Tülitsemisest

    Lobisesime täna messengeris sõbrannaga erinevatest suhetest, armukadedusest ja tülidest. Ja kuna sai päris arvestatav hulk mõtteainest kirja, siis mõtlesin teiega ka neid jagada.

Suurem arutelu sai alguse sellest kui sõbranna tõstatas küsimuse, et kui suhte alguses on juba tohutult palju tülisid, kas siis asi on üldse seda väärt?
Ma olen selle küsimuse üle pikalt juurelnud ja ütleme nii, et tänaseks on minu arvamus kardinaalselt muutunud sellest, mida arvasin kahekümneselt. Kui nooremana olin arvamusel, et kui miski ei sobi, miski ei meeldi või kui teine inimene kärgib minuga, tõstab häält, siis nägemist, uks on seal! Enam ma muidugi päris nii mustvalgelt asju ei näe, ega ka lahenda.

Meil on samuti olnud Joosepiga tohhujaa kuipalju tülisid. Ühel hetkel need lihtsalt tekivad. Kas siis tegu on selle kurikuulsa olme- ja argielulise tüdimusega või ma ei tea millega, aga järsku hakkab üks kärkima, on tülpinud ja häiritud ja lõpuks muutud ise ka pahuraks ja närviliseks. Ja siis selle asemel, et maha istuda ja rahulikult asjad selgeks rääkida, on asjad lõpuks hoopis nii kaugele eskaleerunud, et põrnitsetakse teineteist tigedalt nagu siga laupäevast päeva. Ja siis juba tekib see küsimus: kas jätkata ja otsida lahendusi või kohe teha lõpp ja minna uude suhtesse, lootes, et seal sellist asja ei tule ja et uus suhe on täis päikest ja vikerkaari ja värki.

Mina isiklikult arvan, et igas suhtes on tülid, lihtsalt kakeldakse erinevate asjade üle. Pole olemas kahte ühesugust inimest ja erimeelsusi paraku tuleb kõigil ette ja see, mismoodi me neid lahendame, sõltub päris mitmest asjast. Kuid eelkõige kodust, kust me tuleme ja millise lastetoa pagasi oleme endaga kaasa saanud. Loomulikult on veel kõiksugu mõjutajaid, nagu näiteks kellega me tundlikus eas suhtleme – sõbrad ja muu seltskond, kellelt me omastame mingeid kindlaid käitumis- ja suhtlemismustreid.

Minu meelest on väga naiivne arvata, et teistel pole üldse tülisid ja et neil on suhe nii harmooniline, et kappavad nagu ükssarvikud rõõmsalt päikseloojangusse, kordagi sealjuures koperdamata. Inimestel pole lihtsalt kombeks tulla avalikkuse ette musta pesu pesema. Teisisõnu, ma arvan, et suhetes tülide esinemine on täiesti normaalne. Isegi vanematel inimestel, kes on leidnud endale teise-kolmanda kaaslase, isegi neil on omad vaidlusmomendid ja porisemised. Vastavalt eale siis, erinevad mured ja teemad. Mõnikord on ebatervislikumad just need suhted, kus pealtnäha on kõik lilleline, aga tegelikult mõlemi sees pulbitseb segadus ja negatiivsus,mis vaikitakse maha. Aga kui asi kestab juba aastaid ja omavaheline suhtlemine on muutunud teineteise solvamiseks, ebameeldivaks haisvaks konnatiigiks, kus uut energiat peale ei tule, siis pole vast tõesti mõistlik sellises suhtes olla. Eriti, kui üks pool ei taha muutusi või kui teine pool ei näe, et midagi on suhtes valesti. Ja kui mõlemais pole enam usku, siis pole vapsjee midagi enam mõtet üritada.

Meil on Joosepiga näiteks siiani mingid teemad, mille üle me vaidleme ja vahel tunnen, et see on niiii kohutavalt väsitav. No näiteks: ma olen aeglane mingites asjades, aga ma ikka ja jälle kordan talle, et ise sa mind võtsid sellisena ja peale 11 koosoldud aastat võiks ju inimene juba aru saada, et ilmselt ma ei muutu. Kui üldse, siis vanusega veelgi aeglasemaks, muahaha. Joosep ilmselt hüüataks seda lugedes praegu: "Ei ole võimalik aeglasemaks muutuda!“

*Haha, aga jaa, Joosepikene, kui sa seda loed, siis tea, et asjad ei muutu siin midagi roosilisemaks. No teate ju küll.. Ealised iseärasused. Ühel ilusal päeval olen kortsus ja hallipäine ja motoorika on aaaeeeglaaaseeem. Jaa, Joosep, veel aeglasem kui praegu.. Nii. Lihtsalt. On!

Ja on asju, mis meile oma kaaslase juures kohe üldse ei meeldi, ajab kergelt silma tõmblema või nii, ja siis tahaksime hirrrmsasti inimest muuta, aga tegelikkuses tuleks ühel hetkel lihtsalt leppida, et Su kaaslasel on mingid omadused, mis sinule ei meeldi või tunduvad veidrad, naljakad või midagi kolmandat, aga samas... ajaga saab see inimene koos oma veidrustega kalliks ja armsaks. Usu, isegi nende kommetega, mis sind super-ekstra närvi ajavad. Ikka on ju kallis ja oma!

*Jaa, Joosukene, isegi siis oled mulle armas, kui oma riiete toas kloppimisega suudad iga mu viimse kui närvi niimoodi pingule tõmmata, et nende peal saaks vabalt harfi tinistada. Ja ilmselt olen peale igat kloppimist ka paari halli juuksekarva võrra rikkam. But still.. oled minu musu. Ja ikka armastan ja hoian sind, kui kapi peal oleva puru ja tolmu, selle asemel, et märg lapp endale köögist tuua, minema puhud. Arrggghh! Ei-ei, ikka oled nii tohutult nummi. Mis sest, et mul hakkas praegu neid ridu kirjutades silma juurest närv tõmblema . Kallis oled ikka!

Ehh,ma räägin nagu vanur, kes on oma taadukesega terve igaviku koos elanud ja nüüd istume oma eluõhtul kahekesi tugitoolis ja naudime õndsust ja aeg-ajalt kärgime, et ärgu krääksutagu oma tooliga või sahistagu villase sussiga, ma üritan siin „Prillitoosi“ taustal tukastada, eksole.

Aga nende tülide lahendamisega on see huvitav asi, et me kõik lahendame ka konfliktolukordi erinevalt. Mina näiteks tahan tüliõunale läheneda nii, et lähme tüli alge juurde tagasi, et kõik sõlmekesed saaksid kenasti lahti arutatud. Et mismoodi mina antud asjast aru sain, siis rääkida oma tunnetest, sest.. ma olen naine ja naised üldjuhul armastavad rääkida tunnetest ja kui vähegi saab, siis kasutada ka metafoore, ilmestamaks oma tundeid, haavatavust *mul oli selline tunne nagu torm oleks rebinud õrna lille juurtega pinnasest välja* ja siis jõuda lõpuks lahenduseni.

Joosep seevastu, erinevalt minust, ei viitsi ega jaksa enam uuesti konflikti algpõhjuseid läbi nämmutada, sest tema jaoks on selge, kust miski alguse sai ja kui suurem kärkimine ja torm on maha rahunenud, kumbki on eri tubades maha jahtunud, siis saame keskpõrandal kokku ja hakkame tantsima, ei, tegelikult hakkame rääkima. Aga kui mina ei saa rääkida algpõhjustest ja tunnetest, siis mul tekib uus tunne, sest taas kord.. ma olen naine ja ma olen suuteline tundma ja reageerima iga teise lause peale erinevalt. Ei ole ühte kindlat emotsiooni kogu kompoti jaoks. Aga tema jällegi ei viitsi otsast peale teemat molekulideni lahti nämmutada. Et jah, see probleemidele lähenemine ja lahendamisviis on ka inimeseti erinev.

Aga noh,  siiani oleme saanud oma vaidlused peetud, kompromissid leitud ja viimasel ajal on nii, et kumbki argumenteerib oma mõtetega ja kui lõpuks pole kummagil enam midagi lisada, siis ollakse lihtsalt vait, natuke tulised ja kuumad teineteise pihta. Ja kui maha rahunetakse, siis tavaliselt emb-kumb tuleb lepitust otsima, enamasti on selleks Joosep. Lihtsalt tuleb ja paneb mulle käed ümber ja ütleb, et lepime ära, ma ei taha riius olla ning siis järgneb veel üks kalli ja musi ja ongi teema maas.
Kuni järgmise korrani.

Ja huvitav on see, et kõrvalseisjad mõtlevad, et einoh, on kah põhjus, mille pärast kraagelda, aga samas.. see on jällegist see inimeste ja paaride erinevus. Meie jaoks vaidlevad ja teevad sääsest elevanti jällegi teised absoluutselt tühisest asjast. Seega ma olen seisukohal, et meil pole õigust anda hinnanguid sellele, et kelle jaoks on mis oluline ja valus probleem- või kitsaskoht. Me keegi ei saa toppida teisele oma kinga jalga ja siis väita, et see king ei pigista.

Selline meie suhe ongi :D
Foto: Kelli Rääbis

CONVERSATION

3 kommentaari:

  1. Me elukaaslasega oleme sama päeva lõvid ja täpselt samasugused kangekaelsed juurikad. Ja härral on komme keset tüli.. magama minna. Kuidas palun?! Ma tülitsen ja otsin põhjuseid, et saaks sae käima tõmmata ja tema.. läheb magama?!?!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahahaha, olen ka lõvi ja see ajab ikka närvi küll :D :D

      Kustuta
    2. Haha, mis siin pattu salata, olen minagi poole tüli ajal minema kõndinud.. magama või kui mitte magama, siis teise tuppa pikutama, sest noh, ükskord saab mootoril kütus otsa ja ei jaksa enam saagida.

      Kustuta

Back
to top