Paljud vist teavad, et üheks ülemaailmseks pimedate tunnusmärgiks lisaks valgele kepile ja juhtkoerale on ka päikeseprillid. Mina ei tunne seda pimedate ajalugu nii hästi, et sellel teemal sõna võtta ja rääkida, et kust selline pimeda prototüüp on välja karanud... Võib-olla tuleneb see sellest, et välismaal on see päikeseprillide teema rohkem levinud, Eestis aga mitte nii väga. Aga miks üldse päikeseprille pimedad kannavad, selleks on erinevad põhjused. Näiteks üks põhjus võib olla see, et pime polegi päris pime, vaid nägemisjäägiga ja päevavalgus teeb silmadele haiget, või näiteks on silmad sünnijärgselt või õnnetuse tagajärel moonutatud, või et lihtsalt kaitsta silmi okste või mingi muu sellise sodi eest. Olen kuulnud ka sellist versiooni, et pimedad kannavad nägijate pärast päikeseprille, et mitte põhjustada neis ebamugavustunnet, kui suhtlevad lives, sest üldjuhul puudub omavaheline silmside. Või mis üldjuhul...see puudubki. Ma võin ju otsa vaadata ja inimese isegi selle "täpselt silma vaatamisega"  ära petta, tekitades talle tunde, et ma justkui päriselt ka näeksin tema silmi, aga reaalselt see nii pole. Üritan tegelikult puhtalt hääle järgi vestluskaaslase silmi tabada. Mõnikord see õnnestub, mõnikord aga mitte.. Silmside on tavaliselt vestluse juures üks kõige oluliseimaid osi. No ma ei tea...oletame, et lobisen ühe nägijaga, kes üritab mulle mingisugust delikaatset juttu oma keerulisest elust edastada. Sellises olukorras oleks vist viisakas väljendada oma sajaprossalist kohalolu, et tõepoolest kuulan ja mõtlen kaasa, aga see on suts complicated, kui mina samal ajal vahin eneseteadmata temast nagu tühjast kohast mööda. Ühesõnaga põhjuseid, miks pimedad päikeseprille kannavad, on mitmeid.
Mina päikeseprille üldjuhul ei kanna, kuigi väga tahaksin. Ei, mitte sellepärast, et mind kohutavalt häiriks, kui mulle päike silma paistaks või et mul oleks hirmus vajadus oma silmi peita / varjata teie eest. Ei, minu puhul pole asi üldse selles, sest minugi poolest võiksite te mu silmi vahtida 24/7 ja kõikvõimalike nurkade alt ja seda täpselt nii kaua kui süda lustib ja hing ihkab. Mina tahaksin kanda päikeseprille hoopis enda välimuse isikupärastamiseks ehk aksessuaarina. Tänapäeval on ju mega lahedaid prille, aga enamasti jäävad need sahtlisse, sest mind häirib see teadmine, et ma ei saa päikeseprille kanda ilma mingisuguste tagamõteteta. Jah, nüüd ütlete, et aga kanna, keegi ei keela ju. Aga vot mind häiribki, et nii äge aksessuaar nagu päikeseprillid on tehtud pimedate üheks tunnusmärgiks. Nagu mingi nõme ja loll kleebis, mis on otsaette kleebitud ja seetõttu ei saagi pimedad päikeseprille puhtalt aksessuaarina kanda, sest teistesilmis see pole aksessuaar, vaid mingi silmade varjamise teema. Kui ma astun tänavale päikseprillid ninal, juhtkoer kõrval, siis inimesed ei mõtle ju, et oii, kui ägedad prillid või et oi, päike vist pimestab toda pimedat :D Ma arvan, et pimedat kohates, kellel on päikeseprillid ees, et siis esimene mõte on ikka see, et huvitav millised ta silmad on või miks silmi varjab ja alles teine mõte on võib-olla see, et oii, näe täitsa täkkesse oma prilli valikuga läinud. Isegi, kui ma oleksin selline pime, kes tahaks varjata oma silmi või kellel oleks vaja varjata mingisuguse moondumise tõttu, isegi siis ma ostaks vist endale kümneid paare päikeseprille. Mitte nii, et ostan rohelise raamiga prillid ja siis kannan neid punase kleidi, sinise pluusi, oranži sviitriga jne. Ma tahaks kanda päikeseprille niisama tavalise tarbeesemena nagu nägijadki seda teevad ja ilma, et mind pistetaks kõigi teiste pimedatega ühte patta. You know what I meen?!    

Käisin paar päeva tagasi emal külas, või õigemini käisin ema pool, et talt oma beeži semisnahkse jaki juurde sobivat salli, kindaid ja käekotti laenata. Ühtlasi demos ema mulle oma viimasel ajal ostetud päikeseprille. Ma muidugist pidin koheselt saama neid proovida. Tema sõnul pidavat mulle need prillid lausa valatult sobima. Palusin siis ka kõikidest prillidest pilti teha, et saaksin hiljem kodus Joosepile ka näidata. Aga, kui ma täna siis nende piltidega lagedale ilmusin ja tema arvamust küsisin, siis purskus üle korteri naerma. Alguses ma ärritusin, sest sain aru küll, et naerab minu üle, aga mis põhjusel, seda ta ei öelnud, ainult irvitas. Lõpuks kui suu avas, siis ütles, et ma oleksin justkui otse Lenini ajastust välja kukkunud babulja, sest need olevat kunagi selliseid häästi suurte raamidega prille kandnud (väidab mees, kes on sündinud aastal 89). Ainult ühe ehk Keskmise pildi peal pidavat ma olema enam-vähem normaalne...mida iganes see ka siis ei tähendaks. Mina tean ainult seda, et normaalne pole minu jaoks kunagi piisavalt hea. Igatahes Joosep väga tahtis, et ma neid pilte ka teiega jagaksin, sest siis saaks tema sõnul palju huumorit. Muig.

Juhtkoerte võistlustest olen nüüd piisavalt palju jahunud, nüüd tahaksin niisama jagada natuke neid mõtteid ja elamusi, mis mul Soomes olles vabal ajal tekkisid. Noh, see pole vist enam mingisugune tea mis uudis teile, aga kurat, kui mina peaksin elama nädal aega Soomes, siis ma peaksin võtma eluaegse laenu, sest peaaegu kõik maksab seal hüüber palju- nagu päriselt ka. Khm, ma kujutan ette, kuidas te praegu loete neid ridu ja mõtlete, et kas Kai on mingisugune eilane või pooletoobine, kes üritab kõigile teile selgeks teha midagi, mis on juba kõigile ammuilma selge. Enamus teist on kindlasti juba Soomes käinud, aga mina vaene sugulane, käisin elu esimesel Soome reisul. Jah, ma olin enne ka kursis, et hinnad on seal räme kallid (ma loen uudiseid ja olen eluga kursis), aga for real...näiteks einestasime esimesel õhtul Järvenpää Scandic restoranis ja lihtsalt näitena toon välja pasta. Maksis too 19 eurtsi ja kui tahtsid sinna juurde lisana lõhet või miskit muud, siis davaiks, 5 eurtsi keevitati kohe hinnale otsa. Niisiis, olgem ausad, kõigest keedetud makaronid läksid juba 24 euri. Hea, et sidrunivesi toodi lauda tasuta, et pasta alla loputada. Kuna sellised hinnad ehmatasid mu täitsa kaameks, siis ei hakanud üldse magustoitude poole kiikamagi. Pärast muidugi see poomisköis ümber kõri läks veits lõdvemaks, kuna selgus, et Soome Juhtkoerte Kasutajate Ühing maksab toitude eest. See oli ka veidi naljakas, et ootasime oma toitu üle 1,5h, aga see ootamine oli seda väärt, sest hoolimata kõigest, siis toit oli lihtsalt imeline!

Nüüd, kui olen ka ise saanud oma väikeste kabujalakestega tatsuda Soome kõnniteedel, ma mõistan täielikult, miks räägitakse ja kiidetakse Soome tänavaid. Need on tõesti väga head ja inimsõbralikud (nii lapsevankriga emadele,ratastoolikatele kui ka rulaatoritega ringi vuristavatele penskaritele). Ma ei tea kuidas nägijatel on ja kas üldse oskavad sellist luksust hinnata, aga mulle, kui pimedale olid need laiad ja kaldteedega lõppevad kõnniteed vägagi mugavad ja kui palju toredaid piiksuvaid valgusfoore seal oli.

Viimasel päeval enne laeva peale minekut, käisime ka Helsingis shoppamas. Käisime Stockmannis ja alguses luusisime niisama alustuseks meesteosakonnas ringi, kus ma pidin uuesti hindade tõttu ümber kukkuma. Näiteks suhteliselt tavaline (ei midagi erilist), korralik, aga ei midagi erilist, meeste jope maksis 799€, jakk 459€ jne. Leidsin siis ühe eriti šeffi meeste kampsu, aga see maksis ka hingehinda. Ma ei tea, äkki ma ise olen mingi rott ja siis need tegelikult ongi tänapäeval normaalsed hinnad, aga ma pole tänapäeva eluga enam lihtsalt kursis. Hoolimata sellest, et meeste osakonnas olid hinnad minu jaoks röögatud, läksime ikkagi silmailu otsima ka naisteosakonda. Näppisin igasugu kleite ja seelikuid ja bonšosid ja pluuse jmt, kui äkki leidsin jaki, mida ma kohe tahtma hakkasin. Helebeežist semisnahast sügis-kevad jakk, millele efekti andsid juurde kuldsed dekoratiivlukud ja loomulikult polnud see mingisugune vuffel ega tundmatu firma jakk, vaid Mango. Kuna tegu oli hooajakaubaga, siis oli see alega. Enne maksis 89 eurtsi, aga mina skoorisin selle endale 59 eurtsi eest. Nüüd oleks mul sinna juurde tarvis veel sobiliku salli ja Kuma liblikat. Kui pildilt seda jakki vaatate, siis äkki oskate mulle kommentaaridesse jätta erinevaid Kuma liblika linke  või soovitusi, et milline liblikas sinna kõige paremini sobiks? Salli ma mõtlesin samuti võtta sellise pruunika või beežika või nende kahe combo. Igatahes, andke mulle pimedale moealast nõu ;) Aitüma juba ette!

Üks koht Helsingis jättis mulle veel vägeva mulje ja maitseelamuse- nimelt Star Bucksi kohvimaja. See on kohvisõprade paradiis. Noo, ja mina ju olen teadatuntud "kohvisõber" (loe: teejoodik), aga hoolimata sellest oleks olnud tegelikult patt mitte proovida tõelist kohvi, lattet, espressot, chaid või mida iganes hing ihaldas. Ma joon tõesti kohvi väga harva ja väga vähe ning kui üldse, siis ohtra piimaga. Seega tundus ainuõige valik olevat latte. Menüü oli muljetavaldav, aga et meeltesegadust vältida, võtsin suht menüü algusest pumpkin spice latte ja see oli jällegi imeline, kuid mitte nii imeline, mis sealt edasi sai. Istusime siis oma jookidega lauas ja lasime oma maitsemeeltel mõnuleda, kui äkki tuli meie laua äärde nägus noormees (ma vähemasti oletan, et oli nägus, sest sellises meelteparadiisis ei saaks teisiti ollagi) ja pakkus väikestes topsides koos vahukoore mütsikesega uudistoodet. See kohv erutas meie meeli kohe eriti, aga ma ei tea miks me nii lollid olime ja nime ei küsinud. Pärast laevale sõites veel unistasime sellest kohvist ja arutasime, et kui hää see ikka oli jne, aga eks lollid saavadki ainult pärast maitse üle diskuteerida, sest targad oleksid kohe sorti, rösti kangust küsinud ja üldist nime ja vürtse jne. Ma räägin algajate kamp.

Kuna mina olen oma lühikese elujooksul häbiväärselt vähe reisinud, siis oli ka üks minu kindel soove teha Helsingis mingi suvalise hoone taustal pilt, kus mina ja Džännu poosetame. Veronika otsis siis mulle sobiliku asukohta, mille taustal pildistada, aga kuna aeg juba näpistas meid päris valusasti tagumikust, siis ma koguaeg korrutasin, et vahet pole mis hoone, võtame mingi suvalise maja ja ongi korras (see kõlas umbes nii, et kuule võime juba sõita Tallinnasse ja siis kuskil Koplis klõpsu ära teha ja kärab kah). Kuid Veronika leidis mulle kellegi tähtsa kirjaniku ausamba (vähemalt me oletasime, et see on keegi kirjanik) ja kuna seal lilled ka veel õitsesid, siis see place osutuski  lõpuks valituks. Nagu ma ütlesin, siis mega kiire oli ja pilt sai pmt tehtud käigu pealt. Sups sinna, siis kästi mul lilleõiest kinni hoida (ma ei tea miks), naeratada ja voilaa- selline see klõps siis välja kukkuski.

Täna algas sügis ja täna on mul sünnipäev. Ma pean mainima, et sünnipäevahommikud on minu jaoks niii tüütud, nagu päriselt, sest nii kui kell kukub, siis hakkab terve armee täis inimesi Sulle helistama. Ma tahaksin sünnipäevahommikul lihtsalt põõnata voodis, aga mitte istuda telefonivalves ja siis igale õnnitlejale eraldi rääkida, et mis mul täna siis ikka plaanis on ja mis tunne on jälle aasta vanemaks saada ja mis ma kingiks olen juba saanud ja oii, ega nad mind üles ei äratanud, oled nii unise häälega...aaa ei, mis te nüüd, kell on ju juba viis hommikul. Minu meelest võiks olla vaikimisi selline traditsioon, et alates keskpäevast võib hakata helistama, enne seda saatku kirju ja sõnumeid vms. Samamoodi ka pulmade ja mesinädalatega. Kui ma sõidan kallimaga mesinädalatele, siis ei hakka ju sõbrad ja tuttavad hommikul kell viis helistama ja pärima, et noo, rääkige muljeid ja mis teil siis kah täna plaanis on vms.

Ma loodan, et mind valesti ei mõisteta. Ses suhtes, et õnnitlusi on alati tore saada ja on armas, kui Sind peetakse meeles, aga lihtsalt mina ei taha, et mulle kohe koidikul koos kuke kiremisega hakataks helistama. Mul on täna õnnitlusi tulnud veel õhtul peale üheksatki ja need õnnesoovid pole sugugi sellise maiguga, et oii, näe pole isegi aega päeval mulle helistada. Pigem on just hästi positiivne, sest nad aitavad sünnipäeva meeleolu ja seda õiget tunnet kuni päeva lõpuni sees hoida.

Täna sain siis peale õnnesoovide veel kingitusi ja lilli. Joosep kinkis mulle südaööl hästi pikad punased roosid, mille õied olid erakordselt võimsad ja sametised, Rafaello kommid ja helehalli karbikese, millele oli ümber seotud kuldne siidist lint, mille seest tuli välja kullast kaelakee.Kiku salapärase kingituse tegin ka lõpuks lahti ja see sisaldas konservi, mille sees oli auster ja ripatsiga kaelakee. Kaitsekindaid oli mul selleks vaja, et vedeliku seest auster välja õngitseda ja see omakorda avada, et kätte saada selle sees pesitsev pärl. Võimalus oli saada valget,kreemikat, beeži, lillat või musta värvi pärlit (must pärl on nendest vist kõige haruldasem). Kaasas olnud paberil oli ka kirjas, et mida üks või teine pärl sümboliseerib. Lilla sümboliseeris rikkust, mida minul ilmselgelt ei ole ega ka tule. Must sümboliseerib armastust, mida mul on, aga võiks ju alati juurde tulla, kuid ei tulnud. Valge sümboliseeris õnne, mis oleks võinud sünnipäeval kohane olla, kuid seda ma ei saanud. Auster leidis, et mulle on kõige enam vaja tervist ehk pärl oli kreemikas ja kuna pärlil oli kergelt ka beeži tooni sees, mis sümboliseerib edu, siis seda peaks ka mulle teelusikatäie tulema. Minu kosmeetik kinkis mulle Gatineau Lifting 3D päeva- ja öökreemi, aga lisakommentaare hetkel selle toote kohta ei oska jagada, kuna täna panen alles esimese kihi näole. Veel sain ma sellise huuleläike suuruse roll-on pulga, mida saab rullida vistrikele, kui tunned, et kuskile tahab hakata see pisvinn kerkima. Hetkel jään tootenime võlgu, kuna mul ei õnnestunud seda tuvastada. Tean vaid nii palju, et on läbipaistev ja roosa tekstiga kaetud. Õhtupoolikul kahte väikest paistetust rullisin sellega ja pean kiituseks ütlema, et praeguseks on paistetus põhimõtteliselt olematuks muutunud. Täiesti raudselt minu uus lemmik toode kosmeetikakotis! :)

NiiKui veel pühapäevasest sünnipäevapeost rääkida, siis peale pidu jäi Maaru minu poole ööseks, aga ega me niisama kodus ei istunud, vaid meil oli ka pisike after party. Maaru kindel soov oli minna välja ja nii me siis kaks pimedat pubisse suundusimegi. Ega me eriti kaua pubis olla ei saanud, kuna jõudsime suhteliselt hilistel tundidel pärale, aga vahva oli sellegi poolest. Džännu üritas igatpidi vihjata, et võiks ikka koju minna ja keeldus meile otsimast pubiust. Selle asemel pakkus erinevaid aknaid. Ma naersin, et see kuidas ma mööda aknaklaase üritan leida sissepääsu, võib seesolijatele olla päris humoorikas vaatepilt. Kuid samas võib tõenäoline olla ka see, et keegi ei märganudki. Ma mäletan, et meil oli sel õhtul mingi asi väga naljakas ja lubasin Maarule, et kindlasti kirjutan sellest ka oma blogis, aga nüüdseks on see mul peast pühitud. Ma süüdistaksin siinkohal vanust, aga mitte ära joodud siidreid :D

Kõik, kes mind teavad, teavad ka seda, et ma naeran palju, ma olen konkreetselt naerupall. Aga seda teavad ja on näinud vähesed, et kui ma olen natuke tipsutanud, siis naeran ma veel rohkem (raske ette kujutada, eksole), aga nii on. Kui pubist koju siirdusime, siis ma peaaegu terve tee naersin ja mulle tegi eriti nalja see, et ületee oleval kõnniteel jalutasid soomlased, kes rääkisid miskit meist. Ma küll ei tea täpselt mida rääkisid, aga ma kujutasin seda nii elavalt ette, milline vaatepilt neile avanes. Üks svipsis pime juhtkoeraga ees ja teine svipsis pime kooserdab valge kepiga esimesele pimedale järgi, muig.

Kuid lõpetuseks siis väike videoreportaaž minu sünnipäevaga seotud tegevustest. Aitäh kõigile, kes meeles pidasid ja päeva eriliseks muutsid! :)

Pühapäeval oli siis see vahva päev, mil tähistasin oma juubelit, mis tegelikkuses on homme. Üks lugeja teadis kirjutada, et see toovat halba õnne, kui enne õiget päeva tähistada, aga kuna osadele minuväga armsatele sõpradele ei sobinud järgmine nädalavahetus, siis võite ainult neid süüdistada, kui ma peaksin selle 16 h jooksul sussid püsti viskama (ma nimelt sündisin päeval kell 14:55). Pidu oli vahva ja sõbrad tegid täitsa lustiga seda komejanti kaasa ja laulsid mulle sünnipäevalauluks seda laulu, kus on refräänis "ma üt-len veel üks kord, noo-rus ei tu-le ii-al ta-ga-si" ja siis mind tõsteti veel 30 korda kilomeetrise pingiga õhku, sest tavalist tooli polnud :D

Peost tegid klõpse mitmed külalised ja hetkel saan jagada ainult neid, mis on minu nutikaga tehtud. Külalistel lasin pimesi meeskondlikult joonistada vanaema ja vanaisa, aja peale õhupalle otsida ja purustada jmt. Naljakas vahejuhtum oli see, kui keegi koputas uksele ja ühtäkki seisis üksel meesterahvas, kes uuris, et ega me ei tea kus on administraator, meie muidugist ei teadnud midagi. Hetkeks oli õhus imelik vaikus, sest meesterahvas vist avastas, et need tüübid siin ruumis on veidralt riides. Mees tuli ühe küsimusega, aga lahkus mitme küsimusega :D

Ainuke asi, mis natuke minu meelehärmi rikkus oli minu lõug. Ma käisin neljapäeval kosmeetikus ja mulle tehti mikrolihvimist ja kuna lõug on mul kõige probleemsem koht näos, siis lõua pealt tehti lihvimist kõige enam. Esimesel päeval polnud hullu midagi, lõug kergelt oli roosakas, siis teisel päeval tekkis sinna kerge tumedam koorik (sõrmedega oli maruhästi tunda, kuid nägijad väitsid, et silma nii hullusti ei häiri). Kuid laupäeval nägi lõug välja selline nagu ma oleksin mööda asfaldi lõuaga pidurdanud ja pühapäeval oli hakanud kogu see ala ketendama ja kooruma. Nii ma nägingi välja nagu pidalitõbine, kes näost laguneb. Eks vaadake piltidelt ise. Praeguseks hetkeks on lõug õnneks enam-vähem korras, nüüd olen jälle tagasi alguses (see tähendab, et lõug on jälle roosakas).

Kuigi ma kingitusi ei tahtnud, siis sellest hoolimata toodi mulle ikka kingitusi. Maria kinkis roosa Swarovski kristallidega südamekujulised kõrvarõngad ja mega suure lillekimbu, mis on niii ilus (lisan kõrvarõngastest kindlasti ka pildi). Kiku kinkis penskarile kohaselt vitamiine ja pehmeid komme ning Džännule lohutuseks mänguasja, et perenaine nii vanaks saab. Maarja kinkis ühe kreemi, mille kohta ma ei oska täpsemat infot jagada, kuna ma panin koti koos kingituste ja rahaga hääästi turvalisse kohta ära. Tegin eile suurpuhastust ja täna tuhlasin sahtlid läbi ja kingitust njetu. Kui keegi tahab veel asjad ja raha turvaliselt ära paigutada, siis kutsuge mind, ma olen spets sellel alal.

Täna lippasime Kikuga ka arsti juurde ja pärast läksin talle külla, sest tema Ellie on viimaseid päevi tiine ja ma tahtsin isiklikult katsuda seda maakera suurust kuldset retriiverit...kinnitan, et oli suur küll. Kuid Kiku pool oli veel üks tegelane, selle tegelase nimi on Lala ja tema on nelja kuune ja 10-päeva vanune kuldse kutsikas (mitte Ellie oma...igaksjuhuks mainin). Maru rahulik tegelane, aga pidavat olema labradori isuga. Kuid olenemata oma noorest east, on tal juba kuldse retriiveri tõupärased tegevused selged- sita sees püherdamine (jeii, that's so much fun).

Kiku pool passides helistas mulle ka ema, kes üritas minult välja peilida, et mis kellaaeg ma ikka homme koju tulen ja et tulgu ma ikka varem, mitte päris viimase bussiga, sest nad ootavad mind. Kui uurisin, et kes need nemad on, kes mind nii väga ootavad, siis ema ütles, et nõmmekad. Jajah, rääkigu mulle jah nõmmekatest, raudselt õde koos perega seal. Igatahes, kui kõne läbi sai, siis ütles Kiku, et väga hea, et ma talle meelde tuletasin, et mul homme sünnipäev, et tal on mulle veel üks kingitus. Karpi ulatades ütles, et ta ei jõudnud seda ära pakkida, aga enne, kui ma selle avan, siis lasku ma kindlasti Joosepil kõikidelt külgedelt kasutusjuhendi ja hoiatused jmt ette lugeda. Lõppu lisas veel, et ma kasutaksin kindlasti kaitsekindaid. "Kaitsekindaid?!" kordasin hämmingus olles Kiku soovitust. "Jah, Sul läheb vaja kaitsekindaid," kinnitas Kiku.

"Mul pole kaitsekindaid..."

"Sul pole kaitsekindaid?" ütles Kiku häälel nagu tahaks hoopis küsida, et mis inimene mina veel olen, et mul pole kodus kaitsekindaid ja suundus mulle neid otsima. Köögist tagasi tulles ulatas mulle ühe kilekinda ja ütles, et piisab Sulle ühest kah. Nii ma siis seal istusin oma karbiga ja Kiku luges veel sõnad peale, et ma ei või enne õiget päeva karpi avada. Ma pole sugugi kindel, et ma üldse seda avada tahangi. Mina ei tea mis aatompomm või keemialabor sinna pakitud on.

Mõni aeg tagasi kirjutas mulle üks mu blogilugeja ja küsis, et kas ma oleksin nõus tulema lasteaeda, kus ta töötab, lastele rääkima juhtkoerast. Ma olin koheselt käpp, sest nagu ma varasemalt olen siin söögi alla ja söögi peale seletanud, siis see on üks minu südame asju, et inimeste teadlikus juhtkoerte kohta kasvaks ja et lapsevanemad ei põgeneks kabuhirmus, kui näevad pimedat tulemas, sest teate lastel on niiiii palju küsimusi, millele täiskasvanutel on millegipärast niiiii piinlik vastata. "Emme, vaata see tüdruk on pime!", "Ole kuss!", "Aga emme, miks see tüdruk pime on?". "Emme, miks sellel koeral selline teistsugune rihm on?", "Ole praegu tasa, tule edasi!", "Aga emme, miks koeral selline rihm on?".

See oli minu esmane kohtumine oma lugejaga ja nagu näha, siis vähemalt esialgu ei osutunudki ta sarimõrvariks. Kusjuures ma ise veel mõtlesin, et ma olen ikka eriti madala ohutundega, sest suvaline inimene võtab minuga feissis ühendust, tutvustab end kui lasteaiatöötajat ja palub viisakalt tulla lastele juhtkoerast rääkima ning pakub, et korjab mu auto peale. Mina rõõmsalt andsin ka aadressi ja ei teinud isegi lähemat taustauuringut, et kas tõepoolest üldse töötab lasteaias vms. Hommikul, kui mu äratus juba kolmandat meeldetuletust lasi, siis Joosep uuris, et mis kell ma ärkama pean. Ma sonisin talle vaevaliselt, et ärkan kahe mintsa pärast (loe: tegelikult pidin 20 minutit tagasi juba ärkama). Järgmiseks uuris Joosep, et kuhu ma üldse minemas olen ja sellele andsin ka äärmiselt "detailirohke" vastuse "lasteaeda". Selline tulvil infot täis vastus on ju äärmiselt "praktiline", sest kui peaksin sarimõrvari otsa koperdama, siis on vähemalt niidiotski mehel olemas, et kust minu otsinguid alustada, sest olgem ausad, Eestis on ju ainult üks lasteaed, eksole, muig. Ja roimarid tegutsevadki kõik ju lasteaedades. 

Ei, tegelikult oli see mu blogilugeja üli äge inimene ja tekkis tunne nagu oleksime juba ammused tuttavad või sõbrad :)

Reedel käisin veel koos Mariaga ka Zeppelini toidupoes ja üle pika aja tuli turvaonu, kes soovis mind informeerida sellest, et mul pole õigus juhtkoeraga seal viibida. Me siis omapoolsest viisakusest teavitasime turvaonu vastu, et tegelikult on mul antud territooriumil koos mind saatva juhtkoeraga õigus viibida küll. See vastus vist turvaonule ei meeldinud ja siis otsis ruttu järgmise põhjuse  ja uuris, et mida mu koer praegu sööb ja kui tõele au anda, siis tegelikult Džännu tõepoolest sõigi miskit põrandalt, mis oli arvatavasti kuskilt katkisest pakendist maha pudenenud vms. Labradorid on ju teadatuntud tööstuslikud tolmuimejad ehk et kõik, mis tee peal maas, tuleb viivitamatult ja mõtlematult ära süüa, sest küll pärast on aega mõelda ja seedida, et mis see oli. Ma nagu ei osanud selles midagi halba näha, et Džännu koristas põrandalt sodi (kuigi keelasin), kuna põrandapesumasin polnud veel oma moppide ja harjadega sinna jõudnud, aga turvaonule sobis selle kallal nokkida vist küll. Pärast, kui poest lahkusime, siis tuli hoopiski selline nüanss välja, et turvaonu olevat ise Džännule nina alla lükanud söödavat sodi ja siis alles hakkas näpuga vehkima, et oioi, mida see koer siin sööb. Mnjah, ju tal oli igav ja sel päeval polnud väga palju taskuvargaid liikvel.

Reedel käisin ja bronnisin lõplikult ka sünnipäeva peoruumi ära ja tegin ka nõutud ettemaksu ning Soolo cateringist tellisin söögid. Nüüd veel vaja ametlikud kutsed laiali saata, ägedaid ringmänge mõelda ja enda outfiti veidi veel tuunida. Ma sain ämmalt pärleid ja klõpsakaga kõrvarõngad ning Joosep leidis ka vanaisa prillid üles, mida plaanib stiilikal kanda. Kui mina proovisin neid prille, siis Joosep ütles, et ma näen nendega eriti rõve välja :D Praegu ei hakka pilti lisama, sest muidu rikun üllatuse ära, aga eks pärast pidu saate ise kaeda neid prille.

Minu sünnipäevani on jäänud loetud päevad ja mul pole ikka veel mitte midagi kindlat paigas...või no välja arvatud see, et ma saan aasta vanemaks ja et tahaksin stiilikat teha, aga kus, vot see on küsimärgiga. Mõtlesin, et kuna mul on tulemas selline väiksem ümmargusem juubel, siis võiks asjale läheneda huumoriga ja stiiliks võiks olla memmed ja taadid või vanaemad ja vanaisad...nii kuidas keegi soovib. Kindlasti võiks olla sõpru, kellel on äge ruuduline pintsak, pruunid viigipüksid ja ühel korralikul härrasmehel ei puudu ka kikilips. Kindlasti prouadel võiksid olla klõpsakaga kõrvarõngad (mäletate ju küll, need mis vanaema ehtekarbis olid). Ruudulised, lillelised ja ühetoonilised kleidid, mis on kindlasti üle põlve, pikk ja soe pesu, tripid, kombineed, pruunid põlvikud ja sukad ning rullisoengud. Kuna inimesed on kõik teadupärast erinevad, siis võiks igaüks end riietada talle omanäolise niššiga. Kes on rohkem näiteks selline pedagoogi olemuse ja välimusega, kes rohkem selline vanaema tüüpi sussisahistaja, kes selline härrasmehest casanova, kes omaaja tubli ja silmapaistev spordimees ja võib-olla tuleb keegi üldse pidžaamas otse haiglast või hooldekodust. Kõiksugu lisatarvikud on lubatud: rulaatorid, kargud, jalutuskepp, kudumisvardad, ridikül, kübarad,ketiga lugemisprillid, piibud, vuntsid,traksid, kukepüksid, pikad sokid, ruudulised särgid ja püksid, ajastu kohane meik jmt. Ma ise mõtlesin endale selga orgunnida mingisuguse 50-date lillelise kodukitli, toasussid, millega ringi sahistada, suured lokirullid koos võrguga peas ja pooleliolev meik näos.

Lisaks mõtlesin sünnipäevalistele uued nimed loosida ehk selle nime, mille uksel endale pimesi tõmbab, selle nime endale rinda ka saab. Sellise vanemaaja nime. Näiteks: Eevald, Ilse, Leida, Elfriide, Paul, Arvo, Aksel, Valdur, Milvi jne. Hah, ja kuna mina fännan kõiksugu ägedaid mänge, siis peame tegema pensionäridele ka mõned ringmängud. Üks sõpradest peaks end kindluse mõttes riietuma ka medõeks, kuna pidu võib käest ära minna ja vanemaea inimestele kurnavalt mõjuda. Seepärast peabki olema keegi, kes hoiab silma peal meie vanaemadel ja vanaisadel, et vererõhk ei kipuks liialt kõrgeks minema.

Kuid nüüd ongi mul kõige raskem osa ees...

a. kus korraldada stiilikat ja kust tellida catering? (soovitusi tahaks pigem Tartu kohta).

b. kui õige päev on 23. september ja see jääb nädala keskele, siis kas pidada pigem varem või hiljem?

c. muusikasoovitusi? Artur Rinne? Georg Ots? Estraad? Nendega on muidugi selline lugu, et kui terve õhtu peaksin ainult sellist muusikat kuulama, siis kardan, et mul kukuvad kõrvad küljest ära...

Kui ma ei saa kõiki detaile paika, siis jätan stiilika ära, sest ma olen ju see haiglane perfektsionist, et kui minginegi detail on puudu või paigast ära, siis pooliku värgiga ma lihtsalt ei lepi.