Mõni nädal tagasi ärkasin ma hommikul maru kesise
enesetundega. Ma kellaaegadest suurt ei tea, aga ma tean seda, et kui olin päev
läbi vaheldumisi iiveldanud ja oksendanud, siis umbes südaöö paiku anusin
Joosepit, et kutsugu mulle kiirabi, sest ma enam ei suuda. Ma olin nagu zombie ja mu enesetunne muutus
aina kesisemaks. Mul ei püsinud isegi vesi ja kummelitee sees, mida ma pidin
perearsti nõuandeliini kohaselt igal juhul, olenemata, kas püsib või mitte,
paari lonksu kaupa jooma.
Kiirabi tuli, tegi esmased terviseprotseduurid, nagu näiteks paigaldati
arterikanüül koos sõber tilgaga, et ma päris ära ei kuivaks, ja siis otsustasid
mu endaga kaasa viia. Kuna mu keha oli veepuuduse tõttu kurnatud, siis
korterist kiirabiautosse vedas mind autojuht koos Joosepiga, pärast hiljem
kärutati kiirabiauto kanderaam erakorralises oleva voodi kõrvale ja
põhimõtteliselt pidin ühest voodist end teise rullima.
Haiglas selgus, et mul on veres põletikunäit. Samuti oli mul ka väike palavik,
süda kloppis nagu auruvedur ja vererõhk oli kõrge. Ühesõnaga kõik oli lappes.
Tilguti kaudu lasti mulle veeni iiveldamisvastast ravimit ja veel midagi
kõrvetamise vastu, sest mul söögitorus metsikult põletas. Päris
sajaprotsendiliselt iiveldamine ja valu järgi ei andnud, aga natuke leevendas
küll. Mingi hetk jäin ma isegi magama, sest kui ma uuesti silmad avasin, siis
oli vahepeal varahommik kätte jõudnud ja uus vahetus siblis ringi.
Sellest oli muidugi kahju, sest öine vahetus oli palju toredam, nad olid
kuidagi südamlikumad ja hoolivamad. Kui ma näiteks tundsin, et valu hakkab taas
pead tõstma, siis koheselt reageeriti. Ja öine valvearst tundis mu ära, tuli
eraldi ütlema, et nägi minust ETVs saadet „Iseolemine“ ja et ma olen väga
sümpaatne ja armas tüdruk ning tegi mulle pai ja ütles, et ma vastu peaksin. Ja
kuna mul oli palavik, siis ütles, et nad peavad mulle igaks juhuks koroonatesti
ka tegema. Seda ütles ka kuidagi kaastundlikult, justkui andeks paludes, sest
mul ju niigi halb olla. Aga mul oli sel hetkel nii savi, tehke või 10 korda.
Test ise polnud üldse valus ega ebamugav. Tavalise vatipulgaga keerutati ninas
ja oligi kõik. Kui test oli tehtud, siis ma isegi hetkeks kahtlesin, et kas see
oli ikka koroonatest.. et võib-olla oli see alles mingisugune eeltuimestus,
enne, kui mulle kahemeetrine sukavarras ninna lükatakse. Aga eip, see oligi.
Lebolaks. Ma ei saa aru, mis ninakoopa sügavustes surkimisest ja ajuni
metallvarda ajamisest inimesed räägivad?
Peale selle, et mul oli tilgutivoolik, insuliinivoolik, pulsimõõtur sõrme
otsas, siis käevarre ümber oli mul ka see statsionaarne vererõhumõõtur, mis iga
15 sekundi tagant piiksus (öösel ka, wiii) ja ma julgen väita, et see oli
ilmselt üks kõige ko-hu-ta-va-maid asju üldse, peale mu enesetunde muidugi. Kas
nad seal EMOs siis ei tea, et haiged vajavad taastumiseks rahu ja vaikust. Eriti
tore.. mitte, oli see, et see masin oli mu pea juures ja nii see piiksus seal
tundide viisi.
Ma saaks aru, kui see masin pistaks siis pröökama, kui ei saa enam mu rõhku
kätte või just vastupidi, on ohtlikult kõrge, et siis annab märku, et ou
kuulge, teil on siin keegi suremas, aga et niimoodi pidevalt.. milleks?
No ühesõnaga, kui personali vahetus oli ära toimunud, siis ega minuga enam
midagi väga ei tehtud. Korra võeti veel arteriaalne veri, et mingisugust
happelisuse? näitu kontrollida, käidi kuulati südant ja vsjoo. Paar korda
kuulsin, kuidas uus vahetus uuris, et mis värk minuga on, mille peale öeldi nii
muuseas, et aa, see on see iiveldav ja oksendav diabeetik. Ma olin nagu jaa,
palun tehke midagi, et mul parem hakkaks vms. Mingi hetk tuli arst, kes küsis,
et kuidas ma soovin, kas haiglasse sisse jääda või koju minna. Olles viibinud
12h nende piiksude keskel, ütlesin, et tahan koju, ja nagu tellitult veeres mu
silmanurgast pisar põsele. Tundsin, et kodus olles taastuksin kiiremini ja
paremini. Kodus on hea ja vaikne, ja kodus on Joosep, valmis minu väiksemaidki
soove täitma, et mu olemist natukenegi leevendada.
Kui masinad ja kanüülid olid mu küljest eemaldatud ja kõik vajalikud paberid
korda aetud, arve tasutud jne, siis Joosep talutas mu autosse. Koju jõudes
läksin kohe voodisse ja seal ma vegeteerisin neli päeva jutti. Joosep keetis
mulle teekest ja jälgis, et mul oleks kõik vajalik olemas. Ema käis ka mind
vaatamas, keetis vee baasil kaerahelbeputru, aedviljahautist, aga ma ei suutnud
midagi süüa, sest tahket toitu oli nii valus neelata, nii valus, et keha kattus
koheselt külma higiga. Kodus ma enam ei oksendanud, ent kõrvetised olid
meeletud.
Peale nädalast kiratsemist ning ainult kummeli- ja apteegitilliteed juues, mõni
lusikatäis jogurtit ja kaerahelbeputru ka sekka, otsustas Joosep, et viib mu
uuesti erakorralisse. Ma küll alguses punnisin vastu ja ütlesin, et ootame veel
ühe päevakese, ehk läheb juba homme paremaks, aga Joosep ütles, et mida me siin
ootame, ma ei saa valu tõttu isegi magada, rääkimata söömisest. Nii pakkisimegi
mu kodinad uuesti kokku, juhuks, kui pean haiglasse sisse jääma.
Erakorralisse jõudes paigaldati mulle uuesti kanüül, aga sellega on alati
omaette ooper, sest diabeetikuna on mul maru kehvad sooned, aga viimaks said
ikka ühe äbarikukese kätte. Kui olin tunnikese tilga all istunud, tuli arst,
kes esitas mõned küsimused, katsus kõhtu ja saatis mu seejärel kõhukompuutrisse
ning selgus, et mul on kastriit. Sain ravi peale ja nüüd on elu taas lill. Maos
ja söögitorus ei põleta enam. Muidu oli reaalselt selline tunne nagu keegi
oleks mulle kõrist süütevedelikku alla valanud ja tiku järele visanud.
Ma kodus olles kasutasin Renniet kõrvetiste vastu, aga see ei aita muhvigi.
Heal juhul ainult pooleks tunniks leevendab natuke, aga haiglast kaasa antud
Maalox närimistabletit on reaalselt parimad. Ma sain tundideks valust lahti.
Kui keegi veel vaevleb kõrvetiste käes, siis ausalt, proovige Maaloksi. See on
käsimüügiravim ja seda on saada nii pulbrina, närimistabletina kui ka
vedelikuna. Lisaks kirjutati mulle ka maokaitsetabletid, mida ma pean vähemalt
kaks kuud manustama.
Joosep oli kogu mu haiguse vältel niiii tubli ja armas. Hoolitses esimesest
päevast alates selle eest, et mul oleks kõik vajalik olemas. Käis apteegis,
käis meie kohalikus kiirabipunktis, helistas perearsti nõuandeliinile jne.
Hoidis mu kätt, silitas mu peakest ja kohendas padjakest, oli ühesõnaga
sajaprotsendiliselt olemas. ma veel mõtlesin endamisi, et ongi nii nagu meie
pulmapäeval altari ees lubas, et on nii heas kui halvas, nii haiguses kui
tervises. Mäletan veel, et kui oli haiguse viies päev, siis ta läks esimest
korda kodust välja maja peale ehitama, et end natuke tuulutada ja kui mul mõni
tund hiljem enesetunne märgatavalt halvenes, siis tuli kohe koju ja ma hakkasin
lihtsalt nutma. Joosep oli alguses segaduses, et miks ma nutan, kas midagi
juhtus, kas mul on valu hullemaks läinud, aga ei, ma nutsin heldimusest. Ma
tundsin siiralt kui väga ta hoolib ja armastab mind.
Haigus, mis niitis mu päevapealt jalust
Mina siin niisama tilguti küljes hängimas.. tegelt tegi Joosep selle
klõpsu minust siis, kui ootasime kõhukompuutri tulemusi.
Kogu selle pika jutu peale tahan öelda, et sul on alles hea mees :)
VastaKustutaja muidugi, hoia ennast ja hea, et sul on juba parem olla :) Nii lahe on sind näha tagasi blogimaailmas, tundsin su lugudest puudust!
Jaa, on küll hea mees. Sellepärast ma temaga abiellusingi. ❤️🤩
KustutaVäga tore kuulda, et minu naasmine valmistab rõõmu. 😊
Kiiret paranemist!
VastaKustuta"Urr" ma ütlen sellise meditsiini peale ja "nurr" ma ütlen selle peale,et oled leidnud taas aega ning jaksu netipäevikut täita! Sinust tuntakse puudust.Kindlasti teeb seda rohkem inimesi,kui arvatagi oskad.
VastaKustutaEnnnäe, ma jõudsin isegi kommentaarile vastama, parem hilja kui mitte kunagi, eks!? ;)
KustutaMa ausalt tahaks rohkem siia jõuda, sest niii palju oleks mida jagada ja kirjutada, aga november on paraku selline kuu, kus ma vaevlen ajapuuduse käes. Aga hea uudis on see, et härra Kunder lubas mingi aeg ühe postituse siia kirjutada (natuke olen põnevil, et millest see tuleb, ent samas natuke pelgan ka, sest noh, see on Joosep ju).