Sa ei pea ju mitte midagi rasket tegema

                                                    Teate, millest ma teile veel rääkida tahtsin? Oma jaanipäevast. Ja ei, ma ei saanud alles nüüd kaineks ega roomanud kuskilt põõsa alt välja, et hakkan kolm nädalat hiljem jaanilõkkest ja grillvorstikestest kirjutama. Ma ei hakka tegelt üldse toidust rääkima, vaid Joosepist ja sellest kui tugev mees mul kodus on.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis meie veetsime tänavused jaanid eraldi. Joosep läks maale sõprade juurde jaanisid tähistama. Ja mina, katkise südamega maha jäetud naine…
Okei, tegelt ei olnud asi NII hull. Eks ma alguses olin ikka nõks pettunud ja kurb, aga siis juba helistas Ingeliina ning otsustasime, et lähme tšillime hoopis suveaias ringi. Ja kuna ma polnud sada aastat kusagil käinud, siis oli päris meeldiv vaheldus.

Kui kell oli seal maal, et härra abikaasa hakkas tagasi koju jõudma, siis saatsin talle sõnumi, et davai, tulgu ka suveaeda, et siin hakkavad kohe rammumehe võistlused ja et ma tahan, et ta paneks end kirja. Võite kolm korda arvata, kas ta oli vaimustuses. Muidugi oli. Ta küsis kohe, kus on veoautod ja rongid ja puunotid, mida raiuma hakata. Tegelt ei. Ta ütles, et ta ei soovi. Aga ma ignoreerisin tema vastust, sest see on talle nii omane, et kui ma lendan pauhti oma ideedega toorelt peale, siis ta esimene reaktsioon on , „ee, ei, kindlasti mitte“.
Nii et ma polnud sugugi häiritud tema vastusest. Ja pealegi oli tal veel oma 20 mintsa kohale jõudmiseks, just selline paras aeg mõttega harjumiseks ja mõistuse pähe võtmiseks, hihi.

Kusjuures, ka mina kaalusin tõsimeeli rammunaise võistlusel osalemist. Ma mõtlesin, et noh, mis see siis ära ei ole. Ma olen tegelt päris sitke tükk ja mulle meeldib endale väljakutseid esitada. Aga viimasel minutil sai siiski kaine mõistus minust võitu ning ei hakanud seekord dialüüsinduse ja südamega riskima. Muidu oli küll kange tahtmine võistelda ja teiste naistega rinda pista.

Anyways, tagasi Joosepi juurde.
Kui ta kohale jõudis, siis jooksin kohe tema juurde ja kukkusin seletama, et palun, mingu pangu end ruttu-ruttu kirja, et ta ei pea ju mitte midagi rasket tegema *naerukoht*, milline suurepärane motivaator. „Lihtsalt mine ja pane kirja. Sa suudad, ma tean, et sa suudad. Palunpalunpalunpalun, paluuuuun, Joosep, NIII väga palun,“ mangusin ma käe otsas rippudes.
Ja siis 1 minut, realselt 1 minut enne võistluse algust ta läks ja panigi oma nime kirja. Ning kuna ta oli viimane kirjapanija, siis ühtlasi pidi esimesena ka võistlustulle astuma, et nii-öelda lat seada, mida teised mehed hakkaksid püüdma.
Rahvas huilgas, elas kaasa. Mina ei julgend piiksuki teha *surusin ainult pöidlad kõvemini pihku ja hoidsin hinge kinni* ja mõtlesin, kas ta on väga kuri mu peale, et ma ta sinna lava ette kõigile vaatamiseks kupatasin või on tal praegu niii raske, et tal on kõigest savi. Ent kui sooritus sai tehtud, siis tuli hingeldades minu juurde ja esimese asjana kohe kallistas mind. Seejärel hakkasime pingsalt vaatama järgmiste meeste etteasteid. Teine mees tegi vähem kui Joosep, ja kolmas tegi ka vähem ja nii edasi. Ma olin Megalt elevil, iga korra eest kui Joosep tabelis tõusis kallistasin teda tunnustavalt ja hõiskasin: „Ma ju ütlesin, et sa suudad!“

Ja mis on tulemus. Joosep saavutas Kilingi-Nõmme rammumehe võistlusel 3. koha. Igati tubli tulemus, sest kaks esimest, kellest üks on Joosepi sõber, olid need mehemürakad, kes käivad nädalas mitu korda rauda rebimas. Nii et igati aus ja auväärt on selliste meestega poodiumit jagada.Ja olgu ära mainitud, et Joosep tegi viimati trenni siis, kui üksik porgandiviil paksu poisi taldrikusse ära eksis. Okei-okei, et mitte liiga teha, siis iga kahe nädala tagant peab ta umbes 200 kilo dialüüsilahuseid ka teisele korrusele vedama, nii et seda võib ka mingis mõttes trenniks lugeda. Ja varateismelisena tegi tõstesporti, tal isegi kaheksa medalit kodus. Et jaa, reie- ja säärelihased on tal võimsad, aint et aastatega on väike kõhuke ette hakanud kasvama.


Pilti mul teile kahjuks ei ole. Olin kõigest niii overexcited, et kui koju jõudsime, alles siis mul turgatas, et nähh, me oleks võinud ju suure jaanilõkke taustal pilti teha, kus ma olen tal seljas, üks käsi ümber kaela ja teisega näitan püstist pöialt ja annan suurt matsakat põsemusi oma rammumehele, aga noh jah…
Arrrgh, ikka veel nii kuri enda peale.

CONVERSATION

1 kommentaari:

  1. Hih, vahva, et ta ikka sinna suunasid.
    M.

    VastaKustuta

Back
to top