Ärkasin üleeile hommikul üles, ise tige kui troll, sest tundsin meie kodus valitseva korralageduse pärast kohutavat häiritust. Ega otseselt midagi niii katastroofilist ka polnud, on olnud drastilisemaid hommikuäratusi, aga teate ju küll seda tunnet, kui pisikesed detailid on kodus pikemat aega paigast ära ja mingist hetkest muutub see frustreerivaks ja ajab lihtsalt kogu aeg närvi. Nii oli meil ka üleeile.

Mõtlesin, et egas midagi, hüppan dušši alt läbi ja siis varustan end mopi ja lapiga ning hakkan korda majja lööma. Kuid etteruttavalt võin öelda, et koristamiseni ma ei jõudnudki, sest kui dušši alt elegantselt märja ja porgandpaljana käe rätiku järele sirutasin, siis avastasin, et mu rätikut pole vannitoas. Vähe ei läinud ma närvi. Tavaliselt sellise tühise asja peale ma ei viitsi isegi reageeridagi, sest egas maailmas pole rätikud otsa lõppenud ja meil on ausalt neid rohkem kui üks, aga seekord olid just kõik teised rätikud kas pesumasinas või väljaspool vannitoa territooriumi paiknevas esikukapis.

Mõtlesin, et oookei, rahu, ainult rahu, pole vähimatki põhjust Joosepile turri karata, et pani mu rätiku tuuri ja kasutamise koha pealt... no ega ma ise ka süüst puhas pole. Olen isegi aeg-ajalt laiskusest, mugavusest või teadmatusest Joosu saunakat kasutanud. Seega no hard feelings, või siiski...

Nii tõmbasin nirisevale kehale hommikumantli peale ja tammusin trotslikult elutuppa oma rätikut otsima, üritades ise sealjuures olla hässsti zen ja tšill. Plaan oli "vannituba-elutuba-vannituba" marsruut läbida rahulikult ja vaikides, ilma suurema kärata.

Jõudsin elutuppa ja wii, leidsin probleemideta oma rätiku tooli leenilt kuivamast ja kui pöördusin ümber, et vannituppa naasta, märkas Joosep minu resting bitchi ilmet ja pidi muidugi kohe uurima, et mis lahti, aga ma mängisin tüüpilise naisena solvunud jääkuningannat ja vastasin, et mitte kui midagi pole lahti (selline valetaja olengi) ja tammusin tagasi vannituppa, kuhu Joosep muidugi mulle järgnes ja urgitses edasi, et mis mul ikka viga on jne. Tundsin, et kohe saabub orkaan Kai, kui veel kaua pinnib mind ja nii ma sisistasin, et jätku rahule. Aga ei, kus sa sellega.

No ja lõpuks käiski see pauk ära ja mu närv ei pidanud vastu ja ma kukkusin vahutama. No teate ju küll mismoodi nendes Ladina-Ameerika seepides need temperamentsed prouad vehivad ja sõnu tuleb kiiremini peale kui suudavad neid eest ära vuristada, et mul on kõriauguni, et oma asju ei suudeta õigetesse kohtadesse tagasi panna, kodu näeb välja nagu seapesa ja mulle aitab, ma ei pea kogu aeg mööda korterit asju taga otsima või siis kogemata midagi ümber ajama, sest üllatus-üllatus, keegi on kapi või laua peale klaasi, joogipudeli või taevas teab mida veel jätnud.

Well, that went well. Täpselt nii tšillilt ja zenilt ma antud olukorda lahendada plaanisingi :D

Marssisin Joosepist tigetsedes mööda ja suundusin magamistuppa ja pugesin ära teki alla... nutma. Sest olin nii jõuetu sellest vihast ja siis olin veel endas ka pettunud ja enda peale kuri, et ei suutnud oma emotsioone vaos hoida ja et päev sai nii elunõmeda alguse. Aga selle asemel, et minna ja kallistada ja proovida alustada uuesti, ei jätnud ma jonni, sest miks mina pean esimesena minema, kui probleem polnud minus, vaid Joosepi laiali jäetud asjades. Nii ma otsustasin, et olen kange ja ootan... ootan kuni tuleb magamistuppa ja haarab mu kaissu ja palub vabandust ja tunnistab pühalikult oma pattu ja siis lepime ära ja siis ma leebun ja kallistan lõpuks vastu ja elu on taas lill :D

Aga Joosepit ei tulnud... ehmatasin vaese mehe vist lõplikult ära...

Lõpuks jäin ma selle suure ootamise peale üldse magama ja kui ärkasin, siis vähe sellest, et olin emotsionaalselt nii läbi, olin ma tagatipuks endale hankinud veel mingi räige unepohmaka. sest Ilmselgelt olin ma üle maganud. Kõmpisin siis kööki, ise endiselt kangekaelne kui juurapurikas ja plaan oli ise mitte esimesena Joosepiga suhtlust alustada, kuid kui märkas, et tulin kööki, siis tuli minu juurde, võttis mult ümbert kinni ja küsis, et kas lepime ära. Ma olin niiii kohutavalt väsinud olemast pahane ja nii ma siis sõnaotseses mõttes langesin talle kaela ja piiksusin ahastunul ja kergendatul häälel: "Jaaaa, palun lepime ära!"

Joosep oli sutsu üllatunud, et olin kohe nii kiiresti nõus ära leppima, sest tavaliselt ma punnin alguses natuke ikka vastu ka, aga no ma olin juba ligi 10h oodanud ju ja ilge koll oli sellest ootamisest ees. Joosep uuris, et kui ma nii väga tahtsin ära leppida, et miks ma siis ise ei öelnud või ei tulnud lepitust otsima, aga selle peale teatasin kulmu kortsutades: "Ma ei saanud ju... ma jonnisin ja ootasin, et ise tuleksid, aga Sind EI tulnud ja lõpuks jäin ma suurest ootamisest üldse magama ja kui üles ärkasin ja avastasin, et Sa pole ikka veel tulnud, siis sain uuesti pahaseks... "

Joosep võttis mu peakese sedasi hellakeselt oma käte vahele ja uuris, kas mul on päevad algamas, et nii kohutavalt emotsionaalne olen, aga eip, seekord mängis minu hullumeelsuses kõigest täiskuu rolli.

Mina ei tea, kes selle nädala esmaspäeval Joosepit tagumikust hammustas, aga tüüp oli vahelduva eduga terve päev turris ja muudkui porises mu kallal. Esimene kord andsin andeks, teine kord andsin andeks ja isegi kolmanda ja neljanda korra andsin andeks, aga lõpuks viskas mul ka rihma maha, sest mida Sa muudkui käid ja vabandad, kui ei suuda oma käitumist muuta.

Ma võin ju loomu poolest kannatlik olla, aga no mitte nüüd nii kannatlik, et terve päeva sellist porisemist ja pahurdamist taluda. Mul reaalselt hakkas vaikselt selline tunne tekkima nagu oleksin kuskile ajatsooni luupima jäänud.Pidevalt tekkis selline pisike deja vu tunne, et ma olen täna juskui selles olukorras juba korra olnud ja äkki tänaseks aitab.

Proovisin siis sellelt plahvatusohtliku moega mehelt välja peilida, et mis juhtus, miks tujutseb, aga no püha ristivägi, see muutis olukorra veeeel hullemaks. Sain vastuseks, et jätku ma vaene hing rahule, et midagi pole viga. No ilmselgelt, eksole. Seda on juba kaugelt näha, et kõik on kõige paremas korras. Ei mingit kahtlustki :D

Mind tõsiselt ajas närvi selline päevadega eide moodi käitumine ja lõpuks viskas mul ka kaane pealt maha ja ma kähvasin pisarsilmil vastu, et anna andeks, et ma ka siin elan ja et mulle aitab.Ma ei taha täna rohkem suhelda. Vaadaku üksi oma "Kuuuurijat", "Meriväljat" ja "Nukumaja". Kõiki meie esmaspäevaseid saateid, mida oleme traditsiooniliselt harjunud koos diivanil kaisutades vaatama, sest mind enam EI huvita miski ning lahkusin dramaatiliselt magamistuppa ja sulgesin ukse.

Vahemärkus: mul on "Nukumaja" ja "Merivälja" müsteeriumid lahendatud. Ma olen üpris kindel, et tean, kes tappis "Nukumaja" peaosalise Eva õe Elisabethi ja tolle politseiniku ja tean ka põhjust. "Merivälja" müsteerium on tiba keerulisem, aga põhilõimed on mul juba kokku viidud. Ma ei hakka siin kellegi jaoks midagi ära spoilima, aga ma võin kinnitada, et see saab paras üllatus olema, kui saadakse teada, kes kogu seda jälgimise, ülesannete jagamise kaadervärki juhib ja kõige muu taga seisab.

Kui olin enda dramaatilise etteastega ühele poole saanud ja voodisse teki alla kerra tõmmanud, siis vandusin endale, et ma olen vähemalt kuni hommikuni Joosepi peale solvunud ja pahane ja ärgu unistagugi, et me öösel teineteise kaisus magame. Selliste põhjapanevate plaanidega ma uinusingi, kuid mitte kauaks, sest kuulsin magamistoaukse avanemist ja vaiksete sammude lähenemist.

Ma sain aru küll, et seisab mu kõrval ja ootab vist mingisugust ilmaimet, no et hakkaksin suhtlema ja uurima, et miks tuli vms, aga no ma olin ikka parajat kangust ja jonni täis ja nii vaikisin nagu tummahammas. Isegi silmad pigistasin veel kõvemini kinni, et saaks ikka aru - näe, ma magan! :D

Kuid Joosep ei lasknud end sellest häirida, vaid hakkas vaikselt ja ühtlaste pausidega mu nime kordama, püüdes saada mu tähelepanu. Esimesed paar-kolm sekundit ma ignoreerisin, sest ma üritasin ju oma suurejoonelisest Olen. Terve. Õhtu. Jonni. Täis. plaanist kinni pidada, aga ma kukkusin sellest haledalt läbi, sest Joosep hakkas mulle enda kirjutatud luuletust ette lugema.

Anna andeks, et nii nõme olin
Minult kuulda on koguaeg porin
Tegelikult see polnud Sinu süü
Oma vabandust Sulle teega müün
Ehk andestad ja vaatame saateid
Pärast arutame erinevaid vaateid
Merivälja juba varsti käib
Ilma Sinuta see nii igav näib
Võin Sind kätel magama viia
Kui praegu ei jää Sa siia

Joosep jõudis vaevu teise rea lõpuni, kui keerasin punastades oma pea ära ja surusin oma näo tugevasti padja sisse ja luuletuse lõppedes piiksusin heldinult: "Sa oled nii nõmeee! Sa nurjasid praegu mu suurejoonelise plaani olla kuni hommikuni Su peale pahane...". No öelge mulle, kuidas saab sellise peale üldse enam pahane olla, ah!? Kirjutab ise luuletuse ja siis kannab selle mulle ette nagu läbi aegade kõige ontlikum koolijüts. Pluss oli veel teinud suure tassi mu lemmik karamelliteed koos piima ja meega. Oeh, no on ikka üks maru armas tegelane see Joosep mul. Lav U! :)

Appi, ma viimasel ajal jõuan aina harvem siia, aga no mis teha - elu vajab ka elamist. Eriti veel, kui Joosepil oli vahepeal mitmenädalane puhkus ja siis me püüdsime võimalikult palju ühiselt koos aega veeta ja kõiksugu vahvaid tegemisi ette võtta. Ei pea vist mainimagi, et mina olin selliste kulminatsioonidega enam kui rahul.

Joosep tegi otsuse, et võtab oma puhkusest terve ööpäeva ja pühendab selle eranditult ainult mulle ja meie suhtele, täites iga mu väiksemagi soovi. Minu esimeseks sooviks oli minna loodusesse matkama ja telkima. Võib-olla ka sellepärast, et eelmisel suvel jäi see tegemata ja ma olin üpriski nördinud. Hah, aga matkama me lõpuks ei jõudnudki, sest viimasel hetkel muutsin meelt, aga selle eest hüppasime autosse ja trippisime sinna, kuhu hing parasjagu ihkas ja mis tundus meelepärane. Nii alustasimegi oma seiklust Seljametsa karjäärist, kus ainult Joosep käis ujumas. Vesi olevat super soe, aga kuna seal oli rahvast nagu murdu, siis otsustasin jääda kaldale, sest mulle ei meeldi võõraste pilkude ees oma pekkidega lehvitada. Selle asemel kuulatasin ma niisama ajaviiteks inimeste jutusuminat (loe: stalkisin rahvast). Kusjuures mulle tundus, et peale minu oli seal veel üks pime, kuna kui Joosep vette läks, siis too väidetav pime uuris oma kaaslaselt, et kas keegi läks veel ujuma. Ma eeldan, et tegu oli pimedaga, sest no ma ei tea ühtegi teist põhjust, miks peaks nägija midagi sellist küsima... saaks ju ise vaadata vms. Igatahes antud olukord tekitas minus parajalt elevust, sest järgmiseks hakkas mind huvitama, et kes see selline on.

Pärast karjääri võtsime suuna Rae ranna poole, sest mina polnud veel endiselt ujuda saanud. Varasemalt olin ma Rae rannas käinud ainult kahel korral - lapsena ja poolpimedana, kuid Joosep polnud seal veel kunagi käinud ja seega ma üritasin siis pimesi teed juhatada. Etteruttavalt öeldes edukalt, kuna jõudsime pärale.


Rae rannas oli nii mõnus, sest rahvast oli vähe ja keegi ei lesinud oma rätiku ja kompsudega minu privaattsoonis. Kuskil kõrkjates mängis seltskond bongosid, grillisid ja tantsisid. See lõi sellise mõnusa suvise meeleolu. Kui oma rätiku ja kotid maha panime, siis jätsin Janeti kohta hoidma ja ise läksime Joosepiga veetemperatuuri uurima. Jalutasime põlvini vette ja kes on Pärnu ranna üldise olemusega kursis, siis need teavad, et peale vett tuleb taas madalik ja nii sattusimegi liivaribale, mis oli kaetud kõigest sentimeetrise veekihiga. Enne seda läbisime veeriba, mis ulatus põlvini.

Janet jälgis meid pinksalt kaldalt ja siis otsustasime, et kutsume poobiku ka saarekesele ja ega ei pidanudki kahte korda kutsuma - Janet kargas püsti ja hakkas rõõmsalt meie poole silkama, kuid kui vesi tõusis kõhuni, jäi kahtlustavalt seisma ja hakkas ühelt käpalt teisele tammuma. Meie labradoriproua suhtumine veesse on järgmine: vesi on senikaua tore ja hea, kuni mu käpad ulatuvad põhja. Nii seisiski Janet jäärapäiselt paigal ja mõõtis kahtlustavalt silma ja varbaotsaga veesügavust ning meie teiselpool vett ergutasime ja julgustasime poobikut veetakistust ületama. Lõpuks võttis Janet kogu oma julguse kokku, tõstis ninaotsa taeva poole ja tippis kikivarvukil üle vee.

Kui Janet lõpuks meieni jõudis, siis avastasime, et heleroosa jalutusrihm, mis jäi kaelarihma külge, lohises rõõmsalt järgi ja oli"mõnusasti" läbi ligunenud ja eriti liivane, aga no see kõik oli köömes kõige selle kõrval, kui õnnelik ja rõõmus Janet oli. Patsutasime poobikut tunnustavalt rinnakule ja siis hakkas möll pihta. Janet tuuritas mööda saarekest ringi, hüppas esik'äppadega vette ja kutsus mind mängima, uudistas liivalosse ja ma ise ajasin ka teda taga. Kahju oli ainult sellest, et jätsime kaamera kaldale, sest see oleks olnud nii äge hetk, mida jäädvustada, kuna see püüdlikus, eneseületus ja siiras rõõm oma saavutuse üle oli nii hindamatu. Kuid Joosep ütles, et vähemalt on see meil oma mälestustes olemas.

Pärast vees möllamist läksime kaldale ja kuna möllamise käigus sai selgeks, et vesi on ujumiskõlblik, siis koorisime end lahti ja läksime ujuma. Joosep küll esialgu arvas, et ta ei hakka merre tulema, et jääb kaldale, kuid lõpuks otsustas siiski ümber. Nii möllasime vees ka oma pool tunnikest. Joosep sukeldus vee alla, võttis mu jalgadest kinni ja siis suure hooga tuli pinnale ja viskas mu õhku ja nii mitu korda järjest. Siis panime käed sõrmsoengusse ja kolme pealt kükitasime vee alla ja tegime vee all musi :D Esimene läks veits mööda, aga teisel korral leidsime üksteist üles. Siis tegime niisama veesõda ja Joosep ajas mind vees taga jne. Ühesõnaga meil oli üüber fun! :)

Pärast ujumist suundusime sööma ja kuna viimasel ajal on hakanud Hessi paprikakastmega jalabenotortilla Steffi krevetisalatile konkurentsi pakkuma, siis läksimegi Hessi drive-inni, kus ma võtsin endale kaks tortillat. See on lihtsalt nii kohutavalt maitsev! Pärast söömist uuris Joosep, et mida järgmiseks tahaksin teha, aga teate, mul oli selline tunne nagu oleksin plikatirtsuna kommi- või lelupoodi sattunud ning mulle on antud vaba voli valida mida iganes hing ihkab, aga kuna valik on suur ja lai, siis see põhjustab otsustusvõimetust. Täpselt nii juhtus ka minuga. Mul oli pea ühtäkki ideedest täiesti lage. Saate aru!? Ma oleksin võinud ükskõik mida küsida, aga minu peakeses vihises ainult tuul.

Seega tegi Joosep järgmiseks ettepanekuks minna rannapromenaadile jalutama ja kuna minu jaoks tundus see üliromantiline, siis nii me suundusimegi õhtuhämaruses (või siis tegelikult juba pimeduses) keskranda. Jalutasime käsikäes terve promenaadi pikkuse edasi-tagasi läbi ja promenaadi lõpus purskkaevu kõrval hoidsime üksteise ümbert kinni, tegime musi ja kuulatasime merekohinat. No nii palju, kui see läbi inimeste poolt tekitatud kahina ja sahina läbi kostus.

Promenaadi lõpus müüs üks pruunlane pärlitest meisterdatud ehteid ja mina soovisin ka endale miskit soetada ja nii ostsimegi mulle kaks käevõru. Ühe sellise Aafrika toonides - sellise hästi värvilise ja väiksemate kivikestega ning teise roosade-valgete kividega, natuke massiivsema käevõru. Kumbki käevõru maksis 5€. Enne, kui läksime eheteleti äärde, siis sosistasin Joosepile, et tema rääkigu, sest mina ei taha suhelda. Ei, mitte sellepärast, et tegu oli mustanahalisega, vaid ma pelgan, et kui tegu on sellise agressiivsema müümistehnika harrastajaga, kes hakkab mulle liialt aktiivselt asju pähe määrima, siis ma ei oska sellistega väga hästi toime tulla ja nii on lihtsam, kui ma ütlen Joosepile, et ma ei soovi midagi ja siis tema on see, kes oma konkreetsusega edastab mu vastuse :D

Kuid minu üllatuseks oli too mustanahaline müüja nii sõbralik, lahke, südamlik ja abivalmis. Joosep küsis, kas ma võin ehteid katsuda, kuna ma ei näe ja kui mõnda ehet jäin pikemalt uudistama, siis lahkelt võttis selle lukustusest lahti ja sain selle oma kätte jne. Ja kui ostsime need käevõrud, siis see mustanahaline tänas meid nii siiralt. Nii siiralt nagu oleks tahtnud oma häälega öelda, et kui oluline see tema jaoks oli, et saab nüüd meie raha eest osta oma naisele ja 10 lapsele süüa. Ma ei tea. Võib-olla see pole nii, aga ma pole ammu nii siirast tänulikkust kohanud. Inimene tänas naeratades ja mitte ainult füüsiliselt, vaid naeratas kogu hingega. Isegi mina pime tajusin seda.

Pärast sellist pikka päeva tundsin ma väsimust ja kuskile telkima ma ei soovinud enam minna. Mõtlesin vaid oma pehmest ja soojast voodist ja sellest, kuidas ükski sääsepinin mul kõrvus ei piniseks. Nii ütlesingi Joosepile, et lähme parem koju ja kui koju jõudsime, siis tegime snäkki ja vaatasime filme ja olime üksteise kaisus.

Mõni aeg tagasi avaldas Triinu oma blogis postituse "Random facts about me - Läbi minu abikaasa silmade". Peale selle, et see oli armas ja huvitav lugemine, oli see minu meelest ka ülilahe idee. Kohe peale toda postituse lugemist läksin ma pikemalt mõtlemata Joosepit moosima, no et ma tahan ka enda isiklikku faktipostitust. Ta küll ei saanud aru, et milleks see vajalik on, aga ega mehed ei peagi kõiki naiste emotsiooni ajendil tekkinud soove mõistma - see poleks lihtsalt ajule kasulik. Nagu arvata võite, siis ega Joosep kohe ei hakanud arvuti taga klõbistama ja minust postitust kokku treima, mkm. Ma pidin ennast ja oma imelist soovikest ikka mitu korda meelde tuletama. Vahepeal kaotasin isegi juba viimsegi lootuse... Aga siis eile, täiesti lambist kirjutas selle valma ja siin see on! ;)

Kai ei oska anekdoote rääkida.
Kail on kodus ringiliikumisel ülilühikesed sammud, umbes 20 sentimeetri pikkused.
Kai plaksutab minu arvates päris imelikult.
Kui ma ümisen kasvõi kolm sekundit mingit viisijuppi, siis kolm sekundit hiljem hakkab Kai seda ümisema ja jääb palju kauemaks ümisema.
Kui Kai midagi kobades otsib, siis katsub ta otsitava objekti ümbert kogu pinna ära ja siis hakkab hoopis teisest kohast edasi otsima.
Kail on mingi maakodufetiš, koguaeg kui sisekujundusest on juttu, siis käib alatasa „maakodu stiilis” läbi.
Kai ei tea, et praegu on köögilaual mandariinikoored, mis teda ilmselt üpriski närvi ajaksid (tegelt naerab kui seda loeb).
Kai on intellektuaalselt meie tutvumisest alates meeletu arengu läbi teinud ja jätkab seda ka edaspidi.
Kaile üldse ei meeldi, kui inimestel on pealiskaudne arvamus, mille kujundamiseks ei ole mõttetööga just eriti palju vaeva nähtud.
Kui Kai lobiseb telefoniga, siis ta võib mind kogu terve kõne aja silitada või paitada. Muul ajal ta eriti üle viie minuti ei viitsi seda teha.
Kaile meeldib kui ma teda järgi teen.
Kaile on lollid naljad tihti peale palju kordi järjest ka naljakad.
Kaile meeldib Liina Steini looming.
Kai hoolib väga endast nõrgematest.
Kail flipib hullult ära kui üks tilk burgerikastet läheb pükste peale.


Kai läks kunagi kooli vähemalt pool tundi enne tundide algust.
Kai koguaeg tüütab mind küsimusega „Millal Sa minu kohta rändom faktid ära kirjutad??”
Kunagi kui Kaiga talle uut arvutit valisime, siis ütles ta enda vanuse meesmüüja kohta „müüjaonu”.
Kai räägib ja naerab öösiti nii valjusti nagu siin kvartalis ei sooviks mitte keegi magada (sorrrry naabriproua)
Ükskord küsiti Kai käest hästi delikaatselt ja viisakalt: „Kui kaua, Kai, siis noh... eeem... niimoodi... niimoodi... nägemisega... siis niimoodi halvasti on olnud?” Kai vastas rõõmsalt ja justkui särades: „VIIS AASTAT!” hääästi peenel ja positiivsel häälel. Ma arvan, et umbes samasuguse häälega nagu siis kui keegi küsiks: „Mitu Stefani krevetisalatit Sa see kuu oled ära söönud?”
Kui Kai kaua naerab, siis hakkab ta alati lõpus köhima ja mõnikord aevastab ka sinna otsa veel.
Kail puudub igasugune ajataju. Tema öeldud aeg tuleb vähemalt kolmega korrutada, teinekord eksib ka suurusjärkudes.

Joosep pakkis reedel oma kodinad kokku ja sõitis nädalavahetuseks ära ühele üritusele. Algselt plaanisime koos sinna minna, aga kuna üks meist pidi koeravalvesse jääma, siis seekord jäin mina koju.

Mina ei tea, kas see teeb minust teiste silmis mingisuguse saamatu hädise olevuse või kuidas teistel sellega on, aga mina ei oska pikalt olla ilma oma teise pooleta rõõmus. Tahaks kogu aeg suhelda, muljetada ja niisama vahepeal kudrutada.Päeval pole nagu hullu miskit, sest siis saab tähelepanu kõik muu, aga vot õhtud on need kõige nukramad, sest igatsus poeb hinge. Pole ju kedagi, keda kaissu võtta või kelle kaissu ise pugeda. Hommikud on ka kuidagi liiga vaiksed ja kui ma käe Joosepi voodi poolele välja sirutan, siis on nii kurb enda kõrvalt leida, ee, Janetit :D
Ei, tegelikult on armas, et poobik kasutab kohe mugavust ära, aga ma EI saa seda tegelinskit hommikul kaissu võtta, vastupidi, ma pean hoopis oma näitleja meisterlikkuse mängu panema ja teesklema sügavat und. Vastasel juhul, kui ma ei maga, manab Janet endale ette sellise ilme, et mis lulli löömine siin praegu käib ja kukub elu eest käpaga vehkima ning sügamist nõudma. Kui ma julgen ignoreerida kõrgeaulise preili juhtkoera soovi, siis kukub kõrva ääres etteheitvalt jorisema. Katsu siis sellise kõrval hommikusi unelemisi nautida.

Täna siis Joosep helistas ja uuris, et kuidas mul päevake läinud on ja millega tegelen, aga kuna mul oli mingi räme kass kallal, siis vastasin igale küsimusele mingi erilise laibamatja häälega. Alles pärast hakkasin mõtlema, et tubli naine - mees on koju tulemas ja siis kas see ongi see, mis meest koju tulles ees ootab? Ma ei tea, aga kui ma oleksin mees ja oleksin teisel pool toru kuulnud to the max masendunud häält, siis ma poleks vist koju läinudki. Seega saatsin Joosepile ruttu sõnumi ja palusin vabandust, et ma sellise plässi häälega olin, ma lihtsalt veits juba suren siin igatsuse kätte ära.

Kui kuulsin, et Joosep on umbes 15 mintsa pärast kodus, siis ma ülehelikiirusel vahetasin riided, viskasin värskendavat kreemi näkku, kammisin juuksed ja pihustasin lõhna peale, et varjata oma veits kudenud olekut. Ma polnud ju peale Joosepi lahkumist kordagi riideid vahetanud ega pesemas käinud, silkasin kõik päevad ringi nagu võidunud tuustik.

Mulle praegu meenus Joosepi koju tulemise ja koerte rõõmustamisega see, et meil hiljaaegu käis külaline. Python tervitab tavaliselt külalisi ülevoolavate saltodega, aga Janet käitub palju väärikamalt ja vaoshoitumalt. Ta tavaliselt viib külalistele tervituseks: sussi, mänga, soki,ahju kõrvalt tulehakatuseks mõeldud vana ajalehe, no ühesõnaga selle, mis parasjagu silma ja hamba ulatusse jääb. Aga viimane kord jalutas Janet saba liputades külalisele vastu minu aluspükstega. Ärge küsige, ma ei tea kust need sai. Võimalik, et mul kummuti pesusahtlist kukkusid need põrandale ja no ma lihtsalt ei märganud. Ma ei taha mõeldagi sellele, mida see külaline võis mõelda. Ma tean, mida ma ise oleksin taolises olukorras mõelnud, kui kellegi koer oleks mulle trussikutega vastu jalutanud. Ma oleks mõelnud, et näe, koer korjas voodi alt alukad üles, mis arvatavasti peale seksi sinna kukkusid. Ühesõnaga ma ei tea, mida külaline mõtles ja ma ei hakanud uurima ka, veits akward oleks olnud küsida: "Aa kuule, no räägi, mis mõtlesid, kui mu koer Sind minu trussikutega tervitama tuli?"Igatahes tänks Janet, et tegid mul sajandi margi! :D

Kui ma vana aasta viimasel päeval lasin blogis natuke auru välja, siis üks anonüümne lugeja avaldas arvamust, kus ütles, et Joosepi käitumine oli väga egoistlik ja enesekeskne. Kui ma konkreetselt seda lauset lugesin, siis mul korraks kihvatas ja mõtlesin endamisi, et aga Joosep ei ole ju egoist. Päevade möödudes on see tunne minus süvenenud ja nii otsustasin tulla ja rääkida teile ka, miks Joosep ei ole minu silmis egoist. Ja see ei ole sellist tüüpi postitus, kus mees klohmib oma naist ja siis sellest hoolimata, et naisel on silm sinine ja mokk paistes, seletab, et kui hea ja armastav mees tal ikka on ja see pole tegelikult üldse mehe süü, et aeg-ajalt rusikatega vehib, see kõik on lihtsalt raske lapsepõlve tagajärg. Ei. See pole sellist tüüpi postitus.
Eks iga inimene määratleb egoismi erinevalt ja seepärast ma ei leiagi, et kõik minu lugejad peaksid minuga nõustuma.

Aga Joosep ei ole egoist, sest...
Kui ma nägemise lõplikult kaotasin, siis ta ei käitunud argpüksist lödipüksina ega lidunud, enda heaolu silmas pidades, seitsme tuule poole. Kui saime teada, et meie lapse saamise võimalused on minimaalsed, siis ta ei jätnud mind maha ega siirdunud parematele jahimaadele.  Kui ma olen väsinud ja jõuetu, siis on tema see, kes mõõdab mu veresuhkruid ja jälgib, et mu silmatilgad saaksid õigel ajal pandud. Ta on üldse palju korralikum minu tervise asjades. Kui minul tuleb aeg-ajalt kass peale ja ma ei viitsi enam korralik olla, siis tema on see, kes mind ergutab ja utsitab ning vajadusel ka noomib.

Kui ma jään telekat vaadates diivanile magama, siis sätib mulle tekikese peale ja öö saabudes võtab mu vaikselt sülle ja kannab mu kätel voodisse. Kui näen öösel halba und, siis äratab mu üles ja teeb mulle pai ja võtab mu oma sooja ja turvalisse kaissu.

Kui ma töötasin Tallinna AHHAA Teaduskeskuses ja tihtipeale jõudsin kodulinna bussipeatusesse alles kesköö paiku ja koduni oli veel ligi 2 km jalutada, siis Joosep tuli talvel mulle kelguga vastu, mähkis mu pleedi sisse ja ulatas mulle termose kuuma kakaoga. Ta oleks võinud vabalt kodus mind oodata ja mitte ronida välja pakast trotsima.
Mäletan ka kordi, kui jõudsin poole ühe paiku öösel koju ja kui koduuksest sisse astusin, siis kodu oli köetud ja mõnusalt soe ning ninna lõid sellised imelised toiduaroomid ehk et Joosep oli mulle imemaitsva õhtusöögi valmistanud.

Kui olen olnud gripi või viirusega siruli maas ja ainult päevi ja öid ägisenud, oksendanud ja maganud, siis on tema see, kes on mind tohterdanud, patja kohendanud, teekest keetnud, kasinud ja teinud endast kõik oleneva, et mul oleks võimalikult hea ja mugav olla.

Kuna mina olen teadatuntud Pariisi suvitaja, siis tal on alati vaikimisi minu jaoks kaasas midagi sooja või kui juhuslikult pole kaasas ja mul hakkab ootamatult külm, siis ta annab mulle enda seljast jaki ja trotsib ise vihma ja tuult. Ta soojendab mind bussi oodates. Ta teeb mulle pikemateks väljasõitudeks alati kaasa suhkruvee. Ta saadab mu ära kallide ja musidega ja koju jõudes tuleb mind pea alati esikusse samamoodi ka tervitama.

Joosep ei pigista kunagi silma kinni ega pööra pilku kõrvale, kui märkab kuskil abivajajat. Ta on rattaga mööda linnatänavaid kihutanud, kuid siis järsult pidurdanud, kuna on märganud memmekest suvalise hoone trepimademel istumas. Joosep lähebsellistel puhkudel alati ligi ja uurib, kas kõik on korras ja ega abi pole tarvis. Samamoodi poes olles oleme märganud vanainimest, kes kössitas riiulite vahel ja oli väga hädise olemisega ja Joosep läks astus pikemalt mõtlemata ligi, pani käe õlale ja pakkus abi.

Kui ma kõiki neid eelnevaid ja palju teisi hetki meenutan, siis ma ei saaks öelda, et Joosep on enesekeskne inimene. Ma ei ole varem oma elus kohanud sellist meest nagu Joosep. Ta on hoolimata oma vigadest selline inimene, keda ma iga päevaga aina enam ja enam suudan armastada, sest ma avastan temas kogu aeg midagi uut ja positiivset. Vahel ma lihtsalt jään lummatult suu ammuli teda kuulama ja ma ei oska mitte essugi öelda, sest ma taban end mõttelt, et kust ma küll nii targa, ilusa, tugeva ja armastava mehe olen skoorinud.

Joosep on heatahtlik ja kaastundlik. Ta on korduvalt keset tänavat aidanud vanaprouadel raskeid pakke kuskile x kohta tassida. Ta hoolitseb minu turvalisuse eest - seda nii kodus kui väljaspool kodu.  Ta toob mulle suvalistel hetkedel lilli ja kui küsin, et mille eest, siis vastab, et lihtsalt niisama, kuna olen armas, ilus. Ta on inimene, kes keset südatalve haaras mu sülle ja jooksis koju, kui mu veresuhkur jalutuskäigu ajal ootamatult madalaks langes ja mul kadusid jalad alt.Ta elab mu rõõmudele ja muredele kaasa. Ta on inimene, kelle õlal ma olen kordumatu arv nutnud. Ta on inimene, kes on mind lohutanud, kui olen südantlõhestavalt nutnud. Ta on võtnud mind endale sülle, pannud oma käed ümber minu ja öelnud: "Kakuke, ära nuta. Keegi ei vääri Su pisaraid!" Nendel hetkedel ma tean, et mitte ükski maailma kurjus ei pääse minuni, sest ta ei lase.
Kui mul on mure, siis ta kuulab ja mõtleb kaasa ja annab nõu. Ja ma mõtlen siinkohal, et nagu päriselt kuulab, mitte ei teeskle kuulamist. Kui olen mina, siis olen ainult mina ja nii ongi.

Meie mõlemi käest võiks küsida, et kuidas meie, sellist kaks tulist hinge, üksteist küll talume. Kuid paistab, et miski siiski klapib, kuna tänavu aprillis täitub meil üheksa koosoldud aastat. Joosep on loomult rahulik, kuid samas võib olla väga äkiline. Mina olen seevastu teatud asjades tohutult kannatlik, kuid samas tujukas.
Ma olen ühe korra olnud Joosepi peale nii kohutavalt solvunud, et ükskord ma muutusin totaalseks füüreriks. Ma kiskusin suures raevuhoos voodilt päevateki, teki, padjad ja lina üles ja viskasin kõik ükshaaval Joosepile ja põrandale ja klohmisin rusikatega madratsit. Kuid mida tegi Joosep? Ei, ta ei kutsunud mulle hullumajaautot järgi, vaid tuli ja hoidis mind tugevalt enda embuses seni, kuni ma maha rahunesin ja nutsin selle jõuetuse endast välja.

Ma olen oma temperamendi ja emotsionaalsusega, mis sarnaneb rollercoasterile, Joosepi kannatust üpris korralikult proovile pannud, kuid vaikselt olen hakanud maha rahunema, sest mõistan, et selline ebastabiilsus ja lahmimine lõhub teise inimese sisemust. Ta on lihtsalt super hea, tore, armas, äge, tugev ja mehine mees ja sõber, kelle peale saab igas olukorras kindel olla.

Joosepil on puhkus täie hooga käimas ja see tähendab seda, et tema unerežiim on totaalselt paigast ära. Mitte et tal see ennegi väga paigas oleks olnud, sest ta kannatab sellise haiguse käes nagu insomnia ehk unetus.

Kui tööpäevadel laekub Joosep voodisse umbes kahe paiku öösel, siis puhkuse ajal viiest, kuuest ja aeg-ajalt isegi seitsmest. Ja loomulikult magab ta kuskil poole lõunani või siis ärkab varem üles, aga kuskil õhtul seitsme-kaheksa paiku läheb teeb veel ühe uinaku, sest unekoom tuleb peale ja silmad vajuvad lihtsalt kinni ja nii see surnud ring käib.

Paraku, kui Su teine pool on unetu, siis see tahest tahtmata mõjutab ka Sinu teist poolt ehk antud juhul mind. Kuna ma iga aasta ootan eriti suure tuhinaga Joosepi suve- ja talvepuhkust, et saaks lõppeks midagi koos teha, siis normaalse unega inimesel on sellise unegraafikuga raske sammu pidada.

Kolmapäevast oli Joosep lennus. Käis sõpradega tähistamas ja eilse pärastlõunani viibis üks Joosepi sõpradest meil ja no mina sain null tähelepanu. Ma neid kahte kallistust ja paar musitamist tähelepanu alla ei liigitaks. Võib-olla olenliiga nõudlik ja võiksin leppida selle olemasolevagagi, aga miks ma pean leppima vähesemaga. Minu jaoks on üksteisele tähelepanu pööramine omavaheline suhtlus, ühine kvaliteet aeg jms.

Vahepeal sain ma päris pahaseks, sest mul jooksis peas kogu aeg mõte, et lahe, 4. jaanuaril saab Joosepil puhkus läbi ja ma ei näe hetkel mitte ühtegi sellist päeva tema puhkuses, mis oleks sada protsenti ainult meie ühiste tegevuste päralt, sest täna ehk aastavahetusel, läheb Joosep maale sõbra poole. Juba lubas end sinna ära, sest see on natuke nagu traditsiooniks saanud või nii, aga mina pole üldse praegu sellises meeleolus, et tahaks ka minna, kuna ma olen to the max häiritud.

Lihtsalt, kui Joosepi kasuisa möödunud nädalavahetusel ütles, et võib-olla tuleb aastavahetusel Pärnumaale, siis Joosep ütles, et meie veel ei tea oma plaane, et ta pole MINUGA plaane paika pannud ja ta ei taha nii, et Kaiga ei aruta asju läbi. No ja nüüd mis on? Käib sõpradega korra väljas ära ja unustas, et ma tahaksin ka äkki plaanides kaasa rääkida ja tunda, et minuga arvestatakse. Mitte aga nii, et tema otsustab ja lubab ja siis vaatab hiljem, et kuidas minuga saab (loe: küll ma selle Kai ära moosin). Aga vot ega ikka ei moosi küll, sest ega ma pole mingi kutsikas, kes kohe vorstitükile järgi jookseb. Äkki mul oli ka plaanid ja äkki mul olid ka soovid.

Jah, ma saan ise ka aru, et ehk ma pingutan praegu nats üle ja jonnin ja milleks ise kiskuda tüli, parem mingu ma lepliku ja rahumeelse naisena kaasa ja nautigu siis vähemalt sellistki koosolemist. Aga teate mis? Ma pole rahumeelne. Kui naine on solvatud ja kõrvale jäetud, siis see ongi solvav ja ma ei taha kogu aeg sellistes asjades olla yolomutt. Ma parem teen endale kartuli-heeringa salatikest porruga, korgitsen Martini Asti lahti, küpsetan krabikroketeid, vaatan rahulikult koos Janetiga aastalõpu programmi telerist ja tihun silmi peast välja. Nendest silmamunadest pole ju nagunii tolku.

Ma võin praegu siin vahutada küll, aga ega tegelikult hetkel pole miski veel kivisse raiutud, sest minu emotsioonid võivad vahetuda sekunditega. Nagu tuulelipp. Vahest mulle piisabki ainult sellest, et Joosep kudrumudrutab ja valab mu lademes komplimentidega üle, mudib jalgu ja musitab kaela ja mina juba leebun. Kuid on hetki, kus isegi see ei aita, siis on mind lihtsalt tarvis mõneks ajaks rahule jätta ja hiljem uuesti proovida või oodata, mil ma ise tulen kontakti otsima. Ma kohe üldse ei tea, mida teha, aga eks pean sisetunnet järgima.

Maale minnes on ka omad positiivsed küljed. Saab seltskondlikust melust osa ja nalja visata, sõpradega koos olla. Joosep, kes on täielik lauamängupõlgur, lubas isegi kahes lauamängus osaleda ja Aliases minuga ühes tiimis olla ja mitte mu nägu täis sõimata, kui ma mitte mõhkugi aru ei saa :D Hehe, see viimane oli nali. Kuid maal olles on ka omad miinused. Praeguste plusskraadidega on seal muda põlvini ja mina, kes ma olen mingi nõme puhtusefriik, siis ma tahaks nutma hakata, kui inimesed oma saabastega toovad siseruumidesse (loe: esikusse) tonnide viisi soppa ja liiva. Kuigi see pole isegi minu kodu ega miskit, siis this freaks me out. Ma ei lähe ju välisukse juurde karjuma, et tehku oma kalossid enne sissetulemist sopast puhtaks ja siis seisan konstantselt harja ja märja kaltsuga valves. Ja siis, kui uus aasta saabub, siis virutan kaltsuga kõigile ükshaaval vastu kanni ja soovin head uut. Ma kõlan isegi endale praegu nagu universumi printsess. .

Lisaks on maal külm. See tuba, kus meie Joosepiga ööbiksime, seal on küll kamin ja siis on tuba soe, kui tuli on kaminas, aga kui see kustub, siis läheb tuba räme külmaks ja mina... Mina, kes ma olen räige külmavares ja soojalembur, siis ma ei tahaks hommikul teki alt välja pugedes esimese asjana surnuks külmuda. Ja kuna Joosepi unerežiim on nagu on, siis guess what... Ta ei tule minuga kenasti kell 1 öösel magama ega võta mind sooja kaissu, vaid laekub heal juhul voodisse varajastel hommikutundidel. Heal juhul ma ütlen.

Hah, nüüd tuli sellest selle aasta viimane vingupostitus, aga vähemalt sain kõik südamelt ära öelda ja hakkas suts kergem ja võib-olla oskate teie mulle soovitusi jagada või nõu anda, sest mina ausalt ei suuda praegu kainemõistuslikult olukorda näha. Mina olen lihtsalt solvunud, et minuga ei arvestatud ega kaasatud planeerimisse. Blaah, ma tahtsin tegelikult ühel teisel teemal veel oma frustratsiooni välja elada, aga no eks ma siis kirjutan uue posti järgi, sest üks väga oluline asi vajab teiste blogijatega ära klaarimist.

Ma olen üle mitmete aastate taas korralikult külmetusviiruse küüsis. See, et talviti aeg-ajalt kergemat nohukest ja köhakest esineb, no see on tavapärane, kuid palavik on üldiselt minu puhul haruldus. Mu pea võib olla nohust paks ja kurgus võib kriipida nii nagu keegi üritaks liivapaberiga mu mandleid siledaks lihvida, kuid palavikku üldiselt ei ole. Seekord aga lisandus kohutavale ninakinnisusele, lõhna- ja maitsemeelte kadumisele, tugevale kurgu- ja peavalule ka palavik. Ma ei suuda hetkel isegi meenutada, millal mul viimati nii sant enesetunne oli. Aga tegelikult ei tulnud ma siia sugugi rääkima oma külmetusviiruse sümptomitest või halama oma kehvast enesetundest, vaid sellest, et kui armas võib üks inimolend olla.

Eile olin palavikuga siruli voodis. Mattusin mitmete tekikuhjade alla, higistades seal nagu väike põrsas, ise näost lapiline ja "lõhnasin imeliselt". No nagu üks haige inimene ikka lõhnata saab, kui liguneb oma ihuvedelike keskel. Kuigi romantika ja seksikuse seier oli -1000, siis Joosepit see eemale ei peletanud, vaid hoopis käis ja silitas muudkui mu peakest ja ütles, et ma olen ilus ja armas ning uuris iga natukese aja takka, kuidas mul on ja kas vajan midagi. Hell yeah, ma soovisin palju. Ma ei tea, vahest tundub, et haigetel inimestel on sama erilised soovid nagu rasedatelgi. Mitte et ma oleks kunagi rase olnud ja teaks nendest isudest rääkida, aga no lugenud olen ja õe kõrvalt üht koma teist näinud. Ma näiteks soovisin, et Joosep tooks mulle Steffanist topelt krevettidega krevetisalati, Aura mullivett, teed meega ja ilma meeta ja õhuniisutajat. Ja kõik minu soovid said nagu võluväel täidetud. Lisaks okupeerisin ma mõneks ajaks Joosepi hommikumantli ära, sest teate kui mõnus on end oma mehe hommikumantlisse kerra tõmmata. Nüüd tuleb muidugi hommikumantel koos voodipesuga ära pesta, sest ma olin koos sellega tekikuhjade alla mattunud ja keeldusin 24h järjest seda seljast võtmast.

Ei, haige on mõnikord ikka täitsa hea ja mõnus olla. Päriselt ka. Eriti siis, kui Sul on keegi, kes käib ja poputab ja hoiab Sind nagu oma eluõiekest. Aga kuna peale eilset higistamisrallit on mul juba suts inimese tunne peale tulnud, siis Joosep kutsus mind "Klassi kokkutulekut"vaatama ja nüüd ma lähengi ja teen endale sooja piima meega ja poen Joosepile kaissu :)

Eile käisin tuttavatega õhtustamas. Ei miskit fäänsit, vaid selline väike ja lihtne omaette istumine, kus söögiks pakuti täidetud soolaseid pannkooke.
Mulle tohutult maitsevad soolase täidisega pannikad, aga mul on neid pimedana nõksa keeruline süüa. Küll kukub täidis tagasihoidlikud 754 korda välja, siis lõikan mingi lahmaka tüki välja, mida ma üritan siis endale elu eest, nagu mingisugune esmaklassiline herneaju, suhu pressida. Sealjuures mõistmata, et targem oleks tükk väiksemaks lõigata, aga EI, ega ma mingi allaandja pole, eksju, lihtsalt natuke kangekaelne. Ja vahepeal juhtub, et pistan üldse tühja kahvli suhu, sest poolel teel otsustas kogu mant kahvli pealt vehkat tõmmata.
Kuid eile sain ma õnneks üleootuste hästi hakkama, sest ma targu ei hakanud pannkoogi kõrvale kahmama toorsalateid, snäkke ja hapukoore-tilli kastet. Mõtlesin, et mida vähem manti taldrikul, seda väiksem tõenäosus, et mul miskit märkamatult sülle või lauale pudeneb.

Ainuke asi, mille ma hoolikalt taldriku servale asetasin, oli läbiligunenud teepakikene. Kui ma pannika mugimisega olin ühele poole jõudnud, siis tõstsin endale natuke peedisalatit ja paar marineeritud kurgikest. Ma olin juba põhimõtteliselt lõpusirgel oma söömistega, kui äkitselt üle laua kostus "Öäääööääää!" ja järgmiseks tundsin ma suunurgast välja tilpnemas nöörikest koos paberiga ehk et ma pistsin endale teepaki suhu. Ma lihtsalt korraliku inimesena kaapisin kõik riismed taldrikult kokku, sest kõik tuleb ju ikka korralikult ära süüa :D
Selle eilse äparduse valguses meenus mulle see kunagine lugu, kus ma tšillipähklite pähe näppasin Joosepi tagant hoopis midagi muud. Saate lugeda siit.

Nõks peale üheksat jõudsin ma lõpuks koju ja suhteliselt kohe tõmbasin end diivanile pleedi sisse kerra ja vaatasime viimast "Kallis, Sa oled kosunud" osa järgi, kui ühel hetkel helistas Joosepile tema hea sõber, kes uuris, kas väikese seltskonnaga meile külla võib tulla ja ühtlasi ka ööseks jääda. Joosep oli muidugist kohe nõus, aga ütles, et kooskõlastab minuga ka läbi. Ega ma ausalt öeldes polnud sellega üldse arvestanud, sest mõtlesin, et jään mõnusasti diivanile mokk töllakil magama ja küll Joosep pärast mu tuttipidi voodisse ära lohistab. Seega ma jõllitasin Joosepile kalailmel otsa ja olin skeptiline, kuid Joosep oli nagu väike elevil poiss, kes ootas pikkisilmi Jõuluvana ja ütles, et see teeks ta väga rõõmsaks, kui ma oleksin nõus. ma mõtlesin, et no olgu pealegi. Ma ei saa ju seda rõõmu talle keelata, eksole. Kuigi see olgu pealegi tuli sellise väikese vorst vorsti vastu diiliga. Ma ju juba ammu moosin ja mudin teda, et kirjutaks selle minu eluesimese laevareisi külalispostituse ja nüüd sain kokkuleppe, et selle nädalavahetuse jooksul peaks selle ära kirjutama.

Igatahes sõbrad jõudsid alles suts peale ühte meile ja siis istusime kogu seltskonnaga poole neljani üleval. Ma küll alguses ütlesin Joosepile, et mina poen küll ära põhku, et ma lihtsalt ei jaksa, aga ta soovis, et ma säraksin tema kõrval. Tjah,nii ma siis särasin terve öö.  Särasin nii kaua kuni aku lõplikult tühjaks sai. Lausa nii tühjaks, et täna ma magasin suisa kella kaheni päeval, aga ma tunnen end ikka nagu laeva alla jäänud räimena. Ma peaks elamise tolmukaga üle võtma, aga absull pole motti. Lisaks täna on meestepäev ja ma lubasin Joosepile pannkooke vaarikamoosiga. Või õigemini eile Joosep tellis tänaseks pannikaid ja hommikul sain juhuslikult teada, et täna siis selline päevake ja no nüüd peaks seda enam selle küpsetamiseette võtma.  Ja meestepäeva puhul võiks ju end veits kasida ka. Hea on, et ma eile dušši all ära käisin, nüüd vaja vähe normaalsemad riided selga tõmmata, kuigi ahvatlus terveks päevaks hommikumantlisse jääda on suur.

See on juba kassilegi selge, et naised ja mehed mõtlevad ja tegutsevad teatud olukordades totaalselt erinevalt. Seda sel lihtsal põhjusel, kuna meie aju on erinevalt üles ehitatud.  Nagu kapitaalselt erinevalt. Väidetavalt on meestel parem ruumiline mõtlemine ja navigeerimisoskus, naistel seevastu parem mälu ja sotsiaalsed kognitiivsed oskused, mis võimaldavad neil paremini teha mitut ülesannet korraga. See, et meie aju on erinevalt üles ehitatud ja toimib teistmoodi, väljendub kõige paremini siis, kui jälgida mismoodi naised ja mehed ühtesid ja samu olukordi näevad ja lahendavad. Vahest võib täiesti suvaline jutuajamine võtta sellised tuurid üles, et tahaks teise poole lihtsalt ära kägistada või küsida, Kuidas Sa ei saa aru, mida ma mõtlen? Või isegi, kui saame aru, mida teine pool mõtleb, siis me ei suuda sellega nõustuda, kuna see lihtsalt EI mahu meile pähe. Naljakal kombel puudub siis mõlema poole arvates vastassugupoolel absoluutne mõistus ja loogika.

Ma õnneks või kahjuks ei oska kohe lambist siia neid kõige tulisemaid vaidluspunkte ette loetleda, mis minu ja Joosepi suhtes kõige sagedamini esinevad, sest tavaliselt on need minu jaoks so out of blue, et kui olukord on juba möödas, siis hingan rahulikult 10 korda sisse ja välja ning tahan selle võimalikult ruttu unustada, sest muidu jookseb mu juhe lühisesse.

Kuid siiski on mul üks hiljutine olukord olemas, mis sobib suurepäraselt selle jutu illustreerimiseks.
Meie suhtes on üks põhilisemaid küsimusi ja seda just Joosepi poolt: miks Sa varem ei öelnud? Aeg-ajalt tekib mul vägisi tunne, et sellest on saanud juba mingisugune sidesõna meie ootamatutes olukordades.
Konkreetne lugu juhtuski möödunud nädala laupäeval, kui sõitsin Pärnust kodu poole. Poolel koduteel helistas mulle ema, kes palus, et ma lippaks tema poolt läbi ja laseksin koerad korra välja ja annaksin neile süüa, kuna ta ise otsustas viimasel minutil kinno minna. Loomulikult ma ei hakanud emale ütlema, et eiii saa, kantselda ise oma koeri. Loomulikult tulen emale vastu ja aitan.
Kuna ema maja võtmekimp on sama massiivne ja raske nagu tavapärased kloostri võtmekimbud, siis ma neid endaga igapäevaselt kaasas ei vea. Nii mul tekkiski mõte uurida Joosepilt, kas viitsiks äkki ise käia ema poolt läbi. Proovisin mitu korda helistada, aga kätte ei saanud. Lõpuks kirjutasin Skype'isse, kuna arvasin, et raudselt tal telefon ununenud hääletu peale. Tegelikult oli seoses autokooliga esmaabieksamil ja seega sai minu teate umbes 15 mintsa enne minu saabumist kätte. See pole küll antud hetkel oluline, aga lõpuks jäi meil kokkulepe, et tuleb võtmetega minu saabumisajaks ema poole.

Kõik koonud said ära pissitatud ja toidetud ja sellega võikski kogu loo lõppenuks lugeda, eksole, aga EI. Tagasiteel koju küsib Joosep minult: "Millal Sa sellest teada said, et pead ema koeri toitma tulema? Ma tahaks tegelikult selliseid asju varem teada..."

Iseenesest ma saan aru ja mõistan, et ega sellised ootamatud lisaülesanded pole tea mis meelakkumine, eriti veel siis, kui olid juba oma aja planeerinud millekski muuks. Kasvõi puhkamiseks, aga no kammoon.Ei, tead ma sain sellest tegelikult juba eelmisel aastal teada ja alles nüüd otsustasin sellega lagedale tulla. Just nimme, et kiuslik olla ja kõik plaanid nurjata. Nagu mis küsimus see veel on? Loomulikult ma edastan teate suhteliselt kohe teisele osapoolele ka, kui see puudutab mingil määral meid mõlemit.  Millal varem ma pean sellistest asjadest siis teada andma? Enne oma sündi? Enne, kui mu ema mulle sellest teada annab või? Mis ma olen kellegi arvates eneseteadmata mingi hiromant või?

Kui ma näiteks keedaks suppi ja ühtäkki avastan, et mul on üks komponent puudu ja paluksin Joosepil ruttu poest läbi lipata, siis sarnastes olukordades on ka esimene küsimus "Kas Sa varem ei tahtnud öelda?" Nagu mis mõttes varem? Varem millal? Siis, kui ma veel ei teadnud, et mul on see supikomponent puudu või? Enne meie aega? Enne jääaega? Millal varem? Ma ei saa aru!
Mõni võib ju praegu öelda, aga hoolas perenaine vaatab enne ikka kõik üle, kas ja mis on olemas või puudu. Jumal küll, aga äkki supimaterjal oli olemas, näiteks boršisupi materjal, aga näe hapukoore olemasolu jäi kahe silma vahele. Ma ei jaksa ka pidevalt tervet külmkappi sisu otsast lõpuni läbi näppida. Ega ma mingi toidukäperdaja pole.

Tegelikult neid näiteid on tohutult ja tavaliselt need tulevadki nii ootamatult ja ma ausalt ei oska neid kõiki ette näha. Ma ei oska tegelikult enam juba ammu midagi näha, muahaha.  Okei, korra tõsisemalt rääkides, siis alati võib asju paremini planeerida, aga lõputult ette ei saa ka elu ära planeerida ja lihtsalt tulebki ootamatustega arvestada. Aga ma lähen nüüd ja mõtlen, millise järgmise ootamatusega saaksin veel Joosepi planeeritud elu ära nurjata ja kui mitte elu, siis vähemalt päeva :D

Vot vahest on selliseid hetki, kus kõik asjad jooksevad pea peal kokku ja siis Sa tahaksid lihtsalt korraks end emotsioonidest tühjaks karjuda. Mul oli täna üle pika aja selline hetk. Mõtlesin, et lähen käin Janetiga õues pissiringil ära ja kui tuppa tulen, siis annan koonule süüa ja võtan endale ka miskit hamba alla.

Plaan, kui selline, tundus igati ohutu, aga see oli äärmiselt petlik. Oleks ma varem teadnud, et selline jant hakkab pihta, ma poleks end voodist välja loivanudki. Kogu see juhtumistejada algas sellest, et kõigepealt ma koperdasin esikus Joosepi seljakoti otsa, mille ta oli viisakalt mulle keset põrandat jalgu jätnud. Kui ma suutsin peale pääsukeste ja poognate tegemist võidukalt püsti jääda,avastasin ma, et ta on ise midagi suure hurraaga esiku riiulitelt otsinud ja selle käigus kõik minu eksklusiivsed õlakotid põrandale tõstnud ja need loomulikult ka sinna jätnud. Mnjah, loomulikult sinna jätnud, sest kuidas ma muidu saaksin praegu teile siin sellest halada. Järgmiseks avastasin, et absoluutselt kõik Janeti jalutusrihmad on kuskile haihtunud. See oli täielik müstika, sest Janetil ei ole ainult mingi üks rihmaräbal, vaid ikka oma viis komplekti kindlasti ja nüüd olid need kõik kadunud. Edasi avastasin, et esikus oleval pingil on äärmiselt kunstililiselt nutsus Joosepi surfipüksid, sokid, trussikud, kampsun ja hommikumantel ning pole sugugi välistatud, et seal oli veel miskit, mis sinna ei peaks kuuluma. Ma lihtsalt ei jõudnud nende asjade sobramisega lõpuni, kuna tundsin, et muidu ma lihtsalt plahvatan, võtan need asjad ja pistan neile tule otsa. Oleks need riided siis olnud vähemalt korralikult ja viisakalt kokku lapitudki, aga no kus sa sellega.

Lõpuks, peale pingelisi minuteid, leidsin Janetile mingisuguse rihma ja suundusime õue. Jõudsime kenasti muruplatsile, Janet tuuseldas seal veits ringi, mina nosisin sibulõunu ja kui tundus, et võiks hakata tagasi tuppa liikuma, siis otsustas Janet, et me EI lähe tuppa. Mina muidugi tundsin, et pegens küll, mul suhkur ka madal ja oleks tarvis kiiremas korras mahla või miskit magusat. Aga no enne kui mahla joomiseni jõuan, siis oleks vaja see kuramuse trepikoda ju üles leida. Ma isegi ei pannud tähele, et kust Janet valesti pööras. Ega üldjuhul on see preila meil nii nutikas küll, et on matsu välja jaganud, et kui häästi sujuvalt minna, siis Kai ei saa aru, kui oleme juba kuskil teisel rajal ja nii ei peagi kohe tuppa minema ja saab linna peale tšillima minna. Aga noh muidugi kohe, kui ma sain aru, mida see labraator üritab saavutada, pistsin ma pröökama, et otsigu kohe trepikoja uks üles ja lähme tuppa.

Ma ei tea täpselt, kus ma kõik ära tiirutasin, aga tean vähemalt nii palju, et kogu seiklus toimus sisehoovis. Ja ma sain veel teada, et meil on sisehoovis vist päris mitu madalat mändi. Ma vähemalt arvan, et mitu, sest Janet viis mind korduvalt peapidi männiokstest läbi. Aga no pole ka välistatud, et kogu see aeg oli tegu ühe ja sama männipuuga, ega mina ei näinud ju :D

Ei, väga "vahva" oli. Mulle on varemgi kõiksugu puuladvad ette jäänud, hoolimata sellest, et ma olen lühikest kasvu. Aga no tänane oli küll ikka tase omaette, sest ma korduvalt ja korduvalt kõndisin nägupidi okstesse, siis kulgesime kuskile murulapile, kus polnud ainsamatki sissetallatud rada, siis uuesti okstesse ja samal ajal kui otsisime endiselt ust edasi, sain ma ajaviiteks oma juustest männiokkaid välja noppida. Ahjaa, ühe käbiga sain ka vastu pead, mis mulle pähe kukkus, kui ma prauhti jälle puusse jooksin :D

Tundsin kuidas ärritus kasvas ja neesin end taaskord maapõhja, et telefoni kaasa ei võtnud. Mõtlesin ju, et mis selle viie mintsaga päevasel ajal ikka nii väga juhtuda saab, eksole. Aga no õnneks, ma ütlen õnneks, peale mõningasi veiderdamisi ja lollitamisi, leidsime lõpuks siiski õige ukse üles. Läksin tuppa ja siis loomulikult enne, kui ma oma suhkruga tegelema hakkasin, otsustasin Janetile krõbuskid ette tõsta, aga no kaussi pole seal, kus see olema peaks. Teadsin, et Python oli eile seda lakkumas käinud. Ta alati läheb peale Janeti söögikorda seda uudistama ja kontrollima, et ega pole left overeid. Helistasin Joosepile, aga no tema ei osanud ka mulle oma olematu mäluga miskit tarka kosta. Lõpuks võtsin uue kausi, andsin koerale toidu ette, liikusin magamistuppa, et oma mahl võtta, aga siis sattus mu talla alla mingi hüüber liivahunnik. Okei, hunnik on liialdus, aga no ikka päris palju liivateri ja see oli viimane piisk mu karikasse. Mõtlesin, et no mida asja, kas Joosepil oli tõesti niivõrd kiire, et kogu oma maise garderoobi pidi esikusse nutsu viskama ja välisjalatsitega mööda elamist ringi tammuma?!

Uuh, rahu, ainult rahu, Kai!" sisendasin ma endale. Tegelikult pole keeruline need riided ise sealt kokku lappida ja kappi tõsta ja tolmukaga elamine kähku üle käia, aga no lihtsalt asi on põhimõttes- ma ei salli sellist bardakki. Eriti veel siis ,kui kõik muu veab ka hetkeks viltu. Ja eriti raske on nende emotsioonidega siis toime tulla, kui veresuhkur on madal ja kogu see jant peab mahtuma korraga 15 minuti sisse. Jaotuks see ühtlaselt ööpäeva peale ära, siis oleks jummala lebo.

Aga põhjus miks Joosep linna tormas, oli nimelt selles, et ta läks Lindale bussile vastu, et aidata tal oma kodinad mu ema poole kolida. Linda ju alustab nüüd oma õpinguid Pärnu Koidulas ja siis seetõttu ka selline elukorralduse muutus. Ja no kuna Linda ei leidnud peavarju Pärnu linnas, siis oli minu ema lahkelt nõus teda oma tiiva alla võtma. Esialgu paigutab ema Linda minu vanasse tuppa, aga kuna emal on juba pikemat aega agaralt remont maja peal käinud, siis peagi saab Linda teisele korrusele oma väikese katusetoakese.  Käisin ka ise siin paar päeva tagasi ema pool teise korruse remonti uudistamas ja ema lasi endale kamina ette riputada sellise mõnusa korvtooli. Ma olen so in love. Kahju, et korterisse selliseid asju lakke ei anna riputada, aga noh, vähemalt tean mida kindlalt tahan, kui kunagi oma maja ehitama hakkame. Seni ma lepin rotangtooliga, mida mul ka veel pole :D Aga no see tuleb kindlasti, peab tulema, sest ma juba kujutan end seal nii mõnusasti ette istumas, magamas, lugemas jne.

Möödunud päevadel, mil ma suhtlesin siin päris mitme sõbranna ja blogilugejaga ja nagu naised saunas muiste, siis kõik, kes vähegi viitsisid ja jaksasid minu hala kuulata, siis kurtsin, et mismoodi oleks ikka pidanud see puhkus meil olema ja minema. Kõik nõustusid, et Joosep ei tohiks sellest nii lihtsasti küll pääseda. No muidugi nad kõik olid eranditult kuulnud ainult minu versiooni antud olukorrast, võib-olla kui nad oleksid saanud vastukaaluks ära kuulata ka Joosepi versiooni, siis... Igatahes seni, kuni mina Joosepit koju ootasin, tegelesin ma pingsalt mõttetööga ja arutasin ka teistega kõikvõimalike sanktsioone läbi, et mida Joosepi koju tulemise juures rakendada. Nagu mingisugune ärapööranud naisõiguslaste tugigrupp, kes mõtlevad välja mehele kõige hullemat karistust, mis siin maamunal üldse on välja mõeldud. Küll soovitati panni ja taignarulliga uksele vastu minna, siis soovitati lihtsalt paariks päevaks kuskile ära kaduda ja soovitati ka lihtsat inimlikku südamest südamesse tunnetest rääkimist jne. Ma ise kaalusin tumma teleka mängimise varianti. Üleeile päeval suhtlesin telefoni teel veel ühe sõbrannaga, kes kõne lõpus ütles, et ärgu ma siis Joosepil kergelt minna lasku, mille peale mina vastasin, et ta võib selle peale mürki võtta. Sõbranna miskipärast loobus sellest lahkest pakkumisest ja ütleski, et jätab selle vahele. Jumal tänatud, et vähemalt ühelgi meist mõistus on peas ja minust targem oli, sest kui oleks minu nõu kuulda võtnud, siis oleks praegu parimal juhul maoloputusega haiglas või halvimal juhul surnud.
Ei, nali naljaks. Lihtsalt nagu päriselt. Mina ei saa aru, mis mõjuvõim sellel Joosepil minu üle on. Tal oleks justkui mingisugune nähtamatu pult, millega minu emotsioone, meeleolu ja soove timmida.
Või no tundub, et see emotsiooninupp on veidi rikkis, sest muidu need emotsioonid nii kiirelt ei vahelduks. :D Kui kell oli tiksunud õhtusse, siis olin ma suht lootusetu, et Joosep üldse koju võiks tulla. Olin üpris kindel, et tahab mulle väikese õppetunni anda selle esmaspäevase sõnumi eest, kus ma ütlesin, et mul ükskõik millal koju tuleb, tulgu kasvõi kolmapäeva hommikul. Näitamaks mulle, et sõnadel on jõud ja niisama pole mõtet sõnu loopida, kui neid tõsiselt ei mõelda. Igatahes naabrinaine Riina kutsus mind lastega järve äärde ja mõtlesin siis, et miks ka mitte- saangi mõtted mujale. Pärast järve äärest tulemist istusime niisama maja ees trepil, kui äkki maja ette keeras auto, milles oli minu kauaoodatud ja igatsetud mees. Kohe näha, et maalt ja metsast, sest oli nii kohutavalt karva kasvanud, nagu mingisugune metsakoll.

Kui kogu tavaar oli auto pealt maha pakitud, siis Joosep uuris, kas ma Seljametsa karjääri ujuma  tahaksin minna. No mõtlesin, et miks ka mitte. Et isegi, kui ujuma ei lähe, siis meeldib mulle niisama ka autoga kaasa reisida ja võtsin rätiku ja võtsimegi suuna Seljametsale. Enne suplema minemist sõitsime ka McDonaldsi drive in'ist ka läbi, kuna Joosep tahtis jäätist ja mina krõbeda kanaga vrappi. Kui teenindaja küsis, et millist jäätist Joosep soovib, siis Joosep vastas tõsisel häälel, et magusat, mille peale mina naerma purtsatasin.Tundus, et klienditeenindajal oli ka lõbus, kuna turtsatas samuti naerma. Eile käisime samuti drive in'is ja Joosep soovis, et seekord esitaksin mina tellimuse ja samal ajal tema filmiks. Mõtlesime, et kui teenindaja peaks küsima millist jäätist soovime, siis vastan, et külma. Kuid kahjuks see neiu oskas oma küsimuse sõnastada seekord teisiti ja seega nali jäi tegemata. Võib-olla järgmisel korral läheb õnneks.

Peale McDonaldsi sõitsimegi siis ujuma ja hullupööra tore oli, sest esiteks läksime sellisesse privaatsemasse kohta, õues oli juba suhteliselt hämar (või no minu jaoks kottpime :D) ja siis Joosep oli ülinunnu minuga. Ülinunnu selles mõttes, et tavaliselt läheb Joosep põlvessaati vette ja siis koheselt pläuhti sukeldub, et poleks sellist pikka piinlemist ja venimist ja et keha harjuks kiiresti veetemperatuuriga, . Mina seevastu lähen nabani vette ja siis kogun end veel veidi, kilkan uih ja oih, et naba sai märjaks ja jahe on ning alles siis hakkan ujuma. Kuid sellise vette minemise juures on üks negatiivne külg- Joosep pritsib mu enne, kui olen ise suutnud veetemperatuuriga harjuda, mu totaalselt märjaks, , aga täna ootas kannatlikult minu harjumise veega ära ja siis läksime koos karjääri sügavustesse ujuma- külg külje kõrval. Vahepeal ujus Joosep ees minema ja mina ujusin tema tekitatud veesulina järgi, nagu helimajakas. Mingi aja pärast ujus mulle uuesti vastu ja võtsime koos suuna tagasi kalda poole ja siis ujusimegi taas kõrvuti. Selline väike öine romantika.
Joosep on pidanud mind kahel korral ka päästma tõttama. Eelmisel või üleeelmisel suvel, kes seda enam mäletab, läksin ma madratsiga järve keskele, aga ema koer Axel ujus mulle järgi ja lõhkus madratsi ära. Loomulikult hakkas madrats üli kiiresti tühjaks minema ja mul tekkis paanikahoog. Ma lihtsalt täiesti arulagedalt vehkisin käte ja jalgadega keset järve. Täpselt samamoodi, kui olete näiteks näinud kuskilt filmis, et keegi uppuja tegeleb ujuma hakkamise asemel vehklemisega ja siis tekib küsimus, et mille kuramuse pärast tüüp lihtsalt ujuma ei hakka... Vot mul oli umbessarnane olukord- ujuda oskan, aga paanikahoos oleksin justkui unustanud selle pisikese olulise oskuse. ja siis Joosep ujus mind päästma ja teist korda ma ei mäletagi...vist väsisin lihtsalt ära ja ei jaksanud enam kaldani ujuda ja siis Joosep toetas mind kõhu alt.

Peale ujumise me niisama ka hullasime vees ja Joosep näiteks viskas mind pommi. Meil käib see nii, et mina lähen kaelassaati vette, siis Joosep sukeldub, mina lukustan jalad tikksirgeks ja siis ta haarab vee alt mu jalgadest kinni ja suure hooga lükkab mu veest välja kõrgele õhku ja siis ma maandun pommina vette tagasi. Kui ma vee alt välja sulpsan, siis Joosep annab mulle kohe märku, et kuhu poole ujuma pean, et uuesti pinnase jalge alla saaksin. Mulle pööraselt meeldib, kui mind sedasi viskab. Pärast ujumist sõitsime koju ja läksime veel öisele jalutusele, ainult meie- kahekesi.
No ja selleks ajaks oli Joosep mind kallistanud, musitanud, patsutanud, silitanud ja nunnutanud nii palju, et no mina ei suutnud enam pahane olla. Kuigi ma püüdsin alguses talle ikka mitu korda öelda, või mis püüdsin, ma ütlesingi, et see, et kallistame ja musitame ja nunnutame, et see ei tähenda, et ma poleks enam solvunud ja pettunud, aga siis Joosep ütles, et kuule Kai, me leppisime ära ja enam ei tohi halba meenutada. Igatahes pehmo olen ja ei suutnud ma seda nunnutajat sanktsioneerida. Tema kusjuures ütles, et enne, kui ma selle emotsionaalse sõnumi talle saatsin, siis plaanis täiesti üksinda varem koju tulla ja 100% mulle pühenduda, aga kuna vaatas, et tema koju tulekust ma vist rõõmu ei tunne, siis ei hakka tulema. Ja selle puhkuse ja koosolemise osa pealt ütles, et kui oleksin teisel korral maale tulnud, siis ta oleks olnud valmis minuga Aliast mängima, grillima ja tahtis mind ka võrriga sõitma viia, aga nohjah. Tore on see, et Joosep sebis paar päeva puhkust juurde. Või no sai bossiga kokkuleppe, et kui on kiireloomulisi asju, siis teeb need ära, kuid päevane aeg on vaba.

Jõudsin eile Saaremaa tripilt tagasi ja kohe, kui ma üle ukseläve astusin ja oma kodinad lahti olin pakkinud, pugesin ma ära tuttu ja magasin kuni tänase keskpäevani. Täna oli plaanis edasi, või õigemini tagasi maale liikuda, aga ma kardan, et jätan selle mineku vahele. Joosepi igatsus on peal küll, aga ega mul pole mõtet lihtsalt sinna niisama tuterdama ja Joosepi püksisääre külge rippuma minna. Eelmisel korral, kui Joosep neljapäeval maale ära sõitis ja mina esmaspäeval järgi läksin, siis olin suht kindel, et oo, raudselt hullult igatseb mind ja muud ei teegi maal, kui vahib öösel igatseval pilgul tähistaevasse ja mõtleb minust... Ilus on ju mõelda sedasi ja eks see vist loomulik ole, et inimene tahab, et teda igatsetaks ja kui ei, siis on väheke pettumust hinges küll.

Ma olen mõnel korral sattunud lugema kuskilt blogist, et näe saatsime lapsed vanavanemate juurde, aga nad üldse ei igatse meid. Või et oleme armsamaga juba üle nädala üksteisest eemal ja no üldse see teine pool ei helista nii palju ja tal on sõpradega nii tore, et mina üldse ei meenu jne. Siis olen mõelnud küll, et miks sellest üldse probleemi tekitada. Tore ju, kui teisel poolel või Sulle olulisel inimesel on mõnus puhkuseaeg, mis viib argipäeva toimetustelt ja muredelt mõtted mujale jne. Ma nagu tõsiselt ei saanud aru, aga nüüd... Ma olen ise samas seisus ja ma vingun, et Joosepil on maal nii tore ja lõbus ja kõike muud teha, kui minuga rääkida.

Eelmisel korral ma solvusin ikka täitsa ära, kui ise tuli korraks minu käest miskit küsima ja siis ma vastasin talle ja kui olin oma jutu lõpetanud, siis avastasin, et einoh, hea mees oli juba minema kõndinud ja tegi juba miskit koos oma sõbraga. Siis olin ma tõsiselt häiritud, kuna esiteks minu jaoks on pimedaga suhtlemisel paar sellist olulist reeglit ja see oli üks nendest, mida rikkus. Sa ei lähe mitte never keset jutuajamist pimeda juurest ilma ütlemata minema, mitte kunagi! Alati annad teada. Isegi siis, kui plaanid ainult sekundiks lahkuda, ikkagi annad teada. Või kui plaanid vahepeal vasakult paremale liikuda, siis ka annad sellest teada, mitte ei lase pimedal vasakule rääkida ja ise seisad samal ajal paremal pool.

Igatahes, kuna Joosep rikkus toda reeglit, siis ma olin juba ainuüksi selle peale kuri ja tundsin end ebamugavalt. Kuigi tavaliselt, kui sõbrad mulle nii teevad (vahest ka niisama nalja pärast), siis lähen naljaga kaasa või pööran ise olukorra naljaks, aga kuna antud olukorrale lisas pinget veel ka see, et tal oli palju huvitavam sõbraga koos olla, siis tuli sellest totaalne solv. Mnjah, ma saan isegi praegu aru, et ma kõlan lapsikult, aga mind ei huvita, sest ma ei hakka siin midagi ilustama, ma olen ka inimene ja mul on emotsioonid ja üldiselt ma oma emotsioone vaka all ei hoia.

Kui ma maale jõudsin, siis ta küll tuli kohe tegi autoukse lahti ja tervitas mind sooja kallistusega ja siis rääkis oma uudiseid ja that was it. Ei mingit huvi minu tegemiste vastu. No näiteks, et kuidas mul reis oli, mis ma vahepeal teinud olen, kuidas peavaluga lood on või öelnud siis vähemalt, et ma näen hea välja, mkm. Selle eest ütles, et ma lõhnan nii hästi, aga einoh, arvata võib, et ma lõhnan hästi, kui tulen pestult ja lõhnastatuna kodust. Kuna ma olin end peaaegu sama päeva hommikul ju 20 mintsaga poes oimetuks jooksnud, siis ma miskipärast oleksin tahtnud kuulda, et olen ilus, aga nohjah.  Ühesõnaga ei läinud see vastuvõtt päris nii nagu olin oodanud. Ühe Aliase mängu suutsin ma maal oldud aja jooksul Joosepilt küll välja pinnida, aga no see oli ka kõik. Ma ei taha ka olla selline, kes käib ja mangub, et kuule teeme seda või kas toda tahad teha. Esiteks mulle ei meeldi manguda ja teiseks mulle ei meeldi, kui Joosep mulle korvi annab.

No ja siis ma mõtlengi, et ma ei hakka täna uuesti maale sõitma. Puhkan kodus ja naudin endiselt seda idüllilist vaikust ja rahu, kui vaid seda nõmedat igatsust Joosepi järgi ei oleks. Ma olen talle selle nädala jooksul paar sõnumit saatnud ja helistanud, aga nüüd mõtlen, et jätan need sõnumid ja üksikud telefonikõned ka ära. Muidu ju võiks toda igatsust sõnumitega leevendada, aga no ma ei taha olla nagu mingi psühh, kes ei saa endaga hakkama. Kui ma ei eksi, siis homsest algab Joosepi viimane puhkusenädal ja no mina ausalt öeldes ei kujuta ette, millal tema plaanib siis minuga selle matka ära teha, mille lubas ja kokku leppisime, sest tuleval reedel sõidan mina ju kolmeks päevaks Haapsallu ja tulen Joosepi viimaseks puhkusepäeva õhtuks tagasi. Noh, halleluuja! Ja kui algab jälle igapäevane töörutiin, siis ei saa me niisama oma kvaliteetaega, siis sõltuvad kõik jutuajamised, tegemised ja ettevõtmised ainult Joosepi töögraafikust ja ajast. Ma ei tea, ma tunnen praegu tõsiselt, et ma olen tema prioriteedilistis kuskil eriti viimasel kohal. Ma olen ju tema puhkust nii pikalt oodanud, et saaksime koos hommikuti nii kaua voodis lebotada, kui süda lustib, koos ühise laua taga hommikukohvi juua,keset päeva jalutama või kinno minna jne. Aga kunagi juuli alguses ütles Joosep mulle üldse, et talvel ta arvatavasti puhkust välja ei võta, nii et ma olen hetkel kohe eriti nõutu. Ja isegi, kui näpistab tööajast mulle selle matkapäeva, siis pole see see, sest siis peab ikka olema valmisolekus, et peab vahepeal tööle keskenduma ja kõnedele vastama ja sada muud asja. Jälle meie arvelt, kõik meie arvelt.

Kõige kurvem selle olukorra juures on see, et Joosep ise antud asjas probleemi ei näe. Ah, ma parem lõpetan, sest muidu ma kütan end niisama üles ja siis sellest head nahka ei saa.
Ahjaa, Saaremaa tripist tuleb loodetavasti lähiajal pikem pildipostitus, aga see seisab hetkel selle taga, kuna Kiku tegi üle 400 klõpsu, siis ilmselgelt on tarvis veidi valikuid teha, mida võtta ja mida jätta. Aga muidu etteruttavalt võin öelda, et reis oli superlahe, kuigi väsitav ja üpris kulukas, aga ei kahetse miskit. :)

Mõtlesin, et tutvustaks teile väheke Joosepit, kuna kirjutan või mainin teda vast igas teises või kolmandas postituses ning läbi selle on teil, kui minu blogilugejatel, mingisugune oma kujutluspilt temast tekkinud. On inimesi, kes leiavad, et Joosep on vastikult kiuslik. On neid, kes leiavad, et näe on jah paras paskaak ja kiusupunn, aga samas hästi armas ja hoolitsev ning on ka neid, kellel pole üldse mitte mingitki arvamust kujunenud. Seega tekkis mul kuidagi selline tahtmine kirja panna, et mis on see miski, mis muudab Joosepi minu jaoks eriliseks või mis on need küljed, mis mulle temas kohutavalt meeldivad.
Mulle meeldivad näiteks Joosepi iseäralikud sõnad, mida kasutab millegi asja nimetamiseks. Mõned näited ka siis siia. Näiteks minu kleiti, jakki, mantlit vms nimetab vatnikuks. Tihtipeale võib kuulda Joosepit lausumas mulle "Pane omale see vatnik peale ja hakkame nüüd liikuma!". Teine tore ja omapärane sõna on "jeegerdama". See tähendab tema mõistes mingi asja ära tegemist, mis pole just eriti lihtsamate asjade killast või meelt mööda. Isa jänesest on loomulikult iseenesest. Ta kasutab seda igalpool ja kõigiga rääkides. Joosep on arvamusel, et kui sõnatüvi sarnaneb originaalile, siis tihtipeale vestluskaaslane ei panegi tähele, et kasutas teistsugust sõna või siis arvab, et kuulis ise valesti. :D Näiteks eile ütles Lindaga Skypes kõneledes radiaatori kohta gladiaator. :D See on selline Joosepi väike vimka. Ja see pole vist enam mingi ammune saladus, et Joosep armastab mind kiusata, kõige enam meeldib talle mind kõdistada. Näiteks täiesti suvalisel hetkel möödaminnes kõdistab ja kui ma vihastan ja lähen talle järgi, et tagasi teha, siis ähvardab mind...kõdistamisega. Ja uskuge mind, kui ma ütlen, et see mees oskab kõdistada, siis ma ei ütle seda niisama suusoojaks. Mul on vahel tõsiseid raskusi mitte püksid täis lasta suurest naerust.  Ma muidugi olen mõnel korral selle riski võtnud ja tema kõdistamist vapralt talunud ja tedagi vastu saanud kõdistada. Aga ega see trall mul tavaliselt pikalt ei kesta, sest kui ta saab minu haardest lahti ja võtab minu sundhaardesse, kus ma ei saa end millimeetritki liigutatud, siis hakkab küsimusi esitama.
"Kas kõdistad mind veel?"
"Jaah!" kisendan ma naeru lagistades ja siis ütleb: "Vale vastus!" ja jätkab veel intensiivsemalt.
Ja ta ei lõpeta enne, kui on saanud omale meelepärased vastused. Ükskord küsis peale seda, kui oli mind paar minutit järjest kõdistanud, et kas ma tahan, et kõdistaks mind veel (jaah, ma muud siin elus ei tahakski :D) ja kui ma röökisin poolhingetuna: "EII!", siis ta lausus "Vale vastus!" ja jätkas minu kõdistamist. Aga kui röökisin meeleheitel häälel "Jaah, tahan", siis küsis: "Kas olen ikka kindel?" Ja kui kinnitasin jah-sõnaga oma kindlameelsust, et tahan veel ja veel kõdistamist, siis lõpetas ära. :D
Eile näiteks, kui köögis süüa tegin, siis tuli ja kallistas mind. Ta üldse käib ja kallistab mind tihti, ühesõnaga kallidest siin elamises puudust ei ole (või no minu arvates võiksime me kogu aeg üksteise kaelas rippuda nagu armunud pärdikud). Igatahes kui eile tuli, siis oli palja ülakehaga ja tundsin tema head lõhna ja siis ma muudkui seletasin, et küll ta lõhnab ikka hästi ja kui olin mitu sõõmu tema imelist lõhna ninna tõmmanud (ma kõlan nagu paadunud narkar), siis ütlesin:"Ma võiksin päev läbi Sind sedasi nuusutada", mille peale tema kergelt lükkas mu näo oma rinnakust eemale ja ütles "pervert!" :D Nõnda ilusasti kohe ütleski! :D Vahest me loobime üksteisele selliseid komplimente kordamööda, et kui mina ütlen talle nurjatu, siis tema ütleb mulle kõlvatu jne.
Jällegi eile, kui blogisin, siis palusin, et viskaks mulle ühe pirni ja mida tegi tema? Hakkas magamistoa laelambi pirni välja keerama. No need ongi Joosepi tüüpi naljad ja sellise lapsikusega muudab Joosep päevad lõbusaks. Ja samas, kui on mõni eriti kirgiküttev teema, siis ropendab nagu vana meremees või voorimees ja räägib pühendunult ja vehib oma käega hoogsalt kaasa. Ta oskab parodeerida Võsa Petsi saate värvikamaid kujusid ja tihtipeale kasutab sealt pärinevaid lauseid või tsiteerib Ryan Angelost ja teeb mulle paar eksklusiivset tantsusammu, mis mind südamest naerma ajavad.
Muide, kas teie mäletate ka oma lapsepõlvest neid kiikesid, millel olid aisad kõveraks kiigutud. No kuna keegi üritas üle võlli või vastu seda raudtala kiikuda, sest vanasti ju teadupärast ülevõlli ei saanud kiikuda ja kui mina lapsena mõtlesin, et jessas, kellel selline jõud on, siis ma sain teada, et ühe sellise kiikujaga elan ma suisa ise koos. Joosep kiikus lapsena ikka nii mõnegi aisa kõveraks ja üks klassiõde lubas talle isegi selle eest naiseks minna. Vot selline autasu. :D
Kui veel rääkida ootamatustest, siis hetk tagasi tuli ja küsis, kas ma kalli tahan ja kuigi ma olen talle vähemalt (kui mitte rohkem)mustmiljon korda öelnud, et minult ei pea nii rumalat asja üldse küsimagi, sest ma tahan alati kalli. Aga no vahest ikka veel küsib. Igatahes tuli kallistas mind ja järsku hakkas rääkima, mismoodi dopamiinitase praegu minu organismis tõuseb, kuna ta kallistab mind ja see toob mulle rahu ja rõõmu ja õnnetunnet ja siis oli selline südamlik hetk, kus ma ta korraks endast eemale lükkasin ja vaatasin talle sügavalt silma ja ütlesin: "Sina oledki minu dopamiin!", mille peale tema vastas: "Ja Sina oled minu dopamiina..." :) Nii et ei ole ainult kiusu ja krutskeid Joosepi poolt, vaid kõik on parlanksis ja meil on kõike- rõõmu, naeru, vihastumisi, ärritumisi, lõputuna näivaid vaidlusi, pisaraid, kompromisse, ära leppimisi, krutskeid, õnne, kurbust... Ühesõnaga armastuse erinevaid tahke ja kuigi ma vahel võin tema pärast vihastada end siniseks, nutta paar korraliku peatäit või naerda nii, et kõht vapub ja silmad märjad, siis see ainult kasvatab meie suhet. Ma tean, et ma olen ise ka ikka üks paras frukt, aga ütleme nii, et selle 8 ja veidi peale aastatega oleme nii mõnegi terava nurga üksteisel maha kulutanud. Hea tunne on, kui tead ja tunned inimest- tema soove, eelistusi, asju, mida armastab ja mida vihkab, unistusi, eesmärke jne.
Lõppu lisasin siis DJ Ryan Angelo eksklusiivvideo tantsusammudest, mida Joosep mulle tihtipeale parodeerib ja esitab, eriti siis, kui mind on vaja naerma ajada. Uskuge mind see on Joosepi esituses priceless! :D