Käisin vahepeal siin südant sondeerimas ja noh, ütleme nii,
et see polnud minu jaoks kõige roosilisemate tagajärgedega protseduur.
Kaheksanda hommikul pakkisin kodinad kokku ning läksin ära haiglasse. Kohale jõudes saadeti mind kardioloogiasse, kus sain endale üksikpalati. See oli täitsa selline omamoodi nunnukas, väike ja hubane. Ma küll ei tea, mis värvi ta päriselt oli, ent minu peas oli see ruum päikseloojanguliselt õrnakas roosa.
Hooldaja
tõi koheselt ka pidžaama, aga need olid mulle nii suured, et sinna oleks võinud
vabalt veel kolm lasteaia mürsikut ära mahutada – üks kummassegi püksisäärde
ja kolmas põue. Aga ei, ma ei kurda, vähemalt ei olnud ohtu, et kuskilt oleks võinud pitsitama hakata.
Mõne aja mõõdudes sisenes palatisse nii arst kui õde, kes tutvustasid
protseduuri ja tahtsid paberitele allkirju, kus ma kinnitan, et olen blablablaa
nõus selle ja teise asjaga ja et olen kõikidest riskidest teadlik jne, no teate
ju küll, see tavapärane värk. Veel rääkis õde, et ma pean non-stop valmis
olema, et kui nad tulevad, siis nad juba viivadki mu protseduurituppa ja kuna
mina olen dialüüsravil diabeetik, siis tahavad esmajärjekorras mind ära
sondeerida. Sondeerigu aga. Mis saaks minul küll selle vastu olla. Mida varem, seda parem.
Veel räägiti mulle, et peale protseduuri pean ma umbes 6h selili lamama. Aga
seda aint sel juhul kui sondeeritakse käe kaudu. Kui selgub, et käesooned on
liiga kitsukesed, siis lähvad kubeme kallale, peale mida pean külili olema,
liivakott raskuseks peal. Selleks puhuks tuli hooldaja ja tahtis näha, kas
vajan sheivimist. Kuna viimasest korrast oli paar päeva möödas, siis hooldajatädi
arvas, et jaa, igaks juhuks võiksime üle teha.
Niisiis kamandati mind vannituppa, kästi alakeha paljaks võtta ning maha
laotatud pamperslinale ronida ja jalad harki ajada. Ma küll piiksatasin, et ma
võin end ise sheivida, ma ausõna saan hakkama, olen seda varemgi teinud, aga
selle peale vaadati mind kui hullumeelset, kes just äsja palus dementsele
vanainimesele žileti ulatada ja lasta tal sellega südamerahus üksi möllata.
Teisisõnu, hooldaja ei teinud mind kuulmagi, vaid kukkus kõige odavama sheivijaga
nühama, rah ja rah.
Nad üldse seal regionaalhaiglas arvasid, et ma pimedana olen maru saamatu. Nad
isegi küsisid, kas ma vajan rulaatorit ringi liikumiseks või potitooli voodi
kõrvale. Ma olin nagu jah, muidugi, tooge juba mõlemad, siis saan ohutult ja
turvaliselt pissile minna. Ega mul kodus on ka potitool kogu aeg voodi kõrval
ja igal pool mujal ka, sest ega häda ei hüüa tulles ja olen ma siis jee suuteline
ise vetsu kõndima. Oh jah.
Ma saan aru, et neil on seal mingi skript ette antud, mille põhjal nad neid
asju pakuvad, aga tsii, tõsta hetkekski palun oma nina paberitest välja ja
vaata reaalsele inimesele korrakski otsa.
Aga noh, see selleks. Hüppasin peale „imelist“ raseerimist kiirelt dušši alt
läbi, venitasin 10 numbrit suurema pidžaama selga ning istusin voodile ootama.
Mõne aja pärast tuli hooldaja, kes andis teada, et nüüd kohe on minek, aga enne peame selle selga panema,
ulatades mulle mingisuguse poolvõrgust lühikese kitlitaolise ürbi, mis õlgadelt
ja eest väikeste krepsukestega kinni käis. Kusjuures, hooldaja aitas väga
agaralt mu riietumisele kaasa. Alles hetk hiljem mõistsin, mida ta „enne peame
selle selga panema“ lause all mõtles.
Mul hakkas veits selline tunne tekkima nagu mulle oleks mingi „kõige saamatuma
patsiendi“ haiglapakett määratud, kus iga teenuse taha on linnuke märgitud.
Üksikpalat – checked. Potitool ja rulaator – checked. Viis minutit
haiglapidžaamas ja seejärel hooldaja abiga kiire outfiti vahetus seksika
võrgust ürbi vastu – checked. Sheivimine haigla hooldaja poolt – checked.
Rahustav tabletike keele alla – checked. Insuliini süstimine iga toidukord –
checked. Ma sisuliselt ei pidanud lillegi liigutama. Nad tahtsid hakata
mind veel toitma ka, aga see oli koht,
kus ma hakkasin juba vähe kõvemini protestima, et kuulge inimesed, ausalt, ma
olen suuteline ise ka omale lusikat suhu tõstma.
Hetk hiljem lükatigi mind voodiga jahedasse ruumi, kus sain korralduse end ettevaatlikult kõrvallauale
tõsta. Kohe hakati kanüüli paigaldama, ent sellega oli tükk jebimist, kuna mul
nii kehvad sooned. Arst, kes tutvustas end kui Timo, katsus esmalt mu randmelt
pulssi ja seejärel kubeme juurest. Peale seda puhastati mõlemad pinnad joodiga
ning siis tehti randme siseküljele tuimestussüst. See oli päris kibe, aga pole
võrreldavgi sellega, mis oli sondi paigaldamine.
Kui mõni minut oli süstist möödas, siis oli ranne piisavalt tuim, et alustada
protseduuriga. Esmalt lõigati , ma vähemalt arvan, et lõigati veeni juurest
mingi sälk sisse, et saaks sondi paika lükata. Esialgu polnud nagu midagi tunda
peale väikse surve, ent peagi muutus see väga valulikuks surumiseks, sest see
paganama sond ei tahtnud kuidagi sisse minna. Ilmselt oli sond minusuguse jaoks liiga suur. Nad ennist just pidasid
omavahel aru, et mis suuruses sondi kasutada. Tuimestus ei aidanud siinkohal
mõhkugi. Aga noh, viimaks saadi see ikka paika.
Kui nad mu südameni jõudsid ja kontrastainega pilte tegid, siis selgus tõsiasi,
et mu üks soon on kinni ja kaks teist on sellised so-so. Seetõttu tuli mu
südamesse siirdada kolm metallvõrgust stendi, mis hoiavad sooned avatuna.
Stendide paigaldamine südamesse tähendas minu jaoks aga seda, et kuus kuud ei saa ma doonorneeru
järjekorras aktiivseks ootajaks, kuna pean tugevat verevedeldajat tarvitama.
Arst küsis, kas olen sellega päri. Eee, no las ma nüüd mõtlen natuke….
arvestades asjaolusid, et mu üks soon on kinni, siis ei, ma ei ole nõus, palun
mulle hoopis 1 infarkt.
Muidugi olin ma nõus. Mis küsimus see üldse selline on.
Tahaks niiii väga öelda, et kallid sõbrakesed, ja siinkohal saigi lugu otsa.
Aga ei, kaugel sellest. Peale sondeerimist alles igast jamad algasid. Aga long
story short.
Kuna mu südame olukord oli oodatust palju tõsisem, siis mulle manustati väga
palju kontrastainet ja kui alguses arvas minu dialüüsiõde, et ma saan need
mõned päevad ilma dialüüsita kenasti hakkama, kuna mul mingis osas neerud veel
toimivad, siis see polnud teps mitte nii. Peale uuringut pidid siiski
nefroloogiast õed käima neli korda päevas kotidialüüsi tegemas ja kodus läks ka
ikka veel hulk aega, enne kui saime tursed alla. Mul käis kreatiniin vahepeal
lausa 794 peal ära. Sondeerimisele minnes oli mul see 461. See põhjustas väga
tugevat iiveldust ja pea lõhkus otsas nii nagu homset poleks. Väga sant oli
olla. Ja et sellest vähe oleks olnud, siis sain väga tugeva allergilise
reaktsiooni, mis viis mu esmalt trombikahtlusega Pärnu EMOsse ja seejärel
uuesti nädalaks haiglasse.
Ja hea oli, et läksin, sest kui Joosep nädal hiljem mulle järele tuli, siis
ehmatas päris ära, et mis mu kätega on juhtunud. Ma alguses ei saanud aru, et
millest ta ometigi räägib, mul ju nahk juba palju parem, nii ilus sile ja puha.
Aga lihtsalt tema ei näinudki seda allergia kõrgpunkti ja nii olin ma haiglast
välja laskmise päeval kaetud sinakas-roosakate laikudega, nägin täpselt selline
välja nagu ma oleksin kelleltki kaikaga peksa saanud.
Kodus taastusin ka veel umbes kolm nädalat, kus ma siis ajasin nahka nagu
sisalik. Kogu käelaba ulatuses tuli nahk maha ja selja pealt tuli nahka ja kõhu
pealt ja reite sisekülgedelt ja varvaste pealt, vahelt ja alt, no ühesõnaga kõikjalt
koorus nahka nii nagu ma oleksin päikse käes ära põlenud. Kõige retsim oli
siis, kui Joosep pidi mu kõhukateetri plaastrit vahetama ja plaaster tuli koos nahaga maha. Vot see oli valus.
No vot, ja nii ma siis elangi.
CONVERSATION
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)

Olen noor naine, kes kaotas 21. aastaselt diabeedi tagajärjel nägemise. Mind rõõmustavad siin elus väikesed lihtsad asjad. Nagu ütles rebane „Väikeses printsis“: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“
Kallid paid! Oled võrratu :)
VastaKustutaOi, kallisid pole kunagi liiga palju ja paid võtan ka rõõmuga vastu. Aitäh! :)
KustutaKannatlikku meelt sulle, oled vapper! Hoia ennast!
VastaKustutaHoian, ja kui vahepeal ära väsin, siis hoiab Joosep.
KustutaOeh, sa ikka tõesti vapper! Aga nagu austet Merigi on öelnud: olukord on küll sitt, kuid see on tuleviku väetis. Ning kaelani sita sees olles ei tasu pead norgu lasta ;) Kokkuvõtvalt - keep on going! You can do this!
VastaKustutaKui juba nii targa mehe ajatu tsitaat kirjutatakse sulle kommentaariks, siis pole mitte midagi muud lisada kui vaid seda, et ma jään siis pikkisilmi seda roosilist tulevikku ootama.
KustutaSa olid alguses haiglas nagu printsess, kõik tehti ette ja taha ja tuleb välja, et ülevalt ja alt ära :D
VastaKustutaKahju, et see taastumine niii kehva oli. Hahaha, "palun mulle 1 infarkt" nali oli päris hea. Sina oma tuntud headuses. Teeme nüüd nii, et järgmistest protseduuridest taastud ilusti, onju :D.
M.