Etteruttavalt olgu ära öeldud, et nüüdseks olen ma taas rõõsa ja roosa, teps mitte enam kurb, aga üleeile öösel koju jõudes istusin ma esikus nagu hunnik õnnetust ja ütlesin Joosepile, et ma tunnen nagu ma oleks teist korda oma elu jooksul pimedaks jäänud.

Ma nimelt unustasin oma valge kepi maha. Sõbranna poole, kes elab teises linnas.

Ma pole päris kepitu, seda mitte. Mul on vana kepp alles, mida ma oma koolitustel kasutan. Mul on isegi üks tutikas kepp, pole kordagi pakendist välja võtnud, aga mul pole õrna aimugi kuhu ma nad pistnud olen.

Sobrasin kõik kapid, sahtlid, kotid läbi ja ei ole. Ja see ei ole midagi, mida keegi tahaks mult ära varastada. Ma lihtsalt ise olen need kuhugi maru heasse kohta pannud, mis ilmselt koristamise ajal tundus suurepärane hoiupaik neile olema. Joosep aitas samuti otsida, kuid temagi ei suutnud nende asukohta tuvastada.

Noh, ega ma väga palju ei lootnud kah, sest vahel mulle tundub, et tema näeb veel vähem kui mina. Ta ei näinud isegi oma kohvitassi köögi töötasapinnal. Seda on juhtunud küll ainult ühe korra, aga siiski. Ja viimane kord ta ei näinud vannitoas oma kuivavaid trussikuid, mis rippusid tal otse näo ees. Ma astusin vannituppa ja ulatasin vaesele hingele tema ihupesu. Ta oli väga üllatunud, et need seal olid. Kuivatusrestil.

Maitea, kas pean juurde selgitama, miks kepi unustamine sõbranna autosse oli minu jaoks nii kohutavalt kurb ja traagiline.

Valge kepp pimeda inimese jaoks on tema silmad, tema iseseisvus. Ja kui ma sain aru, et mu iseseisvus on nipsust ära võetud, ma sõltun teistest, siis see muserdas mind nii kohutavalt palju.

Me otsisime isegi seda keppi, mille ema mulle Hiinast tellis. Seda keppi, mille ma esimesel korral välja naersin, öeldes, et see on paras tapariist. Seda keppi, mille Joosep tõstis endale töölaua nurgale, et mind sellega aeg-ajalt nalja viluks kõdistada, kaela juurest sudida, kui ma istun diivanil ja kuulan süvenenult audioraamatut või mängin telefonis rallit.

Ema oli internetist vaadanud, et oh, hea soodne kepp, tütar on mul pime, tema kasutab ja raudselt Eestis on need mitu korda kallimad ning telliski ära. Väga nunnu. Aga see ema tellitud kepp, ütleme nii, et sellega oleks võinud sama hästi kaasa panna ka uue varu randme, sest seda keppi ei kannata kaua käes hoida. See on paras harjavars. Kahju et sellel keermeid pole, muidu keeraks harjased külge ja saaks korraliku põrandaharja. Ja ma natuke imestan, et kuidas Hiinas üldse nii rasked, jämedad ja suured kepid eksisteerivad – hiinlased on ju nii tillukesed. Ei ole või?

See oli esimene kord (ilmselt ka viimane), kus ma olin nii tohutult kurb, et me isegi ema, heast südamest tellitud valget kaigast ei suutnud üles leida. Sellega oleks vähemalt häda pärast kannatanud ööpimeduseski iseseisvalt liikuda.

Kui olime kogu korteri otsast lõpuni läbi tuhlanud ja seda tulemusteta, siis vajusin esikusse jalatsipingile kössi ja tundsin nagu midagi suurt on minus katki läinud. Ma tundsin end nagu mind oleks teadmata ajaks puuri luku taha pandud. Ma tundsin end nagu lind, kes ei pääse oma vabal valikul ja tahtel lendama minna. Vot täpselt nii oluline on mulle vabadus,iseseisev liikumine, voli minna millal ja kuhu iganes ma tahan. Ja ma usun, et räägin siin väga paljude rohkemate Inimeste eest, kellel ühel või teisel põhjusel on liikumisvabadus piiratud.

Mõnes mõttes tunnen ma end seda siia kirjutades natuke pahasti, sest minu olukord on ajutine. Ma pean kõigest kolm päeva kepita olema. Mõni inimene on kogu oma eluajaks aheldatud nelja seina vahele või väga kitsastesse oludesse.

Aga nii see kord juba elus on – oma mured on ihule need kõikse lähemad.

Ma isegi ei teadnud, et valge kepi puudumine võiks mind niivõrd sügavalt mõjutada. Kuna pimedana on nii ehk naa iseseisvus suuresti väga piiratud (me saame ju nägemismeele kaudu ümbritsevast maailmast infot 85%), siis kui tsuti-tsuti seda veelgi vähendada, siis on see koheselt tuntav ja see mõjub tõepoolest muserdavalt. Kui mitte muutuda dramaatiliseks ja öelda, et hetkeks võib olukord tunduda isegi maailma lõpuna.

Kuna ma soigusin ja kurtsin, et mis ma nüüd teen, ma ei saa Tessaga jalutama minna, mul vaja septembrikuu raames oma sammukesi koguda jne jne, kuni ma lõpuks ütlesingi oma südantlõhestava lause, et ma oleks nagu teist korda pimedaks jäänud.

Joosep püüdes ilmselt lahendust leida, pakkus, kas ma harjavart ei taha seni kasutada… 

Ei taha!

Tänan väga. Sa muidu hommikul raseerides roostetavat nüridat nuga ei taha kasutada, pardli asemel või nii?

Ma isegi ei tea, kas ta tegi nalja või oli see nüüd tõsine pakkumine. Igatahes ma keeldusin tema lahkest, vastupandamatust pakkumisest.

Aga noh, halloo – iga kepp ei sobi. Kepi puhul on oluline pikkus, raskus, jämedus, ergonoomika. Päris suvalise harjavarrega ei saa. Okei, hädaolukorras, kus kellegi elu sõltub minust, siis…siis ma haaran silmagi pilgutamata vannitoast kasvõi esimese põrandaharja või pesumopi. Mitte selle käsna siis, eksole, vaid selle pika varrega karvase tuusti.

Nüüd ma suurest hirmust, et ma ei peaks enam kunagi midagi sellist tundma, tellisin endale kamaluga keppe. Isegi ühe roosa. Oma kepivaru on alati kasulik ja mõistlik hoida, sest iial ei või teada, millal sind tabab ajuudu, nagu mind eile. Või millal otsustab su kepp keset liiklust koost laguneda. Seda on juhtunud.

 Kujutage ette, jalutad õndsalt mööda teed, kobad oma kepikesega tee servakest toks-toks, tabad mõnd liiklusmärki,valesti pargitud tõuksi,trepiastet..ja siis otsustab kepp poolel teel kohtumisele lihtsalt juppideks pudeneda. Katsu sa siis selle kahekümne sentimeetrise jupiga, mis sulle pihku jääb, oma teekonda väärikalt, sirge seljaga jätkata..ja ega ei jätkagi. Siis teed mehele või sõbrale videokõne ja lähed nagu naine muiste koju.

Aga lugu sai siiski õnneliku lõpu. Ma tegin mõned kõned ja lõunaks jõudis mu igatsetud kepp õnnelikuna  koju tagasi. Ma tõttasin kohe Tessaga jalutama ja tegin kohe mõnusa pika ringi. Ja nii vähe ongi inimesel õnneks vaja – lihtsalt üht õige pikkuse ja jämedusega keppi. Mina jälle happypuppy ja saan rahuliku südamega magama ära minna, sest tean, et hommikul saan taas oma igapäevasele jalutusele minna. Üksi. Iseseisvalt. Ilma, et keegi peaks minu järel ootama või mida iganes veel.

Mitte, et eeslist oleneks minu elu, kindlasti  mitte, aga te vaid vaadake kui armsad nunnupallid nad on. Emotsionaalne heaolu sajaprotsendiliselt garanteeritud.

Me käisime Joosepiga möödunud nädalavahetusel, vahetult enne tema uut õppeaastat, Saaremaa loomaaias ja ma olen kõrvuni armunud. Kõik loomad on toredad, mõistagi, aga vot see eesel, sindrinahk, röövis mu südame.

Ma seisin puidust tara ees, ühes käes magusate porganditega täidetud tops ja teises graanulid, ning eesel togis mu kätt, et ma annaks talle muudkui porgandeid. Samal ajal kui ta rahulolevalt porksi krõmpsutas, sain mina teda pea pealt silitada ja kõrva tagant sügada. Ja see tema imepehme, udupehmete karvakestega ümar koonuke…jummel kui nunnu!

Kas mõistate nüüd, miks mul on eeslit vaja? 

Samas aedikus olnud lambad olid samuti toredad. Üks oli eriti seltsiv kui sai aru, et ma jagan maiustusi. Ta ronis lausa tara alumisele astmele, et minuni paremini ulatuda. Olguolgu – porgandite ja graanuliteni ilmselt kõigepealt…ja siis võib-olla mõned paid veel lisaks nuruda. Ta käitus nagu maailma sõbralikuim koer. Ja mul on neid mõlemit nüüd vaja.

Enne, kui me loomaaiast lahkusime, andsin ma Joosepile ka teada, et kohe, kui meie krundile aed ümber saab, võtame meie ka endale eesli, kelle nimeks saab Küpsis. Ja lamba võtame ka. Et neil oleks seltsis segasem.

Ta ei vaielnud mulle vastu. Mine tea, võib-olla mõtles ta endamisi, et sellisel juhul, kullake, ei saa meie krundil kunagi aeda ümber olema.

Ma saan aru, et eeslini läheb veel  mitu head aastat, sest meil pole veel majagi, ainult abihoone ja kemmerg. Aga kui Joosep peaks mulle eesli kinkima, siis ma võtan jalamaid oma seitse asja ja kolin korterist abihoonesse. Suvel saab eesel olla tarastatud aedikus ja õue peale lasen Joosepil ehitada väikese küüni, kus on kuiv hein, vee- ja toiduküna.

Korteris käiksin ma pesemas, hoiaksin seal oma kauneid linnariideid, kingi, ehteid ja lõhnaõlisid, kuid muul ajal müttaksin krundil. Kõlab ju toredasti. Õpetaksin eeslile porgandipeenrast porgandeid võtma ja juhtkoera oskusi. Käiksime koos poes, seon ta posti külge ootama ja pärast aitab mul kodinad koju tarida. Ponid ju oskavad pimedaid inimesi saata, miks ei peaks siis eeslit oskama.

Kui pärast Saaremaa reisi ema mulle helistas, andsin tallegi teada, et tahan eeslit. Endal lai naeratus näol ja hinges pulbitsemas siiras lapselik rõõm.

„Misasja?!“ hüüatas ema ehmunult, nagu ma kavatseks elevandi korterisse võtta. Kordasin öeldut, mille peale ta teatas kiirelt, et tema hoovi küll ühtegi eeslit ei tule. Ta vist arvas, et tahan oma eeslikese tema juurde viia.

Emal vist mingit sorti trauma meie lapsepõlvest, kui õde hulkuvaid kassipoegi koju vedas.

Kui aga isale oma eeslisoovist rääkisin ning soovitasin temalegi ühe iiahi endale võtta, siis ta vaid muheles ja ütles, et tal juba üks on – seal teisel korrusel, viibates peaga maja poole.

Kui veel loomaia asukatest rääkida, siis naha vahele puges veel üks tegelane – väike viisakas küülikupreili. Sops ja sops tuli ta minu juurde ning hakkas vaikselt, tillukeste ampsudena porgandit käest sööma. Ma esiti arvasin, et tuleb võtab porgandi ja siis läheb kuhugi varjulisemasse kohta maiustama. Ent selle asemel ta lasi mul porgandit sõrmede vahel hoida ja ise muudkui otsast näkitses. Kuni lõpuks tuli Veidi suurem küülik ja napsas porgandi küülikupreili nina eest ära.

Ma võtsin topsist uue ja preili jätkas vaikselt nosimist. Kui kõht täis, keeras ta selja ja hakkas oma käpakesi pesema. Niii ütlemata nunnu!

Tema ma võtaksin ka endale. Kui ma teaksin kindlalt, et eesel ja lammas talle liiga ei tee.

Et sellised emotsioonid suvekuu viimastest päevadest.

Lõpetuseks ütlen, et ma saan mõistusega aru, et eesel on pigem unistus kui vajadus, ja kui keegi küsib, et mis vahe on unistusel, tahtmisel ja vajadusel, siis vastus on lihtsamast lihtsam. Vajadus on midagi, millel võib küljes rippuda elu või parema tervise hinnasilt. Tahtmine, noh, see on taevariik. See ei olene alati endast, just nagu vajaduski. Vajaduse ja tahtmisega on veel see lugu, et need võivad halbades tingimustes muutuda ka kinnisideeks.

Unistus on seevastu midagi sellist, mille poole võib ja saab alati püüelda. On unistusi, mis ei täitu kunagi, aga see toob rahu, elevust, annab elutahet püüelda paremuse poole, seigelda ja seilata mõtteis nii kaugele kui soovid. Mulle meeldib ütelus: the sky is the limit, aga taevas on ju piiritu. Ja mina olen visa unistuste poole püüdlema. Me ei ole siin selleks, et lihtsalt käed rüppes niisama diivanil istuda.

Mu elus toimub hetkel nii palju asju korraga ja ma tahaks neid kõiki teiega jagada, aga kui ma seda teeksin, siis ma ilmselt kirjutaksin neid postitusi oma viimse hingetõmbeni. Kahe sõrmega toksides just väga kaugele ei jõua. Jep, ma olen see vend, kes ei oska oma kümmet sõrme kasutada.

Ma tahan natuke triatlonist muljetada, puistata südant esimesest visiidist silmakirurgi juurde, rääkida, kuidas kommunikatsioon sakib ja miljon muust asjast, kuid need peavad veel õige pisut oma aega ootama.

Spoiler! Edasine lugemine võib olla tundlik ja häiriv.

 

Esmalt üks postitus, mille kirjutasin kolm kuud tagasi, siis kui teema oli (sotsiaal)meedias väga aktuaalne. Mitte, et ta enam poleks. See, kui sellest enam ei kõnelda, ei tähenda, et nüüd on õhk laste ahistajatest puhas ning emad võivad südamerahus oma lapsed maailma peale lahti lasta ja usaldada ükskõik kelle hoolde.

Ma tahan jagada teile ühe loo või kokkupuute, mis mul lapsena oli. See meenus mulle seoses Malluka ja Märteni loodud ettevaatus.ee lehega (mis nüüd kahjuks on parooli all).

Minu lugu pole kindlasti midagi nii õudset nagu need lood, mis on kohtulahendites kirjas, aga kui see kokkupuude meenub, siis koos sellega meenub ka see ebamugavustunne.

See kõik leidis aset, kui olin 5. või 6. klassi tüdruk. Ehk siis selline 11–12-aastane. Ja välja nägin ma veelgi noorem, sest olin meie klassi kõige pisem tüdruk. Isegi kahekümneselt arvasid väga paljud, et ma olen alakas. Ma ei tea, võimalik, et ka see tüüp, kes mind koduteel ahistama kippus, arvas mind olevat noorem — algklassi juntsu. Ei tea ei tea, see on hetkel puhtalt minu oletus, millel puudub faktiline tõestus. Aga on kuidas on, juba seegi vanus oli liiga noor.

Ma elasin tol ajal Pärnus, tolleaegse Ühisgümnaasiumi koolimaja lähistel ja iga kord, kui bussipeatusest koju jalutasin, pidin ma mööduma selle tüübi kortermaja eest. Jällegi, ma ei tea, kas või kaua ta oli mind jälginud või millal ma tema huviorbiiti sattusin, aga üks esimesi kordi, kui ma temaga otseselt kokku puutusin, oli teel koju.

Ta kõndis mulle vastu, oli just oma trepikojast (ma arvan, et see oli tema kodu, aga kindlalt ei tea), ütles tere, naeratas ja hakkas minuga kaasa liikuma. Küsis kuhu lähen, kas lähen koju, kuidas koolis läks ja veel kõiksugu küsimusi, mida ma enam ei mäleta. Kutsus mind jalutama kuhugi.

Ma ei olnud lapsena üldse sotsiaalne. Mul oli oma väike sõpruskond, koolikaaslased ja tore armas kodu, kus mul oli hamster Kiki ja väike koerake. Ehitasin laua alla tekkidest onni ja joonistasin vihiku servadesse lillekesi. Mis jalutama? Ma tundsin end veidralt ja mõtlesin, et millal ta ometigi ära läheb, sest ma ei tahtnud, et ta näeks, kus ma elan.

Minu koduni oli vaid paarsada meetrit jäänud.

Ja ma polnud ka selline tüdruk, kes lihtsalt jalutaks kodust mööda ja läheks uitaks mööda linna ringi, kuni oletatav oht on möödas või õhk puhas.

Mingi hetk ta pööras otsa ringi ja jalutas minema. Ma isegi ei vaadanud selja taha. Ma tundsin vaid kergendust, et ta minema läks.

See oli esimene kokkupuude, kuid kahjuks mitte viimane. Selliseid nn külje alla vajumisi ja haakimisi tuli veel korduvalt ette ning ma olin alati üksi.

Ükskord tulin sõbranna poolt, kes elas üks peatus edasi, rohkem Mai kino pool, ja kui aeg oli koju minna, siis meil sõbrannaga oli selline diil, et me kohtume poolel teel ja õhtu lõppedes läksime poolel teel ka laiali. Nüüd, kui ma seda kirjutan, tundub see ekstra veider, et miks ma seda järgmist asja tegin, mis ma tegin, aga ma palusin, ei, ma anusin oma sõbrannat, et ta saadaks mu koduni, sest ma nägin teisel pool sõiduteed seda tüüpi jalutamas. Sealgi ma nägin teda mingit noort tüdrukut ahistamas. Tüdruk tuli bussi pealt maha ja vend lihtsalt ujus talle külje alla. Täpselt nii nagu ta mulle oli korduvalt külje alla pugenud.

Ja ma ei tea, mu kanaaju vist ei saanud aru, et sedasi panen ma potentsiaalselt ka oma sõbranna ohtu. Ma isegi ei mäleta, kuidas see meil lahenes, aga kuna tüüp oli hõivatud kellegi teise ahistamisega, siis mind ta ilmselt ei näinud.

Ma kõiki kohtumisi ei hakka kirja panema, aga kriipiks läks asi siis, kui ma ühel päeval taas koju jalutasin ja läksin kahe kortermaja vaheliselt teerajalt, mille otsaseinad olid omavahel natuke nihkes ja mille vaatevälja varjasid kibuvitsapõõsad ja kõrged kased, astus tüüp nuka tagant välja. Ma reaalselt kangestusin. Ta tuli ja seisis mulle ette. Kui tahtsin temast mööda minna, siis tõstis käe ette ja ütles sellisel rõvedal mesimagusal häälel, et enne ma mööda ei saa, kui pole talle musi andnud.

Ma ütlesin "ei" ja "lasku mind mööda", aga tema muudkui korrutas, et tingimus koju saamiseks on üks väikene musi. Mina endiselt tõrkumas. Mäletan vaid seda, et korrutasin vastu, et "ei, ma pean koju minema, lase mind mööda, ma ei taha musi".

Lõpuks ütles, et heakene küll ja siis tegi ise mulle musi ja läks minust mööda, lisades, et järgmine kord nii lihtsalt ei pääse, siis pead ikka musi tegema. Endal kogu aeg see mesimagus irve näol. Mul praegugi tuleb kananahk ihule, kui meenutan tema irvet. 

Kuid tänu taevale järgmist korda ei tulnud.

Kuna mu ema ja isa on lahutatud, siis osadel nädalavahetustel saime me isaga kokku, ta korjas mu kodust peale ja siis tegime kõiksugu toredaid asju. Vahel läksime loomaaeda, vahel lõbustusparki, käisime vanaemal külas jne. Ühesõnaga meil oli palju erinevaid toredaid tegevusi. Ja ma mäletan seda hetke nii selgelt.

Olime isaga peaaegu juba koduni jõudmas, kui minu kortermaja suunast tuli vastu see sama tüüp ja mina oma lapselikus siiruses lihtsalt ütlesin: "Appi, see on see... !"

Isa küsis kohe, et mis temaga ja ma jõudsin vaid öelda, et ta kõnnib kogu aeg minuga kaasa ja viimane kord ei lasknud ta mind koju, tahtis musi....  Ma ei jõudnud oma lauset lõpetada, kui isa tõmbas pidurid plokki ja käskis mul autos oodata. Isa oli vist umbes minutikese ära ja kui tagasi autosse istus, ütles, et rohkem ta sind ja teisi tüdrukuid ei tülita. Ja ei tülitanudki.

Ma paaril korral juhtusin teda eemalt nägema, aga nii kui tüüp mind nägi, keeras jala pealt otsa ringi ja isegi ei vaadanud minu poole.

Ma ei tea, mida mu isa talle ütles, aga arvestades, et tegemist oli 90ndatega, siis millegagi ta teda ilmselt... ütleme, et veenis.

Ja ma siiani seda hetke meenutades tunnen, et minu isa, minu vägev tugev issi päästis mind. Mul oli nii uhke tunne lapsena, ise sealjuures aimamata, et mind ilmselt valitses reaalne oht, kuid mida mina süütu naiivse lapsena ei adunud seda nii tõsisena. Ma küll pelgasin, kartsin, tundsin tohutut ebamugavust, aga ma ei osanud iialgi mõelda, et see võiks veel kuhugi edasi minna. Kuhugi tõsisematesse olukordadesse.

Sellised tüübid katsetavad ju alati piire, kobavad aina enam kaugemale, et teada saada, millal ja kus lapse piir kätte jõuab. Kas ta on ontlik ja selline vagur, nagu mina kippusin olema, ebamugavates olukordades pigem endassetõmbunud ja kannatades kõik kenasti ära või on vastuhakkaja. Sa ei tea ju iial, millal või mis hetkel otsustavad need peast haiged inimesed järgmise sammu teha.

Aa, ja vanust ma ei maininud, aga mina ütleks, et ta võis olla midagi 30 ringis. Puhtalt subjektiivne, väikese Kai mälestustes välja koogitud. Ta oli venelane, kuid rääkis kenasti eesti keelt.

Et jah, selline lugu, mis meenus mulle seoses selle ettevaatus.ee lehega. Ja ma saan aru, et siin spekuleeriti, kas on ikka õige, kui selline leht on olemas ja kogu see kuriteoregistri olemasolu nii lihtsasti ligipääsetavaks muudetud ja blaablablaa, aga ausalt – käsi südamel, minu arvates see on õige. Kui mitte öelda ainuõige. Kui see info on nagunii otsinguga leitav, siis miks ei peaks see olema lihtsasti kättesaadav. Eriti kui neil on kohtulik otsus olemas.

Ma olen osasid inimesi kuulnud ütlemas, et aga kui keegi neist saab oma veast aru ja parandab meelt ja teine võimalus ja mida iganes veel, siis kallid inimesed, pedofiilia ei ole midagi sellist, et varastasin poest kommi ja sain karistada ja nüüd enam ei tee, sest sain aru, et varastamine on paha paha. Ei, need inimesed on peast haiged. See pole valik, see on tung, mis neid valitseb ja millest nemad juhinduvad.

Eriti kettasse ajab mind see, kus keegi püüab mingisugustki õigustust nende tegudele leida, siis ma tahaks vastu küsida: kas te selle lapse või laste peale mõtlete, mil moel see mõjutab selle lapse elu, tema lapsepõlve, usaldust, hirme, kui katki üks väike inimene võib sellest kokkupuutest minna — olgu see vaimne või füüsiline ärakasutamine. Esmalt laste heaolu ja siis vaatame edasi. Mitte nii, et oi-oi, pedofiilide inimõigusi on riivatud ja nende võimalust meelt parandada, oma eksimusi heastada, uut elu alustada — et see kõik võetakse neilt ära. Nagu päriselt, kas te teete nalja?!! Küsige neid samu küsimusi parem ohvrite käest: kuidas peaks usaldus taastuma?

Kõik, kes on oma elu jooksul kogenud usalduse ärakasutamist, vahet pole mil moel, te teate kõik suurepäraselt, et usaldus pole midagi sellist, mille sa uuesti üles ehitad või kokku kleebid, nagu katki läinud vaasi. Mõrad jäävad. Nii sellele parandatud vaasile kui ka lapse hinge.

 

Aga olgu. Ma tegelikult nii sügavuti ei tahtnud sellesse teemasse sisse minna. Tahtsin vaid oma leebet lugu teiega jagada. Ja just nimme ütlen leebet, sest minu lugu sai õnneks tänu isa sekkumisele positiivse lõpu. Ei taha isegi mitte mõelda, kuidas oleks võinud asjad lõppeda.

Sorry, kui see teema kedagi väga isiklikult puudutas või kui kellelgi midagi sellega seoses esile taas kerkis. Kuid ma pidasin vajalikuks oma väikese panuse siia anda, sest muutusi on vaja. Ja muutused sünnivad, kui ühiskond hoiab kokku ja me ei vaiki neid lugusid maha. Meie asi ühiskonnana on seista nõrgemate eest. Nende eest, kes ise ei oska, ei ole suutelised end kaitsma: lapsed, hooldekodudes olevad vanainimesed, kes lebavad liikumatult voodis ja kellel pahatihti on ka dementsus, erivajadustega inimesed, loomad. Märgakem inimesi enda ümber rohkem.