Ei, see pole järjekordne „suvi kohe kätte jõudmas ja vaja
kähku kaalust alla saada“ dieedipostitus, vaid ma räägin Paljast Porgandist ja
vee tarbimise vajalikkusest. Olles ise hetkel dialüüsravil ja kogenud
igapäevase vee tarbimise olulisust, tundsin, et pean sel teemal sõna võtma.
Porgand küll kajastas oma kuivpaastu kogemust juba möödunud aasta novembris,
ent suurem aplaava tekkis sellest siis, kui naistearstid ja arstitudengid
moodustasid kevade hakul eraldi töörühma, et Porgandi jagatavat väärinfot kummutada.
Esmalt pean ma muidugi tunnistama, et varasemalt polnud minagi tea mis hea
veejooja ja põhjuseid ei pea kaugelt otsima – mul nimelt polnud lapsena
kombeks niisama lagedat vett juua ja eks
seda ikka sellepärast, et peres lihtsalt polnud sellist harjumust. Aga ma olin
seevastu väga suur piimasõber, no kohe ikka selline ehe piimavasikas, kelle
jaoks viis liitrit päevas polnud mingi näitaja. Ent suureks saades rauges minu piimajoomarlus
ning mingiks vanuseks olin teadlik vee kasulikkusest ja vajalikkusest. Ja
sellest tulenevalt võin teise põhjuse vabalt laiskuse arvele kirjutada, sest
ega kui veepudelit käe ulatuses pole, siis jumala eest sa ei viitsi ju need
kümme sammu teha, et end kraanini loivata ja klaasitäis vett juua, mkm. Surud
lihtsalt alla selle tunde, et võiks juua ja lähed päevaga edasi. Ja kolmas
põhjus on vale arusaam, mille ma kujundasin ee, ma ei teagi täpselt mille
põhjal. Ma miskipärast arvasin, et kui mu neerude töö on langenud, et miks ma
hakkan neid siis veel liigse veega kurnama. Ei ole vaja. Ehk sisuliselt oli mu
mõttemall see, et mida vähem vett neerud peavad läbi filtreerima, seda lihtsam
neil.
Jumal küll, praegu seda kirjutades mõtlen, et kui loll saab üks inimeseloom
olla? Noh, tundub, et üsnagi. Ja teades kui paljud meditsiinitöötajad loevad mu
blogi, siis päriselt – mul on häbi. Aga õnneks ma ei levitanud seda
valearusaama kellegile edasi. Et vähemalt nii palju aruraasukestki mul jagus.
Minu suhtumine veejoomisse muutus kardinaalselt siis, kui ma tänavu aasta
jaanuaris läksin haiglasse dialüüsravi ettevalmistus opile. Ma olin nefroloogia
osakonnas ja mu palatikaaslaseks oli üks teine diabeetik, juba siirdatud
neeruga naine, ja loomulikult me rääkisime kõiksugu asjadest, mis puudutasid
neerusid ja ka vee joomist. Mulle jäi väga selgelt meelde lause –
neerud tahavad vett, nad tahavad justkui veest läbi vettinud olla. Ja
nefroloogias on sul kogu aeg pooleteise liitrine veekann kapi peal. Saab
tühjaks, palud jälle ära täita. Hommikul tuleb hooldaja, kes paneb kirja palju
oled joonud, palju pissinud. Alguses ma mõtlesin küll, et püha rist, kuidas ma
jaksan päeva jooksul juua sellist kogust vett, kui siin haiglas antakse sulle
viis korda päevas süüa – kolm põhikorda ja kaks oodet. Aga kõik on harjumuste
kujundamises kinni. Pealegi, toidu võin ma ju osaliselt järele jätta, vesi on
igal juhul vajalikum.
Hakkasime siis naabrinnaga võidu kaanima ja kuna mina olen hästi
võistlushimuline, siis see oli hea motivaator ja harjutus harjutamaks endale
veejoomise kommet sisse. Hommikul ärkasin – jõin tassi vett. Tunnike peale
sööki jõin vett. Naabrinna jõi vett – jõin minagi vett. Käisin põiel – jõin
vett. Sisuliselt kogu aeg kui vähegi tundsin, et kõhus on ruumi jõin ma vett.
Ja mis oli tulemus? Kahe esimese päevaga tõmbas korraks jalad natuke rohkem
turse kui muidu. Ei midagi hullu neeruhaige kohta, kes on maakeeli oma neerusid kuival hoidnud, aga siiski oli tunda ja märgata. Ent kolmandal päeval juhtus midagi
enneolematut – mu jalgade turse vähenes ja mu analüüsid, eeskätt kreatiniin,
mis oli haiglasse tulles 600 ringis, oli langenud poole võrra ehk 352 peale. Ja
seda lihtsalt lageda vee tarbimisega. Nii et see peab sajaprotsendiliselt
paika, et ainuke asi, mis kehast toksiine ja muud välja viib, on vesi. Kui
inimesel ei teki uriini, jäävad liigsed mürgid, elektrolüüdid ja muu, mida keha
ei vaja, organismi.
Minul oli kreatiniin tõusnud diabeedist tingitud neerutüsistuse tõttu, aga ma
väidan, et kui ma oleksin igapäevaselt rohkem vett joonud, oleks mu
kreatiniini tase oluliselt madalam olnud ja ehk ka dialüüsi kaugemasse tulevikku
edasi lükanud.
Kui Porgand rääkis, mismoodi tema uriin muutus kuivpaastu ajal tumepruuniks ja
väitis veel sedagi, et need kõik on aastatega kogunenud mürgid, mis nüüd temast
väljuvad, siis ma tahaksin lihtsalt facepalmida. See on lausrumalus ja näitab vaid seda kui
vähe inimene teab anatoomiast ja füsioloogiast. Ma saan aru, et Porgandi meelt
ei muuda ilmselt miski, kui siis võib-olla see, kui ta oma neerud pekki keerab
ja vajab halvimal juhul aastate pärast ise dialüüsi, sest kõik arstid ja
meditsiinis töötavad inimesed on ju ravimiameti poolt ära ostetud ja mida
iganes. Ega minul pole ka tegelt vaja neid lahuseid ja insuliini ja
verevedeldajat ja teisi ravimeid. Ma tegelikult kujutan kõike seda üldse ette,
et mul on diabeet ja neerukahjustus ja sada muud häda. Võeh..
Ja kui siin kevade hakul tuli Reporteris uudis selle kohta, mismoodi suure
jälgijaskonnaga Palja Porgandina tuntud Merilin Taimre propageerib eluohtlikke
soovitusi ja seda veel eriti tundlikus eas noortele, ise sealjuures vastutust
võtmata, siis mul vajusid käed lihtsalt jõuetusest rüppe.
Mina enam ei joo vett siis, kui meelde tuleb või siis kui janu tekib.
Veejoomine on saanud minu uueks heaks harjumuseks. Hommikul vesi, peale sööki
vesi, vahepealsetel aegadel vesi ja loomulikult ka sportimise ajal. Kannan
nüüdsest veepudelit igal pool endaga kaasas ja lisaks aitab mul vee joomist
meeles pidada ka selline äp nagu Water Your Body.
Vesi on oluline mitmel põhjusel. See aitab reguleerida kehatemperatuuri, vee
abil jõuavad toitained organiteni, vesi transpordib rakkudesse hapnikku ja aitab
kehast välja viia mürkaineid. Samuti on vesi naha niisutamise jaoks oluline
komponent. Kui me ei joo piisavalt vett, võib see tekitada mitmeid
terviseprobleeme: kuiv nahk, väsimus, nõrkus, peavalud jne. Teisisõnu – vesi on
elu alus!
Ma ei saa küll inimesi sundida järgima emma-kumma nõuandeid, sest kõik on kinni
uskumuste taga, ent võib-olla minu isiklik kogemus vee tarbimisest pani asjad
natuke teise perspektiivi ning pani kedagi ümber hindama vee olulisust.
Vahel on nii, et inimesed, kellel on tervisega kõik liigagi hästi hakkavad
kõiksugu lollusi välja mõtlema ja ei tea, mida ära katsetada. Need, kelle elu
päriselt sõltub meditsiinist, et kasvõi üks päevki rahulikult mööda saata, nii
naljalt enda tervisega ei eksperimenteeri. Meil on ainult üks keha, ainult üks
tervis. See on see kõikse hinnalisem, sest kui seda pole, siis.. noh, mõelge
ise edasi.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Kahe käega kirjutan alla, oleks rohkem käsi, kirjutaks nendega ka. Kui palju protsente see nüüd oligi mille vesi inimkehast moodustab? Novott, ja mõeldagi nüüd ise edasi (paar vihjet:ainevahetus, puhastus)... Kunagi ammu läksid mu armsad vanemad täiega närvi kui ma keset supisöömist klaasi vett vahele jõin, mine tea, mis hirmsat tõbe kahtlustasid vms. Ja ega muutunud pole midagi, 5 liitrit päevas on suht normaalne.
VastaKustutaOh, hans down, Sa oled siis mingi eriti tubli!
KustutaPorgand kusjuures rääkis seda ka veel, et enne kuivpaastu tuleb oma organismile rohkelt vett anda ja ma olin nagu.. ega me kaamlid pole, kes suudavad vajaliku varu ette talletada, et kõrbes joomata vastu pidada.
Tuleb lihtsalt loota, et inimestel on väga tihe filter selle info osas, mida nende armas suunamudija neile jagab...
Oeh, kahjuks lollid suudavad rohkem kisada kui targad. Ma jooks väga vabalt rohkem vett, aga poole tunni tagant vetsus käimine tüütab ära või kui on vaja kuskile minna ja pole võimalik iga natukses aja tagant teatud asutust külastada. Näiteks: matkad, bussisõidud, jooksmine või veel hullem rulluisutamine.
VastaKustutaM.
Veega tuleb ka siiski piiri pidada. 2-3l on suhteliselt piir, üle selle võib juba hakata uurima, mis inimesel viga on. Minul on liigsest vee joomisest neerud kahjustunud, sain liigse janu põhjusele jälile liiga hilja.
VastaKustutaJaa, absoluutselt. Eks iga äärmus on kahjulik. Ja kui inimene tunneb tavapärasest suuremat joogijanu või muu aine tarbimise vajadust, siis tuleks igal juhul sellest arstiga rääkida.
Kustuta