, et kas hommikul, kui ma oma retukate värvi kohta uurisin, kas ma tahtsin enne kindel olla, et ma näen sõimamiseks ikka piisavalt hea välja :D

Kui korraks tänasest päevast rääkida, siis ma lõin oma pealae nii õnnetult vastu aknanurka ära, et naha lõi veits maha ja muhu püsti. Kuna pauk oli päris korralik, siis ma ägisedes küsisin, kas mul on nüüd koljus mõra, mille peale Joosep vastas, et ma oleks võinud hoopis küsida, kas mul on nüüd ka mõistus :D
Lisaks ütles ta, et ta hakkab juba vaikselt seda statistikat uskuma, mis väidab, et kõige sagedamini juhtub naistega õnnetusi just köögis, sest paar päeva tagasi kõrvetasin ma veel randme veeauruga ära ja enne seda tõmbasin ma keevast veest teekotikese oma randmele. No ja enne neid väikseid äpardusi oli ju see suur põletushaavageiss. Joosep ütles, et mu teine nimi võiks olla "kuum" :D

Õhtul pugesin Joosepile sülle ja ütlesin: "Joosep, tead mis ma tahan?"
"No mis Sa tahad?"
"Ma tahan ainult, et Sinu töönurk oleks valmis, nurgadiivanit, palmipuud, rotangtooli, uut köögimööblit, vannitoa- ja magamistoaremonti ja nutiTVd"
"Ainult nii vähe tahadki?" küsis Joosep sarkastiliselt. "Miks Sa varem pole öelnud? Homme saab kõik tehtud!" :D

Üleile hakkas meil köögis kraanisegisti jukerdama. Tundsin, et kuidagi raskemalt tuleb kraan kinni vajutada ja ühel hetkel, kui keerasin selja, siis hakkas kraan lihtsalt lambist nirisema. Keerasin siis kraani veidi vasakule ja nirin lõppes.

Tegin siis Joosepiga sellest kraani värgist juttu ja mainisin, et mul on selline kahtlane tunne, et see kraan hakkab meil vaikselt otsi andma. Miskit erilist ta selle info peale ei kostnud, vaid pigem suhtus minu öeldusse naljaga.
Mõni hetk hiljem plaanisin siis hakata nõusid pesema, kuna terve kraanikauss oli pilgeni musti nõusid täis. Minu nõudepesu näeb siis tavaliselt sedasi välja, et loputan nõu vee alt läbi, jätan vee seisma, nühin nuustikuga nõu puhtaks ja loputan. Hakkasin siis samas järjekorras kõike seda tegema, aga kui peale nõu märjaks tegemist kraani kinni lükkasin, siis jäin kraani ehmatusega vahtima, kuna veesurve ei lakanud, vaid lahmas sama survega edasi. Liigutasin seda kraanitila üles-alla ja vasakule-paremale, aga no ei miskit ja sellega saidki minu naiselikud taktikalised võtted otsa ja ma karjusin Joosepit endale appi :D

Joosep keeras siis peakraanist vee kinni ja pidime tõdema, et meie köögisegisti on omadega õhtul. Natuke olin rõõmus ka, et oh, ma ei peagi neid nõusid kohe pesema hakkama, tõeline vedamine, eksole :D
Paar tundi hiljem oli aga vaja koerte veekaussi täita ja läksin targa näoga vannituppa, asetasin joogianuma kraani alla ja lükkasin kraanitila üles, kuid jäin nõutu näoga ja tiba pettunult sinna seisma, sest vett ei tulnud. Suundusin Joosepi töönurga poole ja samal ajal juba uurisin, et kas vannitoas on ka vesi kinni keeratud, mille peale Joosep teatas, et ei ole. "No mina ei tea, sealt igatahes küll vett ei tule..." vastasin ma tiba nõutult. Joosep tõusis püsti ja suundus vannituppa. Mina, nagu väike indiaaninaine, kohe tema järel vudamas. Joosep lükkas kraani üles ja voilaa, vesi jookseb. "Mida Sa lollitad Kai? Kas ma sellepärast pidingi oma töö praegu pooleli jätma, sest Sa ei suuda kraani ise üles tõsta või?!" pahurdas Joosep.

Ma olin täiesti nõutu, eks ma selleks ajaks olin suutnud juba korduvalt üllatuda, nõutu olla ja imestada, aga no see oli tipp. Eriti ajas mind pahuraks Joosepi arvamus või lause, et mida ma lollitan. Jaa, ma meelega segan Sind töö tegemisel ja loomulikult ma ise ei tõstnud kraani üles, ma läksin lihtsalt tühja kausiga vannituppa, imetlesin niisama oma "suurepärase" silmanägemisega seda kraani ohutust kaugusest ja siis jooksin lalisedes kurtma, et kraanist ei tule vett :D

Eile käisimegi siis ehituspoodides kraane uudistamas, või õigemini Joosep käis alguses üksi Ehituse ABCs vaatamas. Ütles, et lippab kähku läbi ja kui miskit silma jääb, siis tuleb võtab minu ka kaasa. Kuid paraku seal miskit adekvaatset valikus polnud. Kui autosse tagasi tuli, siis loetles mulle veel terve posu ehituspoode ette, et kust segisteid saab. Ma vaatasin teda sellise näoga, et paluun, säästa mind sellest ja miks me ei võiks lihtsalt Bauhofi minna ja sealt ühe suvalise segisti osta, milleks käia nii paljudes poodides, ah? Joosep vastu ei vaielnud ja nii suundusimegi Bauhoffi. Kõigepealt leidsime ühe armsa kollase segisti. Mul läksid selle peale muidugi kohe silmad särama, sest ma unistan ju melonikollasest köögist, aga no see maksis ka päris krõbedat hinda ja seega jätsime selle kollase paremaid aegu ootama. Lõpuks jäi valikusse kaks segistit: Üks oli selline kõrge kaarega segisti ja teine oli selline, mille saad dušina välja tõmmata. Mina olin muidugi sellest dušivariandist sillas, kuna ma tihtipeale pesen hommikuti pead köögi kraanikausis ja ma kujutasin juba ette, kui lihtne ja mugav oleks sellise segistiga juukseid loputada.

Otsisime siis saali pealt üles Bauhofi töötaja, kes oleks nii lahke ja annaks meile ühe segisti, kuid siis selgus, et see imetabane dušiga segisti, mille me endale välja valisime, et see on hetkel laost otsas. Pettumus missugune. Miks nad ei võiks näidistoodete juurde sildikesi külge riputada, kui see konkreetne toode on hetkel laost otsas? Seega pidime uue segisti nende kümnete ja kümnete hulgast valima. Uueks valikuks osutus Aqualine Mixer segisti, mis oli küll 10 euri kallim kui too teine, aga ma lihtsalt polnud enam nõus dušivariandist loobuma. Pluss sellel oli veel võimalik veesurverežiimi ka muuta.

Jõudsime siis kunagi õhtu paiku koju ja Joosep hakkas koheselt koos kasuisaga uut segistit paigaldama. Mina olin rampväsinud ja mõtlesin, et pikutan see tunnike, kuniks nad segisti paika saavad. Mingi hetk sadas Joosep magamistuppa ja teatab, et selle segisti paigaldamine on ilge n*ss. Ma avasin uniselt oma silmad ja küsisin, et kas ta ei näe, et ma magan ja et ma ei soovi praegu suhelda, tulgu alles siis, kui segisti paigas ja vesi jookseb :D Tagant järgi mõtlen, et ma olen ikka hea naine küll. Umbes, et mind ei huvita, kas ja kui saast on seda uut segistit paika saada, ma tahan oma segistit ja enne ära oma nägu mulle näita, kui Sul pole uudist, mis ütleb, et segisti on paigas. Tänan, lase mul nüüd magada, eksole :D

Ma ei hakka teid kogu selle segistidraamaga väsitama ja kurnama, aga lühidalt öeldes: ilge kammajaa oli selle paigaldamisega. Kala tekkis sellest, et kuna meil on nõukaaja kraanikauss, no tõesti mingi räme ront, mis vajaks tegelikult kiiremas korras väljavahetamist, siis see uhke Eurostandarditega segisti ja nõukaaja kraanikausi auk ei klappinud omavahel. No see auk, kuhu tuleb segisti kinnitada ja kõik voolikud vedada. Lisaks vanal segistil oli ainult kaks voolikut, aga sellel uuel oli kogunisti neli.
Niisiis oligi igavene jändamine selle segisti paigaldamisega. Pidime isegi veel enne ööd sõitma Joosepi sõbra poole maale, et seibide sisemist ringi laiemaks viilida. Peale kogu seda tringel-tranglit sai lõpuks uus segisti paika pool kaks öösel.

Oleks ma seda ette näinud või varem teadnud, et selline jändamine kaasneb selle dušisegistiga, siis poleks ehk võtnudki toda segistit. Võib-olla alles siis, kui uus kraanikauss ka olemas. Aga positiivse külje pealt asjale lähenedes, siis ma ei saaks rohkem rahul ollagi. Nõusid pesta ja loputada on super mõnus, päriselt ka. Ainus mis minu silma riivab, ongi see, et kraanikauss on mingi vana ront, aga segisti selline ilus, uhke ja läikiv jne.

Siin siis ka väike fototõendus meie tuttuuest segistist ja närusest kraanikausist. Kui küsite, mis taim mul seal kraanikausis on, siis see on kuumaasikas, mis vajaks tegelt õue ümberistutamist, aga no aega veel on selle kiire asjaga.